Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Terry Pratchett ·

The Carpet People

(romaan aastast 1971/92)

eesti keeles: «Vaibarahvas»
Tallinn «Tiritamm» 1999 (10 pluss)

Hinne
Hindajaid
12
21
4
1
1
Keskmine hinne
4.077
Arvustused (39)
Katariina Roosipuu

Võrreldes eesti keeli ilmunud Kettamaailma raamatutega (päriskeelseid pole õnnetuseks lugenud) on see raamat küll üsna erinevast ooperist. Erineb juba ta saamislugugi: nimelt kirjutas 43-aastane Terry Pratchett raamatu kahasse 17-aastase iseenesega ning tema noorema mina kaasautorluse tõttu sisaldab raamat Kettamaailmast hoopis tõsimeelsemat fantasymaailma koos kangelasmeelsete kangelaste ja küllalt tyypfantasyliku ringiseiklemisega. Maailmaks on kyll päris ebatavaline paik - Vaip - kuid sellega raamatu teravam omapära piirdubki, sest toosama Vaibamaailm sisaldab täiesti ontlikke ja traditsioonilisi fantasylinnu ja -riike. Mingil hetkel hakkab see vaipsus häirimagi, sest kui puud ei oleks "karvad" ja kaevandused "koe alumised kihid", kui puitu ei saadaks "tuletikuks" kutsutud puuvallist ja kui kohutav loodusjõud ei oleks nii ilmselgelt harja/luua/tolmuimeja moodi, siis oleks tegu mõnusa andersen-tolkienliku muinasjutumaailmaga. Vaibamaailma puhul tekib lugedes kartus, et tegelased lähevad kuidagiviisi _yle serva..._ Kohati, mõnes vahedamalt vaimukas stseenis aimub, et see lõik on sellest lausest selle lauseni kyll kirjutatud vanema Prachetti poolt - stiilierinevused on tajutavad.Raamat on yldjoontes seoke siiras ja sydamlik, tibake kohustuslikke "tarkuseterasidki" on teksti peidetud, aga kui näiteks kodumaine varjamatult moraliseeriv fantasytykk "Ratsanik Melchior" on ülesehituselt, zhanrilt ja koostisosadelt vägagi sarnane, on ta yks täiesti masendav, pretensioonikas ja abitult ringisiplev kirjatykk, samas kui systeemilt sarnane Vaibarahvas on lihtsalt ütlemata hubane ja sydamlik lugemine. Mitte nii hea kui Kääbik, aga sarnase hingeeluga. Hinne on selle raamatu puhul ka hästi suvaline suurus - teos on lasteraamatum kui Pratchetti Kettamaailma lood ja omas zhanris kindlasti viit väärt, kuid kuna mulle meeldivad sama autori teised raamatud rohkem, siis säilitan viie nende jaoks.
Teksti loeti eesti keeles
Maniakkide Tänav

Mulle ausalt öelda hakkas vahepeal tunduma, et ma loen mingit Tarzani-Kääbiku segu ja ehkki selle vari kummitas pea lõpuni ja lõpus just eriti, siis oli raamatus siiski piisavalt palju omapärast, et huviga läbi lugeda. Ainus asi mis mind nagu rohkem häiris, oli (arvatavasti noorema) autori arusaam, et ringiseiklemiseks peab ta kokku ajama võimalikult kirju kamba. See tundus nagu stambina.
Teksti loeti eesti keeles
Siim Espenberg

Muidu hea raamat, kuid jutt jäi kuidagi kuivaks. Võib-olla seetõttu, et oma Kettamaailma raamatutes on TP-l enam-vähem igas lauses mingi vaimukus. Siinses kirjatükis oli kilde suurusjärgu võrra vähem. Samas vaibamaailma idee oli üsna teravmeelne. Vaibamaailma elukadki olid üsna ägedad. Tegelikult mulje oleks võinud olla parem kui ma poleks enne lugenud Hubbardi "Viimast pimestust". Too raamat oli minu arvates märksa huvitavam ja põnevam. Aga tubli "nelja" teenib vaibamaailm loomulikult ära.
Teksti loeti eesti keeles
Indrek Hargla

Mnjah...Pratchett on Pratchett, midagi pole teha. Tal on ikka harukordselt terav pilk ja meel. Mina ei arva, et tema romaanid ainult naljarebimisest koosnevad, neil ikka ka miski sügavam sisu on. "Vaibarahva" seiklustes see vahest nii reljeefselt ei avaldugi aga "oma kohast päikese all" paneb see raamat pisut mõtlema küll... Et kust me tuleme, kuhu läheme, mis meid ümbritseb jne...

Mulle meeldis see raamat! Aga "viied" jäägu Kettamaailma paremate asjade tarbeks. Meeldib ka see, et Pratchett nüüd vist eesti lugejaskonnas kõvasti kanda kinnitanud.
Teksti loeti eesti keeles
Deirdre

Kõigist minu poolt läbitud ühiskonnaõpetuse buklettidest oli see vaimukaim. Vaieldamatult. Ma ei tea, kas Pratchett seda just nii mõtles, aga miskipärast tundub mulle, et sootuks mööda ma ei pane.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Ruumet

Äärepealt oleks kaastundest 5-e andnud, kuna teised arvustajad asja 4-ga hindavad.Tegelikult on teda ikka päris mõnus lugeda, kuigi enamikku kummitab võrdlus "kettamaailmaga".
Teksti loeti eesti keeles
Jako Bergson

Oli hea küll. "Lauri ja Kaie imepärane teekond" meenus ka :-) Natuke isegi häiris see niiväga suure maailmaga sarnasus, kuigi elevantsidel olid tiivad jms.
Teksti loeti eesti keeles
Enn Hunt

ja ongi lapseraamatum kui kettamaailma raamatud ja peabki olema, sest pratchett oli alles poisike, kui raamatu põhikontseptsioon sündis. just selles eas kipuvad poistel tulema sedasorti esimesed jutud (kui nad on kirjaoskuslikud muidugi...), kus põimuvad action, absurd ja originaalsus. ja vaibarahvas on kaheldamatult üks absoluutseid tippe omasuguste seas. pratchetti huumori kõrval pakkus naudingut kogu lähenemise originaalsus. kokkuvõttes - igati hää raamat, aga viite ei saa, sest pratchett on teinud veelgi paremaid!
Teksti loeti eesti keeles
AR

Hea raamat. KETTAMAAILM on muidugi midagi teisest klassist, kuid VAIBARAHVAS on hoopis midagi uut. Elu vaibal - tõesti huvitav mõte. Veidi kummitab sarnasus Tolkieniga aga see ei mängi minu arvates siin erilist rolli. Raamat paneb ennastki küsima, mis asi see elu siis ikkagi on. Üks asi meeldis mulle veel. Siin esitati küsimus, kas me siis ise ka kunagi rahus saame elada. Ikka ja jälle tekib mõni sõjakolle ning suurriigid relvastuvad pidevalt. Kas siis meie saame ka kunagi rahu maailma. Dumiidi keisririik juba oli selle poole teel.
Teksti loeti eesti keeles
mcpat ( naine )

Terry kohta ei saa küll ühtki paha sõna öelda, kuigi see vaibarahva lõpp kadus küll kuidagi viletsaks, tegelikult tagantjärgi mõelda lootsin enam. Aga ega kettamaailmale vast miski asi vastu saa. Tegevus paik on võrratu tugev 5+, aga tänu lõpule kisub asi 4, aga tugevaks. Kõvasti mõtlema pani, miks seal vaibal siis seda tümpsu nii vähe tehti või oli see ajavärk seal kudagi teisiti, isegi tikk vedeles seal nii kaua, hea veel et seal majas polnud tolmuimejat!!!
Teksti loeti eesti keeles
Ats Miller

Üsna mõnus raamat. Tegelikult õnnestunud koostöö - ma mõtlen see 43 aastane TP koos 17-sega - ühelt on värskus, teine on hullemad ämbrid välja filtreerinud. Just teatud vaheda päikeselise teravuse poolest peamiselt teos erinebki teistest autori lugudest. Mulle meeldis muide rohkem, kui enamik kettamaailma lugudest.
Teksti loeti eesti keeles
Pioneer

Mina pettusin. Keele mahlakus polnud pooltki sellest, mis oli Kettamaailmas. Tõlkija süü? Ka tundus mulle, et nimed olid tõlgitud. "Rautsik" lausa riivas kõrva (silma). Põhimõtteliselt lugesin esimese poole raamatust läbi enam-vähem end selleks sundides, teisel poolel polnud enam vigagi. Süüdistaksin tõlkijat, aga kuna originaali lugenud pole, ei saa ma ka seda teha.
Teksti loeti eesti keeles
Antti Helemets

Ega ta tegelikult suur asi ei olnud aga need olevused, kes ajas tagurpidi liikusid olid omaette lahedad. Lisaks veel idee, et sinu vaibas võib toimuda Tolkieni mõõtu eepos. Ideed head, teostus kehv.
Teksti loeti eesti keeles
benomus

Kaalusin pikalt, kuid panen ikkagi viie. Mitte nii väga rasvase, ent siiski viie. Esimene Pratchetti teos. Kui aus olla, siis ega seitsmeteistaastaselt ei saagi midagi täiuslikku oodata. Pratchetti stiili on siiski juba tunda, mõned vaimukused ,siin ja seal. Vaibamaailm üleüldse on suhteliselt originaalne (kasvõi too hiigelsuur tuletikk) nagu ka Kettamaailm. Kui päris aus olla, siis Pratchett on kõigist minu isiklikest lemmikutest peajagu üle. Ega ma seepärast kuigi objektiivne ei ole, kuid eks parimaid lambaid ikka patsuta.
Teksti loeti eesti keeles
Jüri Kallas

Sisust pole ehk mõtet rääkida, seda on siin eespool juba piisavalt tehtud ning Terry Pratchetti raamatutega on nõnda, et kes loeb, see loeb... ja ülejäänutel pole niikuinii selle autoriga asja.

Põhjendaks hinnet.
Raamat oleks kolme saanud, kui ma oleks lugenud seda 1971. aasta versiooni, äbarikumad kohad tekstis viitavad, et esikromaani kohta polnud asi sugugi hull – säherdust pahna avaldavad ulmekauged lastekirjanikud ka tänapeaval küllaldaselt – 1971. aasta kohta oli see üsna talutav. Halb oli aga hoopis see, et kakskümmend aastat ja (vähemasti) viisteist romaani hiljem ei suutnud Terry Pratchett sellest algaja käkist asja teha. Jätnud siis nõnda, nagu oli! Siis oleks asjal vähemasti akadeemiline väärtus olnud... praegu jääb mulje, et nagu oleks pisut silutud ja siis hullunud fännide lõugade vahele visatud, et küll te loomad selle alla neelate. Paadunud fänn ka neelab, kuid minul on siiski säilinud miski maitse ja mõõdutunne.

Kujundus on maakeelsel versioonil hea, kuid sobimatu... lasteraamat võiks kuidagi mängulisema välimusega olla... ausaltöelda olen ma kogu elu vihanud seda copyrightivaba klassikalise maalikunsti vägistamist kohaliku kirjastuselu poolt. Objektiivselt võttes on tulemus siiski hea! Tõlge on samuti pädev – niipalju, kui seda saab originaali lugemata hinnata. Seega on kogu süü ikka vaid autoril!

Kaks ongi selle eest, et Terry Pratchett eessõnas ausalt ära seletab, et miks saast on saast... ning ka selle eest, et kuigi mõistus ja tunded lugemise ajal mässasid, sain ma siiski teatava naudingu. Teen siis halva mängu jures hea näo ja annan kahe.
Teksti loeti eesti keeles
Taavi Kalju aka Ghilderich

Täitsa hea lastefantasy. Oli tempokas ja huvitav, idee on väga originaalne, kuigi kildu rebiti tunduvalt vähem kui Kettamaailma raamatutes. Kohati hakkas aga häirima teksti kvaliteedi kõikuvus. Oli ikka tunda, kus vanem Pratchett seda natuke kohendanud oli. Aga kõlbab täitsa lugeda.
Teksti loeti eesti keeles
Johannes Koit

Kui oled rohkem Kettamaailmaga harjunud, siis valmistab see raamat ikka päris suure pettumuse. Pole nii palju kildu ja absurdi.Teisestküljest on ju tegu päris hästi kirjutatud lasteraamatuga, mis on omamoodi orginaalne ja vaimukas.Väga ei meeldinud, kuid maapõhja ka ei sarja!
Teksti loeti eesti keeles
Kristian Kants

Vaibarahva juures meeldis mulle suurepärane algidee. Sellest edasi arendatud pisut lapsemeelne seiklusjutt vist niiväga ei meeldinudki. Aga raamatus leidub juba viiteid sellele, mis järgneb. Ehk siis jutuvestja oli Terry fantastiline juba noorukina. Eesti keeles ilmunud versiooni oli Pratchett eessõna põhjal muidugi vanemas eas pisut kohendanud. Kindlasti oleks tema loomingu tõelisele fännile huvitavam lugeda seda päris originaalvarianti.
Teksti loeti eesti keeles
Lauri Heinsalu

Enne kui ma seda lugu lugesin ü räägis üks sõber mulle, et see olevat kõige jamam jutt Pratchettil ja ei soovitanud mul seda lugeda! Aga nagu näha ma siiski lugesin! Ja ta eksis. Minu arust pole see raamat üldse jama. Väga huvitav oli tegelikult!

Raamatus on tunda tõelise Pratchetti stiili ja kamp, mille ta kokku ajas, on ka lahe. Selline segane tegevus nagu ka Kettamaailmas. Aga see annab ju võlule juurde!
Teksti loeti eesti keeles
Agnes Tammik

Tore idee - paralleelid tekkisid "Lepatriinude jõuludega". Seal oli ka seda vaiba sees ringisobramist - küll mõnevõrra teises mõõtkavas.

Esmakordsel lugemisel oli huvitav mõistatada, mis erinevate looduskatastroofide taga tegelikkuses peitub.
Teksti loeti eesti keeles
x
Kristjan Rätsep
15.09.1983
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustused:
Kristjan Rätsep

Hoolimata ülivõrdes kiidusõnadest hakkasin seda romaani lugema üsna madalate ootustega - "ulmekriminull korporatiivsest maailmast ja telepaatidest" kõlas surmigavalt. Kriminullid mulle üldiselt ei meeldi ja ka käesolevas romaanis pühendati suurt tähelepanu mõrvajuurdlusele, mille detailidesse lugeja justkui põnevusega süüvima peaks... aga milleks? Tappis üks rikkur teise ära, kumbki polnud tegelasena sümpaatne - miks ma peaksin lugejana hoolima sellest, kas ja kuidas see juhtum lahendatakse?
Samas autori stiil on värvikas ja põnev - näiteks tulevikurikkurite dekadentlike meelelahutuste ja telepaatide omavahelise suhtluse kirjeldused või peategelast romaani lõpupoole haarav kummaline hullus. Või romaani mõistatuslik ja pahaendeline pealkiri, mille tegelik tähendus avaneb lugejale alles päris lõpus. Samas pean ma psühhoanalüüsi sissetoomist selgelt miinuseks ja kogu sellest freudismist arvan ma umbes samamoodi nagu John W. Campbell. 
Kokkuvõttes üsna vastuolulisi tundeid tekitav romaan, mida otsustasin kokkuvõttes hinnata "3+"-iga.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Lugu tellimustööna vanasse mõisahoonesse sissemurdvast raamatuvargast on küll enam-vähem normaalselt kirja pandud, ent midagi huvitavat selles loos minu jaoks polnud. 
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Salapärane õhustik ja loodud lähituleviku-maailm on päris hästi välja kukkunud. Miinuseks võiks pidada vast teatavat lõpetamatust - lugu katkeb suvalises kohas ja tundub, nagu see oleks osa millestki suuremast. 
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Loo idee on vanamoodne (teadlaste tehtav katse ja selle eetilised tagajärjed), ent kirjeldatud tehnoloogia on moodne ja autor ka ei moraliseeri eriti. Minu meelest täitsa korralik lugu.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Tuleviku-Eestis toimuv natuke "Blade Runneri" moodi lugu ehk siis peategelased kütivad ülekäte läinud androide, täpsemalt on loo keskmes perverdist omaniku vastu mässu tõstnud seksiandroid. Vahepeal põikab tegevus ka Lätisse (Eesti-Läti piiril paikneb piirikontroll ja Võnnus ehk Cesises tegutsevad islamivõitlejad). Natuke on paralleele ka autori antoloogias "Eesti nõid" ilmunud looga "Valvur".
Hindeks kokku "4-".
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Lugu algab tänapäeva Eestis toimuva linnafantaasiana, ent läheb siis üle hoogsaks dimensioonidevaheliseks rännakuks. Minu meelest jäi see lugu kuidagi pealispindseks, mistõttu "rahuldavast" kõrgemat hinnet ma sellele panna ei suuda.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Täitsa sümpaatne tänapäeva Tartu teemaline linnafantaasia, mis ilmselt kõnetab paremini neid lugejaid, kellele see linn põhjalikult tuttav on.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Autorinime ja pealkirja järgi oleksin eeldanud Conani-laadis fantaasialugu, ent sedapuhku on tegu hoopis vanamoodsa pulpiliku kosmoseooperiga, mis on omas vormis hästi teostatud. Meenutas muuhulgas natuke Jekmovi loomingut.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Tänapäeva Jaapanis peab üks maffiajõuiguga ühinev noormees enda sobilikkuse tõestamiseks ühe kasutu bürokraadi ära tapma. Ülesanne osutub oodatust keerulisemaks ja sekkuvad tumedad jõud...
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

16. sajandi Jaapanis toimuva tegevusega poeetiline ja melanhoolne fantaasialugu, milles on oluline roll traditsioonilisel Jaapani teetseremoonial. Melanhoolsed ulmelood pole päris minu lemmikteema, ent omas laadis kahtlemata hästiteostatud lugu.
Teksti loeti eesti keeles
1.2026
Kristjan Rätsep

Poola ulmekirjaniku aurupunk-tellise ingliskeelne tõlge ilmus eelmisel aastal. Autot on teost ise nimetanud "tõlkimatuks", sest see sisaldab muuhulgas arhailise vene keelega segatud arhailist poola keelt, grammatilisi eksperimente ja neologisme. Romaani tõlkimine oli ilmselgelt raskeks ülesandeks Ursula Philippsile, kes on lisanud köite lõppu artikli, milles ta selgitab tõlke erinevusi originaalist ja enda tehtud valikuid sõnade ning mõtete edasiandmisel.
"Jää" tegevusmaailma lahknevuspunktiks meie ajaloost on 1908. aasta Tunguusi katastroof, mille tagajärjel on hakanud Siberis levima mõistuslikud tulnukpäritolu jääkamakad (Philippsi tõlkes kasutatakse nende kohta saksapärast sõna gleissen, algupärandis oli selleks sõnaks lute). Gleissenid muudavad maist füüsikat ja keemiat, muuhulgas tekivad uued väärtuslikud metallid külmraud ja tungetitum. Lisaks muutub gleissenite poolt hõivatud aladel kolmevalentne matemaatiline loogika kahevalentseks ja "külmub" ühiskondlik ning poliitiline korraldus - Esimest maailmasõda ei toimu ja tsaariimpeerium jääb püsima.
Romaani tegevus algab Varssavis 1924. aasta suvel. Varssavi kuulub endiselt Vene impeeriumi koosseisu ja tänu gleissenitele on ilmastikuolud talvised. Peategelaseks on kaardimängusõltlasest matemaatikatudeng Benedykt Gieroslawski, kelle ukse taha ilmuvad ühel hetkel tsaarivalitsuse Talveministeeriumi ametnikud. Nendeni on jõudnud info, et Gieroslawski Siberisse asumisele saadetud isa on seal avastanud viisi gleissenitega suhtlemiseks ja nad soovivad, et poeg ta üles otsiks. Gieroslawski asubki Siberi Ekspressiga teele Irkutski poole. Tegevusse sekkuvad erinevad jõud, kellest mõne eesmärgiks on gleissenite säilitamine, teistel aga üleüldine sula. Tegelaste hulgas on ka erinevad ajaloolised isikud - Nikola Tesla on leiutanud seadme gleissenite sulatamiseks, Grigori Rasputin on muutnud jääkummardamise oma ususekti ideoloogiaks, Jozef Pilsudski juhib Siberis Jaapani toetatud Poola partisane ehk japontšikuid... Ja Nikolai Fjodorovi jüngrid otsivad gleissenitest vastust surnute elluäratamise ideele.
"Jää" on põnevate ideedega ja mastaapne, ent kohati veniv ning raskepärane romaan, ehkki selle süžee on iseenesest seikluslik. Minu meelest oli siin igasuguseid arutlusi ja muud loba natuke liiga palju, aga täiesti võimalik, et tõlkes läks palju kaduma. Ühe huvitava grammatilise eksperimendina tuleb mainida loo vormi - kui see algab minavormis, siis mingil hetkel jõuab Gieroslawski oma filosoofiliste mõtiskluste käigus arusaamisele, et teda polegi tegelikult olemas, misjärel lugu jätkub mingis veidras umbisikulises vormis (/../open the window/../). Palju on venekeelseid sõnu, algupärandis oli neid veel rohkem, aga Philipps on osad neist ära tõlkinud ja kõik need seletatakse lahti romaanile lisatud väikeses sõnastikus. Rohkelt on arutelusid matemaatilise loogika, ajaloo ja religiooni teemal ning viinavõtmise saatel filosofeerimine meenutab natuke vene kirjandust - eks toimub "Jää" tegevuski valdavalt Venemaal ja paljud selle tegelastest on venelased. 
Teksti loeti inglise keeles
Kristjan Rätsep

Romaani tegevus toimub paralleelmaailmas, mis on muus osas nagu meie oma, aga selles toimib maagia, mida õpetatakse akadeemilise distsipliinina ülikoolides. Tegevusajaks on 1980-ndad aastad ja peategelaseks ameeriklannast (lõpupoole antakse mõista, et sarnaselt autorile hiina päritolu) Cambridge'i analüütilise maagia doktorant Alice Law. Alice'i juhendaja, keerulise ja üsna sandi iseloomuga professor Jacob Grimes on hiljuti koledas õnnetuses surma saanud ning kuna Alice vajab juhendaja abi kraadi kaitsmisel, otsustab ta juhendajale põrgusse järele minna. Põrguretkel liitub Alice'iga kaasdoktorant Peter Murdoch, kellega tal on samuti üsna keerulised suhted...
"Katabaasi" on võrreldud Susanna Clarke'i "Piranesiga" ja põhjus selleks on arusaadav - mõlemates raamatutes on juttu akadeemilisest maailmast ning selle varjukülgedest. Kuangi romaanis jääb sellest ülikoolielust ikka väga masendav mulje. Enamiku romaanist võtavadki enda alla rännakud hallilt masendavatel põrgumaastikul ja Alice'i sisekaemused ning hingepiinad (seejuures romaani pealkirjaks olevat sõna ei mainita tekstis kordagi). Väga see paks romaan mind kaasa haarata ei suutnud, ehkki olen akadeemilise valdkonnaga elus mõnevõrra kokku puutunud ja peategelaste mõtted ning probleemid olid mulle kohati mõnevõrra tuttavad. Hindeks "3+".
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Zoltan Istvan on USA transhumanistliku ideoloogia aktivist, kes on muuhulgas ka vastava partei esindajana riigi presidendiks kandideerinud, sõites kampaania käigus ringi surnukirstu meenutava bussiga, mille eesmärgiks oli juhtida valijate tähelepanu inimeste vältimatule surelikkusele ja inimelu pikendavate tehnoloogiate väljatöötamise vajadusele. 
17. sajandi Prantsuse filosoofi Blaise Pascali loodud mõttemäng on tuntud "Pascali kihlveona" ja tähendab sisuliselt seda, et parem on olla usklik kui ateist, sest juhul, kui jumal on olemas, ootab sind hauataguses elus paradiis, kui aga jumalat pole, pole sa samuti eriti midagi kaotanud. Istvan on selle käesolevas romaanis edasi arendanud "transhumanistlikuks kihlveoks" - hauatagune elu võib ju olemas olla, aga kasulikum on ikkagi panustada füüsilisse surematusse selles maailmas, sest see on kindlam valik. 
Romaani tegevus algab lähituleviku USA-s, mida räsivad jätkuv majandussurutis (ilmselt kirjutamisaja mõjud) ja vastasseis kristlike fundamentalistide ning transhumanistide vahel. Protagonist Jethro Knights õpib ülikoolis filosoofiat ja alustab hiljem koos mõttekaaslastega võitlust kristlike fundamentalistide ning järjest enam nende selja taga seisva USA valitsuse vastu, et vabaneda transhumanistlikele teadusuuringutele seatud piirangutest. Teiste olulisemate tegelaste seast võib mainida Knightsi armastatut Zoe Bachi ja antagonistist mõjuvõimsat usujuhti reverend Belinasi. Knightsi loodud filosoofia kannab nime teleoloogiline egotsentriline funktsionalism ja selles on Asimovi kolme robootikaseaduse eeskujul loodud kolm transhumanismi seadust: 1) transhumanist peab üle kõige kaitsma oma eksistentsi; 2) transhumanist peab püüdma saavutada kõikvõimsust, minnes sellega nii kaugele kui võimalik, kuni see pole vastuolus esimese seadusega; 3) transhumanist peab kaitsma väärtust universumis, kuni see pole vastuolus esimese ega teise seadusega.
Romaan algab ja kulgeb esialgu pigem poliitilise põnevikuna, ulmeline tehnoloogia tuleb mängu lõpupoole. Visioon Knightsist, kes Transhumania-nimelise ujuva linnriigi diktaatorina kogu maailma sõjalaevastike vastu sõda peab, toob meelde 20. sajandi alguse ulmelood kõiksugu "hulludest teadlastest" (nt Tolstoi "Insener Garini hüperboloid"). Teatud paralleelid tekkisid mul ka Veskimehe "Kuu ordu" tsükliga - mõlemal juhul luuakse mingi eesmärgi nimel ülejäänud inimkonnale vastanduv uus ühiskond - Veskimehel edendab Kuul paiknev Kuu ordu kosmosehõivamist, Istvanil ookeanidel seilav Transhumania surematuse-uuringuid. Paremlibertaarne ideoloogia kumab romaanist ülepea läbi ja selle eest on autorit ka kõvasti kritiseeritud - Knights tundub kohati psühhopaadina, kes mõtleb vaid isikliku surematuse peale, ei hooli grammigi võrra vaestest või saamatutest inimestest ja hävitab sõjategevuses süstemaatiliselt ja sihilikult inimkonna kultuuripärandit. See teatud antihumanistlik joon ei pruugi ilmselgelt paljudele lugejatele meeldida, ehkki lõpuosa helges tulevikunägemuses tõmmatakse sellega mõnevõrra tagasi.
Kokkuvõtteks: on filosoofiat, poliitikat, tehnoloogiat ja märulit. Päris maksimumhinnet ma romaanile anda ei suuda, peamiselt seetõttu, et isegi mulle tundus peakangelase mõttemaailm kuidagi kummaline ja raskesti samastutav. Aga omapärane lugemine igatahes. 
Teksti loeti inglise keeles
Kristjan Rätsep

Lugu tugineb tänapäevalgi populaarse vene filosoofi Nikolai Fjodorovi hüpoteesidele kunagi surnud inimeste elluäratamisest kauges tulevikus. Enamik loost keskendub minategelase mõtetele ja emotsioonidele, otsest tegevust on siin vähe. Loo lõppedes turgatas, et mõne teise autori jaoks võiks tegu olla esimese peatükiga romaanist.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Lugu, mis kujutab endast 20. sajandi alguse Viljandimaal tegutseva rootslasest arsti minajutustust, lummab just oma ideerohkusega - kui algul näib olevat tegu puhtal kujul üleloomuliku looga, siis mingil hetkel tuleb sisse ka tugev teaduslik-fantastiline element. Just see pöörane ideerohkus kahekümne viie lehekülje pikkuses tekstis määrabki minu jaoks loo hinde.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Päris põnev lugu mehest, kellel on võime noort inimest nähes täpselt ette kujutada, milline too vanast peast välja näeb. Ajapikku hakkavad selle võimega seotud probleemid tema jaoks süvenema...
Antoloogias "Kuumad allikad" ilmunud lugude keelekasutust pole moodsamaks toimetatud, aga käesolevas loos tundub ühes kohas, et seda oleks ehk siiski vaja olnud - nimelt sõna "karm" "vingugaasi" tähenduses, mis oli vähemalt mulle täiesti tundmatu.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Õudusloo tegevuskohast on raske aru saada - mingites detailides meenutab see Eestit, ent peategelasel on šoti perekonnanimi (Touard). See Julius Touard on ootamatult päranduse läbi pururikkaks saanud eraklik vanapoiss, kes on omandanud isikliku mõisa koos pargiga. Ühel päeval saabub mõisa Touardi tädi koos noore ja ilusa tütrega, kellesse mees ära armub. Mõlema naise olemises ja käitumises on seejuures midagi veidrat...
Lugu mõjub kohati üsna raskepäraselt ja polnud eriti libe lugemine, ent kasvõi idee ja lõpupuändi eest väärib see minu meelest "4".
 
Teksti loeti eesti keeles