Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Kim Newman ·

Übermensch!

(jutt aastast 1991)

eesti keeles: «Übermensch!»
antoloogia «Aphra» 2005

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
6
6
2
1
1
Keskmine hinne
3.938
Arvustused (16)

Tuntud inglise filmikriitik ja üks parimaid tänapäeva õuduskirjanikke on kirjutanud selle SF loo, milles mõlemad eespoolmainitud maailmad on kaastegevad.

Avram Blumenthal on juudi soost eruprofessor, kes on kinni võtnud Eichmani, Mengele ja muu mineviku saasta. Nüüd, pärast Berliini müüri langemist, külastab ta Spandau vanglat ja nimelt selle ainsat vangi Curt Kesslerit. Kessler ei ole üldsegi vananenud, ikka veel niisama noor nagu 20-ndail ja 30-ndail aastail, mil ta Kolmandas Reichis jälitas ja tegi kahjutuks dr. Mabuse, krahv von Orloki (kuulsa nosferatu), dr Caligari ja lastemõrvari “M”-i. Tollal oli Curt Kessleri nimi kogu maailma huulil, teda peeti üli-inimeseks ning tema ja haakrist olid lahutamatud. Eriti suure teene tegi Kessler natsidele, kui ta purustas rabbi Judah ben Bezaleli poolt Prahas loodud golemi. Viimane jõuti juba tuua metropoli, eesmärgiga tappa Führer. Golem oli monstrum ja Curt Kessler superkangelane. Pärast seda algasid juudipogrommid kogu Saksamaal. Ka Avram Blumenthali vanemad tapeti. Blumenthal sõnab Kesslerile, et too oli ta lapsepõlvekangelane.

11 leheküljelisest loost on esitatud vaid väike osa, aga on ütlematagi selge, et Newmani loodud maailm on jällegi rabavalt uudne ja et lugu on vingemast vingem. Muidugi 5+.
Teksti loeti inglise keeles

"Alternatiivajalugu" sellest, mis oleks võinud juhtuda kui kõigile tuntud rahvakangelane Superman omal ajal mitte ameerikas vaid kolmandas reichis oleks maandunud. Võrdlemisi muhe lugu..
Teksti loeti eesti keeles

Igati võimas tekst, ehkki mulle jäid paljud Supermani-teemalised killud arusaamatuteks. Minu lapsepõlve aegruumis ei tähendanud " Superman" suurt midagi ja hiljem pole mia millegi nii lapsiku vastu arusaadavalt huvi tundnud. Küll aga tuvastasin vihjed Ewersi " Alraunele" jne. Maailm, milles kõiksugu filmidest tuttavad müüdid on segunenud ajalooga, oli eriti lahe, samuti pealkiri.
Teksti loeti eesti keeles

Huvitav ja huviga loetav, aga mõistetav vist ainult neile, kes nagu Newmangi on detailideni kursis filmiajalooga. Tekst on viidetest filmidele nii läbi immutatud, et väga tõsisena seda on raske võtta. Jutt on muidugi huvitav ja ma pole selle poliitkorrektsuses üldse kindel...kõik on siin esitatud üsna irooniapeeglis (übermenschi ja golemi võitlust ei oska küll kuigi tõsisena ette kujutada - see kuulub ikka kuhugi kergema koomiksi lehekülgedele)."Neli" sellepärast, et Übermensch-Supermani seos tuli mulle pähe alles Baasi lugedes. Ja ilmselt läks veelgi hulk seoseid minust mööda, sest filme superkangelastest pole ma kuigi palju vaadanud. Et ikka väga filmifriikidele on see novell. Teravmeelne ja huvitav aga iseseisva tekstina saab hindeks "nelja".
Teksti loeti eesti keeles

Pärast jutu läbilugemist valdas mind sügav nõutus. Mitte ei saanud aru, miks keegi oleks pidanud midagi niisugust kirjutama. Tänu BAASile sain aru, et tegu on filmifriigist kirjaniku irooniaga. Nojah. Loodetavasti autoril endal oli kirjutamise ajal lõbus.
Teksti loeti eesti keeles

Ühelt poolt ma mõistan kaasarvustaja Golikovi muret, et jutt on lõpuni mõistetav ainult filmiveidrikele. On tõesti. Ka mina ei kuulu filmiveidrike hulka. Samas on kogu lugu värske ja nutikas, autor kahtlemata väga andekas. Ning just selliseks minu jaoks üldmulje jäigi. Millele lisandus täiesti suvaline assotsiatsioon kunagisest eesti koomiksist, milles Supermänn peeru jõul ringi lendas - Übermensch jättis ka taevasse natsivärvi pruuni juti...
Teksti loeti eesti keeles

Newman seob tihti oma lugudes müüdid reaalsusega. Filmi- ja raamatukangelased seiklevad koos ajaloost tuntud tegelastega mööda maailma ringi, viskavad kildu ning on vahel ka tõsised. Ilmselt on neil eelarvustajatel õigus, kes väidavad, et tema loomingu, ka selle jutu, täielikuks mõistmiseks peab filmikunstiga natuke rohkem kursis olema. Samas ei tähenda see seda, et jutt pole põnev või nauditav. Tegu on väga kõrgetasemelise kirjandusega, mille lugemine ei jookse kellelgi mööda külge maha. Kindel viis.
Teksti loeti eesti keeles

Sirvisin arvustusi kogumikule Aphra, kus see lugu eestikeelsena ilmus ja olin väga üllatunud. Nõme poliitiline korrektsus? Vastupidi. Kirjanik paneb Supermani natsi-Saksamaale ja näitab, et oleks Ameerika Parim Kangelane kogemata teisele poole rindejoont sattunud, oleks ta ka hoopis halvemini lõpetanud, ilma et ta seejuures oma ameerika-versioonist teistmoodi käituma oleks pidanud.Kes tõesti pole Supermani filmi nägema juhtunud, siis teadmiseks, et härrasmees sattus Maale vastsündinuna ühelt kaugelt planeedilt, kasvatati üles maal kasuvanemate poolt, läks linna tööle ajakirjanikuna, elades kaksikelu superkangelasena. Ainus võimalus halbadel Supermanist jagu saada oli roheline plögin krüptoniit. Juba krüptoniidi lähedalolekust muutus Superman jõuetuks. Siin jutus on valvuritel krüptoniidipüss ja natsikütil tinaampull rohelise täidisega.
Teksti loeti eesti keeles

Kuigi jutus on mõningaid huvitavaid kilde-paralleele (natsikütt Avram Blumenthal = Simon Wiesenthal), jättis kogu see "alternatiiv"ajalugu"" (kahekordsed jutumärgid on taotluslikud!) mind võrdlemisi külmaks. Seose Übermensch-Superman tabasin küll ära aga kuna ma pole kunagi Supermani austaja olnud, siis ilmselt läks ka palju kilde must mööda. Võis lugeda, aga kuna jutul puudus minu jaoks suurem point, siis "kolm".
Teksti loeti eesti keeles

Ehk on mu huumorimeel pisikese nihkega, aga mina sain seda teksti lugedes ikka kohe kogu raha eest lustida. EI, ma olen väga kaugel sellest, et olla filmifriik ja ka kogu koomiksindus jätab mind üle keskmise jahedaks. Ent lugu oli vahva ja litun nendega, kes peavad seda poliitilise korrektsuse üle ilkumiseks. Übermensch vs Golem.. No andke armu, midagi nii hüsteeriliselt lõbusat ei ole ma ammu kuulnd.
Teksti loeti eesti keeles

Veel kehvem Aphra avaloost, kuigi seda on raske uskuda. Samamoodi pärineb 1991. aastast. Lastekirjandus. Jutustus koomiksikangelase oletatavast olemisest teisel pool rindejoont.
Stampne. Kulunud juba enne kirjutamist. Vihjete pilve lastefilmidele ei tajunud – pole see kultuur. Ja kui olekski, ega see aidanuks – usutavasti. Seitseteist lehekülge teksti olukorras, kus oleks piisanud ühest reast ja seegi oleks olnud ammuöeldu kordus.
Arengupeetuse eneseväljendus – kusjuures kesine eneseväljendus.
Teksti loeti eesti keeles

Lugu, mis pani õlgu kehitama. Superman ja natsid ja natsipüüdja? Andke andeks, aga ei oska sellist kokteili nautida.
Teksti loeti eesti keeles
x
Kristjan Rätsep
15.09.1983
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustused:

Hoolimata ülivõrdes kiidusõnadest hakkasin seda romaani lugema üsna madalate ootustega - "ulmekriminull korporatiivsest maailmast ja telepaatidest" kõlas surmigavalt. Kriminullid mulle üldiselt ei meeldi ja ka käesolevas romaanis pühendati suurt tähelepanu mõrvajuurdlusele, mille detailidesse lugeja justkui põnevusega süüvima peaks... aga milleks? Tappis üks rikkur teise ära, kumbki polnud tegelasena sümpaatne - miks ma peaksin lugejana hoolima sellest, kas ja kuidas see juhtum lahendatakse?
Samas autori stiil on värvikas ja põnev - näiteks tulevikurikkurite dekadentlike meelelahutuste ja telepaatide omavahelise suhtluse kirjeldused või peategelast romaani lõpupoole haarav kummaline hullus. Või romaani mõistatuslik ja pahaendeline pealkiri, mille tegelik tähendus avaneb lugejale alles päris lõpus. Samas pean ma psühhoanalüüsi sissetoomist selgelt miinuseks ja kogu sellest freudismist arvan ma umbes samamoodi nagu John W. Campbell. 
Kokkuvõttes üsna vastuolulisi tundeid tekitav romaan, mida otsustasin kokkuvõttes hinnata "3+"-iga.
Teksti loeti eesti keeles

Lugu tellimustööna vanasse mõisahoonesse sissemurdvast raamatuvargast on küll enam-vähem normaalselt kirja pandud, ent midagi huvitavat selles loos minu jaoks polnud. 
Teksti loeti eesti keeles

Salapärane õhustik ja loodud lähituleviku-maailm on päris hästi välja kukkunud. Miinuseks võiks pidada vast teatavat lõpetamatust - lugu katkeb suvalises kohas ja tundub, nagu see oleks osa millestki suuremast. 
Teksti loeti eesti keeles

Loo idee on vanamoodne (teadlaste tehtav katse ja selle eetilised tagajärjed), ent kirjeldatud tehnoloogia on moodne ja autor ka ei moraliseeri eriti. Minu meelest täitsa korralik lugu.
Teksti loeti eesti keeles

Tuleviku-Eestis toimuv natuke "Blade Runneri" moodi lugu ehk siis peategelased kütivad ülekäte läinud androide, täpsemalt on loo keskmes perverdist omaniku vastu mässu tõstnud seksiandroid. Vahepeal põikab tegevus ka Lätisse (Eesti-Läti piiril paikneb piirikontroll ja Võnnus ehk Cesises tegutsevad islamivõitlejad). Natuke on paralleele ka autori antoloogias "Eesti nõid" ilmunud looga "Valvur".
Hindeks kokku "4-".
Teksti loeti eesti keeles

Lugu algab tänapäeva Eestis toimuva linnafantaasiana, ent läheb siis üle hoogsaks dimensioonidevaheliseks rännakuks. Minu meelest jäi see lugu kuidagi pealispindseks, mistõttu "rahuldavast" kõrgemat hinnet ma sellele panna ei suuda.
Teksti loeti eesti keeles

Täitsa sümpaatne tänapäeva Tartu teemaline linnafantaasia, mis ilmselt kõnetab paremini neid lugejaid, kellele see linn põhjalikult tuttav on.
Teksti loeti eesti keeles

Autorinime ja pealkirja järgi oleksin eeldanud Conani-laadis fantaasialugu, ent sedapuhku on tegu hoopis vanamoodsa pulpiliku kosmoseooperiga, mis on omas vormis hästi teostatud. Meenutas muuhulgas natuke Jekmovi loomingut.
Teksti loeti eesti keeles

Tänapäeva Jaapanis peab üks maffiajõuiguga ühinev noormees enda sobilikkuse tõestamiseks ühe kasutu bürokraadi ära tapma. Ülesanne osutub oodatust keerulisemaks ja sekkuvad tumedad jõud...
Teksti loeti eesti keeles

16. sajandi Jaapanis toimuva tegevusega poeetiline ja melanhoolne fantaasialugu, milles on oluline roll traditsioonilisel Jaapani teetseremoonial. Melanhoolsed ulmelood pole päris minu lemmikteema, ent omas laadis kahtlemata hästiteostatud lugu.
Teksti loeti eesti keeles
1.2026

Poola ulmekirjaniku aurupunk-tellise ingliskeelne tõlge ilmus eelmisel aastal. Autot on teost ise nimetanud "tõlkimatuks", sest see sisaldab muuhulgas arhailise vene keelega segatud arhailist poola keelt, grammatilisi eksperimente ja neologisme. Romaani tõlkimine oli ilmselgelt raskeks ülesandeks Ursula Philippsile, kes on lisanud köite lõppu artikli, milles ta selgitab tõlke erinevusi originaalist ja enda tehtud valikuid sõnade ning mõtete edasiandmisel.
"Jää" tegevusmaailma lahknevuspunktiks meie ajaloost on 1908. aasta Tunguusi katastroof, mille tagajärjel on hakanud Siberis levima mõistuslikud tulnukpäritolu jääkamakad (Philippsi tõlkes kasutatakse nende kohta saksapärast sõna gleissen, algupärandis oli selleks sõnaks lute). Gleissenid muudavad maist füüsikat ja keemiat, muuhulgas tekivad uued väärtuslikud metallid külmraud ja tungetitum. Lisaks muutub gleissenite poolt hõivatud aladel kolmevalentne matemaatiline loogika kahevalentseks ja "külmub" ühiskondlik ning poliitiline korraldus - Esimest maailmasõda ei toimu ja tsaariimpeerium jääb püsima.
Romaani tegevus algab Varssavis 1924. aasta suvel. Varssavi kuulub endiselt Vene impeeriumi koosseisu ja tänu gleissenitele on ilmastikuolud talvised. Peategelaseks on kaardimängusõltlasest matemaatikatudeng Benedykt Gieroslawski, kelle ukse taha ilmuvad ühel hetkel tsaarivalitsuse Talveministeeriumi ametnikud. Nendeni on jõudnud info, et Gieroslawski Siberisse asumisele saadetud isa on seal avastanud viisi gleissenitega suhtlemiseks ja nad soovivad, et poeg ta üles otsiks. Gieroslawski asubki Siberi Ekspressiga teele Irkutski poole. Tegevusse sekkuvad erinevad jõud, kellest mõne eesmärgiks on gleissenite säilitamine, teistel aga üleüldine sula. Tegelaste hulgas on ka erinevad ajaloolised isikud - Nikola Tesla on leiutanud seadme gleissenite sulatamiseks, Grigori Rasputin on muutnud jääkummardamise oma ususekti ideoloogiaks, Jozef Pilsudski juhib Siberis Jaapani toetatud Poola partisane ehk japontšikuid... Ja Nikolai Fjodorovi jüngrid otsivad gleissenitest vastust surnute elluäratamise ideele.
"Jää" on põnevate ideedega ja mastaapne, ent kohati veniv ning raskepärane romaan, ehkki selle süžee on iseenesest seikluslik. Minu meelest oli siin igasuguseid arutlusi ja muud loba natuke liiga palju, aga täiesti võimalik, et tõlkes läks palju kaduma. Ühe huvitava grammatilise eksperimendina tuleb mainida loo vormi - kui see algab minavormis, siis mingil hetkel jõuab Gieroslawski oma filosoofiliste mõtiskluste käigus arusaamisele, et teda polegi tegelikult olemas, misjärel lugu jätkub mingis veidras umbisikulises vormis (/../open the window/../). Palju on venekeelseid sõnu, algupärandis oli neid veel rohkem, aga Philipps on osad neist ära tõlkinud ja kõik need seletatakse lahti romaanile lisatud väikeses sõnastikus. Rohkelt on arutelusid matemaatilise loogika, ajaloo ja religiooni teemal ning viinavõtmise saatel filosofeerimine meenutab natuke vene kirjandust - eks toimub "Jää" tegevuski valdavalt Venemaal ja paljud selle tegelastest on venelased. 
Teksti loeti inglise keeles

Romaani tegevus toimub paralleelmaailmas, mis on muus osas nagu meie oma, aga selles toimib maagia, mida õpetatakse akadeemilise distsipliinina ülikoolides. Tegevusajaks on 1980-ndad aastad ja peategelaseks ameeriklannast (lõpupoole antakse mõista, et sarnaselt autorile hiina päritolu) Cambridge'i analüütilise maagia doktorant Alice Law. Alice'i juhendaja, keerulise ja üsna sandi iseloomuga professor Jacob Grimes on hiljuti koledas õnnetuses surma saanud ning kuna Alice vajab juhendaja abi kraadi kaitsmisel, otsustab ta juhendajale põrgusse järele minna. Põrguretkel liitub Alice'iga kaasdoktorant Peter Murdoch, kellega tal on samuti üsna keerulised suhted...
"Katabaasi" on võrreldud Susanna Clarke'i "Piranesiga" ja põhjus selleks on arusaadav - mõlemates raamatutes on juttu akadeemilisest maailmast ning selle varjukülgedest. Kuangi romaanis jääb sellest ülikoolielust ikka väga masendav mulje. Enamiku romaanist võtavadki enda alla rännakud hallilt masendavatel põrgumaastikul ja Alice'i sisekaemused ning hingepiinad (seejuures romaani pealkirjaks olevat sõna ei mainita tekstis kordagi). Väga see paks romaan mind kaasa haarata ei suutnud, ehkki olen akadeemilise valdkonnaga elus mõnevõrra kokku puutunud ja peategelaste mõtted ning probleemid olid mulle kohati mõnevõrra tuttavad. Hindeks "3+".
Teksti loeti eesti keeles

Zoltan Istvan on USA transhumanistliku ideoloogia aktivist, kes on muuhulgas ka vastava partei esindajana riigi presidendiks kandideerinud, sõites kampaania käigus ringi surnukirstu meenutava bussiga, mille eesmärgiks oli juhtida valijate tähelepanu inimeste vältimatule surelikkusele ja inimelu pikendavate tehnoloogiate väljatöötamise vajadusele. 
17. sajandi Prantsuse filosoofi Blaise Pascali loodud mõttemäng on tuntud "Pascali kihlveona" ja tähendab sisuliselt seda, et parem on olla usklik kui ateist, sest juhul, kui jumal on olemas, ootab sind hauataguses elus paradiis, kui aga jumalat pole, pole sa samuti eriti midagi kaotanud. Istvan on selle käesolevas romaanis edasi arendanud "transhumanistlikuks kihlveoks" - hauatagune elu võib ju olemas olla, aga kasulikum on ikkagi panustada füüsilisse surematusse selles maailmas, sest see on kindlam valik. 
Romaani tegevus algab lähituleviku USA-s, mida räsivad jätkuv majandussurutis (ilmselt kirjutamisaja mõjud) ja vastasseis kristlike fundamentalistide ning transhumanistide vahel. Protagonist Jethro Knights õpib ülikoolis filosoofiat ja alustab hiljem koos mõttekaaslastega võitlust kristlike fundamentalistide ning järjest enam nende selja taga seisva USA valitsuse vastu, et vabaneda transhumanistlikele teadusuuringutele seatud piirangutest. Teiste olulisemate tegelaste seast võib mainida Knightsi armastatut Zoe Bachi ja antagonistist mõjuvõimsat usujuhti reverend Belinasi. Knightsi loodud filosoofia kannab nime teleoloogiline egotsentriline funktsionalism ja selles on Asimovi kolme robootikaseaduse eeskujul loodud kolm transhumanismi seadust: 1) transhumanist peab üle kõige kaitsma oma eksistentsi; 2) transhumanist peab püüdma saavutada kõikvõimsust, minnes sellega nii kaugele kui võimalik, kuni see pole vastuolus esimese seadusega; 3) transhumanist peab kaitsma väärtust universumis, kuni see pole vastuolus esimese ega teise seadusega.
Romaan algab ja kulgeb esialgu pigem poliitilise põnevikuna, ulmeline tehnoloogia tuleb mängu lõpupoole. Visioon Knightsist, kes Transhumania-nimelise ujuva linnriigi diktaatorina kogu maailma sõjalaevastike vastu sõda peab, toob meelde 20. sajandi alguse ulmelood kõiksugu "hulludest teadlastest" (nt Tolstoi "Insener Garini hüperboloid"). Teatud paralleelid tekkisid mul ka Veskimehe "Kuu ordu" tsükliga - mõlemal juhul luuakse mingi eesmärgi nimel ülejäänud inimkonnale vastanduv uus ühiskond - Veskimehel edendab Kuul paiknev Kuu ordu kosmosehõivamist, Istvanil ookeanidel seilav Transhumania surematuse-uuringuid. Paremlibertaarne ideoloogia kumab romaanist ülepea läbi ja selle eest on autorit ka kõvasti kritiseeritud - Knights tundub kohati psühhopaadina, kes mõtleb vaid isikliku surematuse peale, ei hooli grammigi võrra vaestest või saamatutest inimestest ja hävitab sõjategevuses süstemaatiliselt ja sihilikult inimkonna kultuuripärandit. See teatud antihumanistlik joon ei pruugi ilmselgelt paljudele lugejatele meeldida, ehkki lõpuosa helges tulevikunägemuses tõmmatakse sellega mõnevõrra tagasi.
Kokkuvõtteks: on filosoofiat, poliitikat, tehnoloogiat ja märulit. Päris maksimumhinnet ma romaanile anda ei suuda, peamiselt seetõttu, et isegi mulle tundus peakangelase mõttemaailm kuidagi kummaline ja raskesti samastutav. Aga omapärane lugemine igatahes. 
Teksti loeti inglise keeles

Lugu tugineb tänapäevalgi populaarse vene filosoofi Nikolai Fjodorovi hüpoteesidele kunagi surnud inimeste elluäratamisest kauges tulevikus. Enamik loost keskendub minategelase mõtetele ja emotsioonidele, otsest tegevust on siin vähe. Loo lõppedes turgatas, et mõne teise autori jaoks võiks tegu olla esimese peatükiga romaanist.
Teksti loeti eesti keeles

Lugu, mis kujutab endast 20. sajandi alguse Viljandimaal tegutseva rootslasest arsti minajutustust, lummab just oma ideerohkusega - kui algul näib olevat tegu puhtal kujul üleloomuliku looga, siis mingil hetkel tuleb sisse ka tugev teaduslik-fantastiline element. Just see pöörane ideerohkus kahekümne viie lehekülje pikkuses tekstis määrabki minu jaoks loo hinde.
Teksti loeti eesti keeles

Päris põnev lugu mehest, kellel on võime noort inimest nähes täpselt ette kujutada, milline too vanast peast välja näeb. Ajapikku hakkavad selle võimega seotud probleemid tema jaoks süvenema...
Antoloogias "Kuumad allikad" ilmunud lugude keelekasutust pole moodsamaks toimetatud, aga käesolevas loos tundub ühes kohas, et seda oleks ehk siiski vaja olnud - nimelt sõna "karm" "vingugaasi" tähenduses, mis oli vähemalt mulle täiesti tundmatu.
Teksti loeti eesti keeles

Õudusloo tegevuskohast on raske aru saada - mingites detailides meenutab see Eestit, ent peategelasel on šoti perekonnanimi (Touard). See Julius Touard on ootamatult päranduse läbi pururikkaks saanud eraklik vanapoiss, kes on omandanud isikliku mõisa koos pargiga. Ühel päeval saabub mõisa Touardi tädi koos noore ja ilusa tütrega, kellesse mees ära armub. Mõlema naise olemises ja käitumises on seejuures midagi veidrat...
Lugu mõjub kohati üsna raskepäraselt ja polnud eriti libe lugemine, ent kasvõi idee ja lõpupuändi eest väärib see minu meelest "4".
 
Teksti loeti eesti keeles