Lugesin raamatut saksa keeles."Jutustust" - sest just nii vöiks raamatu pealkirja eesti keelde tölkida - lugedes tabasin ennast aeg-ajalt mötlemast "Pimeduse pahemale käele". Möne koha peal tekkis lausa tunne, et autor arendab "Pimeduse pahema käe" joont uues kuues edasi. Aga tegelikult polnud see häiriv. Ja vöib ka olla, et mulle näis lihtsalt nii. Igatahes on järjekordselt tegu nüüd juba 72-aastase Ursula Kroeber Le Guini järjekordse humanistlikku, inimest esile töstva romaaniga. Kes on inimene? Mis teeb inimesest inimese? Nagu juba Haini tsükli esimeses raamatus - "Pimeduse pahemas käes" - nii esitab ta ka siin neid samu küsimusi. Vaatepunkt on ainult teine. Mönes möttes peapeale pööratud. Kui viimatinimetatu peategelane oli heteroseksuaalne mees androgüünses maailmas (raamatut lugedes oli mul aga kogu aeg tunne nagu oleks Gethen homoseksuaalne - kummaline, huvitav kas on ka teisi kes nii tundsid?) siis "Jutustuse" peategelaseks on lesbiline naine, kes saabub karmi "moraalset puhtust" iga hinna eest taga ajavasse maailma nimega Aka. Paralleeliks Akale vöiks olla Puna-Hiina.Aka on planeet, mis 70 aasta eest viskas tuhandete aastate pärandi körvale ja asus jöhkrate meetoditega progressi teele (jällegi paralleel Hiinaga). Progressi hind on muidugi kohutav. Sutty, nii on peategelase nimi, asub Oikumeeni vaatlejana vana, arvatavasti löplikult hävitatud, kultuuri jäänuseid taga ajama. Siit algabki lugu. Minu loetud eksmplari tagakaanele oli kirjutatud: "Le Guin paneb lugejad mötlema ja mötlejad lugema." Miski ei vasta töele rohkem.

Teksti loeti saksa keeles

ichi

5.01.2008, kell 00:13

Arvi Nikkarev

5.11.2012, kell 16:50

Selles romaanis tutvub Maalt pärit Oikumeeni vaatleja Sutty planeedi Aka ja selle kultuuriga. Le Guin on öelnud, et tema tegelased lähevad võõrastesse maailmadesse ja õpivad võõraste seas elama, et iga inimene on omal moel antropoloog: teda hämmastavad need veidrad olendid, kelle seas ta peab veetma kogu oma elu.

Kunagi on Oikumeen leidnud Aka ja andnud sellele oma arenenud tehnoloogia. Le Guini unuversumis kestab tähtedevaheline reis aastakümneid. Sutty jõuab planeedile 80 aastat pärast selle „avastamist”. Aastakümneid enne Sutty tulekut toimus verine kultuurirevolutsioon. Akat valitseb Korporatsioon, kes püüab planeeti moderniseerida ja kustutada kõik jäljed minevikust. Le Guin on poliitiline kirjanik, kuid mitte vulgaarpoliitiline. Ta ei jutlusta, kuid sõnum jõuab pärale. Inspiratsiooni selle teose kirjutamiseks sai ta Mao-aegsetest taoismivastastest vaenudest. Romaani üheks peateemaks on mineviku valitsemine. Juba Orwell ütles oma 1984s, et see, kes valitseb minevikku, valitseb ka tänapäeva. Akas võimutsev Korporatsioon püüab inimestest välja juurida mineviku, sest hirmul ja juuretut rahvamassi on kerge valitseda.

Aka kultuuris on kesksel kohal jutuvestmine, jutud – ühe sõnaga keel. Üks Aka jutuvestjatest ütleb: „Me oleme maailm. Me oleme selle keel. Kui me ei räägi enam sõnu, mis meie maailm siis on?” Pealinnas on kõik raamatud, kroonikad jne põletatud. Sündmused hakavad arenema, kui Sutty saab viimaks loa minna maapiirkonda.

See teos on palju peenkoelisen kui näiteks The Dispossessed ja minu arust ka palju tugevam. Selge viis.

Teksti loeti soome keeles

Toomas Aas

16.08.2014, kell 22:44

Paneb imestama kuidas teinekord võib nautida niisuguse raamatu lugemist kus justkui "midagi ei juhtu". Sündmustiku poolest on "The Telling" nii vaene ja veniv et sellest saaks teha suurepärase Eesti filmi. Ja ometi suutis see mind niivõrd endasse haarata et kordagi ei tekkinud tahtmist vajutada fast-forward nuppu. Ei saa just öelda et see teos oleks mind pannud väga sügavalt mingite põhiväärtuste üle juurdlema, sest, olgem ausad, küsimused mille üle autor arutleb ei ole ju midagi ennenägematut. Aga tunda on, et Le Guin on selle teema enda jaoks põhjalikult läbi mõelnud. Ja kuidagi suutis ta sellest moodustada minu jaoks väga veenvalt mõjuva terviku.

Seni olin Le Guini romaanidest lugenud ainult eesti keeles ilmunud Meremaa sarja ja Haini tsüklist "Pimeduse pahemat kätt". Tundub nagu oleks need kaks sarja kirjutanud kaks erinevat Le Guini. Mina eelistan kindlalt seda kes kirjutas Haini tsükli.

Teksti loeti inglise keeles

Triinu Meres

30.10.2022, kell 13:38

Kolm ehk rahuldav. Rahuldas ära.
Väga rahuliku kuluga raamat, milles siiski peidus ka veidi intriigi, draamat ja mis lõpeb lahtiselt - kuigi mina loodan, et kõik läheb kuidagi ikkagi hästi.

Kui pikemalt lahti rääkida, siis umbes poole raamatust võtab enda alla usu- ja kombesüsteemi, mis kuulub nimetuse Pajatus alla.
Pajatus on muidugi palju laiem, kui mahuks pisikesse raamatusse, millest omakorda poole võtavad enda alla maailmadevahelise Oikumeeni saadiku tegemised. Siiski tundub kirjasaanu põhjal, et Le Guin on üritanud luua säärast kombe- ja müüdipõhja, mis talle endale meeldiks, sobiks ja hea tundub.
See on alati tore - mulle meeldib palju rohkem, kui kirjanik üritab luua ideaalset süsteemi ja siis tegeleb selle sees ilmnevate kitsaskohtadega, kui variant, kus ta kohe alguses loob teadlikult kipaka süsteemi ja siis lahendab silmnähtava vea ära, oo, vau, vaadake, nüüd on palju parem, eks.

Le Guin muidugi ei lähe odavat teed. Tema seekordne teos nõudis talt endalt mõtlemist ja nõuab ka lugejalt kaasamõtlemist.
Ega see ei ole raske mõttetöö, mida teha tuleb, ent suurt põnevust ja "mis edasi saab?" lehepööramisvajadust leiab selles raamatust vast viimasel neljakümnel leheküljel. Kõige põnevamad asjad enne seda on stiilis "kas see poolearuline tõusis tõesti õhku?" ja "kas teda siis jälitatakse või ei jälitata?"
Väga rahulik. Malbe. Jutustav, üllatamata lugejat suurte teravate pööretega.
Pajatus.

Teksti loeti eesti keeles