Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Alastair Reynolds ·

Diamond Dogs

(lühiromaan aastast 2001)

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
6
0
0
1
0
Keskmine hinne
4.571
Arvustused (7)

esiteks, oleks pidanud usaldama esimest muljet, mis Spirey-jutust tekkis. aga vahepeal on mitmed arvustajad autorit justkui tarvitatavaks pidanud. nüüd olen siis uuesti avastanud, et Reynolds ei suuda tegelasi minu jaoks huvitavaks või üldse kuidagi kaasaelatavaks kirjutada. ja kui tegelased tunduvad mingite arusaamatute veidrikena, siis ei viitsi nende probleemidesse eriti süveneda.

teiseks, ei peaks usaldama juhuslikke assotsiatsioone. no et Bowie ja tema cosmo-glam Ziggy Stardustiga peaosas oli ju päris tore. eriti värskest peast, muu tollasega võrreldes. aga sellisest nostalgiast ei tohiks lasta end mõjutada, sest sisuline seos ju puudub.

kui kedagi peaks huvitama, siis on jah sama Yellowstone ja Chasm City, ainult et sel ajal, kui seal see melting plague möllab, on selle jutu tegelased eemal, oma ... , ei, vabandust, intellekti pikkust mõõtmas.

ma olen kohanud üsna mitmeid ulmejutte, mida on inspireerinud male või mõni muu lauamäng. hmm, isegi keeglikurika vaatenurgast on kirjutatud. sedapuhku on inspiratsiooniallikaks olnud IQ-testi täitmine. kõlab kütkestavalt? just nimelt, mitte eriti. kõige hullemast päästab miski huvitav veidrus juba teisel leheküljel. olgu siis tsiteeritud.

More than a century and a half ago, a clique of researchers led by Calvin Sylveste had resurrected the old idea of copying the essence of a living human being into a computer-generated simulation. The procedure - then in its infancy - had the slight drawback that it killed the subject. But there had still been volunteers, and my parents had been amongst the first ... Less than fourteen months later, their simulations had also been amongst the first to crash. None could ever be restarted.

no et kui tavalise cp puhul on subjekt virtuaalsusse (või kuidas iganes seda parajasti nimetatakse) sukeldudes elus ja isegi kui tema materiaalse kehaga reaalsuses midagi fataalselt halba juhtub, ei teki tavaliselt küsimust, et mis kujul tema isiksust siis arvutis säilitatakse. trigerite kaskaad mingi või misiganes. sedapuhku aga pani nagu mõtlema küll, milliste omadustega peaks olema see exe, mis inimolemust simuleerib ning saab samas nii kokku joosta, et isegi restart enam ei aita. ei mõelnud välja, muidugi, aga tundus huvitava probleemina.

Teksti loeti inglise keeles

Mkm, selle jutu inspiratsioon võiks olla hoopis film The Cube. Selleks, et järgmisest uksest läbi saada, tuleb lahendada mingi arutu ülesanne. Mind lausa huvitaks, kas ülikoolis matemaatikat õppinutel on lihtne neid arutluskäike järgida? Või füüsikat õppinutel, kui arvestada, et Reynolds ise oli füüsik? Igatahes, kui vale lahenduse pakud, karistab torn sind hoogsalt.

Vahepealne osa kippus mulle igavaks jääma, kuna lahenduskäike järgida ei suutnud, aga kokkuvõttes jäi see lugu mind kummitama. Seega soovitan lugeda.

Teksti loeti inglise keeles

Ka minule meenus eelkõige film The Cube. Muidu oli tegemist tüüpilise hea Reynoldsiga, ses mõttes et see 160-leheküljeline lühiromaan on nii huvitav, et sai neelatud praktiliselt järjest. Loomulikult on tegu tükikesega sarjast Revelation Space Universe ja tuttavaid nimesid, paiku ja sündmusi vilksatas läbi korduvalt, olgugi et selles lühiromaanis nad mingit tähtsat osa ei mänginud.

Lühidalt kokku võttes ajab Roland Childe kokku kamba, et minna Golgotha planeedilt avastatud tundmatu päritoluga ja ilmselt vähemalt osaliselt teadvuslikku Torni avastama. Torn on üle 400 meetri kõrge ja koosneb paljudest järgnevatest ruumidest, millest järgmisesse pääsemiseks tuleb ära lahendada matemaatiline mõistatus. Õnneks mõistatusi väga üksikasjalikult ei kirjeldatud, need meenutasid veidi IQ-testi omasid, kus tuleb leida õige valik mingist loogilisest reast. "Teemantkoertes" jõuti lõpuks muidugi mingite 4 või 5 dimensiooniliste moonutatud kujutiste varjude juurde, mille hulgast tuli leida õige. Torn karistab valesid vastuseid julmalt, peategelasel Childel on aga sundmõte Torni tippu pääseda.

Peategelase nimi ja kogu süžee viitavad loomulikult Stephen Kingi The Dark Tower - tsüklile, laiemalt aga ehk isegi Kingi inspireerinud Robert Browningu poeemile.

Üsna vinge lugu tõesti. Huvilistele ja võimalikele lugejatele paljastan spoilerilaadse asjaolu, et olgugi et dr. Trintignant võttis ennast lõpus osadeks lahti, võib temaga kohtuda uuesti 2006. aasta jutus "Grafenwalder`s Bestiary".

Vägev, võimas, hämmastav. Soovitan soojalt, lugu iseenesest ei eelda Reynoldsi samasse sarja kuuluvate romaanide tundmist.

Teksti loeti inglise keeles

Arvan, et õigus on kõikidel eelkõnelejatel - mul seondusid esimesena IQ-testid, kuid peale kirjaniku enda poolt jutus antud vastavaid vihjeid lisaks ka The Cube ning Indiana Jones.
 
Väga kaasahaarav lugu nii üldise tegevustiku osas kui ka lahenduskäikude jälgimise mõttes. Kuigi ma pole ülikoolis otseselt matemaatikat õppinud, suutsin mingi piirini mõistatuste lahenduskäike täitsa jälgida kuid arvatavasti vaid tänu sellele, et autor oskas neid vägagi hästi visualiseerida.
 
Kuigi lõpplahendus oli mõneti aimatav - no selge see, et torni tipus ootavat on keeruline kujutada - siis ei pidanud ma ometigi lõpus pettuma. See oli elegantselt sünge ning jättis palju mõtlemisainet ka peale loo lõppemist.
 
Minu jaoks oli see parim lugu eestikeelsest kogumikust "Spioon Europal" ning arvan, et ilma selle lühiromaanita poleks kogumik pooltki nii hea.
Teksti loeti eesti keeles

Alustaksin ehk sellest, et film "The Cube" on minulegi tuttav ja seostest selle filmiga ei pääsenud "Teemantkoeri" lugedes minagi. Mainitud film on lühiromaanist neli aastat vanem (pärinedes aastast 1997), nii et ehk on see tõesti ka Reynoldsit inspireerinud.
"Teemantkoerte" stiil meenutab mulle veidi David Zindelli loomingut (paralleel, mida ma varemloetud Reynoldsi teoste puhul pole millegipärast täheldanud). Kõrgtehnoloogiline, ent samas kuidagi tumedalt gootilik tulevikuühiskond, transhumanism, matemaatikaga seotud teemad ja universumi sünged saladused. Zindell on küll mõnevõrra raskepärasem ja filosoofilisem, Reynoldsi stiil meeldib mulle endale rohkem.
Eriti tahaks kiita pealkirja, mille tähendus avaneb alles lühiromaani lõpuosas. 
Teksti loeti eesti keeles
x
Kristjan Rätsep
15.09.1983
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustused:

Hoolimata ülivõrdes kiidusõnadest hakkasin seda romaani lugema üsna madalate ootustega - "ulmekriminull korporatiivsest maailmast ja telepaatidest" kõlas surmigavalt. Kriminullid mulle üldiselt ei meeldi ja ka käesolevas romaanis pühendati suurt tähelepanu mõrvajuurdlusele, mille detailidesse lugeja justkui põnevusega süüvima peaks... aga milleks? Tappis üks rikkur teise ära, kumbki polnud tegelasena sümpaatne - miks ma peaksin lugejana hoolima sellest, kas ja kuidas see juhtum lahendatakse?
Samas autori stiil on värvikas ja põnev - näiteks tulevikurikkurite dekadentlike meelelahutuste ja telepaatide omavahelise suhtluse kirjeldused või peategelast romaani lõpupoole haarav kummaline hullus. Või romaani mõistatuslik ja pahaendeline pealkiri, mille tegelik tähendus avaneb lugejale alles päris lõpus. Samas pean ma psühhoanalüüsi sissetoomist selgelt miinuseks ja kogu sellest freudismist arvan ma umbes samamoodi nagu John W. Campbell. 
Kokkuvõttes üsna vastuolulisi tundeid tekitav romaan, mida otsustasin kokkuvõttes hinnata "3+"-iga.
Teksti loeti eesti keeles

Lugu tellimustööna vanasse mõisahoonesse sissemurdvast raamatuvargast on küll enam-vähem normaalselt kirja pandud, ent midagi huvitavat selles loos minu jaoks polnud. 
Teksti loeti eesti keeles

Salapärane õhustik ja loodud lähituleviku-maailm on päris hästi välja kukkunud. Miinuseks võiks pidada vast teatavat lõpetamatust - lugu katkeb suvalises kohas ja tundub, nagu see oleks osa millestki suuremast. 
Teksti loeti eesti keeles

Loo idee on vanamoodne (teadlaste tehtav katse ja selle eetilised tagajärjed), ent kirjeldatud tehnoloogia on moodne ja autor ka ei moraliseeri eriti. Minu meelest täitsa korralik lugu.
Teksti loeti eesti keeles

Tuleviku-Eestis toimuv natuke "Blade Runneri" moodi lugu ehk siis peategelased kütivad ülekäte läinud androide, täpsemalt on loo keskmes perverdist omaniku vastu mässu tõstnud seksiandroid. Vahepeal põikab tegevus ka Lätisse (Eesti-Läti piiril paikneb piirikontroll ja Võnnus ehk Cesises tegutsevad islamivõitlejad). Natuke on paralleele ka autori antoloogias "Eesti nõid" ilmunud looga "Valvur".
Hindeks kokku "4-".
Teksti loeti eesti keeles

Lugu algab tänapäeva Eestis toimuva linnafantaasiana, ent läheb siis üle hoogsaks dimensioonidevaheliseks rännakuks. Minu meelest jäi see lugu kuidagi pealispindseks, mistõttu "rahuldavast" kõrgemat hinnet ma sellele panna ei suuda.
Teksti loeti eesti keeles

Täitsa sümpaatne tänapäeva Tartu teemaline linnafantaasia, mis ilmselt kõnetab paremini neid lugejaid, kellele see linn põhjalikult tuttav on.
Teksti loeti eesti keeles

Autorinime ja pealkirja järgi oleksin eeldanud Conani-laadis fantaasialugu, ent sedapuhku on tegu hoopis vanamoodsa pulpiliku kosmoseooperiga, mis on omas vormis hästi teostatud. Meenutas muuhulgas natuke Jekmovi loomingut.
Teksti loeti eesti keeles

Tänapäeva Jaapanis peab üks maffiajõuiguga ühinev noormees enda sobilikkuse tõestamiseks ühe kasutu bürokraadi ära tapma. Ülesanne osutub oodatust keerulisemaks ja sekkuvad tumedad jõud...
Teksti loeti eesti keeles

16. sajandi Jaapanis toimuva tegevusega poeetiline ja melanhoolne fantaasialugu, milles on oluline roll traditsioonilisel Jaapani teetseremoonial. Melanhoolsed ulmelood pole päris minu lemmikteema, ent omas laadis kahtlemata hästiteostatud lugu.
Teksti loeti eesti keeles
1.2026

Poola ulmekirjaniku aurupunk-tellise ingliskeelne tõlge ilmus eelmisel aastal. Autot on teost ise nimetanud "tõlkimatuks", sest see sisaldab muuhulgas arhailise vene keelega segatud arhailist poola keelt, grammatilisi eksperimente ja neologisme. Romaani tõlkimine oli ilmselgelt raskeks ülesandeks Ursula Philippsile, kes on lisanud köite lõppu artikli, milles ta selgitab tõlke erinevusi originaalist ja enda tehtud valikuid sõnade ning mõtete edasiandmisel.
"Jää" tegevusmaailma lahknevuspunktiks meie ajaloost on 1908. aasta Tunguusi katastroof, mille tagajärjel on hakanud Siberis levima mõistuslikud tulnukpäritolu jääkamakad (Philippsi tõlkes kasutatakse nende kohta saksapärast sõna gleissen, algupärandis oli selleks sõnaks lute). Gleissenid muudavad maist füüsikat ja keemiat, muuhulgas tekivad uued väärtuslikud metallid külmraud ja tungetitum. Lisaks muutub gleissenite poolt hõivatud aladel kolmevalentne matemaatiline loogika kahevalentseks ja "külmub" ühiskondlik ning poliitiline korraldus - Esimest maailmasõda ei toimu ja tsaariimpeerium jääb püsima.
Romaani tegevus algab Varssavis 1924. aasta suvel. Varssavi kuulub endiselt Vene impeeriumi koosseisu ja tänu gleissenitele on ilmastikuolud talvised. Peategelaseks on kaardimängusõltlasest matemaatikatudeng Benedykt Gieroslawski, kelle ukse taha ilmuvad ühel hetkel tsaarivalitsuse Talveministeeriumi ametnikud. Nendeni on jõudnud info, et Gieroslawski Siberisse asumisele saadetud isa on seal avastanud viisi gleissenitega suhtlemiseks ja nad soovivad, et poeg ta üles otsiks. Gieroslawski asubki Siberi Ekspressiga teele Irkutski poole. Tegevusse sekkuvad erinevad jõud, kellest mõne eesmärgiks on gleissenite säilitamine, teistel aga üleüldine sula. Tegelaste hulgas on ka erinevad ajaloolised isikud - Nikola Tesla on leiutanud seadme gleissenite sulatamiseks, Grigori Rasputin on muutnud jääkummardamise oma ususekti ideoloogiaks, Jozef Pilsudski juhib Siberis Jaapani toetatud Poola partisane ehk japontšikuid... Ja Nikolai Fjodorovi jüngrid otsivad gleissenitest vastust surnute elluäratamise ideele.
"Jää" on põnevate ideedega ja mastaapne, ent kohati veniv ning raskepärane romaan, ehkki selle süžee on iseenesest seikluslik. Minu meelest oli siin igasuguseid arutlusi ja muud loba natuke liiga palju, aga täiesti võimalik, et tõlkes läks palju kaduma. Ühe huvitava grammatilise eksperimendina tuleb mainida loo vormi - kui see algab minavormis, siis mingil hetkel jõuab Gieroslawski oma filosoofiliste mõtiskluste käigus arusaamisele, et teda polegi tegelikult olemas, misjärel lugu jätkub mingis veidras umbisikulises vormis (/../open the window/../). Palju on venekeelseid sõnu, algupärandis oli neid veel rohkem, aga Philipps on osad neist ära tõlkinud ja kõik need seletatakse lahti romaanile lisatud väikeses sõnastikus. Rohkelt on arutelusid matemaatilise loogika, ajaloo ja religiooni teemal ning viinavõtmise saatel filosofeerimine meenutab natuke vene kirjandust - eks toimub "Jää" tegevuski valdavalt Venemaal ja paljud selle tegelastest on venelased. 
Teksti loeti inglise keeles

Romaani tegevus toimub paralleelmaailmas, mis on muus osas nagu meie oma, aga selles toimib maagia, mida õpetatakse akadeemilise distsipliinina ülikoolides. Tegevusajaks on 1980-ndad aastad ja peategelaseks ameeriklannast (lõpupoole antakse mõista, et sarnaselt autorile hiina päritolu) Cambridge'i analüütilise maagia doktorant Alice Law. Alice'i juhendaja, keerulise ja üsna sandi iseloomuga professor Jacob Grimes on hiljuti koledas õnnetuses surma saanud ning kuna Alice vajab juhendaja abi kraadi kaitsmisel, otsustab ta juhendajale põrgusse järele minna. Põrguretkel liitub Alice'iga kaasdoktorant Peter Murdoch, kellega tal on samuti üsna keerulised suhted...
"Katabaasi" on võrreldud Susanna Clarke'i "Piranesiga" ja põhjus selleks on arusaadav - mõlemates raamatutes on juttu akadeemilisest maailmast ning selle varjukülgedest. Kuangi romaanis jääb sellest ülikoolielust ikka väga masendav mulje. Enamiku romaanist võtavadki enda alla rännakud hallilt masendavatel põrgumaastikul ja Alice'i sisekaemused ning hingepiinad (seejuures romaani pealkirjaks olevat sõna ei mainita tekstis kordagi). Väga see paks romaan mind kaasa haarata ei suutnud, ehkki olen akadeemilise valdkonnaga elus mõnevõrra kokku puutunud ja peategelaste mõtted ning probleemid olid mulle kohati mõnevõrra tuttavad. Hindeks "3+".
Teksti loeti eesti keeles

Zoltan Istvan on USA transhumanistliku ideoloogia aktivist, kes on muuhulgas ka vastava partei esindajana riigi presidendiks kandideerinud, sõites kampaania käigus ringi surnukirstu meenutava bussiga, mille eesmärgiks oli juhtida valijate tähelepanu inimeste vältimatule surelikkusele ja inimelu pikendavate tehnoloogiate väljatöötamise vajadusele. 
17. sajandi Prantsuse filosoofi Blaise Pascali loodud mõttemäng on tuntud "Pascali kihlveona" ja tähendab sisuliselt seda, et parem on olla usklik kui ateist, sest juhul, kui jumal on olemas, ootab sind hauataguses elus paradiis, kui aga jumalat pole, pole sa samuti eriti midagi kaotanud. Istvan on selle käesolevas romaanis edasi arendanud "transhumanistlikuks kihlveoks" - hauatagune elu võib ju olemas olla, aga kasulikum on ikkagi panustada füüsilisse surematusse selles maailmas, sest see on kindlam valik. 
Romaani tegevus algab lähituleviku USA-s, mida räsivad jätkuv majandussurutis (ilmselt kirjutamisaja mõjud) ja vastasseis kristlike fundamentalistide ning transhumanistide vahel. Protagonist Jethro Knights õpib ülikoolis filosoofiat ja alustab hiljem koos mõttekaaslastega võitlust kristlike fundamentalistide ning järjest enam nende selja taga seisva USA valitsuse vastu, et vabaneda transhumanistlikele teadusuuringutele seatud piirangutest. Teiste olulisemate tegelaste seast võib mainida Knightsi armastatut Zoe Bachi ja antagonistist mõjuvõimsat usujuhti reverend Belinasi. Knightsi loodud filosoofia kannab nime teleoloogiline egotsentriline funktsionalism ja selles on Asimovi kolme robootikaseaduse eeskujul loodud kolm transhumanismi seadust: 1) transhumanist peab üle kõige kaitsma oma eksistentsi; 2) transhumanist peab püüdma saavutada kõikvõimsust, minnes sellega nii kaugele kui võimalik, kuni see pole vastuolus esimese seadusega; 3) transhumanist peab kaitsma väärtust universumis, kuni see pole vastuolus esimese ega teise seadusega.
Romaan algab ja kulgeb esialgu pigem poliitilise põnevikuna, ulmeline tehnoloogia tuleb mängu lõpupoole. Visioon Knightsist, kes Transhumania-nimelise ujuva linnriigi diktaatorina kogu maailma sõjalaevastike vastu sõda peab, toob meelde 20. sajandi alguse ulmelood kõiksugu "hulludest teadlastest" (nt Tolstoi "Insener Garini hüperboloid"). Teatud paralleelid tekkisid mul ka Veskimehe "Kuu ordu" tsükliga - mõlemal juhul luuakse mingi eesmärgi nimel ülejäänud inimkonnale vastanduv uus ühiskond - Veskimehel edendab Kuul paiknev Kuu ordu kosmosehõivamist, Istvanil ookeanidel seilav Transhumania surematuse-uuringuid. Paremlibertaarne ideoloogia kumab romaanist ülepea läbi ja selle eest on autorit ka kõvasti kritiseeritud - Knights tundub kohati psühhopaadina, kes mõtleb vaid isikliku surematuse peale, ei hooli grammigi võrra vaestest või saamatutest inimestest ja hävitab sõjategevuses süstemaatiliselt ja sihilikult inimkonna kultuuripärandit. See teatud antihumanistlik joon ei pruugi ilmselgelt paljudele lugejatele meeldida, ehkki lõpuosa helges tulevikunägemuses tõmmatakse sellega mõnevõrra tagasi.
Kokkuvõtteks: on filosoofiat, poliitikat, tehnoloogiat ja märulit. Päris maksimumhinnet ma romaanile anda ei suuda, peamiselt seetõttu, et isegi mulle tundus peakangelase mõttemaailm kuidagi kummaline ja raskesti samastutav. Aga omapärane lugemine igatahes. 
Teksti loeti inglise keeles

Lugu tugineb tänapäevalgi populaarse vene filosoofi Nikolai Fjodorovi hüpoteesidele kunagi surnud inimeste elluäratamisest kauges tulevikus. Enamik loost keskendub minategelase mõtetele ja emotsioonidele, otsest tegevust on siin vähe. Loo lõppedes turgatas, et mõne teise autori jaoks võiks tegu olla esimese peatükiga romaanist.
Teksti loeti eesti keeles

Lugu, mis kujutab endast 20. sajandi alguse Viljandimaal tegutseva rootslasest arsti minajutustust, lummab just oma ideerohkusega - kui algul näib olevat tegu puhtal kujul üleloomuliku looga, siis mingil hetkel tuleb sisse ka tugev teaduslik-fantastiline element. Just see pöörane ideerohkus kahekümne viie lehekülje pikkuses tekstis määrabki minu jaoks loo hinde.
Teksti loeti eesti keeles

Päris põnev lugu mehest, kellel on võime noort inimest nähes täpselt ette kujutada, milline too vanast peast välja näeb. Ajapikku hakkavad selle võimega seotud probleemid tema jaoks süvenema...
Antoloogias "Kuumad allikad" ilmunud lugude keelekasutust pole moodsamaks toimetatud, aga käesolevas loos tundub ühes kohas, et seda oleks ehk siiski vaja olnud - nimelt sõna "karm" "vingugaasi" tähenduses, mis oli vähemalt mulle täiesti tundmatu.
Teksti loeti eesti keeles

Õudusloo tegevuskohast on raske aru saada - mingites detailides meenutab see Eestit, ent peategelasel on šoti perekonnanimi (Touard). See Julius Touard on ootamatult päranduse läbi pururikkaks saanud eraklik vanapoiss, kes on omandanud isikliku mõisa koos pargiga. Ühel päeval saabub mõisa Touardi tädi koos noore ja ilusa tütrega, kellesse mees ära armub. Mõlema naise olemises ja käitumises on seejuures midagi veidrat...
Lugu mõjub kohati üsna raskepäraselt ja polnud eriti libe lugemine, ent kasvõi idee ja lõpupuändi eest väärib see minu meelest "4".
 
Teksti loeti eesti keeles