Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Poul Anderson ·

Three Hearts and Three Lions

(romaan aastast 1961)

ajakirjapublikatsioon: «The Magazine of Fantasy and Science Fiction» 1953; september – oktoober [algversioon]
♦   ♦   ♦

eesti keeles: «Kolm südant ja kolm lõvi»
Tartu «Fantaasia» 2000 (Maailma fantaasiakirjanduse tippteoseid)

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
12
7
4
0
0
Keskmine hinne
4.348
Arvustused (23)

Lü-hi-ke. Tegelikult oli see peale proffessor Tolkieni minu esimene fantasy raamat kui selline. Ja meeldis , ja veel tahaks.Sisu on sihuke , et mingi taanlane saab nii umbes kolmandal leheküljel teise maailmasõja ajal kuuli pähe ja - hopsti maandub kusagil vabtshee haldjamaal. No ja siis hakkab pihta - päkapikud , haldjad ja trollid ja rüütlid ja üldse oli kõik pagana huvitav ja voh sihuke hoogne ning põnev. Mul on siiralt hea meel , et on olemas sihuke kirjastus nagu seda on "Fantaasia". Olge tublid!
Teksti loeti eesti keeles

Selline süzheearendus, et meie maailmas tavaline kodanik osutub mingis maagia reeglite järgi toimivas alternatiivmaailmas võtmefiguuriks, on fantasy zhanris võrdlemisi tavaline - võtkem kasvõi Nortoni Witch World või Zelazny Amberi sari - aga toimib jätkuvalt. Zelazny ja tema looming ongi esimene, mis loetud raamatuga assotsiatsioone tekitas. Tolkieniga tekivad pigem antiassotsiatsioonid. Meeldis kuidas Holger Danske ratsionaalselt täbaraid olukordi lahendas, haldjamaa tegelaste rikutuse iseloom ja aste, tegelaste seotus reaalse ajaloo ja müütidega jpm. Raamat on väga lahe lugemine, kuigi mitte täiuslik. S.o. mingi kerge rahuldamatuse tunne jääb hinge. Mis täiusest puudu jääb, on raske teadvustada, lihtsaim tee on kahetseda lehekülgede vähesust või järgede puudumist, kuid ausalt öeldes on neid puuduvaid lehekülgi või järgmisi osi ka väga raske ette kujutada. Tore raamat, tore kirjastus, mis kuulu järgi olevat välja andnud juba neljanda raamatu.
Teksti loeti eesti keeles

Muhe lugemine, kuid siiski alla ta"iuslikkuse (ehk seeto~ttu, et eelnevaks loetud asjaks oli sa"a"rane briljant, nagu "Murtud mo~o~k), aga sellegipoolest asi, mida vo~ib uuesti lugeda. Tegelikult vist isegi tean neid po~hjuseid, miks raamatust ja"i selline... veidi kahtlane mulje. Selleks on teose antitolkienilikkus, selles esinev haldjate kujutamine paha poole esindajana hea ja kurja vo~itluses, sella kui inimkond peaaegu tervikuna headust esindas. No lihtsalt ei usu midagi sellist. So~rmuste Isandas oli see veel mo~istetav, seal seletai tagapo~hja veidi rohkem a"ra, aga Andersen esitas maailma, o"eldes, et vo~ta vastu. Tegelikult pole mul ju hea ja kurja vo~itluse vastu midagi. Eriti mitte siis, kui asi on ha"sti kujutatud. Ma tahan aga tajuda teise poole motiive, tegelikult isegi mo~lema poole omi. Kui ma"ekoll on na"ljane ja inimene ta selle eest maha lo"o"b, siis on see usutav isegi primitiivseimas kirjutises. Aga selline maailmade, Kaose ja Korra kokkupo~rge, nagu antud teoses on, tahab nagu veidi ka minusugusele raudkivipeale selgeks tegemist. Miski aga hoidis neid nii erinevaid Kaose pooldajaid koos. See oli oht saada Korra poolt a"ra ha"vitatud. Nii et kumb pool siis oli hea ja kumb halb? Ja ahldjate eluro~o~m, mis nii kaootiline yhes paadis koos Surmaratsuga... noh, jaha, Jutustamislaad oli muidu ladus ja teos oli kena. Ja see na"rimine... need olid vaid pisiasjad, vo~rreldes teose juba eespool a"ra ma"rgitud heade kylgedega. On u raamat ikkagi vii va"a"riv teos, mille lugemist pole vo~imalik kahetseda. Oh, ja kindlasti oli teose lahedaim tegelane troll. Ei ma"letagi, kus midagi taolist oli ennem ette tulnud, midagi sarnast oli nagu kahes teoses veel, aga et s22rane elukas kannaks trolli nime... See on kindlasti Andersoni sihilik torge Po~hjala myytide pihta. P.S. Neli Andersoni, neli viit. Yllatus mulle endalegi. Ju sisi on tegemist millegi heaga ka yldisemas mo~ttes... vo~i on mul seni olnud tema teostega tutvumisel va"ga hea o~nn.
Teksti loeti eesti keeles

Üsnagi tüüpiline varane Anderson, sarnanused Jänkiga muidugi taotluslikult olemas. Meenutab mõneti hokasid ja Operation Chaos’t ja muid neid asju, kus tegelane peab mingi probleemiga hakkama saama, sellised toimetuleku lood siis. Mingid viis novelli kuidas rakendusliku inseneerlusega legendimaailma kolle võita, libahundi jutt neist vast kõige õnnestunum, ülejäänute “püändid” kippusid minu jaoks liiga reaalainete kallakuga olema, keemilis-füüsilisi teadmisi nõudma.

Andersoni isa võiks mingil moel olla Holgeri prototüübiks, temagi kunagi Taanist USA-sse rännanud insener.

Raamat on selline keskmine… On palju küsitavusi. Mulle ei taha kuidagi istuda see andersonlik võte, millega ta kristlusele kollivastase võlujõu külge poogib. Kohati kipub tekst liiga halleluujalik olema. Samas, oli tegu experimendiga, et mis siis, kui üks tänapäeva inimene rüütliromaanide legendimaailma satub, seal ju sellised asjad mõeldavad. Nagu mina välja loen, ongi rohkem tegu konkreetsesse müüdimaailma paigutatud looga, milles kehtivad omad legendide seadused. Ja nende kallal inseneritaibuga Holger ka siis mässab; rakendades reaalseid teadmisi muinasjutumaailmas. Seega üks lugu siis sellest, kuidas keskaegses kristlike legendide maailmas hakkama saada. Miks ka mitte?

Karl Suurt kuidagi ülistada või idealiseerida aga ei maksaks. Tema oli see, kes alustas drang nach Osteni; pühkis etniliselt kaardilt hulga rahvaid ning genotsideeris teisi – kõik ikka frankide kristliku saapatalla alla.

Ka ülesehituse poolest pole tegu teabmis meistritööga – kasvõi saratseeni liin jääb kuidagi ähmaseks ja väheütlevaks. Tundub, et kirjutamist alustades ei teadnud Anderson kuhu täpselt välja tahab jõuda. Aga võibolla ma eksin. Igatahes, “Murtud Mõõk” oli parem ja “neli” on sellele raamatule täiesti sobilik ja paras hinne. Üldiselt raamat muidugi meeldis. Tolkieniga pole siin aga jällegi mingit pistmist. Õnneks.

Tõlkes on muidugi apsakaid, kõige karjuvam neist aga see, et aadlipreili toas seisab spinniguratas... Spinninguratas!!! Isegi Silvet ütleb, et spinning-wheel on eesti keeli vokk! Kuidas aga mingit keemilist elementi tõlkida pole ju tegelilkult tähtis, nii et selles osas etteheiteid teha poleks vajalik. Silikoon või räni - mis vahet seal on?

Teksti loeti eesti keeles

Kuigi fantasy ja science fantasy alaliiki kuuluvad teosed moodustavad P. Andersoni romaanitoodangust vaevalt kümnendiku, jäävad just need meisterlike juttude kõrval elama veel kaua pärast kirjaniku surma. Toon näitena ’The High Crusade’i (science fantasy) ja mõlemad tänavu eesti keeles ilmunud romaanid.

’Kolmes südames...’ tuleb Andersoni füüsikutaust kõige ilmekamalt esile Holgeri viisist võita lohe. Termodünaamika abil! Fantasykirjanduses üsnagi tavatu.

Kuigi mulle meeldib miskipärast ’Murtud mõõk’ rohkem, on ka ’Kolm südant...’ igati väärt lugu, mis pälvib hindeks üksnes viit. Mitmete allikate põhjal on heaks ulmekaks ka ’Kolme südame...’ järg ’Midsummer Tempest’ (1974).
NB! Ja mõni tõlke apsakas ei tee olematuks ladusat ning heas keeles tõlget.
Teksti loeti eesti keeles

Tore oli just see üleloomulikele asjadele teaduslikult lähenemine (lohele vee kurku viskamine, magneesiuminuga, kivistumisel tekkinud radiatsioon jne jne). Tore ei olnud kristlikule elemendile nii suure rõhu panek... ja raamatu liig-äkiline lõpp. Mõistatamismäng seostus (paratamatult) Tolkieniga ning mõned muud kohad Zelazny Amberi-sarjaga. Aga muidu... tore lugemine.
Teksti loeti eesti keeles

Tundub, et pean enamikule eelkõnelejaist vastu vaidlema. Minu meelest oli hoopis see jutt parem kui "Murtud mõõk". Ehk küll kriipsuvõrra, kuid siiski.
Kõik see tegevus tundus ehk mõnevõrra usutavam, just seetõttu, et poldud seletatud liiga palju ning samas näidati ära, kuidas Holger sinna teise maailma sai. Zelaznyga tekkis tõesti mõningaid assotsiatsioone, kuid see ei muutunud häirivaks.
Mulle tundus, et PA pakkus tiba üle Jumala, pühakute, kristlaste, palvete ja muu säärase uskliku elemendi sisse toomisega. Ei tea, miks inimeste jumal haldjate, trollide või muude omadest vägevam peaks olema?
Hindeks panen ikkagi 5, sest suurepärane sujuv ja põnev lugemine.
Teksti loeti eesti keeles

Minu esimene Andersoni fantasy ja ei jätnud autorist head muljet. Kuna ma hakkan kohe "Murtud mõõka" lugema, siis loodan, et minu esialgne arusaamine sugavalt ekslik on. Milles siis asi? Kindlasti mitte kirjutamisoskuses, selles vanahärrat kindlasti süüdistada ei saa. Ja samuti mitte syzhee puudumises. Kyll aga saab teda materdada äärmises tendentslikuses ja kristlukus propagandas. Et on kirjutatud keskaegsete ryytliromaanide stiilis? On jah ja neid ei seedi ma kah mitte kudagi. Minu meelest yx räigemaid kiidulaule kristlusele ja j6hkramaid teiste mahamaterdamisi, mida ma lugenud olen.
Teksti loeti eesti keeles

Üks neid raamatuid, mis paneb mu endale tõotama, et ma iial enam fantasy`t ei loe... Ei ole halvasti kirjutatud, aga mingi jura... Mind ei häiri eriti, kes parasjagu on head või halvad, natuke nördimapanev ju on, et alati kotitakse ühtesid ja samu, aga pole sügavamat vahet, kes heaks, kes pahaks on kuulutatud, kui sellele pole vähimatki seletust ega õlikile jagugi filosoofilist sügavust. Võetakse üks tüüp, antakse sihuke kolakas mööda pead, et leiab end kusagil mujal; seal ta peab midagi tegema, teel sooritab hulga kangelastegusid, ja 100% guaranteed saab hakkama - nüri eskapistlik kirjandus. Raamat, mis lühendab teie eluiga poolteist tundi.

PS. Tõlkest - kogu lugupidamise juures! EL, nii ei tohi tõlkida! Võtame kasvõi pärli: "...Rutherfordi katsed, raadiumi põlemine. Kui karboon muutub silikoniks, tekib radioaktiivne isotoop..." Võin kihla vedada, et kõigepealt oli originaalis "radium burnings" või midagi taolist, juttu pole mitte raadiumi põlemisest, vaid põletustest, radioaktiivsete elementidega kokkupuutumisel saadud kiirguskahjustustest. Ja, kurat, kui ise ei tea, tuleks sõnaraamatust vaadata - selleks nad ongi! - carbon on eesti keeles süsinik ja silicon on räni.

Teksti loeti eesti keeles

Jep, ainuke asi mis raamatus häiris, oligi ebatäpne tõlge, mis minule, kui keemiaüliõpilasele väga silma torkas. Ka iga keemiaga mitte väga kursis olev inimene peaks teadma, et carbon on süsinik ja silicon on räni. Aga "viie" saab see raamat sellest hoolimata.
Teksti loeti eesti keeles

Ühe ropsuga loetav ajaviitekirjandus. Aga teist korda kätte ei võta, autori teisi lugusid lugema ei ärgita. Kolm pluss.
Teksti loeti eesti keeles

Minu arust polnud see nii hea kui teised tema raamatud, mis on Eesti keeles ilmunud. Kahju, et temalt on Eestis ilmunud vaid käputäis raamatuid, mis on siiski head. Mulle meeldivad tema jutud. Need on karmidest meestest karmis maailmas. ;) Lahedad. Loodan, et varsti tõlgitakse veel tema raamatuid.
Teksti loeti eesti keeles

Taani kapp peab elu ja surma peale võitlust fašistlike sigadega, kaotab pildi silme eest ja kui uuesti meelemärkusele tuleb, on kusagil imelises metsas, kõrval keskaegne sõjarüü, mõõk ja uhke ratsu. Mis siis ikka, ajab riided selga, paneb mõõga vööle ja läheb saatusele vastu. Saatus tähendab imelisi olendeid ja rohkelt kangelastegusid.

Tegevus areneb kiiresti, seiklusest seikluseni, mis tekitas ADD mängimise tunde. Kõrvaltegelased tulevad ja kaovad, peategelane vajab kaaslaste abi ja nutikust. Iga asi proovitakse järele, iga väljakutse võetakse vastu.

Andersoni võlumaailm on tänapäeva fantasy kontekstis veidi ebaharilik, aga mitte midagi väga erakordset. Ühel pool valgus ja kord, mida seal esindavad inimesed ja kristlus, tänapäevas liitlasväed. Teisel pool hämarus, kaos, haldjad (meie ajas natsid). Haldjatega saab peategelane siiski üsna hasti läbi ja mitu korda peab tõsiselt aru, kas mitte kaose poole üle minna.

Ega see ei ole tõsine teos, pigem paras poistekas. Aga mul on väike nõrkus kaasajast fantaasiamaailma “kukkunud” tegelaste vastu, annan visandlikkuse andeks. Omamoodi lahe on lugeda fantasyt, milles autor ei viitsi isegi kaose ja korra vägevat Suurt Lõpulahingut kirjeldada, ainult vilksamisi laseb mainida, et jah, siis tuli suur lahing, mis lõppes nii.

Teksti loeti eesti keeles

Tegevus toimub kahes maailmas. Haldjate-lohede maailma sattunud Holger arvab esiti et 2. maailmasõja aegne Taani on tema pärismaailm. Mees ei tea kes ta on. Ajapikku hakkab siiski üht-teist selguma. Toimumas on Korra ja Kaose vaheline sõda, mis mingitmoodi on seotud mõlema maailmaga. Natuke sarnaneb Holgeri olukord Zelazny Amberi lugude Corwiniga, kes saab teadlikuks oma võimetest ja seisusest pisitasa. Amberlikkus.

Spinninguratas aadlipreili kambris (lk 88) tundus naljakana. Vokk oleks tõesti parem tõlge olnud, nagu eelarvustaja Hargla juba mainis. Iseenesest "Kolm lõvi" oli mõnus lugemine, ehkki "Midsummer Tempest" meeldis rohkem.

Teksti loeti eesti keeles
x
Kristjan Rätsep
15.09.1983
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustused:

Hoolimata ülivõrdes kiidusõnadest hakkasin seda romaani lugema üsna madalate ootustega - "ulmekriminull korporatiivsest maailmast ja telepaatidest" kõlas surmigavalt. Kriminullid mulle üldiselt ei meeldi ja ka käesolevas romaanis pühendati suurt tähelepanu mõrvajuurdlusele, mille detailidesse lugeja justkui põnevusega süüvima peaks... aga milleks? Tappis üks rikkur teise ära, kumbki polnud tegelasena sümpaatne - miks ma peaksin lugejana hoolima sellest, kas ja kuidas see juhtum lahendatakse?
Samas autori stiil on värvikas ja põnev - näiteks tulevikurikkurite dekadentlike meelelahutuste ja telepaatide omavahelise suhtluse kirjeldused või peategelast romaani lõpupoole haarav kummaline hullus. Või romaani mõistatuslik ja pahaendeline pealkiri, mille tegelik tähendus avaneb lugejale alles päris lõpus. Samas pean ma psühhoanalüüsi sissetoomist selgelt miinuseks ja kogu sellest freudismist arvan ma umbes samamoodi nagu John W. Campbell. 
Kokkuvõttes üsna vastuolulisi tundeid tekitav romaan, mida otsustasin kokkuvõttes hinnata "3+"-iga.
Teksti loeti eesti keeles

Lugu tellimustööna vanasse mõisahoonesse sissemurdvast raamatuvargast on küll enam-vähem normaalselt kirja pandud, ent midagi huvitavat selles loos minu jaoks polnud. 
Teksti loeti eesti keeles

Salapärane õhustik ja loodud lähituleviku-maailm on päris hästi välja kukkunud. Miinuseks võiks pidada vast teatavat lõpetamatust - lugu katkeb suvalises kohas ja tundub, nagu see oleks osa millestki suuremast. 
Teksti loeti eesti keeles

Loo idee on vanamoodne (teadlaste tehtav katse ja selle eetilised tagajärjed), ent kirjeldatud tehnoloogia on moodne ja autor ka ei moraliseeri eriti. Minu meelest täitsa korralik lugu.
Teksti loeti eesti keeles

Tuleviku-Eestis toimuv natuke "Blade Runneri" moodi lugu ehk siis peategelased kütivad ülekäte läinud androide, täpsemalt on loo keskmes perverdist omaniku vastu mässu tõstnud seksiandroid. Vahepeal põikab tegevus ka Lätisse (Eesti-Läti piiril paikneb piirikontroll ja Võnnus ehk Cesises tegutsevad islamivõitlejad). Natuke on paralleele ka autori antoloogias "Eesti nõid" ilmunud looga "Valvur".
Hindeks kokku "4-".
Teksti loeti eesti keeles

Lugu algab tänapäeva Eestis toimuva linnafantaasiana, ent läheb siis üle hoogsaks dimensioonidevaheliseks rännakuks. Minu meelest jäi see lugu kuidagi pealispindseks, mistõttu "rahuldavast" kõrgemat hinnet ma sellele panna ei suuda.
Teksti loeti eesti keeles

Täitsa sümpaatne tänapäeva Tartu teemaline linnafantaasia, mis ilmselt kõnetab paremini neid lugejaid, kellele see linn põhjalikult tuttav on.
Teksti loeti eesti keeles

Autorinime ja pealkirja järgi oleksin eeldanud Conani-laadis fantaasialugu, ent sedapuhku on tegu hoopis vanamoodsa pulpiliku kosmoseooperiga, mis on omas vormis hästi teostatud. Meenutas muuhulgas natuke Jekmovi loomingut.
Teksti loeti eesti keeles

Tänapäeva Jaapanis peab üks maffiajõuiguga ühinev noormees enda sobilikkuse tõestamiseks ühe kasutu bürokraadi ära tapma. Ülesanne osutub oodatust keerulisemaks ja sekkuvad tumedad jõud...
Teksti loeti eesti keeles

16. sajandi Jaapanis toimuva tegevusega poeetiline ja melanhoolne fantaasialugu, milles on oluline roll traditsioonilisel Jaapani teetseremoonial. Melanhoolsed ulmelood pole päris minu lemmikteema, ent omas laadis kahtlemata hästiteostatud lugu.
Teksti loeti eesti keeles
1.2026

Poola ulmekirjaniku aurupunk-tellise ingliskeelne tõlge ilmus eelmisel aastal. Autot on teost ise nimetanud "tõlkimatuks", sest see sisaldab muuhulgas arhailise vene keelega segatud arhailist poola keelt, grammatilisi eksperimente ja neologisme. Romaani tõlkimine oli ilmselgelt raskeks ülesandeks Ursula Philippsile, kes on lisanud köite lõppu artikli, milles ta selgitab tõlke erinevusi originaalist ja enda tehtud valikuid sõnade ning mõtete edasiandmisel.
"Jää" tegevusmaailma lahknevuspunktiks meie ajaloost on 1908. aasta Tunguusi katastroof, mille tagajärjel on hakanud Siberis levima mõistuslikud tulnukpäritolu jääkamakad (Philippsi tõlkes kasutatakse nende kohta saksapärast sõna gleissen, algupärandis oli selleks sõnaks lute). Gleissenid muudavad maist füüsikat ja keemiat, muuhulgas tekivad uued väärtuslikud metallid külmraud ja tungetitum. Lisaks muutub gleissenite poolt hõivatud aladel kolmevalentne matemaatiline loogika kahevalentseks ja "külmub" ühiskondlik ning poliitiline korraldus - Esimest maailmasõda ei toimu ja tsaariimpeerium jääb püsima.
Romaani tegevus algab Varssavis 1924. aasta suvel. Varssavi kuulub endiselt Vene impeeriumi koosseisu ja tänu gleissenitele on ilmastikuolud talvised. Peategelaseks on kaardimängusõltlasest matemaatikatudeng Benedykt Gieroslawski, kelle ukse taha ilmuvad ühel hetkel tsaarivalitsuse Talveministeeriumi ametnikud. Nendeni on jõudnud info, et Gieroslawski Siberisse asumisele saadetud isa on seal avastanud viisi gleissenitega suhtlemiseks ja nad soovivad, et poeg ta üles otsiks. Gieroslawski asubki Siberi Ekspressiga teele Irkutski poole. Tegevusse sekkuvad erinevad jõud, kellest mõne eesmärgiks on gleissenite säilitamine, teistel aga üleüldine sula. Tegelaste hulgas on ka erinevad ajaloolised isikud - Nikola Tesla on leiutanud seadme gleissenite sulatamiseks, Grigori Rasputin on muutnud jääkummardamise oma ususekti ideoloogiaks, Jozef Pilsudski juhib Siberis Jaapani toetatud Poola partisane ehk japontšikuid... Ja Nikolai Fjodorovi jüngrid otsivad gleissenitest vastust surnute elluäratamise ideele.
"Jää" on põnevate ideedega ja mastaapne, ent kohati veniv ning raskepärane romaan, ehkki selle süžee on iseenesest seikluslik. Minu meelest oli siin igasuguseid arutlusi ja muud loba natuke liiga palju, aga täiesti võimalik, et tõlkes läks palju kaduma. Ühe huvitava grammatilise eksperimendina tuleb mainida loo vormi - kui see algab minavormis, siis mingil hetkel jõuab Gieroslawski oma filosoofiliste mõtiskluste käigus arusaamisele, et teda polegi tegelikult olemas, misjärel lugu jätkub mingis veidras umbisikulises vormis (/../open the window/../). Palju on venekeelseid sõnu, algupärandis oli neid veel rohkem, aga Philipps on osad neist ära tõlkinud ja kõik need seletatakse lahti romaanile lisatud väikeses sõnastikus. Rohkelt on arutelusid matemaatilise loogika, ajaloo ja religiooni teemal ning viinavõtmise saatel filosofeerimine meenutab natuke vene kirjandust - eks toimub "Jää" tegevuski valdavalt Venemaal ja paljud selle tegelastest on venelased. 
Teksti loeti inglise keeles

Romaani tegevus toimub paralleelmaailmas, mis on muus osas nagu meie oma, aga selles toimib maagia, mida õpetatakse akadeemilise distsipliinina ülikoolides. Tegevusajaks on 1980-ndad aastad ja peategelaseks ameeriklannast (lõpupoole antakse mõista, et sarnaselt autorile hiina päritolu) Cambridge'i analüütilise maagia doktorant Alice Law. Alice'i juhendaja, keerulise ja üsna sandi iseloomuga professor Jacob Grimes on hiljuti koledas õnnetuses surma saanud ning kuna Alice vajab juhendaja abi kraadi kaitsmisel, otsustab ta juhendajale põrgusse järele minna. Põrguretkel liitub Alice'iga kaasdoktorant Peter Murdoch, kellega tal on samuti üsna keerulised suhted...
"Katabaasi" on võrreldud Susanna Clarke'i "Piranesiga" ja põhjus selleks on arusaadav - mõlemates raamatutes on juttu akadeemilisest maailmast ning selle varjukülgedest. Kuangi romaanis jääb sellest ülikoolielust ikka väga masendav mulje. Enamiku romaanist võtavadki enda alla rännakud hallilt masendavatel põrgumaastikul ja Alice'i sisekaemused ning hingepiinad (seejuures romaani pealkirjaks olevat sõna ei mainita tekstis kordagi). Väga see paks romaan mind kaasa haarata ei suutnud, ehkki olen akadeemilise valdkonnaga elus mõnevõrra kokku puutunud ja peategelaste mõtted ning probleemid olid mulle kohati mõnevõrra tuttavad. Hindeks "3+".
Teksti loeti eesti keeles

Zoltan Istvan on USA transhumanistliku ideoloogia aktivist, kes on muuhulgas ka vastava partei esindajana riigi presidendiks kandideerinud, sõites kampaania käigus ringi surnukirstu meenutava bussiga, mille eesmärgiks oli juhtida valijate tähelepanu inimeste vältimatule surelikkusele ja inimelu pikendavate tehnoloogiate väljatöötamise vajadusele. 
17. sajandi Prantsuse filosoofi Blaise Pascali loodud mõttemäng on tuntud "Pascali kihlveona" ja tähendab sisuliselt seda, et parem on olla usklik kui ateist, sest juhul, kui jumal on olemas, ootab sind hauataguses elus paradiis, kui aga jumalat pole, pole sa samuti eriti midagi kaotanud. Istvan on selle käesolevas romaanis edasi arendanud "transhumanistlikuks kihlveoks" - hauatagune elu võib ju olemas olla, aga kasulikum on ikkagi panustada füüsilisse surematusse selles maailmas, sest see on kindlam valik. 
Romaani tegevus algab lähituleviku USA-s, mida räsivad jätkuv majandussurutis (ilmselt kirjutamisaja mõjud) ja vastasseis kristlike fundamentalistide ning transhumanistide vahel. Protagonist Jethro Knights õpib ülikoolis filosoofiat ja alustab hiljem koos mõttekaaslastega võitlust kristlike fundamentalistide ning järjest enam nende selja taga seisva USA valitsuse vastu, et vabaneda transhumanistlikele teadusuuringutele seatud piirangutest. Teiste olulisemate tegelaste seast võib mainida Knightsi armastatut Zoe Bachi ja antagonistist mõjuvõimsat usujuhti reverend Belinasi. Knightsi loodud filosoofia kannab nime teleoloogiline egotsentriline funktsionalism ja selles on Asimovi kolme robootikaseaduse eeskujul loodud kolm transhumanismi seadust: 1) transhumanist peab üle kõige kaitsma oma eksistentsi; 2) transhumanist peab püüdma saavutada kõikvõimsust, minnes sellega nii kaugele kui võimalik, kuni see pole vastuolus esimese seadusega; 3) transhumanist peab kaitsma väärtust universumis, kuni see pole vastuolus esimese ega teise seadusega.
Romaan algab ja kulgeb esialgu pigem poliitilise põnevikuna, ulmeline tehnoloogia tuleb mängu lõpupoole. Visioon Knightsist, kes Transhumania-nimelise ujuva linnriigi diktaatorina kogu maailma sõjalaevastike vastu sõda peab, toob meelde 20. sajandi alguse ulmelood kõiksugu "hulludest teadlastest" (nt Tolstoi "Insener Garini hüperboloid"). Teatud paralleelid tekkisid mul ka Veskimehe "Kuu ordu" tsükliga - mõlemal juhul luuakse mingi eesmärgi nimel ülejäänud inimkonnale vastanduv uus ühiskond - Veskimehel edendab Kuul paiknev Kuu ordu kosmosehõivamist, Istvanil ookeanidel seilav Transhumania surematuse-uuringuid. Paremlibertaarne ideoloogia kumab romaanist ülepea läbi ja selle eest on autorit ka kõvasti kritiseeritud - Knights tundub kohati psühhopaadina, kes mõtleb vaid isikliku surematuse peale, ei hooli grammigi võrra vaestest või saamatutest inimestest ja hävitab sõjategevuses süstemaatiliselt ja sihilikult inimkonna kultuuripärandit. See teatud antihumanistlik joon ei pruugi ilmselgelt paljudele lugejatele meeldida, ehkki lõpuosa helges tulevikunägemuses tõmmatakse sellega mõnevõrra tagasi.
Kokkuvõtteks: on filosoofiat, poliitikat, tehnoloogiat ja märulit. Päris maksimumhinnet ma romaanile anda ei suuda, peamiselt seetõttu, et isegi mulle tundus peakangelase mõttemaailm kuidagi kummaline ja raskesti samastutav. Aga omapärane lugemine igatahes. 
Teksti loeti inglise keeles

Lugu tugineb tänapäevalgi populaarse vene filosoofi Nikolai Fjodorovi hüpoteesidele kunagi surnud inimeste elluäratamisest kauges tulevikus. Enamik loost keskendub minategelase mõtetele ja emotsioonidele, otsest tegevust on siin vähe. Loo lõppedes turgatas, et mõne teise autori jaoks võiks tegu olla esimese peatükiga romaanist.
Teksti loeti eesti keeles

Lugu, mis kujutab endast 20. sajandi alguse Viljandimaal tegutseva rootslasest arsti minajutustust, lummab just oma ideerohkusega - kui algul näib olevat tegu puhtal kujul üleloomuliku looga, siis mingil hetkel tuleb sisse ka tugev teaduslik-fantastiline element. Just see pöörane ideerohkus kahekümne viie lehekülje pikkuses tekstis määrabki minu jaoks loo hinde.
Teksti loeti eesti keeles

Päris põnev lugu mehest, kellel on võime noort inimest nähes täpselt ette kujutada, milline too vanast peast välja näeb. Ajapikku hakkavad selle võimega seotud probleemid tema jaoks süvenema...
Antoloogias "Kuumad allikad" ilmunud lugude keelekasutust pole moodsamaks toimetatud, aga käesolevas loos tundub ühes kohas, et seda oleks ehk siiski vaja olnud - nimelt sõna "karm" "vingugaasi" tähenduses, mis oli vähemalt mulle täiesti tundmatu.
Teksti loeti eesti keeles

Õudusloo tegevuskohast on raske aru saada - mingites detailides meenutab see Eestit, ent peategelasel on šoti perekonnanimi (Touard). See Julius Touard on ootamatult päranduse läbi pururikkaks saanud eraklik vanapoiss, kes on omandanud isikliku mõisa koos pargiga. Ühel päeval saabub mõisa Touardi tädi koos noore ja ilusa tütrega, kellesse mees ära armub. Mõlema naise olemises ja käitumises on seejuures midagi veidrat...
Lugu mõjub kohati üsna raskepäraselt ja polnud eriti libe lugemine, ent kasvõi idee ja lõpupuändi eest väärib see minu meelest "4".
 
Teksti loeti eesti keeles