Karel Michal

Raamat täitis eesmärgi mille olin enne lugemahakkamist püstitanud ja samas ei täitnud kah. Kohe peaaegu algusest läksid lahti vägevad võlurite kaklused ja samas oli ka selge, et maagiat esineb siin tunduvalt rohkem , kui mulle meeldiks ja õige pea olid ka lohemaod platsis. Samas oli see maagia meeldivalt kõle ja sünge ja lohesid esines vast paaril leheküljel pea 700 – st.

Põhiprobleem peitub hoopis milleski muus. Moodsamale fantasyle kohaselt päris peategelasi siin ei olegi. Selle asemel on arutu hulk igasugu teisejärgulisi tegelasi, kellede kõikide nimede, ametite, hetke asukoha ja kõikide nendevaheliste inimsuhete meelespidamiseks peaks pea asemel kompuuter olema. Sama kehtib süzhee kohta. Mingit vähegi mõistetavat sisukokkuvõtet on küllalt raske teha, sest kõik need sajad tegelased sebisid vahetpidamata küllalt suure kontinendi erinevates äärtes asuvates kohtades ringi. Mõistmist teeb ka raskemaks asjaolu, et kogu lugu hakkab pihta justkui poole pealt ja kirjanik pole pidanud vajalikuks taustu selgitada (kuigi raamatule eelneb ja järgneb hädavajalik lisa tegelaste nimede, ametite, seltskondliku positsiooni jm. sellisega). Esimesed 120 – 130 lehekülge ei saa mitte s…..i aru, siis hakkab kogu sest kirevast fantastiliste pildikeste jadast mingi idee kooruma.

Küllalt lihtsustades võib sisust rääkida kui Malazani Impeeriumi aastakümneid kestnud vallutamis- ja laienemissõdade kroonikast. Impeerium ise asub kuskil hoopis teisel kontinendil, vallutustega tegelevad okupatsiooniarmeed. Enim tähelepanu pööratakse kahtlaselt Glen Cooki Black Companyd meenutavale eriüksusele nimega Bridgeburners. Terve trobikond tegelasi tuleb Malazani kurjakuulutava tähelepanu alla sattunud vabalinna Darujhistani elanike hulgast: alkeemikud, maagid, vargad, palgamõrvarid, erinevad kõrtsikülastajad, aadlikud jne. Sündmuste käiku sekkuvad erinevad jumalad ja pooljumalad; neid on samuti loendamatu arv. Kogu kupatusele lisab peamurdmist juurde äärmiselt keerukas maagiasüsteem, millest enam – vähemgi aru saamiseks kulub samuti hulk lehekülgi.

Üldmulje on paar päeva peale lõpetamist ja settida laskmist segane. Ühest küljest nagu päris põnev, teisest küljest jälle loendamatute üksteisest eristamatute tegelaste sekeldamised, mida lugedes tuli pidevalt unega võidelda. Arvestades, et tegu on autori debüüdiga, teen kerge allahindluse ja annan “nelja”. Aga vääääga pika miinusega.

Lukase vastumeelsust maagiale ja maagilistele olenditele ei jaga. Vastupidi - kui neid ikka fantasy romaanis on, siis tore. Muidugi on veel toredam, kui neisse suhtutakse omas stiilis (mitte nagu nüüdne suur kuulsus Paolini, kelle sopast lausa filmi ja arvutimängu lavastatakse), mida Erikson ka suht teeb.

Vast üheks huvitavamaks asjaks mitmete tegelaste juures peaksin asjaolu, et kirjanik seab oma peategelased üksteise vastu. Põmst nagu Martin, kuid Martinil on see hea ja halb pool siiski selgemini defineeritud, samas, kui siin nõnda hästi ei ole. Et okei - Whiskeyjack oma Bridgeburneritega ja teised temaga heas mõttes seotud peategelased on küll võimuahne imperaatori poolel, aga vastased - Kruppe oma gängiga ja Baruk võtavad oma kaaslaseks Rake, kes on hoolimata oma positiivse karakteri mõjuta enamiku raamatust salapäraste eesmärkidega tegelane (ja tegelikult mingi salapära jääb ka pärast pikki kõnelusi Barukiga). Ja üldsegi keskendub Erikson rohkem nende väikeinimeste tegemistele, nõnda, et kohati ununedagi võib, mida tegelikult tegelastel plaanis on teha.

Huvitavaks pean Eriksoni suhtumist jumalatesse. Pole küll Pratchetti irooniliselt naljatav toon, kuid neid ette kujutades ega kaugele jää. Eriti tundub Kettamaailmalik Oponn, kellel on küll võimu, kuid see jääb mingitesse piiridesse ja kui asi väljub kontrolli alt ähvardab neid läbikukkumine ja minnakse närvi. Jumalikust rahust pole juttugi. Mis on minu meelest suht positiivne.

Milles siis probleemid? Suurt osa romaanist täidab... Sahkerdamine oleks vist täpseim sõna. Kamp tegelasi mingis x-maailmas on paisatud tapmisse ja tagaajamisse, kusjuures esialgu ei paista nad isegi mingid karakterid olevat. Okei, hiljem mitmed värvikad karakterid, nagu Kruppe, siiski avanevad, aga rõhuva osa romaanist näivad enamus tegelasi ülevärvitud malenuppudena. Kuuldavasti oli Eriksonil esialgu kavas rollimäng kirjutada, aga lõpuks otsustas romaani kasuks. Laua taga täringuid veeretades on seda sündmustikku võib-olla huvitav läbi mängida, ent lugeda surmtüütu. Samuti ei lähe absoluutselt korda nende eesmärgid, kogu see madin jääb kuidagi kaugeks, mõistetamatuks, mõttetuks.

Martin, Williams või Jordan on kirjeldanud etnilisi erinevusi romaanides esinevate maade vahel, ent siin need puuduvad. Nii Malazan kui Darujhistan on täpselt ühesugused pseudokeskaegsed maad. Ärge laske end petta Darujhistani eksootilisest nimest-siin pole midagi idamaist, lihtsalt üks järjekordne Ankh-Morpork, kus pesitsevad maagid, salamõrtsukad, vargad jne. Minu meelest ei erinenud ka eri maade isikunimed absoluutselt üksteisest.

Viimase saja lehekülje jooksul läks veidi huvitavamaks, ent üldiselt oli romaan äärmiselt tüütu ja valdavalt pressisin ennast sellest jõuga läbi, kuna pole kombeks raamatuid pooleli jätta. Kohatine huvitavus on ka põhjuseks, miks "rahuldava" kätte saab. Ent üldiselt soovitaksin hoiduda ja eelnenud "neljadest"-"viitest" ma tõesti aru ei saa.

Lisaks peab pühadustteotava steitmendi tegema ja märkima, et Erikson on minu meelest Martinist mõnevõrra parem, aga tegelikult on säärased võrdlused veidi mõttetud - nagu ei ole pointi jageleda, kas parem on viiner või lihapall, maitseasi ju. Eriksoni saaga ja Martini sari on lihtsalt niivõrd erineva ambitsiooniga ja ka erinevalt teostatud. Süngeid toone on mõlemas, aga Eriksoni storytelling on märksa keerukama ülesehitusega. Siin on olemas see Habichti kiidetud Zelazny-laad, kus lugeja visatakse mingite mastaapsete sündmuste sisse ja esimesed 200 lk-d ei saa tõesti halligi aru. Aga see on omamoodi lahe! Eriksoni sajakonna tegelase ja umbes 25-35 peamise tegelase ning (alguses) umbes 10 sü˛eeliini jälgmine on keerulisem, Martin kirjutab lihtsamalt, lineaarsemalt. Millest võib olla tingitud ka tõik, et ta Eriksonist üüratult popim ja fännatum on.

Kõik erinevad maagia-, ajaloo-, mütoloogia- ja poliittasandid on siin alguses paraja segapudruna koos, aga pingutus end neist läbi närida on miskil kombel väga suurt rahuldust pakkuv, üks sõber tõi välja väga hea paralleeli - George R. R. Martini puhul on meil suuresti siiski tegu Rooside sõdade loo modifikatsiooniga, kus esimestes köidetes palju muud ei olegi, siin on aga juba algusest peale niipalju tasandeid ja nüansse, et hoia ja keela. Mulle meeldivad mõlemad, aga Erikson oma keerukama romaanikuvandi tõttu lihtsalt rohkem. Eriti hakkasin seda tsüklit lugedes just mõtisklema sellele, kui keskpärased on tänapäevased ulmeraamatud just oma romaanilahenduse poolest - ja see köide ning sari laiemalt on sellest patust puhas. Siin on meil ka näide eelkõige kui suurepäraselt komponeeritud romaanist.