Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· J. K. Rowling ·

Harry Potter and the Half-Blood Prince

(romaan aastast 2005)

eesti keeles: «Harry Potter ja segavereline prints»
Tallinn «Varrak» 2005

Sarjad:
Hinne
Hindajaid
10
1
4
2
0
Keskmine hinne
4.118
Arvustused (17)

Niisiis, minu meelest lähevad Potteri raamatud aina paremaks. Eks mõningane kogemus kirjaneitsil ka juba seljataga. Tasub lugemist, igav ei ole. A mõtlema ka ei pea - ilusti seletatakse kõik ära.
Teksti loeti inglise keeles

Raamat on palju halvem, kui eelmine osa. Ilmselt ei ole eriti lihtne piisavalt originaalseid intriige välja mõelda. Igatsugu sebimist, mis koolis toimus, tundus jätkuvat ainult umbes kaheks kuuks, mitte aga terveks õppeaastaks.
Esimest korda tundus aga, et Snape on tegelikult heade poole peal. Nimelt oli liiga teatraalne ja lavastatud see stseen, kui ta oma võlukepiga [tsenseeritud] surnuks kõmmutab.
Teksti loeti inglise keeles

Vaikselt sigineb kahtlus, et Rowling tahab vaikselt kõik Fööniksi Ordu liikmed maha noppida ja lõpuks lasta ka Harryl Voldemori käe läbi surra jättes oma raamatusarjale sellise kurva lõpukese. Või siis üritab ta lihtsalt Harry elu võimalikult raskeks teha. Segavaks oli Dumbledore õppetundide sagedus - terve aasta peale toimus neid kokku umbes 5 korda (täpset numbrit ei mäleta). Tegelikult sai siit muidugi rohkem teada Voldemordi lapsepõlve ja kõige kohta, isegi paar niiti sai kinni siduda, kuid jällegi segavaks osutub Harry pidev paranoia. Täielik keskendumine Malfoy süüle, mille tõttu vahepeal isegi vaatab kõvera pilguga tema jutule. Ning jällegi mõnda kohta seoses Dumbledorega lugemist tuleb silme ette Tolkieni Gandalfi nägu - vana ja tark võlur, kellele kõik loodavad.

Raamatu alguses on peamiselt huvi seoses Dumbledore tundidega, tahtmine teada saada rohkem Voldemorti kohta. Lõpus koopastseen on üpriski igav, kuid kui külla tagasi jõuavad ja lossi poole põrutavad on juba tunduvalt huvitav. Nõnda huvitav, et enne ei saa lugemist lõpetada, kui raamat läbi.

SPOILER tulekul

Noh, endal on siukene ettekujutus asjade käigust:kuna Dumbledore teadis Mustade Jõudude kaitse õpetaja koha needust pani ta Snape sinna meelega oma mingitel põhjustel. Kas siis tõesti on Snape kuri ja Dumbledore sellele rõhuski, tema surm oli vaid üks kaardikäik, mis peaks aitama Harryl Voldermorti tappa ja sellele ta mängiski või teine mõte - ta pani Snape sinna kohale, kuna tahtis, et Snape aasta lõpul lahkuks, et too saavutaks Voldemordi silmis kõrgema koha, kuid oleks siiski spioon hoolimata siis oma tegudest, kuid seda on nüüd, peale lõppu, nati raske lugeda. Rohkem süvenema ma siin oma teooriatesse ei hakka, kuna olen aru saand, et igasuguste teooriate püstitamisega ja siis kogemata mõnega neist raamatu vms sisule pihta saamine rikub lugemiskogemuse vägagi ära.

Potteri raamatud on väga kaasakiskuvad alaealistele ja mitte ainult oma seikluslikkuse pärast vaid ka kodususe - kes ei tahaks siis Weasleyde Burrows elada hoolimata siis nende vaesusest, vaid nähes nende sõbralikust ja mõnusat hubasust või käia Hogwartsi koolis õppides asju, mis osutuvad huvitavamaks, kui tavakoolides õpitav ning kõik see erakordsus ja seiklused selles iidses koolis. Ning isegi kurb lõpp neid ei heiduta. Egas midagi - nõnda enda külge aheldav raamat, et muud ei saa panna kui ühe kena 5. Kui saaks siis vast isegi rohkem.

Teksti loeti inglise keeles

Tegelased on tegelikult isegi juba tüütud. Nende teismeliste jagelemine on kuidagi ebareaalne ja antud hetkel olen ma nendega suhteliselt täpselt ühevana ka. Tegevustik iseenesest ka ei tapa, aga hiilgav ta ka just ei ole. Dumbledore õppetunnid pakkusid see eest väga huvi ja lisasid asjale värvi. Lendluudpall on selleski raamatus paras murekivi, aga tegelastel on üldiselt midagi suuremat (ja olulisemat) millele keskenduda. Samuti on majadevaheline karikavõistlus (punktide värk) täiesti tagaplaanile jäänud.Üldiselt igati kõlbab lugeda, aga pärl minu arvates just ei ole.
Teksti loeti inglise keeles
11.2005

Ülinõrk kolm. Kohe nii nõrk, et tegelikult vist ikka peaks teine "vänt" olema. Aga olgu, ütleme, et olen täna leplikus tujus.
Sellisel algusel peab olema väga hea põhjendus. No ja see põhjendus tuleb. Õigupoolest mitmed.
Alustagem sellest, et seesinane "Potter" oli esimene, mille ma originaalkeeles olen läbi lugenud. No sattus kogemata kätte ja ei suutnud kiusatusele vastu panna (just selle kiusatuse pärast tulebki kahest kõrgem hinne). Noh hakkasin siis mina lugema ja miskisel hetkel tundsin, et miskit on väääga imelik ja valesti. Hakkasin teksti kõrgendatud tähelepanuga jälgima ja leidsin. Keel, milles teos on kirjutatud, on KOHUTAVALT lame. No mitte mingit ilmekust ega hinge pole. Autor elab küll tegelastele kaasa, aga see keel, millega seda tehakse... Ok, saan aru, et tegemist on noortekirjandusega, aga kui isegi noorte sõnavara tundub koosnevat ca 1500 (või miskit sinnaringi) sõnast, siis on taolise noorusega asi hull. Kuna ma vartasemaid pole originaalis lugenud ei ole, siis ei julge ma muidugi kogu sarja banaalsuses süüdistada, kuid ma ei näe küll mingisugust põhjust, miks antud osaga peaks olema toimunud miskine tagasiminek. Selle põhjal vaadates on tõlkija teinud ära päris tõsise töö - siiani on tõlked olnud palju-palju tugevamad, kui see originaal.
Nii. Teine suhteliselt piinlik on nimede valik ja nende "vihjelisus". Olgu, ma olen leppinud asjaoluga, et ühe libahundi nimeks on Remus Lupin (raske ta oli, aga noh, hakkama sain). Ning nüüd tuuakse veel üks libahunt juurde, kelle nimeks on - uskuge või mitte - Fenrir. Tule kurat appi! Mis mind selle juures häirib on asjaolu, et suure tõenäosusega ei ütle need nimed noorusele lambist mitte midagi, vähekene vanematel aga on lihtsalt piinlik seda lugeda.
Kolmandaks madala hinde põhjus on üimalt triviaalne - polnud huvitav. Autoril tundus olevat tõsiseid probleeme ruumi täitmisega, ilmselt on temal leping, et raamat peab olema tellise mõõtu ja siis on sinna sisse valatud igatsorti sisutäidet - põhiliselt kirjeldusi (mis, kui oleksid korralikult tehtud, annaksid ju loole juurdegi).
Seega on lühidalt kokku võetud võlurpoiss Harry 6. osa. Sisust? Raske on kirjutada sellest, mida pole. Kui eelnevates raamatutes on olnud vähemalt mingigi lugu, mida jutustatakse, siis "HBP" on ilmselt suureks ja lohisevaks preluudiumiks viimsele osale, sest mingeid küsimusi siin õigupoolest ei lahendata ja raamatu lõpus oleme umbes sama targad kui alguses, kui mitte pisut rohkemgi segaduses. Ehk oli see ka taotlus, miks mitte, ent sel juhul oleks miskit tulevärki kah pidand olema, praegusel juhul on kogu asi üsna verevaene ja kahvatu.
Täiendus 08.12.2005. Oijah, otse kogemata avastasin ma eeloleva arvustamise sisestamisel sissejuhtunud kahetsusväärse näpuka - teksti ei loetud muidugi mitte vene, vaid inglise keeles. Oleks minu silmad siinkohal lugejatele nähtavad, oleksid nemad nii häbi täis, et nende värvi ei teaks aimatagi.
Teksti loeti inglise keeles

Erinevalt eelarvustaja mainitust on teksti originaalkeeleks siiski inglise, mitte vene keel. Aga see selleks. Ma pole veel leidnud põhjust ühelegi sarja osale kõrgeimast madalamat hinnet panna ja käesolev pole mingi erand. Sari läheb ajapikku paremaks ja süngemaks, õnneks on autor loobunud tähelepanu pööramisest tobedale punktivõistlusele, ka lendluudpalli osakaal on vähenenud, keskendutakse probleemidele, mille lahendamisest sõltub tegelaste ellujäämine. Võrreldes verepulmaga, mis leiab aset " Segaverelise printsi" lõpus, tunduvad sekeldused tarkade kivi ja saladuste kambri ümber tõelise lapsemänguna. Neljandast osast, milles algas teatavasti uus sõda, keeras kogu sari tükk maad tumedamaks ja seega ka täiskasvanud lugejale huvitavamaks. Samas leidub ka tõeliselt naljakaid kohti-näiteks võlukunstiministri kontakteerumine peaministriga romaani alguses-mõtlesin varemgi, et ei tea kuidas see kogu selle salastatusvärgi juures üldse võimalik on, peaminister on ju mugu, aga vaat nüüd on vastus käes. Ja romaani lõpplahendus tekitab veidi paranolise kahtlustuse-autor tahab kogu sellest numbriliste õppeaastate värgist lihtsalt välja astuda, et sarja kasvõi lõpmatuseni edasi kirjutada.
Teksti loeti eesti keeles

Mina erinevalt Tartsist leplikus tujus ei ole ja panen "vända" ära. Jama oli see raamat, jama. Niikaua, kui tegemist oli teismelistele tüdrukutele suunatud lastekirjandusega, oli asi küll tobe, aga mõnevõrra huvitavgi. Umbes IVst köitest aga on peale hakanud mingi "süngem" toon, nagu igalt poolt kuulda on. Tegelikult pole muidugi mingist süngusest juttugi, kirjanikuproua näitab ainult, et tegelikult ta kirjutada ei oska, välja arvatud ehk väga väikeste laste raamatuid. Polegi mõtet siinkohal hakata üles lugema, mis kõik oli selles köites ebaloogiline, punnitatud ja tüütu. Piisab kui öelda, et nali on ennast ammu ammendanud ja sellisel kujul on Harry seikluste jätkumine väga halb kirjandus, olgugi et väga halb LASTEkirjandus.

Miks ma seda üldse lugesin? Sellepärast, et tahtsin teada mille pärast miljonid teismelised poisid ja tüdrukud endast välja lähevad ja öösiti mingeid raamatupoode piiravad. Raamatu järgi otsustades, mitte just eriti tark tegevus.

Teksti loeti eesti keeles

Võluripoiss... või mis võluripoiss enam... noorvõlur Harry kuues aasta. Juba algus üllatab meeldivalt, asutakse kohe asja juurde, mitte ei pea lugema lehekülgi sellest, kuidas ebasõbralikud sugulased Harryt endiselt kapis kinni hoiavad, vaid kohe esimeses peatükis võlukunstiministriga kohtumisel võib end lõbustada Margaret Thatcheri, John Majori või Tony Blairi kujutlemisega mugude peaministrina.

Stseen Snapega on paljutõotav ning Draco Malfoy, klišeeline pahapoiss (mitte et nad reaalses elus enamasti vähem klišeelised oleks), suudab lõpuks ometi reaalselt kurja korda saata ja tutvustab juba Sigatüüka Ekspressis Harryle maagilist koolivägivalda, rääkimata lõpust...

Ohtralt on mitmesuguseid meeldivalt süngevõitu tagasivaateid hr Riddle minevikku, mis on siis segatud tavapärase ja alati mitte ka nii tavapärase koolieluga. Lõpuks surutakse head ühe rohkem nurka ja gaas põhja, lõpplahendus on vinge, kuigi v-o tekib küsimus, miks Musta Isanda teenrid ei rünnanud kohe suurema väega, aga sellele leiab loogilise põhjenduse. Vinge lõpplahenduse all ei pea silmas ainult lõpuvõitlust.

Nõrgim liin on surmasööjate Sigatüükasse pääsemise viis, kapist välja tulemise asemel ootaks suurejoonelisemat kurikurjemat kurikavalust. Siiski kuulub Segavereline prints koos Saladuste kambri ja Tulepeekriga minu jaoks sarja tugevate raamatute hulka.
Teksti loeti eesti keeles

Tegemist on kahtelemata Potteri sarja parima üllitisega (jah, on isegi parem kui Azkabani Vang). Sisuliselt tuleb antud osas välja kogu temaatika mis Voldemorti ümbritseb. Samuti näitab raamatu võimas lõpu kulminatsioon, kes kelle poolele tegelikult võitleb ja kes milliseid eesmärke teenib. Isiklikult oota lausa põnevusega järgmise osa ilmumist, mis paneks i`le ilusa suure täpi.
Teksti loeti eesti keeles

Äärmiselt lihtsakoeline, kuid hea meelelahutus. Ükskõik millist Harry Potteri raamatut lugema asudes ei tasu oodata filosoofilist ja sügavamõttelist kirjandust, mis paneb lugejat vaimustusest õhku hüppama, vaid lihtsalt võrdlemisi head ajaviidet. Loomulikult on raamatud natuke lihtsakoelised ja pingutatud, kuid tegu on siiski suhteliselt kõrge taseme laste- või noorsookirjandusega ja raamatute müüginumbreid arvestades ka üsna eduka. Sarja kuues osa ise on vist kõige süngem ja verisem. Kõik pöörataks tagurpidi. Inimesed surevad ja ei ärka enam ellu ning elu muutub järjest keerulisemaks. Harry on küll endiselt pisut naiivsevõitu, kuid ka tema on suureks kasvamas. Omas ˛anris on tegu kindlasti hea raamatuga. Minule meeldis. Viis
Teksti loeti eesti keeles

Ka minu poolt aus ja ehe "vänt" sellele raamatule. Olen mina ennegi lugema sattunud mõttetuid sarju ja seesinane on kaotanud needki väärtused, mis esimestes osades veel olid ning langenud tavalisse lõputusse verbaalsesse kõhulahtisusse, mis suudab läbi kümnete ja kümnete osade mitte millegagi tegeleda nii, et mingil grupil lapsemeelsetel isenditel isegi huvitav on. Kui esimestes osades oli veel üsna eriline ja värske kogu see võlukunsti värk, üsna terav ja vaimukas oli Harry kasupere ning teatud infantiilne helgus lubas andestada ebausutavused, siis viimases enam nalja ei saa... noh, need paar killuräbalat, mis terve raamatu peale olid, ei tasu mainimist. Lasteraamatust on - tunnistagem, möödaläinud aastatega ju täiesti loogiliselt - young adult saanud ja seda süüdimatut kräppi on toodetud juba mägede kaupa. Ja ma olen valmis kihla vedama, et kindlasti ei lõppe sari 7-nda osaga. Ma arvan, et osasid saab olema 10 kuni 15, sellele järgneb kari eel- ja kõrvallugusid ning mõne aasta pärast algab järgmine saaga, näiteks Harry ja Ginny tütar Voldemorti poja vastu või midagi muud. Mul puudub kahjuks igasugune lootus, et proua R. oskaks õigel ajal lõpetada... See on tegelikult kurb, kuidas üsna sümpaatselt alanud lugu alla on käinud. Naljad on otsa saanud, sõnavara kokku kuivanud, sündmused vaid korduvad nürilt. Nagu rõõmutu kohustuslik kava on ikka alles lendluupall, teismeliste omavaheline nääklemine ja idiootlik kodukord. Midagi on teada saadud, aga sellegi rikub ära painajalik perspektiiv kõigi nende ees ootavate sama igavate ja kuivade mittemidagiütlevate osade näol, mis sinu ja lõpu vahel seisavad...
Teksti loeti eesti keeles

Mulle ikka ja jälle meeldis, aga eks ma olen selles vanuses ka (28 :D). Ja hoolimata kõigest jään ma Snape´ile truuks - mõnus värvikas karakter, keda ma olin nõus 3.osas hammustama, aga olen õppinud sellest sellist lugu pidama. :D
Teksti loeti eesti keeles
x
Kristjan Rätsep
15.09.1983
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustused:

Hoolimata ülivõrdes kiidusõnadest hakkasin seda romaani lugema üsna madalate ootustega - "ulmekriminull korporatiivsest maailmast ja telepaatidest" kõlas surmigavalt. Kriminullid mulle üldiselt ei meeldi ja ka käesolevas romaanis pühendati suurt tähelepanu mõrvajuurdlusele, mille detailidesse lugeja justkui põnevusega süüvima peaks... aga milleks? Tappis üks rikkur teise ära, kumbki polnud tegelasena sümpaatne - miks ma peaksin lugejana hoolima sellest, kas ja kuidas see juhtum lahendatakse?
Samas autori stiil on värvikas ja põnev - näiteks tulevikurikkurite dekadentlike meelelahutuste ja telepaatide omavahelise suhtluse kirjeldused või peategelast romaani lõpupoole haarav kummaline hullus. Või romaani mõistatuslik ja pahaendeline pealkiri, mille tegelik tähendus avaneb lugejale alles päris lõpus. Samas pean ma psühhoanalüüsi sissetoomist selgelt miinuseks ja kogu sellest freudismist arvan ma umbes samamoodi nagu John W. Campbell. 
Kokkuvõttes üsna vastuolulisi tundeid tekitav romaan, mida otsustasin kokkuvõttes hinnata "3+"-iga.
Teksti loeti eesti keeles

Lugu tellimustööna vanasse mõisahoonesse sissemurdvast raamatuvargast on küll enam-vähem normaalselt kirja pandud, ent midagi huvitavat selles loos minu jaoks polnud. 
Teksti loeti eesti keeles

Salapärane õhustik ja loodud lähituleviku-maailm on päris hästi välja kukkunud. Miinuseks võiks pidada vast teatavat lõpetamatust - lugu katkeb suvalises kohas ja tundub, nagu see oleks osa millestki suuremast. 
Teksti loeti eesti keeles

Loo idee on vanamoodne (teadlaste tehtav katse ja selle eetilised tagajärjed), ent kirjeldatud tehnoloogia on moodne ja autor ka ei moraliseeri eriti. Minu meelest täitsa korralik lugu.
Teksti loeti eesti keeles

Tuleviku-Eestis toimuv natuke "Blade Runneri" moodi lugu ehk siis peategelased kütivad ülekäte läinud androide, täpsemalt on loo keskmes perverdist omaniku vastu mässu tõstnud seksiandroid. Vahepeal põikab tegevus ka Lätisse (Eesti-Läti piiril paikneb piirikontroll ja Võnnus ehk Cesises tegutsevad islamivõitlejad). Natuke on paralleele ka autori antoloogias "Eesti nõid" ilmunud looga "Valvur".
Hindeks kokku "4-".
Teksti loeti eesti keeles

Lugu algab tänapäeva Eestis toimuva linnafantaasiana, ent läheb siis üle hoogsaks dimensioonidevaheliseks rännakuks. Minu meelest jäi see lugu kuidagi pealispindseks, mistõttu "rahuldavast" kõrgemat hinnet ma sellele panna ei suuda.
Teksti loeti eesti keeles

Täitsa sümpaatne tänapäeva Tartu teemaline linnafantaasia, mis ilmselt kõnetab paremini neid lugejaid, kellele see linn põhjalikult tuttav on.
Teksti loeti eesti keeles

Autorinime ja pealkirja järgi oleksin eeldanud Conani-laadis fantaasialugu, ent sedapuhku on tegu hoopis vanamoodsa pulpiliku kosmoseooperiga, mis on omas vormis hästi teostatud. Meenutas muuhulgas natuke Jekmovi loomingut.
Teksti loeti eesti keeles

Tänapäeva Jaapanis peab üks maffiajõuiguga ühinev noormees enda sobilikkuse tõestamiseks ühe kasutu bürokraadi ära tapma. Ülesanne osutub oodatust keerulisemaks ja sekkuvad tumedad jõud...
Teksti loeti eesti keeles

16. sajandi Jaapanis toimuva tegevusega poeetiline ja melanhoolne fantaasialugu, milles on oluline roll traditsioonilisel Jaapani teetseremoonial. Melanhoolsed ulmelood pole päris minu lemmikteema, ent omas laadis kahtlemata hästiteostatud lugu.
Teksti loeti eesti keeles
1.2026

Poola ulmekirjaniku aurupunk-tellise ingliskeelne tõlge ilmus eelmisel aastal. Autot on teost ise nimetanud "tõlkimatuks", sest see sisaldab muuhulgas arhailise vene keelega segatud arhailist poola keelt, grammatilisi eksperimente ja neologisme. Romaani tõlkimine oli ilmselgelt raskeks ülesandeks Ursula Philippsile, kes on lisanud köite lõppu artikli, milles ta selgitab tõlke erinevusi originaalist ja enda tehtud valikuid sõnade ning mõtete edasiandmisel.
"Jää" tegevusmaailma lahknevuspunktiks meie ajaloost on 1908. aasta Tunguusi katastroof, mille tagajärjel on hakanud Siberis levima mõistuslikud tulnukpäritolu jääkamakad (Philippsi tõlkes kasutatakse nende kohta saksapärast sõna gleissen, algupärandis oli selleks sõnaks lute). Gleissenid muudavad maist füüsikat ja keemiat, muuhulgas tekivad uued väärtuslikud metallid külmraud ja tungetitum. Lisaks muutub gleissenite poolt hõivatud aladel kolmevalentne matemaatiline loogika kahevalentseks ja "külmub" ühiskondlik ning poliitiline korraldus - Esimest maailmasõda ei toimu ja tsaariimpeerium jääb püsima.
Romaani tegevus algab Varssavis 1924. aasta suvel. Varssavi kuulub endiselt Vene impeeriumi koosseisu ja tänu gleissenitele on ilmastikuolud talvised. Peategelaseks on kaardimängusõltlasest matemaatikatudeng Benedykt Gieroslawski, kelle ukse taha ilmuvad ühel hetkel tsaarivalitsuse Talveministeeriumi ametnikud. Nendeni on jõudnud info, et Gieroslawski Siberisse asumisele saadetud isa on seal avastanud viisi gleissenitega suhtlemiseks ja nad soovivad, et poeg ta üles otsiks. Gieroslawski asubki Siberi Ekspressiga teele Irkutski poole. Tegevusse sekkuvad erinevad jõud, kellest mõne eesmärgiks on gleissenite säilitamine, teistel aga üleüldine sula. Tegelaste hulgas on ka erinevad ajaloolised isikud - Nikola Tesla on leiutanud seadme gleissenite sulatamiseks, Grigori Rasputin on muutnud jääkummardamise oma ususekti ideoloogiaks, Jozef Pilsudski juhib Siberis Jaapani toetatud Poola partisane ehk japontšikuid... Ja Nikolai Fjodorovi jüngrid otsivad gleissenitest vastust surnute elluäratamise ideele.
"Jää" on põnevate ideedega ja mastaapne, ent kohati veniv ning raskepärane romaan, ehkki selle süžee on iseenesest seikluslik. Minu meelest oli siin igasuguseid arutlusi ja muud loba natuke liiga palju, aga täiesti võimalik, et tõlkes läks palju kaduma. Ühe huvitava grammatilise eksperimendina tuleb mainida loo vormi - kui see algab minavormis, siis mingil hetkel jõuab Gieroslawski oma filosoofiliste mõtiskluste käigus arusaamisele, et teda polegi tegelikult olemas, misjärel lugu jätkub mingis veidras umbisikulises vormis (/../open the window/../). Palju on venekeelseid sõnu, algupärandis oli neid veel rohkem, aga Philipps on osad neist ära tõlkinud ja kõik need seletatakse lahti romaanile lisatud väikeses sõnastikus. Rohkelt on arutelusid matemaatilise loogika, ajaloo ja religiooni teemal ning viinavõtmise saatel filosofeerimine meenutab natuke vene kirjandust - eks toimub "Jää" tegevuski valdavalt Venemaal ja paljud selle tegelastest on venelased. 
Teksti loeti inglise keeles

Romaani tegevus toimub paralleelmaailmas, mis on muus osas nagu meie oma, aga selles toimib maagia, mida õpetatakse akadeemilise distsipliinina ülikoolides. Tegevusajaks on 1980-ndad aastad ja peategelaseks ameeriklannast (lõpupoole antakse mõista, et sarnaselt autorile hiina päritolu) Cambridge'i analüütilise maagia doktorant Alice Law. Alice'i juhendaja, keerulise ja üsna sandi iseloomuga professor Jacob Grimes on hiljuti koledas õnnetuses surma saanud ning kuna Alice vajab juhendaja abi kraadi kaitsmisel, otsustab ta juhendajale põrgusse järele minna. Põrguretkel liitub Alice'iga kaasdoktorant Peter Murdoch, kellega tal on samuti üsna keerulised suhted...
"Katabaasi" on võrreldud Susanna Clarke'i "Piranesiga" ja põhjus selleks on arusaadav - mõlemates raamatutes on juttu akadeemilisest maailmast ning selle varjukülgedest. Kuangi romaanis jääb sellest ülikoolielust ikka väga masendav mulje. Enamiku romaanist võtavadki enda alla rännakud hallilt masendavatel põrgumaastikul ja Alice'i sisekaemused ning hingepiinad (seejuures romaani pealkirjaks olevat sõna ei mainita tekstis kordagi). Väga see paks romaan mind kaasa haarata ei suutnud, ehkki olen akadeemilise valdkonnaga elus mõnevõrra kokku puutunud ja peategelaste mõtted ning probleemid olid mulle kohati mõnevõrra tuttavad. Hindeks "3+".
Teksti loeti eesti keeles

Zoltan Istvan on USA transhumanistliku ideoloogia aktivist, kes on muuhulgas ka vastava partei esindajana riigi presidendiks kandideerinud, sõites kampaania käigus ringi surnukirstu meenutava bussiga, mille eesmärgiks oli juhtida valijate tähelepanu inimeste vältimatule surelikkusele ja inimelu pikendavate tehnoloogiate väljatöötamise vajadusele. 
17. sajandi Prantsuse filosoofi Blaise Pascali loodud mõttemäng on tuntud "Pascali kihlveona" ja tähendab sisuliselt seda, et parem on olla usklik kui ateist, sest juhul, kui jumal on olemas, ootab sind hauataguses elus paradiis, kui aga jumalat pole, pole sa samuti eriti midagi kaotanud. Istvan on selle käesolevas romaanis edasi arendanud "transhumanistlikuks kihlveoks" - hauatagune elu võib ju olemas olla, aga kasulikum on ikkagi panustada füüsilisse surematusse selles maailmas, sest see on kindlam valik. 
Romaani tegevus algab lähituleviku USA-s, mida räsivad jätkuv majandussurutis (ilmselt kirjutamisaja mõjud) ja vastasseis kristlike fundamentalistide ning transhumanistide vahel. Protagonist Jethro Knights õpib ülikoolis filosoofiat ja alustab hiljem koos mõttekaaslastega võitlust kristlike fundamentalistide ning järjest enam nende selja taga seisva USA valitsuse vastu, et vabaneda transhumanistlikele teadusuuringutele seatud piirangutest. Teiste olulisemate tegelaste seast võib mainida Knightsi armastatut Zoe Bachi ja antagonistist mõjuvõimsat usujuhti reverend Belinasi. Knightsi loodud filosoofia kannab nime teleoloogiline egotsentriline funktsionalism ja selles on Asimovi kolme robootikaseaduse eeskujul loodud kolm transhumanismi seadust: 1) transhumanist peab üle kõige kaitsma oma eksistentsi; 2) transhumanist peab püüdma saavutada kõikvõimsust, minnes sellega nii kaugele kui võimalik, kuni see pole vastuolus esimese seadusega; 3) transhumanist peab kaitsma väärtust universumis, kuni see pole vastuolus esimese ega teise seadusega.
Romaan algab ja kulgeb esialgu pigem poliitilise põnevikuna, ulmeline tehnoloogia tuleb mängu lõpupoole. Visioon Knightsist, kes Transhumania-nimelise ujuva linnriigi diktaatorina kogu maailma sõjalaevastike vastu sõda peab, toob meelde 20. sajandi alguse ulmelood kõiksugu "hulludest teadlastest" (nt Tolstoi "Insener Garini hüperboloid"). Teatud paralleelid tekkisid mul ka Veskimehe "Kuu ordu" tsükliga - mõlemal juhul luuakse mingi eesmärgi nimel ülejäänud inimkonnale vastanduv uus ühiskond - Veskimehel edendab Kuul paiknev Kuu ordu kosmosehõivamist, Istvanil ookeanidel seilav Transhumania surematuse-uuringuid. Paremlibertaarne ideoloogia kumab romaanist ülepea läbi ja selle eest on autorit ka kõvasti kritiseeritud - Knights tundub kohati psühhopaadina, kes mõtleb vaid isikliku surematuse peale, ei hooli grammigi võrra vaestest või saamatutest inimestest ja hävitab sõjategevuses süstemaatiliselt ja sihilikult inimkonna kultuuripärandit. See teatud antihumanistlik joon ei pruugi ilmselgelt paljudele lugejatele meeldida, ehkki lõpuosa helges tulevikunägemuses tõmmatakse sellega mõnevõrra tagasi.
Kokkuvõtteks: on filosoofiat, poliitikat, tehnoloogiat ja märulit. Päris maksimumhinnet ma romaanile anda ei suuda, peamiselt seetõttu, et isegi mulle tundus peakangelase mõttemaailm kuidagi kummaline ja raskesti samastutav. Aga omapärane lugemine igatahes. 
Teksti loeti inglise keeles

Lugu tugineb tänapäevalgi populaarse vene filosoofi Nikolai Fjodorovi hüpoteesidele kunagi surnud inimeste elluäratamisest kauges tulevikus. Enamik loost keskendub minategelase mõtetele ja emotsioonidele, otsest tegevust on siin vähe. Loo lõppedes turgatas, et mõne teise autori jaoks võiks tegu olla esimese peatükiga romaanist.
Teksti loeti eesti keeles

Lugu, mis kujutab endast 20. sajandi alguse Viljandimaal tegutseva rootslasest arsti minajutustust, lummab just oma ideerohkusega - kui algul näib olevat tegu puhtal kujul üleloomuliku looga, siis mingil hetkel tuleb sisse ka tugev teaduslik-fantastiline element. Just see pöörane ideerohkus kahekümne viie lehekülje pikkuses tekstis määrabki minu jaoks loo hinde.
Teksti loeti eesti keeles

Päris põnev lugu mehest, kellel on võime noort inimest nähes täpselt ette kujutada, milline too vanast peast välja näeb. Ajapikku hakkavad selle võimega seotud probleemid tema jaoks süvenema...
Antoloogias "Kuumad allikad" ilmunud lugude keelekasutust pole moodsamaks toimetatud, aga käesolevas loos tundub ühes kohas, et seda oleks ehk siiski vaja olnud - nimelt sõna "karm" "vingugaasi" tähenduses, mis oli vähemalt mulle täiesti tundmatu.
Teksti loeti eesti keeles

Õudusloo tegevuskohast on raske aru saada - mingites detailides meenutab see Eestit, ent peategelasel on šoti perekonnanimi (Touard). See Julius Touard on ootamatult päranduse läbi pururikkaks saanud eraklik vanapoiss, kes on omandanud isikliku mõisa koos pargiga. Ühel päeval saabub mõisa Touardi tädi koos noore ja ilusa tütrega, kellesse mees ära armub. Mõlema naise olemises ja käitumises on seejuures midagi veidrat...
Lugu mõjub kohati üsna raskepäraselt ja polnud eriti libe lugemine, ent kasvõi idee ja lõpupuändi eest väärib see minu meelest "4".
 
Teksti loeti eesti keeles