Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Poul Anderson ·

War of the Gods

(romaan aastast 1997)

eesti keeles: «Jumalate sõda»
Tartu «Fantaasia» 2001 (Maailma fantaasiakirjanduse tippteoseid)

Hinne
Hindajaid
5
7
2
1
0
Keskmine hinne
4.067
Arvustused (15)

See raamat on kuningas Haddingist, kelle saaga pani esimesena ladina keeles kirja Saxo Grammaticus oma Gesta Danorumis. vt.link

Haddingi lugu on meieni jõudnud üsnagi detailselt. Anderson ütleb, et paljud on pead murdnud, kust lugu pärineb, ons see ajalooga segunend müüt või ainult väljamõeldis? Tegu ka ühe esimese Hamleti algmotiivi esimese jälgitava kajastusega kirjandusloos. Soovitan raamatut neile, kellele Skandinaavia mütoloogia huvi pakub. Hakkabki kogu lugu pihta sellest, kuidas jumalad omavahel kõige esimest sõda pidasid ja Odin nägi, et maailma hävingu vältimiseks tuleb midagi ette võtta. Ta otsustas selleks pisut Ajaga opereerida, millise kulg teatavasti on jumalate jaoks inimestest erinev.
Anderson on võtnud Haddingi saaga ja selle ca 80% ulatuses ümber viksinud - kirjutanud lahti, lisanud pisut psühholoogiat ja inimesi. Tegevus hargneb maailmas, kuhu mahuvad peale inimeste veel jumalad, hiiud, haldjad, härjapõlvlased, üks lohe, surnuteilm jms. Seega ajalooline fantasy nagu? Pigem ebaajalooline - Haddingi algne prototüüp võis seigelda kuskil 6.-7. sajandis. Saaga ja raamatu oma aga müttab ka juba Gardarikes, kus viikingid on nii isandaiks kui palgasõdureiks, ning löövad stepirahvastega lahingut. Sellised asjad aga hakkaisd juhtuma üks paarsada aastat hiljem.

Kokku on "neli", osalt ka seepärast, et tekst arhailises inglise keeles ja raskelt loetav. Andersoni osa piirdub efektse puändiga ja kogu loole pisut jõhkralt mõnusa globaalse alltooni andmisega.
Teksti loeti inglise keeles

Niipalju kui inimesi, niipalju arvamusi. Eestikeelses variandis ei ole keele arhailisusest midagi järgi jäänud, oli hea sujuv lugeda. Teiselt poolt aga jättis teose juures kõige rohkem külmaks just kest - see jumalate sõjast tulenev algus ja üleloomulike elukate kohtumine lõpus. Nagu selle raamatu puhul vist kohustuslik - või tuleneb see asjaolust, et teos juba väga elulähedane? - peab rõhutama, et ajaloo kui sellisega on äärmiselt vabalt ümber käidud. Huvitava aga on, et küsimus üldse tõstatub - mis näitab, et jutus on Elu Hõngu.

Seega kuningas Haddingi saaga, mingid juured Saxo kroonikast. Peategelane võrdlemisi ebatavalise saatusega mees, kelle lugu ühtlases lahedas tempos jutustatakse. Hindan teost just tõeliselt nauditava reaalsusläheduse pärast, mida on ütlemata meeldivalt kasutatud - ei ole karjakaupa ebaloomulikku, ent ei ole ka umbsesse autentsusse uputud. Kuivõrd aga ka mina tollest paigast ja ajast juhuslikult ühtteist tean, pani teinekordki pead kratsima, et midagi on viltu... (kuni järelsõnas seletati, et ise oled loll, ära otsi midagi, mida sinna pole pandudki). Pigem häirisid fantastilised elemendid - kõige rohkem vast too allilmas käimine, mis hiljem erilist tähendust ei omanud ja milleta oleks vabalt läbi saanud... ja loetud ka juba neid "hallil ja süngel väljal" jõlkumisi.

Kogumulje igati hea - suurepärane raamat!

Teksti loeti eesti keeles

Hea raamat, kuigi tegemist on tavalise kangelassaagaga. Tegelikult jutustab Anderson ümber Haddingi lugu, mille kirjutas üles Saxo Grammaticus oma Gesta Danorumis 13. sajandil. Lugu ise on aga pärit 7.-8. sajandist. Kohati hakkas häirima pidev jumalik vahelesegamine, samuti oli palju mõttetuid kohti (ntx. see sama eelpool toodud allilmas käik). Aga muidu mulje jäi hea, kuigi tekst võinuks natuke lühem olla.
Teksti loeti eesti keeles

Meeldis mullegi see raamat. Pean tunnistama, et mida rohkem ma Poul Andersoni raamatuid loen, seda rohkem ta mulle meeldima hakkab.

"Jumalate sõda" põhineb Saxo lugudel, neist osa ilmus teatavasti hiljuti LR-is. Kuna ise olen väga huvitatud Skandinaavia riikide ajaloost ja mütoloogiast, oli see romaan minu jaoks täielik maiuspala. Lisaks oli lugu hästi kirja pandud ning huvitav.

Andersoni Taani päritolu tuleb loo käigus mõistagi väga selgelt esile. Kuigi ta on Saxo taanlaste ülistamist veidi mahendanud, ei suuda ta siiski hoiduda Taani ja selle valitsejate ning elanike kiitmisest ja teistest veidi ülemaks pidamisest. Mulle see aga meeldis. Kurb, et eestlastel ei ole mingit Saxo taolist ajalookroonikat, kes meie esivanemate vägitegusid taevani oleks kiitnud.

Tõesti hea raamat. Põhjamaa sõbrad peaksid selle küll läbi lugema. Meie, kes me tahame iga hinna eest Põhjala perre, peaksime "vennasrahvaste" ajalugu ja kultuuri ju tundma.

Teksti loeti eesti keeles

Algul lugesin raamatut takuselt, jumalad ja nende sõjad ei köitnud mitte üks raas. Kuid uskusin, et nii see ei jää. Ja tõesti, Andersoni romaan pööras peagi pseudoajaloolise seiklusjutu rööbastele. Hea! Siitpeale läks ühe hooga. Isegi see kaks lõpulehekülge ei häirinud nii väga. Tugev neli.
Teksti loeti eesti keeles

Parim Andersoni teos, mis maakeeli ilmunud! Kuigi tegu oli praktiliselt Saxo mütoloogia ümberjutustusega, mida vürtsitatud autori fantastiliste elementidega, oli teos siiski ladus ja huvitav -- pakkus positiivse elamuse. Ja kuna Hadding jättis tükk maad sügavama mulje kui albiinokangelane Elric, kukub nõrk Viis -- ja see on iseenesest äärmiselt tore.
Teksti loeti eesti keeles

Alguses kirjeldatud jumalate sõda terve hulga inimesest kõrgemate rasside ja erinevate jumalate-pooljumalate virrvarriga kippus mul pinda päris jalge alt viima. Õnneks läks edaspidi siiski kergemaks. Aga ometi.

Hoolimata Andersoni katsetest teha romaanist paari viimase leheküljega "midagi enamat kui üks tavaline kangelassaaga" ei suutnud mina teda kuidagi millegi muu kui sellisena võtta. Kuna ma erinevalt paljudest eelarvustajatest ei ole ka eriline skandinavistika fänn, kipuvad sellelaadsed teosed mind viimasel ajal üpriski külmaks jätma. Usun et 10-15 aastat tagasi oleksin seda romaani küll hiiglama heaks pidanud, praegu aga ei saa seda kuidagi oma lemmikute hulka lugeda.

Teksti loeti eesti keeles

vahepeal oli nagu segane veidikene. Aga muidu oli üldiselt põnev teos ja (mind isiklikult paeluv) palju juttu iidsetest jumalatest. Mulle väga meeldivad selle kirjaniku teosed.
Teksti loeti eesti keeles

Täielikult minu maice järgi raamat. Ühendatud 2 asja .. fantasy ja põhjamaa mytoloogia mis mind ääretult köidab .. Ülce igasugune kirjandus kus tegevus on skandinaavia viikingite ajajärgus .. Peaks ütlema, et isegi parem kui "murtud mõõk"..Kindel 5 ja kindlasti üks mu lemmikuid ;)
Teksti loeti eesti keeles
x
Kristjan Rätsep
15.09.1983
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustused:

Hoolimata ülivõrdes kiidusõnadest hakkasin seda romaani lugema üsna madalate ootustega - "ulmekriminull korporatiivsest maailmast ja telepaatidest" kõlas surmigavalt. Kriminullid mulle üldiselt ei meeldi ja ka käesolevas romaanis pühendati suurt tähelepanu mõrvajuurdlusele, mille detailidesse lugeja justkui põnevusega süüvima peaks... aga milleks? Tappis üks rikkur teise ära, kumbki polnud tegelasena sümpaatne - miks ma peaksin lugejana hoolima sellest, kas ja kuidas see juhtum lahendatakse?
Samas autori stiil on värvikas ja põnev - näiteks tulevikurikkurite dekadentlike meelelahutuste ja telepaatide omavahelise suhtluse kirjeldused või peategelast romaani lõpupoole haarav kummaline hullus. Või romaani mõistatuslik ja pahaendeline pealkiri, mille tegelik tähendus avaneb lugejale alles päris lõpus. Samas pean ma psühhoanalüüsi sissetoomist selgelt miinuseks ja kogu sellest freudismist arvan ma umbes samamoodi nagu John W. Campbell. 
Kokkuvõttes üsna vastuolulisi tundeid tekitav romaan, mida otsustasin kokkuvõttes hinnata "3+"-iga.
Teksti loeti eesti keeles

Lugu tellimustööna vanasse mõisahoonesse sissemurdvast raamatuvargast on küll enam-vähem normaalselt kirja pandud, ent midagi huvitavat selles loos minu jaoks polnud. 
Teksti loeti eesti keeles

Salapärane õhustik ja loodud lähituleviku-maailm on päris hästi välja kukkunud. Miinuseks võiks pidada vast teatavat lõpetamatust - lugu katkeb suvalises kohas ja tundub, nagu see oleks osa millestki suuremast. 
Teksti loeti eesti keeles

Loo idee on vanamoodne (teadlaste tehtav katse ja selle eetilised tagajärjed), ent kirjeldatud tehnoloogia on moodne ja autor ka ei moraliseeri eriti. Minu meelest täitsa korralik lugu.
Teksti loeti eesti keeles

Tuleviku-Eestis toimuv natuke "Blade Runneri" moodi lugu ehk siis peategelased kütivad ülekäte läinud androide, täpsemalt on loo keskmes perverdist omaniku vastu mässu tõstnud seksiandroid. Vahepeal põikab tegevus ka Lätisse (Eesti-Läti piiril paikneb piirikontroll ja Võnnus ehk Cesises tegutsevad islamivõitlejad). Natuke on paralleele ka autori antoloogias "Eesti nõid" ilmunud looga "Valvur".
Hindeks kokku "4-".
Teksti loeti eesti keeles

Lugu algab tänapäeva Eestis toimuva linnafantaasiana, ent läheb siis üle hoogsaks dimensioonidevaheliseks rännakuks. Minu meelest jäi see lugu kuidagi pealispindseks, mistõttu "rahuldavast" kõrgemat hinnet ma sellele panna ei suuda.
Teksti loeti eesti keeles

Täitsa sümpaatne tänapäeva Tartu teemaline linnafantaasia, mis ilmselt kõnetab paremini neid lugejaid, kellele see linn põhjalikult tuttav on.
Teksti loeti eesti keeles

Autorinime ja pealkirja järgi oleksin eeldanud Conani-laadis fantaasialugu, ent sedapuhku on tegu hoopis vanamoodsa pulpiliku kosmoseooperiga, mis on omas vormis hästi teostatud. Meenutas muuhulgas natuke Jekmovi loomingut.
Teksti loeti eesti keeles

Tänapäeva Jaapanis peab üks maffiajõuiguga ühinev noormees enda sobilikkuse tõestamiseks ühe kasutu bürokraadi ära tapma. Ülesanne osutub oodatust keerulisemaks ja sekkuvad tumedad jõud...
Teksti loeti eesti keeles

16. sajandi Jaapanis toimuva tegevusega poeetiline ja melanhoolne fantaasialugu, milles on oluline roll traditsioonilisel Jaapani teetseremoonial. Melanhoolsed ulmelood pole päris minu lemmikteema, ent omas laadis kahtlemata hästiteostatud lugu.
Teksti loeti eesti keeles
1.2026

Poola ulmekirjaniku aurupunk-tellise ingliskeelne tõlge ilmus eelmisel aastal. Autot on teost ise nimetanud "tõlkimatuks", sest see sisaldab muuhulgas arhailise vene keelega segatud arhailist poola keelt, grammatilisi eksperimente ja neologisme. Romaani tõlkimine oli ilmselgelt raskeks ülesandeks Ursula Philippsile, kes on lisanud köite lõppu artikli, milles ta selgitab tõlke erinevusi originaalist ja enda tehtud valikuid sõnade ning mõtete edasiandmisel.
"Jää" tegevusmaailma lahknevuspunktiks meie ajaloost on 1908. aasta Tunguusi katastroof, mille tagajärjel on hakanud Siberis levima mõistuslikud tulnukpäritolu jääkamakad (Philippsi tõlkes kasutatakse nende kohta saksapärast sõna gleissen, algupärandis oli selleks sõnaks lute). Gleissenid muudavad maist füüsikat ja keemiat, muuhulgas tekivad uued väärtuslikud metallid külmraud ja tungetitum. Lisaks muutub gleissenite poolt hõivatud aladel kolmevalentne matemaatiline loogika kahevalentseks ja "külmub" ühiskondlik ning poliitiline korraldus - Esimest maailmasõda ei toimu ja tsaariimpeerium jääb püsima.
Romaani tegevus algab Varssavis 1924. aasta suvel. Varssavi kuulub endiselt Vene impeeriumi koosseisu ja tänu gleissenitele on ilmastikuolud talvised. Peategelaseks on kaardimängusõltlasest matemaatikatudeng Benedykt Gieroslawski, kelle ukse taha ilmuvad ühel hetkel tsaarivalitsuse Talveministeeriumi ametnikud. Nendeni on jõudnud info, et Gieroslawski Siberisse asumisele saadetud isa on seal avastanud viisi gleissenitega suhtlemiseks ja nad soovivad, et poeg ta üles otsiks. Gieroslawski asubki Siberi Ekspressiga teele Irkutski poole. Tegevusse sekkuvad erinevad jõud, kellest mõne eesmärgiks on gleissenite säilitamine, teistel aga üleüldine sula. Tegelaste hulgas on ka erinevad ajaloolised isikud - Nikola Tesla on leiutanud seadme gleissenite sulatamiseks, Grigori Rasputin on muutnud jääkummardamise oma ususekti ideoloogiaks, Jozef Pilsudski juhib Siberis Jaapani toetatud Poola partisane ehk japontšikuid... Ja Nikolai Fjodorovi jüngrid otsivad gleissenitest vastust surnute elluäratamise ideele.
"Jää" on põnevate ideedega ja mastaapne, ent kohati veniv ning raskepärane romaan, ehkki selle süžee on iseenesest seikluslik. Minu meelest oli siin igasuguseid arutlusi ja muud loba natuke liiga palju, aga täiesti võimalik, et tõlkes läks palju kaduma. Ühe huvitava grammatilise eksperimendina tuleb mainida loo vormi - kui see algab minavormis, siis mingil hetkel jõuab Gieroslawski oma filosoofiliste mõtiskluste käigus arusaamisele, et teda polegi tegelikult olemas, misjärel lugu jätkub mingis veidras umbisikulises vormis (/../open the window/../). Palju on venekeelseid sõnu, algupärandis oli neid veel rohkem, aga Philipps on osad neist ära tõlkinud ja kõik need seletatakse lahti romaanile lisatud väikeses sõnastikus. Rohkelt on arutelusid matemaatilise loogika, ajaloo ja religiooni teemal ning viinavõtmise saatel filosofeerimine meenutab natuke vene kirjandust - eks toimub "Jää" tegevuski valdavalt Venemaal ja paljud selle tegelastest on venelased. 
Teksti loeti inglise keeles

Romaani tegevus toimub paralleelmaailmas, mis on muus osas nagu meie oma, aga selles toimib maagia, mida õpetatakse akadeemilise distsipliinina ülikoolides. Tegevusajaks on 1980-ndad aastad ja peategelaseks ameeriklannast (lõpupoole antakse mõista, et sarnaselt autorile hiina päritolu) Cambridge'i analüütilise maagia doktorant Alice Law. Alice'i juhendaja, keerulise ja üsna sandi iseloomuga professor Jacob Grimes on hiljuti koledas õnnetuses surma saanud ning kuna Alice vajab juhendaja abi kraadi kaitsmisel, otsustab ta juhendajale põrgusse järele minna. Põrguretkel liitub Alice'iga kaasdoktorant Peter Murdoch, kellega tal on samuti üsna keerulised suhted...
"Katabaasi" on võrreldud Susanna Clarke'i "Piranesiga" ja põhjus selleks on arusaadav - mõlemates raamatutes on juttu akadeemilisest maailmast ning selle varjukülgedest. Kuangi romaanis jääb sellest ülikoolielust ikka väga masendav mulje. Enamiku romaanist võtavadki enda alla rännakud hallilt masendavatel põrgumaastikul ja Alice'i sisekaemused ning hingepiinad (seejuures romaani pealkirjaks olevat sõna ei mainita tekstis kordagi). Väga see paks romaan mind kaasa haarata ei suutnud, ehkki olen akadeemilise valdkonnaga elus mõnevõrra kokku puutunud ja peategelaste mõtted ning probleemid olid mulle kohati mõnevõrra tuttavad. Hindeks "3+".
Teksti loeti eesti keeles

Zoltan Istvan on USA transhumanistliku ideoloogia aktivist, kes on muuhulgas ka vastava partei esindajana riigi presidendiks kandideerinud, sõites kampaania käigus ringi surnukirstu meenutava bussiga, mille eesmärgiks oli juhtida valijate tähelepanu inimeste vältimatule surelikkusele ja inimelu pikendavate tehnoloogiate väljatöötamise vajadusele. 
17. sajandi Prantsuse filosoofi Blaise Pascali loodud mõttemäng on tuntud "Pascali kihlveona" ja tähendab sisuliselt seda, et parem on olla usklik kui ateist, sest juhul, kui jumal on olemas, ootab sind hauataguses elus paradiis, kui aga jumalat pole, pole sa samuti eriti midagi kaotanud. Istvan on selle käesolevas romaanis edasi arendanud "transhumanistlikuks kihlveoks" - hauatagune elu võib ju olemas olla, aga kasulikum on ikkagi panustada füüsilisse surematusse selles maailmas, sest see on kindlam valik. 
Romaani tegevus algab lähituleviku USA-s, mida räsivad jätkuv majandussurutis (ilmselt kirjutamisaja mõjud) ja vastasseis kristlike fundamentalistide ning transhumanistide vahel. Protagonist Jethro Knights õpib ülikoolis filosoofiat ja alustab hiljem koos mõttekaaslastega võitlust kristlike fundamentalistide ning järjest enam nende selja taga seisva USA valitsuse vastu, et vabaneda transhumanistlikele teadusuuringutele seatud piirangutest. Teiste olulisemate tegelaste seast võib mainida Knightsi armastatut Zoe Bachi ja antagonistist mõjuvõimsat usujuhti reverend Belinasi. Knightsi loodud filosoofia kannab nime teleoloogiline egotsentriline funktsionalism ja selles on Asimovi kolme robootikaseaduse eeskujul loodud kolm transhumanismi seadust: 1) transhumanist peab üle kõige kaitsma oma eksistentsi; 2) transhumanist peab püüdma saavutada kõikvõimsust, minnes sellega nii kaugele kui võimalik, kuni see pole vastuolus esimese seadusega; 3) transhumanist peab kaitsma väärtust universumis, kuni see pole vastuolus esimese ega teise seadusega.
Romaan algab ja kulgeb esialgu pigem poliitilise põnevikuna, ulmeline tehnoloogia tuleb mängu lõpupoole. Visioon Knightsist, kes Transhumania-nimelise ujuva linnriigi diktaatorina kogu maailma sõjalaevastike vastu sõda peab, toob meelde 20. sajandi alguse ulmelood kõiksugu "hulludest teadlastest" (nt Tolstoi "Insener Garini hüperboloid"). Teatud paralleelid tekkisid mul ka Veskimehe "Kuu ordu" tsükliga - mõlemal juhul luuakse mingi eesmärgi nimel ülejäänud inimkonnale vastanduv uus ühiskond - Veskimehel edendab Kuul paiknev Kuu ordu kosmosehõivamist, Istvanil ookeanidel seilav Transhumania surematuse-uuringuid. Paremlibertaarne ideoloogia kumab romaanist ülepea läbi ja selle eest on autorit ka kõvasti kritiseeritud - Knights tundub kohati psühhopaadina, kes mõtleb vaid isikliku surematuse peale, ei hooli grammigi võrra vaestest või saamatutest inimestest ja hävitab sõjategevuses süstemaatiliselt ja sihilikult inimkonna kultuuripärandit. See teatud antihumanistlik joon ei pruugi ilmselgelt paljudele lugejatele meeldida, ehkki lõpuosa helges tulevikunägemuses tõmmatakse sellega mõnevõrra tagasi.
Kokkuvõtteks: on filosoofiat, poliitikat, tehnoloogiat ja märulit. Päris maksimumhinnet ma romaanile anda ei suuda, peamiselt seetõttu, et isegi mulle tundus peakangelase mõttemaailm kuidagi kummaline ja raskesti samastutav. Aga omapärane lugemine igatahes. 
Teksti loeti inglise keeles

Lugu tugineb tänapäevalgi populaarse vene filosoofi Nikolai Fjodorovi hüpoteesidele kunagi surnud inimeste elluäratamisest kauges tulevikus. Enamik loost keskendub minategelase mõtetele ja emotsioonidele, otsest tegevust on siin vähe. Loo lõppedes turgatas, et mõne teise autori jaoks võiks tegu olla esimese peatükiga romaanist.
Teksti loeti eesti keeles

Lugu, mis kujutab endast 20. sajandi alguse Viljandimaal tegutseva rootslasest arsti minajutustust, lummab just oma ideerohkusega - kui algul näib olevat tegu puhtal kujul üleloomuliku looga, siis mingil hetkel tuleb sisse ka tugev teaduslik-fantastiline element. Just see pöörane ideerohkus kahekümne viie lehekülje pikkuses tekstis määrabki minu jaoks loo hinde.
Teksti loeti eesti keeles

Päris põnev lugu mehest, kellel on võime noort inimest nähes täpselt ette kujutada, milline too vanast peast välja näeb. Ajapikku hakkavad selle võimega seotud probleemid tema jaoks süvenema...
Antoloogias "Kuumad allikad" ilmunud lugude keelekasutust pole moodsamaks toimetatud, aga käesolevas loos tundub ühes kohas, et seda oleks ehk siiski vaja olnud - nimelt sõna "karm" "vingugaasi" tähenduses, mis oli vähemalt mulle täiesti tundmatu.
Teksti loeti eesti keeles

Õudusloo tegevuskohast on raske aru saada - mingites detailides meenutab see Eestit, ent peategelasel on šoti perekonnanimi (Touard). See Julius Touard on ootamatult päranduse läbi pururikkaks saanud eraklik vanapoiss, kes on omandanud isikliku mõisa koos pargiga. Ühel päeval saabub mõisa Touardi tädi koos noore ja ilusa tütrega, kellesse mees ära armub. Mõlema naise olemises ja käitumises on seejuures midagi veidrat...
Lugu mõjub kohati üsna raskepäraselt ja polnud eriti libe lugemine, ent kasvõi idee ja lõpupuändi eest väärib see minu meelest "4".
 
Teksti loeti eesti keeles