Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Aleksei Pehhov ·

Kraduštšisja v teni

(romaan aastast 2002)

eesti keeles: «Varjus hiilija»
Tallinn «Varrak» 2010

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
1
4
5
0
0
Keskmine hinne
3.6
Arvustused (10)

Hambaarstiharidusega Pekhov – nagu teda tõenäoliselt ingliskeelses maailmas hakatakse nimetama – oli muuhulgas arvutimängu Kings Bounty The Legend stoori tegijate seas. Niisiis pole väga imeks panna, et tema esimene romaan on sisuliselt just selline quest, nagu neid arvutimängudes kohtab. Alates kangelase valikust: kui rüütel ja maag on liiga lihtsad, valib nõudlikum mängur kolmanda võimaluse, varga, kelle võidukasse lõppu juhtimisega tuleb märksa rohkem vaeva näha. Ja rassid on ammused tuttavad: inimeste kõrval elfid (tumedad ja heledad), dwarfid, goblinid, orcid, ogred, demonid ja kes nad seal tüüpiliselt esinevadki. Aint kentaurid on miski imeliku nimega ja eriti tühmid. No ja inimesed on siis rüütlid, maagid või vargad. On hea kuningas ja kusagil kaugel on suurpaha jõudu kogumas, tema taltsutamiseks ei aita muud kui paar võimsat võlueset, need on aga kadunud ja viimati nähti neid väga ebameeldivates ning raskestiligipääsetavates kohtades. Mis muud, kui meistervargale tuleb teha ettepanek, millest ta ei saa keelduda.

Olgu öeldud, et siiski pole tegemist mingi mängu tuima ümberjutustusega, nagu oli Vassiljevil UFO-mängust. Natuke rohkem on tegelastel eluvaimu ja isikupära siiski sees. Aga samas ei saa ka salata, et pinguta kuidas tahad, ega ei näe ennast kuidagi tegevuse sees olevana, vaid ikka arvuti ekraani taga kena graafikat ja haaravat questi jälgivana :) Isegi loitsud (mida varas ju piiratud ulatuses valdab) tulevad mängudest tuttavad ette.

Ma ei oska nüüd venepärasuse osas seisukohta võtta. Ei jooda ohtrasti viina, ei haliseta eksistentsiaalsetel teemadel. Kääbusest narr on küll aktiivsel kohal, just nagu näiteks Malininil, aga kui omane see uuemale vene fantasyle nüüd on? Ju peab see siis olema ikka üldine jutustamise ja questi punumise oskus, mis noorele venelasele ka ingliskeelsete kirjastajate tähelepanu tõmmanud. Kõrgemat hinnet ei tahaks siiski panna kas või juba seepärast, et asi oligi triloogiana kavandatud ja esimene osa ei vii eraldiseisvana veel nagu eriti kuhugi.

Teksti loeti vene ja inglise keeles

Selline keskmine fantaasiaromaan. Nagu eelkirjutaja ütles: kõik tuttavad elemendid, mis on fantasy`le kohustuslikud, on ilusasti omal kohal paigas. Kuskil esimese poole peale tekkinud tunne, et tegemist on väga pika sissejuhatusega asjale endale, milleks on muidugi teekond kuhugi, leidiski lõpetuseks kinnitust - raamatu jooksul nagu ei juhtunudki midagi.

Boonuspunktid minu jaoks senisest harjumuspärasest erineva peategelase kasutamise eest. Üllad haldjad olid ka teistsugused...
Teksti loeti eesti keeles

Üldiselt - ei olnud sugugi paha. Lugema sai asutud kõvade eelarvamustega, need aga kummutusid lugemise käigus iseenesest. Pehhov suutis mind üllatada.

Muidugi on mul see pluss, et ma olen arvutimänge mänginud nii vähe, kui see inimlikult üldse võimalik on. Põhimõtteliselt võib öelda, et ei olegi ja seega siin-seal esinenud süüdistused nagu oleks Pehhovi romaani näol tegu ühe või teise kuulsa arvutimängu sujuva ümberjutustusega, jooksid kõik mul mööda külgi alla. Pehhov on osavalt ühendanud endas veneliku ja lääneliku fantasy põhijooned, ja seepärast ehk romaan küllaltki kobe tunduski. Eraldi vene moodi kirjutades oleks tulnud tüüpiline slaavilik halamine ja lääne variant oleks jälle täiendanud sadade ja tuhandete analoogiliste quest`idega täidetud köiteid, mis igas alale spetsialiseerunud poes riiuleid täidavad ja millele kulutatud puudest on küll tõsiselt kahju. Pehhov on loonud mõnusa sulami, kus nii vene kui lääne fantasy osised on äratuntavad, kumbki aga ei domineeri, vaid tasakaalustavad mõnusalt teineteist. Lühidalt - mulle meeldis.

Muidugi sain ma ka tünga. Kui raamat hakkas juba jõudma kuskil kolmveerandi peale, maa-alusest labürindist polnud aga ikka veel kippu ega kõppu, kus ma ei tea mis elukate keskelt tuli ära tuua teatav maagiline ese, hakkasin ma aru saama, et see vägev äratoomine ei pruugigi üldse selles köites aset leida. Noh, ootame järgmiseid siis... Mis puutub Garreti käiku suletud linnaossa, siis minu arust oli see üks ühele mahaviksitud vene ulmele krestomaatilisest Strugatskite "Väljasõidust rohelisse". Jajah, just toosama tsoon ja erinevad mõistetamatud ja ülimalt hädaohtlikud ohud seal sees. Mulle tundus küll kogu see stseen kummardusena teatavate Vendade poole...

Positiivne üllatus, hindeks "neli". Kohati oli tüütuvõitu, kohati tõusis slaavi sentimentaalitsemine pinnale. Kokkuvõtteks julgeks ikkagi soovitada. Üsna värskendav sõõm sellelaadse kirjanduse muidu üsna sumbunud õhus.

Aga ka mulle jäi täiesti arusaamatuks vene autori tõlkimine inglise keelest ja ma ei hakka selle kallal rohkem pead murdma. Kui nii, siis küll. Igatahes ma veidike uurisin ingliskeelset teist osa ja seal oli Varjude Garreti nimi hoopis Harold. Mine võta nüüd siis kinni...

Teksti loeti eesti keeles

Sisukokkuvõtte põhjal kartsin mingit jubedat fantasyklišeede pundart, aga ega ta nii hull olnudki. Kogu see maailm oli küll parajalt klišeeline (võlukunstiteema meenutas lausa Pratchetti Kettamaailma), ent lugu ise oli lõppkokkuvõttes lobedalt kirja pandud. Veidi rohkem meenutas klassikalist fantasyt kui praegu populaarset nö. "uue laine" oma-palju maagiat, traditsioonilised elukad, põhiliseks tegevusliiniks quest, vägivalda mõõdukalt, aga tegevust palju...

Teksti loeti eesti keeles

Kogu setting meenutab veidi Belialsi "Ashinari kroonikate" esimest osa -- selles mõttes, et peategelasele sajab kogu aeg ja üha kiiremas tempos üha uusi maagilisi sigadusi kaela, samas kui suur osa telgitagustest jääbki selgituseta. Belials vähemalt suutis loo sajakonnal leheküljel ära rääkida, Pehhov aga heietab ühe köite, ja ülejäänud sarja kohta käivaid arvustusi kiigates tundub, et heietab veel mitu köidet, ilma et selle tagaotsitud maagilise ülijubinani üldse jõutaks. Mitte et ta nüüd halvasti heietaks, seda mitte, aga see kaasaegne fantasy kipub olema nagu üks korralik supernoova, mille jäänused üha paisuvad ja paisuvad...
Teksti loeti eesti keeles

Ei avaldanud muljet. Suhteliselt tuimaks ikka jättis. Ülesehituselt tüüpiline fantasy, mida on rikastatud mõnigate arvutimängudele iseloomulike omadustega. Kui ei teaks, et autor on venelane, siis arvaksin kindlasti, et tegemist on mingi anglo-ameerika keeleruumist pärit kirjanikuga. Nii stiilipuhtalt läänelik, kui see üldse olla saab, millest on muidugi väga kahju. Ootasin midagi slaavipärast, raskemat ja süngemat, kuid sain hoopis jänkiliku madina, mille sarnaseid võib poelettidelt lademetes leida. Mingisugusest sümbioosist, mida üks eelarvustaja siin mainib, mina küll mingit märki ei leidnud. Üsna lihtsakoeline ja tavaline, erinevatest žanrile omastest klišeedest kubisev, fantasy, mille lugemine ei võta küll tükki küljest, kuid ei anna ka midagi juurde. Kolm
Teksti loeti eesti keeles

Millegipärast olid mul selle romaani suhtes üle keskmise ootused. Need purunesid täielikult. Autor on hoolikalt hoidunud rikkumast oma teose 100% klišeelist koostist millegi vähegi originaalse või üllatavaga. Otseselt halb just lugedes ei hakanud, aga väga tüütu oli ja kindlasti täiesti vastupidine sellele mida võiks "lugemiselamuseks" nimetada. Sarnaselt Rauxile tuli ka mulle meelde "Ashinari kroonikad", mis omal ajal lugedes nagu parem tundus.
Teksti loeti eesti keeles

Pole suurem asi arvutimängude mängija, sestap ei mõista selleteemalist kriitikat. Raamat oli kirjutatud lääne turule ja mina kui läänlane võtsin selle lääne turul ebastandartse teosena rõõmuga vastu. Sarnaseim teos on ehk tõesti Ashinari kroonikad, aga Belials (siis veel) kirjutada ei osanud, jalutas loost kiiresti läbi. Pehhov aga suutis kirjeldada, nalja visata ja teha kummardusi teistele autoritele - elik teha just seda, mida heast loost ootan.
Teksti loeti eesti keeles
x
Kristjan Rätsep
15.09.1983
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustused:

Hoolimata ülivõrdes kiidusõnadest hakkasin seda romaani lugema üsna madalate ootustega - "ulmekriminull korporatiivsest maailmast ja telepaatidest" kõlas surmigavalt. Kriminullid mulle üldiselt ei meeldi ja ka käesolevas romaanis pühendati suurt tähelepanu mõrvajuurdlusele, mille detailidesse lugeja justkui põnevusega süüvima peaks... aga milleks? Tappis üks rikkur teise ära, kumbki polnud tegelasena sümpaatne - miks ma peaksin lugejana hoolima sellest, kas ja kuidas see juhtum lahendatakse?
Samas autori stiil on värvikas ja põnev - näiteks tulevikurikkurite dekadentlike meelelahutuste ja telepaatide omavahelise suhtluse kirjeldused või peategelast romaani lõpupoole haarav kummaline hullus. Või romaani mõistatuslik ja pahaendeline pealkiri, mille tegelik tähendus avaneb lugejale alles päris lõpus. Samas pean ma psühhoanalüüsi sissetoomist selgelt miinuseks ja kogu sellest freudismist arvan ma umbes samamoodi nagu John W. Campbell. 
Kokkuvõttes üsna vastuolulisi tundeid tekitav romaan, mida otsustasin kokkuvõttes hinnata "3+"-iga.
Teksti loeti eesti keeles

Lugu tellimustööna vanasse mõisahoonesse sissemurdvast raamatuvargast on küll enam-vähem normaalselt kirja pandud, ent midagi huvitavat selles loos minu jaoks polnud. 
Teksti loeti eesti keeles

Salapärane õhustik ja loodud lähituleviku-maailm on päris hästi välja kukkunud. Miinuseks võiks pidada vast teatavat lõpetamatust - lugu katkeb suvalises kohas ja tundub, nagu see oleks osa millestki suuremast. 
Teksti loeti eesti keeles

Loo idee on vanamoodne (teadlaste tehtav katse ja selle eetilised tagajärjed), ent kirjeldatud tehnoloogia on moodne ja autor ka ei moraliseeri eriti. Minu meelest täitsa korralik lugu.
Teksti loeti eesti keeles

Tuleviku-Eestis toimuv natuke "Blade Runneri" moodi lugu ehk siis peategelased kütivad ülekäte läinud androide, täpsemalt on loo keskmes perverdist omaniku vastu mässu tõstnud seksiandroid. Vahepeal põikab tegevus ka Lätisse (Eesti-Läti piiril paikneb piirikontroll ja Võnnus ehk Cesises tegutsevad islamivõitlejad). Natuke on paralleele ka autori antoloogias "Eesti nõid" ilmunud looga "Valvur".
Hindeks kokku "4-".
Teksti loeti eesti keeles

Lugu algab tänapäeva Eestis toimuva linnafantaasiana, ent läheb siis üle hoogsaks dimensioonidevaheliseks rännakuks. Minu meelest jäi see lugu kuidagi pealispindseks, mistõttu "rahuldavast" kõrgemat hinnet ma sellele panna ei suuda.
Teksti loeti eesti keeles

Täitsa sümpaatne tänapäeva Tartu teemaline linnafantaasia, mis ilmselt kõnetab paremini neid lugejaid, kellele see linn põhjalikult tuttav on.
Teksti loeti eesti keeles

Autorinime ja pealkirja järgi oleksin eeldanud Conani-laadis fantaasialugu, ent sedapuhku on tegu hoopis vanamoodsa pulpiliku kosmoseooperiga, mis on omas vormis hästi teostatud. Meenutas muuhulgas natuke Jekmovi loomingut.
Teksti loeti eesti keeles

Tänapäeva Jaapanis peab üks maffiajõuiguga ühinev noormees enda sobilikkuse tõestamiseks ühe kasutu bürokraadi ära tapma. Ülesanne osutub oodatust keerulisemaks ja sekkuvad tumedad jõud...
Teksti loeti eesti keeles

16. sajandi Jaapanis toimuva tegevusega poeetiline ja melanhoolne fantaasialugu, milles on oluline roll traditsioonilisel Jaapani teetseremoonial. Melanhoolsed ulmelood pole päris minu lemmikteema, ent omas laadis kahtlemata hästiteostatud lugu.
Teksti loeti eesti keeles
1.2026

Poola ulmekirjaniku aurupunk-tellise ingliskeelne tõlge ilmus eelmisel aastal. Autot on teost ise nimetanud "tõlkimatuks", sest see sisaldab muuhulgas arhailise vene keelega segatud arhailist poola keelt, grammatilisi eksperimente ja neologisme. Romaani tõlkimine oli ilmselgelt raskeks ülesandeks Ursula Philippsile, kes on lisanud köite lõppu artikli, milles ta selgitab tõlke erinevusi originaalist ja enda tehtud valikuid sõnade ning mõtete edasiandmisel.
"Jää" tegevusmaailma lahknevuspunktiks meie ajaloost on 1908. aasta Tunguusi katastroof, mille tagajärjel on hakanud Siberis levima mõistuslikud tulnukpäritolu jääkamakad (Philippsi tõlkes kasutatakse nende kohta saksapärast sõna gleissen, algupärandis oli selleks sõnaks lute). Gleissenid muudavad maist füüsikat ja keemiat, muuhulgas tekivad uued väärtuslikud metallid külmraud ja tungetitum. Lisaks muutub gleissenite poolt hõivatud aladel kolmevalentne matemaatiline loogika kahevalentseks ja "külmub" ühiskondlik ning poliitiline korraldus - Esimest maailmasõda ei toimu ja tsaariimpeerium jääb püsima.
Romaani tegevus algab Varssavis 1924. aasta suvel. Varssavi kuulub endiselt Vene impeeriumi koosseisu ja tänu gleissenitele on ilmastikuolud talvised. Peategelaseks on kaardimängusõltlasest matemaatikatudeng Benedykt Gieroslawski, kelle ukse taha ilmuvad ühel hetkel tsaarivalitsuse Talveministeeriumi ametnikud. Nendeni on jõudnud info, et Gieroslawski Siberisse asumisele saadetud isa on seal avastanud viisi gleissenitega suhtlemiseks ja nad soovivad, et poeg ta üles otsiks. Gieroslawski asubki Siberi Ekspressiga teele Irkutski poole. Tegevusse sekkuvad erinevad jõud, kellest mõne eesmärgiks on gleissenite säilitamine, teistel aga üleüldine sula. Tegelaste hulgas on ka erinevad ajaloolised isikud - Nikola Tesla on leiutanud seadme gleissenite sulatamiseks, Grigori Rasputin on muutnud jääkummardamise oma ususekti ideoloogiaks, Jozef Pilsudski juhib Siberis Jaapani toetatud Poola partisane ehk japontšikuid... Ja Nikolai Fjodorovi jüngrid otsivad gleissenitest vastust surnute elluäratamise ideele.
"Jää" on põnevate ideedega ja mastaapne, ent kohati veniv ning raskepärane romaan, ehkki selle süžee on iseenesest seikluslik. Minu meelest oli siin igasuguseid arutlusi ja muud loba natuke liiga palju, aga täiesti võimalik, et tõlkes läks palju kaduma. Ühe huvitava grammatilise eksperimendina tuleb mainida loo vormi - kui see algab minavormis, siis mingil hetkel jõuab Gieroslawski oma filosoofiliste mõtiskluste käigus arusaamisele, et teda polegi tegelikult olemas, misjärel lugu jätkub mingis veidras umbisikulises vormis (/../open the window/../). Palju on venekeelseid sõnu, algupärandis oli neid veel rohkem, aga Philipps on osad neist ära tõlkinud ja kõik need seletatakse lahti romaanile lisatud väikeses sõnastikus. Rohkelt on arutelusid matemaatilise loogika, ajaloo ja religiooni teemal ning viinavõtmise saatel filosofeerimine meenutab natuke vene kirjandust - eks toimub "Jää" tegevuski valdavalt Venemaal ja paljud selle tegelastest on venelased. 
Teksti loeti inglise keeles

Romaani tegevus toimub paralleelmaailmas, mis on muus osas nagu meie oma, aga selles toimib maagia, mida õpetatakse akadeemilise distsipliinina ülikoolides. Tegevusajaks on 1980-ndad aastad ja peategelaseks ameeriklannast (lõpupoole antakse mõista, et sarnaselt autorile hiina päritolu) Cambridge'i analüütilise maagia doktorant Alice Law. Alice'i juhendaja, keerulise ja üsna sandi iseloomuga professor Jacob Grimes on hiljuti koledas õnnetuses surma saanud ning kuna Alice vajab juhendaja abi kraadi kaitsmisel, otsustab ta juhendajale põrgusse järele minna. Põrguretkel liitub Alice'iga kaasdoktorant Peter Murdoch, kellega tal on samuti üsna keerulised suhted...
"Katabaasi" on võrreldud Susanna Clarke'i "Piranesiga" ja põhjus selleks on arusaadav - mõlemates raamatutes on juttu akadeemilisest maailmast ning selle varjukülgedest. Kuangi romaanis jääb sellest ülikoolielust ikka väga masendav mulje. Enamiku romaanist võtavadki enda alla rännakud hallilt masendavatel põrgumaastikul ja Alice'i sisekaemused ning hingepiinad (seejuures romaani pealkirjaks olevat sõna ei mainita tekstis kordagi). Väga see paks romaan mind kaasa haarata ei suutnud, ehkki olen akadeemilise valdkonnaga elus mõnevõrra kokku puutunud ja peategelaste mõtted ning probleemid olid mulle kohati mõnevõrra tuttavad. Hindeks "3+".
Teksti loeti eesti keeles

Zoltan Istvan on USA transhumanistliku ideoloogia aktivist, kes on muuhulgas ka vastava partei esindajana riigi presidendiks kandideerinud, sõites kampaania käigus ringi surnukirstu meenutava bussiga, mille eesmärgiks oli juhtida valijate tähelepanu inimeste vältimatule surelikkusele ja inimelu pikendavate tehnoloogiate väljatöötamise vajadusele. 
17. sajandi Prantsuse filosoofi Blaise Pascali loodud mõttemäng on tuntud "Pascali kihlveona" ja tähendab sisuliselt seda, et parem on olla usklik kui ateist, sest juhul, kui jumal on olemas, ootab sind hauataguses elus paradiis, kui aga jumalat pole, pole sa samuti eriti midagi kaotanud. Istvan on selle käesolevas romaanis edasi arendanud "transhumanistlikuks kihlveoks" - hauatagune elu võib ju olemas olla, aga kasulikum on ikkagi panustada füüsilisse surematusse selles maailmas, sest see on kindlam valik. 
Romaani tegevus algab lähituleviku USA-s, mida räsivad jätkuv majandussurutis (ilmselt kirjutamisaja mõjud) ja vastasseis kristlike fundamentalistide ning transhumanistide vahel. Protagonist Jethro Knights õpib ülikoolis filosoofiat ja alustab hiljem koos mõttekaaslastega võitlust kristlike fundamentalistide ning järjest enam nende selja taga seisva USA valitsuse vastu, et vabaneda transhumanistlikele teadusuuringutele seatud piirangutest. Teiste olulisemate tegelaste seast võib mainida Knightsi armastatut Zoe Bachi ja antagonistist mõjuvõimsat usujuhti reverend Belinasi. Knightsi loodud filosoofia kannab nime teleoloogiline egotsentriline funktsionalism ja selles on Asimovi kolme robootikaseaduse eeskujul loodud kolm transhumanismi seadust: 1) transhumanist peab üle kõige kaitsma oma eksistentsi; 2) transhumanist peab püüdma saavutada kõikvõimsust, minnes sellega nii kaugele kui võimalik, kuni see pole vastuolus esimese seadusega; 3) transhumanist peab kaitsma väärtust universumis, kuni see pole vastuolus esimese ega teise seadusega.
Romaan algab ja kulgeb esialgu pigem poliitilise põnevikuna, ulmeline tehnoloogia tuleb mängu lõpupoole. Visioon Knightsist, kes Transhumania-nimelise ujuva linnriigi diktaatorina kogu maailma sõjalaevastike vastu sõda peab, toob meelde 20. sajandi alguse ulmelood kõiksugu "hulludest teadlastest" (nt Tolstoi "Insener Garini hüperboloid"). Teatud paralleelid tekkisid mul ka Veskimehe "Kuu ordu" tsükliga - mõlemal juhul luuakse mingi eesmärgi nimel ülejäänud inimkonnale vastanduv uus ühiskond - Veskimehel edendab Kuul paiknev Kuu ordu kosmosehõivamist, Istvanil ookeanidel seilav Transhumania surematuse-uuringuid. Paremlibertaarne ideoloogia kumab romaanist ülepea läbi ja selle eest on autorit ka kõvasti kritiseeritud - Knights tundub kohati psühhopaadina, kes mõtleb vaid isikliku surematuse peale, ei hooli grammigi võrra vaestest või saamatutest inimestest ja hävitab sõjategevuses süstemaatiliselt ja sihilikult inimkonna kultuuripärandit. See teatud antihumanistlik joon ei pruugi ilmselgelt paljudele lugejatele meeldida, ehkki lõpuosa helges tulevikunägemuses tõmmatakse sellega mõnevõrra tagasi.
Kokkuvõtteks: on filosoofiat, poliitikat, tehnoloogiat ja märulit. Päris maksimumhinnet ma romaanile anda ei suuda, peamiselt seetõttu, et isegi mulle tundus peakangelase mõttemaailm kuidagi kummaline ja raskesti samastutav. Aga omapärane lugemine igatahes. 
Teksti loeti inglise keeles

Lugu tugineb tänapäevalgi populaarse vene filosoofi Nikolai Fjodorovi hüpoteesidele kunagi surnud inimeste elluäratamisest kauges tulevikus. Enamik loost keskendub minategelase mõtetele ja emotsioonidele, otsest tegevust on siin vähe. Loo lõppedes turgatas, et mõne teise autori jaoks võiks tegu olla esimese peatükiga romaanist.
Teksti loeti eesti keeles

Lugu, mis kujutab endast 20. sajandi alguse Viljandimaal tegutseva rootslasest arsti minajutustust, lummab just oma ideerohkusega - kui algul näib olevat tegu puhtal kujul üleloomuliku looga, siis mingil hetkel tuleb sisse ka tugev teaduslik-fantastiline element. Just see pöörane ideerohkus kahekümne viie lehekülje pikkuses tekstis määrabki minu jaoks loo hinde.
Teksti loeti eesti keeles

Päris põnev lugu mehest, kellel on võime noort inimest nähes täpselt ette kujutada, milline too vanast peast välja näeb. Ajapikku hakkavad selle võimega seotud probleemid tema jaoks süvenema...
Antoloogias "Kuumad allikad" ilmunud lugude keelekasutust pole moodsamaks toimetatud, aga käesolevas loos tundub ühes kohas, et seda oleks ehk siiski vaja olnud - nimelt sõna "karm" "vingugaasi" tähenduses, mis oli vähemalt mulle täiesti tundmatu.
Teksti loeti eesti keeles

Õudusloo tegevuskohast on raske aru saada - mingites detailides meenutab see Eestit, ent peategelasel on šoti perekonnanimi (Touard). See Julius Touard on ootamatult päranduse läbi pururikkaks saanud eraklik vanapoiss, kes on omandanud isikliku mõisa koos pargiga. Ühel päeval saabub mõisa Touardi tädi koos noore ja ilusa tütrega, kellesse mees ära armub. Mõlema naise olemises ja käitumises on seejuures midagi veidrat...
Lugu mõjub kohati üsna raskepäraselt ja polnud eriti libe lugemine, ent kasvõi idee ja lõpupuändi eest väärib see minu meelest "4".
 
Teksti loeti eesti keeles