Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· George R. R. Martin ·

A Clash of Kings

(romaan aastast 1999)

eesti keeles: «Kuningate heitlus»
Tallinn «Varrak» 2008 (F-sari) [1. köide]
Tallinn «Varrak» 2009 (F-sari) [2. köide]

Sarjad:
Hinne
Hindajaid
11
4
1
0
0
Keskmine hinne
4.625
Arvustused (16)

Martini fantasyseeria "A Song of Ice and Fire" teine jagu on ehmatavalt massiivne (yle 800 lk) ent va"gagi kaasakiskuvalt kirjutatud. Martini keskaegne maailm on verine ja va"givaldne, m66gad on siin ta"htsamad kui maagia, jutus on ka 6udusloo elemente. Kui seeria esimene osa l6ppes yhe peategelase hukkamisega ta kahe va"ikese tytre silme all, siis siin raamatus lendab veri juba k6ikjal. Siiski, Martin oskab piisavalt ha"sti kirjutada, et keskaegse elu va"givald m6juvalt edasi anda. Ka tegelaskujud, ehkki osalt veel liialt stamplikud, arenevad eelmise raamatuga v6rreldes huvitavamini.

K6ige ha"irivam raamatu juures on keskse tegelase pidev muutumine -- peatykid on kirjutatud erinevate tegelaste silme la"bi, ning neid tegelasi pole mitte vaid yks-kaks vaid hulgi. K6igepealt muidugi Stark`i aadlipere lapsed ja emand, kes mitmel rindel oma s6du peavad, v6i lihtsalt elus pyyavad pysida, Jon Snow, surnud isand Starki vallaslaps, ka"a"bus lord Tyrion, ning mitmed teised. Lisaks veel eksiilis printsess Daenerys, kelle lugu haakub keskse looga veel vaid va"he ning kelle syzheeliin siin raamatus eriti edasi ei arene.

Lugu on siiski va"rvikas, syzhee on yldiselt leidlikult koostatud ning haarav ja maailm on realistlikum kui enamik neid Jordani-taolisi suhkruvaabaga kaetud maailmakesi. Kahjuks on raamatus liiga palju k6rvalisi tegelasi, kes k6ik ma"lus yhtseks massiks sulavad, ning hoolimata 30-lk pikkusest tegelaste nimekirjast segi la"hevad. Samuti on Martin intsesti kujutamisega liiale la"inud, ning tema lapstegelased pole usutavad. Jah, ja raamat on liiga pikk. Nii et -- siin on nii head kui ka halba, aga lugeda sobib kyll, eriti fantasy armastajatele. Neli miinus.

Teksti loeti inglise keeles

Milady on sisuliselt kõik ära õelnud, mida öelda tasuks.

Kuningas sureb, Ned Stark on tapetud, prints Jeoffrey ei olegi kuninga poeg. Noor Robb Stark kogub põhjas võimu ning soovib isa eest kätte maksta ning õdesid tagasi saada. Kuningas Roberti vennad kuulutavad end kuningaks. Kõik sõdivad, tahavad kättemaksu ning põlvkondade vanused vihad vallanduvad.

Samal ajal on põhjas Müüri juures kahtlased jõud liikvel. Ning maailmas on taas lohed, tänu Daenerysele.

Mis mulle kõige ebausutavam tundus, on see, et keegi peaks mäletama, et viis tuhat (!) aastat tagasi oli tema esivanem kuningas. Meil siin raskusi tuhande aasta eest toimunugagi...

Teksti loeti inglise keeles

Loetav lugu. Isegi väga loetav lugu. Tegelased ei jõua eriti läilaks minna, enne lüüakse nad reeglina maha ;-) Muidugi, nagu triloogia keskmisele osale kohane, tammutakse lõpus suhteliselt sama koha peal kui alguses. Sellegipoolest julgen soovitada - hea karge tükk.
Teksti loeti inglise keeles

Sarja teine osa on lühidalt öeldes 1000 lehekülge puhast naudingut, kusjuures mitmed võtmesündmused toimuvad kaadri taga ja neist on juttu alles hiljem ja vihjamisi – nii et Martin on kirjutanud väga kokkusurutult ja kompaktselt. Paarsada lehekülge võiks vabalt rohkem olla. Imetlusväärne on ka see, et tegu on ju tegelikult sõjaromaaniga, aga lahingukirjeldusi on ainult üks ja seegi üks parimaid, mida kirjandusest üldse leida on.

Suurepärane idee ja kindlal käel välja peetud on ka erinevate tegelaste ja vaatenurkadega peatükiline ülesehitus. Nii jäävad ära tüütud rännakud ja kirjeldused, millest enamasti fantasy-romaanid kubisevad. Ilmselt suurim erinevus Martini ja “teiste” vahel ongi see, et kui Tolkieni-laadsetes unelm-maastikel tahaks lugeja ise viibida ja romantiliste seikluste otsinguil rännata, siis Martini Westerose Seitsmest Kuningriigist hoiaks iga terve mõistusega inimene eemale.

Romaan on eriliselt vägivaldne, samas siin puudub jälle tugevalt vägivallavastane totakas paatos. Inimesi tapetakse, vägistatakse põletatakse, süüakse, hakitakse tükkideks, uputatakse, puuakse. Samas ei muutu midagi haiglaseks või ülepingutatuks; kõik on usutav ja oluline. Esimese osaga võrreldes lisandub pisut maagiat, kuigi ütleme otse välja – draakonid ja nõidused on siin rohkem moe pärast ja palju tähtsam rõhk on võimuintriigidel ja inimestevahelistel suhetel.

Ilmselt on tegu seni maailma kõige aegade parima fantasy-sarjaga.

Teksti loeti inglise keeles

Ei jää muud üle kui Andrei Golikovile takka kiita - puhas lugemisnauding. Meeldivaks jooneks on just see, kuidas iga peatükk algab. Ei ole sellist asja, et kõigepealt otsustatakse kuhugi minna, siis minnakse kuhugi ja tehakse seal midagi. Alati ollakse juba kuskil ja tegevus käib täie tambiga. Lugeja peab ise enesele selgeks tegema, kuidas need olukorrad on tekkinud.

Positiivne on ka see, et tegu ei ole "head (Starkid) maailma vastu" tüüpi intriigiga vaid lugejale sümpaatseid tegelasi leiab rohkem kui ühest vaenutsevast leerist.

Teksti loeti inglise keeles

Kehtib enamuses sama jutt, mis esimese osagi kohta. Peategelasi on juurde lisandunud, nagu ka lehekülgi, halvemaks pole sellest aga midagi muutunud, pigem isegi paremaks. Kuigi kui vaadata raamatu algus- ja lõpp-punkti, siis nagu erilist muutust maailmaasjade seisus pole toimunud, kuid vahepealne tegevus on olnud ülihaarav. Kindel viis.
Teksti loeti inglise keeles

Panen hindeks viie, kuigi väikese miinusega. Miinus sellepärast, et esimene raamat lihtsalt oli parem. Tegu on sarja teise raamatuga ja omamoodi üleminekuväljalaskega, kus paigutatakse nupp lauale laiali.

Võtame kokku tähtsamad punktid, mi raamatut iseloomustavad:

Robb Stark on ennast siis tituleerinud Põhjamaade kuningaks ja jätkab Lannisteride kottimist.

Stannis (üks vana kuninga Roberti vendadest) on oma kuningastaatust samuti kinnitanud. Paraku on ta sattunud Punase Nõia, Melisandre, tuhvli alla, kes on mängu toonud uue jumala ja kamaluga paranormaalseid nähtusi.

Renly (teine Roberti vendadest) on samuti oma nõuet kuningatrooniline kinnitanud. Tegu on mõneti kerglase, rõõmsameelse ning elujanulise tegelasega, kellel sarmile on raske vastu seista. Setõttu pole tal just raske vasalle leida.

Lannisterid on kindlastanud ennast nn uue ametliku kuninga Joffrey ümber. Lannistere iseloomustab selles raamatu üldine peataolek ja kogu klanni päästmine jääb ainuisikuliselt kääbus Tyrioni madalatele õlgadele. Etteruttates ütlen, et mees on enam kui tasemel.

Sansa on nagu peata kana. Tema roll on pigem valgustada kuningapalees toimuvat.

Arya lidub maailma mööda ringi, sattudes vihma käest räästa alla.

Müüril toimub õõvastavaid asju. Joni liin areneb edasi ja noormees peab võitlema erinevate lahkhelidega. Mehed Mustas on pööranud oma pilgu põhja, sest tol ajal kui ülejäänud Seitsmes Kuningriigis omavahel trooni pärast jagelevad, on seal pead tõstmas uus näotu vaenlane.

Dany on järgijäänud rahva ja kolme lohega on teel tagasi oma esivanemate kodadesse, kuid kõik ei ole kaugeltki nii lihtne

Juurde tuleb uusi tegelasi ja osa vanadest panevad kõrvad pea alla. Vihjamisi antakse mõista, et kogu see nägelemine on ainult eelmäng oluliselt suuremale draamale, kuid millisele täpsemalt ... vot seda ei tea.
Teksti loeti inglise keeles

Nagu Hargla juba mainis, ligi tuhat lehekülge puhast naudingut.Iga tegelase viimane peatükk lõpetatakse mõnusa kulminatsiooniga, asjaolu, mida juba eelmises raamatus näha oli.Uutest tegelastest meenuvad mulle hetkel Davos, kunagine salakaubavedaja, kes kunagi ammu Stannisele piiramise ajal sibulaid viis ja sedaviisi ta päästis. Tema silme läbi kirjeldatakse Stannise õukonda ja see Punane Naine mõjub üsnagi õõvastavalt.Teine uus tegelane on Theon Greyjoy, kunagine Starki kasupoeg, kes nüüd naaseb oma koju. Kodu iseloomustaks ilmselt hästi sõna "meri".Ja see peategelaserohkus on ainult tervitatav, maailm ei ole mustvalge ja ise ei tea ka hästi, kellest sa tahad, et võidaks.
Teksti loeti inglise keeles

Jah, puhas nauding tõesti, ehkki eesti keeles ja vahetult pärast ilmumist lugedes jäi kahele köitele päris korralik ajavahe sisse.

Minu meelest sama hea kui esimene osa...seda, kuidas esimeses romaanis petlikult rahulik Westeros kohe pärast Roberti surma verisesse kaosesse kistakse, oli ikka kuradi võimsalt kirjeldatud. See, mis konflikti tagajärjel toimub Starkide perega, on suhteliselt kohutav ja samas realistlik... Sansa hakkab tegelikult paistma suhteliselt sümpaatse lollikesena. Huvitavaid tegelasi on palju, nagu lurjuslik ja samas surmapõlgavalt vapper Theon Greyjoy. Käesolevas romaanisarjas ongi julmus ja alatus segatud äärmise vapruse ning vastupidavusega raskes olukorras, mis osi tegelasi iseloomustab. Ja palju muud muidugi ka. Tõeliselt hea raamat, millele pole midagi ette heita.

Teksti loeti eesti keeles

Trükivigu on rohkem kui Varraku raamatutes tavaliselt, aga see pole ainus, mis mind selle raamatu juures pahuraks teeb.

Martin on hea kirjanik küll, aga tema võrdlemine Tolkieniga on suht kohatu. Tolkien sattus nooruses – moodsa sõnaga väljendudes – singulaarsusse. Somme’i lahing oma suurtükitule kontsentratsiooniga ja mürkgaaside kasutamisega oli suurim tapatöö, mida inimkond seni näinud oli, ja jäi selleks veel paarikümneks aastaks. See määras põrutada saanud leitnandi edasise mõttetegevuse. Hakkas kirjutama Hästi Suurest Paugust, ja et pauk ikka suur paistaks, tuli sellele kirjutada Hästi Pikk Eellugu. Sai kokkuvõttes igav, aga, noh, talutav. Martinil on vastu panna vaid malemäng – teatavasti kaalus ta lausa profikarjääri, enne kui kirjutamise kui lihtsama kasuks otsustas. Nii käibki siis Martinil rohkem kombineerimine ja pettemanöövrite tegemine. Siuke maletaja värk.

Ainult et males on reeglid algusest peale selged ja kokku lepitud. Antud juhul, hoolimata jutustajahäälte rohkusest siiski ei ole. Ja kui tuhande leheküljega ei saa välja öeldud, mis värk on, siis on jama majas. Inimlikele intriigidele pole midagi ette heita, need on igati usutavad, aga ma mõtlen paranähtusi. Kui mõni raamat algab sellest, et miski jõnglane leiab lohemuna ja asub seda välja hauduma, siis on ühest küljest selge, et raamat on määratud kooliealiste keskmisele astmele, aga teisest küljest ka see, et lohede kasutamine transpordiks ja ehk ka tuletegemise abivahendina on antud maailmas argine. Hea küll, see lugu nii naivistlik ei ole, kuid lohedest on üsna algusest peale juttu. Ning kui üks perekond on seotud lohedega, siis võib teine olla seotud huntidega ja selle liikmed unes oma lemmikhundi nahas ringi vaadata, selle ma neelan ka alla. Kuigi mõnede suguvõsade vapil on üsna imelikke asju, nii et ma eriti ei tahagi mõelda, mis unenägusid nad näevad. Zombid ja prohvetlik ettenägemisvõime on kah teada-tuntud asjad, mida ei pea eraldi seletama. Aga kui, naguöeldud, tuhandendama lehekülje paiku ilmub punases kitlis tädi ning sünnitab varju, mis läheb ja tapab just selle, keda vaja, et seejärel kaduda (vari, mitte tädi), siis on midagi valesti. Võrreldavalt näiteks sellega, kui see müüri valvanud poiss oleks puu alt mantlisse keeratult leidnud mitte nooleotsi või mis need seal olidki, vaid hästiõlitatud kuulipilduja.

Ühtpidi just need seletamatud nähtused teevadki nüridast rüütliromaanist fantasy. Ning, jah, mulle meeldivad autorid, kes asju liiga põhjalikult seletama ei kipu. Ka see on kahtlemata tore, kui ootamatustele ruumi jäetakse. Aga eesti keeles on praeguseks välja antud paberilaam, mis võtab riiulis 15 sentimeetrit. Ning kui selle jooksul pole mängureeglid selgeks saanud, siis mõjub see mitte intrigeerivalt, vaid irriteerivalt.

Teksti loeti eesti keeles

Esimene "Jää ja tule laul" valmistas mulle isiklikult kerge pettumuse. Ootused olid suured, kuid lõpptulemus jättis soovida. Ometi sai teos teatava avansina, et järgmised osad on paremad, oma nelja ikkagi kätte. Tagantjärele tuleb tuleb kahjuks ikkagi tunnistada, et mitte eriti õigustatult, kuid tagantjärele oleme ju kõik targad. Teine osa ei ole eriti palju parem kui esimene. Jah, tegevust on natuke rohkem, intriige ka veidike, kuid ikkagi tammub kogu kupatus paigal. Jällegi on probleemiks liiga palju tegelasi, kellest pooled ei anna loole ning sellest moodustuvale suurele pildile eriti midagi juurde. Kindlasti lisab selline kirjutamisviis maailmale natuke värvi, teeb asja natuke mitmekesisemaks, kuid muudab ka teksti läbitöötamise suhteliselt tüütuks. Loomulikult pole tegu halva sarjaga, lihtsalt natuke ülepaisutatud ja -pingutatud on see. Autoril küll visioon on, kuid tihtipeale jääb see meeletu pisiasjade lasu alla ning ei valda lugejat täielikult. Sellepärast ka ainult nõrk neli
Teksti loeti eesti keeles

Olles ennast suhteliselt pika vinnaga lõpuks Westerose maailma sisse elanud, on väga raske sellest nüüd jälle välja saada. Poliitiliste malekäikude nautimisele lisaks hõljub õhus järjest rohkem maagiat, autor puistab mängu üha uusi jokkereid ning talv on tulekul...
Teksti loeti eesti keeles
x
Kristjan Rätsep
15.09.1983
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustused:

Hoolimata ülivõrdes kiidusõnadest hakkasin seda romaani lugema üsna madalate ootustega - "ulmekriminull korporatiivsest maailmast ja telepaatidest" kõlas surmigavalt. Kriminullid mulle üldiselt ei meeldi ja ka käesolevas romaanis pühendati suurt tähelepanu mõrvajuurdlusele, mille detailidesse lugeja justkui põnevusega süüvima peaks... aga milleks? Tappis üks rikkur teise ära, kumbki polnud tegelasena sümpaatne - miks ma peaksin lugejana hoolima sellest, kas ja kuidas see juhtum lahendatakse?
Samas autori stiil on värvikas ja põnev - näiteks tulevikurikkurite dekadentlike meelelahutuste ja telepaatide omavahelise suhtluse kirjeldused või peategelast romaani lõpupoole haarav kummaline hullus. Või romaani mõistatuslik ja pahaendeline pealkiri, mille tegelik tähendus avaneb lugejale alles päris lõpus. Samas pean ma psühhoanalüüsi sissetoomist selgelt miinuseks ja kogu sellest freudismist arvan ma umbes samamoodi nagu John W. Campbell. 
Kokkuvõttes üsna vastuolulisi tundeid tekitav romaan, mida otsustasin kokkuvõttes hinnata "3+"-iga.
Teksti loeti eesti keeles

Lugu tellimustööna vanasse mõisahoonesse sissemurdvast raamatuvargast on küll enam-vähem normaalselt kirja pandud, ent midagi huvitavat selles loos minu jaoks polnud. 
Teksti loeti eesti keeles

Salapärane õhustik ja loodud lähituleviku-maailm on päris hästi välja kukkunud. Miinuseks võiks pidada vast teatavat lõpetamatust - lugu katkeb suvalises kohas ja tundub, nagu see oleks osa millestki suuremast. 
Teksti loeti eesti keeles

Loo idee on vanamoodne (teadlaste tehtav katse ja selle eetilised tagajärjed), ent kirjeldatud tehnoloogia on moodne ja autor ka ei moraliseeri eriti. Minu meelest täitsa korralik lugu.
Teksti loeti eesti keeles

Tuleviku-Eestis toimuv natuke "Blade Runneri" moodi lugu ehk siis peategelased kütivad ülekäte läinud androide, täpsemalt on loo keskmes perverdist omaniku vastu mässu tõstnud seksiandroid. Vahepeal põikab tegevus ka Lätisse (Eesti-Läti piiril paikneb piirikontroll ja Võnnus ehk Cesises tegutsevad islamivõitlejad). Natuke on paralleele ka autori antoloogias "Eesti nõid" ilmunud looga "Valvur".
Hindeks kokku "4-".
Teksti loeti eesti keeles

Lugu algab tänapäeva Eestis toimuva linnafantaasiana, ent läheb siis üle hoogsaks dimensioonidevaheliseks rännakuks. Minu meelest jäi see lugu kuidagi pealispindseks, mistõttu "rahuldavast" kõrgemat hinnet ma sellele panna ei suuda.
Teksti loeti eesti keeles

Täitsa sümpaatne tänapäeva Tartu teemaline linnafantaasia, mis ilmselt kõnetab paremini neid lugejaid, kellele see linn põhjalikult tuttav on.
Teksti loeti eesti keeles

Autorinime ja pealkirja järgi oleksin eeldanud Conani-laadis fantaasialugu, ent sedapuhku on tegu hoopis vanamoodsa pulpiliku kosmoseooperiga, mis on omas vormis hästi teostatud. Meenutas muuhulgas natuke Jekmovi loomingut.
Teksti loeti eesti keeles

Tänapäeva Jaapanis peab üks maffiajõuiguga ühinev noormees enda sobilikkuse tõestamiseks ühe kasutu bürokraadi ära tapma. Ülesanne osutub oodatust keerulisemaks ja sekkuvad tumedad jõud...
Teksti loeti eesti keeles

16. sajandi Jaapanis toimuva tegevusega poeetiline ja melanhoolne fantaasialugu, milles on oluline roll traditsioonilisel Jaapani teetseremoonial. Melanhoolsed ulmelood pole päris minu lemmikteema, ent omas laadis kahtlemata hästiteostatud lugu.
Teksti loeti eesti keeles
1.2026

Poola ulmekirjaniku aurupunk-tellise ingliskeelne tõlge ilmus eelmisel aastal. Autot on teost ise nimetanud "tõlkimatuks", sest see sisaldab muuhulgas arhailise vene keelega segatud arhailist poola keelt, grammatilisi eksperimente ja neologisme. Romaani tõlkimine oli ilmselgelt raskeks ülesandeks Ursula Philippsile, kes on lisanud köite lõppu artikli, milles ta selgitab tõlke erinevusi originaalist ja enda tehtud valikuid sõnade ning mõtete edasiandmisel.
"Jää" tegevusmaailma lahknevuspunktiks meie ajaloost on 1908. aasta Tunguusi katastroof, mille tagajärjel on hakanud Siberis levima mõistuslikud tulnukpäritolu jääkamakad (Philippsi tõlkes kasutatakse nende kohta saksapärast sõna gleissen, algupärandis oli selleks sõnaks lute). Gleissenid muudavad maist füüsikat ja keemiat, muuhulgas tekivad uued väärtuslikud metallid külmraud ja tungetitum. Lisaks muutub gleissenite poolt hõivatud aladel kolmevalentne matemaatiline loogika kahevalentseks ja "külmub" ühiskondlik ning poliitiline korraldus - Esimest maailmasõda ei toimu ja tsaariimpeerium jääb püsima.
Romaani tegevus algab Varssavis 1924. aasta suvel. Varssavi kuulub endiselt Vene impeeriumi koosseisu ja tänu gleissenitele on ilmastikuolud talvised. Peategelaseks on kaardimängusõltlasest matemaatikatudeng Benedykt Gieroslawski, kelle ukse taha ilmuvad ühel hetkel tsaarivalitsuse Talveministeeriumi ametnikud. Nendeni on jõudnud info, et Gieroslawski Siberisse asumisele saadetud isa on seal avastanud viisi gleissenitega suhtlemiseks ja nad soovivad, et poeg ta üles otsiks. Gieroslawski asubki Siberi Ekspressiga teele Irkutski poole. Tegevusse sekkuvad erinevad jõud, kellest mõne eesmärgiks on gleissenite säilitamine, teistel aga üleüldine sula. Tegelaste hulgas on ka erinevad ajaloolised isikud - Nikola Tesla on leiutanud seadme gleissenite sulatamiseks, Grigori Rasputin on muutnud jääkummardamise oma ususekti ideoloogiaks, Jozef Pilsudski juhib Siberis Jaapani toetatud Poola partisane ehk japontšikuid... Ja Nikolai Fjodorovi jüngrid otsivad gleissenitest vastust surnute elluäratamise ideele.
"Jää" on põnevate ideedega ja mastaapne, ent kohati veniv ning raskepärane romaan, ehkki selle süžee on iseenesest seikluslik. Minu meelest oli siin igasuguseid arutlusi ja muud loba natuke liiga palju, aga täiesti võimalik, et tõlkes läks palju kaduma. Ühe huvitava grammatilise eksperimendina tuleb mainida loo vormi - kui see algab minavormis, siis mingil hetkel jõuab Gieroslawski oma filosoofiliste mõtiskluste käigus arusaamisele, et teda polegi tegelikult olemas, misjärel lugu jätkub mingis veidras umbisikulises vormis (/../open the window/../). Palju on venekeelseid sõnu, algupärandis oli neid veel rohkem, aga Philipps on osad neist ära tõlkinud ja kõik need seletatakse lahti romaanile lisatud väikeses sõnastikus. Rohkelt on arutelusid matemaatilise loogika, ajaloo ja religiooni teemal ning viinavõtmise saatel filosofeerimine meenutab natuke vene kirjandust - eks toimub "Jää" tegevuski valdavalt Venemaal ja paljud selle tegelastest on venelased. 
Teksti loeti inglise keeles

Romaani tegevus toimub paralleelmaailmas, mis on muus osas nagu meie oma, aga selles toimib maagia, mida õpetatakse akadeemilise distsipliinina ülikoolides. Tegevusajaks on 1980-ndad aastad ja peategelaseks ameeriklannast (lõpupoole antakse mõista, et sarnaselt autorile hiina päritolu) Cambridge'i analüütilise maagia doktorant Alice Law. Alice'i juhendaja, keerulise ja üsna sandi iseloomuga professor Jacob Grimes on hiljuti koledas õnnetuses surma saanud ning kuna Alice vajab juhendaja abi kraadi kaitsmisel, otsustab ta juhendajale põrgusse järele minna. Põrguretkel liitub Alice'iga kaasdoktorant Peter Murdoch, kellega tal on samuti üsna keerulised suhted...
"Katabaasi" on võrreldud Susanna Clarke'i "Piranesiga" ja põhjus selleks on arusaadav - mõlemates raamatutes on juttu akadeemilisest maailmast ning selle varjukülgedest. Kuangi romaanis jääb sellest ülikoolielust ikka väga masendav mulje. Enamiku romaanist võtavadki enda alla rännakud hallilt masendavatel põrgumaastikul ja Alice'i sisekaemused ning hingepiinad (seejuures romaani pealkirjaks olevat sõna ei mainita tekstis kordagi). Väga see paks romaan mind kaasa haarata ei suutnud, ehkki olen akadeemilise valdkonnaga elus mõnevõrra kokku puutunud ja peategelaste mõtted ning probleemid olid mulle kohati mõnevõrra tuttavad. Hindeks "3+".
Teksti loeti eesti keeles

Zoltan Istvan on USA transhumanistliku ideoloogia aktivist, kes on muuhulgas ka vastava partei esindajana riigi presidendiks kandideerinud, sõites kampaania käigus ringi surnukirstu meenutava bussiga, mille eesmärgiks oli juhtida valijate tähelepanu inimeste vältimatule surelikkusele ja inimelu pikendavate tehnoloogiate väljatöötamise vajadusele. 
17. sajandi Prantsuse filosoofi Blaise Pascali loodud mõttemäng on tuntud "Pascali kihlveona" ja tähendab sisuliselt seda, et parem on olla usklik kui ateist, sest juhul, kui jumal on olemas, ootab sind hauataguses elus paradiis, kui aga jumalat pole, pole sa samuti eriti midagi kaotanud. Istvan on selle käesolevas romaanis edasi arendanud "transhumanistlikuks kihlveoks" - hauatagune elu võib ju olemas olla, aga kasulikum on ikkagi panustada füüsilisse surematusse selles maailmas, sest see on kindlam valik. 
Romaani tegevus algab lähituleviku USA-s, mida räsivad jätkuv majandussurutis (ilmselt kirjutamisaja mõjud) ja vastasseis kristlike fundamentalistide ning transhumanistide vahel. Protagonist Jethro Knights õpib ülikoolis filosoofiat ja alustab hiljem koos mõttekaaslastega võitlust kristlike fundamentalistide ning järjest enam nende selja taga seisva USA valitsuse vastu, et vabaneda transhumanistlikele teadusuuringutele seatud piirangutest. Teiste olulisemate tegelaste seast võib mainida Knightsi armastatut Zoe Bachi ja antagonistist mõjuvõimsat usujuhti reverend Belinasi. Knightsi loodud filosoofia kannab nime teleoloogiline egotsentriline funktsionalism ja selles on Asimovi kolme robootikaseaduse eeskujul loodud kolm transhumanismi seadust: 1) transhumanist peab üle kõige kaitsma oma eksistentsi; 2) transhumanist peab püüdma saavutada kõikvõimsust, minnes sellega nii kaugele kui võimalik, kuni see pole vastuolus esimese seadusega; 3) transhumanist peab kaitsma väärtust universumis, kuni see pole vastuolus esimese ega teise seadusega.
Romaan algab ja kulgeb esialgu pigem poliitilise põnevikuna, ulmeline tehnoloogia tuleb mängu lõpupoole. Visioon Knightsist, kes Transhumania-nimelise ujuva linnriigi diktaatorina kogu maailma sõjalaevastike vastu sõda peab, toob meelde 20. sajandi alguse ulmelood kõiksugu "hulludest teadlastest" (nt Tolstoi "Insener Garini hüperboloid"). Teatud paralleelid tekkisid mul ka Veskimehe "Kuu ordu" tsükliga - mõlemal juhul luuakse mingi eesmärgi nimel ülejäänud inimkonnale vastanduv uus ühiskond - Veskimehel edendab Kuul paiknev Kuu ordu kosmosehõivamist, Istvanil ookeanidel seilav Transhumania surematuse-uuringuid. Paremlibertaarne ideoloogia kumab romaanist ülepea läbi ja selle eest on autorit ka kõvasti kritiseeritud - Knights tundub kohati psühhopaadina, kes mõtleb vaid isikliku surematuse peale, ei hooli grammigi võrra vaestest või saamatutest inimestest ja hävitab sõjategevuses süstemaatiliselt ja sihilikult inimkonna kultuuripärandit. See teatud antihumanistlik joon ei pruugi ilmselgelt paljudele lugejatele meeldida, ehkki lõpuosa helges tulevikunägemuses tõmmatakse sellega mõnevõrra tagasi.
Kokkuvõtteks: on filosoofiat, poliitikat, tehnoloogiat ja märulit. Päris maksimumhinnet ma romaanile anda ei suuda, peamiselt seetõttu, et isegi mulle tundus peakangelase mõttemaailm kuidagi kummaline ja raskesti samastutav. Aga omapärane lugemine igatahes. 
Teksti loeti inglise keeles

Lugu tugineb tänapäevalgi populaarse vene filosoofi Nikolai Fjodorovi hüpoteesidele kunagi surnud inimeste elluäratamisest kauges tulevikus. Enamik loost keskendub minategelase mõtetele ja emotsioonidele, otsest tegevust on siin vähe. Loo lõppedes turgatas, et mõne teise autori jaoks võiks tegu olla esimese peatükiga romaanist.
Teksti loeti eesti keeles

Lugu, mis kujutab endast 20. sajandi alguse Viljandimaal tegutseva rootslasest arsti minajutustust, lummab just oma ideerohkusega - kui algul näib olevat tegu puhtal kujul üleloomuliku looga, siis mingil hetkel tuleb sisse ka tugev teaduslik-fantastiline element. Just see pöörane ideerohkus kahekümne viie lehekülje pikkuses tekstis määrabki minu jaoks loo hinde.
Teksti loeti eesti keeles

Päris põnev lugu mehest, kellel on võime noort inimest nähes täpselt ette kujutada, milline too vanast peast välja näeb. Ajapikku hakkavad selle võimega seotud probleemid tema jaoks süvenema...
Antoloogias "Kuumad allikad" ilmunud lugude keelekasutust pole moodsamaks toimetatud, aga käesolevas loos tundub ühes kohas, et seda oleks ehk siiski vaja olnud - nimelt sõna "karm" "vingugaasi" tähenduses, mis oli vähemalt mulle täiesti tundmatu.
Teksti loeti eesti keeles

Õudusloo tegevuskohast on raske aru saada - mingites detailides meenutab see Eestit, ent peategelasel on šoti perekonnanimi (Touard). See Julius Touard on ootamatult päranduse läbi pururikkaks saanud eraklik vanapoiss, kes on omandanud isikliku mõisa koos pargiga. Ühel päeval saabub mõisa Touardi tädi koos noore ja ilusa tütrega, kellesse mees ära armub. Mõlema naise olemises ja käitumises on seejuures midagi veidrat...
Lugu mõjub kohati üsna raskepäraselt ja polnud eriti libe lugemine, ent kasvõi idee ja lõpupuändi eest väärib see minu meelest "4".
 
Teksti loeti eesti keeles