Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Marion Zimmer Bradley ·

The Mists of Avalon

(romaan aastast 1983)

eesti keeles: «Avaloni udud»
Tartu «Fantaasia» 2001 (Maailma fantaasiakirjanduse tippteoseid)
Tartu «Fantaasia» 2003 (Maailma fantaasiakirjanduse tippteoseid)

Sarjad:
Hinne
Hindajaid
4
7
3
1
0
Keskmine hinne
3.933
Arvustused (15)

Hinne oleks tegelikult 3+ või isegi 4--. See on tohutu koide, mis jutustab ymber Kuningas Arturi myydid, ent naispeategelastega. Osa on suhteliselt huvitav, tugevad isiksused, tõmbav taust (kristluse ja paganluse võitlus, mõlemate preestritel on teatav võlujõud). Osa on aga pikaksveninud, igavavõitu, isegi eemaletõukav. Igatahes olin mina lõpuks segaduses. Osa syzheeliine on huvitavad, siis aga tuleb hirmus tahtmine lehekylgi poorata. Raamatus on kindlasti osi, mis vaarivad "5"-t, aga ka kohti, kus ma yle "2" ei paneks. Kuigi raamat on vaga populaarne, ei saa ma aru, miks teda kummardatakse. Aga kui isegi Terry Brooksil ja Robert Jordanil on jumaldajad, siis võib ka sellel olla. Raamat on kindlasti huvitav neile, kes on huvitatud Kuningas Arturi myytidest (Guinevere ja Morgaine ja teiste nende myytide naiste kirjeldus on omaparane, Artur samuti), naiste spirituaalsusest ja kelti/inglismaa ajaloost. Yldiselt -- keskparane, liialt venitatud.
Teksti loeti inglise keeles

Selle paksu täiskasvanutele mõeldud fantasyromaani peategelasteks on naised, sündmusi jälgitakse nende silme läbi. See romaan on võrreldav Mary Stewarti Merlini tetraloogiaga, millest mõni köide on juba ka eesti keeles ilmunud. Bradley romaani peakangelaseks on Morgaine, druiidide preestritar.

Teose peamiseks konfliktiks on seega võiduka ristiusu ja vähehaaval hääbuva druiidide usundi vaheline võitlus. Druiidide püha linn Avalon asub udude keskel ja seda näevad ja sinna pääsevad üha vähesemad. Raamatus on ka naisõiguslikke (=feministlikke) aspekte. Druiidide usundis ei olnud hea ja paha, tarkus ja rumalus, jõud ja nõrkus seotud sugupoolega. Pealetungiv ristiusk jätab kõik need head omadused meessoole.

See, et autor on naine, ilmneb ka kirjutatus. Vähe on pööratud tähelepanu sellele, kui pikk ja raske on rüütli mõõk, kuhu rüütel selle lõi ja kuidas soolikad või veri haavast purskusid. Pikalt kujutatakse armastust, rasedust, inimsuhteid. Kõik see naiselikkus vähendab kohati teose hoogsust.

Bradley on lahendanud Arthuri legendide vastuolud osavalt, paljude kriitikute arvates leidlikumalt kui keegi teine. Näiteks on Merlin ja Järvekuninganna ametinimetused ja seetõttu erinevate legendide üksteisest erinevad Merlini kirjeldused ei ole vastuolulised. Ka võib Merlin olla rohkem kui saja aastane ja ikka veel elujõuline. Jne, jne.

Olen ajalooliste romaanide austaja ja selline ajalooline fantasy päris meeldis. See teos oli ka esimene soomekeelne ulmeraamat, mille endale ostsin (aastal 1992). Raamat lebab juba seitse aastat riiulil, üle lugeda pole veel tahtnud. Ilmselt eelistan praegu natuke hoogsamaid teoseid. Hindeks 4+.
Teksti loeti soome keeles

Väga hea, ilus ja huvitav raamat. Eriti kena on see, et ükskord ometi nähakse asju ka naiste seisukohast. Suure kuningas Arthuri huvilisena olen tihti olnud väga pettunud sellest, et kirjeldatakse pikalt ja igavalt mõttetuid ja jõhkraid võitlusstseene, kuid kogu õhkkond ja müstika jääb puudu. Seekord on asi vastupidi, tore! Teose väärtuseks ongi just tema naiselikkus, mis eelmisele arvustajale ei meeldi. Väike märkus: naistel võiks ju ka vahest midagi huvitavat lugeda olla, või kuidas? Loe sinagi, kui õnnestub kätte saada.
Teksti loeti inglise keeles

Neli pluss. Minu esialgne arvustus käis ainult esimese köite kohta, mida pidasin ekslikult terveks romaaniks-eestikeelse väljaande suur viga. Muidugi tundus veidi veider, et romaan "lõppes" nii nagu ta "lõppes", ent tont seda feministlike naiskirjanike stili teab, äkki oligi kavas niimoodi lõpetada? Siis tuli teine köide veel ja-mis väga tore, osutus eelmisest märksa paremaks, nii et neljale tuleb pluss otsa. Romaani eristab enamikust fantasyst see, et tegelasesd pole jaotatud väga konkreetse joonega headeks/halbadeks, piirid on hägusemad, mis jätab lugejale mõtlemisruumi. Muidugi kehtivad suurelt osalt Arvi Nikkarevi etteheited ja esimesest osast jäänud mälestus polnud kuigi meeldiv, nii et " viit" ei saa, aga üldiselt polnud sugugi paha raamat. Vähe leidub fantasyt, kus nõidade võimed on niivõrd väikesed-Niniane näiteks tapetakse rusikahoobiga, ilma et ta end kaitsta suudaks. Üldiselt jätab kogu see druiidide kamp tükkis abitult ududesse vajuva Avaloniga suhteliselt haletsusväärse mulje, nagu ka Morgaine`i katsed vana religiooni taastada, mille ainsaks tulemuseks on ligimeste arvukad kannatused. Autor on kirjeldanud driidlust sümpaatsemana kui kristlust, ent üldiselt ei suuda luuseritele lõpmatuseni kaasa elada. Mis ei vähenda kaugeltki romaani huvitavust.
Teksti loeti eesti keeles

Tõesti mahukas teos. Ja haarav, sest kuigi ühe jutiga läbi lugema ei sundinud, köitis ja lummas siiski.Minu jaoks oli seni Arthuri ja Merliniga ainus lähem kokkupuude olnud raamatus "Jänki kuningas Arthuri õukonnas", kuigi mingit üldist tausta siiski on. Seega tundub mulle, et raamatus on tõeliselt meisterlikult seletatud, mis tegelikult toimus ja mis meieni säilinud legendide taga on. Ja selle kohta väga omapärane ja usutav maailm loodud. Raamatu naiselikus ei häiri, erinevalt raamatust "Värav naiste maale", ebameeldivalt on kajastatud mitte mehi, vaid tõsi- ja ainuusklikke kristlasi, kelle hulgas raamatus naisi enam on kujutatud - mehed on vabamad oma mõtetes.Üllatav, et baas väidab selle raamatu olevat 3. osa sarjast "Forest House", kuigi kirjutati see ju esimesena - ja mind huvitaks palju enam, mis edasi sai. Ses osas lõppes raamat väga äkitselt (kuigi effektselt:-) ja jäi kindel mulje, et see on pigem triloogia esimene osa.
Teksti loeti eesti keeles

Ka minu jaoks kippus see pisut liiga "naistekaks" kätte. Tuleb tunnistada, et mitte pidevalt, aga ikka küllalt palju oli kohti mis panid kahtlema, kas ma seda raamatut poes mitte mõnelt teiselt riiulilt ei võtnud.

Samas on temas siiski piisavalt head. Mõne koha eest võiks tõepoolest lausa viie panna. Halva ja hea kombinatsioonist sünnibki keskpärane hinne.

Teksti loeti eesti keeles

Veikene allahindlus hinde osas ei tule sellest, et ma pole nõus konkreetse naiselikkuskäsitlusega, mõningate filosoofia valdkonda kuuluvate teemaarendustega jne, igal ühel on õigus oma arvamusele. Pealegi on teos juba üsna vana... Jah, liiga venitatud mõnes kohas, aga mitte kõikjal. Lahtised otsad ripendavad, aga kui ta sunnik on sarja osa, siis las ripendavad.

Väga meeldis tuntud-teatud nimede oskuslik kasutus. Arthuri ja Lanci mitu nime, mitu naist, kelle nime alguses on täheühend "morga". Bradley on lahku või kokku kirjutanud need tegelased-tüübid, kes teistes sama müüdi variantides (ka ilukirjanduslikes) omavahel ühte sulavad või üldse ei haaku. Näen selles võttes teose kõige suuremat edu tagatist, seda "uut", mida müüditöötlustes tavaliselt hinnatakse.

Muljet avaldas kirustlus-druiidid vastanduse mõlema poole kriitiline vaatlus. Võim pole Bradley ülempreestrinnale võõras nähtus, ta segab alatasa ära oma huvid ja jumalanna tahte, tulemuseks intriigide sasipuntrad ja isiklik tragöödia. Raamat nagu raamat ikka, ei tõuse suurest fantasy-massist väga esile, aga ära kah ei kao.

Teksti loeti eesti keeles

Kuna teos on tohutu pikk, siis eesti keeles on sellest ilmunud ainult pool. Teine pool, ehk siis kolmas ja neljas osa on veel ilmumata. Eesti keelset osa lugesin ma jupike aega tagasi, ja sellel eriti ei peatuks. Ta lõppes kuidagi järsult ja enamus tähtsamaid sündmusi ja tegelasi on alles ees. Nüüd sattus mulle see raamat ka originaalis ette ja huvi pärast lugesin ta lõpuni. Kokkuvõtvalt on siis tegu üpriski nukra raamatuga. Kõigi peategelaste saatus lõppeb üsnagi kurvalt. Gwen ja Lancelet põgenevad koos Arthuri juures, mille käigus Lancelet tapab oma parima sõbra. Mõlemad lõpetavad lõpuks kloostris. Arthur ei saagi endale lõpuks poega ja ta määrab oma pärijaks Lanceleti poja Galahadi, kes aga tapetakse Püha Graali otsides. Arthur ja Morgaine`i poeg aga tapavad üksteist duellil Briti kuningatrooni pärast. Kevin jääb viimaseks Briti Merliniks, kes Avaloni reedab ja reeturi surma sureb. Morgaine`ist aga saab viimane Järveemand ja Avalon vajub lõplikkult uttu. Raamatu lõpus saab Morgaine siiski aru, et Jumalanna teed on ettearvamatud ning raamat lõpeb natuke rõõmsamates toonides. Lõpeb Avaloni ajastu ja algab kristlik aga Jumalanna elab edasi, kuna kõik Jumalad on üksainus. Kokkuvõtvalt siis neli pisikese miinusega, kuna raamat oli siiga pikk ja naiselik aga lugeda kõlbas.
Teksti loeti eesti keeles

Vaga kehv lugemine - naistekas ainult sel juhul kui nii nimetada lihtsalt halba kirjandust(mida vist tehaksegi). Laialivalguv tegevus, arusaamatud karakterid ja lihtsalt palju rumalaid inimesi. Tegevusse on toodud palju tarku ja võimukaid naisi, kellest viimane kui yks kaituvad lõpuks nagu kamp idioote. Vähemalt mõni neist oleks võinud säilitada lõpuni oma tugevuse - asi on lihtsalt ebausutav ja nõme. Meessoost kontingent pole palju parem - Artur käitub nagu lammas ja ylejäänud kamp on lihtsalt tyytu. Jutt on pikk ja venib nagu kumm, tabasin ennast ysna tihedalt vaatamas, et kui palju veel raamatu lõpuni lehekylgi jäänud on. Noh, vähemalt nii palju kasu sellest ajaraiskamisest, et edaspidi käin selle autori "loomingust" kauge kaarega mööda.
Teksti loeti eesti keeles

Nimemängud (ja nimemaagia) on Bradleyl suurepärased. Selle asjaga on ta tõesti viitsinud vaeva näha, nii et paar nimekuju ja seeläbi väljamängitud seost yllatasid mindki.

Robert Jordaniga yhendab MZB-d meeste ja naiste vahelise lõhe, mõtteilmade erinevuse eksponeerimine - just siis, kui tundub, et kaks inimest hakkavad teineteisest aru saama, selgub ikka jälle, mil määral õigupoolest suudavad inimesed yksteisest mööda rääkida. RLis see nii väga silma ei torka, seepärast ei suuda paljud lugejad sellest ka aru saada; paljukest keegi meist ikka teise sugupoole mõtteviisi mõistmiseks aega raiskab? Aga MZB ja RJ on mõlemad pessimistlikud kogu inimestevahelise suhtluse võimalikkuse suhtes. Ning mulle see meeldib.

Sama kehtib ka inimeste mõistmis- ja teovõime kohta yldiselt. Bradley tegelased sobiksid suurepäraselt Vene peaministri ametisse, tahavd ju nemadki paremini, aga kõigil kukub välja nagu alati. Maa tõukavad kaosesse need, kes yritavad seda ära hoida, ettemääratus jõustub eelkõige enda publicity kaudu. Mis lisab talle enamgi vääramatust, aga ka kysitavust. Seega: nagu on, nii jääb. Ja järgmised põlvkonnad kordavad eelmiste vigu. Armas ja väga realistlik, parem kui Gorki.

Bradley kristlusekujutus meeldib mulle ka. Kyyndimatu, lyhinägelik, jõhker, fanaatiline, madalalaubaline ja verine? Jah, aga kõike seda vaid seepärast ja sedavõrd, kui inimlik. Druiidlus käänab tal kahjuks ära, liig palju on MZB (ja, paraku, paljud teisedki) lugenud Marija Gimbutase ja teiste yrgemakultuse apologeetide pisaraist nõretavaid kõnesid. Millest on tõsiselt kahju, kristlus ei meeldi mulle ka, seega võiks selle vastu kirjutatud teosed olla paremal tasemel. Praegu kohati kleebib, ei ole veenev. Samas on enamik Bradley tekstist piisavalt karge, tema fabuleerimisoskus hea (mis on seda kiiduväärsem, et legendide ja kroonikate kuhil seab iga Arthuri-aegadest kirjutava autori fantaasiale raamid) ja intriigid teravad. Kena on seegi, et MZB vaevub tegelema detailidega, metsas ei kasva tal taimed ja puud, mille otsas ei laula linnud, nagu pahatihti aina enamatel ulmeautoreist - tema maailm on asustatud konkreetsete liikidega, kelle vahel ta oskab vahet teha. Tubli.

Olen kunagi (iidammu) lugenud mõningaid Bradley Atlantise-lugusid ja need mulle eriti ei meeldinud. Samamoodi häirivad siia pistetud Atlantise-lõigudki. Kõik kuni raamini on kena, aga seesinane raamisisene tekst ei istu mitte. Ehk on mu oma viga, ei oska ytelda. Vähemalt piirdub MZB naiskirjanduslikkus, kyll selgelt äratuntav, minu jaoks isikliku stiili piiresse mahtuvaga, mida ma suudan rahulikult võtta (erinevalt näiteks Sheri Tepperi "Väravast naiste maale"). Muinasaegadel olen lugenud terve hunniku muidki Bradleysid; meeldisid needki.

Tõlkeapsakaid on mõnel pool juba mainitud ja need tõesti häirivad. Mis ma nende kallal ikka enam tänitan, eks need vigadest tea, kes tegid.

Paneks mingi hinde ka? Viis miinus. Mulle meeldib usukirjandus.

Teksti loeti eesti keeles

Ma arvan, et neli on täiesti sobilik hinne sellele paksule, pikale ja kohati venivale teosele. Eks ta ju üks paras seebikas ju ole, palju-palju intriige, millest enamus ei kuku välja nagu peaks. Muljetavaldav on autori pühendumus ja viitsimene Arturi-legendidega nii palju tööd teha ning vaeva näha. Tegelased ja sündmused on märksa usutavamad, kui muudes samalaadsetes üllitistes kujutatud. Üldkokkuvõttes mulle meeldis, kuigi üle lugema ma seda raamatu ei hakka kunagi. See võtaks liiga palju aega.
Teksti loeti eesti keeles

Küll on raske naine olla...

...aga ega mees olla ka mingi meelakkumine pole.

Raamatus oli sada toredat asja, aga erinevate müütide ühte lukku kokkurullimine oli neist parim. Aeglane oli ka, tunnistan. Ja kohati tegelased põrunumad, kui peaks - mul tekkis Guenevere vastu selline jälestus, et iga kord, kui temast juttu tuli, kippusin lehekülgi edasi lappama. Aga see, kuidas ma leidsin sealt teosest praktiliselt kõik kuningas Arthuri legendide variandid, mida ma üldse kuskil kohanud olin, oli tõeline nauding. Hea.
Teksti loeti eesti keeles
x
Kristjan Rätsep
15.09.1983
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustused:

Hoolimata ülivõrdes kiidusõnadest hakkasin seda romaani lugema üsna madalate ootustega - "ulmekriminull korporatiivsest maailmast ja telepaatidest" kõlas surmigavalt. Kriminullid mulle üldiselt ei meeldi ja ka käesolevas romaanis pühendati suurt tähelepanu mõrvajuurdlusele, mille detailidesse lugeja justkui põnevusega süüvima peaks... aga milleks? Tappis üks rikkur teise ära, kumbki polnud tegelasena sümpaatne - miks ma peaksin lugejana hoolima sellest, kas ja kuidas see juhtum lahendatakse?
Samas autori stiil on värvikas ja põnev - näiteks tulevikurikkurite dekadentlike meelelahutuste ja telepaatide omavahelise suhtluse kirjeldused või peategelast romaani lõpupoole haarav kummaline hullus. Või romaani mõistatuslik ja pahaendeline pealkiri, mille tegelik tähendus avaneb lugejale alles päris lõpus. Samas pean ma psühhoanalüüsi sissetoomist selgelt miinuseks ja kogu sellest freudismist arvan ma umbes samamoodi nagu John W. Campbell. 
Kokkuvõttes üsna vastuolulisi tundeid tekitav romaan, mida otsustasin kokkuvõttes hinnata "3+"-iga.
Teksti loeti eesti keeles

Lugu tellimustööna vanasse mõisahoonesse sissemurdvast raamatuvargast on küll enam-vähem normaalselt kirja pandud, ent midagi huvitavat selles loos minu jaoks polnud. 
Teksti loeti eesti keeles

Salapärane õhustik ja loodud lähituleviku-maailm on päris hästi välja kukkunud. Miinuseks võiks pidada vast teatavat lõpetamatust - lugu katkeb suvalises kohas ja tundub, nagu see oleks osa millestki suuremast. 
Teksti loeti eesti keeles

Loo idee on vanamoodne (teadlaste tehtav katse ja selle eetilised tagajärjed), ent kirjeldatud tehnoloogia on moodne ja autor ka ei moraliseeri eriti. Minu meelest täitsa korralik lugu.
Teksti loeti eesti keeles

Tuleviku-Eestis toimuv natuke "Blade Runneri" moodi lugu ehk siis peategelased kütivad ülekäte läinud androide, täpsemalt on loo keskmes perverdist omaniku vastu mässu tõstnud seksiandroid. Vahepeal põikab tegevus ka Lätisse (Eesti-Läti piiril paikneb piirikontroll ja Võnnus ehk Cesises tegutsevad islamivõitlejad). Natuke on paralleele ka autori antoloogias "Eesti nõid" ilmunud looga "Valvur".
Hindeks kokku "4-".
Teksti loeti eesti keeles

Lugu algab tänapäeva Eestis toimuva linnafantaasiana, ent läheb siis üle hoogsaks dimensioonidevaheliseks rännakuks. Minu meelest jäi see lugu kuidagi pealispindseks, mistõttu "rahuldavast" kõrgemat hinnet ma sellele panna ei suuda.
Teksti loeti eesti keeles

Täitsa sümpaatne tänapäeva Tartu teemaline linnafantaasia, mis ilmselt kõnetab paremini neid lugejaid, kellele see linn põhjalikult tuttav on.
Teksti loeti eesti keeles

Autorinime ja pealkirja järgi oleksin eeldanud Conani-laadis fantaasialugu, ent sedapuhku on tegu hoopis vanamoodsa pulpiliku kosmoseooperiga, mis on omas vormis hästi teostatud. Meenutas muuhulgas natuke Jekmovi loomingut.
Teksti loeti eesti keeles

Tänapäeva Jaapanis peab üks maffiajõuiguga ühinev noormees enda sobilikkuse tõestamiseks ühe kasutu bürokraadi ära tapma. Ülesanne osutub oodatust keerulisemaks ja sekkuvad tumedad jõud...
Teksti loeti eesti keeles

16. sajandi Jaapanis toimuva tegevusega poeetiline ja melanhoolne fantaasialugu, milles on oluline roll traditsioonilisel Jaapani teetseremoonial. Melanhoolsed ulmelood pole päris minu lemmikteema, ent omas laadis kahtlemata hästiteostatud lugu.
Teksti loeti eesti keeles
1.2026

Poola ulmekirjaniku aurupunk-tellise ingliskeelne tõlge ilmus eelmisel aastal. Autot on teost ise nimetanud "tõlkimatuks", sest see sisaldab muuhulgas arhailise vene keelega segatud arhailist poola keelt, grammatilisi eksperimente ja neologisme. Romaani tõlkimine oli ilmselgelt raskeks ülesandeks Ursula Philippsile, kes on lisanud köite lõppu artikli, milles ta selgitab tõlke erinevusi originaalist ja enda tehtud valikuid sõnade ning mõtete edasiandmisel.
"Jää" tegevusmaailma lahknevuspunktiks meie ajaloost on 1908. aasta Tunguusi katastroof, mille tagajärjel on hakanud Siberis levima mõistuslikud tulnukpäritolu jääkamakad (Philippsi tõlkes kasutatakse nende kohta saksapärast sõna gleissen, algupärandis oli selleks sõnaks lute). Gleissenid muudavad maist füüsikat ja keemiat, muuhulgas tekivad uued väärtuslikud metallid külmraud ja tungetitum. Lisaks muutub gleissenite poolt hõivatud aladel kolmevalentne matemaatiline loogika kahevalentseks ja "külmub" ühiskondlik ning poliitiline korraldus - Esimest maailmasõda ei toimu ja tsaariimpeerium jääb püsima.
Romaani tegevus algab Varssavis 1924. aasta suvel. Varssavi kuulub endiselt Vene impeeriumi koosseisu ja tänu gleissenitele on ilmastikuolud talvised. Peategelaseks on kaardimängusõltlasest matemaatikatudeng Benedykt Gieroslawski, kelle ukse taha ilmuvad ühel hetkel tsaarivalitsuse Talveministeeriumi ametnikud. Nendeni on jõudnud info, et Gieroslawski Siberisse asumisele saadetud isa on seal avastanud viisi gleissenitega suhtlemiseks ja nad soovivad, et poeg ta üles otsiks. Gieroslawski asubki Siberi Ekspressiga teele Irkutski poole. Tegevusse sekkuvad erinevad jõud, kellest mõne eesmärgiks on gleissenite säilitamine, teistel aga üleüldine sula. Tegelaste hulgas on ka erinevad ajaloolised isikud - Nikola Tesla on leiutanud seadme gleissenite sulatamiseks, Grigori Rasputin on muutnud jääkummardamise oma ususekti ideoloogiaks, Jozef Pilsudski juhib Siberis Jaapani toetatud Poola partisane ehk japontšikuid... Ja Nikolai Fjodorovi jüngrid otsivad gleissenitest vastust surnute elluäratamise ideele.
"Jää" on põnevate ideedega ja mastaapne, ent kohati veniv ning raskepärane romaan, ehkki selle süžee on iseenesest seikluslik. Minu meelest oli siin igasuguseid arutlusi ja muud loba natuke liiga palju, aga täiesti võimalik, et tõlkes läks palju kaduma. Ühe huvitava grammatilise eksperimendina tuleb mainida loo vormi - kui see algab minavormis, siis mingil hetkel jõuab Gieroslawski oma filosoofiliste mõtiskluste käigus arusaamisele, et teda polegi tegelikult olemas, misjärel lugu jätkub mingis veidras umbisikulises vormis (/../open the window/../). Palju on venekeelseid sõnu, algupärandis oli neid veel rohkem, aga Philipps on osad neist ära tõlkinud ja kõik need seletatakse lahti romaanile lisatud väikeses sõnastikus. Rohkelt on arutelusid matemaatilise loogika, ajaloo ja religiooni teemal ning viinavõtmise saatel filosofeerimine meenutab natuke vene kirjandust - eks toimub "Jää" tegevuski valdavalt Venemaal ja paljud selle tegelastest on venelased. 
Teksti loeti inglise keeles

Romaani tegevus toimub paralleelmaailmas, mis on muus osas nagu meie oma, aga selles toimib maagia, mida õpetatakse akadeemilise distsipliinina ülikoolides. Tegevusajaks on 1980-ndad aastad ja peategelaseks ameeriklannast (lõpupoole antakse mõista, et sarnaselt autorile hiina päritolu) Cambridge'i analüütilise maagia doktorant Alice Law. Alice'i juhendaja, keerulise ja üsna sandi iseloomuga professor Jacob Grimes on hiljuti koledas õnnetuses surma saanud ning kuna Alice vajab juhendaja abi kraadi kaitsmisel, otsustab ta juhendajale põrgusse järele minna. Põrguretkel liitub Alice'iga kaasdoktorant Peter Murdoch, kellega tal on samuti üsna keerulised suhted...
"Katabaasi" on võrreldud Susanna Clarke'i "Piranesiga" ja põhjus selleks on arusaadav - mõlemates raamatutes on juttu akadeemilisest maailmast ning selle varjukülgedest. Kuangi romaanis jääb sellest ülikoolielust ikka väga masendav mulje. Enamiku romaanist võtavadki enda alla rännakud hallilt masendavatel põrgumaastikul ja Alice'i sisekaemused ning hingepiinad (seejuures romaani pealkirjaks olevat sõna ei mainita tekstis kordagi). Väga see paks romaan mind kaasa haarata ei suutnud, ehkki olen akadeemilise valdkonnaga elus mõnevõrra kokku puutunud ja peategelaste mõtted ning probleemid olid mulle kohati mõnevõrra tuttavad. Hindeks "3+".
Teksti loeti eesti keeles

Zoltan Istvan on USA transhumanistliku ideoloogia aktivist, kes on muuhulgas ka vastava partei esindajana riigi presidendiks kandideerinud, sõites kampaania käigus ringi surnukirstu meenutava bussiga, mille eesmärgiks oli juhtida valijate tähelepanu inimeste vältimatule surelikkusele ja inimelu pikendavate tehnoloogiate väljatöötamise vajadusele. 
17. sajandi Prantsuse filosoofi Blaise Pascali loodud mõttemäng on tuntud "Pascali kihlveona" ja tähendab sisuliselt seda, et parem on olla usklik kui ateist, sest juhul, kui jumal on olemas, ootab sind hauataguses elus paradiis, kui aga jumalat pole, pole sa samuti eriti midagi kaotanud. Istvan on selle käesolevas romaanis edasi arendanud "transhumanistlikuks kihlveoks" - hauatagune elu võib ju olemas olla, aga kasulikum on ikkagi panustada füüsilisse surematusse selles maailmas, sest see on kindlam valik. 
Romaani tegevus algab lähituleviku USA-s, mida räsivad jätkuv majandussurutis (ilmselt kirjutamisaja mõjud) ja vastasseis kristlike fundamentalistide ning transhumanistide vahel. Protagonist Jethro Knights õpib ülikoolis filosoofiat ja alustab hiljem koos mõttekaaslastega võitlust kristlike fundamentalistide ning järjest enam nende selja taga seisva USA valitsuse vastu, et vabaneda transhumanistlikele teadusuuringutele seatud piirangutest. Teiste olulisemate tegelaste seast võib mainida Knightsi armastatut Zoe Bachi ja antagonistist mõjuvõimsat usujuhti reverend Belinasi. Knightsi loodud filosoofia kannab nime teleoloogiline egotsentriline funktsionalism ja selles on Asimovi kolme robootikaseaduse eeskujul loodud kolm transhumanismi seadust: 1) transhumanist peab üle kõige kaitsma oma eksistentsi; 2) transhumanist peab püüdma saavutada kõikvõimsust, minnes sellega nii kaugele kui võimalik, kuni see pole vastuolus esimese seadusega; 3) transhumanist peab kaitsma väärtust universumis, kuni see pole vastuolus esimese ega teise seadusega.
Romaan algab ja kulgeb esialgu pigem poliitilise põnevikuna, ulmeline tehnoloogia tuleb mängu lõpupoole. Visioon Knightsist, kes Transhumania-nimelise ujuva linnriigi diktaatorina kogu maailma sõjalaevastike vastu sõda peab, toob meelde 20. sajandi alguse ulmelood kõiksugu "hulludest teadlastest" (nt Tolstoi "Insener Garini hüperboloid"). Teatud paralleelid tekkisid mul ka Veskimehe "Kuu ordu" tsükliga - mõlemal juhul luuakse mingi eesmärgi nimel ülejäänud inimkonnale vastanduv uus ühiskond - Veskimehel edendab Kuul paiknev Kuu ordu kosmosehõivamist, Istvanil ookeanidel seilav Transhumania surematuse-uuringuid. Paremlibertaarne ideoloogia kumab romaanist ülepea läbi ja selle eest on autorit ka kõvasti kritiseeritud - Knights tundub kohati psühhopaadina, kes mõtleb vaid isikliku surematuse peale, ei hooli grammigi võrra vaestest või saamatutest inimestest ja hävitab sõjategevuses süstemaatiliselt ja sihilikult inimkonna kultuuripärandit. See teatud antihumanistlik joon ei pruugi ilmselgelt paljudele lugejatele meeldida, ehkki lõpuosa helges tulevikunägemuses tõmmatakse sellega mõnevõrra tagasi.
Kokkuvõtteks: on filosoofiat, poliitikat, tehnoloogiat ja märulit. Päris maksimumhinnet ma romaanile anda ei suuda, peamiselt seetõttu, et isegi mulle tundus peakangelase mõttemaailm kuidagi kummaline ja raskesti samastutav. Aga omapärane lugemine igatahes. 
Teksti loeti inglise keeles

Lugu tugineb tänapäevalgi populaarse vene filosoofi Nikolai Fjodorovi hüpoteesidele kunagi surnud inimeste elluäratamisest kauges tulevikus. Enamik loost keskendub minategelase mõtetele ja emotsioonidele, otsest tegevust on siin vähe. Loo lõppedes turgatas, et mõne teise autori jaoks võiks tegu olla esimese peatükiga romaanist.
Teksti loeti eesti keeles

Lugu, mis kujutab endast 20. sajandi alguse Viljandimaal tegutseva rootslasest arsti minajutustust, lummab just oma ideerohkusega - kui algul näib olevat tegu puhtal kujul üleloomuliku looga, siis mingil hetkel tuleb sisse ka tugev teaduslik-fantastiline element. Just see pöörane ideerohkus kahekümne viie lehekülje pikkuses tekstis määrabki minu jaoks loo hinde.
Teksti loeti eesti keeles

Päris põnev lugu mehest, kellel on võime noort inimest nähes täpselt ette kujutada, milline too vanast peast välja näeb. Ajapikku hakkavad selle võimega seotud probleemid tema jaoks süvenema...
Antoloogias "Kuumad allikad" ilmunud lugude keelekasutust pole moodsamaks toimetatud, aga käesolevas loos tundub ühes kohas, et seda oleks ehk siiski vaja olnud - nimelt sõna "karm" "vingugaasi" tähenduses, mis oli vähemalt mulle täiesti tundmatu.
Teksti loeti eesti keeles

Õudusloo tegevuskohast on raske aru saada - mingites detailides meenutab see Eestit, ent peategelasel on šoti perekonnanimi (Touard). See Julius Touard on ootamatult päranduse läbi pururikkaks saanud eraklik vanapoiss, kes on omandanud isikliku mõisa koos pargiga. Ühel päeval saabub mõisa Touardi tädi koos noore ja ilusa tütrega, kellesse mees ära armub. Mõlema naise olemises ja käitumises on seejuures midagi veidrat...
Lugu mõjub kohati üsna raskepäraselt ja polnud eriti libe lugemine, ent kasvõi idee ja lõpupuändi eest väärib see minu meelest "4".
 
Teksti loeti eesti keeles