Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Indrek Hargla ·

Pan Grpowski üheksa juhtumit

(kogumik aastast 2001)

eesti keeles: Tallinn «Kuldsulg» 2001 (Põnevusromaan)

Sarjad:
Sisukord:
  • Stalker
Hinne
Hindajaid
21
2
0
0
0
Keskmine hinne
4.913
Arvustused (23)
Silver Sära

Kultusautori kolmas raamat on ühtlasi ka kolmas kõvakaaneline. Võib olla on see juhus, aga hardbackil on ikkagi sellise soliidse kauba maine ja alla soliidse kauba ei näi Hargla ilmutada tahtvat. Loomulikult tekib tahtmine "Grpowskit" kõrvutada tema esimese kogumikuga.

"Nad tulevad täna öösel" ilmus samuti sarjast "Põnevusromaan". Ma ei tea, kas romaani nime all ilmuvas sarjas ei peaks ikka romaanid ilmuma, aga mõlema kogumiku puhul on püütud lugejat veenda, et seos romaaniga on olemas. Esimeses kogumikus väideti, et raamat sisaldab lühiromaani, teise puhul pingutatakse veelgi enam, kinnitades, et tegu on romaaniga novellides, millest mõni ise romaani mõõtu. Võib olla on "Põnevusromaan" kaubamärk, mis hästi müüb, aga mõistete sisu muutmisega punnitatakse küll. Ma arvan, et enamikku lugejaid jätab külmaks ulmeruumis kasutatav madal latt romaani pikkuse suhtes. Samuti tahaks näha, kas keegi registreerib teose BAASis romaanina.

"Grpowski" on palju ühtlasem kogumik, kui "Nad tulevad..." ja seda mitte ainult ühendava peategelase ja teemavaliku, vaid ka taseme poolest. Ehkki "Liiga hiljat" ja "Meest Assisi linnast" eraldab samuti igavik, ei ole seee vahe siiski nii suur, kui see, mis eraldab "Kõiki Võimalusi maailmas" mõnest debüütraamatu paremast jutust. "Liiga hilja" on suhteliselt igav sentimentalism, lugu puudub (võikski olla 8, mitte 9 juhtumit). Naise surma võinuks ühendada mõne teise tekstiga, kui ilma tõepoolest ei saanud. "Mehe Assisi linnast" võib aga mis tahes seltskonnas letile lüüa, ilma et peaks häbenema. Mulle on see "Isa südame" kõrval Harglalt enim meeldinud tekst. See on tõepoolest silmatorkavalt originaalne lugu.

Nagu ka esimese kogumiku puhul, vähendab raamatu mõjuvust see, et enamik jutte on ennem loetud: üheksast viis on varem ilmunud ja kahte olen veel tutvuse poolest enne ilmumist näinud. Kuulun nende isikute hulka, kes kahte korda loevad ühte asja üliharva.

Raamatu tekstidest eralduvad pikkuse poolest "Jõulud" ja "Mees, kes ei joonud viskit". Kui "Jõulude" puhul hakkab see hea ja kurja üle arutamine sama tühjalt kõmisema, kui "Existerioni" bluff-filosoofia, siis "Viski" puhul kompenseerib krimkalikud stampvõtted küllalt ootamatu lõpplahendus (ise küll ootasin veel miljööd arvestades dramaatilist a la Reichenbach-Moriarty-Holmes kahevõitlust). "Eeben", "Kindel linn" ja "Spitzbergen" tuleks ilmselt ka õnnestumiste hula lugeda, mis teeb meeldiva mulje jätnud tekstide suhtarvu kogumikus üle ootuste suureks. See on ka oluline erinevus esimesest kogumikust

No ja saatesõna ka: see tundub olevat järg tagakaanele reklaamina paigutet kiiduhüüatustele. Võinuks säästa.
Teksti loeti eesti keeles
Orcus K.

Väga mõnus lugemine oli. Paar juttu olid kyll kohutavalt igavad, aga parimad lood kompenseerisid ka selle puudujäägi. "Mees Assise linnast" oli tõsiselt igav. Vattikani poliitika ja kõiksugu salaorganisatsioonide sisemised huvid tyytasid kohutavalt. Lõpuks tekkis tegelaste ylekoormatus - enam ei jaganud ära kes on kes ja kust ja mis huvidega.

"Liiga hilja" oli muidu hea ja rahulik vahepala, aga häiris see pidev "liiga hilja - liiga vara" mantra korrutamine. Saan aru kyll, et pealkirjaga on cool mängida, aga üle pakkuda ka ei maksa. Parem kui kõik need "hiljad" ja "varad" lugeja mõttes mõlguvad, et igaüks saaks omad järeldused teha.

Aga ultra-yli-supper oli "Veneetsia peeglite mõistatus". See jutt rabas, pani kõvasti kaasa mõtlema/tundma ja jäi kõigis oma nyanssides igavesti ajukäärude vahele.

Teine super lugu oli "Eeben", mis heitis aeg-ajalt varju ka teistele juttudele. Oleks nagu järge ja lahendust oodata, kuigi jutu lõpu järgi on see teada. Ikkagi ootasin... Kui raamatu lõpp juba paistma hakkas, ootasin, et nüüd tuleb lugu mis on "Eebeniga" otseselt seotud või midagi säärast. Ei tulnud. Ma ei tea isegi mida ma ootasin! Nähtavasti seda, et viimane lugu on sellest, kuidas Pan lahendab, mulla ja kõdu hais juures, veel oma viimase juhtumi ja siis saabub kohale paha professor ja vibutab Eebeni-viguriga poolaka teise ilma tagasi. Veidi ylepakutud idee, aga seda ma vist ootasin.

"Mees kes ei..." oli täiesti muhe kriminull. Pan-i kohutas lugu kohe nii väga, et unustas ratastooli kus see ja teine ning meelde tuli see alles siis, kui lugu läbi sai. Hea jutt oli ikkagi.

Kokkuvõttes täiesti super raamat, mahtus heade juttude sekka ka tagasihoidlikemaid vahele, nagu alati jutukogumike puhul juhtub. Alla viie ei luba süda panna, olgugi, et Hargla on üks igavene... (aga see on juba üx isiklik teema)
Teksti loeti eesti keeles
Taavi Kalju aka Ghilderich

Hea kogumik ühe mu lemmiku Hargla tegelaskujuga eesotsas. Kogumik koosneb 5 varemavaldatud loost ja 4 esmatrükist. Kõik 5 kordustrükki on minu käest juna ennem "5" saanud, ning neil ma praegu enam pikemalt ei peatuks. Esmatrükkidest jättis kõige sügavama mulje esimene - "Mees Assisi linnast". See on vaat et üldse parim tekst selles kogumikus. Veel meeldis mulle "Mees, kes ei joonud viskit", mis on nii stiilist kui ka sisult puhas krimka, aga rüütatud õrna ulmekuube. Kogumiku kõige nõrgem jutt oleks minu arust "Liiga hilja". Jutus puudub otsene tegevus ning ka juhtum. Aga kokkuvõttes panen ma kogumikule viie mitme plussiga. Soovitan soojalt lugeda!
Teksti loeti eesti keeles
Avo Nappo

Kommentaariks hindele. Hargla ja Grpowski on mõlemad toredad poisid. Paraku tegutsevad nad zanris mis minust kui lugejast mööda kipub minema. Sellegipoolest, kui ma seda kogumikku poes nägin, siis kõhklusi ei tekkinud. Ostsin, istusin pargis pingile ja hakkasin lugema.. Hea kraam.
Teksti loeti eesti keeles
Arvi Nikkarev

Kui Hargla eelmine kogumik oli ebaühtlane, sisaldades meistriteoste kõrval ka ballasti, siis Grpowski pakkus ehedat lugemisnaudingut. Ükski lugu ei jätnud ükskõikseks. Olles mingil määral lugenud soome algupärandeid, leian, et nii Grpowski kogumik kui ka Tarlapi Best of leiaksid siin tänulikke lugejaid. Ilmselt ka teistes keeleareaalides.
Teksti loeti eesti keeles
Krafinna de Kraax

Pan on vaieldamatult geniaalne tegelaskuju. Midagi Meisterdetektiivi sarnast. Lugesin seda kogu siis, kui see ilmus, seetõttu on muljed mõnevõrra hägustunud.

Ette saaks heita kodutöö otsest transformimist teksti ning luterliku ja katoliku maailmapildi ühtlustamist. Mõjub läbimõtlematult.

Aga muidu on kogu täitsa hea.
Teksti loeti eesti keeles
Erkki Lindpere

Paar lugu olid nõrgapoolsed, aga Pan Grpowski tegelaskuju on väga hea ja enamik juttudest samuti. Täiesti võrreldav Agatha Christiega minu arvates.
Teksti loeti eesti keeles
Ingvar Savasson

Äärmiselt meeldiv kogumik. Mulle on ikka meeldinud Hargla jutud ( vähemalt enamus neist)ja Pan Grpowski omad on nendest ühed minu lemmikumad. Mulle on see väike vürtspoodniku välimusega Poola eksortsist väga sümpaatne. Samas ei saa jätta mainimata, et ta meenutab väga Agatha Christie Hercule Poirot`d, kes oli kah sarnane väike hakkaja mehike ,kes õigeid lahendusi varrukast välja libistas. Kuid see pole minu silmis miinus, vaid pigem pluss. Selles kogumikus olevad üheksa lugu heidavad pisut valgust nii Grpowski tegevusele tema karjääri alguses kui ka selle lõpus. Loodetavasti ilmub Hargla sulest pan Grpowski lugusid tulevikus veelgi. Viis ja plussiga.
Teksti loeti eesti keeles
Chris

Siin kohal pole vist patt kasutada robustsemat laadi massimeedia poolt käibesse lastud väljendit "ülikõva" ehk siis tõlgituna: tõeliselt mõnus ja nauditav lugemine.
Teksti loeti eesti keeles
Lily Tamm

Peale Pan Grpowski juhtumite lugemist tekkis mul kohe tahtmine käsi järgmiste Hargla teoste poole küünitada. Igati hästi ja korralikult kirjutatud jutud.
Teksti loeti eesti keeles
Lauri Heinsalu

Pan Grpowski on üldse üks lahe tegelane. Selles kogumikus olid siis koos kõik tema jutud. Viimane oli küll rohkem kriminaal, kuid see eest väga huvitav. Osad jutud meeldisid rohkem, osad vähem aga oma viie saab pan Grpowski ikka kätte! Lood olid huvitavalt kirjutatud ja suuremas osas horrori vallast. Meeldisid väga!
Teksti loeti eesti keeles
Linda Kaljula

Väga positiivne üllatus. Olin Indrek Harglalt varem lugenud kaht romaani - "Baiita needust" ja "Palverändu uude maailma" ning need jätsid natuke pingutatud mulje. Pan Grpowski lood on aga hästi komponeeritud ja kruvivad pinget tugevalt üles, mis õudusjuttude puhul on kahtlemata väga vajalik joon. Peategelane ise ja tema asjatoimetused on ka sellised muhedad. Mõned jutud olid kindlasti tugevamad, teised nõrgemad (eeskätt "Liiga hilja"), aga moodustavad kokku tugeva terviku. Nüüd hakkan järgmisi Hargla lühijutte otsima.
Teksti loeti eesti keeles
Katariina Roosipuu

Lugesin raamatu äsja üle, mõjus mõnusalt nostalgilise meenutusena ja - võibolla eelkõige just seetõttu? - jube ehedalt. Hea meel, et see raamat olemas on ning et aegajalt saab raamaturiiulist enese jaoks uuesti leida mingi ajajärgu essentsi.
Teksti loeti eesti keeles
Johannes Koit

Pan Grpowski on (või oli?) üks ilmekamaid kohalikul ulmemaastikul ringi müttavaid tegelasi. Tema seikused on huvitavad ning alati naudinguga jälgitavad, ka need, mis kalduvad juba detektiivkirjanduse pärusmaale. Suurepärane kogumik. Juba sellepärast, et koondab ühtede kaante vahele kokku kõik kuulsa eksortsisti seni ilmunud tekstid ja moodustab suhteliselt ühtse terviku. Loomulikult sooviksin ka mina, et pan ka tulevikus edasi seikleks, kuid ilmselt on parem, kui ta seda enam ei tee. Eksortsist oli kogumiku lõpus vana ning väeti ja ka autor ilmutas juba teatavaid väsimusemärke. Sellegipoolest, kindel viis
Teksti loeti eesti keeles
Ragnar Lepa

See pan Grpowski võrdlemisi raske hääldamisega nimega - kuigi mitte näiteks nii kui armeenia näitlejal Mkrtðjanil. On üks soliidne pan ja sama soliidsed on need lood. Mõni lugu kesisem ja vesisem, aga kokku vinge viis. Kas või ainult sellepärast, et tegemist eesti autoriga. Eelista Eestimaist. Nagu see pan jõi ainult oma kodukohast pärit vett.
Teksti loeti eesti keeles
Triinu Meres

Üheksa põhjust, miks Harglat andunult armastada isegi hirmsa raamatu "Palveränd uude maailma" lugemise järel.
Sest ta suutis kunagi kirjutada ka NIIMOODI.
Teksti loeti eesti keeles
Meelis Sepp

Kõikuva tasemega kogumik, lugusid on häid ja mitte nii väga häid. Mulle kuidagi lühiromaan "Pan Grpowski jõulud" väga meeldis, seda aga peamiselt erinevate poola rahvusroogade hõrgu kirjelduse tõttu. Eriti meeldejäävatest lugudest olgu veel nimetatud "Spitzbergeni nokturn" oma õõvatekitava ja ahistava arktilise settinguga ja "Mees kes ei joonud viskit" stiilipuhta kriminaalsüžeega. Ülejäänud kõikusid siia-sinna, olles aga siiski peajagu üle eesti hetke ulmekirjandusest.

Tänud autorile Indrek Harglale meeldiva elamuse tekitamise eest ja laenajale võimaluse eest seda elamust nautida!
Teksti loeti eesti keeles
x
Kristjan Rätsep
15.09.1983
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustused:
Kristjan Rätsep

Hoolimata ülivõrdes kiidusõnadest hakkasin seda romaani lugema üsna madalate ootustega - "ulmekriminull korporatiivsest maailmast ja telepaatidest" kõlas surmigavalt. Kriminullid mulle üldiselt ei meeldi ja ka käesolevas romaanis pühendati suurt tähelepanu mõrvajuurdlusele, mille detailidesse lugeja justkui põnevusega süüvima peaks... aga milleks? Tappis üks rikkur teise ära, kumbki polnud tegelasena sümpaatne - miks ma peaksin lugejana hoolima sellest, kas ja kuidas see juhtum lahendatakse?
Samas autori stiil on värvikas ja põnev - näiteks tulevikurikkurite dekadentlike meelelahutuste ja telepaatide omavahelise suhtluse kirjeldused või peategelast romaani lõpupoole haarav kummaline hullus. Või romaani mõistatuslik ja pahaendeline pealkiri, mille tegelik tähendus avaneb lugejale alles päris lõpus. Samas pean ma psühhoanalüüsi sissetoomist selgelt miinuseks ja kogu sellest freudismist arvan ma umbes samamoodi nagu John W. Campbell. 
Kokkuvõttes üsna vastuolulisi tundeid tekitav romaan, mida otsustasin kokkuvõttes hinnata "3+"-iga.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Lugu tellimustööna vanasse mõisahoonesse sissemurdvast raamatuvargast on küll enam-vähem normaalselt kirja pandud, ent midagi huvitavat selles loos minu jaoks polnud. 
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Salapärane õhustik ja loodud lähituleviku-maailm on päris hästi välja kukkunud. Miinuseks võiks pidada vast teatavat lõpetamatust - lugu katkeb suvalises kohas ja tundub, nagu see oleks osa millestki suuremast. 
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Loo idee on vanamoodne (teadlaste tehtav katse ja selle eetilised tagajärjed), ent kirjeldatud tehnoloogia on moodne ja autor ka ei moraliseeri eriti. Minu meelest täitsa korralik lugu.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Tuleviku-Eestis toimuv natuke "Blade Runneri" moodi lugu ehk siis peategelased kütivad ülekäte läinud androide, täpsemalt on loo keskmes perverdist omaniku vastu mässu tõstnud seksiandroid. Vahepeal põikab tegevus ka Lätisse (Eesti-Läti piiril paikneb piirikontroll ja Võnnus ehk Cesises tegutsevad islamivõitlejad). Natuke on paralleele ka autori antoloogias "Eesti nõid" ilmunud looga "Valvur".
Hindeks kokku "4-".
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Lugu algab tänapäeva Eestis toimuva linnafantaasiana, ent läheb siis üle hoogsaks dimensioonidevaheliseks rännakuks. Minu meelest jäi see lugu kuidagi pealispindseks, mistõttu "rahuldavast" kõrgemat hinnet ma sellele panna ei suuda.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Täitsa sümpaatne tänapäeva Tartu teemaline linnafantaasia, mis ilmselt kõnetab paremini neid lugejaid, kellele see linn põhjalikult tuttav on.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Autorinime ja pealkirja järgi oleksin eeldanud Conani-laadis fantaasialugu, ent sedapuhku on tegu hoopis vanamoodsa pulpiliku kosmoseooperiga, mis on omas vormis hästi teostatud. Meenutas muuhulgas natuke Jekmovi loomingut.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Tänapäeva Jaapanis peab üks maffiajõuiguga ühinev noormees enda sobilikkuse tõestamiseks ühe kasutu bürokraadi ära tapma. Ülesanne osutub oodatust keerulisemaks ja sekkuvad tumedad jõud...
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

16. sajandi Jaapanis toimuva tegevusega poeetiline ja melanhoolne fantaasialugu, milles on oluline roll traditsioonilisel Jaapani teetseremoonial. Melanhoolsed ulmelood pole päris minu lemmikteema, ent omas laadis kahtlemata hästiteostatud lugu.
Teksti loeti eesti keeles
1.2026
Kristjan Rätsep

Poola ulmekirjaniku aurupunk-tellise ingliskeelne tõlge ilmus eelmisel aastal. Autot on teost ise nimetanud "tõlkimatuks", sest see sisaldab muuhulgas arhailise vene keelega segatud arhailist poola keelt, grammatilisi eksperimente ja neologisme. Romaani tõlkimine oli ilmselgelt raskeks ülesandeks Ursula Philippsile, kes on lisanud köite lõppu artikli, milles ta selgitab tõlke erinevusi originaalist ja enda tehtud valikuid sõnade ning mõtete edasiandmisel.
"Jää" tegevusmaailma lahknevuspunktiks meie ajaloost on 1908. aasta Tunguusi katastroof, mille tagajärjel on hakanud Siberis levima mõistuslikud tulnukpäritolu jääkamakad (Philippsi tõlkes kasutatakse nende kohta saksapärast sõna gleissen, algupärandis oli selleks sõnaks lute). Gleissenid muudavad maist füüsikat ja keemiat, muuhulgas tekivad uued väärtuslikud metallid külmraud ja tungetitum. Lisaks muutub gleissenite poolt hõivatud aladel kolmevalentne matemaatiline loogika kahevalentseks ja "külmub" ühiskondlik ning poliitiline korraldus - Esimest maailmasõda ei toimu ja tsaariimpeerium jääb püsima.
Romaani tegevus algab Varssavis 1924. aasta suvel. Varssavi kuulub endiselt Vene impeeriumi koosseisu ja tänu gleissenitele on ilmastikuolud talvised. Peategelaseks on kaardimängusõltlasest matemaatikatudeng Benedykt Gieroslawski, kelle ukse taha ilmuvad ühel hetkel tsaarivalitsuse Talveministeeriumi ametnikud. Nendeni on jõudnud info, et Gieroslawski Siberisse asumisele saadetud isa on seal avastanud viisi gleissenitega suhtlemiseks ja nad soovivad, et poeg ta üles otsiks. Gieroslawski asubki Siberi Ekspressiga teele Irkutski poole. Tegevusse sekkuvad erinevad jõud, kellest mõne eesmärgiks on gleissenite säilitamine, teistel aga üleüldine sula. Tegelaste hulgas on ka erinevad ajaloolised isikud - Nikola Tesla on leiutanud seadme gleissenite sulatamiseks, Grigori Rasputin on muutnud jääkummardamise oma ususekti ideoloogiaks, Jozef Pilsudski juhib Siberis Jaapani toetatud Poola partisane ehk japontšikuid... Ja Nikolai Fjodorovi jüngrid otsivad gleissenitest vastust surnute elluäratamise ideele.
"Jää" on põnevate ideedega ja mastaapne, ent kohati veniv ning raskepärane romaan, ehkki selle süžee on iseenesest seikluslik. Minu meelest oli siin igasuguseid arutlusi ja muud loba natuke liiga palju, aga täiesti võimalik, et tõlkes läks palju kaduma. Ühe huvitava grammatilise eksperimendina tuleb mainida loo vormi - kui see algab minavormis, siis mingil hetkel jõuab Gieroslawski oma filosoofiliste mõtiskluste käigus arusaamisele, et teda polegi tegelikult olemas, misjärel lugu jätkub mingis veidras umbisikulises vormis (/../open the window/../). Palju on venekeelseid sõnu, algupärandis oli neid veel rohkem, aga Philipps on osad neist ära tõlkinud ja kõik need seletatakse lahti romaanile lisatud väikeses sõnastikus. Rohkelt on arutelusid matemaatilise loogika, ajaloo ja religiooni teemal ning viinavõtmise saatel filosofeerimine meenutab natuke vene kirjandust - eks toimub "Jää" tegevuski valdavalt Venemaal ja paljud selle tegelastest on venelased. 
Teksti loeti inglise keeles
Kristjan Rätsep

Romaani tegevus toimub paralleelmaailmas, mis on muus osas nagu meie oma, aga selles toimib maagia, mida õpetatakse akadeemilise distsipliinina ülikoolides. Tegevusajaks on 1980-ndad aastad ja peategelaseks ameeriklannast (lõpupoole antakse mõista, et sarnaselt autorile hiina päritolu) Cambridge'i analüütilise maagia doktorant Alice Law. Alice'i juhendaja, keerulise ja üsna sandi iseloomuga professor Jacob Grimes on hiljuti koledas õnnetuses surma saanud ning kuna Alice vajab juhendaja abi kraadi kaitsmisel, otsustab ta juhendajale põrgusse järele minna. Põrguretkel liitub Alice'iga kaasdoktorant Peter Murdoch, kellega tal on samuti üsna keerulised suhted...
"Katabaasi" on võrreldud Susanna Clarke'i "Piranesiga" ja põhjus selleks on arusaadav - mõlemates raamatutes on juttu akadeemilisest maailmast ning selle varjukülgedest. Kuangi romaanis jääb sellest ülikoolielust ikka väga masendav mulje. Enamiku romaanist võtavadki enda alla rännakud hallilt masendavatel põrgumaastikul ja Alice'i sisekaemused ning hingepiinad (seejuures romaani pealkirjaks olevat sõna ei mainita tekstis kordagi). Väga see paks romaan mind kaasa haarata ei suutnud, ehkki olen akadeemilise valdkonnaga elus mõnevõrra kokku puutunud ja peategelaste mõtted ning probleemid olid mulle kohati mõnevõrra tuttavad. Hindeks "3+".
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Zoltan Istvan on USA transhumanistliku ideoloogia aktivist, kes on muuhulgas ka vastava partei esindajana riigi presidendiks kandideerinud, sõites kampaania käigus ringi surnukirstu meenutava bussiga, mille eesmärgiks oli juhtida valijate tähelepanu inimeste vältimatule surelikkusele ja inimelu pikendavate tehnoloogiate väljatöötamise vajadusele. 
17. sajandi Prantsuse filosoofi Blaise Pascali loodud mõttemäng on tuntud "Pascali kihlveona" ja tähendab sisuliselt seda, et parem on olla usklik kui ateist, sest juhul, kui jumal on olemas, ootab sind hauataguses elus paradiis, kui aga jumalat pole, pole sa samuti eriti midagi kaotanud. Istvan on selle käesolevas romaanis edasi arendanud "transhumanistlikuks kihlveoks" - hauatagune elu võib ju olemas olla, aga kasulikum on ikkagi panustada füüsilisse surematusse selles maailmas, sest see on kindlam valik. 
Romaani tegevus algab lähituleviku USA-s, mida räsivad jätkuv majandussurutis (ilmselt kirjutamisaja mõjud) ja vastasseis kristlike fundamentalistide ning transhumanistide vahel. Protagonist Jethro Knights õpib ülikoolis filosoofiat ja alustab hiljem koos mõttekaaslastega võitlust kristlike fundamentalistide ning järjest enam nende selja taga seisva USA valitsuse vastu, et vabaneda transhumanistlikele teadusuuringutele seatud piirangutest. Teiste olulisemate tegelaste seast võib mainida Knightsi armastatut Zoe Bachi ja antagonistist mõjuvõimsat usujuhti reverend Belinasi. Knightsi loodud filosoofia kannab nime teleoloogiline egotsentriline funktsionalism ja selles on Asimovi kolme robootikaseaduse eeskujul loodud kolm transhumanismi seadust: 1) transhumanist peab üle kõige kaitsma oma eksistentsi; 2) transhumanist peab püüdma saavutada kõikvõimsust, minnes sellega nii kaugele kui võimalik, kuni see pole vastuolus esimese seadusega; 3) transhumanist peab kaitsma väärtust universumis, kuni see pole vastuolus esimese ega teise seadusega.
Romaan algab ja kulgeb esialgu pigem poliitilise põnevikuna, ulmeline tehnoloogia tuleb mängu lõpupoole. Visioon Knightsist, kes Transhumania-nimelise ujuva linnriigi diktaatorina kogu maailma sõjalaevastike vastu sõda peab, toob meelde 20. sajandi alguse ulmelood kõiksugu "hulludest teadlastest" (nt Tolstoi "Insener Garini hüperboloid"). Teatud paralleelid tekkisid mul ka Veskimehe "Kuu ordu" tsükliga - mõlemal juhul luuakse mingi eesmärgi nimel ülejäänud inimkonnale vastanduv uus ühiskond - Veskimehel edendab Kuul paiknev Kuu ordu kosmosehõivamist, Istvanil ookeanidel seilav Transhumania surematuse-uuringuid. Paremlibertaarne ideoloogia kumab romaanist ülepea läbi ja selle eest on autorit ka kõvasti kritiseeritud - Knights tundub kohati psühhopaadina, kes mõtleb vaid isikliku surematuse peale, ei hooli grammigi võrra vaestest või saamatutest inimestest ja hävitab sõjategevuses süstemaatiliselt ja sihilikult inimkonna kultuuripärandit. See teatud antihumanistlik joon ei pruugi ilmselgelt paljudele lugejatele meeldida, ehkki lõpuosa helges tulevikunägemuses tõmmatakse sellega mõnevõrra tagasi.
Kokkuvõtteks: on filosoofiat, poliitikat, tehnoloogiat ja märulit. Päris maksimumhinnet ma romaanile anda ei suuda, peamiselt seetõttu, et isegi mulle tundus peakangelase mõttemaailm kuidagi kummaline ja raskesti samastutav. Aga omapärane lugemine igatahes. 
Teksti loeti inglise keeles
Kristjan Rätsep

Lugu tugineb tänapäevalgi populaarse vene filosoofi Nikolai Fjodorovi hüpoteesidele kunagi surnud inimeste elluäratamisest kauges tulevikus. Enamik loost keskendub minategelase mõtetele ja emotsioonidele, otsest tegevust on siin vähe. Loo lõppedes turgatas, et mõne teise autori jaoks võiks tegu olla esimese peatükiga romaanist.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Lugu, mis kujutab endast 20. sajandi alguse Viljandimaal tegutseva rootslasest arsti minajutustust, lummab just oma ideerohkusega - kui algul näib olevat tegu puhtal kujul üleloomuliku looga, siis mingil hetkel tuleb sisse ka tugev teaduslik-fantastiline element. Just see pöörane ideerohkus kahekümne viie lehekülje pikkuses tekstis määrabki minu jaoks loo hinde.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Päris põnev lugu mehest, kellel on võime noort inimest nähes täpselt ette kujutada, milline too vanast peast välja näeb. Ajapikku hakkavad selle võimega seotud probleemid tema jaoks süvenema...
Antoloogias "Kuumad allikad" ilmunud lugude keelekasutust pole moodsamaks toimetatud, aga käesolevas loos tundub ühes kohas, et seda oleks ehk siiski vaja olnud - nimelt sõna "karm" "vingugaasi" tähenduses, mis oli vähemalt mulle täiesti tundmatu.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Õudusloo tegevuskohast on raske aru saada - mingites detailides meenutab see Eestit, ent peategelasel on šoti perekonnanimi (Touard). See Julius Touard on ootamatult päranduse läbi pururikkaks saanud eraklik vanapoiss, kes on omandanud isikliku mõisa koos pargiga. Ühel päeval saabub mõisa Touardi tädi koos noore ja ilusa tütrega, kellesse mees ära armub. Mõlema naise olemises ja käitumises on seejuures midagi veidrat...
Lugu mõjub kohati üsna raskepäraselt ja polnud eriti libe lugemine, ent kasvõi idee ja lõpupuändi eest väärib see minu meelest "4".
 
Teksti loeti eesti keeles