Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Denis Marquet ·

Colere

(romaan aastast 2001)

eesti keeles: «Viha»
Tallinn «Olion» 2003

Hinne
Hindajaid
1
1
0
2
1
Keskmine hinne
2.8
Arvustused (5)

Ideeliselt kõige parem ulmekas, mida lugenud olen. Ei - kõige parem raamat, mida lugenud olen...Põhiliselt on point selles, et loodus keerab vaikselt ära - katastroofid, üleujutused, vulkaanipursked, nii mets- kui koduloomad ründavad inimesi, viirused tapavad terveid linnu korraga ja inimesed on paanikas, osates süüdistada vaid teineteist: USA saadab tuumapommid Hiinasse, kogu maailmas algab taas massiline "nõidade põletamine", kulutulena levivad ja koguvad populaarsust viimsepäevakultused jne... Vaid üksikud inimesed saavad aru, mis toimub - Maa immuunsussüsteem on hakanud tööle inimesenimelise vähkkasvaja vastu, ja nagu juba mitmeid kordi varem, peab ka nüüd järgnema inimkonna peaaegu täielik hävitamine, ellu võivad jääda vaid väljavalitud, kellel on potentsiaali panna alus paremale põlvkonnale. Kui ka Ameerika poliitikud aktsepteerivad lõpuks seda teooriat, ehitatakse kiirkorras maaalune kompleks, mis peab vastu ka kõige tugevamatele seismilistele tõugetele ning maailma kõige mõjukamad niiditõmbajad ja nende arvates inimühiskonna taasloomiseks vajalikud inimesed sulgevad endid sellesse täiesti steriilsesse keskkonda, desinfitseerides oma kehad täielikult bakterivabaks nii seest kui väljast ning toitudes vaid sünteetilistest ainetest, mida kohapeal aretatakse. Kuid need ajuhiiglased unustavad ühe asja - inimene ei saa kunagi loodust võita, kuna inimene ON loodus, ühtse elava ja hingava organismisüsteemi üks vähetähtis osa. Ning kui inimese enda rakud tema vastu pöörduvad, ei ole ka steriilsusest kasu... Ja lõpuks jäävad ikka vaid Emakese Maa väljavalitud... Eriti heaks teeb raamatu see, et autor ei olegi tõest nii kaugel - juba üsna kõrgel tehnoloogilisel arengutasemel inimkonna pea täielikust hävingust ei räägi mitte ainult iidsed Sumeri tekstid (hiljem juutide poolt ka nende pühasse raamatusse muudetud kujul kirja pandud), vaid ka arheoloogilised väljakaevamised nii Siberis (mitutuhat aastat enne meie aega hävinud linn, mille varemete seisukord meenutab vägagi tuumapommi plahvatuse tagajärgi Hiroshimas; mammutite "surnuaed", mida mainitakse ka raamatus) kui Ameerikas (nt dinosauruse kivistunud jalajälg, mille kõrval täpselt samast ajast pärit sandaalijälg), rääkimata legendidest Atlantisest ja mudest kadunud tsivilisatsioonidest... Lisaks on ilmselt tegu ka prohvetliku ettenägelikkusega, kuna maailma sündmuste mõttestatud jälgimisel on esimesed viited suuremale vastuaktsioonile juba paar aastat selgelt näha - muster on täiesti olemas... Ja eks ole ka juba tagumine aeg - me oleme ühiskonnana oma Ema tapmas, mõistmata ja tahtmatagi näha, et hävitame seda tehes ka iseendid. Inimene liigina ei ole võimeline muutuma. Minu sisemine aimdus igal juhul leiab, et "Vihas" kirjeldatud sündmustest loeme järgneva paarikümne aasta jooksul juba ajalehtede esikülgedelt. Rohkem meie planeet lihtsalt vastu ei peaks...
Teksti loeti eesti keeles

Kena muidugi, et vahel harva meil ka prantsuse ulmet tõlgitakse - seda enam, et mu enda prantsus on selline nagu ta on. Kahju ainult, et midagi paremat ei leitud. Ju oli mõne arvates eesti keeles veel vähe hysteerilist mystitsismi.

Raamatus inimkonnast maalitav pilt on tegelikult masendav. Iga viimne kui inime on viha kurguni täis, mitte keegi ei suuda võtta ette midagi muud peale oma viha ja hirmu väljapritsimise. Ainus lahendus tuleb kogu maailma indiaanlastelt, hävivast Amasooniast, ja selleks on mahaistumine ning lootmine, et äkki keegi siiski jääb katastroofis ellu. Ei ole omapärane, tyytu on. Ja karakterid ei hinga, vaatamata pidevale põdemisele kogu selle tellise paksuses. Ei veena see kõik. Maaema-teemalist kirjandust on praeguseks pikkade riiulite kaupa ja suur osa sellest on kirjanduslikult parem. Hää seegi, et raamatusse pole topitud emajumalanna kultust; ingliskeelses kirjanduses olnuks see möödapääsmatu. Prantslust näitab ka heroiseeriv suhtumineLevi-Straussi (peategelase Õpetaja oli kord Tema Enda assistent!), kes tegelikkuses käis välitöödel elus vaid yhe korra ning seal midagi taipamata pasundas hiljem terve elu oma kangelasteost. Mis teha, rahvuslik uhkus.

Lõpliku põntsu paneb loole autori ettekujutus ökoloogiast kui millestki, mis vastandub kolekoledale "teadusele" ja seisneb ulgumises, et kõik on hukas ja iga liblikas korvamatu tähtsusega kui systeemi osa (yksikisendina ei huvita ta kedagi). Isiklikult pean ma kyll liblikatest märksa rohkem kui inimestest, Kyoto protokolli ja muu säärase suhtes on mul pigem ökoterroristlikud (või ökofaðistlikud) vaated, aga sadade lehekylgede kaupa hala produtseerima see mind ei pane. Ehk on asi selles, et ma tean ökoloogiast ka ilmselt rohkem kui Marquet. Kole lugu, sellised raamatud peletavad inimesi rohelisest mõtteviisist eemale. Sigadus.

P.S. (Pärast eelmise arvustuse lugemist:) Head inimesed, palun jätke Sumer rahule! Sumeri veeuputuseloos lekitas ka tarkusejumal Ea inimestele teavet, tehes näo, nagu räägiks ta jumalate nõukogu otsusest pilliroopuhmale ja inimene Ziusudra sattunuks vaid juhuslikult pealt kuulma. Miks keegi seda oma prohvetlusse ei kopeeri? Paluks mitte vägistada suvalist ettejuhtunud teksti endale sobilikuks ettekuulutuseks või marslaste maakylastuse tõendiks, valides välja sobilikud jupikesed rohkes dänikenlussoustis. Pedereerige Kalevipoega, kui tahate. Mida kuradit!

Ajukääbikluse levitamise eest kukkus hinne yhe palli võrra. Urrr!

Teksti loeti eesti keeles

Hea ja mõnus lugeda, kuid kahjuks jäi pärast tunne, et lool puudus sügavam sisu. Siit-sealt loosse tõmmatud teaduslikud faktid jätsid liiga tihti dääniklikku muljet, et neid tõsisemalt võtta. Samuti olid mõned tegelased liialt stamplikud: niite tõmbav ajakirjanik (kellel on mingi müstiline korrespondentide võrk), võimujanune joodikust hull kindral (Vietnamisõja veteran) jne. Selliste tegelastega saab loomulikult juhtuda ainult vanu tuttavaid olukordi: a la "kahju, et nii hilja tulid uudised Hiinast. raketid on juba teel ja enam ei saa midagi teha...".

Hetkel on aktuaalne teema Kagu-Aasias toimunud tsunami. Selle tsunami valguses on raske uskuda, et igatsugu katastroofid põhjustavad väga väikest kahju: uut tüüpi viiruse epideemia ohvreid mõõdetakse tuhandetega, Los-Angelese tsunami ohvreid (vist 30 meetrine laine) kümnete tuhandetega, tuumarelva ohvreid sadade tuhandetega....
Teksti loeti eesti keeles

Oopil oli õigus, kui ta süüdistas Marquet,d inimestele eemalepeletamises rohelisest mõtteviisist. Mina isiklikult pooldan samuti eile jõustunud Kyoto konventsiooni ja pean ökoloogilist katastroofi täiesti võimalikuks-kliiima on viimasel ajal ikka täiesti paigast ära. Ent see mida Marquet kirjutab, on isegi minutaolise teaduskauge inimese meelest pehmelt öeldes jama. Elusloodus on üks asi, eluta loodus teine. Esiteks pole meie planeet mingi elusolend ja järelikult on see, et ta alustab meie väljajuurimiseks mingeid maavärinaid, täiesti võimatu. Sama hästi võiks uskuda, et Kuu on juustust tehtud. Kombineerida see Maa keerukast ökoloogilisest kooslusest tingitud kataklüsmidega on veelgi suurem nonsenss. Ja kui Loodus on nii kõikvõimsas, et allutada endale suhteliselt kõrgelt arenenud loomad, kes inimesi retsivad, oleks kogu tulevärgist tükk maad lihtsam muuta inimkond tahtejõuetuteks zombideks, kes teevad seda, mida Emake tahab. Järgmiseks, väide, et inimkond on NIIVÕRD tihedalt ülejäänud loodusega seotud, et ta kuidagi selle vastu ei saa. Huvitav, kas Maa suudaks sel juhul mõjutada ka näiteks Kuul viibiva astronaudi rakke? 380 000 kilomeetri kauguselt? Või veelgi kaugemalt? Või on see mõju äkki valgusestki kiirem? Üldiselt mind kõiksugu füüsikaseadused ja muu selline staff erinevalt mõnest teisest arvustajast eriti ei huvita, ent Marquet esitab oma veidraid seisukohti justkui rauda raiudes, mis lausa kutsub vastu vaidlema. Ahjaa, tegelikult on meie planeet ju elusloodusest märksa vanem, seda peaks kah veel märkima. Kirjanuduslikult pole romaan kah just kuigi tugev, liiga palju tähelepanu pööratakse koera poolt mahamurtud tudengineiu peigemehe traagilisele saatusele-mõttetu süzheeliin, mis kuhugi välja ei vii. Kui mõni tegelane surma saab, põetakse seda lehekülgede kaupa, isegi kui pärast selgub, et tegelikult jäi ta siiski mingi ime läbi ellu. Huvitav on veel see, et ehkki Marquet peab inimesi üldiselt kurjadeks, kujutatakse katastroofiohvreid suht sümpaatsetena, et lugejatel neist kahju hakkaks. Nojah, ja kui kõik ameeriklased on nii lollid, et keegi neiust asjale pihta ei saa, saabub teadlane Quebecist, kes asja ära lahendab. Tüüpiline Prantsuse mõtteviis, millest hoolimata on romaan kohati äärmiselt ameerikalik, seda selle sõna halvimas tähenduses. Tüütu sentimentalism, valitsus, kes rahva eest kogu aeg midagi varjab jne. Ühesõnaga-kehvapoolne romaan. P. S. Jõudsin järeldusele, et romaan siiski ei vääri " kolme" .
Teksti loeti eesti keeles

Vael on tore võtta kätte mõni paks ja raske "bestseller" ja nautida natuke ajuvaba lugemist. Just seda ma Denis Marquet´i "Vihast" ootasin ning alguses polnud ma ka eriti pettunud. Marquet on prantslane, kes kirjutab eht ameerikaliku põneviku, mille tegevus toimub enamasti just Ameerikas. Nipid on tal igatahes selged, kõik klišeed peas ning stiil korralikult kõvematelt tegijatelt järele aimatud. Kahjuks on see ka kõik, mida selle raamatu kohta võib positiivset ütelda. Sisu on nii totter, et mul hakkas vahepeal isegi tunduma, et autor üritab meelega lugejale p...a maha müüa. Kahjuks ma sellele väitele kinnitust ei leidnud. Autor on lihtsalt natuke küündimatu. Tegelikult pole ma eriti pettunud, et selle raamatu läbi lugesin. Esiteks sain selle väga odavalt ning teiseks olen jälle ühe jama võrra targem. Aga teistel soovitan küll enne järele mõelda, kui see raamat kätte võtta. Üks
Teksti loeti eesti keeles
x
Kristjan Rätsep
15.09.1983
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustused:

Hoolimata ülivõrdes kiidusõnadest hakkasin seda romaani lugema üsna madalate ootustega - "ulmekriminull korporatiivsest maailmast ja telepaatidest" kõlas surmigavalt. Kriminullid mulle üldiselt ei meeldi ja ka käesolevas romaanis pühendati suurt tähelepanu mõrvajuurdlusele, mille detailidesse lugeja justkui põnevusega süüvima peaks... aga milleks? Tappis üks rikkur teise ära, kumbki polnud tegelasena sümpaatne - miks ma peaksin lugejana hoolima sellest, kas ja kuidas see juhtum lahendatakse?
Samas autori stiil on värvikas ja põnev - näiteks tulevikurikkurite dekadentlike meelelahutuste ja telepaatide omavahelise suhtluse kirjeldused või peategelast romaani lõpupoole haarav kummaline hullus. Või romaani mõistatuslik ja pahaendeline pealkiri, mille tegelik tähendus avaneb lugejale alles päris lõpus. Samas pean ma psühhoanalüüsi sissetoomist selgelt miinuseks ja kogu sellest freudismist arvan ma umbes samamoodi nagu John W. Campbell. 
Kokkuvõttes üsna vastuolulisi tundeid tekitav romaan, mida otsustasin kokkuvõttes hinnata "3+"-iga.
Teksti loeti eesti keeles

Lugu tellimustööna vanasse mõisahoonesse sissemurdvast raamatuvargast on küll enam-vähem normaalselt kirja pandud, ent midagi huvitavat selles loos minu jaoks polnud. 
Teksti loeti eesti keeles

Salapärane õhustik ja loodud lähituleviku-maailm on päris hästi välja kukkunud. Miinuseks võiks pidada vast teatavat lõpetamatust - lugu katkeb suvalises kohas ja tundub, nagu see oleks osa millestki suuremast. 
Teksti loeti eesti keeles

Loo idee on vanamoodne (teadlaste tehtav katse ja selle eetilised tagajärjed), ent kirjeldatud tehnoloogia on moodne ja autor ka ei moraliseeri eriti. Minu meelest täitsa korralik lugu.
Teksti loeti eesti keeles

Tuleviku-Eestis toimuv natuke "Blade Runneri" moodi lugu ehk siis peategelased kütivad ülekäte läinud androide, täpsemalt on loo keskmes perverdist omaniku vastu mässu tõstnud seksiandroid. Vahepeal põikab tegevus ka Lätisse (Eesti-Läti piiril paikneb piirikontroll ja Võnnus ehk Cesises tegutsevad islamivõitlejad). Natuke on paralleele ka autori antoloogias "Eesti nõid" ilmunud looga "Valvur".
Hindeks kokku "4-".
Teksti loeti eesti keeles

Lugu algab tänapäeva Eestis toimuva linnafantaasiana, ent läheb siis üle hoogsaks dimensioonidevaheliseks rännakuks. Minu meelest jäi see lugu kuidagi pealispindseks, mistõttu "rahuldavast" kõrgemat hinnet ma sellele panna ei suuda.
Teksti loeti eesti keeles

Täitsa sümpaatne tänapäeva Tartu teemaline linnafantaasia, mis ilmselt kõnetab paremini neid lugejaid, kellele see linn põhjalikult tuttav on.
Teksti loeti eesti keeles

Autorinime ja pealkirja järgi oleksin eeldanud Conani-laadis fantaasialugu, ent sedapuhku on tegu hoopis vanamoodsa pulpiliku kosmoseooperiga, mis on omas vormis hästi teostatud. Meenutas muuhulgas natuke Jekmovi loomingut.
Teksti loeti eesti keeles

Tänapäeva Jaapanis peab üks maffiajõuiguga ühinev noormees enda sobilikkuse tõestamiseks ühe kasutu bürokraadi ära tapma. Ülesanne osutub oodatust keerulisemaks ja sekkuvad tumedad jõud...
Teksti loeti eesti keeles

16. sajandi Jaapanis toimuva tegevusega poeetiline ja melanhoolne fantaasialugu, milles on oluline roll traditsioonilisel Jaapani teetseremoonial. Melanhoolsed ulmelood pole päris minu lemmikteema, ent omas laadis kahtlemata hästiteostatud lugu.
Teksti loeti eesti keeles
1.2026

Poola ulmekirjaniku aurupunk-tellise ingliskeelne tõlge ilmus eelmisel aastal. Autot on teost ise nimetanud "tõlkimatuks", sest see sisaldab muuhulgas arhailise vene keelega segatud arhailist poola keelt, grammatilisi eksperimente ja neologisme. Romaani tõlkimine oli ilmselgelt raskeks ülesandeks Ursula Philippsile, kes on lisanud köite lõppu artikli, milles ta selgitab tõlke erinevusi originaalist ja enda tehtud valikuid sõnade ning mõtete edasiandmisel.
"Jää" tegevusmaailma lahknevuspunktiks meie ajaloost on 1908. aasta Tunguusi katastroof, mille tagajärjel on hakanud Siberis levima mõistuslikud tulnukpäritolu jääkamakad (Philippsi tõlkes kasutatakse nende kohta saksapärast sõna gleissen, algupärandis oli selleks sõnaks lute). Gleissenid muudavad maist füüsikat ja keemiat, muuhulgas tekivad uued väärtuslikud metallid külmraud ja tungetitum. Lisaks muutub gleissenite poolt hõivatud aladel kolmevalentne matemaatiline loogika kahevalentseks ja "külmub" ühiskondlik ning poliitiline korraldus - Esimest maailmasõda ei toimu ja tsaariimpeerium jääb püsima.
Romaani tegevus algab Varssavis 1924. aasta suvel. Varssavi kuulub endiselt Vene impeeriumi koosseisu ja tänu gleissenitele on ilmastikuolud talvised. Peategelaseks on kaardimängusõltlasest matemaatikatudeng Benedykt Gieroslawski, kelle ukse taha ilmuvad ühel hetkel tsaarivalitsuse Talveministeeriumi ametnikud. Nendeni on jõudnud info, et Gieroslawski Siberisse asumisele saadetud isa on seal avastanud viisi gleissenitega suhtlemiseks ja nad soovivad, et poeg ta üles otsiks. Gieroslawski asubki Siberi Ekspressiga teele Irkutski poole. Tegevusse sekkuvad erinevad jõud, kellest mõne eesmärgiks on gleissenite säilitamine, teistel aga üleüldine sula. Tegelaste hulgas on ka erinevad ajaloolised isikud - Nikola Tesla on leiutanud seadme gleissenite sulatamiseks, Grigori Rasputin on muutnud jääkummardamise oma ususekti ideoloogiaks, Jozef Pilsudski juhib Siberis Jaapani toetatud Poola partisane ehk japontšikuid... Ja Nikolai Fjodorovi jüngrid otsivad gleissenitest vastust surnute elluäratamise ideele.
"Jää" on põnevate ideedega ja mastaapne, ent kohati veniv ning raskepärane romaan, ehkki selle süžee on iseenesest seikluslik. Minu meelest oli siin igasuguseid arutlusi ja muud loba natuke liiga palju, aga täiesti võimalik, et tõlkes läks palju kaduma. Ühe huvitava grammatilise eksperimendina tuleb mainida loo vormi - kui see algab minavormis, siis mingil hetkel jõuab Gieroslawski oma filosoofiliste mõtiskluste käigus arusaamisele, et teda polegi tegelikult olemas, misjärel lugu jätkub mingis veidras umbisikulises vormis (/../open the window/../). Palju on venekeelseid sõnu, algupärandis oli neid veel rohkem, aga Philipps on osad neist ära tõlkinud ja kõik need seletatakse lahti romaanile lisatud väikeses sõnastikus. Rohkelt on arutelusid matemaatilise loogika, ajaloo ja religiooni teemal ning viinavõtmise saatel filosofeerimine meenutab natuke vene kirjandust - eks toimub "Jää" tegevuski valdavalt Venemaal ja paljud selle tegelastest on venelased. 
Teksti loeti inglise keeles

Romaani tegevus toimub paralleelmaailmas, mis on muus osas nagu meie oma, aga selles toimib maagia, mida õpetatakse akadeemilise distsipliinina ülikoolides. Tegevusajaks on 1980-ndad aastad ja peategelaseks ameeriklannast (lõpupoole antakse mõista, et sarnaselt autorile hiina päritolu) Cambridge'i analüütilise maagia doktorant Alice Law. Alice'i juhendaja, keerulise ja üsna sandi iseloomuga professor Jacob Grimes on hiljuti koledas õnnetuses surma saanud ning kuna Alice vajab juhendaja abi kraadi kaitsmisel, otsustab ta juhendajale põrgusse järele minna. Põrguretkel liitub Alice'iga kaasdoktorant Peter Murdoch, kellega tal on samuti üsna keerulised suhted...
"Katabaasi" on võrreldud Susanna Clarke'i "Piranesiga" ja põhjus selleks on arusaadav - mõlemates raamatutes on juttu akadeemilisest maailmast ning selle varjukülgedest. Kuangi romaanis jääb sellest ülikoolielust ikka väga masendav mulje. Enamiku romaanist võtavadki enda alla rännakud hallilt masendavatel põrgumaastikul ja Alice'i sisekaemused ning hingepiinad (seejuures romaani pealkirjaks olevat sõna ei mainita tekstis kordagi). Väga see paks romaan mind kaasa haarata ei suutnud, ehkki olen akadeemilise valdkonnaga elus mõnevõrra kokku puutunud ja peategelaste mõtted ning probleemid olid mulle kohati mõnevõrra tuttavad. Hindeks "3+".
Teksti loeti eesti keeles

Zoltan Istvan on USA transhumanistliku ideoloogia aktivist, kes on muuhulgas ka vastava partei esindajana riigi presidendiks kandideerinud, sõites kampaania käigus ringi surnukirstu meenutava bussiga, mille eesmärgiks oli juhtida valijate tähelepanu inimeste vältimatule surelikkusele ja inimelu pikendavate tehnoloogiate väljatöötamise vajadusele. 
17. sajandi Prantsuse filosoofi Blaise Pascali loodud mõttemäng on tuntud "Pascali kihlveona" ja tähendab sisuliselt seda, et parem on olla usklik kui ateist, sest juhul, kui jumal on olemas, ootab sind hauataguses elus paradiis, kui aga jumalat pole, pole sa samuti eriti midagi kaotanud. Istvan on selle käesolevas romaanis edasi arendanud "transhumanistlikuks kihlveoks" - hauatagune elu võib ju olemas olla, aga kasulikum on ikkagi panustada füüsilisse surematusse selles maailmas, sest see on kindlam valik. 
Romaani tegevus algab lähituleviku USA-s, mida räsivad jätkuv majandussurutis (ilmselt kirjutamisaja mõjud) ja vastasseis kristlike fundamentalistide ning transhumanistide vahel. Protagonist Jethro Knights õpib ülikoolis filosoofiat ja alustab hiljem koos mõttekaaslastega võitlust kristlike fundamentalistide ning järjest enam nende selja taga seisva USA valitsuse vastu, et vabaneda transhumanistlikele teadusuuringutele seatud piirangutest. Teiste olulisemate tegelaste seast võib mainida Knightsi armastatut Zoe Bachi ja antagonistist mõjuvõimsat usujuhti reverend Belinasi. Knightsi loodud filosoofia kannab nime teleoloogiline egotsentriline funktsionalism ja selles on Asimovi kolme robootikaseaduse eeskujul loodud kolm transhumanismi seadust: 1) transhumanist peab üle kõige kaitsma oma eksistentsi; 2) transhumanist peab püüdma saavutada kõikvõimsust, minnes sellega nii kaugele kui võimalik, kuni see pole vastuolus esimese seadusega; 3) transhumanist peab kaitsma väärtust universumis, kuni see pole vastuolus esimese ega teise seadusega.
Romaan algab ja kulgeb esialgu pigem poliitilise põnevikuna, ulmeline tehnoloogia tuleb mängu lõpupoole. Visioon Knightsist, kes Transhumania-nimelise ujuva linnriigi diktaatorina kogu maailma sõjalaevastike vastu sõda peab, toob meelde 20. sajandi alguse ulmelood kõiksugu "hulludest teadlastest" (nt Tolstoi "Insener Garini hüperboloid"). Teatud paralleelid tekkisid mul ka Veskimehe "Kuu ordu" tsükliga - mõlemal juhul luuakse mingi eesmärgi nimel ülejäänud inimkonnale vastanduv uus ühiskond - Veskimehel edendab Kuul paiknev Kuu ordu kosmosehõivamist, Istvanil ookeanidel seilav Transhumania surematuse-uuringuid. Paremlibertaarne ideoloogia kumab romaanist ülepea läbi ja selle eest on autorit ka kõvasti kritiseeritud - Knights tundub kohati psühhopaadina, kes mõtleb vaid isikliku surematuse peale, ei hooli grammigi võrra vaestest või saamatutest inimestest ja hävitab sõjategevuses süstemaatiliselt ja sihilikult inimkonna kultuuripärandit. See teatud antihumanistlik joon ei pruugi ilmselgelt paljudele lugejatele meeldida, ehkki lõpuosa helges tulevikunägemuses tõmmatakse sellega mõnevõrra tagasi.
Kokkuvõtteks: on filosoofiat, poliitikat, tehnoloogiat ja märulit. Päris maksimumhinnet ma romaanile anda ei suuda, peamiselt seetõttu, et isegi mulle tundus peakangelase mõttemaailm kuidagi kummaline ja raskesti samastutav. Aga omapärane lugemine igatahes. 
Teksti loeti inglise keeles

Lugu tugineb tänapäevalgi populaarse vene filosoofi Nikolai Fjodorovi hüpoteesidele kunagi surnud inimeste elluäratamisest kauges tulevikus. Enamik loost keskendub minategelase mõtetele ja emotsioonidele, otsest tegevust on siin vähe. Loo lõppedes turgatas, et mõne teise autori jaoks võiks tegu olla esimese peatükiga romaanist.
Teksti loeti eesti keeles

Lugu, mis kujutab endast 20. sajandi alguse Viljandimaal tegutseva rootslasest arsti minajutustust, lummab just oma ideerohkusega - kui algul näib olevat tegu puhtal kujul üleloomuliku looga, siis mingil hetkel tuleb sisse ka tugev teaduslik-fantastiline element. Just see pöörane ideerohkus kahekümne viie lehekülje pikkuses tekstis määrabki minu jaoks loo hinde.
Teksti loeti eesti keeles

Päris põnev lugu mehest, kellel on võime noort inimest nähes täpselt ette kujutada, milline too vanast peast välja näeb. Ajapikku hakkavad selle võimega seotud probleemid tema jaoks süvenema...
Antoloogias "Kuumad allikad" ilmunud lugude keelekasutust pole moodsamaks toimetatud, aga käesolevas loos tundub ühes kohas, et seda oleks ehk siiski vaja olnud - nimelt sõna "karm" "vingugaasi" tähenduses, mis oli vähemalt mulle täiesti tundmatu.
Teksti loeti eesti keeles

Õudusloo tegevuskohast on raske aru saada - mingites detailides meenutab see Eestit, ent peategelasel on šoti perekonnanimi (Touard). See Julius Touard on ootamatult päranduse läbi pururikkaks saanud eraklik vanapoiss, kes on omandanud isikliku mõisa koos pargiga. Ühel päeval saabub mõisa Touardi tädi koos noore ja ilusa tütrega, kellesse mees ära armub. Mõlema naise olemises ja käitumises on seejuures midagi veidrat...
Lugu mõjub kohati üsna raskepäraselt ja polnud eriti libe lugemine, ent kasvõi idee ja lõpupuändi eest väärib see minu meelest "4".
 
Teksti loeti eesti keeles