Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Clifford D. Simak ·

The Fellowship of the Talisman

(romaan aastast 1978)

eesti keeles: «Talismani vennaskond»
Tartu «Fantaasia» 2007

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
0
9
4
0
0
Keskmine hinne
3.692
Arvustused (13)
Jüri Kallas

Kristlik fantasy Clifford D. Simaki sulest!

Seltskond:
On keegi mõõgakeerutaja Duncan (mingi Põhja-Inglismaa lordi poeg)... on Duncani hea kaaslane Conrad (külapoisist ambaal suure nuiaga)... on metsik lahinguratsu, usin eesel ja vöökõrgune murdja peni.

Eesmärk:
Viia Oxfordi miski vana manuskript, mis peaks olema Jeesuse kaaskondlase ülestähendused Jumala pojast... Oxfordis on teadlane, kes oskab seda ilmselt täielikult lugeda ja hinnata manuskripti ehtsust.

Maailm:
XX sajand, Inglismaa, alternatiivmaailm, kus elavad kõiksugu müütilised ja muinasjutulised persoonid.

Pahad:
Nn. Purustajad — (ilmselt) teisest maailmast (ehk kosmosest) pärit tumedad lagastajad, kes ei jäta endast maha miskit elusat, ega tervet.

Sisu:
Loomulikult Quest! Duncan & Co rühib usinalt lõunasse Oxfordi poole ning kogub tee peal kokku kummalise sõjasalga: läbikukkunud erak, vilets nõiamoor, maagiverd naissõdalane, vaim, deemon, mardus jne. Ning loomulikult saab pahade nahk pargitud.

Raamat meenutab milleski romaani «Härjapõlvlaste kaitseala» (The Goblin Reservation), aga peaaegu puudub huumor. Madinat on palju: lisaks Pusrustajatele ristatakse relvad ka tavaröövlitega ja libahuntidega.

Nelja saab romaan just seetõttu, et Simakil on tunduvalt paremaid romaane. Samas tuleb au anda, et CDS on kirjutanud täiesti fantasy kaanonile vastava raamatu... aga tundub, et Kolmandale Suurmeistrile jääb see kaanon lihtsalt kitsaks. Raamatut oli hea lugeda, aga ei tekkinud sihukest hingekinnilöövat tunnet, mis tekib tipptekstide lugemisel... lihtsalt Meistri igapäevane hea töö!
Teksti loeti vene keeles
Ats Miller

Njah, oleks ma Jürka arvustuse enne läbi lugenud, oleksin vast pääsenud lugemise vaevast. Teisest küljest - mine tea, hea autorit ka sellest, minu arust tema kõige viletsamast küljest tunda. Lugemist muidugi ei kahetse, sest CS kirjutab ka oma halvematel päevadel loetavamalt, kui keskmine, ent selle viimase lausega on väljendatud ka minu arvamus raamatu kohta - midagi nagu oleks, aga tulemust on raske tõsiselt võtta, samas naljana autor seda kahjuks vist ei mõelnud. Liiga palju on deus ex machina`t ja raamatu lõpp on nii võikalt tobe, et lausa õigustab lugemist, kuigi minuarust võiksid taolised ideed ikkagi kehatemperatuuri-IQ-ga jehoova tunnistajate pärusmaaks jääda...
Teksti loeti inglise keeles
Riivo Mägi

Kristlik või mitte, aga tegemist on päris korraliku quest-i kirjeldusega. Seltskond oli hästi kirjutatud, ehk natuke stamplik, aga see ei häirinud. Seiklusi ja põnevust jagus kuni lõpuni. Üks asi mis tõsiselt häirima jäi oli teose lõpplahendus. Midagi mõistlikumat (usutavamat) oleks selles kohas oodanud.
Teksti loeti vene keeles
Kristjan Rätsep

Romaani tegevusmaailm, kus keskaeg on kosmiliste sissetungijate süül kestnud kahekümnenda sajandini, on kahtlemata huvitav ja teemast saanuks välja lüpsta märksa tõsisema, pretensioonikama ning paksema romaani. Nagu eelarvustajad maininud, on Simaki käesoleva romaani sisuks rohkeid deus ex machinaid tulvil quest, mida ei saa eriti tõsiselt võtta, niisiis tegu ajaviitekirjandusega, mis aga väga paha polegi.

Romaani tituleerimine kristlikuks fantasyks äratab kergeid kahtlusi, sest siin leidub ka kõvasti paganlikke elemente ja koguni üks põrgust põgenenud deemon positiivse tegelasena. Peakangelane Duncan on suhteliselt mõõdukas kristlane ja salliva loomuga. Pigem püüab see romaan erinevaid maailmavaateid kokku viia ja fundamentaalkristlastele ta vaevalt meeldiks.

Tekkis küsimus, et mille poolest on see romaan kehvem kui tüüpsimak-Ameerika väikelinn, lollike ja koer? Viimane stiil tüütab hoopis kiiremini ära. See romaan on muidugi meelelahutuslik ja sisaldab mitmeid odavaid võtteid, ent ei näe ma ka muudes eestikeelsetes autori raamatutes (v.a. "Härjapõlvlaste kaitseala" ja "Vahejaam") mingeid väärtusi, mis nad "Talismani vennaskonnast" kõrgemale tõstaksid.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Ruumet

Sai selgeks, et kui Simak väga tahab, oskab ta ka halvasti kirjutada. Siiani on kõik muu (eesti keelde tõlgitu) olnud väga heal tasemel

Jutustamisstiili ja üksikute seikade eest: "5".

Stoori ise: 2

Kokku: 3+
Teksti loeti eesti keeles
Indrek Hargla

Tegevus toimub alternatiivajaloolises fantasy-maailmas, kus vähemasti Euroopa ajalugu oleks püsinud meie omaga samas joones, kui mitte miski Harrieride võõras rass poleks perioodiliselt tunginud kuhugi riiki ja hävitanud sealt kõik elava. Hävitustöö on alati toimunud siis, kui inimkonnal on ees miski uus avastus vms. Seetõttu pole 20. sajandiks ka Ameerikat avastatud. Sellises õnnetus maailmas on tugevalt juurdunud kristlus ja selle kõrval pole sugugi haruldased muud fantasy-kirjandusele omased eluvormid (gnoomid, libahundid, trollid, mardused jne.) ka nõiad ja nõidumine on üsna levinud. Kristlus on siiski oma autoriteeti kaotamas ja just seepärast omab ühest Põhja-Inglismaa mõisast leitnud (ilmselt) autentne aramea keelne käsikiri erilist tähtsust, kuna selle olla kirjutanud Kristust ennast saatnud mees, ehk siis otsene pealtnägija. Noor aadlik Duncan peab selle toimetama Oxenfordi, kus elab ainuke teadlane, kes käsikirja autentsust suudab kinnitada. Tegevuspaik on seega ainult Inglismaa. Tee peal koguneb Duncanile kaasa üsnagi kirju seltskond igasugustest tüüpidest ja krüptozoloogilistest olenditest. Siin on üks pahur ja turtsuv erak, neurasteeniline ja halisev viirastus, vana kägisev nõiamoor, uljas sõdalasneiu miskil lendelajal, käbe ja vapper gnoom, õnnetu deemon (kes tahab et tema nimi oleks Walter), mingi hääbuv mardus... Noh, põhimõtteliselt nagu Simakil ikka ja romaani peamine väärtus ongi just selle tegelastes mitte süzhees. See on (enamuses) väga hea stiili ja huumoritajuga kirjutatud romaan, eeskätt just tegelaste dialoogides sisaldub ports äärmiselt mõnusat nalja ja see nali vaheldub tasakaalustatult sündmustiku tragilisusega. Tõsi, seda suuresti ridade vahele jäävat huumorit võib olla raske tõlkida. Lõpu poole muutub tegelaste rohkus nagu siiski natuke kurnavaks aja alates võlurilossi jõudmisest kisub kogu tegevuse edasiandmine minu jaoks liiga üldkirjeldavaks... Romaani esimeses pooles olnud mõnus dünaamika ja hoogsus hakkab kuidagi sumbuma. Aga kokkuvõttes on siiski hindeks "neli plussiga" ja ma pean seda ikkagi üsna tugevalt meeldinud romaaniks. Siin kirjeldatav kristlus erineb meie maailma omast (noh, ka maailm on parasjagu erinev)... Romaan pole "suurte ja oluliste" fantasy-teoste hulka siiski jõudnud, ehkki kõik parameetrid peale mahukuse oleks nagu olemas. Küllap on põhjuseks miski üldine vähene karismaatilisus või lihtsalt see, et aastal 1978 polnud fantasy veel nii moes.
Teksti loeti inglise keeles
Johannes Koit

Jällegi üks fantasy ja jällegi üks Simak, mis iseenesest peaks kokku moodustama ühe üsna toreda terviku. Kahjuks ei moodusta. Vähemalt kahe näite varal tekib minus arvamus, et termin fantasy ja nimi Simak ei sobi omavahel praktiliselt üldse. Raamatu setting ja plot outline on päris huvitavad - miskite kosmosekollide laastamise käes kannatav arengupeetusega Inglismaa, kus möllavad ringi veel ka igasugused muud imeolevused, eesmärgiks kristluse taastamine. Sellist süžeed ei kohta just igas raamatus. Kahjuks ei suuda vanameister jällegi kõiki oma ideid maksimaalselt ära kasutada. Detailid on küll huvitavad, kuid ei moodusta ühtset tervikut. Samuti jätab lõpu poole üha enam soovida kandel liin, mis päädib üsna kahtlase väärtusega lahendusega. Hoolimata kõikidest puudustest ei tihka ma sellele teosele siiski halba hinnet panna. Nagu üks eelarvustaja juba mainis, Simak kirjutab oma halvimatel päevadel ka paremini, kui mõni teine parematel. Neli
Teksti loeti eesti keeles
Karmo Talts

Vaene Simak. Lisaks mittekristlastel silmade punni ajamisel ilmselt leidub küllga usklike, kes teda ketseriks peavad :D Uitmõtete ette tuleks SPOILER panna. Ilmselt kirjutas Simak endale selle lõpu ise ette, sest kui südames usklik Duncan oleks lõpetanud samamoodi kui usuga silma paista üritanud eremiit, siis poleks nende vahel ju mingit erinevust olnud. Et siis katoliku kirikusse kuulunud Simak mõtisklemas selle üle, kes on kristlane. Deemon oli kristlane, sest ta uskus põrgu olemasolusse, nõid, sest ehtkristlikult pidas ta oma kunste kurjaks (tore moraalne kalkulatsioon, väike kuri on lubatud ja eriti just hea eesmärgi nimel :P ) jne. Teine uitmõte. Visuaalselt võiks ju sülemi häving filmituna päris uhke välja näha. Imelik ainult, et see ei pannud Simaki mõtlema, et kui kurjuse süsteem iseenda energiast "üle kuumeneb", miks siis see põrgu, kust Andrew põgenes, end ära ei hävitanud? Kolmandaks. Paganate jaoks oli mõeldud siis teose esimene kulminatsioon, ehk siis draakonitega heitlus. Ja alati jääb võimalus, et Andrew ei kärssanud ära mitte talismani tühisuse, vaid selle pärast, et talisman oleks kaitsnud suuremaid paganaid. Röövlid ei tule arvesse, nemad uskusid ainult aardesse, eks ole. Tegelikult tahaks ju hästi suhtuda, sest tugevaid emotsioone esile kutsuv teos peaks olema ju hea teos. Samas raske on kujutleda inimest, kelle maitse see romaan on. Võibolla paneks pungima suhtumisega inimene just nelja, et Simak otsustas pinda käia nii andrew`dele kui nellie`dele.   2.12.2017 See on nii jabur tõlgendus, mis mille pähe tuli, et ma pean seda jagama. Sülem oli programmeeritud seda käsikirja säilitama. Kuna sülem ühtlasi hoidis tehnoloogia arengu madalala tasemel, siis kuulus selle, kes iganes sülemi programmeeris,  plaanidesse lisaks madalale inimkonna tehnnoloogilisele arengutasemele kristliku religiooni ja selle ürikute säilimine.
Teksti loeti eesti keeles
Meelis Sepp

Fantasy ülemöödunud päeva klassikalistele tunnustele (retk ühest kohast teise, kummaline matkaseltskond ja veel kummalisemad tee peal kohatud olevused, mingi maagilise võlueseme millegipärast kuhugi tassimine, vältimatu hea vs. paha jne) üsna stiilipuhtalt vastav romaan oli selline, et Simaki äratuntav rahulikult voogav muhe stiil ei jäänud varjatuks ka selles mitte niiväga klassikalist Simakit meenutavas romaanis, ja see oli ka ainuke pluss. Ülejäänud osised - võrdlemisi tüütu süžee, ilge ja äkiline lõpp, masendavalt puine maailm jne. olid ainult miinusteks. Küll aga sobis mulle see raamat ideaalseks kohas kus seda lugesin - paari-kolme kuu vältel ühes pisikeses ruumis, kus tavaliselt väljastatakse teatavaid jääkprodukte. Sinna sobis ta imehästi, millest ka hinne "3", muidu oleks "2" ära teeninud küll.
Teksti loeti eesti keeles
Pärtel Riit

Simak on Simak. Kuigi see polnud tema paremate teoste tasemel, igav igatahes ei hakanud. Väga meenutas teost "Nõiutud palverännak", sarnasusi oli väga palju, alates kirjust reisiseltskonnast ja vaenulikust keskkonnast, kus tegevus toimub. Kaht sellist Simaki teost suudan nautida, aga ma pole kindel, kas ka kolmandat samasugust kui juhtumisi taoline ette satuks. Häiris ka Jeesuse kaasaegse päeviku imettegevad omadused, aga see selleks...
Teksti loeti eesti keeles
Madis Maasing

Bussisõidul oli küll täitsa hea ja muhe lugeda. Selline hea, salliva ja inimlik, nagu Simak ikka. Aga jah, lõpu oleks võinud küll kuidagi teisiti lahendada.
Teksti loeti eesti keeles
Marko Kivimäe

Raamat on otsapidi alternatiivajalugu, otsapidi fantasy. Noor ülik Duncanist asub koos kannupoisist Conradiga teele Oxenfordi piiskopi juurde kuna üks ammune käsikiri vajab tõlkimis- ja tõlgendamisabiabi. Nimelt on seal juttu Jeesusest endast läbi ta kaaskondlase silmade ning juhul kui ürik on autentne siis on see tõendusmaterjaliks, et Jumala poeg ongi kunagi maapeal kõndinud.
 

Kas maailm on nüüd alternatiivajalugu või täisväärtuslik fantasy - selle üle saab vaielda. Ühtepidi on ta alternatiivajalugu kuna “tänu” kosmilistele sissetungijatele on keskaeg kestnud juba paar aastatuhandet (tõsi, raamatu tegevus toimub ainult Inglismaal). Teisalt on see jutt mõnes mõttes klassikaline seiklus või siis kristliku alatooniga fantasy. Jah, just nimelt kristliku - on ju kogu see maailm tugevalt jumalausku. Samas on see üsna õhuke raamat pilgeni täis igasuguseid nõidu, greife, marduseid, eremiite, vaimusid ja deemoneid.
 

Põmst ongi raamatu skelett üsna lihtne - on paar olulisemat tegelast, müriaad kõrvaltegelasi, on klassikaline fantasy kus tuleb mingi asjaga kuhugi minna ja tee peal ollakse Pahadega kimpus. Aga see kõik on kuidagi väga mõnusalt kirja pandud ja ägeda huumoriga. Näiteks siis õnnetu põrgudeemon nimega Tühi, kes juba sajandeid istub ühes lossis aheldatuna kinni ja kelle üle nalja visatakse. Ta on küll loomult kuri aga ei oska seda kuidagi rakendada, isegi Põrgust on seetõttu välja visatud. Kobakäpp, kes ei paigutu kuidagi kuhugi maailma.
 

Mitmed arvustajad on ette heitnud raamatu lõpplahenduse lihtsust ja ebausutavust. Kuna ma olin varem juba raamatu kohta natuke lugenud siis ootasin kogu lugemise jooksul, et mis siis nüüd küll tuleb. Kui otsad kokku sõlmiti siis kõndis see kenasti kogu varasema tavapärase seiklusloo kaanonitega samas rivis, ei saanud ise arugi, et oleks kuidagi oluliselt kehvem. Meeldis endale täpselt samapalju (või -vähe) kui muu raamat.
 

Olen tegelikult Simaki päris vähe lugenud, see raamat siin peaks olema ta loomingus üsna erandlik kuna põhimass on väidetavalt “Nagu õieke väljal” - Ameerika väikelinn, rumaluke ja koer. No igaljuhul on “Talismani vennaskond” selline väike armas raamat, kindlasti mitte tippteos… aga kuidagi sõbralik, kohati traagiline, lobedalt kirjutatud ja mõnuga loetav. Selliseid raamatuid on väga vaja. 
 

Ahjaa, ma ei tea, kas see oli nüüd tõlkest. Või algmaterjalist. Aga just esimeses kolmandikus oli kuidagi väga palju lihtlauseid. Jah. See muutus ühel hetkel lausa segavaks. Aga siis õnneks läks lugemine voolavamaks, hakkas pikemaid ning keerulisemaid lauseid jälle tulema. Tundus kuidagi veider. Õnneks sai see stiil ühel hetkel otsa ning raamatu lõppedes polnud enam meeleski. Peale lugemist üle sirvides meenus aga teravalt.
Teksti loeti eesti keeles
x
Kristjan Rätsep
15.09.1983
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustused:
Kristjan Rätsep

Hoolimata ülivõrdes kiidusõnadest hakkasin seda romaani lugema üsna madalate ootustega - "ulmekriminull korporatiivsest maailmast ja telepaatidest" kõlas surmigavalt. Kriminullid mulle üldiselt ei meeldi ja ka käesolevas romaanis pühendati suurt tähelepanu mõrvajuurdlusele, mille detailidesse lugeja justkui põnevusega süüvima peaks... aga milleks? Tappis üks rikkur teise ära, kumbki polnud tegelasena sümpaatne - miks ma peaksin lugejana hoolima sellest, kas ja kuidas see juhtum lahendatakse?
Samas autori stiil on värvikas ja põnev - näiteks tulevikurikkurite dekadentlike meelelahutuste ja telepaatide omavahelise suhtluse kirjeldused või peategelast romaani lõpupoole haarav kummaline hullus. Või romaani mõistatuslik ja pahaendeline pealkiri, mille tegelik tähendus avaneb lugejale alles päris lõpus. Samas pean ma psühhoanalüüsi sissetoomist selgelt miinuseks ja kogu sellest freudismist arvan ma umbes samamoodi nagu John W. Campbell. 
Kokkuvõttes üsna vastuolulisi tundeid tekitav romaan, mida otsustasin kokkuvõttes hinnata "3+"-iga.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Lugu tellimustööna vanasse mõisahoonesse sissemurdvast raamatuvargast on küll enam-vähem normaalselt kirja pandud, ent midagi huvitavat selles loos minu jaoks polnud. 
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Salapärane õhustik ja loodud lähituleviku-maailm on päris hästi välja kukkunud. Miinuseks võiks pidada vast teatavat lõpetamatust - lugu katkeb suvalises kohas ja tundub, nagu see oleks osa millestki suuremast. 
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Loo idee on vanamoodne (teadlaste tehtav katse ja selle eetilised tagajärjed), ent kirjeldatud tehnoloogia on moodne ja autor ka ei moraliseeri eriti. Minu meelest täitsa korralik lugu.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Tuleviku-Eestis toimuv natuke "Blade Runneri" moodi lugu ehk siis peategelased kütivad ülekäte läinud androide, täpsemalt on loo keskmes perverdist omaniku vastu mässu tõstnud seksiandroid. Vahepeal põikab tegevus ka Lätisse (Eesti-Läti piiril paikneb piirikontroll ja Võnnus ehk Cesises tegutsevad islamivõitlejad). Natuke on paralleele ka autori antoloogias "Eesti nõid" ilmunud looga "Valvur".
Hindeks kokku "4-".
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Lugu algab tänapäeva Eestis toimuva linnafantaasiana, ent läheb siis üle hoogsaks dimensioonidevaheliseks rännakuks. Minu meelest jäi see lugu kuidagi pealispindseks, mistõttu "rahuldavast" kõrgemat hinnet ma sellele panna ei suuda.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Täitsa sümpaatne tänapäeva Tartu teemaline linnafantaasia, mis ilmselt kõnetab paremini neid lugejaid, kellele see linn põhjalikult tuttav on.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Autorinime ja pealkirja järgi oleksin eeldanud Conani-laadis fantaasialugu, ent sedapuhku on tegu hoopis vanamoodsa pulpiliku kosmoseooperiga, mis on omas vormis hästi teostatud. Meenutas muuhulgas natuke Jekmovi loomingut.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Tänapäeva Jaapanis peab üks maffiajõuiguga ühinev noormees enda sobilikkuse tõestamiseks ühe kasutu bürokraadi ära tapma. Ülesanne osutub oodatust keerulisemaks ja sekkuvad tumedad jõud...
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

16. sajandi Jaapanis toimuva tegevusega poeetiline ja melanhoolne fantaasialugu, milles on oluline roll traditsioonilisel Jaapani teetseremoonial. Melanhoolsed ulmelood pole päris minu lemmikteema, ent omas laadis kahtlemata hästiteostatud lugu.
Teksti loeti eesti keeles
1.2026
Kristjan Rätsep

Poola ulmekirjaniku aurupunk-tellise ingliskeelne tõlge ilmus eelmisel aastal. Autot on teost ise nimetanud "tõlkimatuks", sest see sisaldab muuhulgas arhailise vene keelega segatud arhailist poola keelt, grammatilisi eksperimente ja neologisme. Romaani tõlkimine oli ilmselgelt raskeks ülesandeks Ursula Philippsile, kes on lisanud köite lõppu artikli, milles ta selgitab tõlke erinevusi originaalist ja enda tehtud valikuid sõnade ning mõtete edasiandmisel.
"Jää" tegevusmaailma lahknevuspunktiks meie ajaloost on 1908. aasta Tunguusi katastroof, mille tagajärjel on hakanud Siberis levima mõistuslikud tulnukpäritolu jääkamakad (Philippsi tõlkes kasutatakse nende kohta saksapärast sõna gleissen, algupärandis oli selleks sõnaks lute). Gleissenid muudavad maist füüsikat ja keemiat, muuhulgas tekivad uued väärtuslikud metallid külmraud ja tungetitum. Lisaks muutub gleissenite poolt hõivatud aladel kolmevalentne matemaatiline loogika kahevalentseks ja "külmub" ühiskondlik ning poliitiline korraldus - Esimest maailmasõda ei toimu ja tsaariimpeerium jääb püsima.
Romaani tegevus algab Varssavis 1924. aasta suvel. Varssavi kuulub endiselt Vene impeeriumi koosseisu ja tänu gleissenitele on ilmastikuolud talvised. Peategelaseks on kaardimängusõltlasest matemaatikatudeng Benedykt Gieroslawski, kelle ukse taha ilmuvad ühel hetkel tsaarivalitsuse Talveministeeriumi ametnikud. Nendeni on jõudnud info, et Gieroslawski Siberisse asumisele saadetud isa on seal avastanud viisi gleissenitega suhtlemiseks ja nad soovivad, et poeg ta üles otsiks. Gieroslawski asubki Siberi Ekspressiga teele Irkutski poole. Tegevusse sekkuvad erinevad jõud, kellest mõne eesmärgiks on gleissenite säilitamine, teistel aga üleüldine sula. Tegelaste hulgas on ka erinevad ajaloolised isikud - Nikola Tesla on leiutanud seadme gleissenite sulatamiseks, Grigori Rasputin on muutnud jääkummardamise oma ususekti ideoloogiaks, Jozef Pilsudski juhib Siberis Jaapani toetatud Poola partisane ehk japontšikuid... Ja Nikolai Fjodorovi jüngrid otsivad gleissenitest vastust surnute elluäratamise ideele.
"Jää" on põnevate ideedega ja mastaapne, ent kohati veniv ning raskepärane romaan, ehkki selle süžee on iseenesest seikluslik. Minu meelest oli siin igasuguseid arutlusi ja muud loba natuke liiga palju, aga täiesti võimalik, et tõlkes läks palju kaduma. Ühe huvitava grammatilise eksperimendina tuleb mainida loo vormi - kui see algab minavormis, siis mingil hetkel jõuab Gieroslawski oma filosoofiliste mõtiskluste käigus arusaamisele, et teda polegi tegelikult olemas, misjärel lugu jätkub mingis veidras umbisikulises vormis (/../open the window/../). Palju on venekeelseid sõnu, algupärandis oli neid veel rohkem, aga Philipps on osad neist ära tõlkinud ja kõik need seletatakse lahti romaanile lisatud väikeses sõnastikus. Rohkelt on arutelusid matemaatilise loogika, ajaloo ja religiooni teemal ning viinavõtmise saatel filosofeerimine meenutab natuke vene kirjandust - eks toimub "Jää" tegevuski valdavalt Venemaal ja paljud selle tegelastest on venelased. 
Teksti loeti inglise keeles
Kristjan Rätsep

Romaani tegevus toimub paralleelmaailmas, mis on muus osas nagu meie oma, aga selles toimib maagia, mida õpetatakse akadeemilise distsipliinina ülikoolides. Tegevusajaks on 1980-ndad aastad ja peategelaseks ameeriklannast (lõpupoole antakse mõista, et sarnaselt autorile hiina päritolu) Cambridge'i analüütilise maagia doktorant Alice Law. Alice'i juhendaja, keerulise ja üsna sandi iseloomuga professor Jacob Grimes on hiljuti koledas õnnetuses surma saanud ning kuna Alice vajab juhendaja abi kraadi kaitsmisel, otsustab ta juhendajale põrgusse järele minna. Põrguretkel liitub Alice'iga kaasdoktorant Peter Murdoch, kellega tal on samuti üsna keerulised suhted...
"Katabaasi" on võrreldud Susanna Clarke'i "Piranesiga" ja põhjus selleks on arusaadav - mõlemates raamatutes on juttu akadeemilisest maailmast ning selle varjukülgedest. Kuangi romaanis jääb sellest ülikoolielust ikka väga masendav mulje. Enamiku romaanist võtavadki enda alla rännakud hallilt masendavatel põrgumaastikul ja Alice'i sisekaemused ning hingepiinad (seejuures romaani pealkirjaks olevat sõna ei mainita tekstis kordagi). Väga see paks romaan mind kaasa haarata ei suutnud, ehkki olen akadeemilise valdkonnaga elus mõnevõrra kokku puutunud ja peategelaste mõtted ning probleemid olid mulle kohati mõnevõrra tuttavad. Hindeks "3+".
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Zoltan Istvan on USA transhumanistliku ideoloogia aktivist, kes on muuhulgas ka vastava partei esindajana riigi presidendiks kandideerinud, sõites kampaania käigus ringi surnukirstu meenutava bussiga, mille eesmärgiks oli juhtida valijate tähelepanu inimeste vältimatule surelikkusele ja inimelu pikendavate tehnoloogiate väljatöötamise vajadusele. 
17. sajandi Prantsuse filosoofi Blaise Pascali loodud mõttemäng on tuntud "Pascali kihlveona" ja tähendab sisuliselt seda, et parem on olla usklik kui ateist, sest juhul, kui jumal on olemas, ootab sind hauataguses elus paradiis, kui aga jumalat pole, pole sa samuti eriti midagi kaotanud. Istvan on selle käesolevas romaanis edasi arendanud "transhumanistlikuks kihlveoks" - hauatagune elu võib ju olemas olla, aga kasulikum on ikkagi panustada füüsilisse surematusse selles maailmas, sest see on kindlam valik. 
Romaani tegevus algab lähituleviku USA-s, mida räsivad jätkuv majandussurutis (ilmselt kirjutamisaja mõjud) ja vastasseis kristlike fundamentalistide ning transhumanistide vahel. Protagonist Jethro Knights õpib ülikoolis filosoofiat ja alustab hiljem koos mõttekaaslastega võitlust kristlike fundamentalistide ning järjest enam nende selja taga seisva USA valitsuse vastu, et vabaneda transhumanistlikele teadusuuringutele seatud piirangutest. Teiste olulisemate tegelaste seast võib mainida Knightsi armastatut Zoe Bachi ja antagonistist mõjuvõimsat usujuhti reverend Belinasi. Knightsi loodud filosoofia kannab nime teleoloogiline egotsentriline funktsionalism ja selles on Asimovi kolme robootikaseaduse eeskujul loodud kolm transhumanismi seadust: 1) transhumanist peab üle kõige kaitsma oma eksistentsi; 2) transhumanist peab püüdma saavutada kõikvõimsust, minnes sellega nii kaugele kui võimalik, kuni see pole vastuolus esimese seadusega; 3) transhumanist peab kaitsma väärtust universumis, kuni see pole vastuolus esimese ega teise seadusega.
Romaan algab ja kulgeb esialgu pigem poliitilise põnevikuna, ulmeline tehnoloogia tuleb mängu lõpupoole. Visioon Knightsist, kes Transhumania-nimelise ujuva linnriigi diktaatorina kogu maailma sõjalaevastike vastu sõda peab, toob meelde 20. sajandi alguse ulmelood kõiksugu "hulludest teadlastest" (nt Tolstoi "Insener Garini hüperboloid"). Teatud paralleelid tekkisid mul ka Veskimehe "Kuu ordu" tsükliga - mõlemal juhul luuakse mingi eesmärgi nimel ülejäänud inimkonnale vastanduv uus ühiskond - Veskimehel edendab Kuul paiknev Kuu ordu kosmosehõivamist, Istvanil ookeanidel seilav Transhumania surematuse-uuringuid. Paremlibertaarne ideoloogia kumab romaanist ülepea läbi ja selle eest on autorit ka kõvasti kritiseeritud - Knights tundub kohati psühhopaadina, kes mõtleb vaid isikliku surematuse peale, ei hooli grammigi võrra vaestest või saamatutest inimestest ja hävitab sõjategevuses süstemaatiliselt ja sihilikult inimkonna kultuuripärandit. See teatud antihumanistlik joon ei pruugi ilmselgelt paljudele lugejatele meeldida, ehkki lõpuosa helges tulevikunägemuses tõmmatakse sellega mõnevõrra tagasi.
Kokkuvõtteks: on filosoofiat, poliitikat, tehnoloogiat ja märulit. Päris maksimumhinnet ma romaanile anda ei suuda, peamiselt seetõttu, et isegi mulle tundus peakangelase mõttemaailm kuidagi kummaline ja raskesti samastutav. Aga omapärane lugemine igatahes. 
Teksti loeti inglise keeles
Kristjan Rätsep

Lugu tugineb tänapäevalgi populaarse vene filosoofi Nikolai Fjodorovi hüpoteesidele kunagi surnud inimeste elluäratamisest kauges tulevikus. Enamik loost keskendub minategelase mõtetele ja emotsioonidele, otsest tegevust on siin vähe. Loo lõppedes turgatas, et mõne teise autori jaoks võiks tegu olla esimese peatükiga romaanist.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Lugu, mis kujutab endast 20. sajandi alguse Viljandimaal tegutseva rootslasest arsti minajutustust, lummab just oma ideerohkusega - kui algul näib olevat tegu puhtal kujul üleloomuliku looga, siis mingil hetkel tuleb sisse ka tugev teaduslik-fantastiline element. Just see pöörane ideerohkus kahekümne viie lehekülje pikkuses tekstis määrabki minu jaoks loo hinde.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Päris põnev lugu mehest, kellel on võime noort inimest nähes täpselt ette kujutada, milline too vanast peast välja näeb. Ajapikku hakkavad selle võimega seotud probleemid tema jaoks süvenema...
Antoloogias "Kuumad allikad" ilmunud lugude keelekasutust pole moodsamaks toimetatud, aga käesolevas loos tundub ühes kohas, et seda oleks ehk siiski vaja olnud - nimelt sõna "karm" "vingugaasi" tähenduses, mis oli vähemalt mulle täiesti tundmatu.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Õudusloo tegevuskohast on raske aru saada - mingites detailides meenutab see Eestit, ent peategelasel on šoti perekonnanimi (Touard). See Julius Touard on ootamatult päranduse läbi pururikkaks saanud eraklik vanapoiss, kes on omandanud isikliku mõisa koos pargiga. Ühel päeval saabub mõisa Touardi tädi koos noore ja ilusa tütrega, kellesse mees ära armub. Mõlema naise olemises ja käitumises on seejuures midagi veidrat...
Lugu mõjub kohati üsna raskepäraselt ja polnud eriti libe lugemine, ent kasvõi idee ja lõpupuändi eest väärib see minu meelest "4".
 
Teksti loeti eesti keeles