Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Indrek Hargla ·

Nad tulevad täna öösel!

(kogumik aastast 2000)

eesti keeles: Tallinn «Kuldsulg» 2000 (Põnevusromaan)

Sisukord:
Hinne
Hindajaid
5
6
3
0
0
Keskmine hinne
4.143
Arvustused (14)

Eesti ühe parima ulmekirjaniku esikogu ehk Hargla oma parimas headuses. Kõik jutud on heal tasemel, eriti aga tõstaks esile "Meniños da rua" ja "Aleana". Need jutud üllatasid mind tugevalt. Ega muud polegi nagu öelda, tuleb "5" ära panna.
Teksti loeti eesti keeles

Raamat, millele keegi ka ligi aasta peale ilmumist pole viitsinud või tahtnud sisulist arvustust kirjutada. Huvitav miks?

Ma ei väida ka järgneva sisulise analüüsi olevat, kuid esmalt paneks kirja seda, et Eesti ulmekirjanduses on Hargla tase omaette ja omaette näitaja on seegi kui kiiresti autor debüüdist "Algernonis" trükitud raamatuni jõudis.

Kogumiku 14st loost üle poole (8) on õudus, 4 lugu on SF, avalugu on fantasy ning üle jääb üks üsna ebamäärase zhanrikuuluvusega nikerdis. Pean ütlema, et tegelikult lähevad reeglina mulle kõige rohkem korda Hargla SF-i võtmes kirjutatud lood (sama kehtib üldisemalt ulme kohta) ning õuduskirjandust suudan hinnata vaid kõrvalseisja positsioonilt - selle zhanri emotsionaalne laeng mind tavaliselt ei puuduta.

Lisaks zhanrilisele mitmekesisusele pakub kogumik ka läbilõike looja erinevast küpsusastmest - nt. "Diplomitöö" ja "Obernoni apokrüüf" on algaja tööd; lugudes nagu "Exelcuce konkistadoorid", "Kliendi soov", ja "Aleana" peegeldub autori areng ja püüd vallutada uusi kõrgusi; "Koobassaare heinaküün", "Sild üle vaevavete" ja "«Kuningas Christeri Mõõk» ja Ingrid" on juba pigem professionaali argipäeva ilmingud.

Pakun, et parim tulemus sünnib, kui nimetatud püüd vallutada uusi kõrgusi kombineerub teatud stilistilise kergusega.Viimase näiteks antud kogumikus oleksbradburylik "Meninos da Rua" ning nimiloo originaalvariant. Üleüldse mingit õigustust on aga raske leida lugudele nagu "Kõik võimalused maailmas", "Heeringakaupmees Hendriku mõrsja" ning "Rabaröövel".

Minu poolt antud võrdlemisi madala koondhinde peamiseks ajendiks on koostamisprintsiip, õigemini selle puudumine. See raamat lihtsalt ei kutsu lugema! Eriti tuima mulje jätavad esimesed kolm pala ja sellest tulenev häälestus vajutab pitseri ka ülejäänule. Liigne on ka kogumiku nimiloo 2. versioon, vähemalt selles raamatus.

Tundub, et lugude järjestamise ning mingi tervikmulje mõtestamisega eriti vaeva ei nähtud, võib-olla ongi see kivi rohkem toimetaja kapsaaeda. Nii et ebaühtlane ja häirivalt eklektiline, kuid ettekujutuse autori loomingust saab, ehkki see valik ei ole kindlalt parim, mis autoril aastal 2000 välja pakkuda oli ning esmatutvuseks pistaks huvilisele ikka "Baiita needuse" pihku.

Teksti loeti eesti keeles

Kõik asjaliku ja vajaliku on A.Riid kirja pannud. Vahe ainult selles, et "Rabaröövel" tundus mulle sümpaatsemana.
Teksti loeti eesti keeles

Minu madal hinne tuleneb vist samuti õuduszhanri ebapiisavast mõistmisest. Kirjutatud on ju kõik,mida kogumik sisaldab, pea veatult. Esimesed jutud ehmatasid oma igavusega. Lugedes leidsin ennast üsna tihti hoopis millegile muule mõtlemas. Õnneks pakkus kogumik ka meeldivaid üllatusi.Näiteks "Meninos da rua" ja "Aleana".
Teksti loeti eesti keeles

Üsnagi kõikuva tasemega kogumik. On üsnagi kõrge tasemega jutte, samas on siia kaante vahele sattunud ka selliseid üllitisi, mida pole veel suutnud kahte korda läbi lugeda, kuid neid oli siiski üksjagu vähem, kui lugemistkannatavaid jutte. Neli väikese miinusega, oleks olnud võimalik teha ka parem valik.
Teksti loeti eesti keeles

Sain selle raamatu raamatukogus millegi eest auhinnaks aga ei viitsinud algul lugeda, sest Hargla nimi oli sellel ajal mulle tundmatu. Pärast seda kui mul maja maha põles ja ma selle koos mõnede teiste raamatutega sealt välja sain tuua, oli mustad ja sutsuseda küll aga sai hakkama, otsustasin ka läbi lugeda. Kuna sellel ajal oli mu arvamus eest kirjanikest üpris madal oli mulle suureks üllatuseks selle raamatu perfektsus! lugesin ja imestasin, et eesti leidub haäid kirjanikke, milles ma nüüdseks olen täielikult veendunud! Selle raamatu tõttu sai must Hrgla suur fänn! Olen läbi lugenud suurema osa tema juttudest, kõik kolm kogumikku ja kaks tema raamatutest. Need on vaid süvendanud minu usku, et tema on parim eesti ulmekirjanik!
Teksti loeti eesti keeles

Ei ole ma suuremat sorti õuduse fänn, kuid Hargla debüütkogumikust sai mulle eriline maiusupala, mida väikestes kogustes pika aja peale nautisin, et iga loo täit maiku tunda ja et raamat kauem kestaks. Selliselt mõjuvaid kogumikke, mis tekitavad lugedes seletamatu mõnutunde (nagu värske mee söömisel, kui kurku kõditab), ei saagi palju olla. Seda enam üllatusin, et seda suutis peamiselt õuduslugudest koosnev esikkogu. Loomulikult võib viriseda ühe või teise asja kallal (eelkirjutajad on põhipuudustele juba tähelepanu juhtinud), kuid seekord see ei loe - saadud (irratsionaalne?) nauding kaalub üles ratsionaalsed mõtted. Kui osav peab üks sõnasepp olema, et seda suuta?
Teksti loeti eesti keeles

Hargla varasema loomingu kokkuvõte. Kaks aastat pärast depüüti, mis on juba iseenesest üsna kõnekas fakt. Kogumiku esimene pool ometi seda kuidagi ei kinnita. Suhteliselt sisutühjad ja kuivad jutud. Teine pool sisaldab enamasti juba täiesti väärt kraami. Lugude valik pole lõppkokkuvõttes tõepoolest just kõige õnnestunum, kuid hea ülevaate autori oskustest annab see sellest hoolimata. Neli
Teksti loeti eesti keeles

"Nad tulevad täna öösel!" on Indrek Hargla esimene autorikogu. Praegusel hetkel on isegi natuke müstiline vaadata seda, kuidas Hargla omal ajal Eesti kirjandusmaastikule sisenes - tema esimesed jutud ilmusid 1998. aastal võrguajakirjas "Algernon" ja juba kaks aastat hiljem oli tal kogunenud piisavalt materjali 14-loolise kogumiku välja andmiseks. Sealjuures oli ilmunud töödest ikkagi selleks veel korralik valik tehtud.
 
Ma olen varem ka märkinud (näiteks Neil Gaimani, Roger Zelazny ja Ursula K. Le Guini puhul), et kirjanike esimesed jutukogud on tervikuna kuidagi huvitavamad kui hiljem ilmunud kogumikud. Ma arvan jätkuvalt, et see on nii, sest kuigi alustava kirjaniku töödes on enamasti tajutav mingi olemuslik kohmakus, on seal ka mingit tuntavat sisemist põlemist, mis esimest enam kui kompenseerib.
 
Hargla ise on küll korduvalt öelnud, et tema peab oma varaseid töid läbivalt ainult käeproovideks ning ei soovita neid kellelgi enam lugeda. Kuid mul oli küll täitsa hea meel see suhteliselt vana autorikogu taas kätte võtta, hoolimata sellest, et kõik need lood on mul juba ammu loetud. Enamuse puhul on lugemisest ikkagi ju üle kahekümne aasta möödas - ja kas nende kohta saab öelda nüüd vahest ka midagi uut?
 
1. Kõik võimalused maailmas (1999) 6/10
 
Selle stiilipuhta fantaasialoo keskse kolmnurga moodustavad printsess, meremees ja näkineiu. Tegu on üsna selgelt variatsiooniga ühele vanale teemale - aga sellisena on see päris hea! Ei tasu unustada, et H. C. Anderseni kuulsa muinasjutu teema kirjutas esimesena ümber juba Oscar Wilde ja sellest saadik on paljud kirjanikud sellega kätt proovinud. Lugu ise on lihtne, aga täiesti piisav ja piinlikkust küll siin tundma ei pea.
 
2. Heeringakaupmees Hendriku mõrsja (2000) 6/10
 
Selgelt 19. sajandi õuduslugude stiilis kirjutatud loos (Hargla viitab ka ise saatetekstis ühele eeskujule) tabab jõukas heeringakaupmees oma naise abielurikkumiselt ning mõtleb talle välja karistuse - kuid asjad ei lähe päris plaanipäraselt. Jah, see lugu on eelkõige pastišš, kuid sellisena väga korralikult sooritatud. Kõik elemendid on nii ilusti paigas, et seda võiks anda kas või ülesandetekstina kooliõpilastele lugeda.
 
3. Obernoni Apokrüüf (2000) 4/10
 
Siin loos hakkab nimitegelasest hiliskeskaegne õpetlane uurima saladust, mille tõttu üks naine mõnesaja aasta eest nõiana põletati. Ma ei pea seda eriti heaks looks, sest Hargla langeb siin ühte lihtsasse lõksu: nimelt, kui on tehtud palju taustatööd, siis püüab autor teinekord kõik võimalikud teada saadud faktid teosesse suruda. Siinne lugu ägabki infokuhjade kurnava ülekülluse all, mis on tegevuse täiesti enda alla matnud.
 
4. Sild üle vaevavete (2000) 5/10
 
Loo keskmes on ühe ooperiteatri vananev primadonna ja noorem meeslaulja, kes on juba ammu olnud tollesse salaja armunud. Kuid mis saab siis, kui primadonna teab, et tema hiilgeaeg on möödas? Siin on tegemist muidu korraliku looga, mille tunde tõmbab minu jaoks alla raskesti usutav ja kuidagi pingutatud puänt. Lugu oleks võinud vabalt lõppeda üks lehekülg varem, lihtsalt tõdemusega ja tulemus oleks olnud tunduvalt parem.
 
5. Koobassaare heinaküün (2000) 6/10
 
Selles loos jääb üks Lõuna-Eestis rändaja hilja peale ning otsib öömaja ühes metsa sees heinamaal seisvast küünist. Lugu ise on väga lihtne ja kerge, aga sellisena üllatavalt hea. Iga lugu ei pea olema komplitseeritud ja lõpuni saledaks lihvitud lihtsusel on oma selge võlu. See on üks esimesi Hargla etnoõuduse lugudest ning kuigi hiljemgi on tal sellega märkimisväärseid õnnestumisi olnud (näiteks "Tammõküla viljakuivati"), on see lihtne pala tõesti tore.
 
6. Kliendi soov (1999) 8/10
 
Kuna püstirikas ameeriklane soovib osta kummitavat Inglise maamõisa, sisestab siin loos müüja mõisasse salaja elektroonilised kummitused, mis kohalikke legende matkivad. Kuid siis juhtub midagi, mida keegi ette ei näinud. Esimest korda kohtub lugeja siin eksortsist pan Grpowskiga! Ma usun, et tegemist on üsna selge vahemaaga parima looga siin kogumikus. Kohe järgmisel, 2001. aastal ilmus juba ka eraldi kogumik pan Grpowski jutte.
 
See lugu võtab väga vana teema kummitavast Inglise mõisast ning keerab sellele kohe alguses ühe vindi - ning siis pärast veel ühe vindi peale. Pan Grpowski esineb siin kõrvaltegelasena, kuid tegelikult arvan ma, et sellisesse rolli sobibki ta kõige paremini ja "Kliendi soov" on ka Grpowski-lugudes väga kõrgel kohal. Jah, lugu on kohati natuke konarlik ja kõik elemendid pole tasakaalus, kuid ühena esimestest lugudest on see uskumatult tugev.
 
7. Nad tulevad täna öösel! (1) (2000) 7/10
 
Lugu toimub kinnises meditsiiniasutuses, kus ühele arstile kinnitatakse, et "nad tulevad täna öösel" ja nõutakse, et ta peab siis kindlasti valves olema. Mulle tõesti meeldib see lugu, kuna see võtab üsna klišeeliku alguse - ja keerab selle siis tagurpidi. See trikk töötab väga hästi, sest Hargla õudusjuttudega harjunud lugeja ootab siit hoopis midagi muud, kuid seetõttu on ka lahendus üllatavalt meeldiv, mitte imal.
 
8. "Kuningas Christeri Mõõk" ja Ingrid (2000) 6/10
 
Pealkirjas mainitud restorani lähevad naine ja mees siin loos koos õhtust sööma. See on lugu, mis on ehitatud üles 100% ainult puändi peale ja mulle see tegelikult täitsa meeldib! Jällegi on tegemist iseenesest väga lihtsa tööga, kuid see on nii peenelt tehtud, et pane või õpikusse - kõik tükid on paigas ning midagi ebaolulist siia kohatäiteks sisse traageldatud ei ole.
 
9. Rabaröövel (2000) 4/10
 
Selles loos saabub ajakirjanik tagasi Tallinna, olles just kuskil Lõuna-Eesti soos elava vanamehega intervjuud teinud. See lugu on minu arvates natuke kehvasti vananenud. Vapustuse üle elanud ajakirjaniku osa mõttevoolulikult kujutamine on iseenesest korralik katsetus, kuid 1990ndate teemal kaurkenderlikult paugutamine võis vaid kuskil 2000ndatel julge ja mässajalik tunduda. Praegu paneb see lihtsalt õlgu kehitama.
 
10. Meninos da rua (2000) 3/10
 
Siinne, Brasiilia favelades elavate tänavalaste elu kujutav pala ei olegi tegelikult lugu, rohkem nagu pilt. Sellise harjutusena on see iseenesest korralik, kuid väga kõvasti sotsiaalpornole vajutavad teosed ei ole mulle kunagi meeldinud. Mitte midagi muud see jutt ka oma paari leheküljega ei paku, seega minu jaoks jääb selle võimalik väärtus puhtalt hüpoteetiliseks.
 
11. Nad tulevad täna öösel! (2) (2000) 5/10
 
Ühele isale kinnitatakse siin loos, et "nad tulevad täna öösel" ning sellel võib olla midagi pistmist tema poja sünnimärgiga. Ma kujutan ette, et see lugu oleks olnud meeldivam, kui see poleks esitatud variatsioonina esimesest samanimelisest loost. Probleem on selles, et esimeses loos oli olemas värskendavalt nutikas lähenemine kulunud teemale. See siin on aga puhas õuduslugu - sellisena mitte halb aga samas ka mittemidagiütlev.
 
12. Diplomitöö (2000) 4/10
 
Selles loos kaitseb ühes tuleviku instituudis üliõpilane oma lõputööd libahuntide teemal - ja tänu ajamasina-tehnoloogiale saab ta ka tõestuse lisada. See siin on teine lugu kogumikus, mis on puhtalt ainult puändile üles ehitatud, aga kahjuks ei vea see, erinevalt teisest, tulemust hästi välja. Enamus teksti on suhteliselt sisutühi ja pingevaba, mis loo lühidust arvestades on paras vajakajäämine.
 
13. Aleana (2000) 6/10
 
Selles stiilipuhtas SF-loos piirab kosmoselaevastik ühte planeeti, kuni viimases hädas tuleb laevastiku admirali juurde planeedilt üks naisterahvas. Tegemist on täitsa hea looga, mis on jälle variatsioon ühele vanale teemale. Kirjanik oleks võinud minu poolest kangelannale kohe nimeks panna "Juudit", sest selline teadlik silmapilgutus publikule oleks mulle küll pigem meeldinud.
 
14. Excelsuse konkistadoorid (1999) 7/10
 
Veel ühes stiilipuhtas SF-loos saabub jääplaneedile emissar, kes peab lahendama probleemi. Parimate kunstnikute koloonia on veetnud planeedil juba aastaid jääskulptuure tehes - kuid mingil põhjusel on kohalikud hülgetaoline intelligentne liik hakanud neid ründama ja tapma. Üks väga korralik lugu teemal "kohtumine tundmatuga". Siin on olemas korralik mõistatus ja lahendus ning kuigi juhuslikke kokkusattumusi on natuke palju, peab seda tervikuna siiski kiitma.
 
Mida siis tervikuna Indrek Hargla esimesest autorikogust mõelda? Ma jään jätkuvalt arvamuse juurde, nagu olekski kirjanike esimesed jutukogud kõige huvitavamad. Iga loo juures siin kogus on võimalik oletada, miks see just niimoodi kirjutatud on või mida see teha proovib - ka siis, kui see alati ei õnnestu või ei meeldi. Ning enamus lugusid on siin täiesti korralikud - rääkimata ühest tõeliselt heast loost, mis lugejat tõesti rabab.
 
Huvitav on tagantjärele vaadata seda, kuidas autori Grpowski-universum kohe järgmisena suureks kirjutati, kuid näiteks Gondvana-universum, mis SF-lugudest läbi jookseb, jäigi lõpuks kõrvale. Suures pildis aga on võtmekohaks, et kui näiteks kogumikud "Roos ja lumekristall" või "Kolmevaimukivi" on ehk tasemelt ühtlasemad, siis ei ole neis sedasama tunnet - tunnet teksti taga seisvast kirjanikust, kes tahab kirjutada, suudab kirjutada ja oskab kirjutada.
 
Hinnang: 6/10
Teksti loeti eesti keeles
x
Kristjan Rätsep
15.09.1983
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustused:

Hoolimata ülivõrdes kiidusõnadest hakkasin seda romaani lugema üsna madalate ootustega - "ulmekriminull korporatiivsest maailmast ja telepaatidest" kõlas surmigavalt. Kriminullid mulle üldiselt ei meeldi ja ka käesolevas romaanis pühendati suurt tähelepanu mõrvajuurdlusele, mille detailidesse lugeja justkui põnevusega süüvima peaks... aga milleks? Tappis üks rikkur teise ära, kumbki polnud tegelasena sümpaatne - miks ma peaksin lugejana hoolima sellest, kas ja kuidas see juhtum lahendatakse?
Samas autori stiil on värvikas ja põnev - näiteks tulevikurikkurite dekadentlike meelelahutuste ja telepaatide omavahelise suhtluse kirjeldused või peategelast romaani lõpupoole haarav kummaline hullus. Või romaani mõistatuslik ja pahaendeline pealkiri, mille tegelik tähendus avaneb lugejale alles päris lõpus. Samas pean ma psühhoanalüüsi sissetoomist selgelt miinuseks ja kogu sellest freudismist arvan ma umbes samamoodi nagu John W. Campbell. 
Kokkuvõttes üsna vastuolulisi tundeid tekitav romaan, mida otsustasin kokkuvõttes hinnata "3+"-iga.
Teksti loeti eesti keeles

Lugu tellimustööna vanasse mõisahoonesse sissemurdvast raamatuvargast on küll enam-vähem normaalselt kirja pandud, ent midagi huvitavat selles loos minu jaoks polnud. 
Teksti loeti eesti keeles

Salapärane õhustik ja loodud lähituleviku-maailm on päris hästi välja kukkunud. Miinuseks võiks pidada vast teatavat lõpetamatust - lugu katkeb suvalises kohas ja tundub, nagu see oleks osa millestki suuremast. 
Teksti loeti eesti keeles

Loo idee on vanamoodne (teadlaste tehtav katse ja selle eetilised tagajärjed), ent kirjeldatud tehnoloogia on moodne ja autor ka ei moraliseeri eriti. Minu meelest täitsa korralik lugu.
Teksti loeti eesti keeles

Tuleviku-Eestis toimuv natuke "Blade Runneri" moodi lugu ehk siis peategelased kütivad ülekäte läinud androide, täpsemalt on loo keskmes perverdist omaniku vastu mässu tõstnud seksiandroid. Vahepeal põikab tegevus ka Lätisse (Eesti-Läti piiril paikneb piirikontroll ja Võnnus ehk Cesises tegutsevad islamivõitlejad). Natuke on paralleele ka autori antoloogias "Eesti nõid" ilmunud looga "Valvur".
Hindeks kokku "4-".
Teksti loeti eesti keeles

Lugu algab tänapäeva Eestis toimuva linnafantaasiana, ent läheb siis üle hoogsaks dimensioonidevaheliseks rännakuks. Minu meelest jäi see lugu kuidagi pealispindseks, mistõttu "rahuldavast" kõrgemat hinnet ma sellele panna ei suuda.
Teksti loeti eesti keeles

Täitsa sümpaatne tänapäeva Tartu teemaline linnafantaasia, mis ilmselt kõnetab paremini neid lugejaid, kellele see linn põhjalikult tuttav on.
Teksti loeti eesti keeles

Autorinime ja pealkirja järgi oleksin eeldanud Conani-laadis fantaasialugu, ent sedapuhku on tegu hoopis vanamoodsa pulpiliku kosmoseooperiga, mis on omas vormis hästi teostatud. Meenutas muuhulgas natuke Jekmovi loomingut.
Teksti loeti eesti keeles

Tänapäeva Jaapanis peab üks maffiajõuiguga ühinev noormees enda sobilikkuse tõestamiseks ühe kasutu bürokraadi ära tapma. Ülesanne osutub oodatust keerulisemaks ja sekkuvad tumedad jõud...
Teksti loeti eesti keeles

16. sajandi Jaapanis toimuva tegevusega poeetiline ja melanhoolne fantaasialugu, milles on oluline roll traditsioonilisel Jaapani teetseremoonial. Melanhoolsed ulmelood pole päris minu lemmikteema, ent omas laadis kahtlemata hästiteostatud lugu.
Teksti loeti eesti keeles
1.2026

Poola ulmekirjaniku aurupunk-tellise ingliskeelne tõlge ilmus eelmisel aastal. Autot on teost ise nimetanud "tõlkimatuks", sest see sisaldab muuhulgas arhailise vene keelega segatud arhailist poola keelt, grammatilisi eksperimente ja neologisme. Romaani tõlkimine oli ilmselgelt raskeks ülesandeks Ursula Philippsile, kes on lisanud köite lõppu artikli, milles ta selgitab tõlke erinevusi originaalist ja enda tehtud valikuid sõnade ning mõtete edasiandmisel.
"Jää" tegevusmaailma lahknevuspunktiks meie ajaloost on 1908. aasta Tunguusi katastroof, mille tagajärjel on hakanud Siberis levima mõistuslikud tulnukpäritolu jääkamakad (Philippsi tõlkes kasutatakse nende kohta saksapärast sõna gleissen, algupärandis oli selleks sõnaks lute). Gleissenid muudavad maist füüsikat ja keemiat, muuhulgas tekivad uued väärtuslikud metallid külmraud ja tungetitum. Lisaks muutub gleissenite poolt hõivatud aladel kolmevalentne matemaatiline loogika kahevalentseks ja "külmub" ühiskondlik ning poliitiline korraldus - Esimest maailmasõda ei toimu ja tsaariimpeerium jääb püsima.
Romaani tegevus algab Varssavis 1924. aasta suvel. Varssavi kuulub endiselt Vene impeeriumi koosseisu ja tänu gleissenitele on ilmastikuolud talvised. Peategelaseks on kaardimängusõltlasest matemaatikatudeng Benedykt Gieroslawski, kelle ukse taha ilmuvad ühel hetkel tsaarivalitsuse Talveministeeriumi ametnikud. Nendeni on jõudnud info, et Gieroslawski Siberisse asumisele saadetud isa on seal avastanud viisi gleissenitega suhtlemiseks ja nad soovivad, et poeg ta üles otsiks. Gieroslawski asubki Siberi Ekspressiga teele Irkutski poole. Tegevusse sekkuvad erinevad jõud, kellest mõne eesmärgiks on gleissenite säilitamine, teistel aga üleüldine sula. Tegelaste hulgas on ka erinevad ajaloolised isikud - Nikola Tesla on leiutanud seadme gleissenite sulatamiseks, Grigori Rasputin on muutnud jääkummardamise oma ususekti ideoloogiaks, Jozef Pilsudski juhib Siberis Jaapani toetatud Poola partisane ehk japontšikuid... Ja Nikolai Fjodorovi jüngrid otsivad gleissenitest vastust surnute elluäratamise ideele.
"Jää" on põnevate ideedega ja mastaapne, ent kohati veniv ning raskepärane romaan, ehkki selle süžee on iseenesest seikluslik. Minu meelest oli siin igasuguseid arutlusi ja muud loba natuke liiga palju, aga täiesti võimalik, et tõlkes läks palju kaduma. Ühe huvitava grammatilise eksperimendina tuleb mainida loo vormi - kui see algab minavormis, siis mingil hetkel jõuab Gieroslawski oma filosoofiliste mõtiskluste käigus arusaamisele, et teda polegi tegelikult olemas, misjärel lugu jätkub mingis veidras umbisikulises vormis (/../open the window/../). Palju on venekeelseid sõnu, algupärandis oli neid veel rohkem, aga Philipps on osad neist ära tõlkinud ja kõik need seletatakse lahti romaanile lisatud väikeses sõnastikus. Rohkelt on arutelusid matemaatilise loogika, ajaloo ja religiooni teemal ning viinavõtmise saatel filosofeerimine meenutab natuke vene kirjandust - eks toimub "Jää" tegevuski valdavalt Venemaal ja paljud selle tegelastest on venelased. 
Teksti loeti inglise keeles

Romaani tegevus toimub paralleelmaailmas, mis on muus osas nagu meie oma, aga selles toimib maagia, mida õpetatakse akadeemilise distsipliinina ülikoolides. Tegevusajaks on 1980-ndad aastad ja peategelaseks ameeriklannast (lõpupoole antakse mõista, et sarnaselt autorile hiina päritolu) Cambridge'i analüütilise maagia doktorant Alice Law. Alice'i juhendaja, keerulise ja üsna sandi iseloomuga professor Jacob Grimes on hiljuti koledas õnnetuses surma saanud ning kuna Alice vajab juhendaja abi kraadi kaitsmisel, otsustab ta juhendajale põrgusse järele minna. Põrguretkel liitub Alice'iga kaasdoktorant Peter Murdoch, kellega tal on samuti üsna keerulised suhted...
"Katabaasi" on võrreldud Susanna Clarke'i "Piranesiga" ja põhjus selleks on arusaadav - mõlemates raamatutes on juttu akadeemilisest maailmast ning selle varjukülgedest. Kuangi romaanis jääb sellest ülikoolielust ikka väga masendav mulje. Enamiku romaanist võtavadki enda alla rännakud hallilt masendavatel põrgumaastikul ja Alice'i sisekaemused ning hingepiinad (seejuures romaani pealkirjaks olevat sõna ei mainita tekstis kordagi). Väga see paks romaan mind kaasa haarata ei suutnud, ehkki olen akadeemilise valdkonnaga elus mõnevõrra kokku puutunud ja peategelaste mõtted ning probleemid olid mulle kohati mõnevõrra tuttavad. Hindeks "3+".
Teksti loeti eesti keeles

Zoltan Istvan on USA transhumanistliku ideoloogia aktivist, kes on muuhulgas ka vastava partei esindajana riigi presidendiks kandideerinud, sõites kampaania käigus ringi surnukirstu meenutava bussiga, mille eesmärgiks oli juhtida valijate tähelepanu inimeste vältimatule surelikkusele ja inimelu pikendavate tehnoloogiate väljatöötamise vajadusele. 
17. sajandi Prantsuse filosoofi Blaise Pascali loodud mõttemäng on tuntud "Pascali kihlveona" ja tähendab sisuliselt seda, et parem on olla usklik kui ateist, sest juhul, kui jumal on olemas, ootab sind hauataguses elus paradiis, kui aga jumalat pole, pole sa samuti eriti midagi kaotanud. Istvan on selle käesolevas romaanis edasi arendanud "transhumanistlikuks kihlveoks" - hauatagune elu võib ju olemas olla, aga kasulikum on ikkagi panustada füüsilisse surematusse selles maailmas, sest see on kindlam valik. 
Romaani tegevus algab lähituleviku USA-s, mida räsivad jätkuv majandussurutis (ilmselt kirjutamisaja mõjud) ja vastasseis kristlike fundamentalistide ning transhumanistide vahel. Protagonist Jethro Knights õpib ülikoolis filosoofiat ja alustab hiljem koos mõttekaaslastega võitlust kristlike fundamentalistide ning järjest enam nende selja taga seisva USA valitsuse vastu, et vabaneda transhumanistlikele teadusuuringutele seatud piirangutest. Teiste olulisemate tegelaste seast võib mainida Knightsi armastatut Zoe Bachi ja antagonistist mõjuvõimsat usujuhti reverend Belinasi. Knightsi loodud filosoofia kannab nime teleoloogiline egotsentriline funktsionalism ja selles on Asimovi kolme robootikaseaduse eeskujul loodud kolm transhumanismi seadust: 1) transhumanist peab üle kõige kaitsma oma eksistentsi; 2) transhumanist peab püüdma saavutada kõikvõimsust, minnes sellega nii kaugele kui võimalik, kuni see pole vastuolus esimese seadusega; 3) transhumanist peab kaitsma väärtust universumis, kuni see pole vastuolus esimese ega teise seadusega.
Romaan algab ja kulgeb esialgu pigem poliitilise põnevikuna, ulmeline tehnoloogia tuleb mängu lõpupoole. Visioon Knightsist, kes Transhumania-nimelise ujuva linnriigi diktaatorina kogu maailma sõjalaevastike vastu sõda peab, toob meelde 20. sajandi alguse ulmelood kõiksugu "hulludest teadlastest" (nt Tolstoi "Insener Garini hüperboloid"). Teatud paralleelid tekkisid mul ka Veskimehe "Kuu ordu" tsükliga - mõlemal juhul luuakse mingi eesmärgi nimel ülejäänud inimkonnale vastanduv uus ühiskond - Veskimehel edendab Kuul paiknev Kuu ordu kosmosehõivamist, Istvanil ookeanidel seilav Transhumania surematuse-uuringuid. Paremlibertaarne ideoloogia kumab romaanist ülepea läbi ja selle eest on autorit ka kõvasti kritiseeritud - Knights tundub kohati psühhopaadina, kes mõtleb vaid isikliku surematuse peale, ei hooli grammigi võrra vaestest või saamatutest inimestest ja hävitab sõjategevuses süstemaatiliselt ja sihilikult inimkonna kultuuripärandit. See teatud antihumanistlik joon ei pruugi ilmselgelt paljudele lugejatele meeldida, ehkki lõpuosa helges tulevikunägemuses tõmmatakse sellega mõnevõrra tagasi.
Kokkuvõtteks: on filosoofiat, poliitikat, tehnoloogiat ja märulit. Päris maksimumhinnet ma romaanile anda ei suuda, peamiselt seetõttu, et isegi mulle tundus peakangelase mõttemaailm kuidagi kummaline ja raskesti samastutav. Aga omapärane lugemine igatahes. 
Teksti loeti inglise keeles

Lugu tugineb tänapäevalgi populaarse vene filosoofi Nikolai Fjodorovi hüpoteesidele kunagi surnud inimeste elluäratamisest kauges tulevikus. Enamik loost keskendub minategelase mõtetele ja emotsioonidele, otsest tegevust on siin vähe. Loo lõppedes turgatas, et mõne teise autori jaoks võiks tegu olla esimese peatükiga romaanist.
Teksti loeti eesti keeles

Lugu, mis kujutab endast 20. sajandi alguse Viljandimaal tegutseva rootslasest arsti minajutustust, lummab just oma ideerohkusega - kui algul näib olevat tegu puhtal kujul üleloomuliku looga, siis mingil hetkel tuleb sisse ka tugev teaduslik-fantastiline element. Just see pöörane ideerohkus kahekümne viie lehekülje pikkuses tekstis määrabki minu jaoks loo hinde.
Teksti loeti eesti keeles

Päris põnev lugu mehest, kellel on võime noort inimest nähes täpselt ette kujutada, milline too vanast peast välja näeb. Ajapikku hakkavad selle võimega seotud probleemid tema jaoks süvenema...
Antoloogias "Kuumad allikad" ilmunud lugude keelekasutust pole moodsamaks toimetatud, aga käesolevas loos tundub ühes kohas, et seda oleks ehk siiski vaja olnud - nimelt sõna "karm" "vingugaasi" tähenduses, mis oli vähemalt mulle täiesti tundmatu.
Teksti loeti eesti keeles

Õudusloo tegevuskohast on raske aru saada - mingites detailides meenutab see Eestit, ent peategelasel on šoti perekonnanimi (Touard). See Julius Touard on ootamatult päranduse läbi pururikkaks saanud eraklik vanapoiss, kes on omandanud isikliku mõisa koos pargiga. Ühel päeval saabub mõisa Touardi tädi koos noore ja ilusa tütrega, kellesse mees ära armub. Mõlema naise olemises ja käitumises on seejuures midagi veidrat...
Lugu mõjub kohati üsna raskepäraselt ja polnud eriti libe lugemine, ent kasvõi idee ja lõpupuändi eest väärib see minu meelest "4".
 
Teksti loeti eesti keeles