Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Terry Pratchett ·

Hogfather

(romaan aastast 1996)

eesti keeles: «Orikavana»
Tallinn «Varrak» 2005 (F-sari)

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
  • F-sari
Hinne
Hindajaid
9
1
4
0
0
Keskmine hinne
4.357
Arvustused (14)
Avo Nappo

Jõulumuinasjutt Terry Pratchettilt. Neile kes sarja eelmist üheksateistkymmet osa lugedes naerukrampidega haiglasse pole sattunud, avaneb selleks nyyd pidulik võimalus.
Lyhike sisukokkuvõte: Jõuluvana (Hogfather) on mõrvatud. Tema ametikohustusi asub (ajutiselt) täitma ei keegi muu kui vana Surm ise. HO. HO. HO. Samal ajal tegeleb Surma tytretytar Susan koos Pohmeluste Jumalaga Jõuluvana mõrvajuhtumi uurimisega. Kõrgete Energiate Maagia osakonnas välja töötatud sipelgatrooniline arvuti Hex on muutunud tehisintellektuaalseks. Ja tahab ka Jõuluvanalt kinki saada. Palgamõrtsukate Gildi õpipoiss Mr. Teatime (tema see oligi kes Hogfatheri ära koristas) haub plaane Surma.. er.. tapmiseks. Jne.
Paratchett _läheb_ aastatega (veel) paremaks. Kõik see eelpoolkirjeldatud pudru & kapsad on jätkuvalt ülivaimukas ja kenasti seostatult kokku kirjutatud. Seniloetud Discworldi sarja osadest raudselt üks parimaid. Viis pluss.
Teksti loeti inglise keeles
Katjusha

Nõustun eelkirjutanuga- oli ikka vinge küll. Ja väga hästi kirjutatud. Igati ontlik jõululegend, kus kõik on pea peale keeratud, siis läbi segatud ja rohke fantaasiaga vürtsitatud. Ja omamoodi oli Vikatimees paremgi kui päris Jõuluvana- vähemasti täitis ta soovid punktipealt.
Teksti loeti inglise keeles
Antti Helemets

Peale kõige muu tekib järjest juurde maagilisi olevusi, kuna pärast jõuluvana surma (ok, tegelikult jumalad ju ei sure) on selleks piisavalt energiat. Nii tekivadki pohmaka jumal (kellele õlal istuv gnoom puuhaamriga vastu pead taob ning kes põeb nende eest pohmakat, kes seda ise ei tunne), sokke ära viivad gnoomid, gnoom, kes kellahelinaga uue maagilise olevuse sünnist teada annab ja teised.
Teksti loeti inglise keeles
Lupus

Krt,mina küll ei suutnud vaimustuda. Võibolla on probleemiksarenev Pratchettimürgitus (loe ise nädala jooksul kõik Kettamaailma osad läbi ja vaata, kas Sa ikka veel vaimustatud oled....). Kui `Mort` oli super, siis ülejäänud Surma kästlevad osad on suht nõrgad. Kui kõrvaltegalesena on Surm igati omal kohal, siis kui kaua ühe tegelase kohta sulepeast juttu välja imeda annab. Krdi keskpärane.
Teksti loeti inglise keeles
Must Kass

tundus, et eelmisest pratchetti tarbimisest on piisavalt palju aega möödas ja et aastaaeg kah sobiv jõuluvana killimisest lugemiseks. ei saanud aga aru, kas autor ei taha, ei oska või ei viitsi. tekstile mingitki loogikat lisada, tähendab. hästimüüvate autoritega vist juhtub, et ei viitsi enam. vahepeal oli väga tüütu ja vahepeal oli väga igav. muidugi oli paras ports neid iseloomulikke kilde. aga naljakamad on need, kus autor *ei* seleta kõike mitu korda üle. näiteks see, et "seepi ei leitudki üles". aga no ei olnud hea lugu kokkuvõttes.
Teksti loeti inglise keeles
Kristjan Ruumet

Liigne puder ja kapsad. Süzhee oli nii keeruliseks aetud, et mitte miski teda eriti koos ei hoidnud.

Soovitan teistel raamatu ostmisega oodata, ise aga kahetsen oma liigset uudishimu
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Päris hea. Nalja saab, ehkki naerukrampide tõttu ma haiglasse siiski ei sattunud. Pratchettile iseloomulikult on algus parem kui lõpp. Mõistagi kasutab autor taaskord oma tavalist kondikava, millele on veidi teistsuguse tausta ja hulgaliselt huumorit ümber pununud. Kohati paistab, nagu parodeeritaks Stephen Kingi, ent võib-olla see vaid tundub nii mulle, kes ma ainult eesti keeles loen.
Teksti loeti eesti keeles
Lauri Heinsalu

Surm...kindlasti pratchetti poolt tyhjaks imetud karakter nüüdseks, kuid siiski on tema see, keda enim ootan kettamaailma lugudes. Maailm, kus kõik, millesse kyllalt suur kari usub, paistab elu saavat. Või siis, noh, kui sa ka mingis mõttes "loogika" piiridesse jääb(loogika=kyllalt suure uskujate karja olemasolu). Siiski...ei tea kas pratchett on mu jaoks kaotanud endise võlu või lihtsalt olen ise muutund, igatahes enam sellist naeru välja ei meelita, kui varem.
Teksti loeti eesti keeles
Toomas Aas

Kes Avo Nappo arvustuse läbi luges, sellel ei ole raamatu lugemise peale aega raisata mõtet, sest sellega tegelikult ongi kõik öeldud. Kolm miinus.
Teksti loeti eesti keeles
Raul Veede

Pratchett nagu Pratchett ikka. Mitte kõige parem, mitte kõige halvem. Tegelikult meeldib mulle Pratchetti juures just tema filosoofiline sygavus. Tal on oma visioon sellistest asjadest nagu myydid, muinasjutud, jumalate ja inimeste keerulised vahekorrad ja vastastikune sõltuvus - ja see on võluv. Kahju, et ta seda kõike lyhemalt ei kirjuta, kontsentreeritud tekst samal teemal võiks olla kuradima hea.

Ja muidugi lööb siin välja Pratchetti enda loomus. Sapine olla ja tögada võib ta hästi, aga ega ta enamikku asju päris maatasa ka tee. Sisimas pole tal vana paksu punanina vastu ju midagi. Eriti seoses rohke ðerriga.

Seepi ei mäleta. :(
Teksti loeti eesti keeles
Chris

Esimene TP pärast pikemat pausi. Ja täitsa hea, naerda sai küll. Esimeste üllitiste stiilis ja vääringus, seega minupoolne soovitus.
Teksti loeti eesti keeles
Jüri Kallas

Hakkasin «Orikavana» teist korda lugema märtsis, kui olin külmetushaigusega tõvevoodis. Terry Pratchetti romaanid on selline mõnus, kerge ja elujaatav lugemine... just õige kraam haigena tarbida... eriti veel korduslugemiseks, kus võimalik tüütumad kohad vahele jätta... ka pole hullu, kui lugedes magama vajud või kui tatist turske aju enam kõikse paremini ei tööta...

Reaalsuse audiitorid pole rahul asjade seisuga ning esitavad Palgamõrtsukate Gildile tellimuse Orikavana kõrvaldamiseks. Kuna tasu on vägev ja tellimus korrektselt esitatud, siis ei näe gildiülem põhjust keeldumiseks... pealegi, on üks tüütu ja kõhedusttekitav ja samas üliusin mõrtsukaõpilane Teatime, kellele selline keeruline ülesanne võiks saada komistuskiviks...

Probleem selles, et Orikavana pole inimene, pigem inimese kuju võtnud idee või loodusjõud. Kuidas aga tappa füüsiliselt ideed? Selgub, et usin õpilane Teatime on jõudehetkel kõikvõimalikke tapaplaane haudunud ning ka Orikavana kohta on tal plaan juba üldjoontes olemas.

Eks siis Teatime kogub kokku kamba abilisi ja asub tegutsema. Abilised on üsna ehe läbilõige Ankh-Morporki kriminaalsetest või peaaegu kriminaalsetest tegelastest: muukmeister härra Brown, hasartmängusõltlasest võluriõpilane Sideney ning viis pätistunud venda, kellest värvikamatena tõusevad esile Keskmine Dave, Banjo ja Kanavõrk.

Audiitorite sekendamine ja Teatime`i tegutsemine on viinud selleni, et Orikavana on kadunud ning Surmal endal tuleb punane kuub selga tõmmata ja kingitusi jagama sõita.

Ilma pikalt keerutamata ütleks, et mulle Surma-lood meeldivad ning Orikavana-romaan meeldib samuti.

Mulle meeldib, et kuidas Pratchett võtab mõne uskumuse (või müüdi või muinasjutu) ning töötleb selle siis põhjalikult ja oma teose vajadustele vastavalt ümber. Eks igaüks saab aru, et Orikavana on jõuluvana, aga ega kirjanik sellega piirdu... ta võtab läbi praktiliselt kõik tahud, mis haakuvad ühe kinketoova taadiga.

Kuna kinkidega seonduvad põhiliselt lapsed, siis tegeleb Pratchett selles romaanis usinalt ka laste ja lapsemeelsete temaatikaga. Surma lapselaps Susan on vahepeal oma õpingud lõpetanud ja töötab nüüd guvernandina ning see loob kena võimaluse autorile, kes saab asju professionaali silme läbi näidata.

Võiks öeldagi, et romaani tase oli see, mille alusel julgesin üsna pimesi tellida ka telefilmi «Terry Pratchett`s Hogfather» DVD.
Teksti loeti eesti keeles
Madis Maasing

Ka mulle on Surm üks Kettamaailma lemmiktegelastest ning see on kahjuks vist ainus raamat, kus ta on peategelane. Seega pole ka hindes kahtlust.
Teksti loeti eesti keeles
x
Kristjan Rätsep
15.09.1983
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustused:
Kristjan Rätsep

Hoolimata ülivõrdes kiidusõnadest hakkasin seda romaani lugema üsna madalate ootustega - "ulmekriminull korporatiivsest maailmast ja telepaatidest" kõlas surmigavalt. Kriminullid mulle üldiselt ei meeldi ja ka käesolevas romaanis pühendati suurt tähelepanu mõrvajuurdlusele, mille detailidesse lugeja justkui põnevusega süüvima peaks... aga milleks? Tappis üks rikkur teise ära, kumbki polnud tegelasena sümpaatne - miks ma peaksin lugejana hoolima sellest, kas ja kuidas see juhtum lahendatakse?
Samas autori stiil on värvikas ja põnev - näiteks tulevikurikkurite dekadentlike meelelahutuste ja telepaatide omavahelise suhtluse kirjeldused või peategelast romaani lõpupoole haarav kummaline hullus. Või romaani mõistatuslik ja pahaendeline pealkiri, mille tegelik tähendus avaneb lugejale alles päris lõpus. Samas pean ma psühhoanalüüsi sissetoomist selgelt miinuseks ja kogu sellest freudismist arvan ma umbes samamoodi nagu John W. Campbell. 
Kokkuvõttes üsna vastuolulisi tundeid tekitav romaan, mida otsustasin kokkuvõttes hinnata "3+"-iga.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Lugu tellimustööna vanasse mõisahoonesse sissemurdvast raamatuvargast on küll enam-vähem normaalselt kirja pandud, ent midagi huvitavat selles loos minu jaoks polnud. 
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Salapärane õhustik ja loodud lähituleviku-maailm on päris hästi välja kukkunud. Miinuseks võiks pidada vast teatavat lõpetamatust - lugu katkeb suvalises kohas ja tundub, nagu see oleks osa millestki suuremast. 
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Loo idee on vanamoodne (teadlaste tehtav katse ja selle eetilised tagajärjed), ent kirjeldatud tehnoloogia on moodne ja autor ka ei moraliseeri eriti. Minu meelest täitsa korralik lugu.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Tuleviku-Eestis toimuv natuke "Blade Runneri" moodi lugu ehk siis peategelased kütivad ülekäte läinud androide, täpsemalt on loo keskmes perverdist omaniku vastu mässu tõstnud seksiandroid. Vahepeal põikab tegevus ka Lätisse (Eesti-Läti piiril paikneb piirikontroll ja Võnnus ehk Cesises tegutsevad islamivõitlejad). Natuke on paralleele ka autori antoloogias "Eesti nõid" ilmunud looga "Valvur".
Hindeks kokku "4-".
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Lugu algab tänapäeva Eestis toimuva linnafantaasiana, ent läheb siis üle hoogsaks dimensioonidevaheliseks rännakuks. Minu meelest jäi see lugu kuidagi pealispindseks, mistõttu "rahuldavast" kõrgemat hinnet ma sellele panna ei suuda.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Täitsa sümpaatne tänapäeva Tartu teemaline linnafantaasia, mis ilmselt kõnetab paremini neid lugejaid, kellele see linn põhjalikult tuttav on.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Autorinime ja pealkirja järgi oleksin eeldanud Conani-laadis fantaasialugu, ent sedapuhku on tegu hoopis vanamoodsa pulpiliku kosmoseooperiga, mis on omas vormis hästi teostatud. Meenutas muuhulgas natuke Jekmovi loomingut.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Tänapäeva Jaapanis peab üks maffiajõuiguga ühinev noormees enda sobilikkuse tõestamiseks ühe kasutu bürokraadi ära tapma. Ülesanne osutub oodatust keerulisemaks ja sekkuvad tumedad jõud...
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

16. sajandi Jaapanis toimuva tegevusega poeetiline ja melanhoolne fantaasialugu, milles on oluline roll traditsioonilisel Jaapani teetseremoonial. Melanhoolsed ulmelood pole päris minu lemmikteema, ent omas laadis kahtlemata hästiteostatud lugu.
Teksti loeti eesti keeles
1.2026
Kristjan Rätsep

Poola ulmekirjaniku aurupunk-tellise ingliskeelne tõlge ilmus eelmisel aastal. Autot on teost ise nimetanud "tõlkimatuks", sest see sisaldab muuhulgas arhailise vene keelega segatud arhailist poola keelt, grammatilisi eksperimente ja neologisme. Romaani tõlkimine oli ilmselgelt raskeks ülesandeks Ursula Philippsile, kes on lisanud köite lõppu artikli, milles ta selgitab tõlke erinevusi originaalist ja enda tehtud valikuid sõnade ning mõtete edasiandmisel.
"Jää" tegevusmaailma lahknevuspunktiks meie ajaloost on 1908. aasta Tunguusi katastroof, mille tagajärjel on hakanud Siberis levima mõistuslikud tulnukpäritolu jääkamakad (Philippsi tõlkes kasutatakse nende kohta saksapärast sõna gleissen, algupärandis oli selleks sõnaks lute). Gleissenid muudavad maist füüsikat ja keemiat, muuhulgas tekivad uued väärtuslikud metallid külmraud ja tungetitum. Lisaks muutub gleissenite poolt hõivatud aladel kolmevalentne matemaatiline loogika kahevalentseks ja "külmub" ühiskondlik ning poliitiline korraldus - Esimest maailmasõda ei toimu ja tsaariimpeerium jääb püsima.
Romaani tegevus algab Varssavis 1924. aasta suvel. Varssavi kuulub endiselt Vene impeeriumi koosseisu ja tänu gleissenitele on ilmastikuolud talvised. Peategelaseks on kaardimängusõltlasest matemaatikatudeng Benedykt Gieroslawski, kelle ukse taha ilmuvad ühel hetkel tsaarivalitsuse Talveministeeriumi ametnikud. Nendeni on jõudnud info, et Gieroslawski Siberisse asumisele saadetud isa on seal avastanud viisi gleissenitega suhtlemiseks ja nad soovivad, et poeg ta üles otsiks. Gieroslawski asubki Siberi Ekspressiga teele Irkutski poole. Tegevusse sekkuvad erinevad jõud, kellest mõne eesmärgiks on gleissenite säilitamine, teistel aga üleüldine sula. Tegelaste hulgas on ka erinevad ajaloolised isikud - Nikola Tesla on leiutanud seadme gleissenite sulatamiseks, Grigori Rasputin on muutnud jääkummardamise oma ususekti ideoloogiaks, Jozef Pilsudski juhib Siberis Jaapani toetatud Poola partisane ehk japontšikuid... Ja Nikolai Fjodorovi jüngrid otsivad gleissenitest vastust surnute elluäratamise ideele.
"Jää" on põnevate ideedega ja mastaapne, ent kohati veniv ning raskepärane romaan, ehkki selle süžee on iseenesest seikluslik. Minu meelest oli siin igasuguseid arutlusi ja muud loba natuke liiga palju, aga täiesti võimalik, et tõlkes läks palju kaduma. Ühe huvitava grammatilise eksperimendina tuleb mainida loo vormi - kui see algab minavormis, siis mingil hetkel jõuab Gieroslawski oma filosoofiliste mõtiskluste käigus arusaamisele, et teda polegi tegelikult olemas, misjärel lugu jätkub mingis veidras umbisikulises vormis (/../open the window/../). Palju on venekeelseid sõnu, algupärandis oli neid veel rohkem, aga Philipps on osad neist ära tõlkinud ja kõik need seletatakse lahti romaanile lisatud väikeses sõnastikus. Rohkelt on arutelusid matemaatilise loogika, ajaloo ja religiooni teemal ning viinavõtmise saatel filosofeerimine meenutab natuke vene kirjandust - eks toimub "Jää" tegevuski valdavalt Venemaal ja paljud selle tegelastest on venelased. 
Teksti loeti inglise keeles
Kristjan Rätsep

Romaani tegevus toimub paralleelmaailmas, mis on muus osas nagu meie oma, aga selles toimib maagia, mida õpetatakse akadeemilise distsipliinina ülikoolides. Tegevusajaks on 1980-ndad aastad ja peategelaseks ameeriklannast (lõpupoole antakse mõista, et sarnaselt autorile hiina päritolu) Cambridge'i analüütilise maagia doktorant Alice Law. Alice'i juhendaja, keerulise ja üsna sandi iseloomuga professor Jacob Grimes on hiljuti koledas õnnetuses surma saanud ning kuna Alice vajab juhendaja abi kraadi kaitsmisel, otsustab ta juhendajale põrgusse järele minna. Põrguretkel liitub Alice'iga kaasdoktorant Peter Murdoch, kellega tal on samuti üsna keerulised suhted...
"Katabaasi" on võrreldud Susanna Clarke'i "Piranesiga" ja põhjus selleks on arusaadav - mõlemates raamatutes on juttu akadeemilisest maailmast ning selle varjukülgedest. Kuangi romaanis jääb sellest ülikoolielust ikka väga masendav mulje. Enamiku romaanist võtavadki enda alla rännakud hallilt masendavatel põrgumaastikul ja Alice'i sisekaemused ning hingepiinad (seejuures romaani pealkirjaks olevat sõna ei mainita tekstis kordagi). Väga see paks romaan mind kaasa haarata ei suutnud, ehkki olen akadeemilise valdkonnaga elus mõnevõrra kokku puutunud ja peategelaste mõtted ning probleemid olid mulle kohati mõnevõrra tuttavad. Hindeks "3+".
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Zoltan Istvan on USA transhumanistliku ideoloogia aktivist, kes on muuhulgas ka vastava partei esindajana riigi presidendiks kandideerinud, sõites kampaania käigus ringi surnukirstu meenutava bussiga, mille eesmärgiks oli juhtida valijate tähelepanu inimeste vältimatule surelikkusele ja inimelu pikendavate tehnoloogiate väljatöötamise vajadusele. 
17. sajandi Prantsuse filosoofi Blaise Pascali loodud mõttemäng on tuntud "Pascali kihlveona" ja tähendab sisuliselt seda, et parem on olla usklik kui ateist, sest juhul, kui jumal on olemas, ootab sind hauataguses elus paradiis, kui aga jumalat pole, pole sa samuti eriti midagi kaotanud. Istvan on selle käesolevas romaanis edasi arendanud "transhumanistlikuks kihlveoks" - hauatagune elu võib ju olemas olla, aga kasulikum on ikkagi panustada füüsilisse surematusse selles maailmas, sest see on kindlam valik. 
Romaani tegevus algab lähituleviku USA-s, mida räsivad jätkuv majandussurutis (ilmselt kirjutamisaja mõjud) ja vastasseis kristlike fundamentalistide ning transhumanistide vahel. Protagonist Jethro Knights õpib ülikoolis filosoofiat ja alustab hiljem koos mõttekaaslastega võitlust kristlike fundamentalistide ning järjest enam nende selja taga seisva USA valitsuse vastu, et vabaneda transhumanistlikele teadusuuringutele seatud piirangutest. Teiste olulisemate tegelaste seast võib mainida Knightsi armastatut Zoe Bachi ja antagonistist mõjuvõimsat usujuhti reverend Belinasi. Knightsi loodud filosoofia kannab nime teleoloogiline egotsentriline funktsionalism ja selles on Asimovi kolme robootikaseaduse eeskujul loodud kolm transhumanismi seadust: 1) transhumanist peab üle kõige kaitsma oma eksistentsi; 2) transhumanist peab püüdma saavutada kõikvõimsust, minnes sellega nii kaugele kui võimalik, kuni see pole vastuolus esimese seadusega; 3) transhumanist peab kaitsma väärtust universumis, kuni see pole vastuolus esimese ega teise seadusega.
Romaan algab ja kulgeb esialgu pigem poliitilise põnevikuna, ulmeline tehnoloogia tuleb mängu lõpupoole. Visioon Knightsist, kes Transhumania-nimelise ujuva linnriigi diktaatorina kogu maailma sõjalaevastike vastu sõda peab, toob meelde 20. sajandi alguse ulmelood kõiksugu "hulludest teadlastest" (nt Tolstoi "Insener Garini hüperboloid"). Teatud paralleelid tekkisid mul ka Veskimehe "Kuu ordu" tsükliga - mõlemal juhul luuakse mingi eesmärgi nimel ülejäänud inimkonnale vastanduv uus ühiskond - Veskimehel edendab Kuul paiknev Kuu ordu kosmosehõivamist, Istvanil ookeanidel seilav Transhumania surematuse-uuringuid. Paremlibertaarne ideoloogia kumab romaanist ülepea läbi ja selle eest on autorit ka kõvasti kritiseeritud - Knights tundub kohati psühhopaadina, kes mõtleb vaid isikliku surematuse peale, ei hooli grammigi võrra vaestest või saamatutest inimestest ja hävitab sõjategevuses süstemaatiliselt ja sihilikult inimkonna kultuuripärandit. See teatud antihumanistlik joon ei pruugi ilmselgelt paljudele lugejatele meeldida, ehkki lõpuosa helges tulevikunägemuses tõmmatakse sellega mõnevõrra tagasi.
Kokkuvõtteks: on filosoofiat, poliitikat, tehnoloogiat ja märulit. Päris maksimumhinnet ma romaanile anda ei suuda, peamiselt seetõttu, et isegi mulle tundus peakangelase mõttemaailm kuidagi kummaline ja raskesti samastutav. Aga omapärane lugemine igatahes. 
Teksti loeti inglise keeles
Kristjan Rätsep

Lugu tugineb tänapäevalgi populaarse vene filosoofi Nikolai Fjodorovi hüpoteesidele kunagi surnud inimeste elluäratamisest kauges tulevikus. Enamik loost keskendub minategelase mõtetele ja emotsioonidele, otsest tegevust on siin vähe. Loo lõppedes turgatas, et mõne teise autori jaoks võiks tegu olla esimese peatükiga romaanist.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Lugu, mis kujutab endast 20. sajandi alguse Viljandimaal tegutseva rootslasest arsti minajutustust, lummab just oma ideerohkusega - kui algul näib olevat tegu puhtal kujul üleloomuliku looga, siis mingil hetkel tuleb sisse ka tugev teaduslik-fantastiline element. Just see pöörane ideerohkus kahekümne viie lehekülje pikkuses tekstis määrabki minu jaoks loo hinde.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Päris põnev lugu mehest, kellel on võime noort inimest nähes täpselt ette kujutada, milline too vanast peast välja näeb. Ajapikku hakkavad selle võimega seotud probleemid tema jaoks süvenema...
Antoloogias "Kuumad allikad" ilmunud lugude keelekasutust pole moodsamaks toimetatud, aga käesolevas loos tundub ühes kohas, et seda oleks ehk siiski vaja olnud - nimelt sõna "karm" "vingugaasi" tähenduses, mis oli vähemalt mulle täiesti tundmatu.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Õudusloo tegevuskohast on raske aru saada - mingites detailides meenutab see Eestit, ent peategelasel on šoti perekonnanimi (Touard). See Julius Touard on ootamatult päranduse läbi pururikkaks saanud eraklik vanapoiss, kes on omandanud isikliku mõisa koos pargiga. Ühel päeval saabub mõisa Touardi tädi koos noore ja ilusa tütrega, kellesse mees ära armub. Mõlema naise olemises ja käitumises on seejuures midagi veidrat...
Lugu mõjub kohati üsna raskepäraselt ja polnud eriti libe lugemine, ent kasvõi idee ja lõpupuändi eest väärib see minu meelest "4".
 
Teksti loeti eesti keeles