Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Clifford D. Simak ·

They Walked Like Men

(romaan aastast 1962)

eesti keeles: «Libainimesed»
Clifford D. Simak «Libainimesed. Härjapõlvlaste kaitseala» 1989

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
13
21
7
1
0
Keskmine hinne
4.095
Arvustused (42)
Andri Riid

Maale saabub absoluutse kohastumisvõimega tulnukrass, mis kukub maid ja maju kampaania korras inimeste käest kokku ostma. Kaugema eesmärgiga teha planeedist maa suvitusrajoon galaktilises mastaabis. Kandev idee seisneb ehk järgmises - ainult tundmatu vaenlane on hirmus. Lugeda võib, ja minu meelest järgmised arvustused teevad teosele kohati liiga - meeldejäävaid hetki ja tegelasi teoses ju on. Ja on ka õnnestunud meeleolu. Arvan et parem kui libahundi printsiip.
Teksti loeti eesti keeles
Jüri Kallas

Kui "Nagu õieke väljal" on tugev neli, siis "Libainimesed" on nõrk neli..See sotsiaalne idee on hea: tulnukad ostavad variisikute kaudu kogu kinnisvara kokku ning seeläbi vallutavad maailma. Häirib teostus: tundub, et Simakil tuli kähku romaan avaldada ning siis ta kirjutaski... Higi lõhn on küljes, noh. Samas jääb hindeks siiski neli, sest ka kehv Simak on Simak ning ka olen ma seda romaani neli korda juba lugenud.
Teksti loeti eesti keeles
Targo Tennisberg

Konkreetselt selle raamatu juures häiris fakt, et kogu probleemi lahendab ära mingi täiesti suvaline tegelane, kusjuures see maailma päästmine ei tule tal välja mitte niivõrd seetõttu, et ta kohutavalt tark ja tubli ja osav oleks, vaid tal lihtsalt veab. Ridamisi on situatsioone, kus olukord laheneb positiivselt tänu mingile asjaolule, mille asetleidmise tõenäosus on alla ühe protsendi. Kuidagi imelik hakkab seetõttu. Aga Simaki stiil on ikkagi hea.
Teksti loeti eesti keeles
Laur Salundi

Nigelaim Simak eesti keeles minu meelest, aga teatud määral kannatab isegi lugeda. Samas on paremaid tulnukalugusid piisavalt, et seda teost vältida.
Teksti loeti eesti keeles
Urmas Muinasmaa

Hea kerge lugemine, mitte liialt tõsine, samas on olemas ka minumeelest täiesti tõsine idee. Asja lõpplahendus on muidugi jabur.
Teksti loeti eesti keeles
Alari Rajande

Parajalt põnev ning koomiline raamat. Eriti meeldis lõpplahendus, mis näitas, et alati ei pea probleemi lahendamiseks mingeid ultrakeerulisi vahendeid kasutama. Häiris see, et kui taheti näidata kuidas tulnukad terve maakera inimeste endi seadusi kasutades täiesti seaduslikult ära ostavad, siis raha mida nad kasutasid oli ikkagi ju valeraha st. koosnes nendest "kuulikestest". Viismiinus.
Teksti loeti eesti keeles
Sven Vabar

Miks nii halb hinne? Simaki peamine väärtus on inimlikkuse väärtustamise oskus kirjanduslikul teel. Selles raamatus pole see suurt õnnestunud. Hinne on pandud võrrelduna teiste Simaki töödega. Võrrelduna kõigi teiste ulmeraamatutega saaks "Libainimesed" mu käest mõistagi viie.
Teksti loeti eesti keeles
Arvi Nikkarev

Võrreldes “Linn”-a ja “Härjapõlvlaste kaitseala”-ga on “Libaininesed” nõrgem, aga ikkagi mõnuga mitu korda loetav. Parimatega võrreldes on tibake vähem soojust ja seda vaikset huumorit.Igal juhul parem kui “Libahundi printsiip”. Hindeks 4.
Teksti loeti eesti keeles
Siim Espenberg

Väga hea raamat. "Härjapõlvlaste kaitseala''le" jääb ta mingil määral küll alla, kuid lugeda tasub igal juhul. Ilgelt huvitavad tegelased olid need "kuulikesed", kes meie palavalt armastatud Maast puhkekuurorti teha tahtsid (pärismaalased oleks nagu tavaliselt pika puuga saanud). Kusjuures eelneva töö eest oleksid nad saanud skungihaisuga sarnast lõhna, mis valmistab sedasorti tulnukatele ülimat naudingut. Mulle jättis veidra mulje see, et need "kuulikesed" ei tutvunud Maaga enne nö. operatsiooni, sest siis oleksid nad selle "lõhna" ju palju kergemini kätte saanud. Aga teos on ikkagi tasemel ja väärib mitmekordset lugemist.
Teksti loeti eesti keeles
Indrek Hargla

Kuna ta ilmus eesti keeles koos Härjapõlvlastega, siis viimasega oli lugemise ajal kontrast nii suur ja seetõttu ta ei meeldinudki. Lugesin hiljem üle ja ikkagi peale paari, kolme idee sealt midagi rohkem silma ei jäänud. Ega seal palju Simakile endale olulist vist sees ei ole, rohkem raha pärast tehtud. Kujutab kap. majandussüsteemis peituvaid ohte. Arvan, et romaani asemel oleks sama ideestikuga saanud ühe mõnusa ja effektse jutustuse.
Teksti loeti eesti keeles
TVP

Hea küll, rääkisite augu pähe. Võibolla oleks isegi viie pannud aga tunnistan, et olen sunnitud nõustume osade eelnevates arvustustes esitatud etteheidetega. Seega 4.
Teksti loeti eesti keeles
nore

Muidu päris hea, aga loogikas olid mitmed lüngad, juba eelpool mainitud tulnukate seadusekuulekus, samal ajal , kui nad valeraha teevad ( USA-s peaks valeraha tegemine vist ebaseaduslik olema?) ning veel oli arusaamatu, miks tulnukad just linna skunkside juurde tormasid, metsas oli neid ju küll...
Teksti loeti eesti keeles
Erkki Lindpere

Ma paneks siiski viie, hoolimata nendest loogikavigadest. Raamat oli väga kaasahaarav (lugesin pausideta läbi) ja ka see kohati hüplev meeleolu tuli kasuks. Lugesin peale Härjapõlvlaste Kaitseala, kuigi oli raamatus eespool, see minu jaoks Libainimeste hinnet alla ei tõmmanud, sest need teosed pole eriti võrreldavad.
Teksti loeti eesti keeles
Krister Haav

Ei ole üldse paha. Eks see ole ka tiba teistsugune, kui näiteks "Härjapõlvlased", aga see ei tee veel seda raamatut viletsaks. Ja samas, teos, mida ma olen juba oma kuus korda lugenud peab ju midagi mulle andma?

Hindeks "Väga hea".
Teksti loeti eesti keeles
Taivo Rist

Targo kriitikaga olen 100 % nõus. Kuid mina sain romaanist aru hoopis muudmoodi...

Ameerika vajab happy endi, sest see müüb. Niisiis on tarvis õnnelik lõpp teha. Vaata kust otsast tahad, loogilist õnnelikku lõppu ei tule. Ongi tarvis juurde keevitada midagi kunstlikku, otsitut nagu siin... Sest muudmoodi EI SAAGI!

Teave tulnukate kohta imbus muidugi läbi. Sest mis on ühist informatsioonil ja heeliumil? Mõlemad on ülivoolavad. Kui inimesed polekski midagi aimanud, siis oleks keegi tulnukatest neile ise vihjanud. Ja kui president ning Kongress kõike usukski? Mis siis? Pannakse kõigile ettevõtetele tegevuse lõpetamise keeld? Tulnukad lasevad need pankrotti...

Tuli meelde A. Mireri "Kus on rändurite kodu?", kus tulnukad tahtsid imbuda Nõukogude Liitu. See oli palju parem. Tulnukad said haledalt lakki. Kui Simaki romaanist jäi mulje, et see oli ilge koba, siis Mireri romaanist jääb mulje, et see oli seaduspärane. Ja ongi nii.

Niisiis: kui sellised tulnukad tegelikult ründaksid, oleks kapitalistlik süsteem omadega õhtul. Ja ainult oma äri huvides päästis Simak inimkonna. Vaat selle lugesin ma romaanist välja ning ainult selle pärast tõstan ma hinde neljaks.
Teksti loeti eesti keeles
Misfit Creep

Mõnus, kiire, asjalik ja igati meeldiv lugeda. Kogu aeg midagi toimus. Polnud nii nagu krimkat lugedes, et leheküljetäis igavat (ruumi või toa või mille iganes) kirjeldust, vaid tõsine töö ikka kogu aeg käis, kui nii öel. Kogu raamatus toimus tegevus ainult paari päeva jooksul ja kiiresti. Samas kui oleks võinud arvata, et on juba mitu päeva möödunud. Minu meelest igati viite väärt teos.
Teksti loeti eesti keeles
Kalevipoeg

Njah, raamatut lugedes tekkis imelik tunne. Et millega ikka tegemist on, kas Ludlumi katsega kirjutada ulmet vo~i siis Simakit haaranud paranoiahooga. Paranoiline... Hiljem kasutas samasuguse o~hustiku a"ra X-files, aga Simak oli ju enne... Kindlasti on selles ja ka "Libahundi printsiibis" olev tunne teistsugune, kui muudes Simaki teostes, aga see ei tee neid veel no~rgemaks. Ja iroonia, sotsiaalne kriitika... need on ju ko~ik kehtivad.Kaunis kapitalismi kriitika... Et kas ikka saab ko~ike omandisuhetele usaldada.
Teksti loeti eesti keeles
Dope

Libainimesed ja Härjapõlvlaste kaitseala on eestikeeles ühiste kaante vahel. Eksole. Noh ja kuna seetsinane raamat kuulub mul sihukeste hulka mida aastas korra loen (nn.kohustuslik kirjandus). Saab ka libainimesed läbi loetud. Neli punkti igatahes. Ma ei tea kas see tekst on raadios järjejutt olnud aga igatahes audiovariant tundub nagu paremini sobivat. ( Eks vihjatakse ka Wellsi "Maailmade sõjale" seal ühes kohas.)
Teksti loeti eesti keeles
Kalev

Mulle meeldis viis kuidas nad kuulikestest lõpuks lahti said - eraomanduse keelamisega. Ja muidu nii sünget hõngu lugu...Simak on pannud siia päris paraja portsu naeruväärset sinisilmsust. Sellist lugu ei juhtu ju... Või loodame nüüd kõik, et juhtuks.
Teksti loeti eesti keeles
Taavi Kalju aka Ghilderich

Ei tea, miks kõik neid "Libainimesi" materdavad. Minule isiklikult meeldis, kuigi jah, "Härjapõlvlased" on paremad. Igastahes on Simak üks minu lemmikkirjanikke, kellega ma tutvusin just selle kogumiku kaudu.
Teksti loeti eesti keeles
Aivar Yorick

"The Walked Like Men" iseloomustab ladus ja parajalt koomiline jutustamisstiil, minu loetud Simaki raamatutest paremikku kuuluv.

Meeldis idee pallikestena liikuvatest tulnukatest, kellele meeldib end pilve tõmmata. Ja rääkiv koer, kes käis külas presidendik, oli ka lahe. Ning mitte mingil juhul ei tundunud Simaki tegevuskirjeldus jabur.

Tegelik hinne oleks 5-, sest "Goblin Reservationile" jääb see raamat küll alla. See-eest edestab palju muid SF teoseid, mida üliväga kiidetakse, nii et ~5 on ära teenitud.
Teksti loeti eesti keeles
Tarts

Ja ma polegi arvustanud yhte oma noorp6lve lemmikkirjaniku maakeeli ilmunud teost? Tuleb parandada asja. Niisiis, minu arusaamist mööda on selle tyki ainus viga see, et ta eesti keeles ilmus yhtede kaante vahel "Goblins Reservation"`iga, mis meeldis mulle mäek6rguselt rohkem. Ja selle pärast jääbki Simak selle raamatuga yhe punni kaugusele maksimumist.
Teksti loeti eesti keeles
Chris

Nagu korduvalt eelpoolgi mainitud ilmusid "Libainimesed" ja "Härjapõlvlaste kaitseala" eesti keeles ühiste kaante vahel. Kuna härjapõlvalsed on pea kõigi meelest tugevam jutt, siis enamiku kommentaar on midagi stiilis "..., aga jääb härjapõlvlastele alla", st toimub nende kahe võrdlus ja härjapõlvlaste "parem olemine" on üheks (tihti ka peamiseks) argumendiks kehvema hinde panemisel. Huvitav oleks teada, millised oleksid hinded siis, kui need romaanid oleksid ilmunud eraldi ja vahetu võrdlusvõimalus puuduks? Härjapõlvlaste juures ei põhjenda ju keegi selliselt: "panen viie, kuna oli parem kui "Libainimesed"". See ei tähenda nüüd sugugi, et ma "Libainimesi" fännaksin, aga eelnevaid kommentaare lugedes muutus see pidev võrdlemine häirivaks.
Teksti loeti eesti keeles
Karmo Talts

Meeleolult on tegu Simakile ebatüüpilise tekstiga, sest soojemate kohtade vahel on suisa õudustki. Lõpu mõte võiks olla see: tulnukatele pakitakse naturaalmajanduse korras lõhna. Naturaalmajanduse puhul on ju ideaalis nii, et selle asemel, et kõigil on natuke raha ja rikkuritel on palju raha ja kogu maailm, saab igaüks seda, mida kõige rohkem vajab-ihkab. Nõustuda võib või mitte, aga allegooria on ju ära teostatud. Ainult kas me Simakki allegooria pärast loeme?

*Uuendatud 8.04.2009
Jälle olen ma enda tõlgendusse nii sisse elanud, et selle taga raamatut ei näegi, siiski tahaks küsida, kas ei ole tegu väga vasakpoolse raamatuga? See jabur eesti isehakanud majandusmõtleja ajab umbes sama juttu, et raha on ebatõeline ja siit samm edasi ongi Libainimesed: mitte ainult raha vaid ka asjad (ka auto laguneb kuulikesteks) osutuvad selles raamatus ebatõelisteks.
Talismani vennaskonna vaimus oleks võinud mängu tulla Piibel mammona taganema panijana, Libainimesed lõppeb aga kosmosest pärit "võõrandunud kapitalistide" Maa ressursidest sõltuma panemisega. Skunksinõre on Maa Nokia :D
Teksti loeti eesti keeles
Olev Toom

Targo Tennisbergi kahe aastakümne tagusele arvustusele vaidlen vastu ses mõttes, et peategelane pole päris suvaline tegelane, vaid enesest lugupidava ajalehe teaduskorrespondent, ja seda sel ajal, kui ajalehed veel klikke püûdma ei pidanud. Mistõttu talle võiski ilmneda "vaade kõrgelt", nagu Hea Doktor ühele oma raamatule pealkirjaks pani.
Pealegi on siin kuldne sügis. Ja pesukarud. Ja ilus ja tark tüdruk. Mida te veel tahate?
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
x
Kristjan Rätsep
15.09.1983
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustused:
Kristjan Rätsep

Hoolimata ülivõrdes kiidusõnadest hakkasin seda romaani lugema üsna madalate ootustega - "ulmekriminull korporatiivsest maailmast ja telepaatidest" kõlas surmigavalt. Kriminullid mulle üldiselt ei meeldi ja ka käesolevas romaanis pühendati suurt tähelepanu mõrvajuurdlusele, mille detailidesse lugeja justkui põnevusega süüvima peaks... aga milleks? Tappis üks rikkur teise ära, kumbki polnud tegelasena sümpaatne - miks ma peaksin lugejana hoolima sellest, kas ja kuidas see juhtum lahendatakse?
Samas autori stiil on värvikas ja põnev - näiteks tulevikurikkurite dekadentlike meelelahutuste ja telepaatide omavahelise suhtluse kirjeldused või peategelast romaani lõpupoole haarav kummaline hullus. Või romaani mõistatuslik ja pahaendeline pealkiri, mille tegelik tähendus avaneb lugejale alles päris lõpus. Samas pean ma psühhoanalüüsi sissetoomist selgelt miinuseks ja kogu sellest freudismist arvan ma umbes samamoodi nagu John W. Campbell. 
Kokkuvõttes üsna vastuolulisi tundeid tekitav romaan, mida otsustasin kokkuvõttes hinnata "3+"-iga.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Lugu tellimustööna vanasse mõisahoonesse sissemurdvast raamatuvargast on küll enam-vähem normaalselt kirja pandud, ent midagi huvitavat selles loos minu jaoks polnud. 
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Salapärane õhustik ja loodud lähituleviku-maailm on päris hästi välja kukkunud. Miinuseks võiks pidada vast teatavat lõpetamatust - lugu katkeb suvalises kohas ja tundub, nagu see oleks osa millestki suuremast. 
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Loo idee on vanamoodne (teadlaste tehtav katse ja selle eetilised tagajärjed), ent kirjeldatud tehnoloogia on moodne ja autor ka ei moraliseeri eriti. Minu meelest täitsa korralik lugu.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Tuleviku-Eestis toimuv natuke "Blade Runneri" moodi lugu ehk siis peategelased kütivad ülekäte läinud androide, täpsemalt on loo keskmes perverdist omaniku vastu mässu tõstnud seksiandroid. Vahepeal põikab tegevus ka Lätisse (Eesti-Läti piiril paikneb piirikontroll ja Võnnus ehk Cesises tegutsevad islamivõitlejad). Natuke on paralleele ka autori antoloogias "Eesti nõid" ilmunud looga "Valvur".
Hindeks kokku "4-".
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Lugu algab tänapäeva Eestis toimuva linnafantaasiana, ent läheb siis üle hoogsaks dimensioonidevaheliseks rännakuks. Minu meelest jäi see lugu kuidagi pealispindseks, mistõttu "rahuldavast" kõrgemat hinnet ma sellele panna ei suuda.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Täitsa sümpaatne tänapäeva Tartu teemaline linnafantaasia, mis ilmselt kõnetab paremini neid lugejaid, kellele see linn põhjalikult tuttav on.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Autorinime ja pealkirja järgi oleksin eeldanud Conani-laadis fantaasialugu, ent sedapuhku on tegu hoopis vanamoodsa pulpiliku kosmoseooperiga, mis on omas vormis hästi teostatud. Meenutas muuhulgas natuke Jekmovi loomingut.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Tänapäeva Jaapanis peab üks maffiajõuiguga ühinev noormees enda sobilikkuse tõestamiseks ühe kasutu bürokraadi ära tapma. Ülesanne osutub oodatust keerulisemaks ja sekkuvad tumedad jõud...
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

16. sajandi Jaapanis toimuva tegevusega poeetiline ja melanhoolne fantaasialugu, milles on oluline roll traditsioonilisel Jaapani teetseremoonial. Melanhoolsed ulmelood pole päris minu lemmikteema, ent omas laadis kahtlemata hästiteostatud lugu.
Teksti loeti eesti keeles
1.2026
Kristjan Rätsep

Poola ulmekirjaniku aurupunk-tellise ingliskeelne tõlge ilmus eelmisel aastal. Autot on teost ise nimetanud "tõlkimatuks", sest see sisaldab muuhulgas arhailise vene keelega segatud arhailist poola keelt, grammatilisi eksperimente ja neologisme. Romaani tõlkimine oli ilmselgelt raskeks ülesandeks Ursula Philippsile, kes on lisanud köite lõppu artikli, milles ta selgitab tõlke erinevusi originaalist ja enda tehtud valikuid sõnade ning mõtete edasiandmisel.
"Jää" tegevusmaailma lahknevuspunktiks meie ajaloost on 1908. aasta Tunguusi katastroof, mille tagajärjel on hakanud Siberis levima mõistuslikud tulnukpäritolu jääkamakad (Philippsi tõlkes kasutatakse nende kohta saksapärast sõna gleissen, algupärandis oli selleks sõnaks lute). Gleissenid muudavad maist füüsikat ja keemiat, muuhulgas tekivad uued väärtuslikud metallid külmraud ja tungetitum. Lisaks muutub gleissenite poolt hõivatud aladel kolmevalentne matemaatiline loogika kahevalentseks ja "külmub" ühiskondlik ning poliitiline korraldus - Esimest maailmasõda ei toimu ja tsaariimpeerium jääb püsima.
Romaani tegevus algab Varssavis 1924. aasta suvel. Varssavi kuulub endiselt Vene impeeriumi koosseisu ja tänu gleissenitele on ilmastikuolud talvised. Peategelaseks on kaardimängusõltlasest matemaatikatudeng Benedykt Gieroslawski, kelle ukse taha ilmuvad ühel hetkel tsaarivalitsuse Talveministeeriumi ametnikud. Nendeni on jõudnud info, et Gieroslawski Siberisse asumisele saadetud isa on seal avastanud viisi gleissenitega suhtlemiseks ja nad soovivad, et poeg ta üles otsiks. Gieroslawski asubki Siberi Ekspressiga teele Irkutski poole. Tegevusse sekkuvad erinevad jõud, kellest mõne eesmärgiks on gleissenite säilitamine, teistel aga üleüldine sula. Tegelaste hulgas on ka erinevad ajaloolised isikud - Nikola Tesla on leiutanud seadme gleissenite sulatamiseks, Grigori Rasputin on muutnud jääkummardamise oma ususekti ideoloogiaks, Jozef Pilsudski juhib Siberis Jaapani toetatud Poola partisane ehk japontšikuid... Ja Nikolai Fjodorovi jüngrid otsivad gleissenitest vastust surnute elluäratamise ideele.
"Jää" on põnevate ideedega ja mastaapne, ent kohati veniv ning raskepärane romaan, ehkki selle süžee on iseenesest seikluslik. Minu meelest oli siin igasuguseid arutlusi ja muud loba natuke liiga palju, aga täiesti võimalik, et tõlkes läks palju kaduma. Ühe huvitava grammatilise eksperimendina tuleb mainida loo vormi - kui see algab minavormis, siis mingil hetkel jõuab Gieroslawski oma filosoofiliste mõtiskluste käigus arusaamisele, et teda polegi tegelikult olemas, misjärel lugu jätkub mingis veidras umbisikulises vormis (/../open the window/../). Palju on venekeelseid sõnu, algupärandis oli neid veel rohkem, aga Philipps on osad neist ära tõlkinud ja kõik need seletatakse lahti romaanile lisatud väikeses sõnastikus. Rohkelt on arutelusid matemaatilise loogika, ajaloo ja religiooni teemal ning viinavõtmise saatel filosofeerimine meenutab natuke vene kirjandust - eks toimub "Jää" tegevuski valdavalt Venemaal ja paljud selle tegelastest on venelased. 
Teksti loeti inglise keeles
Kristjan Rätsep

Romaani tegevus toimub paralleelmaailmas, mis on muus osas nagu meie oma, aga selles toimib maagia, mida õpetatakse akadeemilise distsipliinina ülikoolides. Tegevusajaks on 1980-ndad aastad ja peategelaseks ameeriklannast (lõpupoole antakse mõista, et sarnaselt autorile hiina päritolu) Cambridge'i analüütilise maagia doktorant Alice Law. Alice'i juhendaja, keerulise ja üsna sandi iseloomuga professor Jacob Grimes on hiljuti koledas õnnetuses surma saanud ning kuna Alice vajab juhendaja abi kraadi kaitsmisel, otsustab ta juhendajale põrgusse järele minna. Põrguretkel liitub Alice'iga kaasdoktorant Peter Murdoch, kellega tal on samuti üsna keerulised suhted...
"Katabaasi" on võrreldud Susanna Clarke'i "Piranesiga" ja põhjus selleks on arusaadav - mõlemates raamatutes on juttu akadeemilisest maailmast ning selle varjukülgedest. Kuangi romaanis jääb sellest ülikoolielust ikka väga masendav mulje. Enamiku romaanist võtavadki enda alla rännakud hallilt masendavatel põrgumaastikul ja Alice'i sisekaemused ning hingepiinad (seejuures romaani pealkirjaks olevat sõna ei mainita tekstis kordagi). Väga see paks romaan mind kaasa haarata ei suutnud, ehkki olen akadeemilise valdkonnaga elus mõnevõrra kokku puutunud ja peategelaste mõtted ning probleemid olid mulle kohati mõnevõrra tuttavad. Hindeks "3+".
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Zoltan Istvan on USA transhumanistliku ideoloogia aktivist, kes on muuhulgas ka vastava partei esindajana riigi presidendiks kandideerinud, sõites kampaania käigus ringi surnukirstu meenutava bussiga, mille eesmärgiks oli juhtida valijate tähelepanu inimeste vältimatule surelikkusele ja inimelu pikendavate tehnoloogiate väljatöötamise vajadusele. 
17. sajandi Prantsuse filosoofi Blaise Pascali loodud mõttemäng on tuntud "Pascali kihlveona" ja tähendab sisuliselt seda, et parem on olla usklik kui ateist, sest juhul, kui jumal on olemas, ootab sind hauataguses elus paradiis, kui aga jumalat pole, pole sa samuti eriti midagi kaotanud. Istvan on selle käesolevas romaanis edasi arendanud "transhumanistlikuks kihlveoks" - hauatagune elu võib ju olemas olla, aga kasulikum on ikkagi panustada füüsilisse surematusse selles maailmas, sest see on kindlam valik. 
Romaani tegevus algab lähituleviku USA-s, mida räsivad jätkuv majandussurutis (ilmselt kirjutamisaja mõjud) ja vastasseis kristlike fundamentalistide ning transhumanistide vahel. Protagonist Jethro Knights õpib ülikoolis filosoofiat ja alustab hiljem koos mõttekaaslastega võitlust kristlike fundamentalistide ning järjest enam nende selja taga seisva USA valitsuse vastu, et vabaneda transhumanistlikele teadusuuringutele seatud piirangutest. Teiste olulisemate tegelaste seast võib mainida Knightsi armastatut Zoe Bachi ja antagonistist mõjuvõimsat usujuhti reverend Belinasi. Knightsi loodud filosoofia kannab nime teleoloogiline egotsentriline funktsionalism ja selles on Asimovi kolme robootikaseaduse eeskujul loodud kolm transhumanismi seadust: 1) transhumanist peab üle kõige kaitsma oma eksistentsi; 2) transhumanist peab püüdma saavutada kõikvõimsust, minnes sellega nii kaugele kui võimalik, kuni see pole vastuolus esimese seadusega; 3) transhumanist peab kaitsma väärtust universumis, kuni see pole vastuolus esimese ega teise seadusega.
Romaan algab ja kulgeb esialgu pigem poliitilise põnevikuna, ulmeline tehnoloogia tuleb mängu lõpupoole. Visioon Knightsist, kes Transhumania-nimelise ujuva linnriigi diktaatorina kogu maailma sõjalaevastike vastu sõda peab, toob meelde 20. sajandi alguse ulmelood kõiksugu "hulludest teadlastest" (nt Tolstoi "Insener Garini hüperboloid"). Teatud paralleelid tekkisid mul ka Veskimehe "Kuu ordu" tsükliga - mõlemal juhul luuakse mingi eesmärgi nimel ülejäänud inimkonnale vastanduv uus ühiskond - Veskimehel edendab Kuul paiknev Kuu ordu kosmosehõivamist, Istvanil ookeanidel seilav Transhumania surematuse-uuringuid. Paremlibertaarne ideoloogia kumab romaanist ülepea läbi ja selle eest on autorit ka kõvasti kritiseeritud - Knights tundub kohati psühhopaadina, kes mõtleb vaid isikliku surematuse peale, ei hooli grammigi võrra vaestest või saamatutest inimestest ja hävitab sõjategevuses süstemaatiliselt ja sihilikult inimkonna kultuuripärandit. See teatud antihumanistlik joon ei pruugi ilmselgelt paljudele lugejatele meeldida, ehkki lõpuosa helges tulevikunägemuses tõmmatakse sellega mõnevõrra tagasi.
Kokkuvõtteks: on filosoofiat, poliitikat, tehnoloogiat ja märulit. Päris maksimumhinnet ma romaanile anda ei suuda, peamiselt seetõttu, et isegi mulle tundus peakangelase mõttemaailm kuidagi kummaline ja raskesti samastutav. Aga omapärane lugemine igatahes. 
Teksti loeti inglise keeles
Kristjan Rätsep

Lugu tugineb tänapäevalgi populaarse vene filosoofi Nikolai Fjodorovi hüpoteesidele kunagi surnud inimeste elluäratamisest kauges tulevikus. Enamik loost keskendub minategelase mõtetele ja emotsioonidele, otsest tegevust on siin vähe. Loo lõppedes turgatas, et mõne teise autori jaoks võiks tegu olla esimese peatükiga romaanist.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Lugu, mis kujutab endast 20. sajandi alguse Viljandimaal tegutseva rootslasest arsti minajutustust, lummab just oma ideerohkusega - kui algul näib olevat tegu puhtal kujul üleloomuliku looga, siis mingil hetkel tuleb sisse ka tugev teaduslik-fantastiline element. Just see pöörane ideerohkus kahekümne viie lehekülje pikkuses tekstis määrabki minu jaoks loo hinde.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Päris põnev lugu mehest, kellel on võime noort inimest nähes täpselt ette kujutada, milline too vanast peast välja näeb. Ajapikku hakkavad selle võimega seotud probleemid tema jaoks süvenema...
Antoloogias "Kuumad allikad" ilmunud lugude keelekasutust pole moodsamaks toimetatud, aga käesolevas loos tundub ühes kohas, et seda oleks ehk siiski vaja olnud - nimelt sõna "karm" "vingugaasi" tähenduses, mis oli vähemalt mulle täiesti tundmatu.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Õudusloo tegevuskohast on raske aru saada - mingites detailides meenutab see Eestit, ent peategelasel on šoti perekonnanimi (Touard). See Julius Touard on ootamatult päranduse läbi pururikkaks saanud eraklik vanapoiss, kes on omandanud isikliku mõisa koos pargiga. Ühel päeval saabub mõisa Touardi tädi koos noore ja ilusa tütrega, kellesse mees ära armub. Mõlema naise olemises ja käitumises on seejuures midagi veidrat...
Lugu mõjub kohati üsna raskepäraselt ja polnud eriti libe lugemine, ent kasvõi idee ja lõpupuändi eest väärib see minu meelest "4".
 
Teksti loeti eesti keeles