Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Gene Wolfe ·

A Cabin on the Coast

(jutt aastast 1981)

ajakirjapublikatsioon: «The Magazine of Fantasy and Science Fiction» 1984; veebruar [esmatrükk inglise keeles]
♦   ♦   ♦

eesti keeles: «Majake rannal»
antoloogia «Pilet utoopiasse» 2007

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
6
5
2
0
0
Keskmine hinne
4.308
Arvustused (13)

Tähendab, ma võin olla peetusega või idioot, aga ma ei näe käesoleva reaalsuse raames võimaliku olevat, et Gene Wolfe`il Henn-Kaarel Hellatilt midagi õppida oleks! No ei anna lihtsalt võrrelda mutimullahunnikut majesteetliku kaljumäega!

Käesolev suurepärane jutt on selle poolest kummaline, et ilmus inglise keeles alles 1984. aastal. Esmailmumine oli aga saksakeelne, nimelt Goldmanni kirjastuse poolt välja antud ja Peter Wilferti koostatud raamatus «Zu den Sternen».

Jutt ise on võrratu ja traagiline!

On kuskil rannal üks suvemaja, kus veedavad aega noormees ja neiu. Armastavad ja kavatsevad abielluda. Noormehe isa on miski iiri päritolu demokraatide senaator, kelle poliitilise karjääri huvides tuleks igasugu skandaale vältida.

Ühel õhtul näeb noormees merel mitte kaugel purjelaeva. Kummaline. Järgmisel hommikul ärgates tüdrukut ta kõrval aga äkki lihtsalt ei ole. Otsib igalt poolt rannast jm. Lõpuks läheb meeleheites politseisse, need arvavad, et läks ujuma ja uppus. Noormees aga teab, et tüdruk kartis põhimõtteliselt vee lähedalegi minna.

Tagasi randa jõudnud, näeb ta jälle taamal laeva. Järsku teab ta, et tüdruk on seal ja juba ta ujubki laeva poole. Äkki on (ei mäleta kuidas) juba laeva tekil. Ühest kajutist leiab veidra väikest kasvu tegelase, kes pursib iiri mõjudega inglise keelt. Haldjate kuningas. Röövisid ära jah. Tagasi saamiseks peab sõlmima haldjatega lepingu, mille järgi annab ennast sajaks aastaks nende teenistusse. Tingimusel, et tüdruk magab vastutasuks jälle ilusti rannamajakeses ja midagi pole juhtunud (politseiskäiku jm). Noormees nõustub, haldjate kuningas tuleb ka vastu ja vähendab teenistusaega 20 aasta peale.

Järgneb üks lühike lõik, kuhu need 20 aastat on sisse mahutatud... Võimas lõik! Ning siis on mees vaba. Leiab ennast rannalt. Eemal majakeses peaks rahulikult magama tüdruk. On ju sama hommik.

Kuratlikult õel ja traagiline puänt aga selles seisneb, et ega päris kõik ikka sama pole!

Jõhker tekst.

PS. Arvustaja Kallas jätab mulje, et selle üsnagi eripärases vormis raamatu pealkiri on bibliograafiliselt ainuvõimalik tema toodud versioonis. Mina väidan vastupidist, et on vaieldav ja mõlemat pidi saab. Kõik. Rohkem oma aega elust sellele lapsikule teemale ei kuluta. On targematki teha.

Teksti loeti inglise keeles

Jutt põhineb nähtavasti iiri-keldi mütoloogial, et haldjad või härjapõlvlased varastavad enne pulmi mõrsjaid ja annavad need peigmehele tagasi, kui too teatavat laadi teeneid osutab. Antud juhul ei tee Wolfe muud, kui lihtsalt teostab selle legendi tänapäeva Ameerika olustikus. On majake rannal, kus noormees ja neiu vaevad abieluplaane, kui äkitselt on hommikul tüdruk kadunud ja taamal ookeanis hulbib miski purjelaevuke. Noormehe iiri veri ütleb, et ega see õige asi ei ole ja ujub laevale, et haldjatega sotid selgeks rääkida. Iseenesest üsna lihtne jutt ja sü˛ee tundub isegi kuidagi primitiivne. Wolfe’i kirjutamislaad on aga selline, mis ei luba juttu kuidagi alla „viie” hinnata. Ja ei oskagi näpuga näidata, et mis selle kirjutamislaadi juures nii erilist on… meistrid lihtsalt oskavad ka pealtnäha primitiivsete sü˛eedega suurepärased jutud kirjutada.

PS - eestikeelses tõlkes leprechaun võiks/peaks olema härjapõlvlane.

Teksti loeti inglise ja eesti keeles

Lugesin seda juttu kunagi kogumikust "Little people", mis koondas jutte kus olid tegevad härjapõlvlased, haldjad, kääbused, lilliputid ja muud allameetrimehed. Nüüd lugesin eesti keeles üle. Ei meeldinud esimesel korral, ei meeldinud nüüdki.

Wolfe loomulikult kirjutab hästi.

Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Alustaks bibliograafilise õiendusega, sest inglisekeelses kirjanduses levib vigu ja vääraid arusaamu ning esmaarvustaja nobedate näppude läbi on need leidnud tee ka eesti keeleruumi.

Jutt ilmus kõigepealt Peter Wilferti koostatud antoloogias «Tor zu den Sternen» (1981). Tegu polnud tavapärase raamatuga, vaid A4 formaadis luksusliku maiuspalaga kollektsionääridele. Antud üllitis oli kirjastuse Goldmann neljasajas ulmeraamat ja tähistas ka ühtlasi hiidkirjastuse ulmetoimetuse kahekümnendat tegevusaastat. Juubelialbumile kohaselt oli köites rohkelt värvitahvleid ilmkuulsate kunstnike ulmepiltidega ning paljude kuulsate ulmekirjanike tekstide esmatrükid või -tõlked. Sellest tulenevalt sisaldas köide siis ka paljude kuulsate anglo-ameerika autorite juttude esmatrükke (tõlked käsikirjast) ning oli seega aastaid ka mitmete juttude ainsaks ilmumiskohaks.

Gene Wolfe`i jutt oli üks selliseid maailma esmatrükke ja kandis saksa keeles pealkirja «Eine unheimliche Begegnung der dritten Art».

Jutt ise on hea, aga sedavõrd ekstaatilist vaimustust (nagu kaks esimest arvustajat) ei kogenud ma ei esmalugemisel originaalis, ei korduslugemisel eesti keeles. Põhiliseks etteheiteks oleks, et autor on ajanud jutu segasemaks, kui vajalik.

PS: Mulle üldiselt ei meeldi takkajärgi midagi arvustuses seletada, aga leprechaun pole kindlasti härjapõlvlane. Leprikoon võiks see tegelane eesti keeles olla, seda enam, et niimoodi on tõlgitud ka Charles C. O`Connelli jutu pealkiri antoloogias «Küla ilma meesteta: Iiri jutte» (««Loomingu» Raamatukogu» 1960; nr. 47).

Teksti loeti inglise ja eesti keeles

Suhteliselt tavalise käiguga haldjalugu, mille lõppu võib poole teksti pealt ette aimata. Muidugi peaks leprechaun olema härjapõlvlane.

Esmaarvustaja on oma arvustuse viimase paksus kirjas lõiguga minu arvates ületanud ühe teatud joone, millest viisakad inimesed kaugele hoiavad.

11.08.2007: Ma saan Arvi jutust niipalju aru, et kuna soome keeles on tõlkimata jäetud, siis on loogiline ka eesti keeles tõlkimata jätta - hoolimata meie vastupidisest traditsioonist, millele ta ise eelnevalt viitab. Ausalt öelda mind vähe huvitab, kuidas soome tõlkijad küsimusele lähenevad. Meil siin ei ole Soome, eks...

27.06.2012: "Leprikoon" on seejuures veel iseäranis värdjalik tõlge. Mis kuradima koon...? Koon on koeral, eksole. Sõnastik ütleb järgmist:

[Irish Gaelic luprachán, alteration of Middle Irish luchrupán, from Old Irish luchorpán : luchorp (lú-, small; see legwh- in Indo-European roots + corp, body from Latin corpus; see kwrep- in Indo-European roots) + -án, diminutive suff.]

Kui ta ei ole härjapõlvlane ega päkapikk, võib ta olla lihtsalt kääbus. Igatahes ei ole ta mingisugune leeprakoon.
Teksti loeti eesti keeles

Siinkohal tõlkeprobleemist.
1) Goblin on mõnikord härjapõlvlane (The Goblin Reservation=Härjapõlvlaste kaitseala)
2) Dwarf on kääbus, päkapikk, härjapõlvlane (Silvetil)
3) Leprechaun on härjapõlvlane
4) Brownie on koduhaldjas, härjapõlvlane
Seega vastab vähemalt neljale erinevale iiri müto-olendile üks eestikeelne sõna: härjapõlvlane.

Raamatus "Torupillid, haldjad ja hiiglased" on mütoloogilise olendi nimi kirjutatud häälduse järgi (näit. lk. 135 puuka=ülemeelik haldjas).

Soome keeles on üldjuhul püütud leida võõrkeelsele sõnale omatuletatud vaste, kuid brownie`d, leprechaun`id, hobbit`id jne on jäetud tõlkimata.

Järeldus: Leprechaun on üsna vastuvõetav lahendus. Jutule mõistagi hindeks viis, sest miks ma muidu selle antoloogiasse võtsin!
Teksti loeti inglise keeles

Miskipärast jättis see lugu mu täiesti külmaks. Jah, on küll traagiline ja puha, aga ei suutnud autor mind peategelas(te)le kaasa tundma panna. Aga moraal oli jutul küll: ära anna kergekäelisi lubadusi, kui sa ei tea, kuidas neid tõlgendatakse.
Hinne "neli" on kerge avansiga antud. Samas oleks "kolm" jälle ebaõiglaselt madal olnud... Eks ta seal kusagil vahepeal on.
Teksti loeti eesti keeles

Idee ja lõpp on muidugi head, kuid teostus jätab natuke soovida. On üks poiss ja on üks tüdruk, kes pesitsevad majakeses rannal. Nad olesklevad niisama, teevad täiskasvanute asja ja peavad pulmaplaane. Ühel hommikult aga on tüdruk kadunud. Uppunud? Ei saa olla, sest neiu kartis ju vett ja poleks üksinda ujuma läinud. Jääb ainult üks võimalus - ta on röövitud. Mind häiris ainult üks pisike asi - kuidagi liiga lihte ja sirgjooneline oli teekond lõpp-lahenduseni. Ei mingit kõhklust-kahtlust. Röövitud! Järelikult on mängus mingisuguste müütiliste olevuste kuri käsi. Muid võimalusi justkui ei eksisteeriks. Igatahes kui poleks seda vindiga lõppu, mis on küll igati etteaimatav, siis positiivset hinnet välja ei veaks. Praegu aga nõrk neli
Teksti loeti eesti keeles

Kas olen ise loll või kõik eelarvustajad liiga targad, kuid lõpupuäntiga jäin jänni. Ei saanud täpselt aru, mispärast "reaalsuse väike erinevus" tingitud oli ja mismoodi see täpselt väljendus. Võimalik, et seose leiab kusagilt iiri mütoloogiast....
Teksti loeti eesti keeles
x
Kristjan Rätsep
15.09.1983
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustused:

Hoolimata ülivõrdes kiidusõnadest hakkasin seda romaani lugema üsna madalate ootustega - "ulmekriminull korporatiivsest maailmast ja telepaatidest" kõlas surmigavalt. Kriminullid mulle üldiselt ei meeldi ja ka käesolevas romaanis pühendati suurt tähelepanu mõrvajuurdlusele, mille detailidesse lugeja justkui põnevusega süüvima peaks... aga milleks? Tappis üks rikkur teise ära, kumbki polnud tegelasena sümpaatne - miks ma peaksin lugejana hoolima sellest, kas ja kuidas see juhtum lahendatakse?
Samas autori stiil on värvikas ja põnev - näiteks tulevikurikkurite dekadentlike meelelahutuste ja telepaatide omavahelise suhtluse kirjeldused või peategelast romaani lõpupoole haarav kummaline hullus. Või romaani mõistatuslik ja pahaendeline pealkiri, mille tegelik tähendus avaneb lugejale alles päris lõpus. Samas pean ma psühhoanalüüsi sissetoomist selgelt miinuseks ja kogu sellest freudismist arvan ma umbes samamoodi nagu John W. Campbell. 
Kokkuvõttes üsna vastuolulisi tundeid tekitav romaan, mida otsustasin kokkuvõttes hinnata "3+"-iga.
Teksti loeti eesti keeles

Lugu tellimustööna vanasse mõisahoonesse sissemurdvast raamatuvargast on küll enam-vähem normaalselt kirja pandud, ent midagi huvitavat selles loos minu jaoks polnud. 
Teksti loeti eesti keeles

Salapärane õhustik ja loodud lähituleviku-maailm on päris hästi välja kukkunud. Miinuseks võiks pidada vast teatavat lõpetamatust - lugu katkeb suvalises kohas ja tundub, nagu see oleks osa millestki suuremast. 
Teksti loeti eesti keeles

Loo idee on vanamoodne (teadlaste tehtav katse ja selle eetilised tagajärjed), ent kirjeldatud tehnoloogia on moodne ja autor ka ei moraliseeri eriti. Minu meelest täitsa korralik lugu.
Teksti loeti eesti keeles

Tuleviku-Eestis toimuv natuke "Blade Runneri" moodi lugu ehk siis peategelased kütivad ülekäte läinud androide, täpsemalt on loo keskmes perverdist omaniku vastu mässu tõstnud seksiandroid. Vahepeal põikab tegevus ka Lätisse (Eesti-Läti piiril paikneb piirikontroll ja Võnnus ehk Cesises tegutsevad islamivõitlejad). Natuke on paralleele ka autori antoloogias "Eesti nõid" ilmunud looga "Valvur".
Hindeks kokku "4-".
Teksti loeti eesti keeles

Lugu algab tänapäeva Eestis toimuva linnafantaasiana, ent läheb siis üle hoogsaks dimensioonidevaheliseks rännakuks. Minu meelest jäi see lugu kuidagi pealispindseks, mistõttu "rahuldavast" kõrgemat hinnet ma sellele panna ei suuda.
Teksti loeti eesti keeles

Täitsa sümpaatne tänapäeva Tartu teemaline linnafantaasia, mis ilmselt kõnetab paremini neid lugejaid, kellele see linn põhjalikult tuttav on.
Teksti loeti eesti keeles

Autorinime ja pealkirja järgi oleksin eeldanud Conani-laadis fantaasialugu, ent sedapuhku on tegu hoopis vanamoodsa pulpiliku kosmoseooperiga, mis on omas vormis hästi teostatud. Meenutas muuhulgas natuke Jekmovi loomingut.
Teksti loeti eesti keeles

Tänapäeva Jaapanis peab üks maffiajõuiguga ühinev noormees enda sobilikkuse tõestamiseks ühe kasutu bürokraadi ära tapma. Ülesanne osutub oodatust keerulisemaks ja sekkuvad tumedad jõud...
Teksti loeti eesti keeles

16. sajandi Jaapanis toimuva tegevusega poeetiline ja melanhoolne fantaasialugu, milles on oluline roll traditsioonilisel Jaapani teetseremoonial. Melanhoolsed ulmelood pole päris minu lemmikteema, ent omas laadis kahtlemata hästiteostatud lugu.
Teksti loeti eesti keeles
1.2026

Poola ulmekirjaniku aurupunk-tellise ingliskeelne tõlge ilmus eelmisel aastal. Autot on teost ise nimetanud "tõlkimatuks", sest see sisaldab muuhulgas arhailise vene keelega segatud arhailist poola keelt, grammatilisi eksperimente ja neologisme. Romaani tõlkimine oli ilmselgelt raskeks ülesandeks Ursula Philippsile, kes on lisanud köite lõppu artikli, milles ta selgitab tõlke erinevusi originaalist ja enda tehtud valikuid sõnade ning mõtete edasiandmisel.
"Jää" tegevusmaailma lahknevuspunktiks meie ajaloost on 1908. aasta Tunguusi katastroof, mille tagajärjel on hakanud Siberis levima mõistuslikud tulnukpäritolu jääkamakad (Philippsi tõlkes kasutatakse nende kohta saksapärast sõna gleissen, algupärandis oli selleks sõnaks lute). Gleissenid muudavad maist füüsikat ja keemiat, muuhulgas tekivad uued väärtuslikud metallid külmraud ja tungetitum. Lisaks muutub gleissenite poolt hõivatud aladel kolmevalentne matemaatiline loogika kahevalentseks ja "külmub" ühiskondlik ning poliitiline korraldus - Esimest maailmasõda ei toimu ja tsaariimpeerium jääb püsima.
Romaani tegevus algab Varssavis 1924. aasta suvel. Varssavi kuulub endiselt Vene impeeriumi koosseisu ja tänu gleissenitele on ilmastikuolud talvised. Peategelaseks on kaardimängusõltlasest matemaatikatudeng Benedykt Gieroslawski, kelle ukse taha ilmuvad ühel hetkel tsaarivalitsuse Talveministeeriumi ametnikud. Nendeni on jõudnud info, et Gieroslawski Siberisse asumisele saadetud isa on seal avastanud viisi gleissenitega suhtlemiseks ja nad soovivad, et poeg ta üles otsiks. Gieroslawski asubki Siberi Ekspressiga teele Irkutski poole. Tegevusse sekkuvad erinevad jõud, kellest mõne eesmärgiks on gleissenite säilitamine, teistel aga üleüldine sula. Tegelaste hulgas on ka erinevad ajaloolised isikud - Nikola Tesla on leiutanud seadme gleissenite sulatamiseks, Grigori Rasputin on muutnud jääkummardamise oma ususekti ideoloogiaks, Jozef Pilsudski juhib Siberis Jaapani toetatud Poola partisane ehk japontšikuid... Ja Nikolai Fjodorovi jüngrid otsivad gleissenitest vastust surnute elluäratamise ideele.
"Jää" on põnevate ideedega ja mastaapne, ent kohati veniv ning raskepärane romaan, ehkki selle süžee on iseenesest seikluslik. Minu meelest oli siin igasuguseid arutlusi ja muud loba natuke liiga palju, aga täiesti võimalik, et tõlkes läks palju kaduma. Ühe huvitava grammatilise eksperimendina tuleb mainida loo vormi - kui see algab minavormis, siis mingil hetkel jõuab Gieroslawski oma filosoofiliste mõtiskluste käigus arusaamisele, et teda polegi tegelikult olemas, misjärel lugu jätkub mingis veidras umbisikulises vormis (/../open the window/../). Palju on venekeelseid sõnu, algupärandis oli neid veel rohkem, aga Philipps on osad neist ära tõlkinud ja kõik need seletatakse lahti romaanile lisatud väikeses sõnastikus. Rohkelt on arutelusid matemaatilise loogika, ajaloo ja religiooni teemal ning viinavõtmise saatel filosofeerimine meenutab natuke vene kirjandust - eks toimub "Jää" tegevuski valdavalt Venemaal ja paljud selle tegelastest on venelased. 
Teksti loeti inglise keeles

Romaani tegevus toimub paralleelmaailmas, mis on muus osas nagu meie oma, aga selles toimib maagia, mida õpetatakse akadeemilise distsipliinina ülikoolides. Tegevusajaks on 1980-ndad aastad ja peategelaseks ameeriklannast (lõpupoole antakse mõista, et sarnaselt autorile hiina päritolu) Cambridge'i analüütilise maagia doktorant Alice Law. Alice'i juhendaja, keerulise ja üsna sandi iseloomuga professor Jacob Grimes on hiljuti koledas õnnetuses surma saanud ning kuna Alice vajab juhendaja abi kraadi kaitsmisel, otsustab ta juhendajale põrgusse järele minna. Põrguretkel liitub Alice'iga kaasdoktorant Peter Murdoch, kellega tal on samuti üsna keerulised suhted...
"Katabaasi" on võrreldud Susanna Clarke'i "Piranesiga" ja põhjus selleks on arusaadav - mõlemates raamatutes on juttu akadeemilisest maailmast ning selle varjukülgedest. Kuangi romaanis jääb sellest ülikoolielust ikka väga masendav mulje. Enamiku romaanist võtavadki enda alla rännakud hallilt masendavatel põrgumaastikul ja Alice'i sisekaemused ning hingepiinad (seejuures romaani pealkirjaks olevat sõna ei mainita tekstis kordagi). Väga see paks romaan mind kaasa haarata ei suutnud, ehkki olen akadeemilise valdkonnaga elus mõnevõrra kokku puutunud ja peategelaste mõtted ning probleemid olid mulle kohati mõnevõrra tuttavad. Hindeks "3+".
Teksti loeti eesti keeles

Zoltan Istvan on USA transhumanistliku ideoloogia aktivist, kes on muuhulgas ka vastava partei esindajana riigi presidendiks kandideerinud, sõites kampaania käigus ringi surnukirstu meenutava bussiga, mille eesmärgiks oli juhtida valijate tähelepanu inimeste vältimatule surelikkusele ja inimelu pikendavate tehnoloogiate väljatöötamise vajadusele. 
17. sajandi Prantsuse filosoofi Blaise Pascali loodud mõttemäng on tuntud "Pascali kihlveona" ja tähendab sisuliselt seda, et parem on olla usklik kui ateist, sest juhul, kui jumal on olemas, ootab sind hauataguses elus paradiis, kui aga jumalat pole, pole sa samuti eriti midagi kaotanud. Istvan on selle käesolevas romaanis edasi arendanud "transhumanistlikuks kihlveoks" - hauatagune elu võib ju olemas olla, aga kasulikum on ikkagi panustada füüsilisse surematusse selles maailmas, sest see on kindlam valik. 
Romaani tegevus algab lähituleviku USA-s, mida räsivad jätkuv majandussurutis (ilmselt kirjutamisaja mõjud) ja vastasseis kristlike fundamentalistide ning transhumanistide vahel. Protagonist Jethro Knights õpib ülikoolis filosoofiat ja alustab hiljem koos mõttekaaslastega võitlust kristlike fundamentalistide ning järjest enam nende selja taga seisva USA valitsuse vastu, et vabaneda transhumanistlikele teadusuuringutele seatud piirangutest. Teiste olulisemate tegelaste seast võib mainida Knightsi armastatut Zoe Bachi ja antagonistist mõjuvõimsat usujuhti reverend Belinasi. Knightsi loodud filosoofia kannab nime teleoloogiline egotsentriline funktsionalism ja selles on Asimovi kolme robootikaseaduse eeskujul loodud kolm transhumanismi seadust: 1) transhumanist peab üle kõige kaitsma oma eksistentsi; 2) transhumanist peab püüdma saavutada kõikvõimsust, minnes sellega nii kaugele kui võimalik, kuni see pole vastuolus esimese seadusega; 3) transhumanist peab kaitsma väärtust universumis, kuni see pole vastuolus esimese ega teise seadusega.
Romaan algab ja kulgeb esialgu pigem poliitilise põnevikuna, ulmeline tehnoloogia tuleb mängu lõpupoole. Visioon Knightsist, kes Transhumania-nimelise ujuva linnriigi diktaatorina kogu maailma sõjalaevastike vastu sõda peab, toob meelde 20. sajandi alguse ulmelood kõiksugu "hulludest teadlastest" (nt Tolstoi "Insener Garini hüperboloid"). Teatud paralleelid tekkisid mul ka Veskimehe "Kuu ordu" tsükliga - mõlemal juhul luuakse mingi eesmärgi nimel ülejäänud inimkonnale vastanduv uus ühiskond - Veskimehel edendab Kuul paiknev Kuu ordu kosmosehõivamist, Istvanil ookeanidel seilav Transhumania surematuse-uuringuid. Paremlibertaarne ideoloogia kumab romaanist ülepea läbi ja selle eest on autorit ka kõvasti kritiseeritud - Knights tundub kohati psühhopaadina, kes mõtleb vaid isikliku surematuse peale, ei hooli grammigi võrra vaestest või saamatutest inimestest ja hävitab sõjategevuses süstemaatiliselt ja sihilikult inimkonna kultuuripärandit. See teatud antihumanistlik joon ei pruugi ilmselgelt paljudele lugejatele meeldida, ehkki lõpuosa helges tulevikunägemuses tõmmatakse sellega mõnevõrra tagasi.
Kokkuvõtteks: on filosoofiat, poliitikat, tehnoloogiat ja märulit. Päris maksimumhinnet ma romaanile anda ei suuda, peamiselt seetõttu, et isegi mulle tundus peakangelase mõttemaailm kuidagi kummaline ja raskesti samastutav. Aga omapärane lugemine igatahes. 
Teksti loeti inglise keeles

Lugu tugineb tänapäevalgi populaarse vene filosoofi Nikolai Fjodorovi hüpoteesidele kunagi surnud inimeste elluäratamisest kauges tulevikus. Enamik loost keskendub minategelase mõtetele ja emotsioonidele, otsest tegevust on siin vähe. Loo lõppedes turgatas, et mõne teise autori jaoks võiks tegu olla esimese peatükiga romaanist.
Teksti loeti eesti keeles

Lugu, mis kujutab endast 20. sajandi alguse Viljandimaal tegutseva rootslasest arsti minajutustust, lummab just oma ideerohkusega - kui algul näib olevat tegu puhtal kujul üleloomuliku looga, siis mingil hetkel tuleb sisse ka tugev teaduslik-fantastiline element. Just see pöörane ideerohkus kahekümne viie lehekülje pikkuses tekstis määrabki minu jaoks loo hinde.
Teksti loeti eesti keeles

Päris põnev lugu mehest, kellel on võime noort inimest nähes täpselt ette kujutada, milline too vanast peast välja näeb. Ajapikku hakkavad selle võimega seotud probleemid tema jaoks süvenema...
Antoloogias "Kuumad allikad" ilmunud lugude keelekasutust pole moodsamaks toimetatud, aga käesolevas loos tundub ühes kohas, et seda oleks ehk siiski vaja olnud - nimelt sõna "karm" "vingugaasi" tähenduses, mis oli vähemalt mulle täiesti tundmatu.
Teksti loeti eesti keeles

Õudusloo tegevuskohast on raske aru saada - mingites detailides meenutab see Eestit, ent peategelasel on šoti perekonnanimi (Touard). See Julius Touard on ootamatult päranduse läbi pururikkaks saanud eraklik vanapoiss, kes on omandanud isikliku mõisa koos pargiga. Ühel päeval saabub mõisa Touardi tädi koos noore ja ilusa tütrega, kellesse mees ära armub. Mõlema naise olemises ja käitumises on seejuures midagi veidrat...
Lugu mõjub kohati üsna raskepäraselt ja polnud eriti libe lugemine, ent kasvõi idee ja lõpupuändi eest väärib see minu meelest "4".
 
Teksti loeti eesti keeles