Karel Michal

Tegelikult jutustab B. kahte lugu, mis toimuvad küll “samas maailmas”, kuid omavahel eriti ei haaku. Ma ei teagi, kas viga on autoris või kujundajas. Pehmelt öeldes on asi õige segane. Teksti sees viidatakse “inetule loole koera ja toatüdrukuga” – seal on isegi tärn, mis paneb joonealust märkust otsima (seda pole ei samal leheküljel ega ka mitte jutu lõpus) – edasi lugedes jõuan lõpuks tärnini (näe, oligi jutu lõpus!), mis asetseb ülejärgmise lehekülje alguses. Olin nõutu. Lugesin selle nn 3 lk-se joonealuse läbi ega saanud loo liigendusele enam absoluutselt pihta. Miks see seal oli? Ok, kui on üks lugu, siis on üks lugu, kui kaks siis kaks. Äkki oleks targem olnud jutt peatükkideks jaotada või see “teine lugu” kuidagi mõistlikult eelmise sisse põimida! Või siis kaks ühe pealkirjaga lugu kahe alapealkirjaga varustada. Sellisel kujul mõjub see paraku täieliku “pornograafiana”.

Kokkuvõttes sogane ja mitte eriti köitev värk. Keeleliselt on tekst hea ja loetav, sisu jääb aga väga nõrgaks.

(Milleri sõnavõtt pani mind mõtlema, et äkki olen hinnangus natuke ülekohtune olnud. Vaatasin jutu veelkord üle... ja olen nõus hinnet ühe palli võrra kergitama, aga ainult keelelisuse arvelt. Sisult on ikkagi tegu nõrga looga.)

Või kas oli? Igaljuhul tõusis ta minu jaoks kuidagi eriti säravana esile selle muidu solgi- ja soolikaromantikast nõretava uue Marduse kogu taustal ;-) Jutu "hakitud" ülesehitus? Nojah, veider, aga millise seadusega on keelatud? Üks mu hea tuttav õpetab puuetega lapsi ja vägisi meenub, et nende puhul peavad asjad olema rangel harjunud korras, muidu nad satuvad segadusse, saavad kurjaks...

Mis mind aga kõige rohkem kurvastab, on süvenev lõhe arvutimängudest inspireeritud pealiskaudse näts-müts-kultuuri ja nö süvakultuuri vahel. Olen nõus - ja olen seda korduvalt väljendanud -, et viimane on kohati kaanonites kinni, kohati ideepõuast tolmkuivaks muutunud ja kohati talumatult igav. Kuid hea kirjandus kui selline on aastatuhandetega kristalliseerunud ja loomulikult nõuab see oskusi, mis meie kuldkalatüüpi kultuuri ajastul tunduvad arhailisena - teadmisi ja süvenemist. Ei anta iga kolme sekundi tagant uut kaadrit, ei seletata põhikooli inglise keele baasil arusaadavalt "sõjaisand on kahemeetrine ja karvane, kirves meetrine ja rauast; oskused..." Kuhupoole jääb siis ulme, kui tundub, et see ei ole mitte sama publik, kes on suuteline lugema head kirjandust ja ulmet? Kas SF peakski minema kirjanduseks (selle reservatsiooniga, et üldiselt maagilise realismiga sarnanevas suunas otsitakse veel ka teaduslik-tehnilist ja sisulis-loogilist võimalikkust) ja jätma fantasy nii meeleliselt kui keeleliselt lihtsustatud eskapistlike tungide rahuldamise vahendiks? Ma tean - äärmiselt õel ja ebaõiglane küsimuse asetus...

Ajaloolise tõe huvides olgu lisatud, et «Marduse"-antoloogia avaldamislatti see lugu omal ajal ei ületanud.

Tegelikult tahaks hoopis iriseda millegi kallal mis selle jutuga otseselt seotud ei olegi. Mis imelik komme see eesti autoritel on endale võimalikult "välismaiseid" varjunimesid võtta? Kas nad arvavad et nende looming tundub seeläbi kuidagi parem? See tuletab meelde 1980ndate lõpu kooperatiivide tegemise aega kus iga kooperatiivitegija üritas panna oma kooperatiivile nime mis sisaldas võimalikult palju ikse ja igrekeid. Tulemus oli pahatihti naeruväärne ja piinlik.

See lugu Fleiodist ja koerast tundus algul olevat sinna lisatud väikse huumori pärast aga siis kui koer ära tapeti hakkas peas kibrutama kahtlus, et see ei ole sinna üldse sellel eesmärgil lisatud. Ja kui veel tüdruk maha löödi ja poiss jalga lasi sain aru, et selles ei olnud midagi koomilist. Kui aga autor oli mõelnud seda nati verise naljaloona ei meeldinud mulle see lugu mitte teps aga kuna seda ei tea ei hakka siin ka hindega jamama.

Tundus, et Cathleen Q. Brookland on hea kirjanik ja ma arvasin, et temalt on rohkem jutte ilmunud ning selle tõttu tabas mind üllatus kui ma BAASis nägin, et tal on kokkuvõttes vaid kaks juttu ilmunud! Aga loodan, et temalt ilmub tulevikus midagi paremat, midagi sellist milles oleks ka mõte sees! Muidu oli selline keskmiselt hea jutt. ;)

Jah, jutus on mõningaid sümpaatseid (naiselikke) momente, näib et nii mõndagi tuleb autoril otse hingest, aga - first things first - lugu hakkab peale kompositsioonist ja tundmatu maailma mängutoomine vaid selleks, et teda otsast pisut nakitseda, on lihtsalt pillav ümberkäimine inimesele antud resurssidega. Piinlik lugu.

Õigus on kahtlemata Valgel Varesel, kes nimetab kirjatükki etüüdiks. Kahtlemata on tegu õnnestunud etüüdiga. Ainuke häda vähemasti minu puhul on tolles, et mul pole viitsimist lugeda mingeid suvalisi jupikesi maailmast, millest mul vähimgi ettekujutus puudub ja millistestlähiajalgi vististi midagi põhjapanevamat teada ei saa.

Paljusid eelpoolkirjutajaid on häirinud lugu koerakesest. Mind ei häirinud. Ehkki ega ta mingit vaimustust kah ei tekitanud. Sama mõtekas kui kogu eelnev. Hinne on selline mitte teab mis tugev "rahuldav"

Ega mulje oli ka sarnane. LeGuini saab lugeda, sest ta oskab maalida rasvaste pintslitõmmetega eredaid, kirkaid kuid paraku ülimalt naivistlikke pilte ja sama on ka Brooklandiga. Naisteromantika parimas vaimus on sisse segatud traagiline armastuslugu, aga ka kauge lootus tulevikus toimuvale õnnekspööramisele. Muidu on aga tegu sellise klants olustikupildikesega ruraalses, kergelt romantilises pseudokeskaegses fantasymaailmas, mis peaks tugevamalt põksuma panema iga realismi jälestava tehnofoobi südame. Pikemaks eskapismiks oli lugu paraku liiga lühike, ja ei saand ka mina aru sest "ühe loo sees on tegelikult kaks, teineteisesse suht mittepuutuvat lugu" - süsteemist, mis joonealusega kavalalt oli loodud. Aga see ilueedi ja koerakese lugu ei häirinud.