Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Marek Simpson (Tihhonov) ·

Tuhat aastat enne tähesõite

(jutt aastast 2001)

eesti keeles: antoloogia «Vereta jaht» 2001

Tekst leidub kogumikes:
  • Mardus
Hinne
Hindajaid
1
3
6
3
0
Keskmine hinne
3.154
Arvustused (13)
Orcus K.

Teatavatele spekulatsioonidele põhinev visioonikas nägemus meie planeedi salapärast, et miks me nii kaugele arenenud oleme. Natuke keldimütoloogiat ja natuke analoogiat seriaalist “Tähevärav”, millest areneb päris hea inimkonda puudutav dilemma.

Ühesõnaga mees nimega Karyo on diplomaat, kes peab läbirääkimisi Võõrastega, kes peavad meie planeedil silma peal ja siis peab see diplomaat tegema otsuse, et kas armastus või tähesõit! Armastus takistab inimkonnal nii kiiresti ja nii kaugele arenemist, et me ükskord tähtedeni jõuame. Võõrad pakuvad lahkelt abi ühe seerumi näol, mis teeb inimkonna armastusvõimetuks ja siis oleks varsti universum vallutatud...

Jutt on hea, hoolimata kõiksugu filmidest, mis mulle meenuvad. Noriks ainult selle kallal, et mis jääb järgi, kui armastuse võimet ei ole. Täielik emotsioonitus? Ükskõiksus? Hingetus? Kas armasusega kaob igasugune tunne? Tundus, et see asi pole autoril endal päris selge. Rõhuti just sellele, et armastuseta on täielik emotsioonitus, aga võõrad olid kaastundlikud, heatahtlikud ja abivalmid. See ju ligimesearmastus! OK, võõrad olid natuke leigevõitu ja kiretud, aga Me Juba Olemegi Sellised! Temperamentsed eestlased! 5-
Teksti loeti eesti keeles
Andri Riid

Mida arvata autorist, kes üht oma juttudest alustab pöördumisega "Ma tahaks teile tattidele üht stoorit pajatada"? Ja kelle käesolevat juttu alustavas lõigus komistame keelenditele nagu "hästiõlitatud meelekindlus", "argettevaatlik", "lootevlootusetu", "veiderkõhe".

Marek Simpsoni karjäär ulmekirjanikuna peaks selgelt tõestama üht. Sellest, et autor saab sõnade ritta seadmisega hakkama, on vähe kasu kui lugejale mitte midagi öelda ei ole. No kohe mitte midagi ei ole.

Antud lugu peaks endast kujutama vist filosoofilist ulmet, kuid lämmatav pateetika ja kõige hullemat sorti jaburdused, a la "Tähtedevahelise reisimise võimetuse põhjuseks on aga inimeste võime armastada/../pärast põhjalikke uuringuid pole meil enam selles põhjust kahelda", "Küsimus on lahendatav teatud ajupiirkondade tegevust pärssiva vaktsineerimisega", "armastusevabadus kandub vaktsineeritute järglastele edasi" jne välistavad võimaluse lugu kuidagi hinnata. Lisaks veel loo sisemised vastuolud (Võõrad, kellele tundub veider et võime armastada välistab tähtedevahelised lennud, tuleb välja, on vaktsineerimisprotsessi minevikus ise läbi teinud; iseenesestmõistetavus, millega Karyo teeb inimkonna nimel otsuseid).

Kui autor arvab, et sai nüüd meistriteosega maha ja on suur humanist, siis on ta eksiteel. Peale Simpsoni loomingu tarbimist on enamasti tunne, et nüüd lähen ja pistan oma pea sahtlisse.
Teksti loeti eesti keeles
Taivo Rist

Nõustun eelarvustaja kolmanda lõiguga. Lisan veel: kuidas see, et maalased end vaktsineerimast keelduvad, takistab tulnukail meiega edaspidi ühendust võtmast?
Karyo tegutsemist vaadates tuleb meenutada, et ta on ikkagi endine surmamõistetud kurjategija ja mida selliselt ikka tahta. On ohtlik kogu maailma saatust sellise kätte anda, nagu näitas Erkki Kõlu. Retside hingeelu küll tundmata arvan, et nad on rohkem Kõlu Carteri kui Simpsoni Karyo moodi.

Lukjanenko "Vet$ernjaja beseda s gospodinom osobõm poslom", mis on umbes samal teemal ja mida autor ise 5-ga hindas, on ikka suurusjärgu võrra parem. Lukjanenkole panin 4+, Kõlule 4-, Simpsonile jääb siis 3+.
Teksti loeti eesti keeles
Taavi Kalju aka Ghilderich

Nõustun Andri Riidi ja Taivo Risti arvamustega. Jutt püüdis olla filosoofiline ulme, kuid oli läbimõtlemata. Kuidas ikkagi sai inimkonna saatust ühe surma mõistetud retsi(???) kätte usaldada. Erkki Kõlul tuli see palju paremini välja.
Teksti loeti eesti keeles
Laur Salundi

Kuidagi liiga otsitud põhjus, mis jutule sisu peaks andma. Mu arust kollavad nad ammuilma kosmoses ja armastust pole neilt keski veel ära võtnud. MS tundub viimasel ajal kuidagi ülipüüdlikult filosoofiline olevat kahjuks. Tema naljasemad mulisemised lähevad mulle igatahes kraadi võrra rohkem peale. Püüdlikkus on küll tore asi, aga üle ei maksa kah pingutada.
Teksti loeti eesti keeles
Agnes Tammik

Natuke rohkem oleks oodanud põhjendusi, miks on vajalik armastusest loobuda? Kuidas see takistab tähtedevahelist rändamist?
Teksti loeti eesti keeles
Lauri Heinsalu

Uh oh, aina kurjemaks läksid kommentaarid ja madalamaks hinded...tõstan nüüd nati hinde latti. Panen 4. :p Tegelt, nõustun nii mõnegi väitega eelmistelt kommenteerijatelt. Lugedes tuli silme ette Tähevärava pilt Stargatest, kui ta värava ees seisis oodates, et sisse astuda(nagu Orcus K. mainis). Kui öeldi, et tuleb loobuda armastusest tähtede vaheliste sõitude heaks hakkasin mõtlema, et miks just armastus? Armastus aitab mitmeski asjas elus läbi, miks peab inimene olema tundetu armastuse suhtes, et olla võimeline tähtede vahel rändama? Armastuseta võib muutuda vaid hoolimatuks jne aga mis kasu on hoolimatusest tähtede vahelistes lendudes ja mis kasu toob armastuse puudumine? Armastus on mõnes mõttes vaid tunne, kuid tunne, mis inimest mitmeski asjas läbi aitab(ntx kunstnikel on armastus tihti vägevate loomingute aluseks). Läbi mõtlematu on armastuse kadumise tagajärg, mida kah juba mainiti. Võõrastel paistsid mõned tunded siiski olevat, inimestesse suhtusid vaid ylbelt. Ja kuidas seletada tulnukate saadiku "tundepuhangut" lõpus? Kas tõesti on peremees muutunud oma kasvandikke sarnaseks? Kuid Karyo päästab armastuse ja maailma rebides puruks võõraste infokandja. Noh, eks armastus leia võimaluse ja inimesed ikka rändavad kaugetele planeetidele. Mainiks lõppu ka veel seda, et esimesel paaril lehekyljel oli tahtmine raamat kinni keerata ja mitte lugeda, kuna tundus igav, kuid, noh, eks midagi head ikka sain, et ikka läbi lugesin. :)
Teksti loeti eesti keeles
Meelis Sepp

Üldjoontes kirjutan ma Andri 11+ aasta vanusele arvustusele kõhklematult alla. Pisukese täiendusega: kas ma olin ainus, kellele see meenutas kangesti vanameister Simaki klassikalist juttu "Lõplik ravi" leges kogumikus "Lilled Algernonile"? Sellist oma nüansside ja detailidega küll, kuid äratundmatult sama põhiideed kandvat?

Pakutud lahendus tundub mu küünilisele meelele ja sarkastilisele huumorisoonele ikka üsna ilatsevalt emane. Armastus päästab maailma, nüüh nüüh...Istu Simpson, kaks! Kasvata endale munad!
Teksti loeti eesti keeles
x
Kristjan Rätsep
15.09.1983
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustused:
Kristjan Rätsep

Hoolimata ülivõrdes kiidusõnadest hakkasin seda romaani lugema üsna madalate ootustega - "ulmekriminull korporatiivsest maailmast ja telepaatidest" kõlas surmigavalt. Kriminullid mulle üldiselt ei meeldi ja ka käesolevas romaanis pühendati suurt tähelepanu mõrvajuurdlusele, mille detailidesse lugeja justkui põnevusega süüvima peaks... aga milleks? Tappis üks rikkur teise ära, kumbki polnud tegelasena sümpaatne - miks ma peaksin lugejana hoolima sellest, kas ja kuidas see juhtum lahendatakse?
Samas autori stiil on värvikas ja põnev - näiteks tulevikurikkurite dekadentlike meelelahutuste ja telepaatide omavahelise suhtluse kirjeldused või peategelast romaani lõpupoole haarav kummaline hullus. Või romaani mõistatuslik ja pahaendeline pealkiri, mille tegelik tähendus avaneb lugejale alles päris lõpus. Samas pean ma psühhoanalüüsi sissetoomist selgelt miinuseks ja kogu sellest freudismist arvan ma umbes samamoodi nagu John W. Campbell. 
Kokkuvõttes üsna vastuolulisi tundeid tekitav romaan, mida otsustasin kokkuvõttes hinnata "3+"-iga.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Lugu tellimustööna vanasse mõisahoonesse sissemurdvast raamatuvargast on küll enam-vähem normaalselt kirja pandud, ent midagi huvitavat selles loos minu jaoks polnud. 
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Salapärane õhustik ja loodud lähituleviku-maailm on päris hästi välja kukkunud. Miinuseks võiks pidada vast teatavat lõpetamatust - lugu katkeb suvalises kohas ja tundub, nagu see oleks osa millestki suuremast. 
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Loo idee on vanamoodne (teadlaste tehtav katse ja selle eetilised tagajärjed), ent kirjeldatud tehnoloogia on moodne ja autor ka ei moraliseeri eriti. Minu meelest täitsa korralik lugu.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Tuleviku-Eestis toimuv natuke "Blade Runneri" moodi lugu ehk siis peategelased kütivad ülekäte läinud androide, täpsemalt on loo keskmes perverdist omaniku vastu mässu tõstnud seksiandroid. Vahepeal põikab tegevus ka Lätisse (Eesti-Läti piiril paikneb piirikontroll ja Võnnus ehk Cesises tegutsevad islamivõitlejad). Natuke on paralleele ka autori antoloogias "Eesti nõid" ilmunud looga "Valvur".
Hindeks kokku "4-".
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Lugu algab tänapäeva Eestis toimuva linnafantaasiana, ent läheb siis üle hoogsaks dimensioonidevaheliseks rännakuks. Minu meelest jäi see lugu kuidagi pealispindseks, mistõttu "rahuldavast" kõrgemat hinnet ma sellele panna ei suuda.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Täitsa sümpaatne tänapäeva Tartu teemaline linnafantaasia, mis ilmselt kõnetab paremini neid lugejaid, kellele see linn põhjalikult tuttav on.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Autorinime ja pealkirja järgi oleksin eeldanud Conani-laadis fantaasialugu, ent sedapuhku on tegu hoopis vanamoodsa pulpiliku kosmoseooperiga, mis on omas vormis hästi teostatud. Meenutas muuhulgas natuke Jekmovi loomingut.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Tänapäeva Jaapanis peab üks maffiajõuiguga ühinev noormees enda sobilikkuse tõestamiseks ühe kasutu bürokraadi ära tapma. Ülesanne osutub oodatust keerulisemaks ja sekkuvad tumedad jõud...
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

16. sajandi Jaapanis toimuva tegevusega poeetiline ja melanhoolne fantaasialugu, milles on oluline roll traditsioonilisel Jaapani teetseremoonial. Melanhoolsed ulmelood pole päris minu lemmikteema, ent omas laadis kahtlemata hästiteostatud lugu.
Teksti loeti eesti keeles
1.2026
Kristjan Rätsep

Poola ulmekirjaniku aurupunk-tellise ingliskeelne tõlge ilmus eelmisel aastal. Autot on teost ise nimetanud "tõlkimatuks", sest see sisaldab muuhulgas arhailise vene keelega segatud arhailist poola keelt, grammatilisi eksperimente ja neologisme. Romaani tõlkimine oli ilmselgelt raskeks ülesandeks Ursula Philippsile, kes on lisanud köite lõppu artikli, milles ta selgitab tõlke erinevusi originaalist ja enda tehtud valikuid sõnade ning mõtete edasiandmisel.
"Jää" tegevusmaailma lahknevuspunktiks meie ajaloost on 1908. aasta Tunguusi katastroof, mille tagajärjel on hakanud Siberis levima mõistuslikud tulnukpäritolu jääkamakad (Philippsi tõlkes kasutatakse nende kohta saksapärast sõna gleissen, algupärandis oli selleks sõnaks lute). Gleissenid muudavad maist füüsikat ja keemiat, muuhulgas tekivad uued väärtuslikud metallid külmraud ja tungetitum. Lisaks muutub gleissenite poolt hõivatud aladel kolmevalentne matemaatiline loogika kahevalentseks ja "külmub" ühiskondlik ning poliitiline korraldus - Esimest maailmasõda ei toimu ja tsaariimpeerium jääb püsima.
Romaani tegevus algab Varssavis 1924. aasta suvel. Varssavi kuulub endiselt Vene impeeriumi koosseisu ja tänu gleissenitele on ilmastikuolud talvised. Peategelaseks on kaardimängusõltlasest matemaatikatudeng Benedykt Gieroslawski, kelle ukse taha ilmuvad ühel hetkel tsaarivalitsuse Talveministeeriumi ametnikud. Nendeni on jõudnud info, et Gieroslawski Siberisse asumisele saadetud isa on seal avastanud viisi gleissenitega suhtlemiseks ja nad soovivad, et poeg ta üles otsiks. Gieroslawski asubki Siberi Ekspressiga teele Irkutski poole. Tegevusse sekkuvad erinevad jõud, kellest mõne eesmärgiks on gleissenite säilitamine, teistel aga üleüldine sula. Tegelaste hulgas on ka erinevad ajaloolised isikud - Nikola Tesla on leiutanud seadme gleissenite sulatamiseks, Grigori Rasputin on muutnud jääkummardamise oma ususekti ideoloogiaks, Jozef Pilsudski juhib Siberis Jaapani toetatud Poola partisane ehk japontšikuid... Ja Nikolai Fjodorovi jüngrid otsivad gleissenitest vastust surnute elluäratamise ideele.
"Jää" on põnevate ideedega ja mastaapne, ent kohati veniv ning raskepärane romaan, ehkki selle süžee on iseenesest seikluslik. Minu meelest oli siin igasuguseid arutlusi ja muud loba natuke liiga palju, aga täiesti võimalik, et tõlkes läks palju kaduma. Ühe huvitava grammatilise eksperimendina tuleb mainida loo vormi - kui see algab minavormis, siis mingil hetkel jõuab Gieroslawski oma filosoofiliste mõtiskluste käigus arusaamisele, et teda polegi tegelikult olemas, misjärel lugu jätkub mingis veidras umbisikulises vormis (/../open the window/../). Palju on venekeelseid sõnu, algupärandis oli neid veel rohkem, aga Philipps on osad neist ära tõlkinud ja kõik need seletatakse lahti romaanile lisatud väikeses sõnastikus. Rohkelt on arutelusid matemaatilise loogika, ajaloo ja religiooni teemal ning viinavõtmise saatel filosofeerimine meenutab natuke vene kirjandust - eks toimub "Jää" tegevuski valdavalt Venemaal ja paljud selle tegelastest on venelased. 
Teksti loeti inglise keeles
Kristjan Rätsep

Romaani tegevus toimub paralleelmaailmas, mis on muus osas nagu meie oma, aga selles toimib maagia, mida õpetatakse akadeemilise distsipliinina ülikoolides. Tegevusajaks on 1980-ndad aastad ja peategelaseks ameeriklannast (lõpupoole antakse mõista, et sarnaselt autorile hiina päritolu) Cambridge'i analüütilise maagia doktorant Alice Law. Alice'i juhendaja, keerulise ja üsna sandi iseloomuga professor Jacob Grimes on hiljuti koledas õnnetuses surma saanud ning kuna Alice vajab juhendaja abi kraadi kaitsmisel, otsustab ta juhendajale põrgusse järele minna. Põrguretkel liitub Alice'iga kaasdoktorant Peter Murdoch, kellega tal on samuti üsna keerulised suhted...
"Katabaasi" on võrreldud Susanna Clarke'i "Piranesiga" ja põhjus selleks on arusaadav - mõlemates raamatutes on juttu akadeemilisest maailmast ning selle varjukülgedest. Kuangi romaanis jääb sellest ülikoolielust ikka väga masendav mulje. Enamiku romaanist võtavadki enda alla rännakud hallilt masendavatel põrgumaastikul ja Alice'i sisekaemused ning hingepiinad (seejuures romaani pealkirjaks olevat sõna ei mainita tekstis kordagi). Väga see paks romaan mind kaasa haarata ei suutnud, ehkki olen akadeemilise valdkonnaga elus mõnevõrra kokku puutunud ja peategelaste mõtted ning probleemid olid mulle kohati mõnevõrra tuttavad. Hindeks "3+".
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Zoltan Istvan on USA transhumanistliku ideoloogia aktivist, kes on muuhulgas ka vastava partei esindajana riigi presidendiks kandideerinud, sõites kampaania käigus ringi surnukirstu meenutava bussiga, mille eesmärgiks oli juhtida valijate tähelepanu inimeste vältimatule surelikkusele ja inimelu pikendavate tehnoloogiate väljatöötamise vajadusele. 
17. sajandi Prantsuse filosoofi Blaise Pascali loodud mõttemäng on tuntud "Pascali kihlveona" ja tähendab sisuliselt seda, et parem on olla usklik kui ateist, sest juhul, kui jumal on olemas, ootab sind hauataguses elus paradiis, kui aga jumalat pole, pole sa samuti eriti midagi kaotanud. Istvan on selle käesolevas romaanis edasi arendanud "transhumanistlikuks kihlveoks" - hauatagune elu võib ju olemas olla, aga kasulikum on ikkagi panustada füüsilisse surematusse selles maailmas, sest see on kindlam valik. 
Romaani tegevus algab lähituleviku USA-s, mida räsivad jätkuv majandussurutis (ilmselt kirjutamisaja mõjud) ja vastasseis kristlike fundamentalistide ning transhumanistide vahel. Protagonist Jethro Knights õpib ülikoolis filosoofiat ja alustab hiljem koos mõttekaaslastega võitlust kristlike fundamentalistide ning järjest enam nende selja taga seisva USA valitsuse vastu, et vabaneda transhumanistlikele teadusuuringutele seatud piirangutest. Teiste olulisemate tegelaste seast võib mainida Knightsi armastatut Zoe Bachi ja antagonistist mõjuvõimsat usujuhti reverend Belinasi. Knightsi loodud filosoofia kannab nime teleoloogiline egotsentriline funktsionalism ja selles on Asimovi kolme robootikaseaduse eeskujul loodud kolm transhumanismi seadust: 1) transhumanist peab üle kõige kaitsma oma eksistentsi; 2) transhumanist peab püüdma saavutada kõikvõimsust, minnes sellega nii kaugele kui võimalik, kuni see pole vastuolus esimese seadusega; 3) transhumanist peab kaitsma väärtust universumis, kuni see pole vastuolus esimese ega teise seadusega.
Romaan algab ja kulgeb esialgu pigem poliitilise põnevikuna, ulmeline tehnoloogia tuleb mängu lõpupoole. Visioon Knightsist, kes Transhumania-nimelise ujuva linnriigi diktaatorina kogu maailma sõjalaevastike vastu sõda peab, toob meelde 20. sajandi alguse ulmelood kõiksugu "hulludest teadlastest" (nt Tolstoi "Insener Garini hüperboloid"). Teatud paralleelid tekkisid mul ka Veskimehe "Kuu ordu" tsükliga - mõlemal juhul luuakse mingi eesmärgi nimel ülejäänud inimkonnale vastanduv uus ühiskond - Veskimehel edendab Kuul paiknev Kuu ordu kosmosehõivamist, Istvanil ookeanidel seilav Transhumania surematuse-uuringuid. Paremlibertaarne ideoloogia kumab romaanist ülepea läbi ja selle eest on autorit ka kõvasti kritiseeritud - Knights tundub kohati psühhopaadina, kes mõtleb vaid isikliku surematuse peale, ei hooli grammigi võrra vaestest või saamatutest inimestest ja hävitab sõjategevuses süstemaatiliselt ja sihilikult inimkonna kultuuripärandit. See teatud antihumanistlik joon ei pruugi ilmselgelt paljudele lugejatele meeldida, ehkki lõpuosa helges tulevikunägemuses tõmmatakse sellega mõnevõrra tagasi.
Kokkuvõtteks: on filosoofiat, poliitikat, tehnoloogiat ja märulit. Päris maksimumhinnet ma romaanile anda ei suuda, peamiselt seetõttu, et isegi mulle tundus peakangelase mõttemaailm kuidagi kummaline ja raskesti samastutav. Aga omapärane lugemine igatahes. 
Teksti loeti inglise keeles
Kristjan Rätsep

Lugu tugineb tänapäevalgi populaarse vene filosoofi Nikolai Fjodorovi hüpoteesidele kunagi surnud inimeste elluäratamisest kauges tulevikus. Enamik loost keskendub minategelase mõtetele ja emotsioonidele, otsest tegevust on siin vähe. Loo lõppedes turgatas, et mõne teise autori jaoks võiks tegu olla esimese peatükiga romaanist.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Lugu, mis kujutab endast 20. sajandi alguse Viljandimaal tegutseva rootslasest arsti minajutustust, lummab just oma ideerohkusega - kui algul näib olevat tegu puhtal kujul üleloomuliku looga, siis mingil hetkel tuleb sisse ka tugev teaduslik-fantastiline element. Just see pöörane ideerohkus kahekümne viie lehekülje pikkuses tekstis määrabki minu jaoks loo hinde.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Päris põnev lugu mehest, kellel on võime noort inimest nähes täpselt ette kujutada, milline too vanast peast välja näeb. Ajapikku hakkavad selle võimega seotud probleemid tema jaoks süvenema...
Antoloogias "Kuumad allikad" ilmunud lugude keelekasutust pole moodsamaks toimetatud, aga käesolevas loos tundub ühes kohas, et seda oleks ehk siiski vaja olnud - nimelt sõna "karm" "vingugaasi" tähenduses, mis oli vähemalt mulle täiesti tundmatu.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Õudusloo tegevuskohast on raske aru saada - mingites detailides meenutab see Eestit, ent peategelasel on šoti perekonnanimi (Touard). See Julius Touard on ootamatult päranduse läbi pururikkaks saanud eraklik vanapoiss, kes on omandanud isikliku mõisa koos pargiga. Ühel päeval saabub mõisa Touardi tädi koos noore ja ilusa tütrega, kellesse mees ära armub. Mõlema naise olemises ja käitumises on seejuures midagi veidrat...
Lugu mõjub kohati üsna raskepäraselt ja polnud eriti libe lugemine, ent kasvõi idee ja lõpupuändi eest väärib see minu meelest "4".
 
Teksti loeti eesti keeles