Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Indrek Hargla ·

ajakirjapublikatsioon: «Looming» 2001; nr 4 (aprill)
♦   ♦   ♦

eesti keeles: antoloogia «Stalker 2002: Eesti ulmeauhinna Stalker laureaadid ja nominandid» 2002

Tekst leidub kogumikes:
  • Looming
  • Trükiteavik wõrgus
Hinne
Hindajaid
10
5
2
1
0
Keskmine hinne
4.333
Arvustused (18)

Jehhuu!

Kui nüüd Hargla ise millegi uue ja uhkemaga sel aastal ei üllata, siis tahaks ma seda juttu 2002. aasta Stalkeri-võitjaks pakkuda.

Sisust ei räägi, ostke ja lugege Kirjanike Liidu ajakirja, mis muide üha mitmekesisemaks ja nauditavamaks Udo Uibo pädeva toimetajakäe all muutub. Ja Francois Serpenti ajal on ka kriitikarubriiki otsekui uus hingamine tulnud. Pealegi kirjutab Jürka samas numbris Pelevinist ning Belials Harglast.

Selle muusikast ja armastusest rääkiva ning tänapäeva Kopenhaagenis aset leidva jutu puhul pean ka enesele veidi tuhka pähe kallama ning autori suunas vabandused teele saatma. Nimelt, kui seda kunagi esialgses käsikirjaversioonis lugesin, polnud mulje pooltki nii võimas. Et pidin lausa Lucius Shepardi jutu «A Little Night Music» arvustuses ära mainima ja kõrvutades Lääne mehe paremaks kuulutama. Noh, enam ma selles nii kindel polegi. Mõlemad suurepärased fiilingutekstid, veidi skisoidsed. Ja väga erinevad.

Hargla jutt hakkaski elama alles teisel lugemisel, paberilt lugemisel. Imponeeris erakordselt nõtke lausestus, tekst suisa voolab.No lugege, pagan võtaks!:)

Ja otse loomulikult on ulmet selles loos küllaga!

Teksti loeti eesti keeles

Ulmet loos küll polnud, niipalju ulmesõpradele lohutuseks! (Võibolla oli ka, ei mina neid asju tea. Kui jutt juba BAASis on, küllap siis oli ulmet) Aga jutt oli tore jah. Ei oleks Harglalt sellist lugu osanud oodatagi. Hea fiiling, minategelane oli ka päris sümpaatne, ja mis peamine - JAZZ! Jazz ruulib!
Teksti loeti eesti keeles

"Sierra Titauna nekropoli" kohta ütlesin möödunud detsembris, et `/---/ ootaks nüüd mingit vaheldust...`. Täpsustades hiljem, et loodan Harglalt kvalitatiivset hüpet. Kui kuus sellest ajast peale ilmunud lugu jäid ikka tavapärasele tasemele, siis seitsmes, "Fusion", täitis mu lootused.

Isegi teksti sujuvuses on Hargla teinud märgatava edasimineku. Varasemadki jutud olid selle poole pealt OK, seekord aga hakkas voolavus lausa silma. Täpselt ei saagi aru, kas selline tekst tuli loomulikku teed pidi, või on selle taga iga lause üle ja üle lihvimine. Tulemus on sellegipoolest meeldiv ja haarav -- ka siis, kui (nagu antud juhulgi) lugejale kõik pealkirjaks oleva muusikastiiliga seonduv üpris esoteeriliseks jääb.

Mida veel -- naispeategelaste nimed kippusid segi minema. Siis, aeg-ajalt tekkisid paralleelid Kenderiga; kohad, kus pilt manati ette pisut pseudoükskõikses jäme-bravuurikas stiilis. Seekord jäi Harglal ka detailirohkuse reha otsa astumata, tegelased ja olustik on kujutatud just paraja põhjalikkusega. Kuna tegevus toimub ajas ja kohas, millega autoril on tihedad isiklikud kokkupuuted, siis on tulemus sellevõrra usutavam ja kergemini omaksvõetav.

Stalker? Ehkki pool aastat seisab veel ees, ma pärast "Fusioni" lugemist teistele autoritele panuseid teha enam ei julgeks...

Teksti loeti eesti keeles

Kohe peale jutu lugemist panin sellele "5" ja arvasin, et polegi midagi norida. Tagantjärele, riputades selle kordustrükina Algernoni üles, nägin viis päeva vaeva, katsudes meelde tuletada, millest lugu üldse rääkis... ja ei suutnudki. Olen siiani arvamusel, et tegu on korralikult teostatud asjaga, miljöö on huvitav, taust paigas jne jne. Mäletan fusioni-friike, prostituuti ja muid, aga mida seal õieti ulmelist juhtus?... No ei mäleta.
Teksti loeti eesti keeles

Lugesin "Fusionit" umbes pool aastat tagasi, aga oskasin täielikult unustada sellegi, millest see jutt rääkis. Pealkirja järgi võib ju jazzi-teemat arvata, aga ikkagi... Ei jätnud mingit muljet. Nüüd, peale ilmumist, võtsin loo uuesti ette ja olen tõesti hämmastunud lugejate vaimustusest. Okei, tekst on heas stiilis ja ei jää selles mõttes maha "Loomingu" üldisest tasemest. Aga esiteks, on lugu minu jaoks igav ja sündmustevaene. Teiseks, häirib mind oletatav autoripoolne edvistamine spetsiifilise muusikalise maitsega (varasemates Hargla tekstides olen haistnud kulinaarsete teadmistega epateerimist). Ja kolmandaks, "Fusionis" esineb Grpowski-seeriast tuntud efekt, kus loo lõpuosas seletatakse lühidalt (olenevalt sündmuste keerukusastmest viie kuni viieteistkümne lausega) ära, mis tegelikult toimus, millised on mõistatuste lahendused. Need lahendused võiks ikka tulla vähe mitmekesisemal moel, mitte rutiinse selgitava tiraadina.Möönan, et mu pandud hindes sisaldub teatav hulk trotsi seniste arvustajate mõõdutundetute ülistuskõnede vastu. Neid lugedes jääb mulje religioossest raadiosaatest, kus kõnelejad iga viie minuti tagant kordavad emfaatiliselt lauset "Jumal (pro Hargla) on kõikvõimas ja hea."
Teksti loeti eesti keeles

Raske on seda teksti hinnata. Allpool on mõned hajamõtted, mida ma kuidagi seostatumalt väljendada ei osanud.

On väga sümpaatne, et Hargla selle kirjutas -- mulle on alati meeldinud tykid, milles inimesed kirjutavad sellest, mis neile kunstis, kirjanduses, muusikas, armastuses, poliitikas vms asjas olulised on ja ei aja niisama mula.

Stiili osas meenub kohe Kerouaci "Teel", kuid JK oli siiski tunduvalt elavam ning vahetum, käesolevas teoses satuti vahepeal siiski liigsesse targutamisse, seda eriti lõpuosas, nagu Silver Säragi enne mind märkis.

Ulme ja antud teose vahekorra osas vähemalt minu arvates Raul eksib. Siin on fantastikat ulme jaoks liiga vähe, põhivoolu jaoks jälle tiba palju -- tulemus pole liha ega kala. Tavaliselt mulle maagiline realism jms segased suunad meeldivad, ainult et antud loo puhul hakkas millegipärast tüütavaks muutuma -- kui on ette teada, et Hargla nagunii ulmevälist juttu ei kirjuta, siis hakkad alateadlikult ootama, kus nüüd see fantastika sisse tuuakse ning see hakkab pikapeale häirima, eriti kui fantastika veel miagi iseäranis säravat või uudset ei ole ka. Näiteks Bradburyga sellist probleemi ei teki, tema puhul ei või kunagi aimata, kuhu välja jõuutakse. Kui juba on võetud suund piiripealsetele juttudele, siis võiks minu arvates kirjutada ka mõlemal pool piiri asuvaid asju -- seda enam, et ka paljud need RB loo, mis ulme ei ole, on siiski väga erilise kiiksuga. See ootus, et kus siis see lubatud ime on, mis kindlasti tulema peab ja tuligi, segas mind selle jutu juures kõige rohkem -- aga samas on selge, et see konkreetne lugu selles kõiges küll süüdi ei ole.

Ja lõpuks, eesti keeles mina vähemalt eelistan küll "džäss" kirjutada ja lugeda.

Teksti loeti eesti keeles

Kohe pärast lugemist olin kahevahel. Täpsemini öeldes küll kahe ja viie vahel. Miks siis ometi? Peamiselt selle pärast, et siia loosse minu arusaama järgi ulme ei sobi. Tuli kolinal, võõrkehana juurde. Või kui on nii kangesti vaja ulmet sisse tuua, siis oleks seda saanud kuidagi sujuvamalt, õmblusteta korraldada. Praegust oli nagu kaks erineva mustriga riidetükki kõrvuti. Iseenesest pole ju paha, seegi ju fusion, aga... Mnjah. Võibolla ka mitte. Fusion on ju ikka sulatamine, vodkamartini. Aga mitte viin ja keefir.

Selle tõttu tõmban hinnet alla. Süda ei luba muidugi kirjelduste ja meeleolu pärast palju vähem panna. Positiivse poole peale jääb ka, tsiteerin: «autoripoolne edvistamine spetsiifilise muusikalise maitsega» (vt ülal). Just see, linn, kohvikud, tõstab loo minu jaoks viletsusest välja. Ulmetekstina pole see aga suurem asi – aga vägisi jääbki mulje, et tegemist ongi spetsiaalselt Loomingu jaoks kirjutatud tükiga. Sorry kui eksin.
Viimaks – lihtsalt Kristjani mõtte kordamisena – ütlen veel, et ei ole sugugi hea, kui lugeja hakkab ootama millal see ulme tuleb. Ei ole ju tarvis alati siis ulmet kangutada – niisama oleks parem olnud.

Teksti loeti eesti keeles

Tegemikst on tekstiga, mis kuulub arvatavasti kategooriasse "piiripealne" v6i midagi sinnapoole. Teostus suurepärane, tegelased usutavad, syzhee olemas. Ja jätab absoluutselt kylmaks. Nii kylmaks, et hindan "kahe" väärilisena. Ja fusion jätab kah kylmaks. Dzhassei jäta. Selle loo puhul aga oli tegemist fusioniga, selle s6na k6ige otsesemas m6ttes. Mis salata, see on Indrekul väga hästi välja kukkunud. Samas pean ma Harglast liiga palju lugu, et anda talle k6rge hinne vaid selle pärast, et tal on "hästi välja kukkunud".
Teksti loeti eesti keeles

Sissejuhatus liigub aeglaselt, õnneks märkamatult meenutuselt-tegelasele üle. Kui paljudes Hargla juttudes jääb sihuke mulje nagu autor oleks ühe lause kirjutamise üle mõelnud ennem 10 korda, siis sellel lool oli taoline iseärasus, et nagu kirjutatud oleks, mida "ila suhu toob". Sellest ka taoline ladusus (mis pole tegelikult sugugi paha). Hea oli, et tegelaskuju Pedersen oli välja joonistatud lauseehitusega, mitte mõttetute kirjeldustega. Segavaks sai Lona-Lena, Musta-Rohelise sümbioos, nimed ja mõtted hakkasid taolistes kohtades kaotsi/segi minema. Jutul on teatav sarnasus "Sild üle vaevavete"`ga, antud kirjutis meeldib endale rohkem. Ülesehitus ja lõpplahenduseni jõudev tulemus on mõlemas loos samamoodi konstrueeritud. Oli see siis halb või mitte, kuid Harglalt ootaks enamat. "Fusion" on lugu, mida loeks, unustaks ja loeks uuesti, lugu ise võiks aga veidi põnevam/haaravam olla. Neli plussiga(4+)
Teksti loeti eesti keeles

Jutt on hea, suisa eeskujulik, ent ulmet jäingi otsima. Võibolla pole ma kõige tähelepanelikum lugeja. Isiklikult ei häiri need piiripealsed asjad, sest kui asi hästi kirjutatud, siis mul ükskõik mis teemal see ka pole. Dzässi armastus ka olemas, nii et kõik on normis.
Teksti loeti eesti keeles

Selline segane lugu, mis on iga kell viite väärt. Harglat lugedes tuleb alati tunne nagu sa oleksid isee see tegelane. Ja sama on Fusioniga. Hargla juhib sind segasesse fusioni maailma ja näitab sulle, mis juhtub tema peategelasega nii tõetruult, nagu oleksid ise tema kehas.
Teksti loeti eesti keeles

Fyysiliselt, vabandage, jäle. Aga Hargla hea teksti sisse kaob see kuidagi ära. Keeleliselt viis pluss, jutt sulab suus; lause on enne kadunud, kui suust välja jõuab, jääb ainult tammine järelmaitse (ja tilgake sidrunit). Kohe kõrvaga kuulda, et jutt ise tuli, pole siin töömehe higi ega punnitamise haisu. Meenutab "Vaevavett" kyll, ent mulle meeldis toogi. Ja just tagasivaates tundub see maagilisrealistlik element loo orgaanilise osana. Eks ta muidugi täpselt selline lugu ole, mille isegi "Lööming" ära seedib; seal avaldatava keskmine tase tõusis igatahes kõvasti.
Teksti loeti eesti keeles

It`s the jazz, man, the jazz! Ma arvan, et see lause võtab selle jutu üsna hästi kokku. Kõik on paigas, meeleolu, detailid, muusika, tegelased (eriti peategelane), algus ja lõpp. Mulle väga meeldis, sest selles jutus oli kirge ja jõudu, mida Hargla loomingus just väga tihti ei leidu. Ulmelise osa üle võib küll vaielda, kuid see ei teeks juttu halvemaks või paremaks. Kõik töötas täpselt nii nagu vaja. Kindel viis!
Teksti loeti eesti keeles
x
Kristjan Rätsep
15.09.1983
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustused:

Hoolimata ülivõrdes kiidusõnadest hakkasin seda romaani lugema üsna madalate ootustega - "ulmekriminull korporatiivsest maailmast ja telepaatidest" kõlas surmigavalt. Kriminullid mulle üldiselt ei meeldi ja ka käesolevas romaanis pühendati suurt tähelepanu mõrvajuurdlusele, mille detailidesse lugeja justkui põnevusega süüvima peaks... aga milleks? Tappis üks rikkur teise ära, kumbki polnud tegelasena sümpaatne - miks ma peaksin lugejana hoolima sellest, kas ja kuidas see juhtum lahendatakse?
Samas autori stiil on värvikas ja põnev - näiteks tulevikurikkurite dekadentlike meelelahutuste ja telepaatide omavahelise suhtluse kirjeldused või peategelast romaani lõpupoole haarav kummaline hullus. Või romaani mõistatuslik ja pahaendeline pealkiri, mille tegelik tähendus avaneb lugejale alles päris lõpus. Samas pean ma psühhoanalüüsi sissetoomist selgelt miinuseks ja kogu sellest freudismist arvan ma umbes samamoodi nagu John W. Campbell. 
Kokkuvõttes üsna vastuolulisi tundeid tekitav romaan, mida otsustasin kokkuvõttes hinnata "3+"-iga.
Teksti loeti eesti keeles

Lugu tellimustööna vanasse mõisahoonesse sissemurdvast raamatuvargast on küll enam-vähem normaalselt kirja pandud, ent midagi huvitavat selles loos minu jaoks polnud. 
Teksti loeti eesti keeles

Salapärane õhustik ja loodud lähituleviku-maailm on päris hästi välja kukkunud. Miinuseks võiks pidada vast teatavat lõpetamatust - lugu katkeb suvalises kohas ja tundub, nagu see oleks osa millestki suuremast. 
Teksti loeti eesti keeles

Loo idee on vanamoodne (teadlaste tehtav katse ja selle eetilised tagajärjed), ent kirjeldatud tehnoloogia on moodne ja autor ka ei moraliseeri eriti. Minu meelest täitsa korralik lugu.
Teksti loeti eesti keeles

Tuleviku-Eestis toimuv natuke "Blade Runneri" moodi lugu ehk siis peategelased kütivad ülekäte läinud androide, täpsemalt on loo keskmes perverdist omaniku vastu mässu tõstnud seksiandroid. Vahepeal põikab tegevus ka Lätisse (Eesti-Läti piiril paikneb piirikontroll ja Võnnus ehk Cesises tegutsevad islamivõitlejad). Natuke on paralleele ka autori antoloogias "Eesti nõid" ilmunud looga "Valvur".
Hindeks kokku "4-".
Teksti loeti eesti keeles

Lugu algab tänapäeva Eestis toimuva linnafantaasiana, ent läheb siis üle hoogsaks dimensioonidevaheliseks rännakuks. Minu meelest jäi see lugu kuidagi pealispindseks, mistõttu "rahuldavast" kõrgemat hinnet ma sellele panna ei suuda.
Teksti loeti eesti keeles

Täitsa sümpaatne tänapäeva Tartu teemaline linnafantaasia, mis ilmselt kõnetab paremini neid lugejaid, kellele see linn põhjalikult tuttav on.
Teksti loeti eesti keeles

Autorinime ja pealkirja järgi oleksin eeldanud Conani-laadis fantaasialugu, ent sedapuhku on tegu hoopis vanamoodsa pulpiliku kosmoseooperiga, mis on omas vormis hästi teostatud. Meenutas muuhulgas natuke Jekmovi loomingut.
Teksti loeti eesti keeles

Tänapäeva Jaapanis peab üks maffiajõuiguga ühinev noormees enda sobilikkuse tõestamiseks ühe kasutu bürokraadi ära tapma. Ülesanne osutub oodatust keerulisemaks ja sekkuvad tumedad jõud...
Teksti loeti eesti keeles

16. sajandi Jaapanis toimuva tegevusega poeetiline ja melanhoolne fantaasialugu, milles on oluline roll traditsioonilisel Jaapani teetseremoonial. Melanhoolsed ulmelood pole päris minu lemmikteema, ent omas laadis kahtlemata hästiteostatud lugu.
Teksti loeti eesti keeles
1.2026

Poola ulmekirjaniku aurupunk-tellise ingliskeelne tõlge ilmus eelmisel aastal. Autot on teost ise nimetanud "tõlkimatuks", sest see sisaldab muuhulgas arhailise vene keelega segatud arhailist poola keelt, grammatilisi eksperimente ja neologisme. Romaani tõlkimine oli ilmselgelt raskeks ülesandeks Ursula Philippsile, kes on lisanud köite lõppu artikli, milles ta selgitab tõlke erinevusi originaalist ja enda tehtud valikuid sõnade ning mõtete edasiandmisel.
"Jää" tegevusmaailma lahknevuspunktiks meie ajaloost on 1908. aasta Tunguusi katastroof, mille tagajärjel on hakanud Siberis levima mõistuslikud tulnukpäritolu jääkamakad (Philippsi tõlkes kasutatakse nende kohta saksapärast sõna gleissen, algupärandis oli selleks sõnaks lute). Gleissenid muudavad maist füüsikat ja keemiat, muuhulgas tekivad uued väärtuslikud metallid külmraud ja tungetitum. Lisaks muutub gleissenite poolt hõivatud aladel kolmevalentne matemaatiline loogika kahevalentseks ja "külmub" ühiskondlik ning poliitiline korraldus - Esimest maailmasõda ei toimu ja tsaariimpeerium jääb püsima.
Romaani tegevus algab Varssavis 1924. aasta suvel. Varssavi kuulub endiselt Vene impeeriumi koosseisu ja tänu gleissenitele on ilmastikuolud talvised. Peategelaseks on kaardimängusõltlasest matemaatikatudeng Benedykt Gieroslawski, kelle ukse taha ilmuvad ühel hetkel tsaarivalitsuse Talveministeeriumi ametnikud. Nendeni on jõudnud info, et Gieroslawski Siberisse asumisele saadetud isa on seal avastanud viisi gleissenitega suhtlemiseks ja nad soovivad, et poeg ta üles otsiks. Gieroslawski asubki Siberi Ekspressiga teele Irkutski poole. Tegevusse sekkuvad erinevad jõud, kellest mõne eesmärgiks on gleissenite säilitamine, teistel aga üleüldine sula. Tegelaste hulgas on ka erinevad ajaloolised isikud - Nikola Tesla on leiutanud seadme gleissenite sulatamiseks, Grigori Rasputin on muutnud jääkummardamise oma ususekti ideoloogiaks, Jozef Pilsudski juhib Siberis Jaapani toetatud Poola partisane ehk japontšikuid... Ja Nikolai Fjodorovi jüngrid otsivad gleissenitest vastust surnute elluäratamise ideele.
"Jää" on põnevate ideedega ja mastaapne, ent kohati veniv ning raskepärane romaan, ehkki selle süžee on iseenesest seikluslik. Minu meelest oli siin igasuguseid arutlusi ja muud loba natuke liiga palju, aga täiesti võimalik, et tõlkes läks palju kaduma. Ühe huvitava grammatilise eksperimendina tuleb mainida loo vormi - kui see algab minavormis, siis mingil hetkel jõuab Gieroslawski oma filosoofiliste mõtiskluste käigus arusaamisele, et teda polegi tegelikult olemas, misjärel lugu jätkub mingis veidras umbisikulises vormis (/../open the window/../). Palju on venekeelseid sõnu, algupärandis oli neid veel rohkem, aga Philipps on osad neist ära tõlkinud ja kõik need seletatakse lahti romaanile lisatud väikeses sõnastikus. Rohkelt on arutelusid matemaatilise loogika, ajaloo ja religiooni teemal ning viinavõtmise saatel filosofeerimine meenutab natuke vene kirjandust - eks toimub "Jää" tegevuski valdavalt Venemaal ja paljud selle tegelastest on venelased. 
Teksti loeti inglise keeles

Romaani tegevus toimub paralleelmaailmas, mis on muus osas nagu meie oma, aga selles toimib maagia, mida õpetatakse akadeemilise distsipliinina ülikoolides. Tegevusajaks on 1980-ndad aastad ja peategelaseks ameeriklannast (lõpupoole antakse mõista, et sarnaselt autorile hiina päritolu) Cambridge'i analüütilise maagia doktorant Alice Law. Alice'i juhendaja, keerulise ja üsna sandi iseloomuga professor Jacob Grimes on hiljuti koledas õnnetuses surma saanud ning kuna Alice vajab juhendaja abi kraadi kaitsmisel, otsustab ta juhendajale põrgusse järele minna. Põrguretkel liitub Alice'iga kaasdoktorant Peter Murdoch, kellega tal on samuti üsna keerulised suhted...
"Katabaasi" on võrreldud Susanna Clarke'i "Piranesiga" ja põhjus selleks on arusaadav - mõlemates raamatutes on juttu akadeemilisest maailmast ning selle varjukülgedest. Kuangi romaanis jääb sellest ülikoolielust ikka väga masendav mulje. Enamiku romaanist võtavadki enda alla rännakud hallilt masendavatel põrgumaastikul ja Alice'i sisekaemused ning hingepiinad (seejuures romaani pealkirjaks olevat sõna ei mainita tekstis kordagi). Väga see paks romaan mind kaasa haarata ei suutnud, ehkki olen akadeemilise valdkonnaga elus mõnevõrra kokku puutunud ja peategelaste mõtted ning probleemid olid mulle kohati mõnevõrra tuttavad. Hindeks "3+".
Teksti loeti eesti keeles

Zoltan Istvan on USA transhumanistliku ideoloogia aktivist, kes on muuhulgas ka vastava partei esindajana riigi presidendiks kandideerinud, sõites kampaania käigus ringi surnukirstu meenutava bussiga, mille eesmärgiks oli juhtida valijate tähelepanu inimeste vältimatule surelikkusele ja inimelu pikendavate tehnoloogiate väljatöötamise vajadusele. 
17. sajandi Prantsuse filosoofi Blaise Pascali loodud mõttemäng on tuntud "Pascali kihlveona" ja tähendab sisuliselt seda, et parem on olla usklik kui ateist, sest juhul, kui jumal on olemas, ootab sind hauataguses elus paradiis, kui aga jumalat pole, pole sa samuti eriti midagi kaotanud. Istvan on selle käesolevas romaanis edasi arendanud "transhumanistlikuks kihlveoks" - hauatagune elu võib ju olemas olla, aga kasulikum on ikkagi panustada füüsilisse surematusse selles maailmas, sest see on kindlam valik. 
Romaani tegevus algab lähituleviku USA-s, mida räsivad jätkuv majandussurutis (ilmselt kirjutamisaja mõjud) ja vastasseis kristlike fundamentalistide ning transhumanistide vahel. Protagonist Jethro Knights õpib ülikoolis filosoofiat ja alustab hiljem koos mõttekaaslastega võitlust kristlike fundamentalistide ning järjest enam nende selja taga seisva USA valitsuse vastu, et vabaneda transhumanistlikele teadusuuringutele seatud piirangutest. Teiste olulisemate tegelaste seast võib mainida Knightsi armastatut Zoe Bachi ja antagonistist mõjuvõimsat usujuhti reverend Belinasi. Knightsi loodud filosoofia kannab nime teleoloogiline egotsentriline funktsionalism ja selles on Asimovi kolme robootikaseaduse eeskujul loodud kolm transhumanismi seadust: 1) transhumanist peab üle kõige kaitsma oma eksistentsi; 2) transhumanist peab püüdma saavutada kõikvõimsust, minnes sellega nii kaugele kui võimalik, kuni see pole vastuolus esimese seadusega; 3) transhumanist peab kaitsma väärtust universumis, kuni see pole vastuolus esimese ega teise seadusega.
Romaan algab ja kulgeb esialgu pigem poliitilise põnevikuna, ulmeline tehnoloogia tuleb mängu lõpupoole. Visioon Knightsist, kes Transhumania-nimelise ujuva linnriigi diktaatorina kogu maailma sõjalaevastike vastu sõda peab, toob meelde 20. sajandi alguse ulmelood kõiksugu "hulludest teadlastest" (nt Tolstoi "Insener Garini hüperboloid"). Teatud paralleelid tekkisid mul ka Veskimehe "Kuu ordu" tsükliga - mõlemal juhul luuakse mingi eesmärgi nimel ülejäänud inimkonnale vastanduv uus ühiskond - Veskimehel edendab Kuul paiknev Kuu ordu kosmosehõivamist, Istvanil ookeanidel seilav Transhumania surematuse-uuringuid. Paremlibertaarne ideoloogia kumab romaanist ülepea läbi ja selle eest on autorit ka kõvasti kritiseeritud - Knights tundub kohati psühhopaadina, kes mõtleb vaid isikliku surematuse peale, ei hooli grammigi võrra vaestest või saamatutest inimestest ja hävitab sõjategevuses süstemaatiliselt ja sihilikult inimkonna kultuuripärandit. See teatud antihumanistlik joon ei pruugi ilmselgelt paljudele lugejatele meeldida, ehkki lõpuosa helges tulevikunägemuses tõmmatakse sellega mõnevõrra tagasi.
Kokkuvõtteks: on filosoofiat, poliitikat, tehnoloogiat ja märulit. Päris maksimumhinnet ma romaanile anda ei suuda, peamiselt seetõttu, et isegi mulle tundus peakangelase mõttemaailm kuidagi kummaline ja raskesti samastutav. Aga omapärane lugemine igatahes. 
Teksti loeti inglise keeles

Lugu tugineb tänapäevalgi populaarse vene filosoofi Nikolai Fjodorovi hüpoteesidele kunagi surnud inimeste elluäratamisest kauges tulevikus. Enamik loost keskendub minategelase mõtetele ja emotsioonidele, otsest tegevust on siin vähe. Loo lõppedes turgatas, et mõne teise autori jaoks võiks tegu olla esimese peatükiga romaanist.
Teksti loeti eesti keeles

Lugu, mis kujutab endast 20. sajandi alguse Viljandimaal tegutseva rootslasest arsti minajutustust, lummab just oma ideerohkusega - kui algul näib olevat tegu puhtal kujul üleloomuliku looga, siis mingil hetkel tuleb sisse ka tugev teaduslik-fantastiline element. Just see pöörane ideerohkus kahekümne viie lehekülje pikkuses tekstis määrabki minu jaoks loo hinde.
Teksti loeti eesti keeles

Päris põnev lugu mehest, kellel on võime noort inimest nähes täpselt ette kujutada, milline too vanast peast välja näeb. Ajapikku hakkavad selle võimega seotud probleemid tema jaoks süvenema...
Antoloogias "Kuumad allikad" ilmunud lugude keelekasutust pole moodsamaks toimetatud, aga käesolevas loos tundub ühes kohas, et seda oleks ehk siiski vaja olnud - nimelt sõna "karm" "vingugaasi" tähenduses, mis oli vähemalt mulle täiesti tundmatu.
Teksti loeti eesti keeles

Õudusloo tegevuskohast on raske aru saada - mingites detailides meenutab see Eestit, ent peategelasel on šoti perekonnanimi (Touard). See Julius Touard on ootamatult päranduse läbi pururikkaks saanud eraklik vanapoiss, kes on omandanud isikliku mõisa koos pargiga. Ühel päeval saabub mõisa Touardi tädi koos noore ja ilusa tütrega, kellesse mees ära armub. Mõlema naise olemises ja käitumises on seejuures midagi veidrat...
Lugu mõjub kohati üsna raskepäraselt ja polnud eriti libe lugemine, ent kasvõi idee ja lõpupuändi eest väärib see minu meelest "4".
 
Teksti loeti eesti keeles