Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Terry Pratchett ·

Interesting Times

(romaan aastast 1994)

eesti keeles: «Huvitav aeg»
Tallinn «Varrak» 2004 (F-sari)

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
  • F-sari
Hinne
Hindajaid
9
3
1
0
0
Keskmine hinne
4.615
Arvustused (13)

"Et sa elaksid huvitavatel aegadel!" - see olla üks vana Hiina needus. Kettamaailmas kasutatakse seda needust Agatea Impeeriumis, Counterweihgt Continendil. Sealsamas, kust sarja esimeses raamatus tuli turist Kakslill pagasiga. Muidugi in Rincewind nüüd Kakslille kodumaal...

Ankh-Morpokisse lendab sõnumijtooja albatross ja nõuab Impeeriumisse Suurt Võlurit. Saadetakse Rincewind, kes muu... See Impeerium, kuhu õnnetu võlur satub, on üpris kentsakas. Ühest küljest oleks nagu tegu ülimalt tsiviliseeritud maailmaga - on tehnikat, mida Ankh-Morpokis pole. Palju on luuletamist, kunsti jne. Samalajal valitseb täielik, hmm, totalitaarne süsteem. On ka mässajaid, kes on innustust saand Kakslile reisiraamatust "Mida ma tegin oma viimasel puhkusel." Impeeriumis liigub ringi iidne legend, et kunagi tuleb Suur Võlur Punaarmee eesotsas ja kukutab vaenlase (millise?). Imperaatoril, kes ise vana ja väeti, on suurvisiir Hong. Klassikaline kurjam ja mõrtsuk, nagu ikka need esimesed ministrid on. Hong omab mässajate ridades spioone ja tema saatiski sõnumi Võluri järele. Hong tahab Imperaatori tappa ja süü Punaarmee kaela aajada.

Aga on ka Suur Müür, selle taga barbrarahvad ja loomulikult ka Hord, kes müürist läbi murrab ja Impeeriumit röövida tahab. Hordi eesotsas on barbar Genghis Cohen ja hirmus vägi koosneb kuuest barbari-ätist, keda kõrge vanuse tõttu keegi loomulikult ei karda. Asjata!

Ja on veel igasugu tegelasi - vana hea surm, mõned jumalad, kes kõike seda segadust korraldavad... Parimad kohad ongi seoses Hordiga, nendega kaasas olev endine õpetaja üritab vanamehi igati tsiviliseerida.

Hiina! Pratchett pilab nüüd Orienti nii kuis jaksab. Ilus see just ei ole, aga õnneks pole ka elu Ankh-Morpork`is teabmis etalon. Minu maitse jaoks Pratchett Lääne shovinistiks (a la Clancy) siiski veel ei muutu. Raamat on üsna poliitiline aga mitte väljakutsuvalt. Siin on vihjeid ja viiteid paljudele ajaloolistele ning geograafilistele seikadele. Tõeliselt vaimukas, leidlik ja fantaasiarikas tekst. On ka tegelt üsna traagilisi kohti, millised eriti lõpupoole selle raamatu "viie" vääriliseks tegid.
Teksti loeti inglise keeles

Järjekordne keskmisest mõnevõrra paremini õnnestunud Kettamaaima lugu. Igastahes on Hiinlaste pilamine Pratchettil märksa paremini välja kukkunud kui austraallaste kallal ilkumine hilisemas romaanis "The Last Continent".

Kõikvõimalikest andekatest leidustest oli peale kuueliikmelise barbarite "hordi" head veel "Hiinas" elutsev liblikaliik - Quantum Weather Butterfly. Teate kyll, need kelle tiivalehvituse peale nädal hiljem teiselpool maakera orkaanid tekivad. Ja kohalikud äpud-vabadusvõitlejad oma vahvate poliitiliste loosungitega ("May Silghtly Unpleasant Things Please Happen To Our Enemies") olid kah päris muhedad.

Mis pisut ära kippus vajuma oli raamatu lõpp. Traagika traagikaks, õnneks seda tegelikult eriti ei olnudki. Kyll aga jäi pisut lamedaks see kynka seest välja marssivate savisõdurite skeem. See selleks. Alla viie miinuse see hinnet ei tõmba.

Teksti loeti inglise keeles

Jälle Rincewind! Kui kaua võib surnud koera peksta?!? Kui esimeses kahes raamtus oli R. tõsiselt lahe tegelane, siis nüüd võib intelligentsem lugeja ette ennustada kõik sündmused ja kolmveerand teksti mitme lehekülje peale ette. Hiina parodiseerimine oli lahe, ebapratchettlikult meeldiv oli ka Austraalias toimuv lõpp.
Teksti loeti inglise keeles

Minu arvates üks parimatest Pratchetti lugudest. Iseenesest on natuke kurb, et ta konkreetsete maade/keelte/kultuuride pilamisega tegelema on hakanud, varem ikka mõtles ise uusi kohti/kultuure/tegelasi välja, kuid tulemus pole üldse halb. Huvitav, miks Pratchettil nii kaua aega läks Kakslillest kirjutamisega?
Teksti loeti inglise keeles

Ei saanud täpselt aru, mis raamatul viga, kuid see osa tundus veelgi hullem olevat, kui "Härrasrahvas". Nii "vanadekodu", kui ka Punaarmee tegelased olid väga mannetult välja joonistatud ja ilma igasuguse isikliku omapärata, v.a. ehk Cohen. Isegi Nähtamatus Ülikoolis toimuv (mida oli väga vähe) oli huvitavam, sest tegelastel oli rohkem värvi.
Pratchettile tavapäraselt leidus muidugi ka mõningaid roppnaljakaid kohti. Üks parimaid minu meelest oli: Võlurid vaatavad seina peale lömmilennanud kängurut, mis oli teleporteeritud valesti Austraaliast ja siis kommenteerivad: "Mander XXXX peab ikka rikas paik olema. Näe kui suured rotid seal elavad"
NB! Ei pilata mitte ainult Hiinat: samuraidel, ninjadel ja sumo-maadlejatel ei ole Hiinaga mitte mingisugust seost.
Teksti loeti eesti keeles

Minu arvates parim "Kettamaailma"-romaan pärast "Väikesi jumalaid" . Samasugune kergelt must-valge vabaduse-orjuse vastandamine, mis Pratchetti teosed huvitaval kombel paremaks muudab. Hiinlaste mõnitamine ei häirinud, ehkki nende iidne kultuur mõistagi austust väärib... Ütleme nii, et siin olid toodud välja selle kultuuri negatiivsed või õhtumaalastele lihtsalt grotesktsetena tunduvad omadused ja nendega sai palju nalja. Lugedes tekkis kerge paralleel Spinradi juttudega "Kuldhordi viimane lahinguhüüd" ja "Hiire aasta" . Huvitav fakt-veidi aega pärast seda, kui olin lugenud vastavat stseeni, nägin telekanaleid klõpsides juhtumisi sumomaadlusmatši ja hakkasin naerma. Nähtavasti ei suuda ma mainitud fenomeni enam tükk aega tõsiselt suhtuda, nii et järelikult on Pratchetti romaan mulle suurt mõju avaldanud.
Teksti loeti eesti keeles

Selle raamatu sain raamatukogust täiesti kogemata-kui poleks olnud vaja nii väga Shakespeare Hamletit, poleks ka seda saand, kuna polnd seda kindlat raamatukogu enam ammu kylastand ja arvatavasti poleks ka peagi plaanis olnd(kusjuures nyyd on, sest avastasin sealt yhe kaua otsitud kogumiku esimese osa, mida seekord siiski ei laenutand)aga vedas. Eks vist oli saatuse käsi mängus. :P Enda lugemise kohta selle raamatu juures ytleks, et algul ei saand vedama-lõpus ei saand pidama(kui täitsa viimaste lehekülgede kohta nii vast öelda ei saaks, kuna need said kiiruga enne kooli läbi loetud, et ikka bussi peale jõuaks :D ). Alguses võtsin raamatut vastu kui ime-syvenesin vast rohkem kui tavaliselt iga nalja peale rohkem irvitades kui oleks...ytleme-normaalne.

Eks see punaarmee oli ainuke võimalus päästa 7 liikmeline vanadekogu..vabandust-hord. Teadagi ju, et pratchet tundub õnnelikke lõppe armastavat. No, tema stiilis õnnelikke lõpp. Eks Rincewind ole yks nämmutatud tegelane kyll, kuid imo saab meest ikka veel kasutada. Kui Pratchett talle paar kartulit annab siis vast ei läe ta veel puhkusele. ;)Siiski kaks kysimust jäi. Et mis see Hex siis lõppkokkuvõttes oli? Mingi imelik asjandus, mis mingis mõttes "elab"? Ning kuidas Pagas oma vägitykiga hakkama sai? Kuid see nõuaks vast paremaid teadmisi Pagasite tegemises nende kommetes ja elus. Ehk siis kysimus, millele kunagi vastust ei saa...

Teksti loeti eesti keeles

Raamatu tulemust me veel vaatame. Aga mul pole teist kohta, kus röögatada. (Esialgne hinne on tinglik, sest Pratchett pole seda tõlget ära teeninud.)

Viskan mina seliti, et hea lõõgastuse abil peavalust vabaneda. Ja mida ma näen? Lk.8 kirjeldatakse tormiliblikat:

"..tema tiibadel on kyllaltki huvipakkuvad mandlikoogi karva mustrid."

Liblikas. Torm. Ilmaennustamine. Fraktalid. Mandelbrot. Ei tule tuttav ette?

Mitte muhvigi. Ei vähimatki mõistusliku elu märki tõlkija tuhmides, laiaks astutud amööbi intellekti väljendavates silmades. Täielik mandlikook.

Teen Avo Reinvaldi kehast lahutatud pea eest kasti õlut välja.
------------------------------

Pakkumine on jõus ka pärast raamatu lõpetamist. Lugemise käigus ei läinud tõlge teps mitte paremaks.

Raamat ise polnudki kõige hullem, ehkki vahepeal kippus liiga segaseks. Austraalia iseloomustus oli päris tore. Jään ootama romaani suurtest rottidest.

P.S. Vesiir ikkagi. Mitte visiir. See käib kiivri kylge, erinevalt vesiirist, mis käib keisri või sultani vms kylge.

Teksti loeti eesti keeles

Üle päris pika aja korralik Kettamaailma lugu, mis Pratchetti parimatele juttudele omaselt suutis vahepeal väga naerma ajada. Siiski jääb ta minu meelest veidi alla "Fantastilisele valgusele" ja veel mõnele varasemale tükile. Hiina pilamine oli muhe, aga vahepeal kiskus veidi üksluiseks. Samas ei saagi eeldada, et sellise kirjandusliku viljakusega autor nagu Pratchett suudaks iga kord täiesti värske huumoriga üllatada. Kõrgeim hinne jääb saamata, soovitada julgeksin aga küll.
Teksti loeti eesti keeles

Tjah, hoides end aastakese ja natuke enam Pratchetiist eemal (hmh, ka seesinane teos langeb sellesse eelajalukku), siis tleb välja, et on nauditav ja enamgi veel (fraas laenatud ja parafraseeritud H. Lehiste postuumselt avaldet antoloogiast "Valitud kaebusi."). Kui mitte muud, siis on Terry suutnud mäekõrguselt üle keskmise Lääne kultuuri inimese sisse elada väheke kürvalisematesse kultuuridesse. Paraku - ilma taotluseta neid mõista, jah - aru tema saab, ent liikumapanevatest mehhanismidest temal on pehmelt öeldes olematu aim ja hoomahtus. Ent hoolimata ja enamgi veel - lugu on hää, lugu on olemas ja lugu on kirja pandud. Olgu, Rincewind on ebasaamatum kui kunagi varem, aga ikka juhtub - ka parimatel meis tuleb helgeid päevi ette. Miks ma seda raamatut, mis on tegelikult "Discworld"`i sarja kõva keskmine kiidan? Ikka selle pärast, et Pratchett on tabanud mingit ida hingekeelt ja selle najal loo üles ehitanud. Lugu küll kipub oma telje ümbert aeg-ajalt eemaldume, ent siis kisuvad äärmiselt venivad (siidist??) traagelniidid sündmused nälle loo keskmesse tagasi. Imede ime - suudabki Terry kogu loo koos hoida ja ka rahuldavalt ära lõpetada. Selle poolest täiesti aktsepteeritav ja isegi hää lugu. Lugu on hea nii maakeeli, ehkki originaalis on tema veel etem. Sestap hinde kõrgeim määr ja patutunnistus, et päris kindlasti võtan ma ka tuleviku (ehk isegi lähedases) Pratchetti raamatuid oma käte vahele ja tõstan silme ette.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
x
Kristjan Rätsep
15.09.1983
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustused:

Hoolimata ülivõrdes kiidusõnadest hakkasin seda romaani lugema üsna madalate ootustega - "ulmekriminull korporatiivsest maailmast ja telepaatidest" kõlas surmigavalt. Kriminullid mulle üldiselt ei meeldi ja ka käesolevas romaanis pühendati suurt tähelepanu mõrvajuurdlusele, mille detailidesse lugeja justkui põnevusega süüvima peaks... aga milleks? Tappis üks rikkur teise ära, kumbki polnud tegelasena sümpaatne - miks ma peaksin lugejana hoolima sellest, kas ja kuidas see juhtum lahendatakse?
Samas autori stiil on värvikas ja põnev - näiteks tulevikurikkurite dekadentlike meelelahutuste ja telepaatide omavahelise suhtluse kirjeldused või peategelast romaani lõpupoole haarav kummaline hullus. Või romaani mõistatuslik ja pahaendeline pealkiri, mille tegelik tähendus avaneb lugejale alles päris lõpus. Samas pean ma psühhoanalüüsi sissetoomist selgelt miinuseks ja kogu sellest freudismist arvan ma umbes samamoodi nagu John W. Campbell. 
Kokkuvõttes üsna vastuolulisi tundeid tekitav romaan, mida otsustasin kokkuvõttes hinnata "3+"-iga.
Teksti loeti eesti keeles

Lugu tellimustööna vanasse mõisahoonesse sissemurdvast raamatuvargast on küll enam-vähem normaalselt kirja pandud, ent midagi huvitavat selles loos minu jaoks polnud. 
Teksti loeti eesti keeles

Salapärane õhustik ja loodud lähituleviku-maailm on päris hästi välja kukkunud. Miinuseks võiks pidada vast teatavat lõpetamatust - lugu katkeb suvalises kohas ja tundub, nagu see oleks osa millestki suuremast. 
Teksti loeti eesti keeles

Loo idee on vanamoodne (teadlaste tehtav katse ja selle eetilised tagajärjed), ent kirjeldatud tehnoloogia on moodne ja autor ka ei moraliseeri eriti. Minu meelest täitsa korralik lugu.
Teksti loeti eesti keeles

Tuleviku-Eestis toimuv natuke "Blade Runneri" moodi lugu ehk siis peategelased kütivad ülekäte läinud androide, täpsemalt on loo keskmes perverdist omaniku vastu mässu tõstnud seksiandroid. Vahepeal põikab tegevus ka Lätisse (Eesti-Läti piiril paikneb piirikontroll ja Võnnus ehk Cesises tegutsevad islamivõitlejad). Natuke on paralleele ka autori antoloogias "Eesti nõid" ilmunud looga "Valvur".
Hindeks kokku "4-".
Teksti loeti eesti keeles

Lugu algab tänapäeva Eestis toimuva linnafantaasiana, ent läheb siis üle hoogsaks dimensioonidevaheliseks rännakuks. Minu meelest jäi see lugu kuidagi pealispindseks, mistõttu "rahuldavast" kõrgemat hinnet ma sellele panna ei suuda.
Teksti loeti eesti keeles

Täitsa sümpaatne tänapäeva Tartu teemaline linnafantaasia, mis ilmselt kõnetab paremini neid lugejaid, kellele see linn põhjalikult tuttav on.
Teksti loeti eesti keeles

Autorinime ja pealkirja järgi oleksin eeldanud Conani-laadis fantaasialugu, ent sedapuhku on tegu hoopis vanamoodsa pulpiliku kosmoseooperiga, mis on omas vormis hästi teostatud. Meenutas muuhulgas natuke Jekmovi loomingut.
Teksti loeti eesti keeles

Tänapäeva Jaapanis peab üks maffiajõuiguga ühinev noormees enda sobilikkuse tõestamiseks ühe kasutu bürokraadi ära tapma. Ülesanne osutub oodatust keerulisemaks ja sekkuvad tumedad jõud...
Teksti loeti eesti keeles

16. sajandi Jaapanis toimuva tegevusega poeetiline ja melanhoolne fantaasialugu, milles on oluline roll traditsioonilisel Jaapani teetseremoonial. Melanhoolsed ulmelood pole päris minu lemmikteema, ent omas laadis kahtlemata hästiteostatud lugu.
Teksti loeti eesti keeles
1.2026

Poola ulmekirjaniku aurupunk-tellise ingliskeelne tõlge ilmus eelmisel aastal. Autot on teost ise nimetanud "tõlkimatuks", sest see sisaldab muuhulgas arhailise vene keelega segatud arhailist poola keelt, grammatilisi eksperimente ja neologisme. Romaani tõlkimine oli ilmselgelt raskeks ülesandeks Ursula Philippsile, kes on lisanud köite lõppu artikli, milles ta selgitab tõlke erinevusi originaalist ja enda tehtud valikuid sõnade ning mõtete edasiandmisel.
"Jää" tegevusmaailma lahknevuspunktiks meie ajaloost on 1908. aasta Tunguusi katastroof, mille tagajärjel on hakanud Siberis levima mõistuslikud tulnukpäritolu jääkamakad (Philippsi tõlkes kasutatakse nende kohta saksapärast sõna gleissen, algupärandis oli selleks sõnaks lute). Gleissenid muudavad maist füüsikat ja keemiat, muuhulgas tekivad uued väärtuslikud metallid külmraud ja tungetitum. Lisaks muutub gleissenite poolt hõivatud aladel kolmevalentne matemaatiline loogika kahevalentseks ja "külmub" ühiskondlik ning poliitiline korraldus - Esimest maailmasõda ei toimu ja tsaariimpeerium jääb püsima.
Romaani tegevus algab Varssavis 1924. aasta suvel. Varssavi kuulub endiselt Vene impeeriumi koosseisu ja tänu gleissenitele on ilmastikuolud talvised. Peategelaseks on kaardimängusõltlasest matemaatikatudeng Benedykt Gieroslawski, kelle ukse taha ilmuvad ühel hetkel tsaarivalitsuse Talveministeeriumi ametnikud. Nendeni on jõudnud info, et Gieroslawski Siberisse asumisele saadetud isa on seal avastanud viisi gleissenitega suhtlemiseks ja nad soovivad, et poeg ta üles otsiks. Gieroslawski asubki Siberi Ekspressiga teele Irkutski poole. Tegevusse sekkuvad erinevad jõud, kellest mõne eesmärgiks on gleissenite säilitamine, teistel aga üleüldine sula. Tegelaste hulgas on ka erinevad ajaloolised isikud - Nikola Tesla on leiutanud seadme gleissenite sulatamiseks, Grigori Rasputin on muutnud jääkummardamise oma ususekti ideoloogiaks, Jozef Pilsudski juhib Siberis Jaapani toetatud Poola partisane ehk japontšikuid... Ja Nikolai Fjodorovi jüngrid otsivad gleissenitest vastust surnute elluäratamise ideele.
"Jää" on põnevate ideedega ja mastaapne, ent kohati veniv ning raskepärane romaan, ehkki selle süžee on iseenesest seikluslik. Minu meelest oli siin igasuguseid arutlusi ja muud loba natuke liiga palju, aga täiesti võimalik, et tõlkes läks palju kaduma. Ühe huvitava grammatilise eksperimendina tuleb mainida loo vormi - kui see algab minavormis, siis mingil hetkel jõuab Gieroslawski oma filosoofiliste mõtiskluste käigus arusaamisele, et teda polegi tegelikult olemas, misjärel lugu jätkub mingis veidras umbisikulises vormis (/../open the window/../). Palju on venekeelseid sõnu, algupärandis oli neid veel rohkem, aga Philipps on osad neist ära tõlkinud ja kõik need seletatakse lahti romaanile lisatud väikeses sõnastikus. Rohkelt on arutelusid matemaatilise loogika, ajaloo ja religiooni teemal ning viinavõtmise saatel filosofeerimine meenutab natuke vene kirjandust - eks toimub "Jää" tegevuski valdavalt Venemaal ja paljud selle tegelastest on venelased. 
Teksti loeti inglise keeles

Romaani tegevus toimub paralleelmaailmas, mis on muus osas nagu meie oma, aga selles toimib maagia, mida õpetatakse akadeemilise distsipliinina ülikoolides. Tegevusajaks on 1980-ndad aastad ja peategelaseks ameeriklannast (lõpupoole antakse mõista, et sarnaselt autorile hiina päritolu) Cambridge'i analüütilise maagia doktorant Alice Law. Alice'i juhendaja, keerulise ja üsna sandi iseloomuga professor Jacob Grimes on hiljuti koledas õnnetuses surma saanud ning kuna Alice vajab juhendaja abi kraadi kaitsmisel, otsustab ta juhendajale põrgusse järele minna. Põrguretkel liitub Alice'iga kaasdoktorant Peter Murdoch, kellega tal on samuti üsna keerulised suhted...
"Katabaasi" on võrreldud Susanna Clarke'i "Piranesiga" ja põhjus selleks on arusaadav - mõlemates raamatutes on juttu akadeemilisest maailmast ning selle varjukülgedest. Kuangi romaanis jääb sellest ülikoolielust ikka väga masendav mulje. Enamiku romaanist võtavadki enda alla rännakud hallilt masendavatel põrgumaastikul ja Alice'i sisekaemused ning hingepiinad (seejuures romaani pealkirjaks olevat sõna ei mainita tekstis kordagi). Väga see paks romaan mind kaasa haarata ei suutnud, ehkki olen akadeemilise valdkonnaga elus mõnevõrra kokku puutunud ja peategelaste mõtted ning probleemid olid mulle kohati mõnevõrra tuttavad. Hindeks "3+".
Teksti loeti eesti keeles

Zoltan Istvan on USA transhumanistliku ideoloogia aktivist, kes on muuhulgas ka vastava partei esindajana riigi presidendiks kandideerinud, sõites kampaania käigus ringi surnukirstu meenutava bussiga, mille eesmärgiks oli juhtida valijate tähelepanu inimeste vältimatule surelikkusele ja inimelu pikendavate tehnoloogiate väljatöötamise vajadusele. 
17. sajandi Prantsuse filosoofi Blaise Pascali loodud mõttemäng on tuntud "Pascali kihlveona" ja tähendab sisuliselt seda, et parem on olla usklik kui ateist, sest juhul, kui jumal on olemas, ootab sind hauataguses elus paradiis, kui aga jumalat pole, pole sa samuti eriti midagi kaotanud. Istvan on selle käesolevas romaanis edasi arendanud "transhumanistlikuks kihlveoks" - hauatagune elu võib ju olemas olla, aga kasulikum on ikkagi panustada füüsilisse surematusse selles maailmas, sest see on kindlam valik. 
Romaani tegevus algab lähituleviku USA-s, mida räsivad jätkuv majandussurutis (ilmselt kirjutamisaja mõjud) ja vastasseis kristlike fundamentalistide ning transhumanistide vahel. Protagonist Jethro Knights õpib ülikoolis filosoofiat ja alustab hiljem koos mõttekaaslastega võitlust kristlike fundamentalistide ning järjest enam nende selja taga seisva USA valitsuse vastu, et vabaneda transhumanistlikele teadusuuringutele seatud piirangutest. Teiste olulisemate tegelaste seast võib mainida Knightsi armastatut Zoe Bachi ja antagonistist mõjuvõimsat usujuhti reverend Belinasi. Knightsi loodud filosoofia kannab nime teleoloogiline egotsentriline funktsionalism ja selles on Asimovi kolme robootikaseaduse eeskujul loodud kolm transhumanismi seadust: 1) transhumanist peab üle kõige kaitsma oma eksistentsi; 2) transhumanist peab püüdma saavutada kõikvõimsust, minnes sellega nii kaugele kui võimalik, kuni see pole vastuolus esimese seadusega; 3) transhumanist peab kaitsma väärtust universumis, kuni see pole vastuolus esimese ega teise seadusega.
Romaan algab ja kulgeb esialgu pigem poliitilise põnevikuna, ulmeline tehnoloogia tuleb mängu lõpupoole. Visioon Knightsist, kes Transhumania-nimelise ujuva linnriigi diktaatorina kogu maailma sõjalaevastike vastu sõda peab, toob meelde 20. sajandi alguse ulmelood kõiksugu "hulludest teadlastest" (nt Tolstoi "Insener Garini hüperboloid"). Teatud paralleelid tekkisid mul ka Veskimehe "Kuu ordu" tsükliga - mõlemal juhul luuakse mingi eesmärgi nimel ülejäänud inimkonnale vastanduv uus ühiskond - Veskimehel edendab Kuul paiknev Kuu ordu kosmosehõivamist, Istvanil ookeanidel seilav Transhumania surematuse-uuringuid. Paremlibertaarne ideoloogia kumab romaanist ülepea läbi ja selle eest on autorit ka kõvasti kritiseeritud - Knights tundub kohati psühhopaadina, kes mõtleb vaid isikliku surematuse peale, ei hooli grammigi võrra vaestest või saamatutest inimestest ja hävitab sõjategevuses süstemaatiliselt ja sihilikult inimkonna kultuuripärandit. See teatud antihumanistlik joon ei pruugi ilmselgelt paljudele lugejatele meeldida, ehkki lõpuosa helges tulevikunägemuses tõmmatakse sellega mõnevõrra tagasi.
Kokkuvõtteks: on filosoofiat, poliitikat, tehnoloogiat ja märulit. Päris maksimumhinnet ma romaanile anda ei suuda, peamiselt seetõttu, et isegi mulle tundus peakangelase mõttemaailm kuidagi kummaline ja raskesti samastutav. Aga omapärane lugemine igatahes. 
Teksti loeti inglise keeles

Lugu tugineb tänapäevalgi populaarse vene filosoofi Nikolai Fjodorovi hüpoteesidele kunagi surnud inimeste elluäratamisest kauges tulevikus. Enamik loost keskendub minategelase mõtetele ja emotsioonidele, otsest tegevust on siin vähe. Loo lõppedes turgatas, et mõne teise autori jaoks võiks tegu olla esimese peatükiga romaanist.
Teksti loeti eesti keeles

Lugu, mis kujutab endast 20. sajandi alguse Viljandimaal tegutseva rootslasest arsti minajutustust, lummab just oma ideerohkusega - kui algul näib olevat tegu puhtal kujul üleloomuliku looga, siis mingil hetkel tuleb sisse ka tugev teaduslik-fantastiline element. Just see pöörane ideerohkus kahekümne viie lehekülje pikkuses tekstis määrabki minu jaoks loo hinde.
Teksti loeti eesti keeles

Päris põnev lugu mehest, kellel on võime noort inimest nähes täpselt ette kujutada, milline too vanast peast välja näeb. Ajapikku hakkavad selle võimega seotud probleemid tema jaoks süvenema...
Antoloogias "Kuumad allikad" ilmunud lugude keelekasutust pole moodsamaks toimetatud, aga käesolevas loos tundub ühes kohas, et seda oleks ehk siiski vaja olnud - nimelt sõna "karm" "vingugaasi" tähenduses, mis oli vähemalt mulle täiesti tundmatu.
Teksti loeti eesti keeles

Õudusloo tegevuskohast on raske aru saada - mingites detailides meenutab see Eestit, ent peategelasel on šoti perekonnanimi (Touard). See Julius Touard on ootamatult päranduse läbi pururikkaks saanud eraklik vanapoiss, kes on omandanud isikliku mõisa koos pargiga. Ühel päeval saabub mõisa Touardi tädi koos noore ja ilusa tütrega, kellesse mees ära armub. Mõlema naise olemises ja käitumises on seejuures midagi veidrat...
Lugu mõjub kohati üsna raskepäraselt ja polnud eriti libe lugemine, ent kasvõi idee ja lõpupuändi eest väärib see minu meelest "4".
 
Teksti loeti eesti keeles