Karel Michal

Olgu öeldud, et siiski pole tegemist mingi mängu tuima ümberjutustusega, nagu oli Vassiljevil UFO-mängust. Natuke rohkem on tegelastel eluvaimu ja isikupära siiski sees. Aga samas ei saa ka salata, et pinguta kuidas tahad, ega ei näe ennast kuidagi tegevuse sees olevana, vaid ikka arvuti ekraani taga kena graafikat ja haaravat questi jälgivana :) Isegi loitsud (mida varas ju piiratud ulatuses valdab) tulevad mängudest tuttavad ette.

Ma ei oska nüüd venepärasuse osas seisukohta võtta. Ei jooda ohtrasti viina, ei haliseta eksistentsiaalsetel teemadel. Kääbusest narr on küll aktiivsel kohal, just nagu näiteks Malininil, aga kui omane see uuemale vene fantasyle nüüd on? Ju peab see siis olema ikka üldine jutustamise ja questi punumise oskus, mis noorele venelasele ka ingliskeelsete kirjastajate tähelepanu tõmmanud. Kõrgemat hinnet ei tahaks siiski panna kas või juba seepärast, et asi oligi triloogiana kavandatud ja esimene osa ei vii eraldiseisvana veel nagu eriti kuhugi.

Muidugi on mul see pluss, et ma olen arvutimänge mänginud nii vähe, kui see inimlikult üldse võimalik on. Põhimõtteliselt võib öelda, et ei olegi ja seega siin-seal esinenud süüdistused nagu oleks Pehhovi romaani näol tegu ühe või teise kuulsa arvutimängu sujuva ümberjutustusega, jooksid kõik mul mööda külgi alla. Pehhov on osavalt ühendanud endas veneliku ja lääneliku fantasy põhijooned, ja seepärast ehk romaan küllaltki kobe tunduski. Eraldi vene moodi kirjutades oleks tulnud tüüpiline slaavilik halamine ja lääne variant oleks jälle täiendanud sadade ja tuhandete analoogiliste quest`idega täidetud köiteid, mis igas alale spetsialiseerunud poes riiuleid täidavad ja millele kulutatud puudest on küll tõsiselt kahju. Pehhov on loonud mõnusa sulami, kus nii vene kui lääne fantasy osised on äratuntavad, kumbki aga ei domineeri, vaid tasakaalustavad mõnusalt teineteist. Lühidalt - mulle meeldis.

Muidugi sain ma ka tünga. Kui raamat hakkas juba jõudma kuskil kolmveerandi peale, maa-alusest labürindist polnud aga ikka veel kippu ega kõppu, kus ma ei tea mis elukate keskelt tuli ära tuua teatav maagiline ese, hakkasin ma aru saama, et see vägev äratoomine ei pruugigi üldse selles köites aset leida. Noh, ootame järgmiseid siis... Mis puutub Garreti käiku suletud linnaossa, siis minu arust oli see üks ühele mahaviksitud vene ulmele krestomaatilisest Strugatskite "Väljasõidust rohelisse". Jajah, just toosama tsoon ja erinevad mõistetamatud ja ülimalt hädaohtlikud ohud seal sees. Mulle tundus küll kogu see stseen kummardusena teatavate Vendade poole...

Positiivne üllatus, hindeks "neli". Kohati oli tüütuvõitu, kohati tõusis slaavi sentimentaalitsemine pinnale. Kokkuvõtteks julgeks ikkagi soovitada. Üsna värskendav sõõm sellelaadse kirjanduse muidu üsna sumbunud õhus.

Aga ka mulle jäi täiesti arusaamatuks vene autori tõlkimine inglise keelest ja ma ei hakka selle kallal rohkem pead murdma. Kui nii, siis küll. Igatahes ma veidike uurisin ingliskeelset teist osa ja seal oli Varjude Garreti nimi hoopis Harold. Mine võta nüüd siis kinni...