Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Alfred Bester ·

The Stars My Destination

(romaan aastast 1956)

ajakirjapublikatsioon: «Galaxy Science Fiction» 1956; oktoober – 1957; jaanuar [algversioon]
♦   ♦   ♦

eesti keeles: «Tiiger! Tiiger!»
Tallinn «Varrak» 2010 (F-sari)

Tekst leidub kogumikes:
  • F-sari
Hinne
Hindajaid
8
4
1
4
0
Keskmine hinne
3.941
Arvustused (17)

Viimasel ajal on mulle külge hakanud komme kirjanike teoseid kahekaupa lugeda . Besteri puhul võib väidelda, et "The Demolished Man" ning arvustatav tekst autori loomingu kaalukama osa just moodustavad. Ja erinevad nad üksteisest nagu öö ja päev.

Peamine eeldus, mis antud romaani puhul omaks võtta tuleb, on see, et mõtte jõul on võimalik end teleporteerida. Tõsi, üksnes maa piires ning varemkülastatud kohtadesse ning et võime väga sürr ei tunduks, on esimesed kümmekond lehekülge nähtuse tutvustamisele pühendatud.

Edasi. Kosmoselaevas abitult triiviv Gulliver Foyle märkab teist laeva, mis ta päästa võiks kuid seda ometi ei tee. Sellest sündinud viha ja kättemaksuhimu viivad pääsemise järel imelise metamorfoosini - sobival hetkel kättejuhtunud varandust ja väljapeilitud olulisi isikuid kasutades saab rentslijõmmist suurilma mõistatuslik tegelane, kes samm-sammult ihaldatud kättemaksule ligineb. XXV saj. mõjukate isikute eestvõtmisel jahitakse samal ajal ka teda ennast.

Süzhee kopeerib niisiis teatud määral Dumas-vanema "Krahv Monte-Cristot", kuid teostus on päris meeletu. Pöörase tempoga jõhker tekst, mida ilmestavad müstilised detailid (nt. peategelase tiigrimask) ning sekkaeksinud jaburused (näiteks kirjeldab Bester enesepiitsutajate sekti, kel on kombeks endal tajuorganid amputeerida; sealjures tean isegi mina, et tajumisvõimest isoleeritud inimene väga kiiresti hulluks läheb), on üsna ilmne eeskuju uue laine autoritele. Soovitada seda väga erilist teost aga ma küll kellelegi ei julge (esimesed paarkümmend lehekülge on arusaamatud, esimesed sada võrdlemisi igavad), kui siis Mustale Kassile, sest romaanis on üsna palju ka sellist mida küberpungiga seostada võiks :)

Teksti loeti inglise keeles

Bester pälvis esimesena Hugo auhinna (1953, The Demolished Man). Siiski peetakse ta peateoseks kolm aastat hiljem ilmunud romaani "The Stars My Destination". Paljud peavad seda isegi selle sajandi parimaks üksikuks ulmeromaaniks. Arvamusel on katet, sest teost on ka praegu NAUDING lugeda ning selle mõju küberpunk-suunale on silmnähtav.

Nagu Bester isegi on tunnistanud, on üldsüzhee laenatud "Krahv Monte-Cristolt". Kosmoselaev "Nomad" on teinud avarii ja ainus ellujäänu Foyle saadab kosmosesse appikutsesignaale. Üks lähedalt möödasõitev laev ei reageeri SOS-signaalide peale. Selline nurjatus nõuab verist kättemaksu, Foylest saab hoopis teine mees, ta suudab end päästa ja uskumatult tõhusalt kätte maksta. Teose teeb suureks tulevikuühiskonna kujutamine – hiigelkorporatsioonide määratu mõju ja rikkus – aga eelkõige napid ja väga tabavad üksikdetailid (näit. Marsil kehtiv lintshimisseadus: ükskõik keda võib kohapeal kohtuta hukata, kui ta ohustab või hävitab taime!).

Mõningad apsud teaduslikus tagapõhjas (usuhullud, kes püüavad vabaneda aistidest; müstiline aine PyrE) ei häiri. Teos kuulub kindlalt mu lemmikromaanide esitosinasse.
Teksti loeti soome keeles

Peaks ikka natuke vinguma ka, et asi päris kiidukooriks kätte ei läheks. Raamatus on palju väga häid kohti (eriti meeldis mulle loo alguseks olnud teleportatsiooni juhusliku avastamise ja esialgse uurimise lugu), kuid tervik on miskipärast natuke ebaveenev ja sisaldab ka mitte nii häid detaile (no kasvõi seesama PyrE).

Võiks öelda, et minu silmis on raamatul üks SF-romaanidel esinev levinud puudus - selle asemel, et kirjeldada mingeid tegevusliine ja tegelasi, püütakse "üle kapata" kogu maailmast, seda tehakse aga liialt pealiskaudselt. Lugeda raamat siiski kõlbab.

Ja usuhullud olid minu meelest lahedad :-)

Teksti loeti inglise keeles

Väga hea ning meeletult tempokas raamat. Kuigi süzhee on banaalne (üks mees tõuseb tuhast, et maksta kätte neile kes ta surema jätsid. See on üsna selgelt laenatud "Krahv Monte-Cristost".), on see hästi teostatud. Mõningad "apsud", nagu siin eespool välja toodi, just minuarvates vürtsitavad seda.
Teksti loeti inglise keeles

Kummaline. Inimesed räägivad, et see pidada olema hea, isegi väga hea raamat. Minus suutis see tekitada põhiliselt ebameeldivustunde ja peletas mu Besteri loomingust eemale umbes kymneks aastaks, kehastades endas enam-vähem kõike seda mis mulle kirjandusteose juures vastu hakkab. Võimalik et praegu yle lugedes oleks mu arvamus teistsugune. Paraku puudub yle lugemiseks vähimgi tahtmine.
Teksti loeti vene keeles

Teate - see lugu on totaalne jama. Ja teate miks? Sel pole sügavust rohkem kui õlikilel veepinnal. Esimesed kümme lehekülge andsid muide lootust, et midagi sealt tuleb - no et tollal oli vast lugejale vaja mõnda asja pikemalt seletada etc etc ja selline teleporteerumise avastamine ja kasutusele võtmine oli päris loogiline. Siis aga pöörab uskumatuks mölluks. "Uskumatuks" otseses mõttes. Kui võrrelda umbes samast ajast pärit Sheckley või Harrisoniga, siis viimaste teosed on sama lootusetult ebaloogilised, usutamatud ja võimatu maailmaga, ent seal saab vähemalt nalja. Minul isiklikult läks suu viltu juba siis, kui mööduv tähelaev pidurdas, paar ringi ümber tüübi vraki tegi ja edasi sõitis - ulmeautor võiks ikka võtta vaevaks omale selgeks teha erinevused auto ja kosmoseraketi liikumises. Siis paneb tüüp kuidagimoodi ühe mootori käima (laev hakkab liikuma, mitte kohapeal tiirutama!!!) ja tahab Jupiterile sõita, satub aga kusagil asteroidil kükitavate pärismaalaste juurde (need püüdsid kiirendusega liikuva raketi kuidagi kinni, kuigi neil ei olevat muud peale sajanditega kogunenud vrakkide ja muu prahi!!!). On naljakas küll, kui mitte öelda "hale", ja sellist jama on kõik koolieelikutele mõeldud mangad täis. Mina isiklikult panin sealkohas - umbes 20-ndal lehel - toru hargile, kuid otsustasin raamatu siiski lõpuni lugeda, kuna tegemist nii kuulsa teosega.

Aga seegi pole veel kõige hullem. Teleporteerumist kasutab kasvõi McCaffey oma lohelugudes, aga kui seal on (vähemalt esimestes raamatutes) üsna huvitav maailm ja tegelastel hing sees, siis Besteri tegelased on veidralt käituvad hälvikud, keda ta liigutab nagu malendeid ja mul isiklikult on täiesti ükskõik, mis neist saab, ma ei usu ühtki nende motiivi, ma ei tunne neile kaasa etc etc. Jahitakse mingit PyrE-d ja ma loodan terve raamatu, et see ei ole mingi müstiline viimsepäevarelv, deus ex machina, ja mu lootused ei täitu. Tegelasele hakkab ilmuma ta ise põlevana ja ma loodan kogu raamatu, et ei ole ometi nii hullusti, et kusagil põledes saavutab ta veel ka ajas rändamise võime, ja ma pean pettuma...

Nii et tempokas, pöörane, põnev ja hoogne raamat, aga soovitavalt tarbimiseks enne 10-ndat eluaastat.

Teksti loeti inglise keeles

Romaani lühiiseloomustuseks sobiks ehk kõige paremini väljend «vaese mehe Hyperion». Kusjuures see pole mõeldud halvustuseks - lihtsalt Bester oli «Tähti» kirjutades ajast 40 aasta võrra vaesem, kui Simmons oma Hyperioni-tetraloogiat kirja pannes, ja SF-i puhul on juba kümnelgi aastal paraku kõva kaal...

Romaanis on feelingut, on mastaapi! On kahjuks ka nõrku kohti (nagu see õnnetu PyrE), mis ei lubagi viit panna. Loogikaapsud - kui neist lähtuda, siis tuleks suurem osa möödunud sajandil kirjutatud SF-i üldse julmalt maha kanda... Besteri kergelt crazy stiil ei pruugi muidugi kõigile meeldida, aga mulle läks küll peale. Ja lõpp oli tõsiselt hea. Need, kes Hyperioni-saaga lõpuni lugenud, oskavad ilmselt paralleele tõmmata.

Neljale + ka veel sappa!

Teksti loeti inglise keeles

Hinde osas mõtlesin tükk aega, aga jõudsin siis järeldusele, et ei suuda leida põhjust, miks maksimumhinnet mitte panna. Jah, tegu on väga omapärase raamatuga mulle seni tundmatult autorilt. Võimalik, et vahetult pärast raamatu lõpetamist on mulje veel liiga värske, et selle mõju enda jaoks tervikuna hoomata.

Raamat meenutab veidi 19. sajandi seiklusjuttu ja mitte ainult kohatiste retrofuturistlike elementide poolest(viktoriaanlike kommete taaselustumine ja arhailiste sõidukite kasutamine rikkurite poolt). Astronaudid on siin näiteks mitte väljaõppinud spetsialistid nagu reaalses maailmas, vaid samasugune alamklass nagu lihtmadrused 150 aasta eest. Nagu ka Foyle`i olukorra kirjeldus raamatu algul toob silme ette mingi vrakil triiviva merehädalise hoopis varasemast kirjandusest. Autori lembus füüsiliselt (ja valdavalt ka vaimselt) moonutatud tegelaste vastu näib aga isegi kuhugi romantismiajastusse kuuluvat. Lisaks tiigrinäoga Foyle`ile kohtame siin veidras suunas arenenud nägemismeelega, ent muidu pimedat rikkuritütart, hallinahkset ümbritsevatele inimestele ohtlikku radioaktiivset endist teadlast ja mingil hetkel koguni tervet "värdjate tsirkust".

Ausaltöeldes ei usu ma hästi, et üheaegselt nii jäärapäiselt loll ja labiilse käitumisega tüüp nagu Foyle suudaks üldse kättemaksu kavandamisel nii kaugele jõuda. Tegelikult on Foyle`i tegelaskuju tervikuna veidi vasturääkiv ja psühholoogiliselt usutamatu. Ajudeta jõmm, elegantne intrigaan, kinnisideega fanaatiline kättemaksja ja siiras patukahetseja-kõik see on üheaegselt liiga palju. Ja ega siin eriti tegelaskujusid, kellele kaasa elada, polegi-peale Jisbella on kõik veidrikud ja maniakid.

Teksti loeti eesti keeles

Ma olen nõus eelarvustajatega kes väidavad et see lugu on täielik jama. Mitte ainult jaburate stseenide, nagu kosmoselaevaga ümber põgeniku ringide tegemise, vaid ka selle poolest, et ma absoluutselt ei adunud, mis kogu selle asja mõte oli. Noh, heakene küll, kosmiline krahv Monte Cristo (kusjuures kummardus ja mativõtmine Monte Cristolt mulle istus vägagi, sest mulle meldib väga ka originaal), aga mis kogu selle asja point oli? Siin võib ka muidugi olla tegemist asjaoluga et raamatu ilmumise hetkest on möödas juba üle poole sajandi ja mis võis 50ndate lugejat ahhetama panna, mõjub praegu kergelt piinlikult ja tahtmatult koomiliselt.

Ütleme nii, et romaani osad, mis kirjutatud Dumas` peale mõeldes tõstavad hinde punkti võrra ülespoole, muidu oleks siia ka üks priske ja rasvane "kaks" laekunud.

Jama.

Teksti loeti eesti keeles

Põnev ja hästi kirja pandud lugu, lisaks palju fantaasiat ja lõbusaid vahepalasid. Mulle meeldis ja hindeks tubli "viis".
Teksti loeti eesti keeles

Seda raamatut ei saa võtta, kui klassikalist ulmeromaani. Minu silmis on see midagi enamat. Väidetavalt sai Bester raamatu kirjutamisel innustust artiklist, kus räägiti II Maailmasõja aegsest meremehest, kes 133 päeva hulpis Vaiksel ookeanil, sest mööduvad alused kartsid peatuda, kuna kahtlustasid vaenulike allveelaevade poolt üles seatud lõksu. "Krahv Monte-Cristo" süžee kasutamine tundus selle juures kõige loogilisem, kuid minu arust pole sisu selle raamatu juures kõige põhilisem. See on vaid vahend autori poolse seisukoha esitamiseks ning kirja on see pandud sellise kerguse, sümbolismi ning rikkalike ja veidrate detailidega, mis enamasti iseloomustab ainult maagilist realismi. Sellepärast pole minu arust ka erilist mõtet teosest otsida midagi reaalset ja loogilist. Ulme on ainult kuub, millese autor enda nägemuse on rüütanud. Samahästi oleks ta võinud ilmselt kasutada ka argisemaid motiive, kuid siis poleks tema seisukoht ilmselt nii häst välja joonistunud. Minule igatahes väga meeldis. Kindel viis
Teksti loeti eesti keeles

Ma liigitaksin selle loo pigem muinasjutu kategooriasse. Kui siin nii palju kiitvaid arvustusi ei oleks olnud, siis pillanuks ma selle teose juba poole peale jõudes käest. Kõige enam meenutas tegevus mulle Desmond Morrise raamatut "Jason imedemaal", aga tollest on mulle jäänud vähemalt head mälestused.
Teksti loeti eesti keeles

Asi läks minu jaoks jamaks juba täiesti alguses. Absoluutselt vastik peategelane, kellega end mingil moel samastama ei kipu (mis kuradi pärast ma peaksin huvi tundma sellise tegelase käekäigu vastu?), lamedad ja tühised kõrvaltegelased, absoluutselt usutamatu maailm, jaburus jaburuse otsa, teose pealiskaudsus. See teos on ju PAROODIA! Ulmekirjanduse paroodia, ilma vaimukuseta paroodia. Iga järjekordse jaburduse juures torkas taas pähe sõna paroodia ja neid jaburdusi oli raamatus väga palju (ei viitsi hakati neid kirjeldamagi). Ulmekirjaniku ülesanne on mittereaalne maailm muuta lugejale usutavaks, et lugeja usiks, et selline maailm on kuskil või millalgi võimalik. Bester mind oma maailma võimalikkuses mitte kõige vähematki veenda ei suutnud. Iseenesest on ju jauntimise mõte suurepärane, aga ka selle idee oli autor suutnud naeruvääristada oma pealiskaudsuse ja läbimõtlematusega.* *Raamatukaanel on tutvustus/reklaam: ""Tiiger! Tiiger!" kuulub kindlalt ulmeklassikasse ja kuigi see avaldati esmakordselt 1950. aastatel, pole romaan vananenud ka praegu". Seda lugedes suudan vaid nördinult õlgu kehitada. Vastik lugemiselamus (kusjuures ma annan hinde 2 tõesti harvadel juhtudel).
Teksti loeti eesti keeles

Mulle meeldis väga Besterni loodud omapärane ja üle vindi keeratud tuumapunk maailm. Fantaasialend lippas hästi, tegelasedolid värvikad ning põnevad ja tegevus püsis ühtlaselt tempokas ning ladusalt loetav.

Olen nõus Taavi Kaljuga, et mõned autori poolt tehtud teaduslik-tehnilised või stiililised apsud pigem muudavad maailma värvikamaks ja humoorikamaks. Maksimumpunktid.
Teksti loeti eesti keeles

Pikalt kõhklesin, kas panna kolm või viis.

Otsustasin viie kasuks. Pool raamatut on väga häiriv ja ilgele peategelasele on võimatu kaasa elada. Siis pöörab asi melodraamaks, kus jälle on peategelasele võimatu kaasa elada, sest temast saab pateetiliste kõnede meister ja inimesed ju nii ei räägi omavahel. Lugemisnauding, mis teose läbimisega kaasnes, oli suhteliselt madal - õblukest raamatut lugesin kahe nädala vältel, rutem ei läinud alla.

Aga samas oli teos ere. Häiriv. Mitte süžeeliselt kaasahaarav, aga lugemisega paralleelselt kulgeva elu sees ikkagi mõtteidhaarav. Ja ta ei jätnud vastikut maiku lõpus (nagu oleksin millegi limase sisse astunud ja see ei tule kinga küljest maha, nagu nt paljud tugevalt pessimistlikud ja depressiivsed teosed jätavad) vaid pigem "sattusin paljajalu tuha sisse - alguses kõrvetas, aga kui ära harjusin, oli päris mõnus"- tunde.

Ma kindlasti mõtlen sellele raamatule veel palju ja sageli. Selle tavapärasest sügavama pildilise ning emotsionaalse meeldesööbimise eest siis ka maksimumhinne. Ikkagi.
Teksti loeti eesti keeles

The Stars My Destination on kosmoseooperi stiilis ulmelugu. Millalgi 24. sajandil on avastatud, et tahte jõul teleporteerumine (seda hakatakse fenomeni avastaja järgi kutsuma "jauntimiseks") pole muud, kui õpitav oskus. Peagi oskavad seda praktiliselt kõik inimesed ja maailm muutub tundmatuseni.
 
Kuid see võime ei ulatu kosmosesse, kus peab hakkama saama masinate jõul. Nõnda leiabki loo algus aset ühel triivival kosmoselaevavrakil, kus pärast õnnetust on ainsana ellu jäänud juhmardist ja jõhkardist madrus Gully Foyle. Siis aga möödub vrakist teine kosmoselaev, mis ei tee tolle saadetud hädasignaale märkamagi ja Foyle vannub kättemaksu...
 
Peab tunnistama, et siin romaanis on kindlasti palju head ja meeldejäävat. Ehk parimaks osaks on kõik, mis maailmaehitusse puutub, alates jauntimisest. Selle fenomeni avastamine on juba iseenesest lõbusasti kirja pandud, kuid siis mõeldakse kiiresti läbi ka kõik muu sellest tulenev.
 
Näiteks igasugused meetmed ja vastumeetmed jauntimise toetamiseks või tõkestamiseks. Siis erinevad mõjud majandusele ja ühiskonnale (eraldi rõhutatult naistele), mis annab huvitava ja mõistetava seletuse sellele, paljuski kommetes kuskile 19. sajandi lõpu tasemele taandunud süsteemile.
 
Sellega läheb hästi kokku teine mitmes Besteri teoses kasutatud teema, kus maailma valitsevad erinevad suurettevõtted ja riigid on jäänud vaid tühiseks reliktiks. Kogu see osa, kus erinevad rikkurid kasutavad antiikseid autosid ja muid ajast-arust liikumisvahendeid näitamaks, et nad saavad endale mitte-jauntimist lubada, on sealjuures väga andekas.
 
Lugu ise on selle kõrval natuke õhuke. Autor ise on ka välja toonud Alexandre Dumas' "Krahv Monte-Cristo" kättemaksuloo eeskujuna kasutamist ning kohati on see üsna ilmne. Siiski on just selles võrdluses tegevust siinse romaani mahu jaoks liiga palju ning kogu see kihutamine ühest paigast ja stseenist teise jääb lõpuks pisut pinnapealseks.
 
Tegelased pole sealjuures ka palju paremad. Peategelane Foyle on paras lurjus, kuid erineval viisil on tõprad ka kõik teised tegelased. Naistegelased on selles võrdluses meestest ehk kriipsukese võrra paremad, kuid üldiselt ei ole siin eriti kedagi, kelle käekäigule rohkem kui üldisest huvist tähelepanu pöörata.
 
Kuid kuidagi on tervik ikkagi rohkem kui hea. Kogu teost kannab mingi metsik, pöörane energia, nagu paneks peategelane Foyle oma kättemaksuhimulise tätoveeritud tiigrinäoga elama ja leegitsema isegi tähed kuival paberil. Just selle tunde pärast jääb see teos kindlasti säravalt meelde, hoolimata kõigest muust.
 
Hinnang: 7/10
Teksti loeti inglise keeles
x
Kristjan Rätsep
15.09.1983
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustused:

Hoolimata ülivõrdes kiidusõnadest hakkasin seda romaani lugema üsna madalate ootustega - "ulmekriminull korporatiivsest maailmast ja telepaatidest" kõlas surmigavalt. Kriminullid mulle üldiselt ei meeldi ja ka käesolevas romaanis pühendati suurt tähelepanu mõrvajuurdlusele, mille detailidesse lugeja justkui põnevusega süüvima peaks... aga milleks? Tappis üks rikkur teise ära, kumbki polnud tegelasena sümpaatne - miks ma peaksin lugejana hoolima sellest, kas ja kuidas see juhtum lahendatakse?
Samas autori stiil on värvikas ja põnev - näiteks tulevikurikkurite dekadentlike meelelahutuste ja telepaatide omavahelise suhtluse kirjeldused või peategelast romaani lõpupoole haarav kummaline hullus. Või romaani mõistatuslik ja pahaendeline pealkiri, mille tegelik tähendus avaneb lugejale alles päris lõpus. Samas pean ma psühhoanalüüsi sissetoomist selgelt miinuseks ja kogu sellest freudismist arvan ma umbes samamoodi nagu John W. Campbell. 
Kokkuvõttes üsna vastuolulisi tundeid tekitav romaan, mida otsustasin kokkuvõttes hinnata "3+"-iga.
Teksti loeti eesti keeles

Lugu tellimustööna vanasse mõisahoonesse sissemurdvast raamatuvargast on küll enam-vähem normaalselt kirja pandud, ent midagi huvitavat selles loos minu jaoks polnud. 
Teksti loeti eesti keeles

Salapärane õhustik ja loodud lähituleviku-maailm on päris hästi välja kukkunud. Miinuseks võiks pidada vast teatavat lõpetamatust - lugu katkeb suvalises kohas ja tundub, nagu see oleks osa millestki suuremast. 
Teksti loeti eesti keeles

Loo idee on vanamoodne (teadlaste tehtav katse ja selle eetilised tagajärjed), ent kirjeldatud tehnoloogia on moodne ja autor ka ei moraliseeri eriti. Minu meelest täitsa korralik lugu.
Teksti loeti eesti keeles

Tuleviku-Eestis toimuv natuke "Blade Runneri" moodi lugu ehk siis peategelased kütivad ülekäte läinud androide, täpsemalt on loo keskmes perverdist omaniku vastu mässu tõstnud seksiandroid. Vahepeal põikab tegevus ka Lätisse (Eesti-Läti piiril paikneb piirikontroll ja Võnnus ehk Cesises tegutsevad islamivõitlejad). Natuke on paralleele ka autori antoloogias "Eesti nõid" ilmunud looga "Valvur".
Hindeks kokku "4-".
Teksti loeti eesti keeles

Lugu algab tänapäeva Eestis toimuva linnafantaasiana, ent läheb siis üle hoogsaks dimensioonidevaheliseks rännakuks. Minu meelest jäi see lugu kuidagi pealispindseks, mistõttu "rahuldavast" kõrgemat hinnet ma sellele panna ei suuda.
Teksti loeti eesti keeles

Täitsa sümpaatne tänapäeva Tartu teemaline linnafantaasia, mis ilmselt kõnetab paremini neid lugejaid, kellele see linn põhjalikult tuttav on.
Teksti loeti eesti keeles

Autorinime ja pealkirja järgi oleksin eeldanud Conani-laadis fantaasialugu, ent sedapuhku on tegu hoopis vanamoodsa pulpiliku kosmoseooperiga, mis on omas vormis hästi teostatud. Meenutas muuhulgas natuke Jekmovi loomingut.
Teksti loeti eesti keeles

Tänapäeva Jaapanis peab üks maffiajõuiguga ühinev noormees enda sobilikkuse tõestamiseks ühe kasutu bürokraadi ära tapma. Ülesanne osutub oodatust keerulisemaks ja sekkuvad tumedad jõud...
Teksti loeti eesti keeles

16. sajandi Jaapanis toimuva tegevusega poeetiline ja melanhoolne fantaasialugu, milles on oluline roll traditsioonilisel Jaapani teetseremoonial. Melanhoolsed ulmelood pole päris minu lemmikteema, ent omas laadis kahtlemata hästiteostatud lugu.
Teksti loeti eesti keeles
1.2026

Poola ulmekirjaniku aurupunk-tellise ingliskeelne tõlge ilmus eelmisel aastal. Autot on teost ise nimetanud "tõlkimatuks", sest see sisaldab muuhulgas arhailise vene keelega segatud arhailist poola keelt, grammatilisi eksperimente ja neologisme. Romaani tõlkimine oli ilmselgelt raskeks ülesandeks Ursula Philippsile, kes on lisanud köite lõppu artikli, milles ta selgitab tõlke erinevusi originaalist ja enda tehtud valikuid sõnade ning mõtete edasiandmisel.
"Jää" tegevusmaailma lahknevuspunktiks meie ajaloost on 1908. aasta Tunguusi katastroof, mille tagajärjel on hakanud Siberis levima mõistuslikud tulnukpäritolu jääkamakad (Philippsi tõlkes kasutatakse nende kohta saksapärast sõna gleissen, algupärandis oli selleks sõnaks lute). Gleissenid muudavad maist füüsikat ja keemiat, muuhulgas tekivad uued väärtuslikud metallid külmraud ja tungetitum. Lisaks muutub gleissenite poolt hõivatud aladel kolmevalentne matemaatiline loogika kahevalentseks ja "külmub" ühiskondlik ning poliitiline korraldus - Esimest maailmasõda ei toimu ja tsaariimpeerium jääb püsima.
Romaani tegevus algab Varssavis 1924. aasta suvel. Varssavi kuulub endiselt Vene impeeriumi koosseisu ja tänu gleissenitele on ilmastikuolud talvised. Peategelaseks on kaardimängusõltlasest matemaatikatudeng Benedykt Gieroslawski, kelle ukse taha ilmuvad ühel hetkel tsaarivalitsuse Talveministeeriumi ametnikud. Nendeni on jõudnud info, et Gieroslawski Siberisse asumisele saadetud isa on seal avastanud viisi gleissenitega suhtlemiseks ja nad soovivad, et poeg ta üles otsiks. Gieroslawski asubki Siberi Ekspressiga teele Irkutski poole. Tegevusse sekkuvad erinevad jõud, kellest mõne eesmärgiks on gleissenite säilitamine, teistel aga üleüldine sula. Tegelaste hulgas on ka erinevad ajaloolised isikud - Nikola Tesla on leiutanud seadme gleissenite sulatamiseks, Grigori Rasputin on muutnud jääkummardamise oma ususekti ideoloogiaks, Jozef Pilsudski juhib Siberis Jaapani toetatud Poola partisane ehk japontšikuid... Ja Nikolai Fjodorovi jüngrid otsivad gleissenitest vastust surnute elluäratamise ideele.
"Jää" on põnevate ideedega ja mastaapne, ent kohati veniv ning raskepärane romaan, ehkki selle süžee on iseenesest seikluslik. Minu meelest oli siin igasuguseid arutlusi ja muud loba natuke liiga palju, aga täiesti võimalik, et tõlkes läks palju kaduma. Ühe huvitava grammatilise eksperimendina tuleb mainida loo vormi - kui see algab minavormis, siis mingil hetkel jõuab Gieroslawski oma filosoofiliste mõtiskluste käigus arusaamisele, et teda polegi tegelikult olemas, misjärel lugu jätkub mingis veidras umbisikulises vormis (/../open the window/../). Palju on venekeelseid sõnu, algupärandis oli neid veel rohkem, aga Philipps on osad neist ära tõlkinud ja kõik need seletatakse lahti romaanile lisatud väikeses sõnastikus. Rohkelt on arutelusid matemaatilise loogika, ajaloo ja religiooni teemal ning viinavõtmise saatel filosofeerimine meenutab natuke vene kirjandust - eks toimub "Jää" tegevuski valdavalt Venemaal ja paljud selle tegelastest on venelased. 
Teksti loeti inglise keeles

Romaani tegevus toimub paralleelmaailmas, mis on muus osas nagu meie oma, aga selles toimib maagia, mida õpetatakse akadeemilise distsipliinina ülikoolides. Tegevusajaks on 1980-ndad aastad ja peategelaseks ameeriklannast (lõpupoole antakse mõista, et sarnaselt autorile hiina päritolu) Cambridge'i analüütilise maagia doktorant Alice Law. Alice'i juhendaja, keerulise ja üsna sandi iseloomuga professor Jacob Grimes on hiljuti koledas õnnetuses surma saanud ning kuna Alice vajab juhendaja abi kraadi kaitsmisel, otsustab ta juhendajale põrgusse järele minna. Põrguretkel liitub Alice'iga kaasdoktorant Peter Murdoch, kellega tal on samuti üsna keerulised suhted...
"Katabaasi" on võrreldud Susanna Clarke'i "Piranesiga" ja põhjus selleks on arusaadav - mõlemates raamatutes on juttu akadeemilisest maailmast ning selle varjukülgedest. Kuangi romaanis jääb sellest ülikoolielust ikka väga masendav mulje. Enamiku romaanist võtavadki enda alla rännakud hallilt masendavatel põrgumaastikul ja Alice'i sisekaemused ning hingepiinad (seejuures romaani pealkirjaks olevat sõna ei mainita tekstis kordagi). Väga see paks romaan mind kaasa haarata ei suutnud, ehkki olen akadeemilise valdkonnaga elus mõnevõrra kokku puutunud ja peategelaste mõtted ning probleemid olid mulle kohati mõnevõrra tuttavad. Hindeks "3+".
Teksti loeti eesti keeles

Zoltan Istvan on USA transhumanistliku ideoloogia aktivist, kes on muuhulgas ka vastava partei esindajana riigi presidendiks kandideerinud, sõites kampaania käigus ringi surnukirstu meenutava bussiga, mille eesmärgiks oli juhtida valijate tähelepanu inimeste vältimatule surelikkusele ja inimelu pikendavate tehnoloogiate väljatöötamise vajadusele. 
17. sajandi Prantsuse filosoofi Blaise Pascali loodud mõttemäng on tuntud "Pascali kihlveona" ja tähendab sisuliselt seda, et parem on olla usklik kui ateist, sest juhul, kui jumal on olemas, ootab sind hauataguses elus paradiis, kui aga jumalat pole, pole sa samuti eriti midagi kaotanud. Istvan on selle käesolevas romaanis edasi arendanud "transhumanistlikuks kihlveoks" - hauatagune elu võib ju olemas olla, aga kasulikum on ikkagi panustada füüsilisse surematusse selles maailmas, sest see on kindlam valik. 
Romaani tegevus algab lähituleviku USA-s, mida räsivad jätkuv majandussurutis (ilmselt kirjutamisaja mõjud) ja vastasseis kristlike fundamentalistide ning transhumanistide vahel. Protagonist Jethro Knights õpib ülikoolis filosoofiat ja alustab hiljem koos mõttekaaslastega võitlust kristlike fundamentalistide ning järjest enam nende selja taga seisva USA valitsuse vastu, et vabaneda transhumanistlikele teadusuuringutele seatud piirangutest. Teiste olulisemate tegelaste seast võib mainida Knightsi armastatut Zoe Bachi ja antagonistist mõjuvõimsat usujuhti reverend Belinasi. Knightsi loodud filosoofia kannab nime teleoloogiline egotsentriline funktsionalism ja selles on Asimovi kolme robootikaseaduse eeskujul loodud kolm transhumanismi seadust: 1) transhumanist peab üle kõige kaitsma oma eksistentsi; 2) transhumanist peab püüdma saavutada kõikvõimsust, minnes sellega nii kaugele kui võimalik, kuni see pole vastuolus esimese seadusega; 3) transhumanist peab kaitsma väärtust universumis, kuni see pole vastuolus esimese ega teise seadusega.
Romaan algab ja kulgeb esialgu pigem poliitilise põnevikuna, ulmeline tehnoloogia tuleb mängu lõpupoole. Visioon Knightsist, kes Transhumania-nimelise ujuva linnriigi diktaatorina kogu maailma sõjalaevastike vastu sõda peab, toob meelde 20. sajandi alguse ulmelood kõiksugu "hulludest teadlastest" (nt Tolstoi "Insener Garini hüperboloid"). Teatud paralleelid tekkisid mul ka Veskimehe "Kuu ordu" tsükliga - mõlemal juhul luuakse mingi eesmärgi nimel ülejäänud inimkonnale vastanduv uus ühiskond - Veskimehel edendab Kuul paiknev Kuu ordu kosmosehõivamist, Istvanil ookeanidel seilav Transhumania surematuse-uuringuid. Paremlibertaarne ideoloogia kumab romaanist ülepea läbi ja selle eest on autorit ka kõvasti kritiseeritud - Knights tundub kohati psühhopaadina, kes mõtleb vaid isikliku surematuse peale, ei hooli grammigi võrra vaestest või saamatutest inimestest ja hävitab sõjategevuses süstemaatiliselt ja sihilikult inimkonna kultuuripärandit. See teatud antihumanistlik joon ei pruugi ilmselgelt paljudele lugejatele meeldida, ehkki lõpuosa helges tulevikunägemuses tõmmatakse sellega mõnevõrra tagasi.
Kokkuvõtteks: on filosoofiat, poliitikat, tehnoloogiat ja märulit. Päris maksimumhinnet ma romaanile anda ei suuda, peamiselt seetõttu, et isegi mulle tundus peakangelase mõttemaailm kuidagi kummaline ja raskesti samastutav. Aga omapärane lugemine igatahes. 
Teksti loeti inglise keeles

Lugu tugineb tänapäevalgi populaarse vene filosoofi Nikolai Fjodorovi hüpoteesidele kunagi surnud inimeste elluäratamisest kauges tulevikus. Enamik loost keskendub minategelase mõtetele ja emotsioonidele, otsest tegevust on siin vähe. Loo lõppedes turgatas, et mõne teise autori jaoks võiks tegu olla esimese peatükiga romaanist.
Teksti loeti eesti keeles

Lugu, mis kujutab endast 20. sajandi alguse Viljandimaal tegutseva rootslasest arsti minajutustust, lummab just oma ideerohkusega - kui algul näib olevat tegu puhtal kujul üleloomuliku looga, siis mingil hetkel tuleb sisse ka tugev teaduslik-fantastiline element. Just see pöörane ideerohkus kahekümne viie lehekülje pikkuses tekstis määrabki minu jaoks loo hinde.
Teksti loeti eesti keeles

Päris põnev lugu mehest, kellel on võime noort inimest nähes täpselt ette kujutada, milline too vanast peast välja näeb. Ajapikku hakkavad selle võimega seotud probleemid tema jaoks süvenema...
Antoloogias "Kuumad allikad" ilmunud lugude keelekasutust pole moodsamaks toimetatud, aga käesolevas loos tundub ühes kohas, et seda oleks ehk siiski vaja olnud - nimelt sõna "karm" "vingugaasi" tähenduses, mis oli vähemalt mulle täiesti tundmatu.
Teksti loeti eesti keeles

Õudusloo tegevuskohast on raske aru saada - mingites detailides meenutab see Eestit, ent peategelasel on šoti perekonnanimi (Touard). See Julius Touard on ootamatult päranduse läbi pururikkaks saanud eraklik vanapoiss, kes on omandanud isikliku mõisa koos pargiga. Ühel päeval saabub mõisa Touardi tädi koos noore ja ilusa tütrega, kellesse mees ära armub. Mõlema naise olemises ja käitumises on seejuures midagi veidrat...
Lugu mõjub kohati üsna raskepäraselt ja polnud eriti libe lugemine, ent kasvõi idee ja lõpupuändi eest väärib see minu meelest "4".
 
Teksti loeti eesti keeles