Esiteks on selles loos täiesti äratuntav Zelazny fiiling, ning teda nimetab antud juhul mõjutajana ka autor ise. Ei, see pole Amberi kahvatum jäljendus nagu Betancourtil, vaid midagi hoopis muud, aga siiski on selles ka midagi Amberist. Muuhulgas formaat, mis telliste ajastul mõjub värskendavalt. No ei pea ju romaan alati 700 lehekülge olema. Teine žanrisisene seos tundub pigem paroodiana. Inetu pardipoja muinasjutt on viimasel ajal ju järjest populaarsem, ikka rohkem leiab romaane lapsukestest, kes tunnevad end erilistena ja siis muidugi osutuvadki kellekski teiseks: võluriks, haldjaks, vampiiriks või lihtsalt Universumi Päästjaks.

Antud juhul saab oma teistsugusest päritolust teada üle-kolmekümnene terava mõistusega naisterahvas. Kes oskab enda ees järsku avanenud paralleelmaailma suhtuda piisava kriitilisusega. Teatud kahtlused muidugi tekivad, kui vastleitud sugulased ulatavad pangakaardi soovitusega kahe miljoni dollari piiri esimestel nädalatel mitte ületada... Nojah, ning sellest on muidugi ka küllaltki palju mõeldud ja kirjutatud, mida siis peale võiks hakata, kui sattuda kaasaegsete teadmistega keskaegsesse maailma.

Stross ei oleks Stross, kui puuduksid naljakad detailid. Sest teiselt poolt vaadates: kuuleb öisel metsateel patrulliv helkivas soomusrüüs rüütel metsast imelikku krabinat. Annab rüütel ratsule kannuseid, haarab sadulakaarelt M16 ja avab tule. Hiljem leitakse metsast kulunud kontoritool ja roosad karvased toatuhvlid. Keskaegse maailma jaoks on see ilmselgelt ärevakstegev märk.

Kuna kirjeldatud tegevus areneb umbes kahe nädala jooksul, siis areneb mõni suhe ehk liiga kiiresti. Ja paaris kohas kukub tempo ehk paari liigse lõigu jagu ära. Kokkuvõttes siiski nauditav lugemiselamus. Mis muud, kui järgesid otsima.

Teksti loeti inglise keeles

Ats Miller

18.04.2010, kell 19:26

On nauditav lugemiselamus jah. Stross tundub igatpidi üks tõusev täht olema.

Raamatu enda kohta pole MK arvamusele palju lisada. Ega see lugu nüüd tõsiseltvõetav küll ei ole, ikka nii pila piiri peal. Samas oli terve loo peale vaid paar kohta, millest tundus, et need oleksid võinud ka olemata olla. Igatahes on selle esimese osa lõpuks pigem vaid jõujooned maha joonistatud ja mina hakkan kah kohe teise osaga peale...

Teksti loeti inglise keeles

Raul Sulbi

3.05.2011, kell 23:23

2004. aastal nägi ilmavalgust Charles Strossi siinkirjutaja meelest põnevaima ja samas asjatult alahinnatuima sarja esikteos, kui Ameerika Ühendriikides kirjastuse Tor vahendusel ilmus nn Printskaupmeeste tsüklit alustanud romaan «Perekondlik kaubandus» (The Family Trade). Sellele järgnesid «Peidus perekond» (The Hidden Family; 2005), «Korporatiivne klann» (The Clan Corporate; 2006), «Kaupmeeste sõda» (The Merchants’ War; 2007), «Revolutsiooniäri» (The Revolution Business; 2009) ning «Lippude vahetus» (The Trade of Queens; 2010).

Printskaupmeeste tsükkel, mida on võrreldud Roger Zelazny Amberi kroonikatega, jutustab loo ajakirjanik Miriam Becksteinist, kes avastab endas võime rännata paralleelmaailmade vahel. Selleks peab ta keskendunult vaatama oma kadunud ema asjade hulgast leitud salapärase mustriga kaunistatud medaljoni. Nimelt saab Miriam oma kasuemalt kingakarbi koos oma ammu hukkunud pärisema asjadega ning avastab tema asjade seast keldiliku mustriga medaljoni.

Just töölt arvutiajakirjast miski korporatiivse sahkermahkeri avastamise tõttu vallandatud Miriam jääb mustrit silmitsema ning satub tänapäeva Bostonist paralleelmaailma, mis asub sealsamas Ameerika idarannikul ja on üsna varauusaegsel tasemel. Eksisteerivad lossid, vaesem maarahvas elab viletsais osimikuis ja kõik see on justkui kuskil 16. sajandi ühiskonna tasemel, kuni talle metsas peale sattunud ratsanik asub Miriamit automaadist tulistama...

Selgub, et tema ema oli sealt maailmast pealesunnitud abielu eest pagenud aadlidaam ning Miriam ise kuulub klanni, mille liikmed on kohaliku kõrgaadli esindajad, nende mehitatud on ka sealse kuningriigi salapolitsei. Üldse tegutsevad maailmade vahel rännata suutvad klanniliikmed maffiaperekonna kombel, klanniliikmed saavad hariduse meie maailma eliitülikoolides. Klanni mõju sealses kuningriigis ongi saavutatud läbi maailmade vahel rändamise võime.

Nimelt toovad nad meie maailmast sinna varauusaega erinevaid luksuskaupu, aga ka tulirelvi, kõik klanniliikmete lossid on gobeläänide varjus tegelikult väga high-tech turvasüsteemidega varustatud jne. Umbes kolme sajandi eest avastatud maailmade vahel rändamise võime on neil võimaldanud selle aja jooksul meie maailmas kaunis jõukaks ja varauusaegses maailmas kaunis mõjukaks saada. Oma maailma kaudu veavad nad tänapäeva USAsse sisse kohvrite kaupa heroiini, millega muidu piiril probleeme võiks tekkida - sellest siis rikkused.

Mitte ilmaaegu ei võrrelda seda tsüklit Amberi kroonikatega, neid ühendab teatav kergemeelne ja kergekäeline ning mänguline maailma vahel reisimine ja nende maailmade muutmine, mitme põlvkonna taha minevikku ulatuvad keerukad perekondlikud sugulussuhted ja intriigid, kuid samas on Charles Strossi Printskaupmeeste sari selgelt 21. sajandi esimese kümnendi meelelahutus, tegelased on moodsad inimesed ja maadlevad tänapäevaste probleemidega tänapäevasel viisil.

Printskaupmeeste tsükkel on jällegi näide loova kirjutamise ja kirjastamispoliitika kokkupõrkest: nimelt on sarja esimesed kaks romaani tegelikult kirjutatud ühe tervikuna, mille nad süžeearengult ja komponeeringu terviklikkuselt jätkuvalt moodustavad. Sarja järgmistes osades on kirjanik seda nüanssi veidi lihvinud ning väita, et tegu oleks kolme romaaniga, mis on kuues köites välja antud, poleks enam päris korrektne. Kuigi tegelikult on see kõik üks pikk lugu nagu Zelazny Amberi kroonikadki. Stross on juba teatanud, et kuigi osad 1-6 moodustavad enamvähem valmis terviku, on tal juba mõttes ka uus triloogia Printskaupmeeste maailmast.

Üldiselt mulle väga meeldis. Kena ja professionaalselt teostatud asjalik meelelahutus. Läbimõeldud ja intelligentne. Lisaks on David G. Hartwelli toimetatud USA kirjastuse Tor väljaanded Paul Youlli kaanepilditidega suurepärased ja kenaks tervikuks kujundatud.

Teksti loeti inglise keeles