teiseks, ei peaks usaldama juhuslikke assotsiatsioone. no et Bowie ja tema cosmo-glam Ziggy Stardustiga peaosas oli ju päris tore. eriti värskest peast, muu tollasega võrreldes. aga sellisest nostalgiast ei tohiks lasta end mõjutada, sest sisuline seos ju puudub.
kui kedagi peaks huvitama, siis on jah sama Yellowstone ja Chasm City, ainult et sel ajal, kui seal see melting plague möllab, on selle jutu tegelased eemal, oma ... , ei, vabandust, intellekti pikkust mõõtmas.
ma olen kohanud üsna mitmeid ulmejutte, mida on inspireerinud male või mõni muu lauamäng. hmm, isegi keeglikurika vaatenurgast on kirjutatud. sedapuhku on inspiratsiooniallikaks olnud IQ-testi täitmine. kõlab kütkestavalt? just nimelt, mitte eriti. kõige hullemast päästab miski huvitav veidrus juba teisel leheküljel. olgu siis tsiteeritud.
More than a century and a half ago, a clique of researchers led by Calvin Sylveste had resurrected the old idea of copying the essence of a living human being into a computer-generated simulation. The procedure - then in its infancy - had the slight drawback that it killed the subject. But there had still been volunteers, and my parents had been amongst the first ... Less than fourteen months later, their simulations had also been amongst the first to crash. None could ever be restarted.
no et kui tavalise cp puhul on subjekt virtuaalsusse (või kuidas iganes seda parajasti nimetatakse) sukeldudes elus ja isegi kui tema materiaalse kehaga reaalsuses midagi fataalselt halba juhtub, ei teki tavaliselt küsimust, et mis kujul tema isiksust siis arvutis säilitatakse. trigerite kaskaad mingi või misiganes. sedapuhku aga pani nagu mõtlema küll, milliste omadustega peaks olema see exe, mis inimolemust simuleerib ning saab samas nii kokku joosta, et isegi restart enam ei aita. ei mõelnud välja, muidugi, aga tundus huvitava probleemina.