Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Michael Moorcock ·

Elric of Melniboné

(romaan aastast 1972)

eesti keeles: «Elric Melnibonest»
Tartu «Fantaasia» 2000 (Maailma fantaasiakirjanduse tippteoseid)

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
15
3
3
1
0
Keskmine hinne
4.455
Arvustused (22)

Elrici sari on mõõga ja maagia varamusse kuuluv ja väga tõsimeelne. Vaadeldav romaan avab sündmuste loogilist kronoloogiat järgides sarja. Moorcock esitab Elrici saagat osana Musta Mõõga kroonikast. Melnibone riigis elab Lohesaare rahvas, kes on küll inimesetaolised, aga mitte inimesed. Melnibone valitses maailma kümme tuhat aastat ning juba viissada aastat enam mitte. Saareriigi pealinnaks on Imryrr, Uinuv linn.

Loo peakangelane, albiinost kuningas Elric, on Melnibone esimese nõidkeisri neljasaja kahekümnekaheksas otsene järeltulija. Nii mõnedki alamad peavad teda nõrgaks ja valitsejatroonile mittesobivaks, sest ta kaldub mõtisklustele ning üritab käituda eetiliselt. Elrici onupoeg Yyrkoon on üks sellistest ning leiab, et tema kõlbaks troonile hoopis paremini. Loole annab jumet Elrici sügav armastus viimase õe Cymorili vastu, nad kavatsevad pea abielluda. Inimeste rajatud noored kuningriigid ümbritsevad Melnibone saareriiki ning püüavad viimast hävitada. Romaan räägibki Melnibone kaitsmisest, Yyrkooni reetlikusest ning Elrici armastusest. Palju on ka maagiat- on ju Elric oma ajastu suurim maag. Loo lõpus saab üllas Elric endale legendaarse võlumõõga, musta Tormitooja. Teos saab hindeks 4 seepärast, et surmtõsiselt kirjutatud fantasy’t suudan ma harva tippteoseks pidada. Corumi ja Erekosë sarjad kuuluvad rohkem SF:sse ja ka meeldivad mulle rohkem.
Teksti loeti soome keeles

Algul oli nagu veidi kummaline lugeda - ikka ootaks midagi sihukest a la tolkieni või siis Andersoni no aga peale seda kohta kus Elric laseb inimliha serveerida tollele halvale tegelasele oli kõik ok ja mis ma oskangi muud üelda. Lühe ta ju oli aga õnneks lubatakse järge ka ning tsekkasin vähe infot Moorcocki kohta juurde ( sest järelsõna oli mannetu küll) - selgus , et tegu on päris mitmekülgse autoriga. Igatahes tellin paar koomiksiraamatut kus Michael Moorcocki nimi peal on.
Teksti loeti eesti keeles

Jeah, tuleks vist alustada sellest, et mängin vabadel õhtutel add-d. Noh, teate ju küll, kamp inimesi tuleb kokku ja hakatakse täringuid veeretama ja oma väljamõeldud tegelasi igasugustesse koobastesse ajama. Nagu me kõik teame tegeleb sellega ka vanameister Poul Anderson. Seega lugedes Andersoni mõtlen ma tahes või tahtmatult sellele, et ta on oma mängus väljamõeldud seiklused raamatusse kirjutanud. Samasugune mulje tekib ka Moorcocki teoseid lugedes, aga mul on tunne, et Elriku seiklused on hoopis küpsemad ja järgimõeldumad, kui murtud mõõga lood. Esiteks on Mooscock juba keeleliselt hulga loetavam. Teiseks on dialoogi tihedus ja mõtestatus hoopis sügavam kui Andersonil. Ma eelden muidugi seda, et lugemise teeb huvitavamaks just see, kuidas teda serveeritud on, ma ei räägi siinjuures sisust. Mis puudutab teemat, siis see on nagu ikka tüüpiline mõõga ja maagia seiklus. Kuigi ma vist polegi siiamaani lugenud fantasyt, kus peategelaseks oleks maag, ehk võlukunstiga tegelev isiksus. Sest just võlukunstist sai Elric omale väe mööka keerutada. Salapärased mõõgad, mis elavad omaenda elu ja allutavad oma kasutajaid endale, pole ju kah enam ei tea mis uudsus. Aga see, et mõõga kasutaja oma tarariistale vastu hakkab on huvitav ja omapärane. Kokkuvõttes oli see aeg, mil ma oma vaba aega selle teose lugemisega veetsin, äärmiselt kosutav ja ergastav. Jään huviga ootama "Valge hundi saatust".
Teksti loeti eesti keeles

See on nyyd liialt to~simeelne fantasy, et meeldida - ja kuigi maailm vo~ib ehk selline ollagi, ei ole selline mitte me oma ilm, ja seega tekib paratamatult vo~o~rastus taolise värdjalikkuse vastu. Teine suur puudus on teosel veel - liigselt on ta täis olukordi, kus lahendus tuleb nagu jumalikul juhatusel, mitte eelnevatest olukordadest lähtuvalt.

Peategelaseks on maag. Noh, oletame, et on. On ka Nortonil ja LeGuinil ja paljudel teistel. Maagi puhul on see suur häda, et lugejal on suhteliselt raske temaga samastada - kes meist poleks poisikesena mo~o~gavo~itlusi pidanud, aga kui paljud meist lapsena pilguga tuld syytasid vo~i mo~tetes pilvi juhtisid? Ja kuigi unistus lohest näib olevat mingi yldisem inimlik tunne, mis nii paljudes fantasyvalla teostes kajastumas, ja maagiastki oleme me unistanud, jääb peategelasest maag mulle ikka vo~o~raks, olendiks väljastpoolt meie maailma, kellega samastumiseks peab raamatu olema kirjutanud ikka mitu suurusjärku vägevam kirjanik. LeGuinil see Meremaa sarjaga peaaegu o~nnestus, ja Hambly on selles vallas suutnud luua usutavaima pildi - aga Moorcock lihtsalt jääb abituks.

Plusspoole pealt vo~iks kiita asja mo~tisklevat loomust ning loo tegelikku tuuma - et alati ei pea vastase vo~itmiseks teda lihtviisiliselt peeneks hakkima, nagu Conanil vo~i Leiberi sangaritel kombeks. Aga jah - ka selles vallas on fantasymaailm rikkalikult paremat lo~ikust andnud.

Teksti loeti eesti keeles

Elricu sarja esimene osa (vähemalt praegu, kuna autor on elus ja tal on iseäralik komme alustada lõpust ja lõpetada alguses :). Minu jaoks on Elricu lugudes kõige huvutavam peakangelane ise -- kirglik, aristokraatne ja täis vastuolusid; tahtejõuline ja enesekondel, kuid ometi sõltuv droogidest (oma kehva tervise pärast) ja deemonlikust mõõgast nimega Tormitooja. Millegipärast tundub see raamat mulle teistest pisut erinev. Verd ja traagikat on siingi, kuid ta on kuidagi optimistlikum; kohutav saatus, mis Elricut saadab, pole veel nii selgelt tajutav. Aga raamat pole selle tõttu sugugi kehvem. Soovitan soojalt.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Pole tüüpiline raamat peategelasega kes näeb kõike must-valgelt ja kuulutab ma olen hea ja võitlen headuse eest. Peategelane on maag, kelle tervis on väga nõrk. Ta on elus ainult tänu droogidele, ometi kui keha on hädine ei tähenda see seda et vaim on nõrk. Elricu on väga tugev maag vist oma aja üks tugevamaid.Ta teenib imeilusat kaose teemonit (Juba selle poolest eriline peategelane) ja erineb oma rassist selle poolest et ta on väga mõtisklev.

Raamat ise on üpriski tõsine ja juba sellepoolest on ta omamoodi.Siin pole jah veel teada milline ränk saatus Elricut ootab ja on tõonäoliselt sellega teistest tulevatest osadest positiivsema loomuga.

Palju on vaieldud selle üle kas Elric on kangelane või anti-kangelane. Paljud kipuksid teda pigem panema anti-kangelaseks. Aga minu vaatenurgast on ta kangelane kes on sündinud lihtsalt valesse rassi ,kes on julmust täis ja selle pärast ta ei sobi omade sekka. Elricu selline käitumine on ta ainus võimalus ise ellu jääda. Ta on ju ülesse kasvatatud kaose poole peal ja siis ta ise teenib kaost.Kuigi südames paistab on Elric korra poolel.Ütleme nii siis et Elric on kangelane kellel on lihtsalt väga suur vastutus oma rahva ees ja kellel on suured probleemid.

Järeldus: Elric pole anti-kangelane, vaid ta on kangelane kellel on tüüpilistest positiivsetest kangelastest suuremad probleemid. Anti-kangelane = ei, probleemidega kangelane = kindlasti.

Teksti loeti eesti keeles

Elric tuli, lõi suure hulga inimesi maha ning nägi muidu ka sünge ja mõjus välja. Mis selle asja mõte oli?
Teksti loeti eesti keeles

Igavene Võitleja Elric oma maailmavaluga on veidi süngevõitu tegelane tava-fantasy austajatele ja seetõttu on teda ka raskem tarbida. Ta on pigem ohver kui kangelane - mängukann saatuse kätes.

Elric püüab oma tegelikku loomust maha suruda, et näida hea valitseja suures osas väärastunud Draakonisaare ühiskonnale. Ega ta isegi päris normaalne pole: Ta tahab võtta oma nõbu endale naiseks ja teistegi arust pole selles midagi imelikku. Peale selle on ta veel ka albiino.
Kui paljud kangelased on suremas olles mõelnud, et nüüd lõpuks lõppeb see jama ja saab rahu? Ja kui teda tahetakse päästa vaidleb ta vastu, et tema küll kedagi appi ei tahtnud kutsuda ja mingu nad rahumeeli edasi.
Raamatu "lõbusaim" koht oli aga kohtumine maajumal Gromega. Hullunud Grome trampis jalgadega nagu väike laps ja nõudis oma laeva tagasi ning väitis, et tema ei tea midagi lepingust, et see laev kuulub ka tema vennale. (Tõesti loodan, et selliseid jumalaid ei saa kunagi eksisteerima.)

Kohati on aga kirjelduste peale kulutatud sõnade hulk ebaühtlane. Ilusat looduspilti antakse edasi rohkesõnaliselt, samas kui stseenidest, kus läheb madinaks libisetakse veidralt kiiresti üle. Näiteks kirjeldatakse, kuidas laevad teineteisele lähenevad, põkkuvad ja... paari lause pärast on lahing läbi. Nii et mõtle see lahing ise sinna vahele kui tahad.
Mõnes kohas olid aga lauseehitused vägagi imelikud. Taotletud arhailisus see ei saanud olla, sest siis oleks see pidanud olema järjepidevam. Autori, tõlkija või toimetaja süü? Aga vähemalt ühe etteheite saan ma adresseerida (keele)toimetusele: Viskas ikka tõesti üle, et ð ja þ asendatakse vastavalt sh ja zh-ga. Ega see ei ole netilehekülg, kus kõik ei näe tähtede õiget kuju, et need peaks mingite ebamääraste tähekombinatsioonidega ära vahetama.

Ja midagi, mida ma ise ei julge väita, aga tsiteerida küll.
Veiko Belials: "Kui mõnede autorite puhul heidetakse ette, et nad kirjutavad ühte ja sedasama teost, siis Moorcocki väärtus selles just seisnebki. Ta loob arvukalt sarju, kus korduvad samad tegelaskujud või ühe tegelase – Igavese Sõdalase – reinkarnatsioonid. Ja kuigi ka üksikult võttes on Moorcocki raamatud igati head, hakkab autori idee tõeliselt mängima alles siis, kui loetud Moorcocki saab juba meetriga mõõta."

Kokkuvõtteks: Ehkki sari pakatab dekadentsist on ta hea lugemisvara inimestele, kes ei põlga süngust ja tõsimeelsust. Elric on üks omanäolisemaid ja huvitavamaid (anti)kangelasi keda ma lugema olen juhtund.

Lisaks veel paar tsitaati Elricu sarjast, mis iseloomustvad meie peategelase mõttemaailma:
"Kuidas saab nende valust tekkida nii hunnitu ilu? Või ehk ongi kogu ilu loodud läbi valu? Kas see ongi nii inimeste kui melniboneelaste suure kunsti saladus?"
"Olen kaalunud tõendeid ja pean uskuma,et anarhia võidab. Näen maailmas vaid kaost"

Teksti loeti eesti keeles

Hakkasin seda raamatut lugema, kuna see olevat justkui üks fantasy tippteoseid ja klassikalisi tekste. Olen äärmiselt pettunud. Esiteks seesama mitteusutavus, millest ka Kalevipoeg rääkis. Elric on uppumas, ta on nõrk, raske sõjarüü seljas, ja siis pääseb, kuna merejumal ilmub ta juurde ja viib ta oma veealusesse lossi? Kui see oleks paroodia, siis oleks see ehk naljakas; kuid niimoodi tõsiselt mõelduna on see minu arvates jabur. Teiseks, Melniboned kutsutakse Draakonisaareks, aga draakonitest on juttu vaid paaril korral möödaminnes ning üldiselt on neist teada vaid seda, et nad on väsinud eelmisest suurest lahingust ja magavad koobastes. Kolmandaks, selle asemel, et raamat lõpetada, mõtleb Moorcock välja, et Elric tunneb vajadust minna veel reisima, sest ta on äkki aru saanud, et just seda peab ta kohe pärast koju tagasipöördumist tegema? See ei tundunud kohe üldse mitte õigena. Neljandaks, inimliha söömine? See pole isegi mitte naljakas, vaid lihtsalt vastik.

Mõõkade motiiv (kui neid kasutad, allud paratamatult nende tahtele) oli iseenesest hea, aga mitte eriti originaalne.

Kui mulle mõni raamat kohe üldse ei meeldi (seda tuleb vägagi harva ette, tavaliselt leian enda jaoks igast teosest midagi head ja huvipakkuvat), olen alati nõus endale tunnistama, et asi võib olla selles, et ma lihtsalt ei saanud tekstist piisaval määral aru; see aga ei saa ju mu hinnangut muuta. Paraku.
Teksti loeti eesti keeles

Tegemist on tõesti fantaasiakirjanduse vaieldamatu tippteosega. Moorcocki loodud maailm ja tema loodud kangelased on vägagi omapärased. Seepärast on Moorcocki Elricu sarja värskendav ja ehk isegi hariv lugeda.

Elric pole põrmugi mitte tavapärane fantaasiaromaani peategelane, kes muskli jõul ja imepärase õnne abil maailma kurjuse hordide käest päästab. Nii selles kui ka järgnevates Elricu saaga raamatutes ilmneb hoopis teistsugune, süngem ja tõsisem õhkkond ja meeleolu, kui tavalistele fantasy teostele tavaks on. Sestap on ka tavapärasega harjunud inimestel suhteliselt raske hoomata Moorcocki tekstide võlu.

Tegelikult tahaksin veidi vastu vaielda eelmise arvustaja seisukohavõttudele. Muret näikse valmistavat teose sündmuste ebausutavus. Kui nüüd veidi järgi mõelda, siis selgub, et raamatus kirjeldatu ei toimu meile harjumuspärases maailmas ning seepärast on üsna mõttetu meie arusaamu selle maailma omadega vastustada. Pealegi on autoril ära toodud melniboneelaste ammune leping merejumalatega.

Eelarvustaja muud välja toodud raamatu "puudused" pole tegelikult eriti arvestatavad. Draakonisaare nimetuse kohta käiv on tegelikult väga naljakas. Samas kui veidi mõtiskleda, siis turgatab pähe, et Hiiumaal ei komista me ka igal sammul hiidude otsa. Inimliha söömine on nagu on, mõned rahvad harrastavad seda ja ongi kõik. Meile tundub see tülgastav, neile mitte. Et Elric tahtis rändama minna — miks ka mitte, imperaator võib seda ju endale lubada.

Raamatule hindeks 5, mis kehtib ka tegelikult üldse selle sarja kohta.

Teksti loeti eesti keeles

Kui mitu aastakest tagasi sai esimest korda loetud tundus jube hea ja oli täielik eufooria.Nüüd uuesti ja uuesti lugedes tundub, et mõne asja kallal võiks ikka norima hakata nagu lauseehituse kallal paaris kohas.Tahax ingliskeelset varianti näha. Ja Elric pidi olema antikangelane. Milline on antikangelane ? Kas kusagil leidub tema iseloomulike joonte kirjeldus ? Tuleb miskipärast meelde Pratchetti nägemus kangelase vanaduspõlvest.Teoreetiliselt on antikangelane "paha".Elricu-raamatus on "paha" ehk vastasleer täiesti olemas.Järelikult Elric ei ole paha.Või on ? Igal juhul, see raamat on hea. See raamat on suurepärane.Hea asja eest väljasolevatest kangelastest on niigi kõrini.
Teksti loeti eesti keeles

Sisust pole vast mõtet rääkida: olen kuueteistkümnes arvustaja ning raamat on juba enam kui kaks aastat tagasi maakeeles ilmunud. Kes teab, see teab!

Kuigi, võibolla peaks just sisust rääkima, sest enamus arvustajaid vaidleb omavahel ... et kas Elric on «hea» või «paha» ... et kas autoril on õigust nimetada Draakonisaareks paika, kus Draakoneid lademetes magab ... jne.

Tegelikult ei taha ma siin romaani algelementideks lammutada. Ei näe selleks vajadust. Tegu on hästi kirjutatud omanäolise romaaniga, mida ma kolmes erinevas keeles vähemasti viis korda olen lugenud. Ilmselt meeldib siis ... seda enam, et romaan pole ju kõige lugejasõbralikumas laadis kirjutatud.

Raamat on üks väheseid Elricu köiteid (pean silmas seda klassikalist sekstetti), mis ongi kohe romaanina kirjutatud. Enamus on ju jutukogud või kokkukirjutised. Esimene ameerika väljaanne kandis pealkirja «The Dreaming City» ning seda pealkirja kannavad ka mitmed vene tõlked.

Lõpetuseks tahaks siiski ühe avalduse teha!
Isikud, kes arvavad, et Elric on liialt sünge ... neile isikutele ütleks, et nad pole ilmselt tõeliselt sünget fantasyit lugenud. Kes heidavad fantasyle ja Elricule ette liigset tõsimeelsust, neile ütleks, et minu jaoks mõjuvad sellised avaldused sarnaselt nõudega, et SF teksti lõpuks tuleks toimunu peategelase unenäoks kuulutada. Ei pea kogu fantasy mingi jampslik tants ja trall olema ning ka sel ulme alaliigil on õigus olla karm ja realistlik. Iseküsimus, kas keskmine fänn seda just sellisel kujul soovib.

Teksti loeti vene, inglise ja eesti keeles

Mul on Moorcocki üsnagi ambivalentne suhtumine, mis sellise loomekoguse juures võib ka paratamatu olla. Elricu klassikalised osad peaksid aga olema Moorcocki loomingu üks pidavamaid telgi. Vähemasti "Valge hundi" põhjal ma selles väga kindel ei olnud. Aga nüüd olen. Minu jaoks hakkab see sari tööle autorimõtte järgi. St, et kõigepealt tuleks lugeda hiljem kirjutatud aga varem toimuvat "Elric Melnibonést" ja alles siis minna "Valge hundi" avaloo "Unelev linn" manu. Nii saab kõik palju selgemaks.

Elric on langeva nõidusimpeeriumi valitseja ja ainuke viis oma riiki ja trooni kuidagi säilitada, on pöörduda abi saamiseks jumalate poole (Elric pöördub ja saab). Aga nagu me juba muinaskreeka legendidest teame, on sellistel diilidel alati oma (traagilised) tagajärjed. Elric peab tuginema tradistioonidele, olema julm ja halastamatu ning arvata võib, et selliste vaimuomadustega õnnestub tal impeeriumi agooniat vaid edasi lükata mitte uuele hiilgusele pöörata. Sama kehtib ka tema armastatu suhtes - võitluses Cymorili pärast ei vali Elric vahendeid.

Lisaks mõnusalt klassikalisele süzheele leiab siit väga häid fantasy-detaile - näit. Ariochi väljamanamise üksikasjad, kannibalism, maajumal, merelabürint jne. Lugeda oli ikka üsna nauding.

Teksti loeti eesti keeles

Mõnus lugemine. Olles üldse mitte ulmekirjanduse fänn, olen järjest üht-teist kätte võtnud. Ja üha rohkem on meeldima hakand. Hästi kirjutatud ja kaasahaarav.
Teksti loeti eesti keeles

See on siis raamat, millest oleks tulnud Elricu saagaga tutvumist alustada, kuid mis mulle sattus pihku teisena. Elricu tegelaskuju, tema motiivid joonistuvad siin paremini lahti ja aitavad teistes teostes teda mõista.Tekib ka parem arusaam Moorcocki stiilist. Näiteks kui mõnda uut asja (draakoneid) tekstis nagu muuseas mainitakse ja kirjeldatakse, siis võib kindel olla, et mõne lehe pärast on see aktsioonis.
Teksti loeti eesti keeles
x
Kristjan Rätsep
15.09.1983
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustused:

Hoolimata ülivõrdes kiidusõnadest hakkasin seda romaani lugema üsna madalate ootustega - "ulmekriminull korporatiivsest maailmast ja telepaatidest" kõlas surmigavalt. Kriminullid mulle üldiselt ei meeldi ja ka käesolevas romaanis pühendati suurt tähelepanu mõrvajuurdlusele, mille detailidesse lugeja justkui põnevusega süüvima peaks... aga milleks? Tappis üks rikkur teise ära, kumbki polnud tegelasena sümpaatne - miks ma peaksin lugejana hoolima sellest, kas ja kuidas see juhtum lahendatakse?
Samas autori stiil on värvikas ja põnev - näiteks tulevikurikkurite dekadentlike meelelahutuste ja telepaatide omavahelise suhtluse kirjeldused või peategelast romaani lõpupoole haarav kummaline hullus. Või romaani mõistatuslik ja pahaendeline pealkiri, mille tegelik tähendus avaneb lugejale alles päris lõpus. Samas pean ma psühhoanalüüsi sissetoomist selgelt miinuseks ja kogu sellest freudismist arvan ma umbes samamoodi nagu John W. Campbell. 
Kokkuvõttes üsna vastuolulisi tundeid tekitav romaan, mida otsustasin kokkuvõttes hinnata "3+"-iga.
Teksti loeti eesti keeles

Lugu tellimustööna vanasse mõisahoonesse sissemurdvast raamatuvargast on küll enam-vähem normaalselt kirja pandud, ent midagi huvitavat selles loos minu jaoks polnud. 
Teksti loeti eesti keeles

Salapärane õhustik ja loodud lähituleviku-maailm on päris hästi välja kukkunud. Miinuseks võiks pidada vast teatavat lõpetamatust - lugu katkeb suvalises kohas ja tundub, nagu see oleks osa millestki suuremast. 
Teksti loeti eesti keeles

Loo idee on vanamoodne (teadlaste tehtav katse ja selle eetilised tagajärjed), ent kirjeldatud tehnoloogia on moodne ja autor ka ei moraliseeri eriti. Minu meelest täitsa korralik lugu.
Teksti loeti eesti keeles

Tuleviku-Eestis toimuv natuke "Blade Runneri" moodi lugu ehk siis peategelased kütivad ülekäte läinud androide, täpsemalt on loo keskmes perverdist omaniku vastu mässu tõstnud seksiandroid. Vahepeal põikab tegevus ka Lätisse (Eesti-Läti piiril paikneb piirikontroll ja Võnnus ehk Cesises tegutsevad islamivõitlejad). Natuke on paralleele ka autori antoloogias "Eesti nõid" ilmunud looga "Valvur".
Hindeks kokku "4-".
Teksti loeti eesti keeles

Lugu algab tänapäeva Eestis toimuva linnafantaasiana, ent läheb siis üle hoogsaks dimensioonidevaheliseks rännakuks. Minu meelest jäi see lugu kuidagi pealispindseks, mistõttu "rahuldavast" kõrgemat hinnet ma sellele panna ei suuda.
Teksti loeti eesti keeles

Täitsa sümpaatne tänapäeva Tartu teemaline linnafantaasia, mis ilmselt kõnetab paremini neid lugejaid, kellele see linn põhjalikult tuttav on.
Teksti loeti eesti keeles

Autorinime ja pealkirja järgi oleksin eeldanud Conani-laadis fantaasialugu, ent sedapuhku on tegu hoopis vanamoodsa pulpiliku kosmoseooperiga, mis on omas vormis hästi teostatud. Meenutas muuhulgas natuke Jekmovi loomingut.
Teksti loeti eesti keeles

Tänapäeva Jaapanis peab üks maffiajõuiguga ühinev noormees enda sobilikkuse tõestamiseks ühe kasutu bürokraadi ära tapma. Ülesanne osutub oodatust keerulisemaks ja sekkuvad tumedad jõud...
Teksti loeti eesti keeles

16. sajandi Jaapanis toimuva tegevusega poeetiline ja melanhoolne fantaasialugu, milles on oluline roll traditsioonilisel Jaapani teetseremoonial. Melanhoolsed ulmelood pole päris minu lemmikteema, ent omas laadis kahtlemata hästiteostatud lugu.
Teksti loeti eesti keeles
1.2026

Poola ulmekirjaniku aurupunk-tellise ingliskeelne tõlge ilmus eelmisel aastal. Autot on teost ise nimetanud "tõlkimatuks", sest see sisaldab muuhulgas arhailise vene keelega segatud arhailist poola keelt, grammatilisi eksperimente ja neologisme. Romaani tõlkimine oli ilmselgelt raskeks ülesandeks Ursula Philippsile, kes on lisanud köite lõppu artikli, milles ta selgitab tõlke erinevusi originaalist ja enda tehtud valikuid sõnade ning mõtete edasiandmisel.
"Jää" tegevusmaailma lahknevuspunktiks meie ajaloost on 1908. aasta Tunguusi katastroof, mille tagajärjel on hakanud Siberis levima mõistuslikud tulnukpäritolu jääkamakad (Philippsi tõlkes kasutatakse nende kohta saksapärast sõna gleissen, algupärandis oli selleks sõnaks lute). Gleissenid muudavad maist füüsikat ja keemiat, muuhulgas tekivad uued väärtuslikud metallid külmraud ja tungetitum. Lisaks muutub gleissenite poolt hõivatud aladel kolmevalentne matemaatiline loogika kahevalentseks ja "külmub" ühiskondlik ning poliitiline korraldus - Esimest maailmasõda ei toimu ja tsaariimpeerium jääb püsima.
Romaani tegevus algab Varssavis 1924. aasta suvel. Varssavi kuulub endiselt Vene impeeriumi koosseisu ja tänu gleissenitele on ilmastikuolud talvised. Peategelaseks on kaardimängusõltlasest matemaatikatudeng Benedykt Gieroslawski, kelle ukse taha ilmuvad ühel hetkel tsaarivalitsuse Talveministeeriumi ametnikud. Nendeni on jõudnud info, et Gieroslawski Siberisse asumisele saadetud isa on seal avastanud viisi gleissenitega suhtlemiseks ja nad soovivad, et poeg ta üles otsiks. Gieroslawski asubki Siberi Ekspressiga teele Irkutski poole. Tegevusse sekkuvad erinevad jõud, kellest mõne eesmärgiks on gleissenite säilitamine, teistel aga üleüldine sula. Tegelaste hulgas on ka erinevad ajaloolised isikud - Nikola Tesla on leiutanud seadme gleissenite sulatamiseks, Grigori Rasputin on muutnud jääkummardamise oma ususekti ideoloogiaks, Jozef Pilsudski juhib Siberis Jaapani toetatud Poola partisane ehk japontšikuid... Ja Nikolai Fjodorovi jüngrid otsivad gleissenitest vastust surnute elluäratamise ideele.
"Jää" on põnevate ideedega ja mastaapne, ent kohati veniv ning raskepärane romaan, ehkki selle süžee on iseenesest seikluslik. Minu meelest oli siin igasuguseid arutlusi ja muud loba natuke liiga palju, aga täiesti võimalik, et tõlkes läks palju kaduma. Ühe huvitava grammatilise eksperimendina tuleb mainida loo vormi - kui see algab minavormis, siis mingil hetkel jõuab Gieroslawski oma filosoofiliste mõtiskluste käigus arusaamisele, et teda polegi tegelikult olemas, misjärel lugu jätkub mingis veidras umbisikulises vormis (/../open the window/../). Palju on venekeelseid sõnu, algupärandis oli neid veel rohkem, aga Philipps on osad neist ära tõlkinud ja kõik need seletatakse lahti romaanile lisatud väikeses sõnastikus. Rohkelt on arutelusid matemaatilise loogika, ajaloo ja religiooni teemal ning viinavõtmise saatel filosofeerimine meenutab natuke vene kirjandust - eks toimub "Jää" tegevuski valdavalt Venemaal ja paljud selle tegelastest on venelased. 
Teksti loeti inglise keeles

Romaani tegevus toimub paralleelmaailmas, mis on muus osas nagu meie oma, aga selles toimib maagia, mida õpetatakse akadeemilise distsipliinina ülikoolides. Tegevusajaks on 1980-ndad aastad ja peategelaseks ameeriklannast (lõpupoole antakse mõista, et sarnaselt autorile hiina päritolu) Cambridge'i analüütilise maagia doktorant Alice Law. Alice'i juhendaja, keerulise ja üsna sandi iseloomuga professor Jacob Grimes on hiljuti koledas õnnetuses surma saanud ning kuna Alice vajab juhendaja abi kraadi kaitsmisel, otsustab ta juhendajale põrgusse järele minna. Põrguretkel liitub Alice'iga kaasdoktorant Peter Murdoch, kellega tal on samuti üsna keerulised suhted...
"Katabaasi" on võrreldud Susanna Clarke'i "Piranesiga" ja põhjus selleks on arusaadav - mõlemates raamatutes on juttu akadeemilisest maailmast ning selle varjukülgedest. Kuangi romaanis jääb sellest ülikoolielust ikka väga masendav mulje. Enamiku romaanist võtavadki enda alla rännakud hallilt masendavatel põrgumaastikul ja Alice'i sisekaemused ning hingepiinad (seejuures romaani pealkirjaks olevat sõna ei mainita tekstis kordagi). Väga see paks romaan mind kaasa haarata ei suutnud, ehkki olen akadeemilise valdkonnaga elus mõnevõrra kokku puutunud ja peategelaste mõtted ning probleemid olid mulle kohati mõnevõrra tuttavad. Hindeks "3+".
Teksti loeti eesti keeles

Zoltan Istvan on USA transhumanistliku ideoloogia aktivist, kes on muuhulgas ka vastava partei esindajana riigi presidendiks kandideerinud, sõites kampaania käigus ringi surnukirstu meenutava bussiga, mille eesmärgiks oli juhtida valijate tähelepanu inimeste vältimatule surelikkusele ja inimelu pikendavate tehnoloogiate väljatöötamise vajadusele. 
17. sajandi Prantsuse filosoofi Blaise Pascali loodud mõttemäng on tuntud "Pascali kihlveona" ja tähendab sisuliselt seda, et parem on olla usklik kui ateist, sest juhul, kui jumal on olemas, ootab sind hauataguses elus paradiis, kui aga jumalat pole, pole sa samuti eriti midagi kaotanud. Istvan on selle käesolevas romaanis edasi arendanud "transhumanistlikuks kihlveoks" - hauatagune elu võib ju olemas olla, aga kasulikum on ikkagi panustada füüsilisse surematusse selles maailmas, sest see on kindlam valik. 
Romaani tegevus algab lähituleviku USA-s, mida räsivad jätkuv majandussurutis (ilmselt kirjutamisaja mõjud) ja vastasseis kristlike fundamentalistide ning transhumanistide vahel. Protagonist Jethro Knights õpib ülikoolis filosoofiat ja alustab hiljem koos mõttekaaslastega võitlust kristlike fundamentalistide ning järjest enam nende selja taga seisva USA valitsuse vastu, et vabaneda transhumanistlikele teadusuuringutele seatud piirangutest. Teiste olulisemate tegelaste seast võib mainida Knightsi armastatut Zoe Bachi ja antagonistist mõjuvõimsat usujuhti reverend Belinasi. Knightsi loodud filosoofia kannab nime teleoloogiline egotsentriline funktsionalism ja selles on Asimovi kolme robootikaseaduse eeskujul loodud kolm transhumanismi seadust: 1) transhumanist peab üle kõige kaitsma oma eksistentsi; 2) transhumanist peab püüdma saavutada kõikvõimsust, minnes sellega nii kaugele kui võimalik, kuni see pole vastuolus esimese seadusega; 3) transhumanist peab kaitsma väärtust universumis, kuni see pole vastuolus esimese ega teise seadusega.
Romaan algab ja kulgeb esialgu pigem poliitilise põnevikuna, ulmeline tehnoloogia tuleb mängu lõpupoole. Visioon Knightsist, kes Transhumania-nimelise ujuva linnriigi diktaatorina kogu maailma sõjalaevastike vastu sõda peab, toob meelde 20. sajandi alguse ulmelood kõiksugu "hulludest teadlastest" (nt Tolstoi "Insener Garini hüperboloid"). Teatud paralleelid tekkisid mul ka Veskimehe "Kuu ordu" tsükliga - mõlemal juhul luuakse mingi eesmärgi nimel ülejäänud inimkonnale vastanduv uus ühiskond - Veskimehel edendab Kuul paiknev Kuu ordu kosmosehõivamist, Istvanil ookeanidel seilav Transhumania surematuse-uuringuid. Paremlibertaarne ideoloogia kumab romaanist ülepea läbi ja selle eest on autorit ka kõvasti kritiseeritud - Knights tundub kohati psühhopaadina, kes mõtleb vaid isikliku surematuse peale, ei hooli grammigi võrra vaestest või saamatutest inimestest ja hävitab sõjategevuses süstemaatiliselt ja sihilikult inimkonna kultuuripärandit. See teatud antihumanistlik joon ei pruugi ilmselgelt paljudele lugejatele meeldida, ehkki lõpuosa helges tulevikunägemuses tõmmatakse sellega mõnevõrra tagasi.
Kokkuvõtteks: on filosoofiat, poliitikat, tehnoloogiat ja märulit. Päris maksimumhinnet ma romaanile anda ei suuda, peamiselt seetõttu, et isegi mulle tundus peakangelase mõttemaailm kuidagi kummaline ja raskesti samastutav. Aga omapärane lugemine igatahes. 
Teksti loeti inglise keeles

Lugu tugineb tänapäevalgi populaarse vene filosoofi Nikolai Fjodorovi hüpoteesidele kunagi surnud inimeste elluäratamisest kauges tulevikus. Enamik loost keskendub minategelase mõtetele ja emotsioonidele, otsest tegevust on siin vähe. Loo lõppedes turgatas, et mõne teise autori jaoks võiks tegu olla esimese peatükiga romaanist.
Teksti loeti eesti keeles

Lugu, mis kujutab endast 20. sajandi alguse Viljandimaal tegutseva rootslasest arsti minajutustust, lummab just oma ideerohkusega - kui algul näib olevat tegu puhtal kujul üleloomuliku looga, siis mingil hetkel tuleb sisse ka tugev teaduslik-fantastiline element. Just see pöörane ideerohkus kahekümne viie lehekülje pikkuses tekstis määrabki minu jaoks loo hinde.
Teksti loeti eesti keeles

Päris põnev lugu mehest, kellel on võime noort inimest nähes täpselt ette kujutada, milline too vanast peast välja näeb. Ajapikku hakkavad selle võimega seotud probleemid tema jaoks süvenema...
Antoloogias "Kuumad allikad" ilmunud lugude keelekasutust pole moodsamaks toimetatud, aga käesolevas loos tundub ühes kohas, et seda oleks ehk siiski vaja olnud - nimelt sõna "karm" "vingugaasi" tähenduses, mis oli vähemalt mulle täiesti tundmatu.
Teksti loeti eesti keeles

Õudusloo tegevuskohast on raske aru saada - mingites detailides meenutab see Eestit, ent peategelasel on šoti perekonnanimi (Touard). See Julius Touard on ootamatult päranduse läbi pururikkaks saanud eraklik vanapoiss, kes on omandanud isikliku mõisa koos pargiga. Ühel päeval saabub mõisa Touardi tädi koos noore ja ilusa tütrega, kellesse mees ära armub. Mõlema naise olemises ja käitumises on seejuures midagi veidrat...
Lugu mõjub kohati üsna raskepäraselt ja polnud eriti libe lugemine, ent kasvõi idee ja lõpupuändi eest väärib see minu meelest "4".
 
Teksti loeti eesti keeles