Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Stephen King ·

eesti keeles: «Udu»
Tartu «Fantaasia» 2008 (Sündmuste horisont, nr 2)

Tekst leidub kogumikes:
  • Eesti Raadio
  • Sündmuste horisont
Hinne
Hindajaid
11
9
1
0
0
Keskmine hinne
4.476
Arvustused (21)

Minu ilmne lemmik. Siin puudub see tohutu vahutamine (loe: seebine tellisemaania), mis kuningale sedavõrd omane on.

Sisu ise on lihtne. Mingi loovisik istub oma naise ja pojaga järvekaldal (neil on seal maja). Tuleb suur torm, hulk puid murtakse maha... pärast purustusi on vaja minna lähimasse supermarketisse varusid täiendama. Naine jääb koju ning üsna ausalt öeldakse ka kohe ära, et rohkem peategelane teda ei näinud. Enne kui issi pisipojaga linna sõitma hakkab märkavad nad teispool järve (kummalist) udu tõusmas. Selleks ajaks, kui nad linna jõuavad on kadunud nii raadioside, kui ka elekter. Udu aina tõuseb. Isa-poega jõuavad supermarketisse, aga välja pole neil enam mõtet minna (nagu ka ülejäänul sajakonnal isikul). Väljas on paks udu ning udust kostab karjeid...

Varsti selgubki, et koos uduga saabusid ka monstrumid... Tavaliselt õudukas midagi ei seletata, aga siin siiski antakse mõned põgusad vihjed, et justkui töödanuks üks lähedalasuv sõjaline objekt selle kallal, et luua ühendust paralleelmailmadega ning nagu oleks torm seal miskit kihva keeranud. Kas see ka nii on?.. Igatahes poovad kaks sõjaväelast sellelt objektilt kibekähku end poelaos üles.

Põhiliselt ongi teksti sisuks inimeste tegevuse ja selle motiivide näitamine segases (loe: õudsas) olukorras. Meeldib ka see, et King väldib siin üsna edukalt (moosist) happy endi.

Võiks veel mainida, et see oli kolmas Kingi romaan, mis vene keeles ilmus ning esimene puhas horror. Lugesin ka ise seda kõigepealt järjejutuna ajakirjas «Vokrug sveta». Hiljem sattus kätte ka Kingi ingliskeelne kogu «Skeleton Crew» (1985), kus see tekst samuti sees on.

Teksti loeti vene ja inglise keeles
TVP

Paberilt pole _kahjuks_ lugenud, aga seda Eesri Raadio järjejuttu kuulasin ma küll suure huviga ja närisin järgmist osa oodates küüsi. See on King oma parimal tasemel. Kollid olid igatahes andekad, eriti meeldisid mulle need ämblikud :)
Teksti loeti eesti keeles

Mõned asjad on lihtsalt niivõrd stiilsed, et maksimumpunktid võibvälja panna juba enne, kui süzhee või tegelaste hindamiseni üldsejõuadki. The Misti lugedes mõtled tahes-tahtmata kogu aeg, et justniisugune peabki üks tõeline õudukas olema. Ma ei taha üldse midagi ette heita süzheele või tegelaskujudele. Needon täiesti tasemel ja teeksid ka omaette mistahes teosele au. Aga kumbki neist ei ole see põhiline, mille pärast The Mist on minu jaoksseni loetutest üks paremaid Kingi asju. Peamine on just see, mida maparema sõna mitteteadmise tõttu kirjeldan kui stiilsust. Ehe horror`at its best`. Soovitan soojalt.
Teksti loeti inglise keeles

Tjah, kui lugesin neid eespoolseid kommentaare, panid need mu õlgu kehitama...Tegu on küll kena looga, aga siiski natuke liiga tüüposadest koosnev, midagi säravalt uut seal justkui ei olnud.Ütleks, et on rohkem hinge minevaid Kingi jutte, aga see konkreetne on minu jaoks esimene Kingi loomingust loetu/kuuldu, omal ajal ( Nii umbes 12 a. poisina) jättis see küll väga sügava mulje. Nii et väga tugev neli, kümnepallisüsteemis paneksin vist üheksa.
Teksti loeti eesti keeles

Tunnistan ausalt, et ehkki ma pole just Kingi austaja, leidsin ka mina, et see teos on igati oma olemasolu tõestanud. Lühidalt, selgelt, ei mingit ülearust "pläkutamist", mis muidu Kingi teostes olemas on. Suhteliselt korralikul tasemel õudukas, parajalt salapärane, parajalt pinget. Minu isikliku arvamuse alusel on tegu ühe parima looga selle kirjaniku sulest, ehkki tuleb tunnistada, et eriti palju pole ma teda lugenud. Aga ehk tuleks?
Teksti loeti eesti keeles

Üks parimaid Kingi asju, mida lugenud olen. Paraku on sedagi maximumhindeks vähe. No suudab siin King oma tavalist vahutamist vältida, ent teeb seda raskustega - igal väiksemalgi võimalusel näikse tal sõrmed lippama olevat hakanud - enne kui meenus, et kirjutab lühiromaani.

Saamislugu. Kirby McCauly antoloogia "Dark Forces" jaoks sai see asi kirjutatud. Algul olnud Kingil plaanis jutt. Kirjanik helistas siis iga nädala tagant toimetajale, et läheb pikemaks ja pikemaks - kuni lõpuks oligi lühiromaan.

Nagu Kingile kohane puudub tekstis salapära. Deivikopperfiidlikult hakatakse kõike algusest üksipulgi lahti harutama, et mis kellelgi seljas oli, jne. Tõmbaks ühe ebakohase paralleeli, et Strugackid oleks alustanud alles kaubamajast ja eelnenut salapäraste vihjetega seletanud.

Põnevaks lähebki alles viimasest kolmandikus - siis, kui leitakse end ülespoonud sõdurid. Lõpp on kah hea! Tõesti oli ÕUDNE. Vahepeal kruviti pinget peamiselt selle nõiamoori ümber ja sugugi mitte asjata. Ameeriklastele on selline kultuslik käitumine igati kohane ja omane.

Seega, olnuks see udujutt kolmandiku võrra lühem, saanuks ta viie. Aga need haigutused, mis algust lugedes mind nii painasid süzhee asemel...
Teksti loeti inglise keeles

Tunnistan ausalt - see on ko~ige o~udsam asi, mida olen oma elus eal lugenud vo~i kuulnud. See teos oli ehtne unetapja. Mäletan, kuidas ko"ssitasin radiaatori ja kapi vahel, julgemata liikuda - ja samas ko~rvu kikitades, et mitte miski seal minust mo"o"da ei lipsaks.Siis ma ei teadnud, et see on Stephen King - see jäi minu jaoks tundmatu autori tundmatuks teoseks, meelde jäi vaid loo nimi - "Udu". Alles hiljem, Tartus, leidsin selle ingliskeelsena, ja sain teada, et ennäe - on nagu tuttav nimi, seesama isand, kes "The shiningu" kirja pannud. Udu ise, oma teravapiirilisusega nii kujuteldamatu, pahaendelisuse aura enne kaubamajja jo~udmist, kaubamajas valitsev ohu ootus ja samas uskmatus, et seee seal ikka nii ebardlik v2rdjalikkus, ja mitte miski muu... Ja lisaks veel need kollid - alguses suhteliselt po~hjalikult kirjeldatud, aga hiljem vaid vihjetena, vihjetena sellele, mis kogu maailmas toimumas, ja siis veel see yksik - ehk isegi näilik katkeke raadiost lootuse kohta... See viimane tuletas meelde legendi Pandora laekast - kuhu viimasks surutud lootus enamikus sisse jäi...Mis ehk ko~ige rohkem meeldis, oli peategelaste superkangelaslikkus: see, et nad taolistes tingimustes yldse ellu jäid ja mingid hädapääseteed leidsid. Lausa naljakas tundus see k2rbsetapmisvahenditega kollide tapmine - aga samas oli see ka ju usutav, kuna kollidel inimdieedi vastu midagi ei olnud, ja maa o~hk ning bakteridki neile lausa suurepäraselt istusid. Aga hoolimata kogu oma o~udust äratavast o~hustikust kippus mulle hiljem aiva pähe mo~te - et kas oli see ikka see horror vo~i hoopis hoiatus, katastroofilyhiromaan Wyndhami vaimus, ainult et parem, kiirem, tormilisem ja surmavam...Ainus asi, mis ehk selle udujutu juures veidrana tundus, oli see, et kolle tuli igast uksest ja aknast, ja et neid jagus piisavalt ka inimso"o"jalikesse mastaapidesse. Aga mine sa tea - ehk oli neil piisavalt toitu ja inimesed maitsesid neile no¤da, et nad lausa hoidusid kaubamaja ymbrusesse, oodates, mil konservikarp avaneb ja mil nad saavad maiustama hakata.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Kunagi varem istusin siin arvuti taga ja mõtlesin, et mis imelik lugu see on, mina pole "Udu" lugenud, kuidas see võimalik on? Oli küll võimalik. Nüüd leidsin poest raamatu(ajaloolise täpsuse huvides kogumiku)... ja tuli välja, et tükk aega olin millestki heast ilma olnud, isegi teadmata, et see hea olemas on. Lühidalt, meeldis.
Teksti loeti inglise keeles

Lugenud polegi, aga raadiost kuulduna andis külle elamuse. Arvatavasti loetuna polekski nii hea tundunud.
Teksti loeti pole oluline mis keeles

Esimesed 32 lehekülge olid kuratlikult head. Kuidas inimsipelgad posserdavad oma igapäevaste käiguradade ümber sel ajal, kui nad peaks juba ammu autos istuma ja gaasipedaali põhja vajutama... See, kui tahate minu arvamust teada, oli õudne. Edaspidine oli lihtsalt lahe madin.

Raamat paistab ülejäänud "Sündmuste horisondi" kõrval silma professionaalse kaanekujundusega.

Teksti loeti eesti keeles

Üleüldiselt mulle King väga ei meeldi. Ta on küll kirjutanud mõned väga head asjad, kuid tema ülejäänud loomingut saab kokku võtta ainult ühe sõnaga - kommerts. Samuti pole tema filmiadaptsioonid tihtipeale kõige õnnestunumad - üsna vähesed kannatavad vaadata ning veel vähesemad on tõepoolest head. Millalgi 2007. aastal linastunud "The Mist" valmistas igatahes väga positiivse üllatuse. Loomulikult tekitas see huvi ka raamatu vastu, teatud reservatsioonidega muidugi. Kingile meeldib liiga palju lobiseda ja mulle ei meeldi seda lugeda. Üllataval kombel on ta aga sel korral oma tungi suutnud talitseda ning lõpptulemus pole sugugi paha. Kena ja kompaktne, piisavalt kiire tempoga ning selgelt tajutava õhustikuga. Lõppkokkuvõttes tuleb tunnistada, et vael tasub oma eelarvamused ka kõrvale jätta. Võib positiivselt üllatuda. Viis
Teksti loeti eesti keeles

Kaubamaja piiramisest lugedes oli pidevalt tunne, nagu vaataks mingit(apokalüptilist) Hollywoodi õudukat... samas oli see kõik päris tempokalt ja sümpaatselt kirja pandud. Ka tõlge oli hea, ehkki mõningaid apse hakkas silma, eriti kohanimede Norway ja Naples tõlkimine.
Teksti loeti eesti keeles

Väga vastakad tunded valdavad peale eestikeelse tõlke lugemist, nimelt mäletan ma `Udu` raadiost kuuldud järjejutuna, millele lapsena kogemata peale sattusin (kusjuures loo algust kuulmata ja horrorist ning Kingist suurt midagi teadmata). Lugu lummas. Mäletan selgelt, kuidas raadio ees istudes ihukarvad püsti tõusid ja pilk aknast järjest tihedamini välja libises... Mäletan ka seda magusat kõhedust, mis veel aastaid seda kogemust meenutades tekkis.
Ja kui nüüd `Udu` tõlkeraamatuna meie lettidele ilmus, tekkis vastupandamatu soov seda närvikõdi uuesti kogeda. Kahjuks...
Kas on tegu halva tõlke, täiskasvanuks saamise, jutustaja sugestiivse hääle puudumise, etteteada sündmuste käiguga või hoopis liiga kõrgete ootustega, ei tea, aga nüüd oli lugu lame ja mittehirmus ja igav.

Hinde panin puhtalt lapsepõlvemälestuse rasva pealt, võttes ühe palli alla praeguse pettumuse märgiks.

Teksti loeti eesti keeles

Täiesti ootustele vastav King ängimeister. "Udu" kraapis midagi lahti minu alateadvuses, sest süžee-elemendid tungisid unenägudesse mitu ööd järjest. Iga raamat seda saavutada ei suuda. Mulle meeldis, et King polnud põrguvaeva näinud udu tekkepõhjuste lahtiseletamisega. Ulmeliste tuumafüüsika eksperimentide kirjelduste asemel esinesid siin-seal elegantsed viited: kuulujutud "Nooleotsa" projektist ja teistmoodi aatomitest, sõdurid jms.. Samuti oli mõjus kripeldusvürts naise saatus, kes lahkus poest oma laste juurde. Ja muidugi ka lahenduseta lõpp...Teadmatus aitas paremini samastuda loo kangelastega ja süvendada ängielamust.
Teksti loeti eesti keeles

Kingi "Udu" juures häiris mind enim see, et olen kirjapandut korduvalt filmides "Day of the Dead" ja selle kloonides juba näinud. Toimub mingi kirjeldamatu katastroof, ringi hakkavad taaruma hiidämblikud, zombid, tulnukad etc. Ellujäänud kogunevad kuskile kindlustatud punkti. Tekivad konfliktid ning lõpuks põgeneb mingi väike osa ellujäänuid edasi. Kas pole mitte juba tüütuseni tuttav plot? minule vähemalt on.

Kingi sõnaosavus päästis vähemalt hullemast. Emotsioonid olid kirjapandud ehedalt ja oli pinev lugeda ning tegelased on usutavad. Aga ainult hea kirjaoskusega mind ära ei osta. Süzee peab ka huvitav olema. Seetõttu tuleb "Udul" leppida hindega "tugev kolm" - "nõrk neli".
Teksti loeti eesti keeles

Huvitav nüanss - algselt oli loo nimi "The Fog". Kuna John Carpenter tegi aga samanimelise filmi aasta 1980 siis hiljem nimetas King jutu ümber "The Mist"-iks. Kusjuures "fog" ja "mist" on ühed udud eesti keeles aga tegelikult on nad ingliskeeles erinevad asjad. Minemata detaili siis "the mist" on paksem ja kehvema nähtavusega. Samas on ju eesti keeles ähm, hägu, sumu, hämu, somp...

Stephen Kingi "Udus" on peategelane David maalikunstnik, nagu ka tema isa. Kui Davidi isa on tõeliselt edukas siis Davidil ei saa kuidagi vedama. Ta üritab ise suurt kunsti teha, natuke ostetakse ka aga hästi ei edene. Teeb natuke kommertsi, endal süda tilgub verd. Aga siis küsib üks hea sõber Ollie, et kas võiks Davidi maalist foto teha, et seda reklaamina kasutada. Peale seda saab David aru, et ei pea punnitama ja muretsema, et teenib raha oma loomingut klantsajakirjadesse ja nilbetesse meesteajakirjadesse müües.

See pole muide raamatu seisukohast justkui üldse tähtis sest sisu on justkui hoopis midagi muud. Või äkki on ikka oluline? On ikka, vähemalt enda silmis kuna hea kirjanikust sõber on viimasel ajal just maalikunstiga kätt proovinud. Sõbra ja Davidi taust ning olevik on küll äärmiselt erinevad, aga igaljuhul on praegu "Udu" ülelugedes täiesti uute nüanssidega, mida varem ei pannud eriti millekski. Samuti saab minu silmis see raamat täiesti uue allhoovuse, muudab Davidi ja ta poja Billy teekonna veel detailirohkemaks.

Udu on küll suhteliselt lühike raamat aga samas on minu silmis kõik väga hästi paigas. Hakkab sellega, et Maine maakonnas Bridgtonis on väga ränk torm ning peale seda on igalpool jõhkrad purustused, puud pikali, osad majad rusudes. Ning eemal järve peal on udulaam, mis on äärmiselt paks ja konkreetse servaga. Selline... kandiline ning ei mõju üldse looduslikult.

David ja Billy lähevad linna poodi ja jätavad abikaasa-ema Steffi koju elamist koristama. Supermarketisse jõudes tuleb linna ka udumeri, vangistab umbes kuuskümmend inimest ning udust sirutuvad välja kombitsad, tulevad koerasuurused ämblikud ja igasugused veidrad lendavad putukad. Ning see kõik on nii kuradi õudne, eriti kuna enamasti on lihtsalt poeseina taga kuulda liikumist ning kontakti elukatega on harvem. Ei ole pidevat verepulma või actionit, on meelinäriv ootamine ja teadmatus. Sest kust kurat need peletised pärit on?! Mõned poesviibijad on kuulnud, et läheduses olevas militaarkompleksis toimub "Nooleotsa" nimeline projekt, mida siis igaüks oma nurga alt üritab tõlgendada. Keegi ei tea küll midagi, samas ühel hetkel saadakse kaks vihjet kui leitakse poe tagaruumist kaks noort sõdurit. Sõdurid pole küll väga jutukad, oma osa on selles, et nad kõlguvad katuse all ülespooduna. Kõik viitab koos vabasurma minemisele aga mis neil südamel oli, seda ei tea keegi.

Eraldi mõõde on see, kuidas saavad inimesed hakkama keerulistes oludes. On poes nii neid, kes loobuvad ja lähevad samamoodi vabasurma. Osad on katatoonias kusagil nurgas. Mõned hakkavad jooma. Proua Carmody, kohalik "taimetark" ja "kõiketeadja" (tänapäeva mõistes siis meditsiini alternatiivi austaja, kloorijooja, homöopaat jmt) aga vatrab ja vatrab sellest, kuidas inimesed ise on häda kaela kutsunud, aja jooksul ta võim järjest tugevneb, kogub enda ümber järgijaid, kes ühel hetkel hakkavad vereohvrit nõudma, kelles viieaastane Billy imehästi sobiks.
 

Nojah, nüüd jäängi sisust patrama. Ma tegelikult ei ole midagi ära spoilerdanud, seda enam, et ega raamat ei annagi tingimata sirgeid ja selgeid vastuseid. Küll on aga meeldivalt palju vihjeid, mis toovad hinge õõva ning lootusetusetunde. Minu jaoks on see õuduskingi üks ehedamaid näiteid, mis on väga täpselt paigas. Tegu on kirjaniku kuuenda romaaniga, mulle endale tundub, et peakski vist kusagil selle kandi raamatuid Kingilt lugema kuna siis suutis ta väheste sõnadega palju ütelda.

Teksti loeti eesti keeles

“Udu” on klassikaline õudusromaan. Ameerika Ühendriikides, kuskil Maine’i osariigi väikelinnas toimub pärast pikka ja põuast suve tohutu äikesetorm. Nii kohalikud kui ka suvitajad hakkavad järgmisel hommikul purustusi korrastama ning tööde ja murede käigus ei pööra keegi suuremat tähelepanu tihedale udumüürile, mis on läinud liikvele just sealt piirkonnast, kus paiknes sõjaväe salajane uurimisbaas.

 

Pärst pikka ja väsitavalt töist hommikupoolikut lahkub oma suvilast järve ääres ka kunstnik David Drayton. Ta läheb koos oma viieaastase poja Billyga kohalikku supermarketisse varusid täiendama (kaasas on ka naabrimees, kelle auto murdunud puude alla jäi). Supermarketis veedetud aja jooksul aga on salapärane udu neile järele jõudnud - kuid nüüd kostub udust veidraid hääli ning need, kes sinna ekslema lähevad, ei tule enam tagasi.

 

Olin “Udu” lugenud kindlasti millalgi paari aasta jooksul pärast selle tõlkes ilmumist, kuid viimasest korrast on kindlasti juba aastaid. Kuna hiljuti loetud Roger Zelazny “Needuste allee” oma koletislike sisalike ja nahkhiirtega just seda romaani meelde tuletas, siis oli täitsa huvitav see uuesti ette võtta. Kindlasti näitab see Kingi idee meeldejäävust - kogu loo saab tegelikult liftikõne vormis hetkega kokku võtta, aga see jääb kuidagi siiski aastateks kummitama.

 

Lugedes oligi see kõik enam-vähem nagu idee põhjal arvata võiks, ei rohkem ega vähem. Samas jäi silma kaks huvitavat pisiasja, mille peale ma tagasivaates kunagi mõelnud ei olnud. Üks on asjaolu, et ainult koletistest koosnev ökosüsteem tundub natuke kunstlik (Harry Harrisoni romaanis “Surmailm” esitatakse näiteks taoline küsimus). Ma arvan küll, et Kingi jaoks ongi kõik need koletised ainult butafooria ja nende olemus teda ei huvita - ta tahab kirjutada inimestest.

 

Ning inimestest kirjutamise pool on selle teise huvitava asjaoluna kuidagi ootamatult nukker. Kogu hädas oleva seltskonna hulgas supermarketis valitseb minnalaskmise ja käegalöömise meeleolu. Ussitajatel lastakse ussitada, probleemidega inimesed jäetakse muredega omapäi, isegi tegusatele ei anta mõistlikku tegevust. Objektiivselt vaadates ei ole seis tegelikult üldse nii hull ja kui see vana ja karm algkooliõpetaja (parim kõrvaltegelane muuseas) oleks esimesel päeval kogu tegevust juhtima pandud, siis poleks vist keegi surma saanud.

 

Ma ei tea, kas see oligi Kingi eesmärk? Kas see on näiteks mõeldud ameerikaliku individualismi kriitikana või kas see on mingi parafraas mõtteterast, kus piisab heade inimeste tegevusetusest, et kõik käest läheks ja laiali laguneks? Sellele küsimusele pole muidugi võimalik vastata, aga kui kogu see koletiste pool on meeldejäävusest hoolimata kuidagi lihtsavõitu, siis uuel lugemisel oli just see aspekt midagi tõsisemat. Täitsa tore on üle lugemisel ühe õudusloo seest midagi sellist avastada.

 

Hinnang: 7/10

Teksti loeti eesti keeles
x
Kristjan Rätsep
15.09.1983
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustused:

Hoolimata ülivõrdes kiidusõnadest hakkasin seda romaani lugema üsna madalate ootustega - "ulmekriminull korporatiivsest maailmast ja telepaatidest" kõlas surmigavalt. Kriminullid mulle üldiselt ei meeldi ja ka käesolevas romaanis pühendati suurt tähelepanu mõrvajuurdlusele, mille detailidesse lugeja justkui põnevusega süüvima peaks... aga milleks? Tappis üks rikkur teise ära, kumbki polnud tegelasena sümpaatne - miks ma peaksin lugejana hoolima sellest, kas ja kuidas see juhtum lahendatakse?
Samas autori stiil on värvikas ja põnev - näiteks tulevikurikkurite dekadentlike meelelahutuste ja telepaatide omavahelise suhtluse kirjeldused või peategelast romaani lõpupoole haarav kummaline hullus. Või romaani mõistatuslik ja pahaendeline pealkiri, mille tegelik tähendus avaneb lugejale alles päris lõpus. Samas pean ma psühhoanalüüsi sissetoomist selgelt miinuseks ja kogu sellest freudismist arvan ma umbes samamoodi nagu John W. Campbell. 
Kokkuvõttes üsna vastuolulisi tundeid tekitav romaan, mida otsustasin kokkuvõttes hinnata "3+"-iga.
Teksti loeti eesti keeles

Lugu tellimustööna vanasse mõisahoonesse sissemurdvast raamatuvargast on küll enam-vähem normaalselt kirja pandud, ent midagi huvitavat selles loos minu jaoks polnud. 
Teksti loeti eesti keeles

Salapärane õhustik ja loodud lähituleviku-maailm on päris hästi välja kukkunud. Miinuseks võiks pidada vast teatavat lõpetamatust - lugu katkeb suvalises kohas ja tundub, nagu see oleks osa millestki suuremast. 
Teksti loeti eesti keeles

Loo idee on vanamoodne (teadlaste tehtav katse ja selle eetilised tagajärjed), ent kirjeldatud tehnoloogia on moodne ja autor ka ei moraliseeri eriti. Minu meelest täitsa korralik lugu.
Teksti loeti eesti keeles

Tuleviku-Eestis toimuv natuke "Blade Runneri" moodi lugu ehk siis peategelased kütivad ülekäte läinud androide, täpsemalt on loo keskmes perverdist omaniku vastu mässu tõstnud seksiandroid. Vahepeal põikab tegevus ka Lätisse (Eesti-Läti piiril paikneb piirikontroll ja Võnnus ehk Cesises tegutsevad islamivõitlejad). Natuke on paralleele ka autori antoloogias "Eesti nõid" ilmunud looga "Valvur".
Hindeks kokku "4-".
Teksti loeti eesti keeles

Lugu algab tänapäeva Eestis toimuva linnafantaasiana, ent läheb siis üle hoogsaks dimensioonidevaheliseks rännakuks. Minu meelest jäi see lugu kuidagi pealispindseks, mistõttu "rahuldavast" kõrgemat hinnet ma sellele panna ei suuda.
Teksti loeti eesti keeles

Täitsa sümpaatne tänapäeva Tartu teemaline linnafantaasia, mis ilmselt kõnetab paremini neid lugejaid, kellele see linn põhjalikult tuttav on.
Teksti loeti eesti keeles

Autorinime ja pealkirja järgi oleksin eeldanud Conani-laadis fantaasialugu, ent sedapuhku on tegu hoopis vanamoodsa pulpiliku kosmoseooperiga, mis on omas vormis hästi teostatud. Meenutas muuhulgas natuke Jekmovi loomingut.
Teksti loeti eesti keeles

Tänapäeva Jaapanis peab üks maffiajõuiguga ühinev noormees enda sobilikkuse tõestamiseks ühe kasutu bürokraadi ära tapma. Ülesanne osutub oodatust keerulisemaks ja sekkuvad tumedad jõud...
Teksti loeti eesti keeles

16. sajandi Jaapanis toimuva tegevusega poeetiline ja melanhoolne fantaasialugu, milles on oluline roll traditsioonilisel Jaapani teetseremoonial. Melanhoolsed ulmelood pole päris minu lemmikteema, ent omas laadis kahtlemata hästiteostatud lugu.
Teksti loeti eesti keeles
1.2026

Poola ulmekirjaniku aurupunk-tellise ingliskeelne tõlge ilmus eelmisel aastal. Autot on teost ise nimetanud "tõlkimatuks", sest see sisaldab muuhulgas arhailise vene keelega segatud arhailist poola keelt, grammatilisi eksperimente ja neologisme. Romaani tõlkimine oli ilmselgelt raskeks ülesandeks Ursula Philippsile, kes on lisanud köite lõppu artikli, milles ta selgitab tõlke erinevusi originaalist ja enda tehtud valikuid sõnade ning mõtete edasiandmisel.
"Jää" tegevusmaailma lahknevuspunktiks meie ajaloost on 1908. aasta Tunguusi katastroof, mille tagajärjel on hakanud Siberis levima mõistuslikud tulnukpäritolu jääkamakad (Philippsi tõlkes kasutatakse nende kohta saksapärast sõna gleissen, algupärandis oli selleks sõnaks lute). Gleissenid muudavad maist füüsikat ja keemiat, muuhulgas tekivad uued väärtuslikud metallid külmraud ja tungetitum. Lisaks muutub gleissenite poolt hõivatud aladel kolmevalentne matemaatiline loogika kahevalentseks ja "külmub" ühiskondlik ning poliitiline korraldus - Esimest maailmasõda ei toimu ja tsaariimpeerium jääb püsima.
Romaani tegevus algab Varssavis 1924. aasta suvel. Varssavi kuulub endiselt Vene impeeriumi koosseisu ja tänu gleissenitele on ilmastikuolud talvised. Peategelaseks on kaardimängusõltlasest matemaatikatudeng Benedykt Gieroslawski, kelle ukse taha ilmuvad ühel hetkel tsaarivalitsuse Talveministeeriumi ametnikud. Nendeni on jõudnud info, et Gieroslawski Siberisse asumisele saadetud isa on seal avastanud viisi gleissenitega suhtlemiseks ja nad soovivad, et poeg ta üles otsiks. Gieroslawski asubki Siberi Ekspressiga teele Irkutski poole. Tegevusse sekkuvad erinevad jõud, kellest mõne eesmärgiks on gleissenite säilitamine, teistel aga üleüldine sula. Tegelaste hulgas on ka erinevad ajaloolised isikud - Nikola Tesla on leiutanud seadme gleissenite sulatamiseks, Grigori Rasputin on muutnud jääkummardamise oma ususekti ideoloogiaks, Jozef Pilsudski juhib Siberis Jaapani toetatud Poola partisane ehk japontšikuid... Ja Nikolai Fjodorovi jüngrid otsivad gleissenitest vastust surnute elluäratamise ideele.
"Jää" on põnevate ideedega ja mastaapne, ent kohati veniv ning raskepärane romaan, ehkki selle süžee on iseenesest seikluslik. Minu meelest oli siin igasuguseid arutlusi ja muud loba natuke liiga palju, aga täiesti võimalik, et tõlkes läks palju kaduma. Ühe huvitava grammatilise eksperimendina tuleb mainida loo vormi - kui see algab minavormis, siis mingil hetkel jõuab Gieroslawski oma filosoofiliste mõtiskluste käigus arusaamisele, et teda polegi tegelikult olemas, misjärel lugu jätkub mingis veidras umbisikulises vormis (/../open the window/../). Palju on venekeelseid sõnu, algupärandis oli neid veel rohkem, aga Philipps on osad neist ära tõlkinud ja kõik need seletatakse lahti romaanile lisatud väikeses sõnastikus. Rohkelt on arutelusid matemaatilise loogika, ajaloo ja religiooni teemal ning viinavõtmise saatel filosofeerimine meenutab natuke vene kirjandust - eks toimub "Jää" tegevuski valdavalt Venemaal ja paljud selle tegelastest on venelased. 
Teksti loeti inglise keeles

Romaani tegevus toimub paralleelmaailmas, mis on muus osas nagu meie oma, aga selles toimib maagia, mida õpetatakse akadeemilise distsipliinina ülikoolides. Tegevusajaks on 1980-ndad aastad ja peategelaseks ameeriklannast (lõpupoole antakse mõista, et sarnaselt autorile hiina päritolu) Cambridge'i analüütilise maagia doktorant Alice Law. Alice'i juhendaja, keerulise ja üsna sandi iseloomuga professor Jacob Grimes on hiljuti koledas õnnetuses surma saanud ning kuna Alice vajab juhendaja abi kraadi kaitsmisel, otsustab ta juhendajale põrgusse järele minna. Põrguretkel liitub Alice'iga kaasdoktorant Peter Murdoch, kellega tal on samuti üsna keerulised suhted...
"Katabaasi" on võrreldud Susanna Clarke'i "Piranesiga" ja põhjus selleks on arusaadav - mõlemates raamatutes on juttu akadeemilisest maailmast ning selle varjukülgedest. Kuangi romaanis jääb sellest ülikoolielust ikka väga masendav mulje. Enamiku romaanist võtavadki enda alla rännakud hallilt masendavatel põrgumaastikul ja Alice'i sisekaemused ning hingepiinad (seejuures romaani pealkirjaks olevat sõna ei mainita tekstis kordagi). Väga see paks romaan mind kaasa haarata ei suutnud, ehkki olen akadeemilise valdkonnaga elus mõnevõrra kokku puutunud ja peategelaste mõtted ning probleemid olid mulle kohati mõnevõrra tuttavad. Hindeks "3+".
Teksti loeti eesti keeles

Zoltan Istvan on USA transhumanistliku ideoloogia aktivist, kes on muuhulgas ka vastava partei esindajana riigi presidendiks kandideerinud, sõites kampaania käigus ringi surnukirstu meenutava bussiga, mille eesmärgiks oli juhtida valijate tähelepanu inimeste vältimatule surelikkusele ja inimelu pikendavate tehnoloogiate väljatöötamise vajadusele. 
17. sajandi Prantsuse filosoofi Blaise Pascali loodud mõttemäng on tuntud "Pascali kihlveona" ja tähendab sisuliselt seda, et parem on olla usklik kui ateist, sest juhul, kui jumal on olemas, ootab sind hauataguses elus paradiis, kui aga jumalat pole, pole sa samuti eriti midagi kaotanud. Istvan on selle käesolevas romaanis edasi arendanud "transhumanistlikuks kihlveoks" - hauatagune elu võib ju olemas olla, aga kasulikum on ikkagi panustada füüsilisse surematusse selles maailmas, sest see on kindlam valik. 
Romaani tegevus algab lähituleviku USA-s, mida räsivad jätkuv majandussurutis (ilmselt kirjutamisaja mõjud) ja vastasseis kristlike fundamentalistide ning transhumanistide vahel. Protagonist Jethro Knights õpib ülikoolis filosoofiat ja alustab hiljem koos mõttekaaslastega võitlust kristlike fundamentalistide ning järjest enam nende selja taga seisva USA valitsuse vastu, et vabaneda transhumanistlikele teadusuuringutele seatud piirangutest. Teiste olulisemate tegelaste seast võib mainida Knightsi armastatut Zoe Bachi ja antagonistist mõjuvõimsat usujuhti reverend Belinasi. Knightsi loodud filosoofia kannab nime teleoloogiline egotsentriline funktsionalism ja selles on Asimovi kolme robootikaseaduse eeskujul loodud kolm transhumanismi seadust: 1) transhumanist peab üle kõige kaitsma oma eksistentsi; 2) transhumanist peab püüdma saavutada kõikvõimsust, minnes sellega nii kaugele kui võimalik, kuni see pole vastuolus esimese seadusega; 3) transhumanist peab kaitsma väärtust universumis, kuni see pole vastuolus esimese ega teise seadusega.
Romaan algab ja kulgeb esialgu pigem poliitilise põnevikuna, ulmeline tehnoloogia tuleb mängu lõpupoole. Visioon Knightsist, kes Transhumania-nimelise ujuva linnriigi diktaatorina kogu maailma sõjalaevastike vastu sõda peab, toob meelde 20. sajandi alguse ulmelood kõiksugu "hulludest teadlastest" (nt Tolstoi "Insener Garini hüperboloid"). Teatud paralleelid tekkisid mul ka Veskimehe "Kuu ordu" tsükliga - mõlemal juhul luuakse mingi eesmärgi nimel ülejäänud inimkonnale vastanduv uus ühiskond - Veskimehel edendab Kuul paiknev Kuu ordu kosmosehõivamist, Istvanil ookeanidel seilav Transhumania surematuse-uuringuid. Paremlibertaarne ideoloogia kumab romaanist ülepea läbi ja selle eest on autorit ka kõvasti kritiseeritud - Knights tundub kohati psühhopaadina, kes mõtleb vaid isikliku surematuse peale, ei hooli grammigi võrra vaestest või saamatutest inimestest ja hävitab sõjategevuses süstemaatiliselt ja sihilikult inimkonna kultuuripärandit. See teatud antihumanistlik joon ei pruugi ilmselgelt paljudele lugejatele meeldida, ehkki lõpuosa helges tulevikunägemuses tõmmatakse sellega mõnevõrra tagasi.
Kokkuvõtteks: on filosoofiat, poliitikat, tehnoloogiat ja märulit. Päris maksimumhinnet ma romaanile anda ei suuda, peamiselt seetõttu, et isegi mulle tundus peakangelase mõttemaailm kuidagi kummaline ja raskesti samastutav. Aga omapärane lugemine igatahes. 
Teksti loeti inglise keeles

Lugu tugineb tänapäevalgi populaarse vene filosoofi Nikolai Fjodorovi hüpoteesidele kunagi surnud inimeste elluäratamisest kauges tulevikus. Enamik loost keskendub minategelase mõtetele ja emotsioonidele, otsest tegevust on siin vähe. Loo lõppedes turgatas, et mõne teise autori jaoks võiks tegu olla esimese peatükiga romaanist.
Teksti loeti eesti keeles

Lugu, mis kujutab endast 20. sajandi alguse Viljandimaal tegutseva rootslasest arsti minajutustust, lummab just oma ideerohkusega - kui algul näib olevat tegu puhtal kujul üleloomuliku looga, siis mingil hetkel tuleb sisse ka tugev teaduslik-fantastiline element. Just see pöörane ideerohkus kahekümne viie lehekülje pikkuses tekstis määrabki minu jaoks loo hinde.
Teksti loeti eesti keeles

Päris põnev lugu mehest, kellel on võime noort inimest nähes täpselt ette kujutada, milline too vanast peast välja näeb. Ajapikku hakkavad selle võimega seotud probleemid tema jaoks süvenema...
Antoloogias "Kuumad allikad" ilmunud lugude keelekasutust pole moodsamaks toimetatud, aga käesolevas loos tundub ühes kohas, et seda oleks ehk siiski vaja olnud - nimelt sõna "karm" "vingugaasi" tähenduses, mis oli vähemalt mulle täiesti tundmatu.
Teksti loeti eesti keeles

Õudusloo tegevuskohast on raske aru saada - mingites detailides meenutab see Eestit, ent peategelasel on šoti perekonnanimi (Touard). See Julius Touard on ootamatult päranduse läbi pururikkaks saanud eraklik vanapoiss, kes on omandanud isikliku mõisa koos pargiga. Ühel päeval saabub mõisa Touardi tädi koos noore ja ilusa tütrega, kellesse mees ära armub. Mõlema naise olemises ja käitumises on seejuures midagi veidrat...
Lugu mõjub kohati üsna raskepäraselt ja polnud eriti libe lugemine, ent kasvõi idee ja lõpupuändi eest väärib see minu meelest "4".
 
Teksti loeti eesti keeles