Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Veiko Belials ·

Jumalate vandenõu

(romaan aastast 2006)

eesti keeles: Tallinn «Varrak» 2006 (F-sari)

Sarjad:
  • F-sari
Hinne
Hindajaid
5
6
1
0
0
Keskmine hinne
4.333
Arvustused (12)

Belialsi kolmas romaan koosneb neljast osast, millest kaks esimest-"Pika tee algus" ja "Memphis, igaveseks"-on varem "Algernonis" omaette juttudena ilmunud. Loo "Memphis, igaveseks" kirjutas Belials kahasse kadunud Lew R. Bergiga ja ilmus see B. S. Bailey pseodunüümi all.

Kaks esimest osa ei ole omavahel teatavasti üldse seotud ja alles pärast nende lõppu hakkab autor seoseid looma. Et mis on siis ikkagi ühist fanaatilisel kultusel planeedil Hunt ja kaevurite "kuurortlaagritel" nagu planeedil Memphis? Ega väga palju tahakski välja lobiseda. On niigi ilmne, et kuna tegu on romaaniga, need kaks liini segunevad ja põimuvad ning mis edasi saab, lugegu kõik juba ise.

Romaani näol on tegu filosoofilise seiklusulmega. Jah, teoseid, kus kirjeldatakse kord lahinguid ja tagaajamisi ning siis filosofeeritakse igavikuliste küsimuste üle, on viimasel ajal vägagi palju loetud-Simmons, Pullman ja Stephenson meenuvad esimestena. Ja eks neid ole veel ja veel. See kombinatsioon mõjub kusjuures täiesti loomulikult, Belialsi õhukese romaani juures torkab aga rohkem silma kui eelpoolmainitute puhul. Ma ei mõelnud seda etteheitena, mainitud segastiil meeldib mulle. Samuti on romaani eri osade stiil äärmiselt erinev-kes on lugenud kaht juttudena ilmunud osa, aimab seda niikuinii. Romaanis on filosoofilisi arutlusi, võitlusi ja tagaajamist, armastust ning erootikat jne. Samas ka midagi justkui Belialsile ainuomast. Vaid üks episood hakkas tõsiselt pinda käima-peatükis 21 kirjeldatud tagaajamine kosmoselaevadel on mõttetult üledramatiseeritud nagu mingis Hollywoodi märulifilmis ja sü˛ee kui terviku seisukohast täiesti ebavajalik. Me ju kõik teame juba lapsepõlvest peale, et kangelase suunas tulistatud kuulid lähevad tast napilt mööda, mitte ei jäta otsaette ilusaid auke jne... "A-rühma" stiili oleks autor küll vältima pidanud.

Muidu on romaan tore ja tuletas mulle millegipärast meelde neid ilusaid aegu, kui ma veel algaja ulmehuviline olin. Ja see kaanekujundus! Kiitus Toomas Niklusele, näib, et eestlased on lõpuks õppinud kaanepilte tegema. Tükk aega sai vaadatud ja imetletud.

Teksti loeti eesti keeles

Nojah, kokteil (religiooni-)filosoofiast ja kosmosemadinast. Paraku jäi siiski tunne, et ega need kokteili komponendid omavahel päris hästi ei segunenud, pigem jäid nad kokteiliklaasis omaette kihtidena üksteise alla/peale/vahele ja tuligi neid siis niimoodi vaheldumisi kõrrega mekkida. Esimese peatüki jooksul jõudis korraks juba hirm tekkida et asi kisub Existerioniks kätte, aga seda tõesti ainult korraks. Siiski peab ütlema, et need peatükid, kus püütakse mõtiskleda religiooni teemadel, ei suutnud mind ausalt öeldes eriti köita, sest tundusid kuidagi ebaoriginaalsed. Madina-osa oli selle eest aga vägagi kaasakiskuv. Kohati panid peategelastele osaks langevad õnnelikud kokkusattumused küll imestama. Kuidas näiteks teadlasest peategelasele kriitilisel hetkel meenub et tegelikult oli ta noorpõlves ju üks päris vinge commandos ja kui vaja, siis suudab vajaduse korral veel nüüdki teda jälitavaid killereid efektiivselt elimineerida.Kokkuvõttes normaalne neli.
Teksti loeti eesti keeles

Alguses kui lugesin antud romaani kirjeldust, siis jäi mulje, et tegemist on järjekordse “Hyperioni” koopiaga. Raamatut lugema hakates sain aga vägagi positiivse üllatuse osaliseks. Teose puhul on tegu laheda action-filosoofilise romaaniga, mille keskmeks on üleüldine vandenõuteooria. Kusjuures minule isiklikult tundus, et autor on vandenõuteooriat luues natuke uurinud David Icke ja Jüri Lina raamatuid. Viimast seisukohta toetab eriti asjaolu, et romaanist leidub salajasi organisatsioone, mis väga oma olemuselt sarnanevad vabamüürlastele.

Romaani positiivsed küljed: lahedad tegelaskujud, mõtisklused inimese, jumala ja religiooni (autor nimetab millegipärast seda usuks) vahekorrast, üleüldine vandenõu, võitlus metsas, kaanepilt.

Romaani negatiivseteks küljed: liiga lühike, tegevus areneb liiga kiiresti, mõningad autori filosoofilised mõttekäigud jätavad soovida (eriti esoteerika vallas), kirjavead.

Teksti loeti eesti keeles

Käesolev romaani ilmumine kinnitab Veiko Belialsi kuulumist tegevulmekirjanike hulka, isegi kui tegelikult on tegu teosega, mille peatset lõpetamist autor Estconil osalejatele juba aastaid lubas.

Romaani ilmumine lahendab ühe suure müsteeriumi eesti ulmes, ehk selle, kes peitus(id) pseudonüümi B.S. Bailey taga (kuigi BAASis on selle Must Kass juba 2004. a. lõpus välja lobisenud). Tagantjärele tark olles, oleks asjatundjad Bergi osalust B.S. Bailey müstifikatsioonis võinud vähemalt oletada, niivõrd vaid Bergile omaseid lõike leiab jutustusest "Memphis, igaveseks" (mina polnud ei seda ega ka "Pika tee algust" varem lugenud).

Sellisena on "Jumalate vandenõu" nn. fix-up tüüpi romaan, mis tähendab, et romaan patchitakse kokku varem trükis ilmunud juttudest, millise tehnika kõige kuulsam praktiseerija oli kunagi A.E. van Vogt.

Viimasest tuleneb ka esimene etteheide romaanile. Autor oleks pidanud rohkem algmaterjali muutma. Nii näiteks masendab mind, et Belials ei kasutanud lihtsat võimalust tõsta põnevust, jättes peategelase arusaamise alguses külastatud planeedil toimuvast kuhugi hilisemasse. Siis oleks ka kauemaks mõistatuseks jäänud, miks tema elule ajujahti peetakse. Salapära ei tule teosele kunagi kahjuks! Algtekstide lihtviisilise teosesse järjestikku lükkimise asemel oleks võinud nad kohe üksteisse liigendada täpselt nii nagu tegevus juurdekirjutatud osas sujuvalt osaliste vahel lülitub (eriti lahe on kui kaks tegelast viiakse üksteisest lahku ja tekib uus tegevusliin, ning lõpupoole kohtuvad osad neist ja üks liin kaob seeläbi ära). Tükeldamise tagajärjel oleks tegu olnud lõppkokkuvõttes homogeensema teosega.

Teine peamine etteheide autorile on põnevuse kruttimise mittevaldamine. Belials kasutab põnevuse kruvimiseks peaasjalikult peategelaste viimist juba halvast situatsioonist veel halvemasse olukorda. Sellega liialdamine viib loogiliselt situatsiooni, kust väljapääsu pole. Ja siis tuleb viimase abinõuna appi deus-ex-machina tehnika, nii toob ka Belials lõpus tegelastele appi inimesed ja organisatsioonid, millest lugejal senimaani aimu ei olnud, et kujunenud väljapääsmatust olukorrale veel vähegi usutavat lahendust anda.

Tekstil on plussid ka, Belialsile tüüpiliselt on see üliloetav (ja mida muud me Veikost ootaksimegi), religioonialased mõtisklused on selle teose jaoks täpselt parajalt doseeritud, tore on respektaabel suhtumine Hargla kunagistesse praeguseks hetkeks marginaalsetesse tekstidesse, millest tuleneb teose maailm, aga järgmise romaani puhul tuleks rohkem pöörata tähelepanu teose kompositsioonile ja süzhee konstrueerimisele. Pakun, et romaanide kirjutamise alal on Belials hetkel umbes sealmaal, kus Hargla oli 2001. aastal. Neli miinus.

Teksti loeti eesti keeles

Mulle meeldis. Hea lahe lugemine, ei mingit veiderdamist ja nii lõpuni välja. Lisaks veel see, et tegemist igati teretulnud vaheldusega kodusel ulmeturul, kus raamatupoe lettidel laituavad peaasjalikult igasugused fantaasia-üllitised, mille kohustuslikku repertuaari kuulub tingimata mõni kääbik, ürghunt või vähemalt kangelasest mõõgamees. Veelkord, mulle meeldis.
Teksti loeti eesti keeles

Kahte esimest juttu ma olin varem ka lugenud ja need olid tegelt suht igavad aga uus juurdekirjutatud osa oli juba teine tera. Seal oli madinat ja tagaajamist ning päris põnevaks läks. See et mingid ülivõimsad abilised mehikesele pärast ilmusid, oli küll veider aga tühja ka, ikkagi päris hea ajaviide. Filosoofiline osa, mis seal pattu salata jäi mulle veidi kaugeks ja veidi kunstlikuks lisandiks.
Teksti loeti eesti keeles

Aastal 1999 ilmus wõrguajakirjas „Algernon“ nii mõnigi tähelepanuväärne teos. Selline, mille üle ei ole häbi ei autoril ega ka lugejal aastate möödudes. Kuid need kaks juttu („Pika tee algus“, „Memphis, igaveseks“), millel baseerub Veiko Belialsi kolmas romaan „Jumalate vandenõu“, ei ole just sedalaadi tekstid. Vähemalt kirjanduse tarbija seisukohalt. Kuid kummatigi on nad proloogina suuremale tekstikogumile ehk romaanile vägagi sobivad. Muidugi annab ka siin viriseda, et kas ikka on vaja kaht võtmejuttu romaani etteotsa, ühe oleks võinud jätta tahapoole ja niimoodi tekitada juurde põnevust. Aga pinget jagub lehekülgedele küll ja küll, rääkimata sellest, et autor toob deus ex machina’na sisse lahendeid, et päästa tegelasi vältimatust liiga põnevast olukorrast. Et milleks toota juurde seda, millest ei ole nii puudu.

Veiko Belials ei tohiks olla eesti lugejale päris võõras nimi. Kellele seostub ta luuletajana, kellele ulmeautori, kellele aga hoopis lastekirjanikuna. Belialsi lasteraamat “Ossum-Possum, pannkoogielukas” oli eesti lastekirjanduse aastapreemia nominent ning kirjanikul on ette näidata viis üpris head luulekogu. Kuid Veiko Belials on teadlikult ˛anriulmet kirjutav autor, kes jõudis esimesena raamatuni. Enne teda oli küll Eestis ulmega tiiba ripsutatud, see jutt siin, too jutt seal, aga teadlikult ulmekirjanikuks keegi ennast varem ei nimetanud. Ja just see viimati mainitu on mõneti tähelepanuväärne. Liisi Ojamaa sõnadega: „Tahab, kirjutab ulmejutu, tahab, kirjutab hoopis lasteraamatu või luuletuse. Nood viimased pälviksid tegelikult rohkem tähelepanu, aga kuna muhedaid lastekirjanikke või hingeminevaid looduslüürikuid on selle maa keelel ette näidata kümnete kaupa ja teenelisi ulmekirjanikke peaaegu poolteist, siis...” (Postimees, 20.07.2006)

Indrek Hargla on kunagi nimetanud Veiko Belialsi «poeediks, paganaks ja pedagoogiks» ühes isikus – need on mõisted, mis suuresti kujundavad tema loomingu tunnetusvälja. (Postimees, 20.07.2006) Kummatigi said mõlemad varem ilmunud romaanid suure kriitika osaliseks. Esimene romaan – “Ashinari kroonikad” – on piltlikult öeldes “vaese mehe Conan”. Teise romaani kirjutus ta kahasse Marek Simpsoniga ja teos saanud vägagi ambivalentse vastuvõtu osaliseks. Ühelt poolt materdav kriitika, teisalt aga olen kohtunud inimestega, kelle jaoks “Existerion” oli ilmutuslik ning väljaspool igasugust kriitikat. Mu meelest aga oli Belials rohkem jutukirjanik kui suuremate kirjanduslike vormide harrastaja. Eks ole kõnekas seegi, et jutukogu “Helesiniste Liivade laul” pälvis 2002. aastal ulmeauhinna Stalker parima omamaise ulmeraamatu kategoorias. Sellega oli ka “Existerioni” tabanud ebaedu pea täielikult pestud. Kuid oma kolmanda romaaniga näitas kirjanik, et ta on praeguseks võimeline kirjutama heal tasemel mahult suuremaid kirjanduslikke vorme.

“Jumalate vandenõu” esimene proloog on jutt “Pika tee algus”. Selle kohta on üsna sarkastlisi märkusi tehtud stiilis: “Hea, et ainult algus, kogu teed ei oleks viitsind kaasa vantsida,” ja “et kui algus oli pigem detailides urgitsemine, siis lõpus kapati rohmakalt lõpplahenduseni”. Eks ta üldiselt nii oligi, kuid siin tutvustatakse kahte peategelast (õpetlane ja palverändur), kes otsivad seletust n-ö massihüpnoosile. Sest mida muud on surm ja sellele järgnev ülestõusmine kui joovastav elamus, millest ei taheta loobuda. Taju teravdamiseks näljutatakse ja piitsutatakse füüsist ning tagasiteed ei ole. Arvan, et väga ei eksi, kui tõmban mõttelise paralleeli Dan Simmonsiga (romaan “Hyperion”) ja sõnalise-tehnoloogise poole pealt Ian M. Banksiga («Mõtle Phlebasest».

“Jumalate vandenõu” teine proloog ilmus tegelikult kahe autori ühisloomena. Kes oli see saladuslik B. S. Bailey, “Memphis, igaveseks” autor, sai tuntuks laiemale avalikusele alles pärast Lew. R. Bergi (1968–2005) surma. B. S. Bailey on Bergi ja Belialsi pseudonüüm. Tuleb tunnistada, et mulle oli see jutt isegi niimoodi, iseseisvana, sümpaatne. Kuigi lool ei ole lõppu ja sisuliselt autor tegeleb pealkirja lahtiseletamisega. Siin tutvustatakse romaani peamist tegevuskohta ning kolmandat ja neljandat peategelast – kaevurit ja nn sunnitöölist. Kahjuks tutvusin tagakaane tekstiga enne raamatu lugemist ja aimasin, mis roll oli sellel müstilisel sunnitöölisel ja miks ta nii kangesti kuurortplaneedile Memphis kippus. Siit moraal: pigem tekstilõik romaanist kui raamatut tutvustav ja nn lugema innustav toimetaja-poolne märkus tagakaanele.

Romaani ennast saab nimetada filosoofiliseks ja kosmiliseks seiklusulmeks. Iseenesest see filosoofiliste ja teoloogiliste küsimuste üle arutlemine on kaunis tüütu ja suhteliselt üleekspluateeritud teema ulmes, kuid kui segada see madina, tagaajamiste ja aktiivse sooviga hinges püsida, siis tulemus võib olla hea. Mis on ühist templiplaneedil Hunt ja kuurortplaneedil Memphis, see selgub tegevuse käigus. Kuigi, etteruttavalt pean mainima, et liiga palju oli selliseid olukordi, kus tundus, et hullemaks minna enam ei saa, aga näe, sai. Ja mismoodi oma peategelased siiski välja mängida, kui oled nad nurka surunud, ei olnud mu meelest Belialsil väga hästi läbi mõeldud. Deus ex machina ‘t võib modus operandi’na muidugi alati kasutada, kuid siiski mõjub see kuidagi kunstliku ja rebituna. Las need pealegi koolevad (ja ikka nii, et üles ei tõuse), kui nad kõigi reeglite järgi peaks seda tegema. Aga ei, autoril on neist kahju, ja selle asemel, et nad ilusti ja viisakalt maha matta, visatakse neile ootamatu päästeköis kõige hullemas olukorras. Ja see tegelikult ongi peaaegu ainus asjaolu, mille kallal ma virisen “Jumalate vandenõu” puhul. Teine aga on sümpomaatiline paljudele eesti ulmetekstidele. Kui algus on hea ja naudinguga loetav, siis lõpus tõmmatakse riie nii ruttu katki, et ainult kärinat kuuledki. Ma ei ütle, et lõpp peaks olema samamoodi detailides kinni nagu algus, kuid lõpuakordid võiksid siiski veidi vaiksemalt ja tasakaalukamalt kõlada.

Teksti loeti eesti keeles

Belialsi kolmas romaan põhineb siis Indrek Hargla tekstidest välja kasvanud ühismaailmal nimega Fabulus. Raamat koosneb neljast osast, millest kaks on varem ka iseseisvalt avaldatud. Võib-olla sellepärast jätabki romaan natuke katkendliku ning ebaühtlase mulje. Üleminekud erinevate osade vahel on liiga järsud ning ei mõju loomulikult. Jällegi tuleb tunnistada, et Belials kirjutada oskab. Tekst on sujuv ning seda on hea lugeda. Kahjuks jätab meetod jällegi soovida. Vandenõuteooriad on küll ilusad ja toredad asjad, kuid nendega tuleb ka kõvasti vaeva näha. Lugu peab olema korralikult läbi mõeldud ning detailidena paigas. Belials see nii ei ole ning liigne kiirustamine ja punnitamine rikuvad kogu usutavuse ära. Sellisel kujul kahjuks ainult kolm.
Teksti loeti eesti keeles

Belialse kolmas romaan (mille eelviimase müügil oleva eksemplari Tallinast ostsin), on omalaadne segu filosoofilis/religioosest ulmest, seiklusulmes ning kosmoseooperist. Eks selle segu peamine põhjus ole see, et romaani koondatud jutud on eri aegadel ning üks isegi kahte (koos Lew R. Bergiga) kirjutatud. Ausalt tuleks minu meelest hinnata kõiki osasid eraldi. Minu hinded oleks järgmised: I osa "Pika tee algus" 3+, II osa "Memphis, igaveseks" 4-, III osa "Pagejad" 5 ning IV osa "Jumalate vandenõu" 2+. Kõige enam hakkabki romaanis häirima see osade ebaühtlus, nii žanriliselt kui stiililiselt. I osa on puhas religiooni, kui nähtuse ja inimese/jumala suhte arutelu, omanäeolisena täiesti huvi pakkuv ning mitmeid põnevaid mõtteid sisaldav. II osas on vägagi tuntav Lew R. Bergi mõju, vahepeal oleks tahtnud kohe lõikude kõrvale märkmeid teha, see Belialse kirjutatud, see jällegi Bergi. Niivõrd tuntav oli vahe kohati. Kõige tugevamaks pean III osa, mis on kirjuatud väga lennukalt ja tegevustik kulgeb ühest universumi otsast teise. Selle lugemist nautisin väga ja sai ka kõige kiiremini läbi loetud. Kahtlematult kõige nõrgem on IV osa, kus püütakse lihtsalt kuidagi kiiresti ja võimalikult lühidalt teose erinevad liinid kokku tõmmata ning kõigile toimunule mingisugune loogiline lahendus pakkuda. Kuid kokkuvõttes võib täiesti 4 ära panna, vägagi köitev lugemine vihmastel suvepäevadel.
Teksti loeti eesti keeles

Belialsi poolne panus Faabuluse maailma oli päris hea lugemine. Neljaväärt materjal kohe kindlasti ning Ogalised päikesed ja muud elukad jäävad kvaliteedi osas kaugele seljataha. Kuid siiski-siiski, mõned vead on ka sellel teosel. Esiteks on selgelt arusaada, et esimesed kaks peatükki on varem ilmunud ega haaku kõige paremini ülejäänud romaaniga (stiililiselt siis mitte süzeeliselt, sama viga on nt ka M. Tänava "Puuakende" teosel). Teiseks tundub tehnika olevat kuskil nii 50nendate tasemel. Põgusalt mainitakse küll isegi nanoroboteid aga lõppkokkuvõtteks juhitakse kosmoselaevu ikka kangide ja nupujulladega. Oleks tegu veel 90nendate teosega aga see on ikkagi 2006 ilmunud raamat. Kolmandaks tuli lõpp liiga kiirelt - sisuliselt vuristati teise raamatu jagu sündmusi peategelasele lihtsalt paari leheküljega ette. Kuid nagu alguseski öeldud tugev neli.
Teksti loeti eesti keeles
x
Kristjan Rätsep
15.09.1983
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustused:

Hoolimata ülivõrdes kiidusõnadest hakkasin seda romaani lugema üsna madalate ootustega - "ulmekriminull korporatiivsest maailmast ja telepaatidest" kõlas surmigavalt. Kriminullid mulle üldiselt ei meeldi ja ka käesolevas romaanis pühendati suurt tähelepanu mõrvajuurdlusele, mille detailidesse lugeja justkui põnevusega süüvima peaks... aga milleks? Tappis üks rikkur teise ära, kumbki polnud tegelasena sümpaatne - miks ma peaksin lugejana hoolima sellest, kas ja kuidas see juhtum lahendatakse?
Samas autori stiil on värvikas ja põnev - näiteks tulevikurikkurite dekadentlike meelelahutuste ja telepaatide omavahelise suhtluse kirjeldused või peategelast romaani lõpupoole haarav kummaline hullus. Või romaani mõistatuslik ja pahaendeline pealkiri, mille tegelik tähendus avaneb lugejale alles päris lõpus. Samas pean ma psühhoanalüüsi sissetoomist selgelt miinuseks ja kogu sellest freudismist arvan ma umbes samamoodi nagu John W. Campbell. 
Kokkuvõttes üsna vastuolulisi tundeid tekitav romaan, mida otsustasin kokkuvõttes hinnata "3+"-iga.
Teksti loeti eesti keeles

Lugu tellimustööna vanasse mõisahoonesse sissemurdvast raamatuvargast on küll enam-vähem normaalselt kirja pandud, ent midagi huvitavat selles loos minu jaoks polnud. 
Teksti loeti eesti keeles

Salapärane õhustik ja loodud lähituleviku-maailm on päris hästi välja kukkunud. Miinuseks võiks pidada vast teatavat lõpetamatust - lugu katkeb suvalises kohas ja tundub, nagu see oleks osa millestki suuremast. 
Teksti loeti eesti keeles

Loo idee on vanamoodne (teadlaste tehtav katse ja selle eetilised tagajärjed), ent kirjeldatud tehnoloogia on moodne ja autor ka ei moraliseeri eriti. Minu meelest täitsa korralik lugu.
Teksti loeti eesti keeles

Tuleviku-Eestis toimuv natuke "Blade Runneri" moodi lugu ehk siis peategelased kütivad ülekäte läinud androide, täpsemalt on loo keskmes perverdist omaniku vastu mässu tõstnud seksiandroid. Vahepeal põikab tegevus ka Lätisse (Eesti-Läti piiril paikneb piirikontroll ja Võnnus ehk Cesises tegutsevad islamivõitlejad). Natuke on paralleele ka autori antoloogias "Eesti nõid" ilmunud looga "Valvur".
Hindeks kokku "4-".
Teksti loeti eesti keeles

Lugu algab tänapäeva Eestis toimuva linnafantaasiana, ent läheb siis üle hoogsaks dimensioonidevaheliseks rännakuks. Minu meelest jäi see lugu kuidagi pealispindseks, mistõttu "rahuldavast" kõrgemat hinnet ma sellele panna ei suuda.
Teksti loeti eesti keeles

Täitsa sümpaatne tänapäeva Tartu teemaline linnafantaasia, mis ilmselt kõnetab paremini neid lugejaid, kellele see linn põhjalikult tuttav on.
Teksti loeti eesti keeles

Autorinime ja pealkirja järgi oleksin eeldanud Conani-laadis fantaasialugu, ent sedapuhku on tegu hoopis vanamoodsa pulpiliku kosmoseooperiga, mis on omas vormis hästi teostatud. Meenutas muuhulgas natuke Jekmovi loomingut.
Teksti loeti eesti keeles

Tänapäeva Jaapanis peab üks maffiajõuiguga ühinev noormees enda sobilikkuse tõestamiseks ühe kasutu bürokraadi ära tapma. Ülesanne osutub oodatust keerulisemaks ja sekkuvad tumedad jõud...
Teksti loeti eesti keeles

16. sajandi Jaapanis toimuva tegevusega poeetiline ja melanhoolne fantaasialugu, milles on oluline roll traditsioonilisel Jaapani teetseremoonial. Melanhoolsed ulmelood pole päris minu lemmikteema, ent omas laadis kahtlemata hästiteostatud lugu.
Teksti loeti eesti keeles
1.2026

Poola ulmekirjaniku aurupunk-tellise ingliskeelne tõlge ilmus eelmisel aastal. Autot on teost ise nimetanud "tõlkimatuks", sest see sisaldab muuhulgas arhailise vene keelega segatud arhailist poola keelt, grammatilisi eksperimente ja neologisme. Romaani tõlkimine oli ilmselgelt raskeks ülesandeks Ursula Philippsile, kes on lisanud köite lõppu artikli, milles ta selgitab tõlke erinevusi originaalist ja enda tehtud valikuid sõnade ning mõtete edasiandmisel.
"Jää" tegevusmaailma lahknevuspunktiks meie ajaloost on 1908. aasta Tunguusi katastroof, mille tagajärjel on hakanud Siberis levima mõistuslikud tulnukpäritolu jääkamakad (Philippsi tõlkes kasutatakse nende kohta saksapärast sõna gleissen, algupärandis oli selleks sõnaks lute). Gleissenid muudavad maist füüsikat ja keemiat, muuhulgas tekivad uued väärtuslikud metallid külmraud ja tungetitum. Lisaks muutub gleissenite poolt hõivatud aladel kolmevalentne matemaatiline loogika kahevalentseks ja "külmub" ühiskondlik ning poliitiline korraldus - Esimest maailmasõda ei toimu ja tsaariimpeerium jääb püsima.
Romaani tegevus algab Varssavis 1924. aasta suvel. Varssavi kuulub endiselt Vene impeeriumi koosseisu ja tänu gleissenitele on ilmastikuolud talvised. Peategelaseks on kaardimängusõltlasest matemaatikatudeng Benedykt Gieroslawski, kelle ukse taha ilmuvad ühel hetkel tsaarivalitsuse Talveministeeriumi ametnikud. Nendeni on jõudnud info, et Gieroslawski Siberisse asumisele saadetud isa on seal avastanud viisi gleissenitega suhtlemiseks ja nad soovivad, et poeg ta üles otsiks. Gieroslawski asubki Siberi Ekspressiga teele Irkutski poole. Tegevusse sekkuvad erinevad jõud, kellest mõne eesmärgiks on gleissenite säilitamine, teistel aga üleüldine sula. Tegelaste hulgas on ka erinevad ajaloolised isikud - Nikola Tesla on leiutanud seadme gleissenite sulatamiseks, Grigori Rasputin on muutnud jääkummardamise oma ususekti ideoloogiaks, Jozef Pilsudski juhib Siberis Jaapani toetatud Poola partisane ehk japontšikuid... Ja Nikolai Fjodorovi jüngrid otsivad gleissenitest vastust surnute elluäratamise ideele.
"Jää" on põnevate ideedega ja mastaapne, ent kohati veniv ning raskepärane romaan, ehkki selle süžee on iseenesest seikluslik. Minu meelest oli siin igasuguseid arutlusi ja muud loba natuke liiga palju, aga täiesti võimalik, et tõlkes läks palju kaduma. Ühe huvitava grammatilise eksperimendina tuleb mainida loo vormi - kui see algab minavormis, siis mingil hetkel jõuab Gieroslawski oma filosoofiliste mõtiskluste käigus arusaamisele, et teda polegi tegelikult olemas, misjärel lugu jätkub mingis veidras umbisikulises vormis (/../open the window/../). Palju on venekeelseid sõnu, algupärandis oli neid veel rohkem, aga Philipps on osad neist ära tõlkinud ja kõik need seletatakse lahti romaanile lisatud väikeses sõnastikus. Rohkelt on arutelusid matemaatilise loogika, ajaloo ja religiooni teemal ning viinavõtmise saatel filosofeerimine meenutab natuke vene kirjandust - eks toimub "Jää" tegevuski valdavalt Venemaal ja paljud selle tegelastest on venelased. 
Teksti loeti inglise keeles

Romaani tegevus toimub paralleelmaailmas, mis on muus osas nagu meie oma, aga selles toimib maagia, mida õpetatakse akadeemilise distsipliinina ülikoolides. Tegevusajaks on 1980-ndad aastad ja peategelaseks ameeriklannast (lõpupoole antakse mõista, et sarnaselt autorile hiina päritolu) Cambridge'i analüütilise maagia doktorant Alice Law. Alice'i juhendaja, keerulise ja üsna sandi iseloomuga professor Jacob Grimes on hiljuti koledas õnnetuses surma saanud ning kuna Alice vajab juhendaja abi kraadi kaitsmisel, otsustab ta juhendajale põrgusse järele minna. Põrguretkel liitub Alice'iga kaasdoktorant Peter Murdoch, kellega tal on samuti üsna keerulised suhted...
"Katabaasi" on võrreldud Susanna Clarke'i "Piranesiga" ja põhjus selleks on arusaadav - mõlemates raamatutes on juttu akadeemilisest maailmast ning selle varjukülgedest. Kuangi romaanis jääb sellest ülikoolielust ikka väga masendav mulje. Enamiku romaanist võtavadki enda alla rännakud hallilt masendavatel põrgumaastikul ja Alice'i sisekaemused ning hingepiinad (seejuures romaani pealkirjaks olevat sõna ei mainita tekstis kordagi). Väga see paks romaan mind kaasa haarata ei suutnud, ehkki olen akadeemilise valdkonnaga elus mõnevõrra kokku puutunud ja peategelaste mõtted ning probleemid olid mulle kohati mõnevõrra tuttavad. Hindeks "3+".
Teksti loeti eesti keeles

Zoltan Istvan on USA transhumanistliku ideoloogia aktivist, kes on muuhulgas ka vastava partei esindajana riigi presidendiks kandideerinud, sõites kampaania käigus ringi surnukirstu meenutava bussiga, mille eesmärgiks oli juhtida valijate tähelepanu inimeste vältimatule surelikkusele ja inimelu pikendavate tehnoloogiate väljatöötamise vajadusele. 
17. sajandi Prantsuse filosoofi Blaise Pascali loodud mõttemäng on tuntud "Pascali kihlveona" ja tähendab sisuliselt seda, et parem on olla usklik kui ateist, sest juhul, kui jumal on olemas, ootab sind hauataguses elus paradiis, kui aga jumalat pole, pole sa samuti eriti midagi kaotanud. Istvan on selle käesolevas romaanis edasi arendanud "transhumanistlikuks kihlveoks" - hauatagune elu võib ju olemas olla, aga kasulikum on ikkagi panustada füüsilisse surematusse selles maailmas, sest see on kindlam valik. 
Romaani tegevus algab lähituleviku USA-s, mida räsivad jätkuv majandussurutis (ilmselt kirjutamisaja mõjud) ja vastasseis kristlike fundamentalistide ning transhumanistide vahel. Protagonist Jethro Knights õpib ülikoolis filosoofiat ja alustab hiljem koos mõttekaaslastega võitlust kristlike fundamentalistide ning järjest enam nende selja taga seisva USA valitsuse vastu, et vabaneda transhumanistlikele teadusuuringutele seatud piirangutest. Teiste olulisemate tegelaste seast võib mainida Knightsi armastatut Zoe Bachi ja antagonistist mõjuvõimsat usujuhti reverend Belinasi. Knightsi loodud filosoofia kannab nime teleoloogiline egotsentriline funktsionalism ja selles on Asimovi kolme robootikaseaduse eeskujul loodud kolm transhumanismi seadust: 1) transhumanist peab üle kõige kaitsma oma eksistentsi; 2) transhumanist peab püüdma saavutada kõikvõimsust, minnes sellega nii kaugele kui võimalik, kuni see pole vastuolus esimese seadusega; 3) transhumanist peab kaitsma väärtust universumis, kuni see pole vastuolus esimese ega teise seadusega.
Romaan algab ja kulgeb esialgu pigem poliitilise põnevikuna, ulmeline tehnoloogia tuleb mängu lõpupoole. Visioon Knightsist, kes Transhumania-nimelise ujuva linnriigi diktaatorina kogu maailma sõjalaevastike vastu sõda peab, toob meelde 20. sajandi alguse ulmelood kõiksugu "hulludest teadlastest" (nt Tolstoi "Insener Garini hüperboloid"). Teatud paralleelid tekkisid mul ka Veskimehe "Kuu ordu" tsükliga - mõlemal juhul luuakse mingi eesmärgi nimel ülejäänud inimkonnale vastanduv uus ühiskond - Veskimehel edendab Kuul paiknev Kuu ordu kosmosehõivamist, Istvanil ookeanidel seilav Transhumania surematuse-uuringuid. Paremlibertaarne ideoloogia kumab romaanist ülepea läbi ja selle eest on autorit ka kõvasti kritiseeritud - Knights tundub kohati psühhopaadina, kes mõtleb vaid isikliku surematuse peale, ei hooli grammigi võrra vaestest või saamatutest inimestest ja hävitab sõjategevuses süstemaatiliselt ja sihilikult inimkonna kultuuripärandit. See teatud antihumanistlik joon ei pruugi ilmselgelt paljudele lugejatele meeldida, ehkki lõpuosa helges tulevikunägemuses tõmmatakse sellega mõnevõrra tagasi.
Kokkuvõtteks: on filosoofiat, poliitikat, tehnoloogiat ja märulit. Päris maksimumhinnet ma romaanile anda ei suuda, peamiselt seetõttu, et isegi mulle tundus peakangelase mõttemaailm kuidagi kummaline ja raskesti samastutav. Aga omapärane lugemine igatahes. 
Teksti loeti inglise keeles

Lugu tugineb tänapäevalgi populaarse vene filosoofi Nikolai Fjodorovi hüpoteesidele kunagi surnud inimeste elluäratamisest kauges tulevikus. Enamik loost keskendub minategelase mõtetele ja emotsioonidele, otsest tegevust on siin vähe. Loo lõppedes turgatas, et mõne teise autori jaoks võiks tegu olla esimese peatükiga romaanist.
Teksti loeti eesti keeles

Lugu, mis kujutab endast 20. sajandi alguse Viljandimaal tegutseva rootslasest arsti minajutustust, lummab just oma ideerohkusega - kui algul näib olevat tegu puhtal kujul üleloomuliku looga, siis mingil hetkel tuleb sisse ka tugev teaduslik-fantastiline element. Just see pöörane ideerohkus kahekümne viie lehekülje pikkuses tekstis määrabki minu jaoks loo hinde.
Teksti loeti eesti keeles

Päris põnev lugu mehest, kellel on võime noort inimest nähes täpselt ette kujutada, milline too vanast peast välja näeb. Ajapikku hakkavad selle võimega seotud probleemid tema jaoks süvenema...
Antoloogias "Kuumad allikad" ilmunud lugude keelekasutust pole moodsamaks toimetatud, aga käesolevas loos tundub ühes kohas, et seda oleks ehk siiski vaja olnud - nimelt sõna "karm" "vingugaasi" tähenduses, mis oli vähemalt mulle täiesti tundmatu.
Teksti loeti eesti keeles

Õudusloo tegevuskohast on raske aru saada - mingites detailides meenutab see Eestit, ent peategelasel on šoti perekonnanimi (Touard). See Julius Touard on ootamatult päranduse läbi pururikkaks saanud eraklik vanapoiss, kes on omandanud isikliku mõisa koos pargiga. Ühel päeval saabub mõisa Touardi tädi koos noore ja ilusa tütrega, kellesse mees ära armub. Mõlema naise olemises ja käitumises on seejuures midagi veidrat...
Lugu mõjub kohati üsna raskepäraselt ja polnud eriti libe lugemine, ent kasvõi idee ja lõpupuändi eest väärib see minu meelest "4".
 
Teksti loeti eesti keeles