Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Susanna Clarke ·

Jonathan Strange & Mr Norrell

(romaan aastast 2004)

eesti keeles: «Jonathan Strange ja härra Norrell»
Tallinn «Pegasus» 2007 [I köide]
Tallinn «Pegasus» 2007 [II köide]
Tallinn «Pegasus» 2008 [III köide]

Sarjad:
Hinne
Hindajaid
9
1
1
4
1
Keskmine hinne
3.813
Arvustused (16)
7.2006
Must Kass

esteks ma ei salli nn aurupunki, st kirjanduslikku võtet, et miskisse ajastusse topitakse asju, mis sinna tegelt ei kuulu. antud juhul pole küll auru, aga on miski võluvägi, mis inglismaal kahe võluri vedamisel jälle jõudu hakkab koguma. teiseks ei ole ma üldse kindel, et miskist kaugemast ajastust kirjutades – sedapuhku umbes napoleoni sõdade aeg – peaks viljelema stiili, mida tolles ajastus kasutati. (no et eesti keeles ei saaks siis kristjanjaakpetersonist kaugemaid aegu üldse kujutada. mitte et väga vaja oleks, eks ole.) võib öelda, et 19 sajandi kirjandus on end minu jaoks ammendanud ja ma ei näe põhjust, miks keegi nüüd veel seda juurde toodab. kokkuvõttes siis kohutavalt igav raamat, millest oleks väga igav isegi sisukokkuvõtet kirjutada. pika aja jooksul püüdsin ma end sundida iga päev peatükikest lugema, aga vahel jäi mõni nädal siiski vahele. no ei kannata, kui autor oma väljamõeldud nublakaid edasi-tagasi tõstab ja sellest tõstmisest siis vaimustusega kirjutab. (st tegelased ei hakka lugeja jaoks elama.) tõsi, kui raamat on nii paks, siis võib tekkida see efekt, et kui mingit jama ikka väga palju kordi korratakse, võib lihtsameelsem lugeja jääda uskuma, et äkki nii ongi.kummaline, et isegi selle raamatu sisukokkuvõtet (kodanik rätsepa esituses) on õudselt igav lugeda.
Teksti loeti inglise keeles
Kristjan Rätsep

Romaan kujutab endast segu fantasyst, huumorist, gootilikust müstikast ja veidi ka alternatiivajaloost. Ning muidugi üheksateistkümnenda sajandi inglise kirjandusest. Autori stiil on nii omapärane, et seda on raskegi millegi varemloetuga võrrelda. See üheksateistkümnenda sajandi stiil on taotluslik stiliseering-ja samas on tegu tekstiga, mida ükski tolleaegne kirjanik kindlasti poleks suutnud kirja panna-tegevus toimub alternatiivses maailmas ja sarnase konsteptsiooni peale poleks toona keegi ilmselt tulnud. Erinevalt eelarvustajast ei pea ma romaani absoluutselt igavaks ja arvan, et "Hugo" ning "Nebula" oli romaan rohkemgi ära teeninud, kui nii mõnigi teine laureaat. Samas eeldab Clarke`i nautimine teatud maitset ja inimesed, kes ei talu fantasyst , aurupunki või üheksateistkümnenda sajandi stiili või kelle mõttemaailm on liialt kaasaegne/postmodernistlik, võiksid romaanist heaga eemale hoida, neile on selle lugemine ilmselt massohism. Mina olen pikaaegse umbkeelsuse tõttu muinasulmega harjunud ja nii tekitab "Fantaasia" kopiraidivabadest produktsioonidest tuttav romantiline stiil pigem meeldivat äratundmisrõõmu.

Alternatiiivajaloolises tegevusmaailmas eksisteerib maagia, samuti puudub traditsiooniline religioosne viha selle vastu(mainitakse küll vaimulike-maagide kiskumisi, ent vilksatab isegi sõna "kirikumaagia" ja tuleriitadest on asi kaugel. Aastal 1110 on haldjate kasupojast võluri John Uskglassi juhtitud haldjaarmee okupeerinud terve Põhja-Inglismaa ja Uskglassist endast saanud mainitud piirkonna võlurist valitseja-Kaarnakuningas. Pärast mitme sajandi (!) pikkust valitsusaega on Uskglass lahkunud, ilmselt kuhugi paralleelmaailma, alus on aga pandud tugevale maagiatraditsioonile.

Romaani tegevus algab aastal 1806. Maagia on alates kusagilt seitsmeteistkümnenda sajandi lõpust nõrgenud ja muutunud peaaegu olematuks, maagideks kutsuvad end selle ajalugu uurivad kabinetiteadlased. Ühel heal päeval saavad Yorki maagiaühingu liikmed teada üksildases Hurtfew Abbey mõisas elavast maagist Gilbert Norrellist, kes on väidetavalt elustanud praktilise maagia. Norrell võidab kihlveo ühinguga, teostades maagiaakti ja pannes rääkima Yorki katedraali muistsed kivikujud. Seejärel suundub Norrell Londonisse, püüdes maagiale toetust leida. Algul suhtutakse tasse põlglikult, kõik muutub aga hetkel, kui ta äratab haldjakuninga abiga ellu poliitiku Sir Walter Pole`i surnud pruudi. Vastutasuks soovib haldjas endale poolt pruudi elust ja lõikab maha ta sõrme. Reinkarnatsioon annab hiljem ebameeldivaid tagajärgi...

Pärast seda on Norrell muidugi tehtud mees ja ta unistus-toetada Briti armeed võitluses Napoleoniga maagia abil-saab teoks. Rindele ta otseselt ei lähe, küll aga teeb näiteks vihmast laevu, mis meenutavad pärislaevu ja ajavad prantslased Briti mereväe liikumiste osas täielikku segadusse. Mr. Norrell soovib endale kindlustada ainsa inglise maagi positsiooni. Kõiki teisi, kes end maagideks peavad, üritab ta sundida sellest aust loobuma. Peagi aga ilmub välja noor andekas maag-Jonathan Strange, kellest saab Norrelli õpilane. Meestest saavad sõbrad-mingiks ajaks...

Esimesed kakssada lehekülge ei tundunud kuigi huvitavad. Maagia esimene demonstratsioon rääkivate kivikujude näol polnud kuigi muljetavaldav ja romaani käivitumine võttis aega. Muidugi on tegelased tüüpilised üheksateistkümnenda sajandi inimesed ja nende käitumine vastav-iga veidigi talutavamast klassist inimene on "mister", "d˛entelmen" või "leedi", pidevalt vilksatavad tühjad fraasid nagu "šokeeriv", abielurikkumist ning hasartmänge peetakse kirjeldamatuteks pattudeks jne. Samas on selline vaid tegelaste jutt, negatiivseid iseloomuomadusi neil jätkub, kaasaarvatud kahel peategelasel, eriti Norrellil. Mis omakorda ei muuda neid ebasümpaatseteks, pigem üldinimlikeks. Romaanis puudubki positiivne peakangelane, küll aga on olemas kurjam, haldjakuningas, "gentleman with the thistle-down hair". Haldjad on kõnealuses maailmas üldse hullud ja julmad, meenutamata mingitpidi näiteks Tolkieni omi.

Tumedusele vaatamata on romaan kohati ka meeletult naljakas-näiteks stseen, kus tänavaprohvet Vinculus ronib salaja Norrelli majja, et kanda talle ette nostradamuslikult segane ettekuulutus. Või see, kuidas Strange`i isale tema sant iseloom saatuslikuks saab. Või episood, kus võlurid saadavad Napoleonile ja Aleksander I-le telepaatilisi õudusunenägusid ning vahepeal kaalutakse nende väljamõtlemiseks gooti romaanide autorite kaasamist. Jne. Jne. Kohati tekib lausa küsimus, et kui tõsiselt autor oma saagat üldse võtab. Nalja saab rohkem, kui nii mõneski Pratchetti raamatus.

Loogiliselt tekivad paralleelid sarnase asetusega Tim Powersi "Anubise väravatega" , mida sai hiljuti loetud. Seda muidugi sisu, mitte stiili poolest. On mõlemad ju aurupungi ˛anri kuuluvad teosed, mille tegevus toimub Napoleoni sõdade aegsel Inglismaal, juttu tuleb lord Byronist ja hullust kuningast George III-st jne. Samas on nad totaalselt erinevad-Powers kirjeldab asja kaasaja inimese vaatenurgast lähtudes, Clarke aimab järele ajastule omast stiili. Ja Powers on siiski parem, kuna suudab pinget paremini üleval hoida.
Teksti loeti inglise keeles
Andres Septer

Suurepärane, mitmekihiline raamat. Ohtralt peent huumorit ja varjatud irooniat. Nauditav lugemine, kindel "viis". Meeldiv, et tõlkija on viited tuntud (ja vähemtuntud) ajaloolistele tegelastele varustanud omapoolsete ääremärkustega -- kõik lugejad ei pruugi Inglismaa ajalooga kursis olla.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Ruumet

Mingis satiirilises võtmes on lugu isegi loetav, kuid minu jaoks on romaanil kaks viga:Esiteks pole stoori ise eriti huvitav ega usutav ja teiseks ei meeldi mulle kirjaniku stiil.
Teksti loeti eesti keeles
Meelis Sepp

Tõesti suurepärane raamat. Algus ju tõepoolest venis, ent kui ükskord hoo sisse sai, ilmnes peagi, et tegu on põhjalikult läbimõeldud asjaga, mida autoril oli arvatavasti sama lõbus paberile panna, kui lugejal seda lugeda. See raamat on Inglismaast ja valmistab selle saareriigi ülemöödunud sajandi alguspoole ajalooga detailselt kursisolevale lugejale kindlasti suuremat naudingut, kui neile, kes peavad leppima joonealuste märkustega. Tuleb tunnustada tõlkija hiigeltööd, kes lisaks autori ohtratele (aga enamasti täiesti tema enda fantaasiast pärit) joonealustele oli lisanud tubli teist samapalju viiteid ja selgitusi kunagi tõeliselt elanud ja tegutsenud inglise väljapaistvate kirjanike, kindralite, poliitikute jne. kohta. Viited tegid lugemise natuke hõlpsamaks.

Aurupunk see nüüd küll ei olnud, ikka puhas fantasy, ütleme et georgiaanlik fantasy. Pseudovanaaegne kirjutamisstiil võis ju alguses pisut häirida aga selleks ajaks, kui selge mis loos toimub, on pisut kummaline kõnepruuk võrdlemisi märkamatuks muutunud.

Hea tõlkevalik kirjastuselt, hea tõlkija ja toimetaja. Kindel "viis".
Teksti loeti eesti keeles
Johannes Koit

Pean ausalt tunnistama, et suhtusin teatud eelarvamustega sellesse raamatusse. Kõigepalt tekitas kahtlusi täiesti tundmatu autor, kes tagatipuks on veel ka naine (mitte et mul tundmatute autorite ja naiste vastu midagi oleks, kuid üleüldiselt ei moodusta need tihtipeale kõige paremat kombinatsiooni). Teiseks jättis sisututvustus raamatu tagakaanel suhteliselt kesise mulje ning tükk aega pidasin ma teost selliseks nooremale koolieale mõeldud raamatuks nagu "Harry Potter". Õnneks olid mu kahtlused ja kõhklused igati alusetud. Raamat on hea. Isegi väga hea. Eelkõige vaimuka stiili ning huvitava ülesehituse poolest. Kõige nõrgema mulje jättis esimene osa. Kirjutamislaad tahtis harjumist ning tegevust oli vähe. Teine osa läks kõvasti paremaks ning kolmas oli juba igati tasemel. Muidugi jätsid tegelaste sebimised kohati üsna kaootilise mulje ning küsitav oli ka selle loogilisus, kuid lõppkokkuvõttes suutis autor kõik otsad kenasti kokku tõmmata. Igati hea lugemine. Viis
Teksti loeti eesti keeles
Raul Sulbi

Peaks alustama sellest, et minu meelest on see puhtas aurupungi-võtmes välja peetud teos üks 21. sajandi parimaid ulmeromaane. Hindasin selle ka oma Stalkeri-küsitlusel parimaks, mitte et konkurents tihe oleks olnud, aint miskid lukjanenkod, hearnid, tolkiinid ja vonnegutid... lisaks keeldusid korraldajad nimekirja lisamast omaenda lohakuse või laiskuse tõttu sealt esmalt välja jäänud Carlos Ruiz Zafoni "Tuule varju"... nojah.

Igatahes on Clarke`i mahukas romaan oma komponeeringult ning lõuendi, värvide ja pintslite valikult pea et täiuslikult välja kukkunud. Minule ei tundunud algus igav, kogu tekst arenes tõusvas joones põnevalt, stiil oli ebaloomulikult (et mitte öelda ebaeestilikult ja/või ebavenelikult) kerge ja õhus hõljuv, kuigi sündmustikku saadab pidev surutis ja rusuv tunne - vähemalt osa tegelaste jaoks.

Kindlasti võib paralleele leida teiste samast ajast ja kohast rääkivate tekstidega, nagu Powers või Naomi Noviku Briti-Prantsuse mere-/lohesõja tsükkel, aga Clarke`i stiili eripära on see, et autor on suutnud mõlemast soost tegelasi kujutada nii, et lugeja ei hakka mõtlema, et oot-oot, kummast soost nüüd autor on? Selles mõttes on Clarke väga erinev näiteks Robin Hobbist ning sarnaneb rohkem Mary Gentle`ile.

Igatahes on see romaan kõik oma auhinnad kuhjaga ära teeninud. Just selline on parim kirjandus. Tõusen püsti ja aplodeerin.
Teksti loeti eesti keeles
Toomas Aas

Kui Susanna Clarke`il paluti intervjuus nimetada viis oma lemmikraamatut, siis teiste hulgas mainis ta ka Arthur Conan Doyle`i "Sherlock Holmesi" lugusid. Tagantjärele mõeldes võib mingi paralleeli tõmmata küll, ja mitte üksnes sellepärast et mõlemad kirjutavad Vanast Heast Inglismaast. Doyle kirjutab kriminulli, Clarke fantasyt. Kumbki ei tee seda iseenesest viisil, mis sunniks lugedes erutusest küüsi närima ja palavikuliselt lehti keerama et teada saada "mis edasi saab" (möönan et oma avaldamise ajal Holmesi-lood ilmselt siiski sedasi mõjusid). Ja ometi on mõlema autori teoseid nauditav lugeda, sest nendes valitseb õhkkond, mille sisse on ennast mõnus lugemise ajaks unustada. Alati polegi vaja mingit kõrvulukustavat actionit.
Teksti loeti eesti keeles
Ats Miller

Esimene katse paar aastat tagasi jooksis kinni -- ma ei suutnud seda lugeda. Siin midagi öelda tundus kohatu...
Nüüd alustasin uuesti -- noh, et ikkagi Hugo võitja...
No andke andeks, ei suuda! Elu on liiga lühike, et sellist kirjandust tarbida. Noh, jagelevad, sigatsevad üksteise kallal, on mõni hea detail, on stiiliga vaeva nähtud... veelkord -- ma ei saa aru, milles asi, aga pead vastu lauda taguda pakub rohkem rahuldust... sry.
Teksti loeti eesti keeles
Raux

Selle nautimiseks peab ilmselt omama geeni, mis paneks indiviidi end viktoriaanlikul ajastul koduselt tundma... Või vähemalt sundima nostalgiliselt tajuma, et KUI HEA oleks elada vanal Inglismaal... Või ikkagi viima mõtted külmas toas küdevale kaminale ja kellaviieteele... ptüi...

Loogiliselt võttes saan aru, et kogu inglisekeelne kirjandus omab sinatses sajandis elutähtsaid juuri, aga korda läheb see mulle sama palju kui näiteks eskimo-tšuktši kolmas tursasõda.
Teksti loeti eesti keeles
Triinu Meres

Olen täiesti põrutatud.
Vat SEE on hästi kirjutatud raamat. Ma tahaks istuda autori jalge ees ja talle teekandikut hoida või midagi sinnakanti. Naine teeb kõike vastupidi ilukirjanduse kirjutamist õpetavatele soovitustele - ja tulemus on fantastiliselt hea.

Ma hoolin tema tegelastest, kes esmaesitluses tundusid täiesti mõttetute 19. sajandi raamatutegelastena. Ka tema kiusakas teener ja lakkekrantsist hullvõlur on mul niimoodi südame küljes, et kasvõi niutsu - ja ometi ei kuluta ta nende tegutsemise peale isegi eriti aega. Pole ühtegi tegelast, kes poleks korraga koomiline, traagiline ja inimlik. Pole ühtegi süžeeliini, mis paneks mu ohkama ja "Oeh, jälle tema!" mõeldes lehekülgi edasi lappama, et näha, palju ma pean kannatama enne järgmise põneva sündmuse saabumist. Pole isegi seda vana head põnevust _vaja_ nii väga, segu muhedusest, põnevusest ja traagikast on omavahel kokku pandud sellise helge kerge stiiliga, et tõenäoliselt oleks ka kümmekond lehekülge värvi kuivamise kirjeldust Clarke`i esitluses lahe ja nauditav.

Arvestades, kui palju ma raamatut lugedes valju häälega naerda sain, võiks Clarke`i kõrvutada nt Pratchettiga. Huvitavalt kombel seaksin ma nad võrdlusse nii, et Pratchett on naljakas, aga Clarke muhe. Samas naersin ma Clarke`i lugedes reaalselt rohkem. Sest Pratchetti nali on selline, mida sa näed ette, mis kogu aeg tekstiga kaasa põrkab nagu teine rütm, ning mille aluse ära tabanud lugejat on autoril keeruline veel üllatada - kuigi tore on lugeda ikka.
Samas Clarke`i huumor on ootamatu ja natuke absurdne. See tabas mind iga kord üllatusena ja selle mehhanismi ma korrata ei oskaks. Ainult lembin.

V-o esimene osa teosest oli tõesti pisut selline... liiga stiili- liiga vähe loorääkimisraamat. Aga edasi muutus süžee juba arvestatavalt haaravaks ja seikluslikuks. Kes siis ei tahaks lugeda, kuidas lahinguvõlur Strange aitab Wellingtoni hertsogil Napoleoni võita? Meeleheites või lausa kadunud kaunid naised. Haldjamaailma õudused ja õndsused. Ettekuulutused.
Haaravuse puudust teisest raamatust alates enam kuidagi ette ei saa heita.

Ent raamatu teine ja kolmas osa, mille raamatukogust võtsin, olid esmalaenutused. Mitte keegi polnud neid lugenud enne mind. Neitsilikult puhtad leheküljed mu ees ainsagi murrujooneta pidid tutvuma minu kombega raamatuid kohelda ja said nii teeplekkide kui kergelt Merevaiguste näpujälgede osalisteks. Aga õudne pole mitte see. Õudne on, et need on nii head raamatud, ja keegi ei loe neid.
Esimest osa oli korra 2009. aastal Harju Maakonnaraamatukogust siiski lugeda ka võetud.

Kuskil millegagi tegi "Pegasus" seda raamatut turustades kohutava vea. V-o tagakaanetekstiga. V-o lakoonilise kujundusega, mis noortekad meelde toob.
Millegagi. Kuskil.
Sest tegu on tõeliselt hea kirjandusega ja nende raamatute olematu populaarsus murrab praegu natuke mu südant. No kuidas saab mitte armastada raamatut, kus sisaldub seesugune lõik:

Neist möödus võluv itaallanna. Byron kallutas pead, pani silmad poolkinni ja krimpsutas nägu, nagu vaevaksid teda kroonilised seedehäired. Doktor Greysteel võis vaid oletada, et lord näitab noorele daamile oma kuulsat byronlikku profiili ja ilmet.
Teksti loeti eesti keeles
Marko Kivimäe

Triloogia võlukunstimaailmast, kus 19. sajandi lõpu Inglismaal on võlukunst välja suremas ning vaid kaks asjatundjast härrasmeest suudavad veel midagi selles vallas ette võtta. Ma ei tea kuidas teiega enda lugemiskogemust jagada kuid - PALUN ÄRGE SEDA RAAMATUT LUGEGE! Ausõna, see oli ehtinglaslikult halb ning tõsiselt ropp ja roojane käkk. Idee polnud paha ning kohati oli ka helgeid hetki aga üldiselt oli tegu veniva ning absoluutselt ebahuvitava juraga. Mulle jääb siiralt arusaamatuks kuidas seda kolmikteost paljud kiidavad aga noh, maitse üle ei vaielda. Autor on loonud täitsa okei maailma kuid selle sees ei toimu absoluutselt mitte midagi põnevat. Umbes nagu oleks Stephen King kümme korda mahlapressist läbi lastud, mõned korrad seedekulglast ka ja tulemus kaante vahele pandud. Hirmus!

Eriti jabur on see, et ma lugesin need kolm raamatut läbi sest MILLALGI PEAB JU OMETI HUVITAVAKS MINEMA! Aga ei läinud! Ausõna, mul on sellest kulutatud ajast kahju, viimase raamatu ma küll mingist hetkest sirvisin lõpuni läbi, et millega see jurr lõpuks päädib.

Tegelikult ma olen täiesti nõus sellega, et midagi peab selles raamatus olema (ning mu arvamus on äärmiselt subjektiivne). Aga vähemalt minu jaoks tundus see kõik äärmiselt mannetu ja nõder. Sellest on vähe kui lihtsalt loobid mingeid suvalise asju kastme sisse ja loodad, et tulemus süüa kõlbab. Mõnikord muidugi joppab ja tulemus on ekstraklassist. Antud juhul sattus kirjanikuproua kokkukeedetud supp minu jaoks skaala teise otsa.

Vabandust aga see oli tõesti kohutav lugemiselamus. Sain vähemalt hinge pealt ära kirjutatud.
Teksti loeti eesti keeles
Madis Maasing

Esmalt peaks ütlema, et tegemist on kahtlemata väga huvitava ja hästi kirjutatud raamatuga, millel on kindlasti mitmeid kihte ja varjatud tähendusrikkust, mis avavad end ilmselt alles mitmendal ja süvendatul ülelugemisel. Ülimalt positiivne oli ka teosest läbikumav bibliofiilia, mida mainis vist ka raamatu eesti keelde tõlkija.

Kuigi teost saab liigitada alternatiivajalooks, on selle "alternatiivsus" siiski hämmastavalt vähene, vähemalt teose põhitegevustiku osas – pingutavad võlurid, mis nad pingutavad, ajalugu läheb ikka oma rada.

Ent vähemalt minu jaoks oli sel ka mitmeid puuduseid, mitte küll siiski selliseid, mis oleks lugemiselamust väga tugevalt rikkunud; vastasel juhul poleks ma kolmandat osa vaid kahe päevaga (või pigem ööga) läbi lugenud. Aga kohati kippus raamat siiski lohisema, ilmselt siis see 19. sajandi pikaks-laiaks venitatud, kirjeldav ja pajatav stiil, millega tänapäeva tekstidega harjunul on raske kohaneda. Peale selle leidus ka asju, mis vähemalt mulle mõjusid loogikavigade või siis ärritavate seletamatustena, nagu näiteks: miks oli võlukunst olemas ainult Inglismaal? Hea küll, tegelikult võib sellele enam-vähem vastuse leida. Aga eriti tekitas hämmeldust see, miks teine võlur, kelle naine suri ja keda ta kindlasti väga armastas, ei teinud katsetki teda ellu äratada, ehkki esimene võlur oli ju mõne aasta eest ühe teisega seda (näiliselt) edukalt teinud? Võib-olla on vastus kuskil ridade vahel, aga praegusel juhul seda ära ei tabanud.

Need ja mõned teised väiksemad ärritavad asjad mõjusid selliselt, et kolmanda köite algupoolel tundsin küll vahepeal tahtmist hakata asja edasi lappama ning näis, et tegemist ei ole ikka kõrget hinnet vääriva kirjutisega. Ent lõpp muutis asja täielikult, siis läksid asjad võrreldes eelnevaga päris kiiresti käima ja asju hakati sümpaatselt kokku sõlmima. Seega pole kahtlust – emotsioon on väga hea ja hinne kõrgeim.
Teksti loeti eesti keeles
x
Kristjan Rätsep
15.09.1983
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustused:
Kristjan Rätsep

Hoolimata ülivõrdes kiidusõnadest hakkasin seda romaani lugema üsna madalate ootustega - "ulmekriminull korporatiivsest maailmast ja telepaatidest" kõlas surmigavalt. Kriminullid mulle üldiselt ei meeldi ja ka käesolevas romaanis pühendati suurt tähelepanu mõrvajuurdlusele, mille detailidesse lugeja justkui põnevusega süüvima peaks... aga milleks? Tappis üks rikkur teise ära, kumbki polnud tegelasena sümpaatne - miks ma peaksin lugejana hoolima sellest, kas ja kuidas see juhtum lahendatakse?
Samas autori stiil on värvikas ja põnev - näiteks tulevikurikkurite dekadentlike meelelahutuste ja telepaatide omavahelise suhtluse kirjeldused või peategelast romaani lõpupoole haarav kummaline hullus. Või romaani mõistatuslik ja pahaendeline pealkiri, mille tegelik tähendus avaneb lugejale alles päris lõpus. Samas pean ma psühhoanalüüsi sissetoomist selgelt miinuseks ja kogu sellest freudismist arvan ma umbes samamoodi nagu John W. Campbell. 
Kokkuvõttes üsna vastuolulisi tundeid tekitav romaan, mida otsustasin kokkuvõttes hinnata "3+"-iga.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Lugu tellimustööna vanasse mõisahoonesse sissemurdvast raamatuvargast on küll enam-vähem normaalselt kirja pandud, ent midagi huvitavat selles loos minu jaoks polnud. 
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Salapärane õhustik ja loodud lähituleviku-maailm on päris hästi välja kukkunud. Miinuseks võiks pidada vast teatavat lõpetamatust - lugu katkeb suvalises kohas ja tundub, nagu see oleks osa millestki suuremast. 
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Loo idee on vanamoodne (teadlaste tehtav katse ja selle eetilised tagajärjed), ent kirjeldatud tehnoloogia on moodne ja autor ka ei moraliseeri eriti. Minu meelest täitsa korralik lugu.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Tuleviku-Eestis toimuv natuke "Blade Runneri" moodi lugu ehk siis peategelased kütivad ülekäte läinud androide, täpsemalt on loo keskmes perverdist omaniku vastu mässu tõstnud seksiandroid. Vahepeal põikab tegevus ka Lätisse (Eesti-Läti piiril paikneb piirikontroll ja Võnnus ehk Cesises tegutsevad islamivõitlejad). Natuke on paralleele ka autori antoloogias "Eesti nõid" ilmunud looga "Valvur".
Hindeks kokku "4-".
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Lugu algab tänapäeva Eestis toimuva linnafantaasiana, ent läheb siis üle hoogsaks dimensioonidevaheliseks rännakuks. Minu meelest jäi see lugu kuidagi pealispindseks, mistõttu "rahuldavast" kõrgemat hinnet ma sellele panna ei suuda.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Täitsa sümpaatne tänapäeva Tartu teemaline linnafantaasia, mis ilmselt kõnetab paremini neid lugejaid, kellele see linn põhjalikult tuttav on.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Autorinime ja pealkirja järgi oleksin eeldanud Conani-laadis fantaasialugu, ent sedapuhku on tegu hoopis vanamoodsa pulpiliku kosmoseooperiga, mis on omas vormis hästi teostatud. Meenutas muuhulgas natuke Jekmovi loomingut.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Tänapäeva Jaapanis peab üks maffiajõuiguga ühinev noormees enda sobilikkuse tõestamiseks ühe kasutu bürokraadi ära tapma. Ülesanne osutub oodatust keerulisemaks ja sekkuvad tumedad jõud...
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

16. sajandi Jaapanis toimuva tegevusega poeetiline ja melanhoolne fantaasialugu, milles on oluline roll traditsioonilisel Jaapani teetseremoonial. Melanhoolsed ulmelood pole päris minu lemmikteema, ent omas laadis kahtlemata hästiteostatud lugu.
Teksti loeti eesti keeles
1.2026
Kristjan Rätsep

Poola ulmekirjaniku aurupunk-tellise ingliskeelne tõlge ilmus eelmisel aastal. Autot on teost ise nimetanud "tõlkimatuks", sest see sisaldab muuhulgas arhailise vene keelega segatud arhailist poola keelt, grammatilisi eksperimente ja neologisme. Romaani tõlkimine oli ilmselgelt raskeks ülesandeks Ursula Philippsile, kes on lisanud köite lõppu artikli, milles ta selgitab tõlke erinevusi originaalist ja enda tehtud valikuid sõnade ning mõtete edasiandmisel.
"Jää" tegevusmaailma lahknevuspunktiks meie ajaloost on 1908. aasta Tunguusi katastroof, mille tagajärjel on hakanud Siberis levima mõistuslikud tulnukpäritolu jääkamakad (Philippsi tõlkes kasutatakse nende kohta saksapärast sõna gleissen, algupärandis oli selleks sõnaks lute). Gleissenid muudavad maist füüsikat ja keemiat, muuhulgas tekivad uued väärtuslikud metallid külmraud ja tungetitum. Lisaks muutub gleissenite poolt hõivatud aladel kolmevalentne matemaatiline loogika kahevalentseks ja "külmub" ühiskondlik ning poliitiline korraldus - Esimest maailmasõda ei toimu ja tsaariimpeerium jääb püsima.
Romaani tegevus algab Varssavis 1924. aasta suvel. Varssavi kuulub endiselt Vene impeeriumi koosseisu ja tänu gleissenitele on ilmastikuolud talvised. Peategelaseks on kaardimängusõltlasest matemaatikatudeng Benedykt Gieroslawski, kelle ukse taha ilmuvad ühel hetkel tsaarivalitsuse Talveministeeriumi ametnikud. Nendeni on jõudnud info, et Gieroslawski Siberisse asumisele saadetud isa on seal avastanud viisi gleissenitega suhtlemiseks ja nad soovivad, et poeg ta üles otsiks. Gieroslawski asubki Siberi Ekspressiga teele Irkutski poole. Tegevusse sekkuvad erinevad jõud, kellest mõne eesmärgiks on gleissenite säilitamine, teistel aga üleüldine sula. Tegelaste hulgas on ka erinevad ajaloolised isikud - Nikola Tesla on leiutanud seadme gleissenite sulatamiseks, Grigori Rasputin on muutnud jääkummardamise oma ususekti ideoloogiaks, Jozef Pilsudski juhib Siberis Jaapani toetatud Poola partisane ehk japontšikuid... Ja Nikolai Fjodorovi jüngrid otsivad gleissenitest vastust surnute elluäratamise ideele.
"Jää" on põnevate ideedega ja mastaapne, ent kohati veniv ning raskepärane romaan, ehkki selle süžee on iseenesest seikluslik. Minu meelest oli siin igasuguseid arutlusi ja muud loba natuke liiga palju, aga täiesti võimalik, et tõlkes läks palju kaduma. Ühe huvitava grammatilise eksperimendina tuleb mainida loo vormi - kui see algab minavormis, siis mingil hetkel jõuab Gieroslawski oma filosoofiliste mõtiskluste käigus arusaamisele, et teda polegi tegelikult olemas, misjärel lugu jätkub mingis veidras umbisikulises vormis (/../open the window/../). Palju on venekeelseid sõnu, algupärandis oli neid veel rohkem, aga Philipps on osad neist ära tõlkinud ja kõik need seletatakse lahti romaanile lisatud väikeses sõnastikus. Rohkelt on arutelusid matemaatilise loogika, ajaloo ja religiooni teemal ning viinavõtmise saatel filosofeerimine meenutab natuke vene kirjandust - eks toimub "Jää" tegevuski valdavalt Venemaal ja paljud selle tegelastest on venelased. 
Teksti loeti inglise keeles
Kristjan Rätsep

Romaani tegevus toimub paralleelmaailmas, mis on muus osas nagu meie oma, aga selles toimib maagia, mida õpetatakse akadeemilise distsipliinina ülikoolides. Tegevusajaks on 1980-ndad aastad ja peategelaseks ameeriklannast (lõpupoole antakse mõista, et sarnaselt autorile hiina päritolu) Cambridge'i analüütilise maagia doktorant Alice Law. Alice'i juhendaja, keerulise ja üsna sandi iseloomuga professor Jacob Grimes on hiljuti koledas õnnetuses surma saanud ning kuna Alice vajab juhendaja abi kraadi kaitsmisel, otsustab ta juhendajale põrgusse järele minna. Põrguretkel liitub Alice'iga kaasdoktorant Peter Murdoch, kellega tal on samuti üsna keerulised suhted...
"Katabaasi" on võrreldud Susanna Clarke'i "Piranesiga" ja põhjus selleks on arusaadav - mõlemates raamatutes on juttu akadeemilisest maailmast ning selle varjukülgedest. Kuangi romaanis jääb sellest ülikoolielust ikka väga masendav mulje. Enamiku romaanist võtavadki enda alla rännakud hallilt masendavatel põrgumaastikul ja Alice'i sisekaemused ning hingepiinad (seejuures romaani pealkirjaks olevat sõna ei mainita tekstis kordagi). Väga see paks romaan mind kaasa haarata ei suutnud, ehkki olen akadeemilise valdkonnaga elus mõnevõrra kokku puutunud ja peategelaste mõtted ning probleemid olid mulle kohati mõnevõrra tuttavad. Hindeks "3+".
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Zoltan Istvan on USA transhumanistliku ideoloogia aktivist, kes on muuhulgas ka vastava partei esindajana riigi presidendiks kandideerinud, sõites kampaania käigus ringi surnukirstu meenutava bussiga, mille eesmärgiks oli juhtida valijate tähelepanu inimeste vältimatule surelikkusele ja inimelu pikendavate tehnoloogiate väljatöötamise vajadusele. 
17. sajandi Prantsuse filosoofi Blaise Pascali loodud mõttemäng on tuntud "Pascali kihlveona" ja tähendab sisuliselt seda, et parem on olla usklik kui ateist, sest juhul, kui jumal on olemas, ootab sind hauataguses elus paradiis, kui aga jumalat pole, pole sa samuti eriti midagi kaotanud. Istvan on selle käesolevas romaanis edasi arendanud "transhumanistlikuks kihlveoks" - hauatagune elu võib ju olemas olla, aga kasulikum on ikkagi panustada füüsilisse surematusse selles maailmas, sest see on kindlam valik. 
Romaani tegevus algab lähituleviku USA-s, mida räsivad jätkuv majandussurutis (ilmselt kirjutamisaja mõjud) ja vastasseis kristlike fundamentalistide ning transhumanistide vahel. Protagonist Jethro Knights õpib ülikoolis filosoofiat ja alustab hiljem koos mõttekaaslastega võitlust kristlike fundamentalistide ning järjest enam nende selja taga seisva USA valitsuse vastu, et vabaneda transhumanistlikele teadusuuringutele seatud piirangutest. Teiste olulisemate tegelaste seast võib mainida Knightsi armastatut Zoe Bachi ja antagonistist mõjuvõimsat usujuhti reverend Belinasi. Knightsi loodud filosoofia kannab nime teleoloogiline egotsentriline funktsionalism ja selles on Asimovi kolme robootikaseaduse eeskujul loodud kolm transhumanismi seadust: 1) transhumanist peab üle kõige kaitsma oma eksistentsi; 2) transhumanist peab püüdma saavutada kõikvõimsust, minnes sellega nii kaugele kui võimalik, kuni see pole vastuolus esimese seadusega; 3) transhumanist peab kaitsma väärtust universumis, kuni see pole vastuolus esimese ega teise seadusega.
Romaan algab ja kulgeb esialgu pigem poliitilise põnevikuna, ulmeline tehnoloogia tuleb mängu lõpupoole. Visioon Knightsist, kes Transhumania-nimelise ujuva linnriigi diktaatorina kogu maailma sõjalaevastike vastu sõda peab, toob meelde 20. sajandi alguse ulmelood kõiksugu "hulludest teadlastest" (nt Tolstoi "Insener Garini hüperboloid"). Teatud paralleelid tekkisid mul ka Veskimehe "Kuu ordu" tsükliga - mõlemal juhul luuakse mingi eesmärgi nimel ülejäänud inimkonnale vastanduv uus ühiskond - Veskimehel edendab Kuul paiknev Kuu ordu kosmosehõivamist, Istvanil ookeanidel seilav Transhumania surematuse-uuringuid. Paremlibertaarne ideoloogia kumab romaanist ülepea läbi ja selle eest on autorit ka kõvasti kritiseeritud - Knights tundub kohati psühhopaadina, kes mõtleb vaid isikliku surematuse peale, ei hooli grammigi võrra vaestest või saamatutest inimestest ja hävitab sõjategevuses süstemaatiliselt ja sihilikult inimkonna kultuuripärandit. See teatud antihumanistlik joon ei pruugi ilmselgelt paljudele lugejatele meeldida, ehkki lõpuosa helges tulevikunägemuses tõmmatakse sellega mõnevõrra tagasi.
Kokkuvõtteks: on filosoofiat, poliitikat, tehnoloogiat ja märulit. Päris maksimumhinnet ma romaanile anda ei suuda, peamiselt seetõttu, et isegi mulle tundus peakangelase mõttemaailm kuidagi kummaline ja raskesti samastutav. Aga omapärane lugemine igatahes. 
Teksti loeti inglise keeles
Kristjan Rätsep

Lugu tugineb tänapäevalgi populaarse vene filosoofi Nikolai Fjodorovi hüpoteesidele kunagi surnud inimeste elluäratamisest kauges tulevikus. Enamik loost keskendub minategelase mõtetele ja emotsioonidele, otsest tegevust on siin vähe. Loo lõppedes turgatas, et mõne teise autori jaoks võiks tegu olla esimese peatükiga romaanist.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Lugu, mis kujutab endast 20. sajandi alguse Viljandimaal tegutseva rootslasest arsti minajutustust, lummab just oma ideerohkusega - kui algul näib olevat tegu puhtal kujul üleloomuliku looga, siis mingil hetkel tuleb sisse ka tugev teaduslik-fantastiline element. Just see pöörane ideerohkus kahekümne viie lehekülje pikkuses tekstis määrabki minu jaoks loo hinde.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Päris põnev lugu mehest, kellel on võime noort inimest nähes täpselt ette kujutada, milline too vanast peast välja näeb. Ajapikku hakkavad selle võimega seotud probleemid tema jaoks süvenema...
Antoloogias "Kuumad allikad" ilmunud lugude keelekasutust pole moodsamaks toimetatud, aga käesolevas loos tundub ühes kohas, et seda oleks ehk siiski vaja olnud - nimelt sõna "karm" "vingugaasi" tähenduses, mis oli vähemalt mulle täiesti tundmatu.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Õudusloo tegevuskohast on raske aru saada - mingites detailides meenutab see Eestit, ent peategelasel on šoti perekonnanimi (Touard). See Julius Touard on ootamatult päranduse läbi pururikkaks saanud eraklik vanapoiss, kes on omandanud isikliku mõisa koos pargiga. Ühel päeval saabub mõisa Touardi tädi koos noore ja ilusa tütrega, kellesse mees ära armub. Mõlema naise olemises ja käitumises on seejuures midagi veidrat...
Lugu mõjub kohati üsna raskepäraselt ja polnud eriti libe lugemine, ent kasvõi idee ja lõpupuändi eest väärib see minu meelest "4".
 
Teksti loeti eesti keeles