Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Stephen King ·

The Library Policeman

(romaan aastast 1990)

eesti keeles: «Raamatukogupolitseinik»
Tallinn «Kupar» 1995

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
5
7
12
3
3
Keskmine hinne
3.267
Arvustused (30)
Martin Puust

Taiesti normaalne raamat, pole midagi oelda. Mulle meeldis eriti Kingi humoori- kas stiil.Ka tegevus ei olnud paeris tava- pa"rane. Soovitan soojalt.
Teksti loeti eesti keeles
Laur Salundi

Säherdune keskmine kirjatükk, kus miski pahategelane ja miski politsnik üritavad igasuguseid jubedusi korda saata. Millegi erilisega ta silma ei paistnud seejuures. Oli sihke tüüpiline õuduk, millelaadseid loetud ja nähtud juba küll ja küll. On miski(d) tegelinski(d), kes juhtu(b)(vad) valel ajal valesse kohta sattuma ja ongi miski luupainaja kallal kohe. Loen parema meelega enne uuesti "Surmahotelli" (The Shining) läbi, kui uuesti selle kallale asun.
Teksti loeti eesti keeles
Targo Tennisberg

Ei meeldinud. Üldse kohe ei meeldinud. Olen täiesti nõus, et selline madalatel instinktidel mängimine on õudukakirjutaja jaoks väga tulus tegevus, kuid kui tahetakse natuke paremini kujutada Hea ja Kurja vahelist võitlust, võiks selliseid madalatasemelisi vahendeid mitte nii ohtralt pruukida - kuidagi sopakalikuks läheb asi muidu. Ühesõnaga - kellele meeldib selline räigem stiil, võib lugeda, kes aga ülalmainitud võitluse filosoofilisemate aspektide vastu huvi tunneb, vaadaku Le Guini ''Meremaa'' triloogia poole hoopis.
Teksti loeti eesti keeles
Andri Riid

Kupar on võtnud ette Kingi 90-ndal ilmunud kogu ''Four Past Midnight'' ja kukkunud sealolnud lühiromaane eraldi teostena välja andma (Lisaks käesolevale siis ka Salaaken, Salaaed). Kummaline valik hetkel, kui enamik Kingi tähtsamatest teostest on veel oma järge ootamas. Või loodetakse sellise strateegiaga enda poole võita lugejad? Pole ka kindel, kas see protseduur jätkub, s.t. kas tõlgitakse ära ka kaks ülejäänud juttu või ''aitab sellest küll''. Raamatukogupolitseinik on tegelikult üsna loetav raamat. Minu arust on siin raamatus põimuvad elemendid korralikult tasakaalu seatud. Lapsepõlve psühhotrauma, kuri tulnukas, kummituste maailm ja argielu. Ja asetakski ta senitõlgitud Kingi seos Shiningu järel paremuselt teisele kohale. Peaaegu et isegi meeldiv.
Teksti loeti eesti keeles
Kaimar Karu

Raamat, mille lugemist ei kahetse. Stephen Kingil on omapärane stiil ja seda võis kergelt ära tunda ka selles raamatus, kuigi nende tõlgetega ju on nii, nagu on. Pooli asju ei suudeta talutavasse eesti keelde nii ümber panna, et säiliks originaalkeeles väljendatud põnevus. Sellest on kahju. Raamat ise oli põnev ja huvitav, kasutatud oli mitmeid elemente, mida võib kohata SK teisteski raamatutes. Kursiivis teksti tegelaste mõtetega oli tükk maad vähem, kui "The Shining"us, mis jällegi hea, sest kõike ei ole võimalik tõlkida ja nii läheb seegi haige mõte, mis seal oli, kaduma. Kel võimalik, soovitan lugeda inglise keeles, annab palju juurde.
Teksti loeti inglise keeles
Ulmik

Noo ei olnud yldse Kingilik, kuidagi väga mage oli ja ei saanudki aru, et oli nagu õudukas või midagi taolist.Nagu mingi kuiv romaan kellegilt algajalt. Ning jälle see tõlge!! Ei suvatsenudki uurida, kes see tõlkis.Imestan, et kolm andsin.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
CyberRax

See raamat polnud nagu üldse Kingi moodi. Oli tas küll õudust ja ootamatusi, aga ikkagi oleks nagu kellegi teise kirjutatud.
Teksti loeti eesti keeles
pan Wasniewski

Ei tahaks küll minna labaseks, aga see raamatu lõpp segatud seksiga on küll täielik jama. Ideed oleks pidanud paremini realiseerima.
Teksti loeti eesti keeles
Dragofor

Lapsepõlve psühhotrauma ja raamatukogupolitseinikud. Esimene võib-olla kuulub eestlastegi maailma (kindlasti on mul endalgi mõni taoline trauma, ainult hetkel ei tule ühtegi meelde, loomulikult ei pea ma silmas seksuaalset ärakasutamist, traumasid ju palju), kuid minu teada pole meie kultuurikeskkonnas kunagi olnud juttu teisest aspektist. Vähemalt mitte minu ringkonnas. Tean, et üsna paljudes maailma riikides seesinatsed tegelased ringi tammuvad, kuid Eestimaal pole veel ühtegi kohanud. Ilmselt seepärast jäi teose sisu minu jaoks võõraks, teise maailma kuuluvaks. Ta ei muutunud osaks minust, ei muutunud reaalseks, millekski niisuguseks, mis võib-olla tõesti juhtuda võib. Ning kui see juhtub õudusromaaniga, siis on sellest tõesti kahju. Sest oma mõju saavutamiseks peaksid nad ennekõike mõjuma reaalselt.
Teksti loeti eesti keeles
Indrek Hargla

Järjekordne tõestus, et King on meisterlik stoorikuduja ja hea ninaga õuduseotsija. Nii tema teoste järgi tehtud filmide ja selle raamatu puhul eriti, tuleb tunnistada, et oskab ta asja häsiti käima lükata, tegevust pinevamaks kruttida ja põnevust koguda...ja siis jääb kogu lugu hetkeks õhku rippuma, tardub. Sõnaga, algus meeldis, siis kippus venima ja lõpuks läks päris jamaks. Ilmselt üks teisejärguline King.
Teksti loeti eesti keeles
AR

Raamat tundus kuidagi nilbe. Üldiselt olen seda ka teiste SK raamatute juures tähele pannud aga siin torkas see eriti silma. Muidu sisul polnud väga vigagi.
Teksti loeti eesti keeles
Saara

Kena. Eesti kontekstis pole raamatukogupolitseiniku müüti kohanud, sellepärast jäi jutt natuke kaugeks. King on ikka väga ameerikakeskne. Aga: laiatarbepsühholoogia kasutamine on täiesti omal kohal (lagrits!). Soovitan soojalt, eesti keeles on Kingi raamatuid isegi vähe.
Teksti loeti eesti keeles
Adrifted

Adrifted arvab, et väga hea raamat oli. Lapsepõlve oli hästi tabatud, mingi mahajäetud tsirkuse laadne õhkkond jäi raamatust meelde. Väga huvitav. Jätsin raamatukogust laenatud eksemplari veidi kauemaks enda kätte, ootasin, et ehk juhtub midagi, kuid õnneks meil raamatukogupolitseinikke ei ole.
Teksti loeti eesti keeles
Kalevipoeg

Paremuselt teine eestikeelne King. Just. Selline armas lugu pisilinnast, kus palju probleeme ja madalaid instinkte. Jah, mingit filosoofiat seal kyll ei olnud, aga kas peab seda siis igasse teosesse jaguma? Teoses po~imusid mo¤usalt mitu teemat - nagu ko~igis Kingi paremais teostes. Seda kudumit, varjatult kootavat maalilikku vaipa tegelikkusest - vo~i vähemasti tegelikkuse na"htavast osast, po~imitakse kogu teose vältel yha edasi, yha keerukamalt ja keerukamalt... See on taoline raamat, mille lugemist ei jää kahetsema. Mis sellest, et käest paned ta kergendusohkega - kui vajad tugevaid tundeid, siis vo~tad selle taas pihku. V”o~i lähed siis o"o"sel kuhugi ekstreemsemasse kohta jalutama.Kuna raamatut on aga ohutum ja mugavam lugeda, siis ... näpud villi!
Teksti loeti eesti keeles
Ats Miller

Üks pisuke ideeräbal ja palju-palju juttu. Ikka seesama kitsuke maailm, minevikupaine - ja hakkabki juhtuma. Ei mingit seletust, asjad lihtsalt on üleloomulikud, muudkui käiakse tallatud radu, nii tegelaste, kui SK mõttes. Jah, on õnnestunud kirjeldusi, õhkkond päris hea, kindlasti võib keegi lugeda ja nautida, aga millalgi vist selle raamatuga tõotasin endale, et ma ei hakka enam iial oma aega SK-ga raiskama.
Teksti loeti eesti keeles
Maria Perner

Raamatukogupollarid võivad ju eestlastele võõraks jääda (ja ehk reaalsuse mõttes jäävadki!), kuid lapsepõlvehirmud on minu meelest kuidagi universaalsed. Kummitavad inimesi nii siin- kui sealpool ookeani. Raamat oleks olnud kohe mage, kui SK oleks hirmutaja lihtsaks kommionuks ristinud. Õnneks seda ei juhtunud ja lugemiselamus jäi alles. Mitte mingil juhul raisatud aeg.
Teksti loeti eesti keeles
Silver Sära

"Raamatukogupolitseinik" on minu loetud raamatutest abituim katse "hästi õudne" olla. Ja sellega on hakkama saanud autor, kelle puhul sageli kasutatakse epiteeti "Master of Horror"! Oletan ja loodan, et see romaan on naljanumber nii psühholoogide, pedofiilide, raamatukogutöötajate, politseinike kui kirjandusspetsialistide silmis.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Kolm miinus. Mulle ei meeldi, kui kirjanik püüab lugejat šokeerida-see on justkui üleoleva suhtumise tunnus. Lisaks kohatine sentimentaalsus ja üldine ebaoriginaalsus-võib-olla on see minu viga, ent kohati meenutas kahtlaselt Dicki "Ubikut", näiteks viidi mõlemas raamatus läbi erilend Des Moainesi-kõik see annab kokku üsna tüütu jänkikompoti.
Teksti loeti eesti keeles
AloV

Üks vastikumaid raamatuid üldse mida kunagi lugenud olen. Ja kätte võtsin ta kuna üritasin endale sisendada, et autorit (King) ei tohi vihata ühe raamatu põhjal. Võtsin siis eesmärgiks lugeda vähemalt ühe veel (esimene oli vast Misery). Ja kahjuks leidsin, et Kingi enam lugeda ei taha.Kuna raamatut lugesin ammu, siis meeles vaid seksuaalse ahistamise täpne kirjeldus ning ainuüksi selle eest madalaim võimalik hinne.
Teksti loeti eesti keeles
Bernheim

Ei olnud kohe üldse hea lugu. Algus venis ja lõpp oli väga kiire, nii et õieti ei saanudki aru, mis täpselt juhtus. Ega ei tahagi teada, kui ausalt öelda... Mitmed motiivid ja tegelaste käitumised korduvad, st neid võib kohata Kingi suurtemates raamatutes. Kordab ennast ja seda oli seetõttu - kergelt öeldes - piin lugeda. Ootasin, et lugu tiirleb rohkem raamatukogupolitseiniku ümber, aga see jäi rohkem kõrvalharuks. Kokkuvõtvalt võin öelda, et tegu nõrga looga - ma ei usu, et originaalkeeles lugemine väga palju päästaks. King on kirjutan palju head, aga samas palju s****. See kuulub viimase hulka. Üksikud positiivsed seigad olid, aga tervet lugu nad kaugeltki ei päästa.
Teksti loeti eesti keeles
Marko Kivimäe

Jälle üks nendest "ilmselt olen kunagi lugenud" tüüpi raamatutest. Kusagil keskkoolis see ilmselt näppu jäi, mälestused olid... hägusad pehmelt üteldes. Eelmine nädal jäi Haapsalus Samaaria misjonipoes näppu, vaatasin tükk aega ja mõtlesin, et kas tasub kuna seesama hägune mälestus rääkis napakast, lollakast ja lahjast Kingist. Samas 50 senti polnud palju mälu värskendamiseks. Pealegi on ka lurrivõitu King tegelikult täitsa mõnus.



Kusjuures see raamat võiks mõnes mõttes siinsetele raamatukoguhuntidele huvi pakkuda. Endal on küll raamatukogudest erandlikult head mälestused, antud juhul räägib kirjanikuhärra siis ühest väga sadistlikust tegelasest, kes muuhulgas käib ja laenutajaid, eriti lapsi, terroriseerib. Sisu poolest on raamat üsna lihtsake seega väga pikalt ei tahakski sellel peatuda. Üldiselt on see päris lahe maailm, mille King on loonud - jah, visandlik ja napp aga huvitav ikkagi.


Kusjuures raamatu alguses on ka juttu sellest, kuidas ta sellise ideeni jõudis. Päris huvitav oleks kuulata, kuidas oli elu siinkandis raamatukogudes kuue- ja seitsmekümnendatel, kas siin hirmutati lapsi, et nad raamatud alati õigel ajal tagasi tooks? Eks King teeb seda, mida ta hästi oskab - otsib (enda) minevikust välja meeldejäävaid detaile ja keerab mõnuga vinti peale. Aga eks on ka siinkandis nõuka-ajal olnud väga tumedaid toone, kasvõi kui muinasjuttude peale mõtelda.


Lugemist ei kahetse aga on kahtlemata kõige kehvem King, mida lugenud olen. Aga noh, edasi saab ainult paremaks minna.
Teksti loeti eesti keeles
x
Kristjan Rätsep
15.09.1983
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustused:
Kristjan Rätsep

Hoolimata ülivõrdes kiidusõnadest hakkasin seda romaani lugema üsna madalate ootustega - "ulmekriminull korporatiivsest maailmast ja telepaatidest" kõlas surmigavalt. Kriminullid mulle üldiselt ei meeldi ja ka käesolevas romaanis pühendati suurt tähelepanu mõrvajuurdlusele, mille detailidesse lugeja justkui põnevusega süüvima peaks... aga milleks? Tappis üks rikkur teise ära, kumbki polnud tegelasena sümpaatne - miks ma peaksin lugejana hoolima sellest, kas ja kuidas see juhtum lahendatakse?
Samas autori stiil on värvikas ja põnev - näiteks tulevikurikkurite dekadentlike meelelahutuste ja telepaatide omavahelise suhtluse kirjeldused või peategelast romaani lõpupoole haarav kummaline hullus. Või romaani mõistatuslik ja pahaendeline pealkiri, mille tegelik tähendus avaneb lugejale alles päris lõpus. Samas pean ma psühhoanalüüsi sissetoomist selgelt miinuseks ja kogu sellest freudismist arvan ma umbes samamoodi nagu John W. Campbell. 
Kokkuvõttes üsna vastuolulisi tundeid tekitav romaan, mida otsustasin kokkuvõttes hinnata "3+"-iga.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Lugu tellimustööna vanasse mõisahoonesse sissemurdvast raamatuvargast on küll enam-vähem normaalselt kirja pandud, ent midagi huvitavat selles loos minu jaoks polnud. 
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Salapärane õhustik ja loodud lähituleviku-maailm on päris hästi välja kukkunud. Miinuseks võiks pidada vast teatavat lõpetamatust - lugu katkeb suvalises kohas ja tundub, nagu see oleks osa millestki suuremast. 
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Loo idee on vanamoodne (teadlaste tehtav katse ja selle eetilised tagajärjed), ent kirjeldatud tehnoloogia on moodne ja autor ka ei moraliseeri eriti. Minu meelest täitsa korralik lugu.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Tuleviku-Eestis toimuv natuke "Blade Runneri" moodi lugu ehk siis peategelased kütivad ülekäte läinud androide, täpsemalt on loo keskmes perverdist omaniku vastu mässu tõstnud seksiandroid. Vahepeal põikab tegevus ka Lätisse (Eesti-Läti piiril paikneb piirikontroll ja Võnnus ehk Cesises tegutsevad islamivõitlejad). Natuke on paralleele ka autori antoloogias "Eesti nõid" ilmunud looga "Valvur".
Hindeks kokku "4-".
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Lugu algab tänapäeva Eestis toimuva linnafantaasiana, ent läheb siis üle hoogsaks dimensioonidevaheliseks rännakuks. Minu meelest jäi see lugu kuidagi pealispindseks, mistõttu "rahuldavast" kõrgemat hinnet ma sellele panna ei suuda.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Täitsa sümpaatne tänapäeva Tartu teemaline linnafantaasia, mis ilmselt kõnetab paremini neid lugejaid, kellele see linn põhjalikult tuttav on.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Autorinime ja pealkirja järgi oleksin eeldanud Conani-laadis fantaasialugu, ent sedapuhku on tegu hoopis vanamoodsa pulpiliku kosmoseooperiga, mis on omas vormis hästi teostatud. Meenutas muuhulgas natuke Jekmovi loomingut.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Tänapäeva Jaapanis peab üks maffiajõuiguga ühinev noormees enda sobilikkuse tõestamiseks ühe kasutu bürokraadi ära tapma. Ülesanne osutub oodatust keerulisemaks ja sekkuvad tumedad jõud...
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

16. sajandi Jaapanis toimuva tegevusega poeetiline ja melanhoolne fantaasialugu, milles on oluline roll traditsioonilisel Jaapani teetseremoonial. Melanhoolsed ulmelood pole päris minu lemmikteema, ent omas laadis kahtlemata hästiteostatud lugu.
Teksti loeti eesti keeles
1.2026
Kristjan Rätsep

Poola ulmekirjaniku aurupunk-tellise ingliskeelne tõlge ilmus eelmisel aastal. Autot on teost ise nimetanud "tõlkimatuks", sest see sisaldab muuhulgas arhailise vene keelega segatud arhailist poola keelt, grammatilisi eksperimente ja neologisme. Romaani tõlkimine oli ilmselgelt raskeks ülesandeks Ursula Philippsile, kes on lisanud köite lõppu artikli, milles ta selgitab tõlke erinevusi originaalist ja enda tehtud valikuid sõnade ning mõtete edasiandmisel.
"Jää" tegevusmaailma lahknevuspunktiks meie ajaloost on 1908. aasta Tunguusi katastroof, mille tagajärjel on hakanud Siberis levima mõistuslikud tulnukpäritolu jääkamakad (Philippsi tõlkes kasutatakse nende kohta saksapärast sõna gleissen, algupärandis oli selleks sõnaks lute). Gleissenid muudavad maist füüsikat ja keemiat, muuhulgas tekivad uued väärtuslikud metallid külmraud ja tungetitum. Lisaks muutub gleissenite poolt hõivatud aladel kolmevalentne matemaatiline loogika kahevalentseks ja "külmub" ühiskondlik ning poliitiline korraldus - Esimest maailmasõda ei toimu ja tsaariimpeerium jääb püsima.
Romaani tegevus algab Varssavis 1924. aasta suvel. Varssavi kuulub endiselt Vene impeeriumi koosseisu ja tänu gleissenitele on ilmastikuolud talvised. Peategelaseks on kaardimängusõltlasest matemaatikatudeng Benedykt Gieroslawski, kelle ukse taha ilmuvad ühel hetkel tsaarivalitsuse Talveministeeriumi ametnikud. Nendeni on jõudnud info, et Gieroslawski Siberisse asumisele saadetud isa on seal avastanud viisi gleissenitega suhtlemiseks ja nad soovivad, et poeg ta üles otsiks. Gieroslawski asubki Siberi Ekspressiga teele Irkutski poole. Tegevusse sekkuvad erinevad jõud, kellest mõne eesmärgiks on gleissenite säilitamine, teistel aga üleüldine sula. Tegelaste hulgas on ka erinevad ajaloolised isikud - Nikola Tesla on leiutanud seadme gleissenite sulatamiseks, Grigori Rasputin on muutnud jääkummardamise oma ususekti ideoloogiaks, Jozef Pilsudski juhib Siberis Jaapani toetatud Poola partisane ehk japontšikuid... Ja Nikolai Fjodorovi jüngrid otsivad gleissenitest vastust surnute elluäratamise ideele.
"Jää" on põnevate ideedega ja mastaapne, ent kohati veniv ning raskepärane romaan, ehkki selle süžee on iseenesest seikluslik. Minu meelest oli siin igasuguseid arutlusi ja muud loba natuke liiga palju, aga täiesti võimalik, et tõlkes läks palju kaduma. Ühe huvitava grammatilise eksperimendina tuleb mainida loo vormi - kui see algab minavormis, siis mingil hetkel jõuab Gieroslawski oma filosoofiliste mõtiskluste käigus arusaamisele, et teda polegi tegelikult olemas, misjärel lugu jätkub mingis veidras umbisikulises vormis (/../open the window/../). Palju on venekeelseid sõnu, algupärandis oli neid veel rohkem, aga Philipps on osad neist ära tõlkinud ja kõik need seletatakse lahti romaanile lisatud väikeses sõnastikus. Rohkelt on arutelusid matemaatilise loogika, ajaloo ja religiooni teemal ning viinavõtmise saatel filosofeerimine meenutab natuke vene kirjandust - eks toimub "Jää" tegevuski valdavalt Venemaal ja paljud selle tegelastest on venelased. 
Teksti loeti inglise keeles
Kristjan Rätsep

Romaani tegevus toimub paralleelmaailmas, mis on muus osas nagu meie oma, aga selles toimib maagia, mida õpetatakse akadeemilise distsipliinina ülikoolides. Tegevusajaks on 1980-ndad aastad ja peategelaseks ameeriklannast (lõpupoole antakse mõista, et sarnaselt autorile hiina päritolu) Cambridge'i analüütilise maagia doktorant Alice Law. Alice'i juhendaja, keerulise ja üsna sandi iseloomuga professor Jacob Grimes on hiljuti koledas õnnetuses surma saanud ning kuna Alice vajab juhendaja abi kraadi kaitsmisel, otsustab ta juhendajale põrgusse järele minna. Põrguretkel liitub Alice'iga kaasdoktorant Peter Murdoch, kellega tal on samuti üsna keerulised suhted...
"Katabaasi" on võrreldud Susanna Clarke'i "Piranesiga" ja põhjus selleks on arusaadav - mõlemates raamatutes on juttu akadeemilisest maailmast ning selle varjukülgedest. Kuangi romaanis jääb sellest ülikoolielust ikka väga masendav mulje. Enamiku romaanist võtavadki enda alla rännakud hallilt masendavatel põrgumaastikul ja Alice'i sisekaemused ning hingepiinad (seejuures romaani pealkirjaks olevat sõna ei mainita tekstis kordagi). Väga see paks romaan mind kaasa haarata ei suutnud, ehkki olen akadeemilise valdkonnaga elus mõnevõrra kokku puutunud ja peategelaste mõtted ning probleemid olid mulle kohati mõnevõrra tuttavad. Hindeks "3+".
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Zoltan Istvan on USA transhumanistliku ideoloogia aktivist, kes on muuhulgas ka vastava partei esindajana riigi presidendiks kandideerinud, sõites kampaania käigus ringi surnukirstu meenutava bussiga, mille eesmärgiks oli juhtida valijate tähelepanu inimeste vältimatule surelikkusele ja inimelu pikendavate tehnoloogiate väljatöötamise vajadusele. 
17. sajandi Prantsuse filosoofi Blaise Pascali loodud mõttemäng on tuntud "Pascali kihlveona" ja tähendab sisuliselt seda, et parem on olla usklik kui ateist, sest juhul, kui jumal on olemas, ootab sind hauataguses elus paradiis, kui aga jumalat pole, pole sa samuti eriti midagi kaotanud. Istvan on selle käesolevas romaanis edasi arendanud "transhumanistlikuks kihlveoks" - hauatagune elu võib ju olemas olla, aga kasulikum on ikkagi panustada füüsilisse surematusse selles maailmas, sest see on kindlam valik. 
Romaani tegevus algab lähituleviku USA-s, mida räsivad jätkuv majandussurutis (ilmselt kirjutamisaja mõjud) ja vastasseis kristlike fundamentalistide ning transhumanistide vahel. Protagonist Jethro Knights õpib ülikoolis filosoofiat ja alustab hiljem koos mõttekaaslastega võitlust kristlike fundamentalistide ning järjest enam nende selja taga seisva USA valitsuse vastu, et vabaneda transhumanistlikele teadusuuringutele seatud piirangutest. Teiste olulisemate tegelaste seast võib mainida Knightsi armastatut Zoe Bachi ja antagonistist mõjuvõimsat usujuhti reverend Belinasi. Knightsi loodud filosoofia kannab nime teleoloogiline egotsentriline funktsionalism ja selles on Asimovi kolme robootikaseaduse eeskujul loodud kolm transhumanismi seadust: 1) transhumanist peab üle kõige kaitsma oma eksistentsi; 2) transhumanist peab püüdma saavutada kõikvõimsust, minnes sellega nii kaugele kui võimalik, kuni see pole vastuolus esimese seadusega; 3) transhumanist peab kaitsma väärtust universumis, kuni see pole vastuolus esimese ega teise seadusega.
Romaan algab ja kulgeb esialgu pigem poliitilise põnevikuna, ulmeline tehnoloogia tuleb mängu lõpupoole. Visioon Knightsist, kes Transhumania-nimelise ujuva linnriigi diktaatorina kogu maailma sõjalaevastike vastu sõda peab, toob meelde 20. sajandi alguse ulmelood kõiksugu "hulludest teadlastest" (nt Tolstoi "Insener Garini hüperboloid"). Teatud paralleelid tekkisid mul ka Veskimehe "Kuu ordu" tsükliga - mõlemal juhul luuakse mingi eesmärgi nimel ülejäänud inimkonnale vastanduv uus ühiskond - Veskimehel edendab Kuul paiknev Kuu ordu kosmosehõivamist, Istvanil ookeanidel seilav Transhumania surematuse-uuringuid. Paremlibertaarne ideoloogia kumab romaanist ülepea läbi ja selle eest on autorit ka kõvasti kritiseeritud - Knights tundub kohati psühhopaadina, kes mõtleb vaid isikliku surematuse peale, ei hooli grammigi võrra vaestest või saamatutest inimestest ja hävitab sõjategevuses süstemaatiliselt ja sihilikult inimkonna kultuuripärandit. See teatud antihumanistlik joon ei pruugi ilmselgelt paljudele lugejatele meeldida, ehkki lõpuosa helges tulevikunägemuses tõmmatakse sellega mõnevõrra tagasi.
Kokkuvõtteks: on filosoofiat, poliitikat, tehnoloogiat ja märulit. Päris maksimumhinnet ma romaanile anda ei suuda, peamiselt seetõttu, et isegi mulle tundus peakangelase mõttemaailm kuidagi kummaline ja raskesti samastutav. Aga omapärane lugemine igatahes. 
Teksti loeti inglise keeles
Kristjan Rätsep

Lugu tugineb tänapäevalgi populaarse vene filosoofi Nikolai Fjodorovi hüpoteesidele kunagi surnud inimeste elluäratamisest kauges tulevikus. Enamik loost keskendub minategelase mõtetele ja emotsioonidele, otsest tegevust on siin vähe. Loo lõppedes turgatas, et mõne teise autori jaoks võiks tegu olla esimese peatükiga romaanist.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Lugu, mis kujutab endast 20. sajandi alguse Viljandimaal tegutseva rootslasest arsti minajutustust, lummab just oma ideerohkusega - kui algul näib olevat tegu puhtal kujul üleloomuliku looga, siis mingil hetkel tuleb sisse ka tugev teaduslik-fantastiline element. Just see pöörane ideerohkus kahekümne viie lehekülje pikkuses tekstis määrabki minu jaoks loo hinde.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Päris põnev lugu mehest, kellel on võime noort inimest nähes täpselt ette kujutada, milline too vanast peast välja näeb. Ajapikku hakkavad selle võimega seotud probleemid tema jaoks süvenema...
Antoloogias "Kuumad allikad" ilmunud lugude keelekasutust pole moodsamaks toimetatud, aga käesolevas loos tundub ühes kohas, et seda oleks ehk siiski vaja olnud - nimelt sõna "karm" "vingugaasi" tähenduses, mis oli vähemalt mulle täiesti tundmatu.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Õudusloo tegevuskohast on raske aru saada - mingites detailides meenutab see Eestit, ent peategelasel on šoti perekonnanimi (Touard). See Julius Touard on ootamatult päranduse läbi pururikkaks saanud eraklik vanapoiss, kes on omandanud isikliku mõisa koos pargiga. Ühel päeval saabub mõisa Touardi tädi koos noore ja ilusa tütrega, kellesse mees ära armub. Mõlema naise olemises ja käitumises on seejuures midagi veidrat...
Lugu mõjub kohati üsna raskepäraselt ja polnud eriti libe lugemine, ent kasvõi idee ja lõpupuändi eest väärib see minu meelest "4".
 
Teksti loeti eesti keeles