Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Francis Carsac ·

Ceux de nulle part

(romaan aastast 1954)
https://www.etera.ee/zoom/87007/view?page=4

eesti keeles: «Tulnukad eikusagilt»
Tallinn «Kuldsulg» 1994 (Põnevusjutt)

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
  • Ilmunud ajalehes
  • Trükiteavik wõrgus
Hinne
Hindajaid
9
6
5
8
2
Keskmine hinne
3.4
Arvustused (30)
Jüri Kallas

Lugesin seda romaani kunagi keskoolipäevil ning siis jättis väga võimsa mulje. Tagantjärele, võib muidugi öelda, et üsna tüüpiline space opera, aga praegugi võlub see, et erinevalt samasugustest USA autorite tekstidest tegutseb siin kollektiiv (parimas tähenduses). Ma lihtsalt ei usu, et üldkosmilistes mastaapides probleemidega saab hakkama vaid üks inimene, olgu ta või üliinimene.

Hindan viiega just nostalgia mõttes, praeguse lugemusega saaks vist küll nelja. Lugesin ajalehe («Noorte Hääl»?) väljalõigetena ning seal oli otse öeldud, et tõlge venekeelsest 1967. a. väljaandest. Umbes viis aastat tagasi andis kirjastus «Kuldsulg» selle romaani samas tõlkes oma sarjas «Põnevusjutt» uuesti välja ning siis oli Carsacist saanud ameerika kirjanik ja tõlge oli inglise keelest. Nali vist!?

Aga raamat on hea!!!

Lihtsalt ei maksa seiklusulmelt oodata filosoofilist koogamist.

PS: Olen aegajalt üle lugenud alljärgnevaid arvustusi ning mind panevad ikka mõned asjad imestama küll!
Mispidi see armastuslugu inimese ja tulnuka nii jube oli?
Minu arust olid sinsuun ja inimene üksteisele märksa lähedasemad kui neeger ja valge... ning romaanis öeldi ju selge sõnaga, et nad bioloogiliselt omavahel sobisid... nagu ka see toit.
Pealegi ilmus raamat 1954. aastal ning oli paljuski üldse pärastsõjaaegse rahvusliku ulmebuumi põhjustaja Prantsusmaal!!!Jõuaks see eesti ulme kasvõi aastaks 2004 sellisele tasemele!

Lugesin romaani äsja taas üle ning leian, et viis viie plussiga, ei mingit nostalgiat, ehe ulmekirjanduse kullafond... loomulikult seiklusulme kullafond!!!
Teksti loeti eesti ja vene keeles
Targo Tennisberg

Võib-olla olen ma rumal, aga kuidagi ei jõudnud kohale selle raamatu sügav mõte. Kogu tegevustik tundus kuidagi kohutavalt otsituna - korjatakse kusagilt üles mingi suvaline tegelane, kes lihtsalt läheb ja heast peast universumi ära päästab. Olen kuulnud, et seegi raamat on kehva tõlke nahka läinud, muudes keeltes kahjuks lugenud ei ole. Praegu on asi igal juhul äärmiselt usutamatu - kogu see targa näoga seletamine, et punase verega tegelased ikka palju paremad on, kui kõik teised, hirmus absurdne ...
Ja siis veel see jabur armastuslugu peategelase ja suvalise tulnuka vahel, brr ... autor peab ikka mingi kiiksuga olema, et sellist asja ette kujutada.
Miinimumhinde olen pannud sellepärast, et selliste raamatute pärast paljud inimesed ulmet kuidagi alaväärtuslikuks peavadki (reetmine, noh!), sellisest raamatust ei ole tõesti midagi kunstiväärtuslikku otsida.
PS Paistab, et Jyrkat (vt. eelmist arvustust) ajab kangesti närvi see, et näiteks minule see raamat ei meeldinud. Selle kohta nii palju,et on asju, mis mulle raamatute lugemisel põhimõtteliselt ei meeldi, näiteks idiootliku jutu juurde tõsise ja targa näo tegemine. Adamsi juures mind eri rasside intiimne läbikäimine näiteks ei häiri. Ja mina sain raamatust aru, et inimesed olid seal kõigist teistest kohe kardinaalselt erinevad, see teeb asja eriti absurdseks. Ja kui asi minu meelest saast on, siis võib oponent olla kuitahes suur asjatundja, minu arvamust see ei kõiguta.
Teksti loeti eesti keeles
stiff

"Põnevusromaani" ostsin kaanereklaami põhjal. Lugeda suutsin umbes 20 lehekülge ja siis viskasin nurka. Kui kunagi midagi tõesti lugeda pole, siis ehk üritan uuesti. Raamatut keeldusin lugemast seetõttu, kuna algus tundus nii lapsik ja naiivne, ning millegipärast ei usu, et lõpu poole paremaks läheb. Üldiselt mina kesksed mulle teosed ei meeldi, kuid kui lugu hakkab kohe vedama, siis loen hea meelega.
Teksti loeti eesti keeles
Margus Freudenthal

Mulle käis selle romaani puhul kõige rohkem pinda too parun Münhauseni stiilis imede üleslugemine: "ja kosmoselaeva nimetasid nad ksilliks ja sõid nad sellist maitsvat värvilist tarretist, mida kutsusid XXX-ks ja jõid nad sellist viski taolist asja, mida nimetati Y-ks"...
Teksti loeti eesti keeles
Henrik Aavik

Tegelikult raamat mis minust üldse ulmehuvilise tegi, või vähemalt üks esimesi ulmekaid mida lugesin. Tagantjärele meenutades raamat natuke ehk ''punane'', ent see ei teinud teda teps mitte halvaks. Idee _hoopis_ teistsugustest elu(?)vormidest kelle eesmärk on hävitada world as we know it ei ole ulmekirjanduses väga haruldane, ent selles raamatus ona ta esitataud küllaltki omapäraselt. Raamat oli täiesti nauditav.
Teksti loeti eesti keeles
Maniakkide Tänav

Map tea kas see raamat on punane vai sinine aga üks suur jahu oli ta küll. Kui tagantjärele mõelda, siis tegevust ju oli ja kõik ja puha aga oli see tõesti tõlke süü või ongi carsacil sihuke kirjutamismaneer mis põnevaimagi asja igavalt edasi annab.
Teksti loeti eesti keeles
Siim Espenberg

Minu meelest oli küll päris põnev raamat. Polnud seal midagi nii jubedat või igavat, et lugeda ei kõlbaks. Mina lugesin huviga ja tõenäoliselt vaatan ta lähemas tulevikus uuesti üle. Kuna see on lihtsalt üks lahe meelelahutuslik lugemine, siis ei ole siit mõtet ka mingit sügavat allteksti otsida. Omas zhanris (põnevusulme) on ta üks paremaid. Hindeks on tugev "5".
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Sander

Sellist asja on suht raske hinnata. Kui seda vaadelda üldkirjanduslkiust vaatepunktist ja võrrelda säravalt omapäraste filosoofiliste teostega ("Meister ja Margareta") on hindeks üks. Kui seda pidada tavaliseks kommertslikuks vähenõudlikule lugejale mõeldud ruumiooperiks, on hindeks neli (viie annaks Murray Leinsteri lugudele). Kokku kolm. Rahvale aga kunagi, kui "Noorte Hääles" ilmus, täitsa meeldis. "Ahuuni minema" võeti kohe kasutusele ja mõned muud väljendused veel. Mislik on tegelikult päris hea leiutis, sellise elektrilise eluka kirjeldust pole nagu mujal näinud. Teoses on muidugi rida täielikke mõttetusi (inimene sööb tulnukate toitu ja paaritub tulnukaga). Ka eespool nimetatud "Münchauseni stiil" ei kõlba kuhugi, kahjuks teevad väga paljud autorid selle vea. Kõige selle tõttu riputan kolmele miinuse taha.
Teksti loeti eesti keeles
Jaanis Tali

No niisuguse asja väljaandmise eesti keeles oli küll täielik paberi ja trükimusta raiskamine. Aga kui vastab tõele Jyrka arvamus tõlke päritolu kohta siis on ehk majanduslikult arusaadav.See selleks. Teos on nõrk. Niigi on eestikeelse ulmega lood nigu on. Täiesti nõus, et sellised tekstid (kui nad sattuvad ettevalmistamata lugeja või mitte ulmefänni kätte) tekitavadki inimesi, kes ulmet ei salli.No mulle kohe käib närvidele kui kirjutaja loogikast kohe üldse miskit ei pea, aga samas ise hirmtõsiselt visioone manab. Kui juba üks punasevereline Maalt ära toodi ja ta mislikkide vastase võitluse testi edukalt läbinud oli, mille pagana pärast siis kohe uute järele ei mindud? Ometi tundus see lihtsam kui Kopli trammiga Balti jaama sõita. Ainult kolksub paar korda pöörangul (ahuunis) ja kõik. Selle asemel lasti peategelasel kõige tähtsama koha peal kangi põhimõte ära unustada ja kogu universum hukkumise äärele asetada. Kohalikku galaktikat hõlmav tsivilisatsioon aga ei olnud koopainimese tasemel mehhaanikast hoopiski midagi kuulnud!Ja need maastaabid, need maastaabid. Ka 1954 teati, mis asi on galaktika ja millest ta koosneb.Action? Põnevik? No tänan! Igav oli ja piinlik mõne koha peal.Päikesesööjate idee on muidu ju päris hea, tugevam kirjanik oleks võinud selle najal päris kobeda jutu või ka romaani treida. Paraku …Hea, et vähemalt sihuke õhuke ja kähku otsa sai.Väljaandmisaasta tõttu siiski ühte ei pane.
Teksti loeti eesti keeles
Alari Rajande

Ütleks eelkirjutajale kommentariks, et äkki tuleks eesti keelde tõesti ainult Bulgakovit ning teisi maailmakirjanduses tipptegijaid tõlkida? ... Kahtlen selles ... kuidagi väääga üksluiseks läheks ... Niisiis - minu arvates on tegu sellise lihtsalt mõnusa seiklus-ulmekaga, umbes nagu 60ndate ulmefilmid. Ja hea, et eesti keeles ikka olemas on.
Teksti loeti eesti keeles
Urmas Muinasmaa

Raamatu lugemise edenemisel hakkas nagu rohkem meeldima, kuid algul ei meeldinud kohe üldse. Vähemalt need tähtede kustutajad olid huvitavad tüübid. See, et tähtede kustumine ja sellega ähvardav lõpp raamatus tegevuse käivitavaks liiniks oli, tegi selle raamatu loetavaks. Muidu aga ajas asi kohati iiveldama küll.
Teksti loeti eesti keeles
Indrek Hargla

Ma annan talle "nelja" ja seda põhjusel, et autor on prantslane! Ja julges see prantsalne 1954.aastal kirjutada fantaasiaküllase romaani, mis väga palju erines tolleaegseist anglo-ameerika ulmekaanoneist. Nagu näha on teos oma aja üle elanud, et sajandilõpul seda veel tosin eestlast arvustavad!

Jah, kohati oli üsna jama. Aga omanäoline käsitlus ja hea fantaasia sundisid lõpuni lugema, mahavisatuks aega ei pea. Kas raamatus mitmed stseenid usutavad või teaduslikult põhjendatud on, mind ei huvita! Pole eriti kunagi huvitanud - autor otsustas oma ideed just niimoodi vormida - ja mina viitsisin need läbi lugeda.

Sisu poolest võibolla väga ei hiilga, oli pisut naiivne ja liigromantiline. Samas, minus tekkis küll mingi umbmäärane ohutunne ning suutsin ka kangelastele kaasa elada. Ühesõnaga - eesti keelde on tõlgitud palju hullemaid asju ja minul on küll hea meel, et ka prantsuse ulme ühe teosega rohkem esindatud-eestindatud on.
Teksti loeti eesti keeles
Märt Laur

Aarrgh!! Põhimõtte pärast ei pannud poole pealt käest... aga oleks vist pidanud. Mis stiili puutub, siis mu arvamus ühtib täielikult M. Freudenthali omaga.
Ajaraisk.
Teksti loeti eesti keeles
AR

Enne selle lugemist ootasin midagi Welsi laadset, kuid ma üllatusin. Raamatu mõte on hea, kuigi ma arvan, et oleks võinud olla veidi pikem. Minule meeldid eriti see inimkoloonia loomise asi kaugel tähtede taga.
Teksti loeti eesti keeles
Misfit Creep

Tohutult Hea! Suure algustähega. Seda lugedes olin ma veel nolk ja andke andeks minu naiivsust, aga ma uskusin tõsimeeli, et see on tõsi. Kuna raamatu taga olevas lõigus räägiti selle käsikija leidmisest jne. Võib-olla sellepärast kuna ma tahtsin seda uskuda, ma ei tea, aga igastahes on see üks suurepärane teos kindlasti! Ja ma jään lootma, et kogu see raamat oli tõsi! Ausõna!
Teksti loeti eesti keeles
Kalevipoeg

Kunagi populaarne teos jah ja rahvale meeldis siis kah... aga nyyd tundub tasahilju aeguvat. Kui to~eline raamatupo~ud käes, siis ehk ju ka uuesti lugeda ko~lbab, aga muidu... pudeneb peost... ununeb... Jah, on ju sealgi midagi head - näiteks mislikid... aga eespool arvustustes on puudused ka yles loetud. Ja neid ei olnud mitte va"he.
Teksti loeti eesti keeles
Kalev

Lugeda oli üsna hea. Enam pole ka nii üksildane tunne - Seal on need neljasõrmelised õed-vennad.
Teksti loeti eesti keeles
Ats Miller

Ikka see lõputu vabandamine, et no vaadake, mis aastal kirjutatud... Kurat, viimaste aastakümnete head kraami tõlkimata kogustes, mida Eesti keskmist arvestades jätkuks sajanditeks! Sigadus - tüübid leidsid lihtsalt vana käsikirja ja tahtsid raha teha - mingi sekretär toksis selle arvutisse ja tuld!, et oleks keegi vaevunud originaali lugema ja nimedki ära parandama... a mis sa sellistelt tahad.

Nojah, mingi seiklusjutt ta ehk on, kui kusine keelekasutus maha arvata. Nii et põletage oma loogikablokk maha ja läheb peale küll. Mislik on ainus hea idee. Muide, kui päikeses lakkaksid täna tuumareaktsioonid, kiirgaks ta paar miljonit aastat edasi.
Teksti loeti eesti keeles
Valentin Abramov

Meeldis nooremas põlves, kõlbas lugeda ka nüüd. Ehtne kosmoseooper, mille teevad sümpaatseks kaks asjaolu. Esiteks ei päästa maailma mitte üksik ülikiiresti arenev ja ülivõmetega hero, vaid võitluseks on vaja mitme tsivilisatsiooni pikaajalist koostööda. Teine hea leid on "mislikud". Juba idee madataltemperatuurse ülijuhtivuse baasil tekkivast eluvormist on hiilgav. Lisandub aga veel täiesti võõras maailmavaade, mis mitte ainult ei sobi kokku maalastega (ja teiste tsivilisatsioonidega), vaid on mõistetamatu isegi elementaarsemalgi tasemel. Ja õnneks seda probleemi ei lahendatagi.

Mis puutub sõnavarasse, siis selle romaani kirjutamise ajal ei olnudki veel väljakujunenud termineid nagu näiteks hüperruum või blaster, autor pidi ise midagi välja mõtlema.

Kokkuvõttes väikese miinusega neli.
Teksti loeti vene keeles
Kristjan Rätsep

See oli esimesi ulmekaid,mida ma üldse lugesin...Hiljem sai muidugi veel üle loetud.Arvasin aastaid,et tegu on angloameerika kirjanikuga,kuna eestikeelne tõlge oli tehtud inglise keele kaudu.Pärast tõe selgumist mu arvamus prantsuse ulmest paranes,kuna Carsaci romaan on oluliselt parem näiteks Bernard Werberi "Sipelgatest"(mis on ka muide üsna hea raamat).Kui midagi üldse ette heita,siis üleforsseeritud patsifismi(mima küll ei usu,et ükski tsivilisaytsioon kunagi sõdimisest täielikult loobub,tapaiha ja vägivald on juba looduse poolt inimloomuse sisse kodeeritud).Aga jah,värvikas ja põnev raamat.
Teksti loeti eesti keeles
Taivo Rist

Millegi niisuguseni võiks areneda Kristjan-Jaak Rätsep: huvitav ja loogikavaba sündmustik.

Täielike absurdsuste valda kuuluvat kangi põhimõtte unustamist on juba mainitud. Veel ei saa ma aru, miks peab ksilli meeskonnas olema viiskümmend liiget. Miks ühest ei piisa? Miks ükski peaks olema: kas täisautomaatsed laevad ei aja asja teinekord ära? Näiteks saata mislikke luurama?
Nüüd mislikkide planeedi hävitamisest. Algul tehakse dessant, lüüakse neid karjakaupa maha, suurte kaotuste hinnaga luuakse platsdarm, lõpuks lennatakse minema ja ... visatakse tuumapomm lõpuks järele. Miks lõpuks? küsin ma. Miks ei alustatud Suure Pommi viskamisest?
Kõigest hoolimata pannuks ma loole kolme, kui polenuks kaht viimast lõiku. Kui mind tuldaks värbama mislikkidevastasesse sõtta, siis ma kahtlustaksin, et värbajad on hullud, ja teataksin politseisse, mistõttu asi saaks mingil määral avalikuks. Ja et nende sadade hulgast keegi asja avalikuks ei teinud, ongi hinne 2+.

Kui nüüd head meenutada, siis 1) mislikid, 2) peategelane ei päästnud üksinda maailma, 3) maailm ei saanud romaani lõpukski päästetud.

«Tõeline maiuspala igale ulmesõbrale,» seisab raamatu tagakaanel. See pole nii. Vähenõudlikule, mitte igale. Aga kui aju lugemise ajaks varna riputada, siis on küll tore lugeda. Mõistan neid, kes on seda teinud ja kiidavad, aga mina ei taha.
Teksti loeti eesti keeles
Johannes Koit

Algus oli tõepoolest jube igav ja naiivne. Ei meeldi raamatud, kus püütakse kõike ära seletada ja nime anda. Sundisin ennast edasi lugema ja üldiselt ma ei kahetse. Piisavalt hoogne ja põnev ajaviiteromaan, millele ei maks eriti suuri lootusi panna.
Teksti loeti eesti keeles
Urmas Roolaid

Kangesti naiivne, lapsik, pealiskaudne ja seetõttu igavavõitu. Isegi 1954. aasta kohta. Hirmus palju väga erinevaid asju oli tahetud ühte raamatusse ära mahutada.Ainus tõesti hea leid olid mislikid. Tänu neile 2.
Teksti loeti inglise keeles
11.2021
Toomas Tursk

Lapsepõlves oli see minu jaoks üsna oluline raamat. (Vahepeal arvasin, et “Purpurpunaste pilvede maa” järel üks esimesi loetud ulmeromaane üldse, aga see ei saa mingil juhul tõsi olla, sest 94. aastaks, kui Kuldsule väljaanne ilmus, olin ma juba päris mitu aastat nii linna- kui kooliraamatukogus leiduvat läbi töötanud.) Ma mäletan, et pisut peale selle lugemist olin koos isaga bussi oodates poes soojas, keksisin ringi, vehkisin kätega ja seletasin õhinal, kuidas rohelistel nelja sõrmega tulnukatel olid ksillid ja nad tankidega kiirgavaid mislikke tapma sõitsid :-D
 
Tegelikult on madinastseenid loos suhteliselt ebaolulised; et peategelane on arst, mitte löömamees, ei tundunud mulle lapsena sugugi tähtis, aga nüüd torkas see silma küll. Erinevalt Tarzani-raamatutest, mida ma tollal neelasin, ei ajenda seiklusi mitte tema kalduvus kõigile molli sõita, vaid soov vigastatud ja surevaid võõraid aidata, niivõrd kui ta olude kiuste suudab. Ajuti võib ta ju oma rammu poolest silma paista, aga tõeliselt oluliste probleemide lahendamisel on toore jõuga vähe teha. Peategelane on kõigest suurde keerukasse universumisse sattunud tühine putukas ja temast kui üksikisikust sõltub väga vähe; millegi saavutamiseks peavad väga paljud pikaajaliselt koostööd tegema. Terved tsivilisatsioonid ja potentsiaalselt aastatuhandeid, kui täpne olla.
 
Ilukirjanduslikest konventsioonidest taipasin ma tollal nii vähe, et olin lausa nördinud autorit valetamiselt tabades — kaanel on kirjas Francis Carsac, aga peategelase jutustust annab meile edasi hoopis keegi F. Bory?!? Muidugi, sellistest *kirtsutab nina* puudustest võis tänu loo haaravusele mööda vaadata. Omal ajal köitis mind just see idee, et minagi võiksin ju teoreetiliselt kurjade robotvallutajate vastases võitluses kaasa lüüa.
 
See raamat innustas mind mitmel korral omaenese maailma loomist katsetama. Mul on siiani alles pisut hallitanud vihik, mille kaanel seisab “Ulme”, esimesel leheküljel päikest ja planeedisüsteemi kujutavate mummude rida, nende juures järjestikku nimed Tambo, Kalint, Saul, Kan Sater jne. Kord püüdsin lausa ise romaani kirjutada. Selle esimene peatükk võttis joonelises vihikus enda alla umbes lehekülje lühilauseid stiilis “Lendav taldrik sisenes atmosfääri. Sellele lähenenud hävitaja tulistas välja kaks raketti. Taldrik kukkus alla” ja paar peatükki hiljem jäi lugu pooleli. Tõsi küll, parandamatu originaalitsejana tegin mina oma tulnukad hoopis teistsuguseks: neil oli sinine nahk.
 
Vahepeal ei lugenud ma “Tulnukaid” vähemalt viisteist aastat üle ja hakkasin sellest ähmaste mälestuste põhjal ikka väga halvasti arvama. Põhjust pole vaja kaugelt otsida, lendavad taldrikud ja rohelised mehikesed on ju selline lollakavõitu värk. Hiljuti ostsin ma raamatu omale riiulisse ja leidsin, et see pole sugugi halb, kui suudad autori muigamapanevalt naiivsest maailmakujutamisest mööda vaadata. Mingit teaduslikkust ei maksa kogu selle fantastika vahelt otsida, selles suhtes on Carsac täiesti lootusetu. Erinevaid mõistuslikke liike eristab peamiselt nahavärv ja kulinaarsed eelistused. Galaktikad on keskmise Eesti väikelinna suurused; kord jäävad peategelased seniuurimata galaktika juhusliku tähesüsteemi suvalisel planeedil surnud linnas lõksu ja leitakse ikkagi üles!
 
Puuduliku keeleoskuse tõttu ei oska ma öelda, kas stiil on originaalis sama sujuv, aga üldiselt eeldaks, et tekst muutub kaudtõlkes pigem kohmakamaks. Romaani üle lugedes üllatas mind kõige enam, kuivõrd poeetiliseks, otse tajutavaks kirjeldused ajuti muutuvad:
 
Meie laager oli nii hirmuäratav ja masendav, et ma ei oska seda kirjeldada. Püüa siiski kujutleda ääretut sünget lagendikku, hämarat punakaslillat taevast, künkanõlvadel ebamääraste piirjoontega pehmeid lumehangi, küngaste vahel ksillide tumedaid ja sädelevaid, lumme vajunud läätsi ning pisitillukesi skafandrites kogusid, kes endale vaevaliselt ühe lennuaparaadi juurest teise juurde teed rajasid. Kalvenolt laskus väsinult lameda silmapiiri taha ja ta valgus meenutas veriseid sõrmi, mis mööda jäävälja meie poole sirutusid. Piiritusse universumisse eksinud haletsusväärse, abitu olendina tundsin, kui kaugel minust on Maa, ning tajusin äkki kõiki neid miljardeid ja miljardeid kilomeetreid, mis mind lahutasid mu koduplaneedist. Mulle näis, et aeg on peatunud ja on tulnud maailma lõpp. Isegi issid olid mulle sel hetkel võõrad, olendid teisest maailmast, mida miski ei sidunud minu omaga. Ulna tundis arvatavasti sedasama: ma nägin, kuidas ta kahvatas ja värisema hakkas. Akeion ja teised sinsuunid istusid läbitungimatute nägudega liikumatult ekraani ees.
 
Tänaseks olen ma vana, väsinud ja küüniline, aga selle romaani ülelugemine lasi mul jälle tunda samustki sensawundat, mis ulmefänniks saama määratud rahvast nagu magnetiga külge tõmbab. (Ei teagi, kas enamik inimesi on selle suhtes tundetud või leiavad seda mujalt?) See puhas, rikkumata entusiasm, millega autor kõigele läheneb, lubab paljustki mööda vaadata. Muidugi, kui ma “Tulnukaid” täna esimest korda loeksin, hindaksin seda märksa madalamalt, aga eks inimene ole paratamatult üks subjektiivne loom.
 
Algselt ilmus see Ralf Tominga tõlge 1968. aastal järjejutuna Noorte Hääles (2. veebruar kuni 29. märts). ETERAs on peaaegu kõik need numbrid olemas, aga paraku ei saa sellele ajavahemikule otse linkida, sest see sait tuletab oma püüdlikus veebistandardite ja heade tavade ignoreerimises lausa Flashi-ajastut meelde. Peate ise filtritel klõpsima, et kõigi trükiste seast õige nimetus ja aasta kätte saada.
 
Tõlgitud on see üsna kindlasti vene keelest (hoolimata raamatuversiooni tiitellehel olevast väitest pole seda inglise keeles kunagi ilmunudki). Pealkiri kattub vene variandiga ja kõik maavälised nimed nagu Souilik, Kalvénault, Beichitinsiantorépanséroset (kes kuulub hr’benide hulka) on umbkaudses foneetilises kirjapildis. Prantsuse nimedega on kas tõlkija või toimetaja korraliku töö teinud ja need on pea viimseni korrektsed, ainult Magnoust on saanud Magniou. Issid muide on nii originaalis kui ka vene keeles hissid, aga keegi tekstiga tegelenutest teadis, et prantsuse keeles on sõnaalguse H puhtalt kosmeetiline, ja valis tõlkesse hääldusele vastava kirjapildi. Kui palju sel mõtet oli, on iseküsimus, sest “issidest” on eestlasel ikkagi natuke naljakas lugeda.
 
Ennastsalgav kuldsulglane, kes selle arvutisse trükkis, on kahes kohas teinud silmnähtava vea ja natuke teksti vahele jätnud: lk 42, kus on juttu rakettidest ja sisepõlemismootoritest, on kahe eri kõneleja read ühte sulanud, ja lk 126, kus tuleb juttu vaprast Ossinsist, on peategelase küsimus “Kes on Ossinsi?” kaduma läinud. Algses Noorte Hääle versioonis on kõik korrektne. Muide, mitmel pool wõrgus liikuv prantsuskeelne tekst on 15+ aastat uuem ja pisut ümber töötatud; tolles rakettidest rääkivas stseenis on juba vihjatud Apollo kuulendudele (“Cependant, nous avons déjà atteint notre satellite avec nos fusées”) ja sisepõlemismootoritega lennukitest pole enam juttu. Võibolla on teksti veelgi muudetud, aga need kohad jäävad minust avastamata, kuna prantsuse keelt oskan ma ainult niipalju, et merde ja mdr segi ei läheks.
Teksti loeti eesti keeles
Olev Toom

Sari "parem hilja kui..." jätkub.
 
See raamat tekitas minus kahtluse, et prantsuse ulme on teistmoodi kui anglosaksi ulme ja üht teise kriteeriumide järgi hinnata on rumal mõte.
 
No, ja "ahuuni minema" on lisaväärtus.
Teksti loeti eesti keeles
x
Kristjan Rätsep
15.09.1983
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustused:
Kristjan Rätsep

Hoolimata ülivõrdes kiidusõnadest hakkasin seda romaani lugema üsna madalate ootustega - "ulmekriminull korporatiivsest maailmast ja telepaatidest" kõlas surmigavalt. Kriminullid mulle üldiselt ei meeldi ja ka käesolevas romaanis pühendati suurt tähelepanu mõrvajuurdlusele, mille detailidesse lugeja justkui põnevusega süüvima peaks... aga milleks? Tappis üks rikkur teise ära, kumbki polnud tegelasena sümpaatne - miks ma peaksin lugejana hoolima sellest, kas ja kuidas see juhtum lahendatakse?
Samas autori stiil on värvikas ja põnev - näiteks tulevikurikkurite dekadentlike meelelahutuste ja telepaatide omavahelise suhtluse kirjeldused või peategelast romaani lõpupoole haarav kummaline hullus. Või romaani mõistatuslik ja pahaendeline pealkiri, mille tegelik tähendus avaneb lugejale alles päris lõpus. Samas pean ma psühhoanalüüsi sissetoomist selgelt miinuseks ja kogu sellest freudismist arvan ma umbes samamoodi nagu John W. Campbell. 
Kokkuvõttes üsna vastuolulisi tundeid tekitav romaan, mida otsustasin kokkuvõttes hinnata "3+"-iga.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Lugu tellimustööna vanasse mõisahoonesse sissemurdvast raamatuvargast on küll enam-vähem normaalselt kirja pandud, ent midagi huvitavat selles loos minu jaoks polnud. 
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Salapärane õhustik ja loodud lähituleviku-maailm on päris hästi välja kukkunud. Miinuseks võiks pidada vast teatavat lõpetamatust - lugu katkeb suvalises kohas ja tundub, nagu see oleks osa millestki suuremast. 
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Loo idee on vanamoodne (teadlaste tehtav katse ja selle eetilised tagajärjed), ent kirjeldatud tehnoloogia on moodne ja autor ka ei moraliseeri eriti. Minu meelest täitsa korralik lugu.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Tuleviku-Eestis toimuv natuke "Blade Runneri" moodi lugu ehk siis peategelased kütivad ülekäte läinud androide, täpsemalt on loo keskmes perverdist omaniku vastu mässu tõstnud seksiandroid. Vahepeal põikab tegevus ka Lätisse (Eesti-Läti piiril paikneb piirikontroll ja Võnnus ehk Cesises tegutsevad islamivõitlejad). Natuke on paralleele ka autori antoloogias "Eesti nõid" ilmunud looga "Valvur".
Hindeks kokku "4-".
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Lugu algab tänapäeva Eestis toimuva linnafantaasiana, ent läheb siis üle hoogsaks dimensioonidevaheliseks rännakuks. Minu meelest jäi see lugu kuidagi pealispindseks, mistõttu "rahuldavast" kõrgemat hinnet ma sellele panna ei suuda.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Täitsa sümpaatne tänapäeva Tartu teemaline linnafantaasia, mis ilmselt kõnetab paremini neid lugejaid, kellele see linn põhjalikult tuttav on.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Autorinime ja pealkirja järgi oleksin eeldanud Conani-laadis fantaasialugu, ent sedapuhku on tegu hoopis vanamoodsa pulpiliku kosmoseooperiga, mis on omas vormis hästi teostatud. Meenutas muuhulgas natuke Jekmovi loomingut.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Tänapäeva Jaapanis peab üks maffiajõuiguga ühinev noormees enda sobilikkuse tõestamiseks ühe kasutu bürokraadi ära tapma. Ülesanne osutub oodatust keerulisemaks ja sekkuvad tumedad jõud...
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

16. sajandi Jaapanis toimuva tegevusega poeetiline ja melanhoolne fantaasialugu, milles on oluline roll traditsioonilisel Jaapani teetseremoonial. Melanhoolsed ulmelood pole päris minu lemmikteema, ent omas laadis kahtlemata hästiteostatud lugu.
Teksti loeti eesti keeles
1.2026
Kristjan Rätsep

Poola ulmekirjaniku aurupunk-tellise ingliskeelne tõlge ilmus eelmisel aastal. Autot on teost ise nimetanud "tõlkimatuks", sest see sisaldab muuhulgas arhailise vene keelega segatud arhailist poola keelt, grammatilisi eksperimente ja neologisme. Romaani tõlkimine oli ilmselgelt raskeks ülesandeks Ursula Philippsile, kes on lisanud köite lõppu artikli, milles ta selgitab tõlke erinevusi originaalist ja enda tehtud valikuid sõnade ning mõtete edasiandmisel.
"Jää" tegevusmaailma lahknevuspunktiks meie ajaloost on 1908. aasta Tunguusi katastroof, mille tagajärjel on hakanud Siberis levima mõistuslikud tulnukpäritolu jääkamakad (Philippsi tõlkes kasutatakse nende kohta saksapärast sõna gleissen, algupärandis oli selleks sõnaks lute). Gleissenid muudavad maist füüsikat ja keemiat, muuhulgas tekivad uued väärtuslikud metallid külmraud ja tungetitum. Lisaks muutub gleissenite poolt hõivatud aladel kolmevalentne matemaatiline loogika kahevalentseks ja "külmub" ühiskondlik ning poliitiline korraldus - Esimest maailmasõda ei toimu ja tsaariimpeerium jääb püsima.
Romaani tegevus algab Varssavis 1924. aasta suvel. Varssavi kuulub endiselt Vene impeeriumi koosseisu ja tänu gleissenitele on ilmastikuolud talvised. Peategelaseks on kaardimängusõltlasest matemaatikatudeng Benedykt Gieroslawski, kelle ukse taha ilmuvad ühel hetkel tsaarivalitsuse Talveministeeriumi ametnikud. Nendeni on jõudnud info, et Gieroslawski Siberisse asumisele saadetud isa on seal avastanud viisi gleissenitega suhtlemiseks ja nad soovivad, et poeg ta üles otsiks. Gieroslawski asubki Siberi Ekspressiga teele Irkutski poole. Tegevusse sekkuvad erinevad jõud, kellest mõne eesmärgiks on gleissenite säilitamine, teistel aga üleüldine sula. Tegelaste hulgas on ka erinevad ajaloolised isikud - Nikola Tesla on leiutanud seadme gleissenite sulatamiseks, Grigori Rasputin on muutnud jääkummardamise oma ususekti ideoloogiaks, Jozef Pilsudski juhib Siberis Jaapani toetatud Poola partisane ehk japontšikuid... Ja Nikolai Fjodorovi jüngrid otsivad gleissenitest vastust surnute elluäratamise ideele.
"Jää" on põnevate ideedega ja mastaapne, ent kohati veniv ning raskepärane romaan, ehkki selle süžee on iseenesest seikluslik. Minu meelest oli siin igasuguseid arutlusi ja muud loba natuke liiga palju, aga täiesti võimalik, et tõlkes läks palju kaduma. Ühe huvitava grammatilise eksperimendina tuleb mainida loo vormi - kui see algab minavormis, siis mingil hetkel jõuab Gieroslawski oma filosoofiliste mõtiskluste käigus arusaamisele, et teda polegi tegelikult olemas, misjärel lugu jätkub mingis veidras umbisikulises vormis (/../open the window/../). Palju on venekeelseid sõnu, algupärandis oli neid veel rohkem, aga Philipps on osad neist ära tõlkinud ja kõik need seletatakse lahti romaanile lisatud väikeses sõnastikus. Rohkelt on arutelusid matemaatilise loogika, ajaloo ja religiooni teemal ning viinavõtmise saatel filosofeerimine meenutab natuke vene kirjandust - eks toimub "Jää" tegevuski valdavalt Venemaal ja paljud selle tegelastest on venelased. 
Teksti loeti inglise keeles
Kristjan Rätsep

Romaani tegevus toimub paralleelmaailmas, mis on muus osas nagu meie oma, aga selles toimib maagia, mida õpetatakse akadeemilise distsipliinina ülikoolides. Tegevusajaks on 1980-ndad aastad ja peategelaseks ameeriklannast (lõpupoole antakse mõista, et sarnaselt autorile hiina päritolu) Cambridge'i analüütilise maagia doktorant Alice Law. Alice'i juhendaja, keerulise ja üsna sandi iseloomuga professor Jacob Grimes on hiljuti koledas õnnetuses surma saanud ning kuna Alice vajab juhendaja abi kraadi kaitsmisel, otsustab ta juhendajale põrgusse järele minna. Põrguretkel liitub Alice'iga kaasdoktorant Peter Murdoch, kellega tal on samuti üsna keerulised suhted...
"Katabaasi" on võrreldud Susanna Clarke'i "Piranesiga" ja põhjus selleks on arusaadav - mõlemates raamatutes on juttu akadeemilisest maailmast ning selle varjukülgedest. Kuangi romaanis jääb sellest ülikoolielust ikka väga masendav mulje. Enamiku romaanist võtavadki enda alla rännakud hallilt masendavatel põrgumaastikul ja Alice'i sisekaemused ning hingepiinad (seejuures romaani pealkirjaks olevat sõna ei mainita tekstis kordagi). Väga see paks romaan mind kaasa haarata ei suutnud, ehkki olen akadeemilise valdkonnaga elus mõnevõrra kokku puutunud ja peategelaste mõtted ning probleemid olid mulle kohati mõnevõrra tuttavad. Hindeks "3+".
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Zoltan Istvan on USA transhumanistliku ideoloogia aktivist, kes on muuhulgas ka vastava partei esindajana riigi presidendiks kandideerinud, sõites kampaania käigus ringi surnukirstu meenutava bussiga, mille eesmärgiks oli juhtida valijate tähelepanu inimeste vältimatule surelikkusele ja inimelu pikendavate tehnoloogiate väljatöötamise vajadusele. 
17. sajandi Prantsuse filosoofi Blaise Pascali loodud mõttemäng on tuntud "Pascali kihlveona" ja tähendab sisuliselt seda, et parem on olla usklik kui ateist, sest juhul, kui jumal on olemas, ootab sind hauataguses elus paradiis, kui aga jumalat pole, pole sa samuti eriti midagi kaotanud. Istvan on selle käesolevas romaanis edasi arendanud "transhumanistlikuks kihlveoks" - hauatagune elu võib ju olemas olla, aga kasulikum on ikkagi panustada füüsilisse surematusse selles maailmas, sest see on kindlam valik. 
Romaani tegevus algab lähituleviku USA-s, mida räsivad jätkuv majandussurutis (ilmselt kirjutamisaja mõjud) ja vastasseis kristlike fundamentalistide ning transhumanistide vahel. Protagonist Jethro Knights õpib ülikoolis filosoofiat ja alustab hiljem koos mõttekaaslastega võitlust kristlike fundamentalistide ning järjest enam nende selja taga seisva USA valitsuse vastu, et vabaneda transhumanistlikele teadusuuringutele seatud piirangutest. Teiste olulisemate tegelaste seast võib mainida Knightsi armastatut Zoe Bachi ja antagonistist mõjuvõimsat usujuhti reverend Belinasi. Knightsi loodud filosoofia kannab nime teleoloogiline egotsentriline funktsionalism ja selles on Asimovi kolme robootikaseaduse eeskujul loodud kolm transhumanismi seadust: 1) transhumanist peab üle kõige kaitsma oma eksistentsi; 2) transhumanist peab püüdma saavutada kõikvõimsust, minnes sellega nii kaugele kui võimalik, kuni see pole vastuolus esimese seadusega; 3) transhumanist peab kaitsma väärtust universumis, kuni see pole vastuolus esimese ega teise seadusega.
Romaan algab ja kulgeb esialgu pigem poliitilise põnevikuna, ulmeline tehnoloogia tuleb mängu lõpupoole. Visioon Knightsist, kes Transhumania-nimelise ujuva linnriigi diktaatorina kogu maailma sõjalaevastike vastu sõda peab, toob meelde 20. sajandi alguse ulmelood kõiksugu "hulludest teadlastest" (nt Tolstoi "Insener Garini hüperboloid"). Teatud paralleelid tekkisid mul ka Veskimehe "Kuu ordu" tsükliga - mõlemal juhul luuakse mingi eesmärgi nimel ülejäänud inimkonnale vastanduv uus ühiskond - Veskimehel edendab Kuul paiknev Kuu ordu kosmosehõivamist, Istvanil ookeanidel seilav Transhumania surematuse-uuringuid. Paremlibertaarne ideoloogia kumab romaanist ülepea läbi ja selle eest on autorit ka kõvasti kritiseeritud - Knights tundub kohati psühhopaadina, kes mõtleb vaid isikliku surematuse peale, ei hooli grammigi võrra vaestest või saamatutest inimestest ja hävitab sõjategevuses süstemaatiliselt ja sihilikult inimkonna kultuuripärandit. See teatud antihumanistlik joon ei pruugi ilmselgelt paljudele lugejatele meeldida, ehkki lõpuosa helges tulevikunägemuses tõmmatakse sellega mõnevõrra tagasi.
Kokkuvõtteks: on filosoofiat, poliitikat, tehnoloogiat ja märulit. Päris maksimumhinnet ma romaanile anda ei suuda, peamiselt seetõttu, et isegi mulle tundus peakangelase mõttemaailm kuidagi kummaline ja raskesti samastutav. Aga omapärane lugemine igatahes. 
Teksti loeti inglise keeles
Kristjan Rätsep

Lugu tugineb tänapäevalgi populaarse vene filosoofi Nikolai Fjodorovi hüpoteesidele kunagi surnud inimeste elluäratamisest kauges tulevikus. Enamik loost keskendub minategelase mõtetele ja emotsioonidele, otsest tegevust on siin vähe. Loo lõppedes turgatas, et mõne teise autori jaoks võiks tegu olla esimese peatükiga romaanist.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Lugu, mis kujutab endast 20. sajandi alguse Viljandimaal tegutseva rootslasest arsti minajutustust, lummab just oma ideerohkusega - kui algul näib olevat tegu puhtal kujul üleloomuliku looga, siis mingil hetkel tuleb sisse ka tugev teaduslik-fantastiline element. Just see pöörane ideerohkus kahekümne viie lehekülje pikkuses tekstis määrabki minu jaoks loo hinde.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Päris põnev lugu mehest, kellel on võime noort inimest nähes täpselt ette kujutada, milline too vanast peast välja näeb. Ajapikku hakkavad selle võimega seotud probleemid tema jaoks süvenema...
Antoloogias "Kuumad allikad" ilmunud lugude keelekasutust pole moodsamaks toimetatud, aga käesolevas loos tundub ühes kohas, et seda oleks ehk siiski vaja olnud - nimelt sõna "karm" "vingugaasi" tähenduses, mis oli vähemalt mulle täiesti tundmatu.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Õudusloo tegevuskohast on raske aru saada - mingites detailides meenutab see Eestit, ent peategelasel on šoti perekonnanimi (Touard). See Julius Touard on ootamatult päranduse läbi pururikkaks saanud eraklik vanapoiss, kes on omandanud isikliku mõisa koos pargiga. Ühel päeval saabub mõisa Touardi tädi koos noore ja ilusa tütrega, kellesse mees ära armub. Mõlema naise olemises ja käitumises on seejuures midagi veidrat...
Lugu mõjub kohati üsna raskepäraselt ja polnud eriti libe lugemine, ent kasvõi idee ja lõpupuändi eest väärib see minu meelest "4".
 
Teksti loeti eesti keeles