Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Steven Brust ·

Jhereg

(romaan aastast 1983)

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
  • Sündmuste horisont
Hinne
Hindajaid
6
0
0
0
0
Keskmine hinne
5.0
Arvustused (6)

Peale mõningast kõhklust otsustasin viie kasuks. Romaan on kummaline, isegi väga. Jhereg on ilmumisjärjekorras esimene osa Palgamõrtsukas Vladi seiklustest, küll aga mitte sarjasisest kronoloogiat jälgides. Tegu on dark fantasyga, ja sünge see raamat ongi, umbes samamoodi kui näiteks TV sari Sopranod on sünged. Kõige rohkem meenutabki Vlad Taltose sari Zelazny Amberit, miksituna sobivalt Sopranode või Mario Puzo Ristiisaga. Tegevus toimub Dragaera Impeeriumis. Dragaeranid, kes ei ole inimesed, on jagunenud 17 klanni, mis kõik on nimetatud mingi looma järgi. Vlad kuulub Jheregi klanni, mis ainsana laseb oma ridadesse ka inimesi, keda üldjoontes peetakse alamateks olenditeks. Jhereg on ka tiivuline lohesarnane loom, kes istub Vladi õlal ja kellega tal on telepaatiline side, ning kes toimib silmade, kõrvade ning ihukaitsjana. Maailmas on ka keerukas maagiliste loitsude, needuste ja nõidumiste süsteem. Steven Brust avaldab selle kõik vihjete ja lausekatkete kaudu. Kirjeldusi pole siin eriti palju, peaaegu kogu tekst on tegelaste kahekõned ja vestlused. Vladi poole pöördub klient ja palub üles leida klanni nõukokku kuuluv liige, kes on enamuse klanni kassaga teadmata suunas kadunud. Vlad teeb isiku asukoha kiirelt selgeks, kuid loomulikult pole ükski asi nii, nagu ta algul paistab. Tegelased, kuigi ebamaised, panevad Zelazny Amberi printsid paistma lasteaiakasvatajatena ja ise sobiks nad kogu täiega Puzo Ristiisasse. Vlad ise meenutab eelkõige Chandleri Marlowe`d, ainult alumise huule külge kleepunud sigaret ja poolik viskipudel on puudu. Huvitav, äärmiselt pinev ja põnev lugemine, mis nõuab küll esimese 50 - 80 lehekülje peal äärmist tähelepanu, et üldse millelegi pihta saada. Kuid kui see takistus on ületatud, järgneb äärmiselt huvitav lugemiselamus. Garanteeritult.
Teksti loeti inglise keeles

Romaani algus räägib Vladi lapsepõlvest, sellest, kuidas ta leidis endale maagi `sõbra` (eesti keele terminoloogia jätab soovida) - mürgise lendsisaliku jheregi ja ja õige pinnapealselt ka sellest, kuidas liitus samanimelise Jheregi klanni Organisatsiooniga.
Seejärel hüppab tegevus sujuvalt ja ette hoiatamata Vladi karjääri hiilgeaegadesse. Ülesehituselt üsna iseseisev raamat..

Vladile tehakse uskumatult ahvatlev pakkumine äärmiselt ohtliku ja mõjuvõimsa jheregi poolt kui ilmneb, et üks klanni mõjuvõimsamaid isikuid on nõukogu kassaga jalga lasknud. 42. `töö` tema karjääri jooksul, nagu selgub. Häda on selles, et tulevane laip on valinud endale 17x päevaks ideaalse varjupaiga (ja veel Vladi sõprade juures), iga päev ootamist võib aga klanni au ja väärikuse hävitada. Vlad muutub tülikaks.
Vahelduseks tehakse ka väike tagasivaade planeedi ajalukku ning dragaeranite põlvnemisse ning geneetikasse ja klannide kujunemise tagamaadesse. Seletatakse ära, mis on nn. keelatud impeeriumieelne maagia. Ja ilmneb, et üks tsükli läbivatest tegelastest on nii umbes 200000 aastat vana. Ja et dragaeranitel on klannimälu ka eelmiste elude kohta. Ning et Vlad oli kunagi eelmises elus Aliera vend, Jheregi klanni looja etc etc. Tõeline seebiooperlik segadus.
Peab ka märkima, et selles romaanis ilmutab enamik tegelasi tavalisest märksa suuremat künismi.
Tapetakse Morrolan ja olukord kipub kontrolli alt väljuma.. Jheregide sooritatud mõrv draakonite juures tooks kaasa klannidevahelise sõja.

Lõpus, nagu ikka, kipub selguma, et kõik on märksa keerulisem ja pahupidisem kui alguses tundus... ..ja erinevate tegelaste motiivid samuti. Lõpplahendus on tehniliselt piisavalt keeruline ja huvipakkuv. Ja täiendatud ühe peategelase naisevõtuga.. ..mis toob automaatselt kaasa naiste kasvatamise küsimused... :)
Väga hea raamat ja piisavalt segane. :))

Teksti loeti vene keeles

Esimesena kirjutatud teos. Vägeva asjaga on Brust maha saanud, kusjuures suuremaid lahkhelisid erinevate teoste vahel, olenemata nende kirjutamise järjekorrast pole veel täheldanud. Kui kronoloogias ettepoole jäävaid teoseid poleks lugenud, oleks sellest olnud raske aru saada, kuna maailm on väga järjepidev. Nagu eelnevates Vlad Taltose sarja teostes on intriige kuhjaga, millest põhiliseks on killerite kassaga põgenenud laekur. Ja loomulikult tuleb just Taltosel see sasipundar lahendada.

Õnneks ei alustanud Brust oma maailma loomist 100 leheküljelise kirjeldusega peategelasest, tema olmest ja riigi poliitilisest korraldusest, vaid asus kohe sündmuste juurde. Ta pakkus selle asemel huvitav pildi sellest, kohalikest sotsiaalsetest suhetest ja poliitilistest fraktsioonidest ning sellest kuidas draegara elanikud oma pikaealisusega võivad probleemide lahendamisele hoopis teisest küljest läheneda, kui “idast pärinevad” lühiealised. Samas aga on probleemi lahendamiseks vaja mõtlemise paindlikust, millele pikast elueast ja pika planeerimise võimalikkusest tulenev rahulikkus just kaasa ei aita.

Teksti loeti vene keeles

Ma kõhklesin päris pikalt nelja ja viie vahel ning otsustasin lõpuks ikka viie kasuks, kuigi väga napilt. Midagi jäi jutus justkui puudu ja kohati andis see tunda.

Vlad Taltose isa ostis kunagi omale ajal Jheregi aadlikutiitli, paljuski tänu millele on ta nüüd lugupeetud "ärimees". Temaks äriks on kõrilõikamine ning Vlad on selles kunstis osav. Võiks isegi öelda, et ta on oma alal üks paremaid (salapärane Mario muidugi välja arvata). Dragaeranite impeeriumis on see inimese kohta päris kobe tulemus, sest kuigi dragaeranid ise näevad bälja nagu inimesed, pole nad seda mitte üks teps. Nad elavad tuhandeid aastaid vanaks, nad on inimestest suuremat kasvu ja neil ei kasva habe. Inimesi peavad nad tüütuseks, kes oma lühikeste eludega ei ole väärt sama õhkugi hingama. Paraku inimesed (või idarahvas, nagu neid kutsutakse) ei kavatse kuhugi kaduda ja dragaeranite ning inimeste vahel valitseb hetkel vaherahu. Vladile meeldis noorukipõlves dragaeranitele kitli peale anda ning palgamõrtsuka ameti valis ta paljuski seetõttu, et ta sai tegeleda oma lemmikstegevusega ning lisaks veel saada selle eest makstud.

Impeeriumi ülesehitus on küllalt tänapäevane. Kuna maagial on selles maailmas oma koht, pole keegi viitsinud tehnikaga jännata. Küll aga on arenenud mõned teadusalad, nagu näiteks geneetika. Idarahvas kasutab veel šamanistliku nõiakunsti, mille abil Vlad omale kaaslaseks pisikese lohe moodi eluka, jheregi, on soetnud. Muide, koos aadlitiitliga sai Vlad õiguse kasutada ka impeeriumi maagiat, mis enamustele inimestele kättesaamatu on. Selline ta siis ongi, see meie Vlad, võlur, nõid ja kõrilõikaja.

Kord pöördus Vladi pole Jheregi klanni juhte ning pakkus talle üüratu tasu eest väga diskreetset tehingut. Jheregi klann on üles ehitatud nagu maffia ning ka nende tegevusvaldkonnad on äravahetamiseni sarnased. Selgus, et klanni tipptegijatest on kogu kass kotti toppinud ning plehkat teinud. Kui kuuldus sellest peaks rahva sekks jõudma kaotavad jehreglased teiste silmis igasuguse respekti, lisaks jääb kõigile mulje, et neid ongi väga lihtne röövida ning loomulikult ei ole selline finantsmõlk ka ärile hea. Vladile pakutakse diili, et ta peab pahategija üles leidma, tegema mis vaja ja raha tagasi tooma. Vlad nõustub.

Selgub, et pahategija ei proovigi põgeneda, vaid seab ennast positsiooni, kus tema tapmine vallandaks Jheregi klanni ja Draakoni klanni vahelise sõja. Taoline sõda on kord juba toimunud ning mõlema jaoks katastroofiliste tagajärgedega. Vlad leiab ennast ebameeldivast positsioonist .. tal on vaja mees tappa ja samas on tal vaja vältida kodusõda. Olukord on raske ja iga mööduva tunniga võib tekkida olukord, kus kogu asi tuleb avalikuks.

Vlad on terava keelega tüüp ja mõnes mõttes meenutab Terasrotti -- ta on terava mõistusega, pisut arrogante ja oma võimetes kindel. Ka huumorisoonega on tal kõik korras ning tegelikult ainuke asi, mis mulle selle raamatu juures ei istunud oli tema naiste karakter, mis sisuliselt oli mees naise riietes. Aga see probleem kipub olema pooltes ulmeraamatutes tänapäeval ja seega mõnes mõttes ei ole enam nii õudne apsakas.

Teksti loeti inglise keeles
x
Kristjan Rätsep
15.09.1983
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustused:

Hoolimata ülivõrdes kiidusõnadest hakkasin seda romaani lugema üsna madalate ootustega - "ulmekriminull korporatiivsest maailmast ja telepaatidest" kõlas surmigavalt. Kriminullid mulle üldiselt ei meeldi ja ka käesolevas romaanis pühendati suurt tähelepanu mõrvajuurdlusele, mille detailidesse lugeja justkui põnevusega süüvima peaks... aga milleks? Tappis üks rikkur teise ära, kumbki polnud tegelasena sümpaatne - miks ma peaksin lugejana hoolima sellest, kas ja kuidas see juhtum lahendatakse?
Samas autori stiil on värvikas ja põnev - näiteks tulevikurikkurite dekadentlike meelelahutuste ja telepaatide omavahelise suhtluse kirjeldused või peategelast romaani lõpupoole haarav kummaline hullus. Või romaani mõistatuslik ja pahaendeline pealkiri, mille tegelik tähendus avaneb lugejale alles päris lõpus. Samas pean ma psühhoanalüüsi sissetoomist selgelt miinuseks ja kogu sellest freudismist arvan ma umbes samamoodi nagu John W. Campbell. 
Kokkuvõttes üsna vastuolulisi tundeid tekitav romaan, mida otsustasin kokkuvõttes hinnata "3+"-iga.
Teksti loeti eesti keeles

Lugu tellimustööna vanasse mõisahoonesse sissemurdvast raamatuvargast on küll enam-vähem normaalselt kirja pandud, ent midagi huvitavat selles loos minu jaoks polnud. 
Teksti loeti eesti keeles

Salapärane õhustik ja loodud lähituleviku-maailm on päris hästi välja kukkunud. Miinuseks võiks pidada vast teatavat lõpetamatust - lugu katkeb suvalises kohas ja tundub, nagu see oleks osa millestki suuremast. 
Teksti loeti eesti keeles

Loo idee on vanamoodne (teadlaste tehtav katse ja selle eetilised tagajärjed), ent kirjeldatud tehnoloogia on moodne ja autor ka ei moraliseeri eriti. Minu meelest täitsa korralik lugu.
Teksti loeti eesti keeles

Tuleviku-Eestis toimuv natuke "Blade Runneri" moodi lugu ehk siis peategelased kütivad ülekäte läinud androide, täpsemalt on loo keskmes perverdist omaniku vastu mässu tõstnud seksiandroid. Vahepeal põikab tegevus ka Lätisse (Eesti-Läti piiril paikneb piirikontroll ja Võnnus ehk Cesises tegutsevad islamivõitlejad). Natuke on paralleele ka autori antoloogias "Eesti nõid" ilmunud looga "Valvur".
Hindeks kokku "4-".
Teksti loeti eesti keeles

Lugu algab tänapäeva Eestis toimuva linnafantaasiana, ent läheb siis üle hoogsaks dimensioonidevaheliseks rännakuks. Minu meelest jäi see lugu kuidagi pealispindseks, mistõttu "rahuldavast" kõrgemat hinnet ma sellele panna ei suuda.
Teksti loeti eesti keeles

Täitsa sümpaatne tänapäeva Tartu teemaline linnafantaasia, mis ilmselt kõnetab paremini neid lugejaid, kellele see linn põhjalikult tuttav on.
Teksti loeti eesti keeles

Autorinime ja pealkirja järgi oleksin eeldanud Conani-laadis fantaasialugu, ent sedapuhku on tegu hoopis vanamoodsa pulpiliku kosmoseooperiga, mis on omas vormis hästi teostatud. Meenutas muuhulgas natuke Jekmovi loomingut.
Teksti loeti eesti keeles

Tänapäeva Jaapanis peab üks maffiajõuiguga ühinev noormees enda sobilikkuse tõestamiseks ühe kasutu bürokraadi ära tapma. Ülesanne osutub oodatust keerulisemaks ja sekkuvad tumedad jõud...
Teksti loeti eesti keeles

16. sajandi Jaapanis toimuva tegevusega poeetiline ja melanhoolne fantaasialugu, milles on oluline roll traditsioonilisel Jaapani teetseremoonial. Melanhoolsed ulmelood pole päris minu lemmikteema, ent omas laadis kahtlemata hästiteostatud lugu.
Teksti loeti eesti keeles
1.2026

Poola ulmekirjaniku aurupunk-tellise ingliskeelne tõlge ilmus eelmisel aastal. Autot on teost ise nimetanud "tõlkimatuks", sest see sisaldab muuhulgas arhailise vene keelega segatud arhailist poola keelt, grammatilisi eksperimente ja neologisme. Romaani tõlkimine oli ilmselgelt raskeks ülesandeks Ursula Philippsile, kes on lisanud köite lõppu artikli, milles ta selgitab tõlke erinevusi originaalist ja enda tehtud valikuid sõnade ning mõtete edasiandmisel.
"Jää" tegevusmaailma lahknevuspunktiks meie ajaloost on 1908. aasta Tunguusi katastroof, mille tagajärjel on hakanud Siberis levima mõistuslikud tulnukpäritolu jääkamakad (Philippsi tõlkes kasutatakse nende kohta saksapärast sõna gleissen, algupärandis oli selleks sõnaks lute). Gleissenid muudavad maist füüsikat ja keemiat, muuhulgas tekivad uued väärtuslikud metallid külmraud ja tungetitum. Lisaks muutub gleissenite poolt hõivatud aladel kolmevalentne matemaatiline loogika kahevalentseks ja "külmub" ühiskondlik ning poliitiline korraldus - Esimest maailmasõda ei toimu ja tsaariimpeerium jääb püsima.
Romaani tegevus algab Varssavis 1924. aasta suvel. Varssavi kuulub endiselt Vene impeeriumi koosseisu ja tänu gleissenitele on ilmastikuolud talvised. Peategelaseks on kaardimängusõltlasest matemaatikatudeng Benedykt Gieroslawski, kelle ukse taha ilmuvad ühel hetkel tsaarivalitsuse Talveministeeriumi ametnikud. Nendeni on jõudnud info, et Gieroslawski Siberisse asumisele saadetud isa on seal avastanud viisi gleissenitega suhtlemiseks ja nad soovivad, et poeg ta üles otsiks. Gieroslawski asubki Siberi Ekspressiga teele Irkutski poole. Tegevusse sekkuvad erinevad jõud, kellest mõne eesmärgiks on gleissenite säilitamine, teistel aga üleüldine sula. Tegelaste hulgas on ka erinevad ajaloolised isikud - Nikola Tesla on leiutanud seadme gleissenite sulatamiseks, Grigori Rasputin on muutnud jääkummardamise oma ususekti ideoloogiaks, Jozef Pilsudski juhib Siberis Jaapani toetatud Poola partisane ehk japontšikuid... Ja Nikolai Fjodorovi jüngrid otsivad gleissenitest vastust surnute elluäratamise ideele.
"Jää" on põnevate ideedega ja mastaapne, ent kohati veniv ning raskepärane romaan, ehkki selle süžee on iseenesest seikluslik. Minu meelest oli siin igasuguseid arutlusi ja muud loba natuke liiga palju, aga täiesti võimalik, et tõlkes läks palju kaduma. Ühe huvitava grammatilise eksperimendina tuleb mainida loo vormi - kui see algab minavormis, siis mingil hetkel jõuab Gieroslawski oma filosoofiliste mõtiskluste käigus arusaamisele, et teda polegi tegelikult olemas, misjärel lugu jätkub mingis veidras umbisikulises vormis (/../open the window/../). Palju on venekeelseid sõnu, algupärandis oli neid veel rohkem, aga Philipps on osad neist ära tõlkinud ja kõik need seletatakse lahti romaanile lisatud väikeses sõnastikus. Rohkelt on arutelusid matemaatilise loogika, ajaloo ja religiooni teemal ning viinavõtmise saatel filosofeerimine meenutab natuke vene kirjandust - eks toimub "Jää" tegevuski valdavalt Venemaal ja paljud selle tegelastest on venelased. 
Teksti loeti inglise keeles

Romaani tegevus toimub paralleelmaailmas, mis on muus osas nagu meie oma, aga selles toimib maagia, mida õpetatakse akadeemilise distsipliinina ülikoolides. Tegevusajaks on 1980-ndad aastad ja peategelaseks ameeriklannast (lõpupoole antakse mõista, et sarnaselt autorile hiina päritolu) Cambridge'i analüütilise maagia doktorant Alice Law. Alice'i juhendaja, keerulise ja üsna sandi iseloomuga professor Jacob Grimes on hiljuti koledas õnnetuses surma saanud ning kuna Alice vajab juhendaja abi kraadi kaitsmisel, otsustab ta juhendajale põrgusse järele minna. Põrguretkel liitub Alice'iga kaasdoktorant Peter Murdoch, kellega tal on samuti üsna keerulised suhted...
"Katabaasi" on võrreldud Susanna Clarke'i "Piranesiga" ja põhjus selleks on arusaadav - mõlemates raamatutes on juttu akadeemilisest maailmast ning selle varjukülgedest. Kuangi romaanis jääb sellest ülikoolielust ikka väga masendav mulje. Enamiku romaanist võtavadki enda alla rännakud hallilt masendavatel põrgumaastikul ja Alice'i sisekaemused ning hingepiinad (seejuures romaani pealkirjaks olevat sõna ei mainita tekstis kordagi). Väga see paks romaan mind kaasa haarata ei suutnud, ehkki olen akadeemilise valdkonnaga elus mõnevõrra kokku puutunud ja peategelaste mõtted ning probleemid olid mulle kohati mõnevõrra tuttavad. Hindeks "3+".
Teksti loeti eesti keeles

Zoltan Istvan on USA transhumanistliku ideoloogia aktivist, kes on muuhulgas ka vastava partei esindajana riigi presidendiks kandideerinud, sõites kampaania käigus ringi surnukirstu meenutava bussiga, mille eesmärgiks oli juhtida valijate tähelepanu inimeste vältimatule surelikkusele ja inimelu pikendavate tehnoloogiate väljatöötamise vajadusele. 
17. sajandi Prantsuse filosoofi Blaise Pascali loodud mõttemäng on tuntud "Pascali kihlveona" ja tähendab sisuliselt seda, et parem on olla usklik kui ateist, sest juhul, kui jumal on olemas, ootab sind hauataguses elus paradiis, kui aga jumalat pole, pole sa samuti eriti midagi kaotanud. Istvan on selle käesolevas romaanis edasi arendanud "transhumanistlikuks kihlveoks" - hauatagune elu võib ju olemas olla, aga kasulikum on ikkagi panustada füüsilisse surematusse selles maailmas, sest see on kindlam valik. 
Romaani tegevus algab lähituleviku USA-s, mida räsivad jätkuv majandussurutis (ilmselt kirjutamisaja mõjud) ja vastasseis kristlike fundamentalistide ning transhumanistide vahel. Protagonist Jethro Knights õpib ülikoolis filosoofiat ja alustab hiljem koos mõttekaaslastega võitlust kristlike fundamentalistide ning järjest enam nende selja taga seisva USA valitsuse vastu, et vabaneda transhumanistlikele teadusuuringutele seatud piirangutest. Teiste olulisemate tegelaste seast võib mainida Knightsi armastatut Zoe Bachi ja antagonistist mõjuvõimsat usujuhti reverend Belinasi. Knightsi loodud filosoofia kannab nime teleoloogiline egotsentriline funktsionalism ja selles on Asimovi kolme robootikaseaduse eeskujul loodud kolm transhumanismi seadust: 1) transhumanist peab üle kõige kaitsma oma eksistentsi; 2) transhumanist peab püüdma saavutada kõikvõimsust, minnes sellega nii kaugele kui võimalik, kuni see pole vastuolus esimese seadusega; 3) transhumanist peab kaitsma väärtust universumis, kuni see pole vastuolus esimese ega teise seadusega.
Romaan algab ja kulgeb esialgu pigem poliitilise põnevikuna, ulmeline tehnoloogia tuleb mängu lõpupoole. Visioon Knightsist, kes Transhumania-nimelise ujuva linnriigi diktaatorina kogu maailma sõjalaevastike vastu sõda peab, toob meelde 20. sajandi alguse ulmelood kõiksugu "hulludest teadlastest" (nt Tolstoi "Insener Garini hüperboloid"). Teatud paralleelid tekkisid mul ka Veskimehe "Kuu ordu" tsükliga - mõlemal juhul luuakse mingi eesmärgi nimel ülejäänud inimkonnale vastanduv uus ühiskond - Veskimehel edendab Kuul paiknev Kuu ordu kosmosehõivamist, Istvanil ookeanidel seilav Transhumania surematuse-uuringuid. Paremlibertaarne ideoloogia kumab romaanist ülepea läbi ja selle eest on autorit ka kõvasti kritiseeritud - Knights tundub kohati psühhopaadina, kes mõtleb vaid isikliku surematuse peale, ei hooli grammigi võrra vaestest või saamatutest inimestest ja hävitab sõjategevuses süstemaatiliselt ja sihilikult inimkonna kultuuripärandit. See teatud antihumanistlik joon ei pruugi ilmselgelt paljudele lugejatele meeldida, ehkki lõpuosa helges tulevikunägemuses tõmmatakse sellega mõnevõrra tagasi.
Kokkuvõtteks: on filosoofiat, poliitikat, tehnoloogiat ja märulit. Päris maksimumhinnet ma romaanile anda ei suuda, peamiselt seetõttu, et isegi mulle tundus peakangelase mõttemaailm kuidagi kummaline ja raskesti samastutav. Aga omapärane lugemine igatahes. 
Teksti loeti inglise keeles

Lugu tugineb tänapäevalgi populaarse vene filosoofi Nikolai Fjodorovi hüpoteesidele kunagi surnud inimeste elluäratamisest kauges tulevikus. Enamik loost keskendub minategelase mõtetele ja emotsioonidele, otsest tegevust on siin vähe. Loo lõppedes turgatas, et mõne teise autori jaoks võiks tegu olla esimese peatükiga romaanist.
Teksti loeti eesti keeles

Lugu, mis kujutab endast 20. sajandi alguse Viljandimaal tegutseva rootslasest arsti minajutustust, lummab just oma ideerohkusega - kui algul näib olevat tegu puhtal kujul üleloomuliku looga, siis mingil hetkel tuleb sisse ka tugev teaduslik-fantastiline element. Just see pöörane ideerohkus kahekümne viie lehekülje pikkuses tekstis määrabki minu jaoks loo hinde.
Teksti loeti eesti keeles

Päris põnev lugu mehest, kellel on võime noort inimest nähes täpselt ette kujutada, milline too vanast peast välja näeb. Ajapikku hakkavad selle võimega seotud probleemid tema jaoks süvenema...
Antoloogias "Kuumad allikad" ilmunud lugude keelekasutust pole moodsamaks toimetatud, aga käesolevas loos tundub ühes kohas, et seda oleks ehk siiski vaja olnud - nimelt sõna "karm" "vingugaasi" tähenduses, mis oli vähemalt mulle täiesti tundmatu.
Teksti loeti eesti keeles

Õudusloo tegevuskohast on raske aru saada - mingites detailides meenutab see Eestit, ent peategelasel on šoti perekonnanimi (Touard). See Julius Touard on ootamatult päranduse läbi pururikkaks saanud eraklik vanapoiss, kes on omandanud isikliku mõisa koos pargiga. Ühel päeval saabub mõisa Touardi tädi koos noore ja ilusa tütrega, kellesse mees ära armub. Mõlema naise olemises ja käitumises on seejuures midagi veidrat...
Lugu mõjub kohati üsna raskepäraselt ja polnud eriti libe lugemine, ent kasvõi idee ja lõpupuändi eest väärib see minu meelest "4".
 
Teksti loeti eesti keeles