Käesolev suurepärane jutt on selle poolest kummaline, et ilmus inglise keeles alles 1984. aastal. Esmailmumine oli aga saksakeelne, nimelt Goldmanni kirjastuse poolt välja antud ja Peter Wilferti koostatud raamatus «Zu den Sternen».
Jutt ise on võrratu ja traagiline!
On kuskil rannal üks suvemaja, kus veedavad aega noormees ja neiu. Armastavad ja kavatsevad abielluda. Noormehe isa on miski iiri päritolu demokraatide senaator, kelle poliitilise karjääri huvides tuleks igasugu skandaale vältida.
Ühel õhtul näeb noormees merel mitte kaugel purjelaeva. Kummaline. Järgmisel hommikul ärgates tüdrukut ta kõrval aga äkki lihtsalt ei ole. Otsib igalt poolt rannast jm. Lõpuks läheb meeleheites politseisse, need arvavad, et läks ujuma ja uppus. Noormees aga teab, et tüdruk kartis põhimõtteliselt vee lähedalegi minna.
Tagasi randa jõudnud, näeb ta jälle taamal laeva. Järsku teab ta, et tüdruk on seal ja juba ta ujubki laeva poole. Äkki on (ei mäleta kuidas) juba laeva tekil. Ühest kajutist leiab veidra väikest kasvu tegelase, kes pursib iiri mõjudega inglise keelt. Haldjate kuningas. Röövisid ära jah. Tagasi saamiseks peab sõlmima haldjatega lepingu, mille järgi annab ennast sajaks aastaks nende teenistusse. Tingimusel, et tüdruk magab vastutasuks jälle ilusti rannamajakeses ja midagi pole juhtunud (politseiskäiku jm). Noormees nõustub, haldjate kuningas tuleb ka vastu ja vähendab teenistusaega 20 aasta peale.
Järgneb üks lühike lõik, kuhu need 20 aastat on sisse mahutatud... Võimas lõik! Ning siis on mees vaba. Leiab ennast rannalt. Eemal majakeses peaks rahulikult magama tüdruk. On ju sama hommik.
Kuratlikult õel ja traagiline puänt aga selles seisneb, et ega päris kõik ikka sama pole!
Jõhker tekst.
PS. Arvustaja Kallas jätab mulje, et selle üsnagi eripärases vormis raamatu pealkiri on bibliograafiliselt ainuvõimalik tema toodud versioonis. Mina väidan vastupidist, et on vaieldav ja mõlemat pidi saab. Kõik. Rohkem oma aega elust sellele lapsikule teemale ei kuluta. On targematki teha.