Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Lao She ·

Mao cheng ji

(romaan aastast 1933)

eesti keeles: «Kassilinna saatus»
Tallinn «Eesti Raamat» 1972

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
3
9
0
0
0
Keskmine hinne
4.25
Arvustused (12)

Mõtlesin tükk aega, enne kui raamatu baasi panin. Vihjed Hiinale olid nii selged, et teos näis juba realistliku mitte ulmeromaanina. Kuid siiski on tegemist ulmelise riigiga... Olgu sellel siis reaalsuses analoog või mitte. Raamat kirjeldab ühe ühiskonna allakäiku, räägib sellest, mis siis saab, kui ollakse ennast täis , ei tunta millestki puudust ning ei võidelda.. Samas kirjeldatakse ka Hiinat (vt. väljaandmisaastat!). On ära tunda mõningad seadused, kohati ka isikud. Tasandeid on veelgi... suhtumine erinevasse, uude, õpetamisse. Neid kõiki siin üles lugeda pole mõtet. Igaüks loeb ise ja saab aru. Raamat sobib ka tänapäeva.... Väikeriikidesse, kes usuvad, et nemad on maailmanabad... Kas ükskord surevad nendegi viimased liikmed kakeldes, selle asemel, et midagi ära teha. Suurriikidesse, mis enese võimus liiga kindlad on... Inimestele, kes tähtsustavad eelkõige vormi, neile kes elavad unistuses paradiisist, kus midagi ei pea tegema... Ja kõigile teistele, kes elavad ja tahavad maailma paremaks teha (neile ka, kes ei taha!) Ka Lao She tundub arvavat, et "vaid see on väärt nii vabadust kui elu, kes pidevalt neid kätte võitma peab". Kassiühiskond suri võitlustahte puudumisse. Huvitav kas meie ka.. kunagi.. ? Väga uhked karakterid ja väga usutav tegevus.... Melanhoolne Väike Skorpion, kes on tark, aga ei usu enam, Saadiku Lesk, kes on loonud omaette reeglitega maailma, reeglitega, mida ta ise peab ja usub teisigi pidavat... Kõik üksikud tegelased ja massid on tähelepanuväärsed. Raamatus valitseb nukker alatoon. Lao She ei kuuluta maailmalõppu, ta kurvastab selle pärast, et inimesed loovad ideaale, lootes siis sulgvoodil lesides, et need ise kohale tulevad. Samuti on ta nukker täitumatute ideaalide pärast, selle pärast, et me alati ei taipa, mida suudame ja seetõttu muudame kaunitari koletiseks, ülevast ideaalist saab madalus ja mõttetus (kes on raamatut lugenud, tuletage meelde lõike massismist). Soovitan igal juhul lugeda! Igaühel... Midagi leiab seal alati. Kasvõi kogemuse Hiina kirjandusest :) Ja kui see raamat on läbi loetud, tasub mõtelda Eesti peale... Kas teda ootab Kassilinna saatus?
Teksti loeti eesti keeles

Ainus hiina ulmekas, mida ma oma noore elu jooksul olen lugenud... aga neil on neid veel. Ütlen kohe ära, et tegu on hea raamatuga, ka on tegu ulmekaga. Nii et esmaarvustaja kõhklused olid asjatud: on ulme ja üsna hea. Aga kui ta hea on, miks siis neli? Ma ei soovi seda raamatut enam kolmandat korda lugeda. Lugesin esmalt vene keeles (Märkmeid Kassilinnast) ning siis eesti keeles. Juba teisel lugemisel hakkas häirima see (halvemale) Wellsile omane moraliseerimine jne. Ka pole romaan (minu arust) eriti originaalne, Lao She tundis üsna hästi Euroopa kirjandust ning antud juhul on tegu miskitpidi pooliku tekstiga: euroopalik see enam pole, aga hiinalikuks pole ta veel kah saanud. Üleminekuaeg ja tema raskused... Kes pole lugenud neile soovitan siiralt tutvuda selle mõistulooga Marsi kassilinnast... väärt lugemine igatahes... Ning loomulikult pole see lugu vaid Hiinast: mõistulugusid selleks ju kirjutataksegi, et öelda miskit oma olude kohta, aga öelda seda nii, et see oleks ka universaalselt kehtiv.
Teksti loeti vene ja eesti keeles

Ausalt öeldes oli seda raamatut väsitav lugeda. Ma ei tea seniajani miks, oli põhjuseks võõrapärasus või vastupidi - võõras oli üritanud kirjutada midagi väga euroopalikku, jäädes samas olemuslikult oma mõtteviisi juurde. Igatahes tundus tekst üsna puisena. Lool kui sellisel ei olnudki väga viga, kuid esitatud oli ta pisut ülemoraliseerivalt ja seega ka läbinähtavalt. Ei julge öelda, et see iseenesest halb on, kuid mind häiris. Moraaliloo juurde jõudes tundub, et siit õhkuv kriitika ei käi niivõrd Eesti kuivõrd kaasaegse Euroopa kohta. Suvalise kultuuri kohta, mis üritab seada nö "kõrgetest väärtustest" veel kõrgemale naudingut, kes unustab, et kusagil naabruses võivad olla teised, kes elavad teisiti, kelle väärtushinnangud on teised ja kes on valmis ka toimima teisiti (ka "meie enda territooriumil") - sulgumine mingisse (näiliselt) turvalisse kääbiklasse. Eestile on ses kontekstis ohtlik masohhistlik omaenese nõrkuse nautimine. On aga selge, et kellel ei ole jõudu, sellel ei ole ka tulevikku. Selles raamatus on see tõdemus kenasti ja illusioonideta paika pandud.
Teksti loeti eesti keeles

Ei tea k1l Hiinast ja selle ajaloost ja muust kontekstist piisavalt palju, et sealseid sidemeid v2lja lugeda, aga kas pole selliseid isikuid, keda selles romaanis kirjeldatakse, igal pool? Pean end ka ise mingil m22ral Kassilinna asukaks, kuigi mind otseselt ei olnud seal kirjeldatud. Selliseid kirjeldamata j22nud inimt11pe on veel ja veel... Seega oli romaani puudus ehk ta l1hidus? Euroopalik see teos n11d k1ll ei olnud, pigem globaalne. Juttu oligi aga ju globaalsetest probleemidest. Miks peaks siis sellisel puhul kirjutama m6nes muus v6tmes, kui 1lemaailmselt m6istetavas? Raamatu puhul tekkis hoopis palju keerukamaid k1simusi... Kuis suudeti see N.Liidus 2ra tr1kkida? Miks tr1kiti ja miks 1ldse t6lgiti? Njah, see viimane miks ei ole k1ll ehk kohane, sest tegemist on hea teosega, aga siiski... Olemas ta igatahes on. Lisaks veel eestikeelsena. See on muidugi hea, sest venekeelsena v6i ingliskeelsena ei oleks ta t6en2oliselt pihku sattunud. Hiina ulmet ja ka muud kirjandust aga sooviks tegelikult isegi tihemini kohata. Nukker teos ta ju oli, aga mis sellest... ega maailm me 1mber ei ole alati l6bus. Ulmes6pradel soovitan aga selle teosega tutvuda.
Teksti loeti eesti keeles

Eelarvustajatele vähe lisada. Suurepärane raamat. Muidugi mitte see raamat, mida ikka ja jälle kätte võtta. Lugesin seda millalgi eesti keeles ilmumise järel ja siis ta mulle ei meeldinud, ent ilmselt olin liiga väike (ca 10-11). Nüüd antikvariaadist leides ja üle lugedes avastasin palju suurema maailma, kui mäletasin seal olevat ;-) Ja vähe on raamatuid, mida loen ridarealt ja kogu tekst on asjakohane. Muidugi moraliseeriv etc, aga selline oli kirjutamisajastu, lisaks veel hiina-spetsiifiline taust - ja lõpuks vaeb autor teravalt ja paarkümmend aastat enne aktuaalseksmuutumist heaoluühiskondi kummitavaid hädasid. Võimas visioon!

Muidugi on teoses ka jooni Euroopa varasemast kirjandusest ja lisaks tajutavale Welssile on peategelase Prantsuse laevaga kojutulek ilmne kummardus Jules Verne`ile; teiselt poolt aga (ei hakka pikalt seletama) on juba kasside keele kirjeldus nii vapustavalt õel kõverpeegel hiina keele vaesumisest ja pidgin-english`ist, et imestan, kuidas raamat kunagi üldse Hiinas välja anti. Nii et veelkord - on uskumatu, ent suurepärane, et see raamat eesti keeles olemas on.

Teksti loeti eesti keeles

Killu esitas siin küsimuse, et kas on ikka ulme, kui otseselt Hiinat mõeldakse. Aga äkki pole siis Strugatskite " trääs-taskus" romaanid samuti ulme, kui kaudselt kujutatakse Nõukogude Liitu. Kahtlemata korralik ja zhanripuhas SF.
Teksti loeti eesti keeles

Selline raamat, mida teist korda küll enam kätte ei võta. Nojah, valetan, loomulikult võtan ja panen ta kuhugi või tagastan omanikule, aga lugeda...

Võibolla oli asi hoopis selles, et lugesin teda peale "Kirinyagat"... ja millegipärast tuli kogu aeg meelde "Totu kuul"...

Teksti loeti eesti keeles

Eelarvustajad on rääkinud nii Wellsist kui Verne`ist... Mina lisaksin siia veel Jonathan Swifti. Kas on "Kassilinna saatus" Hiina jaoks midagi umbes samasugust, nagu on Swifti romaanid Euroopa ja vana hea Inglismaa jaoks? Oma väga väheste Hiina-teadmiste juures suutsin ilmselt vaid murdosa vihjetest ära tabada, oli umbes selline tunne, nagu võiks olla NSVLi ajaloos võhikul lugedes "Loomade farmi". See teos vääriks tegelikult asjalike kommentaaridega taasüllitamist, kuigi kardan, et seda vaevalt et keegi teha viitsib.

Kirjanduslikest võtetest rääkides kuulub "Kassilinna saatus" kindlasti minevikku, samas ei saa teosele lõpmatuseni ette heita tema kirjutamise ajast tulenevaid iseärasusi, kuigi need paratamatult lugejale silma jäävad ja lõpphinnangut mõjutavad.

Teksti loeti eesti keeles

Kui ma seda esimest korda lugesin, siis olin suures vaimustuses. Vahest seepärast, et siis oli ulmet vähe loetud. Teistkordsel lugemisel nii suurt vaimustust enam ei olnud, ju siis oli mälestus liiga ilus. Aga hea on ta sellegipoolest ja oma nelja auga ära teeninud. Kahju et hiina ulmet nii vähe on leida, hää meelega loeks veel
Teksti loeti eesti keeles

Stiiliselt huvitav raamat; kindlasti mitte "puhas hiina kirjandus", aga meie tavapärasest lääne-välismaa ulmest ikkagi nii erinev, et ainuüksi seetõttu lugemist väärt. Ülalkirjeldatud allegoorilised omadused veel lisaks. Ja, noh, lõpuks on ta veel lihtviisiliselt põnev kah.
Teksti loeti eesti keeles

Ei olnud põnev. Hoopis kurb ja väsitavalt ühiskonnakriitiline. Lugesin seda u. 15. aastaselt, hiljem vist ka, vähemalt kohati. Meelde on jäänud armetus ja masendus. Halb raamat ometi pole.
Teksti loeti eesti keeles
x
Kristjan Rätsep
15.09.1983
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustused:

Hoolimata ülivõrdes kiidusõnadest hakkasin seda romaani lugema üsna madalate ootustega - "ulmekriminull korporatiivsest maailmast ja telepaatidest" kõlas surmigavalt. Kriminullid mulle üldiselt ei meeldi ja ka käesolevas romaanis pühendati suurt tähelepanu mõrvajuurdlusele, mille detailidesse lugeja justkui põnevusega süüvima peaks... aga milleks? Tappis üks rikkur teise ära, kumbki polnud tegelasena sümpaatne - miks ma peaksin lugejana hoolima sellest, kas ja kuidas see juhtum lahendatakse?
Samas autori stiil on värvikas ja põnev - näiteks tulevikurikkurite dekadentlike meelelahutuste ja telepaatide omavahelise suhtluse kirjeldused või peategelast romaani lõpupoole haarav kummaline hullus. Või romaani mõistatuslik ja pahaendeline pealkiri, mille tegelik tähendus avaneb lugejale alles päris lõpus. Samas pean ma psühhoanalüüsi sissetoomist selgelt miinuseks ja kogu sellest freudismist arvan ma umbes samamoodi nagu John W. Campbell. 
Kokkuvõttes üsna vastuolulisi tundeid tekitav romaan, mida otsustasin kokkuvõttes hinnata "3+"-iga.
Teksti loeti eesti keeles

Lugu tellimustööna vanasse mõisahoonesse sissemurdvast raamatuvargast on küll enam-vähem normaalselt kirja pandud, ent midagi huvitavat selles loos minu jaoks polnud. 
Teksti loeti eesti keeles

Salapärane õhustik ja loodud lähituleviku-maailm on päris hästi välja kukkunud. Miinuseks võiks pidada vast teatavat lõpetamatust - lugu katkeb suvalises kohas ja tundub, nagu see oleks osa millestki suuremast. 
Teksti loeti eesti keeles

Loo idee on vanamoodne (teadlaste tehtav katse ja selle eetilised tagajärjed), ent kirjeldatud tehnoloogia on moodne ja autor ka ei moraliseeri eriti. Minu meelest täitsa korralik lugu.
Teksti loeti eesti keeles

Tuleviku-Eestis toimuv natuke "Blade Runneri" moodi lugu ehk siis peategelased kütivad ülekäte läinud androide, täpsemalt on loo keskmes perverdist omaniku vastu mässu tõstnud seksiandroid. Vahepeal põikab tegevus ka Lätisse (Eesti-Läti piiril paikneb piirikontroll ja Võnnus ehk Cesises tegutsevad islamivõitlejad). Natuke on paralleele ka autori antoloogias "Eesti nõid" ilmunud looga "Valvur".
Hindeks kokku "4-".
Teksti loeti eesti keeles

Lugu algab tänapäeva Eestis toimuva linnafantaasiana, ent läheb siis üle hoogsaks dimensioonidevaheliseks rännakuks. Minu meelest jäi see lugu kuidagi pealispindseks, mistõttu "rahuldavast" kõrgemat hinnet ma sellele panna ei suuda.
Teksti loeti eesti keeles

Täitsa sümpaatne tänapäeva Tartu teemaline linnafantaasia, mis ilmselt kõnetab paremini neid lugejaid, kellele see linn põhjalikult tuttav on.
Teksti loeti eesti keeles

Autorinime ja pealkirja järgi oleksin eeldanud Conani-laadis fantaasialugu, ent sedapuhku on tegu hoopis vanamoodsa pulpiliku kosmoseooperiga, mis on omas vormis hästi teostatud. Meenutas muuhulgas natuke Jekmovi loomingut.
Teksti loeti eesti keeles

Tänapäeva Jaapanis peab üks maffiajõuiguga ühinev noormees enda sobilikkuse tõestamiseks ühe kasutu bürokraadi ära tapma. Ülesanne osutub oodatust keerulisemaks ja sekkuvad tumedad jõud...
Teksti loeti eesti keeles

16. sajandi Jaapanis toimuva tegevusega poeetiline ja melanhoolne fantaasialugu, milles on oluline roll traditsioonilisel Jaapani teetseremoonial. Melanhoolsed ulmelood pole päris minu lemmikteema, ent omas laadis kahtlemata hästiteostatud lugu.
Teksti loeti eesti keeles
1.2026

Poola ulmekirjaniku aurupunk-tellise ingliskeelne tõlge ilmus eelmisel aastal. Autot on teost ise nimetanud "tõlkimatuks", sest see sisaldab muuhulgas arhailise vene keelega segatud arhailist poola keelt, grammatilisi eksperimente ja neologisme. Romaani tõlkimine oli ilmselgelt raskeks ülesandeks Ursula Philippsile, kes on lisanud köite lõppu artikli, milles ta selgitab tõlke erinevusi originaalist ja enda tehtud valikuid sõnade ning mõtete edasiandmisel.
"Jää" tegevusmaailma lahknevuspunktiks meie ajaloost on 1908. aasta Tunguusi katastroof, mille tagajärjel on hakanud Siberis levima mõistuslikud tulnukpäritolu jääkamakad (Philippsi tõlkes kasutatakse nende kohta saksapärast sõna gleissen, algupärandis oli selleks sõnaks lute). Gleissenid muudavad maist füüsikat ja keemiat, muuhulgas tekivad uued väärtuslikud metallid külmraud ja tungetitum. Lisaks muutub gleissenite poolt hõivatud aladel kolmevalentne matemaatiline loogika kahevalentseks ja "külmub" ühiskondlik ning poliitiline korraldus - Esimest maailmasõda ei toimu ja tsaariimpeerium jääb püsima.
Romaani tegevus algab Varssavis 1924. aasta suvel. Varssavi kuulub endiselt Vene impeeriumi koosseisu ja tänu gleissenitele on ilmastikuolud talvised. Peategelaseks on kaardimängusõltlasest matemaatikatudeng Benedykt Gieroslawski, kelle ukse taha ilmuvad ühel hetkel tsaarivalitsuse Talveministeeriumi ametnikud. Nendeni on jõudnud info, et Gieroslawski Siberisse asumisele saadetud isa on seal avastanud viisi gleissenitega suhtlemiseks ja nad soovivad, et poeg ta üles otsiks. Gieroslawski asubki Siberi Ekspressiga teele Irkutski poole. Tegevusse sekkuvad erinevad jõud, kellest mõne eesmärgiks on gleissenite säilitamine, teistel aga üleüldine sula. Tegelaste hulgas on ka erinevad ajaloolised isikud - Nikola Tesla on leiutanud seadme gleissenite sulatamiseks, Grigori Rasputin on muutnud jääkummardamise oma ususekti ideoloogiaks, Jozef Pilsudski juhib Siberis Jaapani toetatud Poola partisane ehk japontšikuid... Ja Nikolai Fjodorovi jüngrid otsivad gleissenitest vastust surnute elluäratamise ideele.
"Jää" on põnevate ideedega ja mastaapne, ent kohati veniv ning raskepärane romaan, ehkki selle süžee on iseenesest seikluslik. Minu meelest oli siin igasuguseid arutlusi ja muud loba natuke liiga palju, aga täiesti võimalik, et tõlkes läks palju kaduma. Ühe huvitava grammatilise eksperimendina tuleb mainida loo vormi - kui see algab minavormis, siis mingil hetkel jõuab Gieroslawski oma filosoofiliste mõtiskluste käigus arusaamisele, et teda polegi tegelikult olemas, misjärel lugu jätkub mingis veidras umbisikulises vormis (/../open the window/../). Palju on venekeelseid sõnu, algupärandis oli neid veel rohkem, aga Philipps on osad neist ära tõlkinud ja kõik need seletatakse lahti romaanile lisatud väikeses sõnastikus. Rohkelt on arutelusid matemaatilise loogika, ajaloo ja religiooni teemal ning viinavõtmise saatel filosofeerimine meenutab natuke vene kirjandust - eks toimub "Jää" tegevuski valdavalt Venemaal ja paljud selle tegelastest on venelased. 
Teksti loeti inglise keeles

Romaani tegevus toimub paralleelmaailmas, mis on muus osas nagu meie oma, aga selles toimib maagia, mida õpetatakse akadeemilise distsipliinina ülikoolides. Tegevusajaks on 1980-ndad aastad ja peategelaseks ameeriklannast (lõpupoole antakse mõista, et sarnaselt autorile hiina päritolu) Cambridge'i analüütilise maagia doktorant Alice Law. Alice'i juhendaja, keerulise ja üsna sandi iseloomuga professor Jacob Grimes on hiljuti koledas õnnetuses surma saanud ning kuna Alice vajab juhendaja abi kraadi kaitsmisel, otsustab ta juhendajale põrgusse järele minna. Põrguretkel liitub Alice'iga kaasdoktorant Peter Murdoch, kellega tal on samuti üsna keerulised suhted...
"Katabaasi" on võrreldud Susanna Clarke'i "Piranesiga" ja põhjus selleks on arusaadav - mõlemates raamatutes on juttu akadeemilisest maailmast ning selle varjukülgedest. Kuangi romaanis jääb sellest ülikoolielust ikka väga masendav mulje. Enamiku romaanist võtavadki enda alla rännakud hallilt masendavatel põrgumaastikul ja Alice'i sisekaemused ning hingepiinad (seejuures romaani pealkirjaks olevat sõna ei mainita tekstis kordagi). Väga see paks romaan mind kaasa haarata ei suutnud, ehkki olen akadeemilise valdkonnaga elus mõnevõrra kokku puutunud ja peategelaste mõtted ning probleemid olid mulle kohati mõnevõrra tuttavad. Hindeks "3+".
Teksti loeti eesti keeles

Zoltan Istvan on USA transhumanistliku ideoloogia aktivist, kes on muuhulgas ka vastava partei esindajana riigi presidendiks kandideerinud, sõites kampaania käigus ringi surnukirstu meenutava bussiga, mille eesmärgiks oli juhtida valijate tähelepanu inimeste vältimatule surelikkusele ja inimelu pikendavate tehnoloogiate väljatöötamise vajadusele. 
17. sajandi Prantsuse filosoofi Blaise Pascali loodud mõttemäng on tuntud "Pascali kihlveona" ja tähendab sisuliselt seda, et parem on olla usklik kui ateist, sest juhul, kui jumal on olemas, ootab sind hauataguses elus paradiis, kui aga jumalat pole, pole sa samuti eriti midagi kaotanud. Istvan on selle käesolevas romaanis edasi arendanud "transhumanistlikuks kihlveoks" - hauatagune elu võib ju olemas olla, aga kasulikum on ikkagi panustada füüsilisse surematusse selles maailmas, sest see on kindlam valik. 
Romaani tegevus algab lähituleviku USA-s, mida räsivad jätkuv majandussurutis (ilmselt kirjutamisaja mõjud) ja vastasseis kristlike fundamentalistide ning transhumanistide vahel. Protagonist Jethro Knights õpib ülikoolis filosoofiat ja alustab hiljem koos mõttekaaslastega võitlust kristlike fundamentalistide ning järjest enam nende selja taga seisva USA valitsuse vastu, et vabaneda transhumanistlikele teadusuuringutele seatud piirangutest. Teiste olulisemate tegelaste seast võib mainida Knightsi armastatut Zoe Bachi ja antagonistist mõjuvõimsat usujuhti reverend Belinasi. Knightsi loodud filosoofia kannab nime teleoloogiline egotsentriline funktsionalism ja selles on Asimovi kolme robootikaseaduse eeskujul loodud kolm transhumanismi seadust: 1) transhumanist peab üle kõige kaitsma oma eksistentsi; 2) transhumanist peab püüdma saavutada kõikvõimsust, minnes sellega nii kaugele kui võimalik, kuni see pole vastuolus esimese seadusega; 3) transhumanist peab kaitsma väärtust universumis, kuni see pole vastuolus esimese ega teise seadusega.
Romaan algab ja kulgeb esialgu pigem poliitilise põnevikuna, ulmeline tehnoloogia tuleb mängu lõpupoole. Visioon Knightsist, kes Transhumania-nimelise ujuva linnriigi diktaatorina kogu maailma sõjalaevastike vastu sõda peab, toob meelde 20. sajandi alguse ulmelood kõiksugu "hulludest teadlastest" (nt Tolstoi "Insener Garini hüperboloid"). Teatud paralleelid tekkisid mul ka Veskimehe "Kuu ordu" tsükliga - mõlemal juhul luuakse mingi eesmärgi nimel ülejäänud inimkonnale vastanduv uus ühiskond - Veskimehel edendab Kuul paiknev Kuu ordu kosmosehõivamist, Istvanil ookeanidel seilav Transhumania surematuse-uuringuid. Paremlibertaarne ideoloogia kumab romaanist ülepea läbi ja selle eest on autorit ka kõvasti kritiseeritud - Knights tundub kohati psühhopaadina, kes mõtleb vaid isikliku surematuse peale, ei hooli grammigi võrra vaestest või saamatutest inimestest ja hävitab sõjategevuses süstemaatiliselt ja sihilikult inimkonna kultuuripärandit. See teatud antihumanistlik joon ei pruugi ilmselgelt paljudele lugejatele meeldida, ehkki lõpuosa helges tulevikunägemuses tõmmatakse sellega mõnevõrra tagasi.
Kokkuvõtteks: on filosoofiat, poliitikat, tehnoloogiat ja märulit. Päris maksimumhinnet ma romaanile anda ei suuda, peamiselt seetõttu, et isegi mulle tundus peakangelase mõttemaailm kuidagi kummaline ja raskesti samastutav. Aga omapärane lugemine igatahes. 
Teksti loeti inglise keeles

Lugu tugineb tänapäevalgi populaarse vene filosoofi Nikolai Fjodorovi hüpoteesidele kunagi surnud inimeste elluäratamisest kauges tulevikus. Enamik loost keskendub minategelase mõtetele ja emotsioonidele, otsest tegevust on siin vähe. Loo lõppedes turgatas, et mõne teise autori jaoks võiks tegu olla esimese peatükiga romaanist.
Teksti loeti eesti keeles

Lugu, mis kujutab endast 20. sajandi alguse Viljandimaal tegutseva rootslasest arsti minajutustust, lummab just oma ideerohkusega - kui algul näib olevat tegu puhtal kujul üleloomuliku looga, siis mingil hetkel tuleb sisse ka tugev teaduslik-fantastiline element. Just see pöörane ideerohkus kahekümne viie lehekülje pikkuses tekstis määrabki minu jaoks loo hinde.
Teksti loeti eesti keeles

Päris põnev lugu mehest, kellel on võime noort inimest nähes täpselt ette kujutada, milline too vanast peast välja näeb. Ajapikku hakkavad selle võimega seotud probleemid tema jaoks süvenema...
Antoloogias "Kuumad allikad" ilmunud lugude keelekasutust pole moodsamaks toimetatud, aga käesolevas loos tundub ühes kohas, et seda oleks ehk siiski vaja olnud - nimelt sõna "karm" "vingugaasi" tähenduses, mis oli vähemalt mulle täiesti tundmatu.
Teksti loeti eesti keeles

Õudusloo tegevuskohast on raske aru saada - mingites detailides meenutab see Eestit, ent peategelasel on šoti perekonnanimi (Touard). See Julius Touard on ootamatult päranduse läbi pururikkaks saanud eraklik vanapoiss, kes on omandanud isikliku mõisa koos pargiga. Ühel päeval saabub mõisa Touardi tädi koos noore ja ilusa tütrega, kellesse mees ära armub. Mõlema naise olemises ja käitumises on seejuures midagi veidrat...
Lugu mõjub kohati üsna raskepäraselt ja polnud eriti libe lugemine, ent kasvõi idee ja lõpupuändi eest väärib see minu meelest "4".
 
Teksti loeti eesti keeles