Karel Michal

Pärast segast proloogi siirdub lugu sujuvalt Oktoobrirevolutsiooni järgse Venemaa kodusõjakeerisesse, hüppab siis süüdimatu rahuga XX sajandi lõpu Venemaale ja ühte tema arvukatest hullumajadest (kus doktor Timur Timurovitsh ennastunustava õhinaga valeisiksuste kahestumise käes kannatavate patsientide raviga tegeleb) ning nõrgub mõni aeg hiljem veidrasse olekusse, kus venemaalaste teadvuste summad Lihtsalt Maria ja Arnold "True Lies" Schwartzenegger Venemaa ja Lääne alkeemilist abielu sõlmida üritavad.
Ja nii edasi jne.

On see nüüd juba piisavalt ulmeline?

Võtmesõna selle romaani mõistmiseks on tegelikult solipsism, mistõttu võib tavatult palju, eriti jutustuse arenedes, põrkuda sõnadega "tühjus", "mittemiski", "mittekunagi", "mittekeegi" etc. ja mis seletab ka ära ühe peategelase perekonnanime valiku. Ja lõpuks tuleb nentida, et autori (väidetavad) sõnad (vabas vormis) selle kohta, et kõnealune tükk olevat inimajaloo ainuke kirjanduslik teos, mille tegevus täielikus tühjuses toimub, peavad üldiselt paika.

Schopenhauer on väitnud, et solipsismi on praktiliselt võimatu ümber lükata, kuid tõsise veendumusena võib seda kohata vaid hullumajas. Arvatavasti on neid ridu lugenud ja sellest inspiratsiooni saanud ka Pelevin, sest kokkusattumus oleks muidu liialt suur. Minu tagasihoidliku arvamuse kohaselt oleks aga kirjanikuhärra enne antud teose kirjutamist ehk ka Wittgensteini lugema pidanud. Sel viisil oleks ta mitmetest mõttepüünistest hoiduda suutnud ja lõpptulemus oleks ehk enam veenev välja kukkunud.

Liiga palju oli seda olemise-mitteolemise ümber jahumist selles romaanis ja paiguti oli mul tõsiseid kahtlusi, kas ma ikka jõuan tüki lõpuni lugeda. Hambad ristis ma sellega siiski lõpuks hakkama sain, ent Pelevini loominguga tutvumist soovitan siiski alustada selle teisest, lühemast otsast ("Spi", "Hrustalnõi mir", "Vesti iz Nepala" jms.). Täielikuks ajaraiskamiseks ei julge kõnealuse teose lugemist siiski nimetada/pidada (ainuüksi lõik lõkke ümber igavese kaifi saavutamise võimalikkust arutavatest vene kantidest oli lugemist väärt, muuseas). Aga paremaks inimeseks see raamat mind, mitte üheski selle sõnapaari mõttes, küll ei muutnud. Halvemaks kah mitte

Tõttöelda lükkasin ma tükk aega selle romaani lugemist edasi, sest mingi sügavama veendumuse alusel polnud ma üldsegi kindel, et Pelevin suudab romaani kirjutada. Suur rõõm on tõdeda, et ma olen rängalt eksinud. Tegu on väga võrratu romaaniga, mis hoolimata üsnagi jaburaist eeldustest on sügav ning suisa traagilist mõõdet omav teos. Ka peletasid mind paljud tuttavad, kes kilava silmavaatega kogu aeg sellest romaanist lamisesid ning mingeid endi arust üsna naljakaid kohti tsiteerisid... see eelmises arvustuses mainitud lõik kantpeadest lõkke ääres kuulus ka pideva tsiteerimise alla. Nüüd tagantjärele võin öelda, et mu tuttavad lamisesid omas esituses kogu aeg neid kõige banaalsemaid lõike, seda, mida vene keeles tähistab kena väljend zhirpotreb (ek. laiatarbekaup)... romaan ise on hulga sügavam ja samas ka märksa efektsem. Mida on ainuüksi väärt stseen kõrtsis, kus Brjussov ja Aleksei Tolstoi purjutavad ning kuhu siseneb Pjotr Pustota kahe Balti mere laevastiku madrusega... või siis golemist soomusauto juht... või siis Buddha sõrm... krahv Ungern-Sternebergist, sisemisest Mongooliast ja jõest URAAL rääkimata!

Tõttöelda meenutas selle romaani lugemine CD kuulamist repeat rezhiimis, et paned neljandast loost (on selline suur idee CD kuulamiseks) alates mängima ning jääbki mängima... vaatasin romaani testiks kusagilt sajanda lehekülje kohalt ning nelja tunni pärast oli lõpp käes ning raamat läks kohe uuele ringile ja esimese ööga saigi romaani 2,5 ringi loetud!

Eelmine arvustaja on maininud oma vaevusi romaani lugemisel... pean tunnistama mul üldiselt säherdusi vaevusi ei esinenud, vast ainult Arnoldi ja Maria lugu hakkas liialt venima... kuid tundub, et minu ja Marek Simpsoni arusaam kirjandusest on üldse pisut erinev, sest Marek Simpsoni poolt ülesloetud Viktor Pelevini näidistekstid pole minu meelest seda mitte! See pole nüüd öeldud mingist protestivaimust... kuid midagi selline võrdlus ehk siiski avab.

Omaette võluv on reaalsete isikute (Furmanov, Brjussov, Ungern-Sternberg jne.) ja pseudoreaalsete isikute (Schwartzenegger, Ovetshkin, Anka jne.) sissetoomine... ning kui tahta ära märkida parimat kõrvalepisoodi, siis oli selleks kindlasti Ovetshkini katse müüa oma hing Tshapajevile ning kõik muu, mis sellest tulenes! Kaif!!! Ei saa ju müüa seda, mida sul pole!

Soovitan, kuid valitud isikutele... eks te ise tea, kes te olete... kas valitud, või mitte!!!

Hinnatavamaks peaksin teoses siiski realismilähedasi tegevusliine, kus võib-olla enam pääseb mõjule autori sarkasm ja meeldivalt ilmsest nihestatud teravus. Juba lause “...laiba pärast ma ei muretsenud, sest laip toanurgas oli neil aegadel tsekisti korteri interjööri tavaline detail...” [tsitaat mälu järgi] avab ajastut rohkem kui mõni tõsiteaduslik faktidest kubisev monograafia. Niisama hea ja väga mõjuv on tänase päeva ja tollase segadiku kokkutraageldamine lõpuosas – hinnatava, kuid samas masendava allusioonina keerab autor sisuliselt hullumaja pahempidi. Olen samuti eelarvutajatega nõus, et Arnoldi ja Maria gambiit alguses on vast teose kõige vähem sobiv, lausa tervikust välja langev osa, mis isegi häälestab ettevaatusele edasise suhtes. Ka pean üheks paremaks (lausa ühiskonnateoreetiliseks hümniks, teatud mõttes kummarduseks “Gulagi arhipelaagile”) kantpeade vestlus seal lõkke ääres, ehedalt tsoonistunud religioonikäsitlust (mis muidugi lüpsab halastamatult piibli mõttetera “igaühele mõõdetakse tema usu järgi”). Teisalt kippus eitavate üldmäärangute arv mitte kusagile välja jõudvates dialoogides teinekord talutavuse piirile jõudma. Millegipärast kutsus autor end ise korrale, kui asi vasakule keeras (“Kus me oleme?” – “Siin majas.” – “Kus see maja on?” – “Venemaal.” – “Ja kus Venemaa on?” – “Hädas.” – “Ära sa mul naljata...”) katsudes tõestada tõestamatut – lõplikku eitust.

Igatahes on mul siiralt hea meel, et see raamat on eesti keeles välja antud. Pelevin on piisavalt omapärane autor ja tema ulme on värskendavalt erinev “tavapärasest” (mida iganes see sõna siis tähendaks) – meie õnn, et seisame siin kultuuride piirimail, kuigi loeme end Euroopasse kuuluvaks. Ja kuigi see on traagiline, on minul isiklikult sügavalt ükskõik, kellega Venemaa alkeemilist abielu sõlmib – alkohoolikutel ja hulludel on harva normaalseid järglasi. Aga lugege!

Ja see ei ole ulme. See on kõige realistlikum romaan, mida ma olen lugenud.

Tekstistrateegialt on raamat ääretult sarnane Bulgakovi Meistri ja Margaritaga. Mis aga ei ole sugugi mitte halb! Vastupidi.

Ning ka suhtumine teksti on osal lugejatest sarnane: narkomaani reality check probleemid. Bulgakovil siis morfiin. Pelevinil kokaiin.

"Tsapajevi" etendusel Vene Draamateatris naersid kandilised vaheajal: "Eh, kokaiinovõi bred..." so. Kokaiinis sonimine.

teisalt: kõik võivad nende ainete all nägemusi näha, mis on reaalsemad kui reaalsus. Aga ainult kaks on osanud seda reaalsustevahetust kirjandusse valada nii, et iga lugeja sellest kaasa haaratud saab.

Viis. Elagu Balti Tee!

Lihtsalt Maria ja Arnold Schwartzenegger tundusid vene kontekstis oma ebareaalsuses ylireaalsetena, sest kahtlustan, et pooltele Venemaa inimestele on nad just nagu pereliikmed. Kui käisin mõned aastad tagasi Siberis, siis teatas yks handi vanamees vaadates põlgliku näoga peale lemmikseriaali telekas algavat head prantsuse filmi - "see jama mulle kyll ei meeldi, aga vat Arrrnold Schwarznegger...". S.t suurel Venemaal on kõik võimalik ykskõik kui ebareaalne see ei ole, kokaiini pole vajagi.

Eks ma siis algul lahendasin püüdlikult ristsõnamõistatusi. Nagu eellugejad õpetanud olid. Sain teada, et Arnie on Peemot ja Petka Meister. Siin ma kahtlesin natuke – Petka võis ka Ivan Bezdomnõi olla – oleks pidanud kontrollima, aga uni hullumajas oli Bulgakovilgi kirjelatud nende kahe tegelase parallelsust toonitavana. See teadmine justkui sunniks otsima autori salateadet – (Lääne) massikultuur on saadanast, Saatan on lõbus ja õiglane tegelane, Bulgakov on muutunud massikultuuri osaks ...
...
Siis hakkas igav. Liig palju ruute jäi täitmata – hakkasin enda suhtes lootust kaotama. Afaasia. Dementsus on mind juba aastakümneid vaevanud. Ma tunnen tuttava ära, tean kuhu kasti kuulub, aga nimi ei tule meelde. Asula põhjarannikul, kaks tähte, esimene täht on A ... A’ mis siis?
Psühhonalüüs kui massikultuur (?) – a’ mis siis (?)... see kah mõni salateade!
Ega ma pole kunagi miskit väärt salateadete raamatupidaja olnud.
Ja ometi olin kunagi neelanud ahnelt, lõpetanud teadmisega milleski väga elusast ja lõbusast. Jah, just nimelt lõbusast. Nikulinlikult kurvameelsest lõbususest, kus naerad küll – aga natuke tahaks nutta kah, kui mitte muu pärast, siis enda pärast, seepärast, et inimese kannatused tunduvad vastupandamatult lõbusad olevat.
Mul oli praegu lugemist alustades mälestus oma kunagisest otsustusest jätta see Pelevini-nimi meelde ja lugeda kõike, mida see mees pakub.
Sel hetkel hakkas igav. Just siis, kui Maria lõpetas (Maria oli Ajastu Ahistavate salateenistuse ülem – kas kah salateade?). Vana mälestuse sunnil sundisin end edasi – vähemalt teen selle lugemistöö lõpuni.
Ja läks jälle lahti!
Oli naljakas.
Olin kui Anka pusimas Petka kallal ja üha nõudmas: „Ja teie rääkige, rääkige...“ (lk 300).
Ja siis ta (Pelevin) lõpetas. Mina olin rahuldatud.

Mis lugu see siis oli – küsin ma kaks päeva hiljem. Endalt.
Erinevate paralleelseste maailmade lugu.
Maailm sõltub tõlgendussüsteemist. Igal hullul on oma tervik. Igal tervikul on oma hull. Iga süsteem on hea ja õige, aga...
Igal süsteemil on mingi sobivus. Sobivus situatsioonideks. Kuidas on õige käituda. Kuidas on õige mõtelda. Et ellu jääda – mitte füüsiliselt, vaid et kuidas taluda (enda?) maailma absurdust. Enesetapu küsimuse erinevad lahendused. Ensetapu küsimuse siinne (õige) sõnastus – kuidas mõelda, et taluda (mitte, et kas teha?). Et juba antiikajast peale on filosoofid tegelikult üritanud lahendada Camus’ küsimust, aga ...
Aga...
Tõlgendused toimivaid vaid süsteemi siseselt. Aga siis kui nad on süsteemist väljapool, siis on piinavalt (valus(?), ei – ) naljakas …
Vastused on õiged ka ilma küsimusi (selgesõnaliselt) esitamata...

Pelevinil on ka oma vastus Camus’ küsimusele (kuidas mõelda, et taluda) – tõlgendades. Ja hakkab vastupandamatult lõbus.

Lugu on mitmepidine – ma saan aru, et enamik luges seda lugu tänapäeva hullumaja viirastuste loona. Mina olin varem lugenud ja jõudsin taas samani – tegemist on ikka Pjor Pustotaga kodusõjas, kellel prohvetlikud nägemused.
Siingi on hargnevad teed. Siingi on võimalik üheaegselt valida mõlemaid.

Laske vaim vabaks ja lugege – lugu on naljakas. Ka ristsõnu lahendamata!