Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Sheri S. Tepper ·

The Gate to Women`s Country

(romaan aastast 1988)

eesti keeles: «Värav Naiste Maale»
Tallinn «Varrak» 1999 (F-sari)

  • F-sari
Hinne
Hindajaid
16
6
4
1
3
Keskmine hinne
4.033
Arvustused (30)

Tegevustik on viidud tuumasõjajärgsesse Põhja-Ameerikasse. Tepper leiab, et katastroofi põhjus peitub inimese pärilikkuses, tema geenides. Geenidesse on kodeeritud vägivald ja hukatus ning seepärast tuleb pärilikkust muuta. Üldiselt on feministid kõiges halvas süüdistanud ühiskondlikke traditsioone, millised on ülal hoidnud agressiivset meeskultuuri. Tepper on pessimist: ei aita ühiskonnastruktuuri muutus, tuleb kõrvaldada ka ühiskonna agressiivsed osad, liikmed. Paljud mehed tahavad kuuluda sõjaväelistesse struktuuridesse, on loomult vägivaldsed. Seepärast tuleb ühiskond korraldada selliselt, et liiki saavad jätkata vaid sellised mehed, kel on julgust olla teistest erinev, julgust mitte sõdida. Romaanis on kujutatud iseseisvaid linnu, milliseid peavad ülal ja juhivad naised. Mehed elavad omaette oma linna garnisonis ning peavad teiste samasuguste garnisonidega sõda..... Raamat on hea ning peab kiitma seda Colorados elavat vanaema, kes pensionipõlves ulmet kirjutama hakkas. Oleks sihukseid rohkem!
Teksti loeti soome keeles

Arvi on raamatust juba kena ylevaate teinud, nii lisan vaid m6ned m6tted ja ma"rkused. See raamat on hasti kirjutatud, siin on t6esti m6juvad tegelaskujud ning v6imsalt loodud yhiskond. Seda raamatut loetakse ka yheks feministliku ulme tippteoseks. Isiklikult pole ma n6us autori ideega, et inimese va"givaldsus on tema geenide poolt a"ra ma"a"ratud, ega ka sellega, et naised on loomu poolest kindlasti va"hem agressiivsed kui mehed. See on vana nature vs. nurture debatt, mida lihtsalt yhe kasuks lahendada ei saa. Tepper tahab aretada uut, va"hem agressiivset inimrassi. Olgu Tepperi ideedega kuidas on, ta on nende p6hjal kirjutanud va"ga hea ulmeromaani. Soovitan k6igile.
Teksti loeti inglise keeles

Need kolm punkti saab teos puhtalt oma kirjandusliku väärtuse pärast - see on hästi kirjutatud. Nii oma ladusa ja loogilise ülesehituse, kui inimeste ja kirjelduste nauditava värvikuse ja detailirohke selguse poolest on ta hoopis teine klass, kui mõni "kuldajastu" kosmosemadin.Kui ma peaksin zanrit defineerima, ütleksin "paranoiline utoopia". Niisiis - kolm sajandit peale tuumasõda elab haritava maa lappidel ühiskond, keda (kui asju õigete nimedega nimetada) pettuste, intriigide ja salamõrvade abil valitseb kinnismõtte all kannatav kildkond. Miks ma seda selliselt defineerin: ülaltoodu võiks olla, eriti ulmejutu puhul, paljutõotav algus, ent autor seda küll nii ei mõtle, tema jaoks on selline elukorraldus silmnähtavalt ideaalilähedane. Kinnismõte on, nagu eelmistes arvustustes mainitud, et inimkonna hädad tulenevad meeste hävitavast võitlustahtest. Kuidas nii ebaloogiline kooslus ülde tekkida sai, on omaette küsimus, ent võideldakse inimese sünnipärase agresiivsuse vastu nii, et viieaastaselt eraldatakse poisslapsed ema ja õdede-vendade juurest ning antakse neile militaarne kasvatus (nii on paljud ühiskonnad kasvatanud tundetuid sõdureid), jäädes pisarates lootma, et noorukil see kunagi ise ära viskab. Agressiivsuse väljajuurimiseks niisiiis võimalikest halvim meetod. Ajupesu on Stalini tasemel - kogu inimkultuurist tunnevad nad peamiselt üht kahe ja poole tuhande aasta vanust verist lugu, mida siis neile söögi alla ja peale pähe tambitakse. Need noormehed, kes naiste eluviis valivad, osutuvad muidugi "paremateks", kui sõdurid, kusjuures ka võitlemises (sic!) - et asi väga tobe ei paistaks, on neile antud müstilisi võimeid. Aga lugege - üks kord tasub seda kindlasti teha!

[10.01.2009]
Niisiis peaaegu 10 aastat peale teose lugemist kirjutan oma arvustusele järje. Stiimuli selleks sain loomulikult ühest eile toimunud vestlusest, kus teosest juttu tuli. Omal ajal panin teosele "3". Põhjendused ilmselt olid asjakohased, kuid ega ma ju enam ei mäleta, kui hästi see raamat kirjutatud oli vmt, mäletan vaid ilget sõnumit... Vaadake, see raamat mõjub halvasti. Me millegipärast ei märka teatud vähemuste puhul, kui fašistlikud, totalitaarsed ja üldisemalt inimvaenulikud need on. Me neelame alla kogu saasta, mida meile serveeritakse ja noogutame takka. Olgu, minu jaoks oli raamat üks süngemaid antiutoopiaid, ühes reas "Hea uue ilma" ja "1984"-ga, kuid kui nende puhul ma veel ei ole kohanud nii lootusetut lolli, kes neid utoopiaks peaks, siis Tepperi puhul tundub pigem normiks olevat sealt midagi "positiivset" leida. Millega siis tegu? Teatud laadi inimeselt inimesele leviva pahavaraga, nagu "Kommunistliku partei manifest"? Ma olen olnud suhteliselt halastamatu ida pool tulnud ideoloogilise sõnniku vastu ja ma ei näe kohelda mujal toodetud teisiti, seega muudan hinnet.

Teksti loeti eesti keeles

Hinde andmine sellele teosele oli äärmiselt raske - lugemisjärjega raamatu keskel olles oleksin ilmselt andnud "kahe", asi ei köitnud mind kohe üldse ja uni kippus lugedes vägisi peale. Siis läks tegevus aga korraga käima ja kohe vägagi huvitavaks. Enamgi veel - raamatu igav esimene pool tundus nüüd vajaliku ja asjakohasena. Sisust on siin üht-teist juba eespool räägitud: naiste linn, mehed elavad müüri taga garnisonis oma elu, kaks korda aastas on karneval ning mehed tulevad linna prassima ja sugu tegema. Linnas elab siiski ka mehi, need kes sellise valiku teinud on (valik tuleb teha 15 aastaselt), kuid neid on üsna vähe. Sõjamehed kaitsevad linna tühermaal elavate bandiitide eest ning aeg-ajalt peavad erinevate linnade garnisonid omavahel veriseid sõdu. Esmapilgul niisiis üsna nüri ja igav maailm, kuid nagu öeldud, paljastuvad tegelikud tagamaad alles teose lõpuosas.

Aga lisaks naiste linnale kandub tegevus vahepeal ka eemale mägede vahele, kus on säilinud üksildane ja räigelt patriarhaalse elukorraldusega kogukond. Vot see osa raamatust oli üks värvikamaid ning ma nautisin seda perverssel kombel...

Raamatut nüüd ideelise poole pealt vaagima hakates ei saa autoriga muidugi paljuski nõustuda, kuid mind need ideed väga ei häirinudki. Pigem häiris mind see telepaatia värk, mida ulmekirjanikud kahjuks kangesti armastama kipuvad. Clarke oma "Lapsepõlve lõpus" käsitles asja hoopis teisel tasandil, antud kompotti see kraam aga ei sobinud. Hindeks rebib igatahes nelja välja, väärib lugemisvaeva kindlasti.

Teksti loeti eesti keeles

Alguses, kui raamatut lugesin ja vahetult pärast teose läbilugemist, oleksin andnud kindla viie. Meenus aga U. Le Guini "Pimeduse pahem käsi", mis käsitles meeste (isaste) agressiivsust minu meelest palju paremini. Üldse neid kahte tegelikult erinevat teost kõrvutades jääb "Värav..." kuidagi kahvatuks ja odavaks, ei tekitanud tõeliselt heale raamatule omast emotsionaalset segadust.Raamatu kiituseks peab aga ütlema, et tegevus ei olnud tapvalt igav, lugemisvarana ajaviiteks on ta kaasakiskuv ja sisukas piisavalt.Niisiis, VÄGA nõrk viis.
Teksti loeti eesti keeles

Võimas ühiskond, indeed! Mis lähimal vaatlemisel osutub aga liivakasti-ühiskonnaks. Minu lapsepõlves olid ka head tüdrukud, kes kenasti kodu mängisid, pahad poisid kes kõike lõhkusid ning ennast katki kukkusid ning mõned "head poisid", kes tüdrukutega mängisid.Ainult et reaalses elus kipuvad head, isegi väga head tüdrukud millegipärast ikka rohkem pahadest poistest huvituma.

Sellised liivakasti-kooslused saavad toimida ainult kasvatajate järelevalve all. On näha, et vanaema on lastelaste kantseldamise kogemused eeskujulikult paberile teisendanud ning tulnud välja aparaadiga, mis ebaloogilist elukorraldus hinges hoiab - Naiste Maailma Nõukogu.

Viimase puhul ei saa üle ega ümber paralleelidest eesti keeles suhteliselt hiljuti ilmunud Norman Spinradi satiirilise raamatuga "Terasunelm". Feric Jaggari ning NM Nõukogu kõrgeimad eesmärgid on sisuliselt identsed ning vahendidki eesmärgile jõudmiseks võrdlemisi sarnased.

Ühesõnaga, seni kuni jätkub naiskirjanikke, kes tõsimeeli usuvad, et üllas eesmärk pühendab mistahes abinõu, on võrdlemisi silmakirjalik rääkida ainult meeste sünnipärasest agressiivsusest või verejanust.

Romaan jätab logiseva mulje ning seda peamiselt kompositsioonilise poole pealt.Oma mängureeglite järgi toimivas maailmas on autor suutnud realistlikult mõjuvaid tegelasi kujutada. Viimane on ka peamine asjaolu, miks seda raamatut lugeda tasub.Lausa kurioosum on aga muu sündmustiku seisukohalt põhjendamatu lõik naiste elust superpatriarhaalses kogukonnas. Haige stseen, mida mina suudan mõtestada vaid kujunemisjärgus tüdrukutele tupekrambi külgeehmatamise katsena.

Teksti loeti eesti keeles

No ma olen Andriga rohkem kui nõus. Ja ytlen oma arvamusena, et teose kandev idee, ehk "naised on tublimad ja yldse mitte nii vägivaldsed kui mehed" ei pea justkui paika mitte. Ja see Andri liivakasti teooria! See on lihtsalt suurepärane selle teose iseloomustamiseks. Raamat kui selline on muidugu kenasti kirjutet ja suht loeatav, aga kolme saab ta ikkagi minujaoks logiseva idee ja hulga loogikavigade pärast. Lugeda tasub seda kindlasti ja olgu see nii eevatytardele kui mehepoegadele hoiatuseks, et tegelikult pole kuidagi hea kui ainult yx sugupool on tyyri juures. Isaste lollusi on näidanud ajalugu (samas väidetakse, et iga otsuse taga on mingi naine, nii et sic!) ja emaste lollustest räägib antud teos.
Teksti loeti eesti keeles

Najah, raamat oli t6epoolest kuni keskpaigani IGAV... siis aga omandas 2kki t2henduse ja s1ndmusedki l2ksid k2ima. V2ga omap2rane n2ide sellest, kuidas tilk t6rva kattis meepoti. Liivakasti ja geneetilise valiku ideed meenutasid kergelt D11ni ja sealseid aretajaid. "Naiste maa v2rav" loos aga oli see kandev joon n6rgem, ei olnud ju valikki mitte nii t2iuslik. P2ris l6pu eel anti valikule veel 1ks vaatenurk. Meeldis see, et raamatus jutustati korraga mitut erinevat lugu. Osa neist olid veel pealiiniga 1sna n6rgalt seotud. See ehk kergitaski hinde neljalt viieni. Kasvatuse ja geneetika vahekorrast veel nii palju, et kuigi s6dureil olid k6igil vanemateks mehed linnadest, l2ksid neist paljud siiski selleks, et j22da v2lja. Mis muidugi liivakasti ideega, mis samuti algul p2he tikkus, eriti klappima ei tahtnud hakata. Korrast nii palju, et mulle k1ll ei tundunud see kusagilt ideaalpildina. See n2is olevat lihtsalt parim v6imalus halvemate seast. Meenus ka Ian Watsoni suurep2rane "Deathhunter", kus abin6ud olukorra kontrollimiseks sarnanesid m6ningal m22ral Tepperi kujutatule.Meeste ps1hholoogiat ja nende maailma paistis autor k1ll tundvat v2ga v2he v6i lausa nullip2raselt. Meestegelased n2isid olevat k6ik 22rmiselt ebausutavad, v2lja arvatud linna garnisoni algne 1lem (Michale oli vist ta nimi). Tema hoiak, et seni kuni naised t88tavad, toidavad ja k6ike muud lausa vabatahtlikult ja ilma mingit hinda k1simata, siis ongi see ideaal. SEE n2ib mulle endale olevat palju t6en2olisem ajend linnast v2lja j22miseks, kui miski muu. Michael on ehk tegelane, kellest ongi k6ige rohkem kahju.
Teksti loeti eesti keeles

Pole ühtegi teist nii head sedatüüpi raamatut lugenud (gender-ulme). Lugesin ja nautisin iga sõna. Nii palju elutarkust pole ka tükk aega ühestki raamatust kumanud...Tepperi hea külg on see, et peale nauditavate lausete ja mõtete on tal veel huvitav tervik ka, tihti väga põnevate karakteritega kirjanikel jääb tervikust puudu. Nagu Miladygi ma ei nõustu sellega, et geenid kõik ära määravad... mingi hulk agressiivsust ehk siiski, aga kas see muutub teotahteks või sõjakuseks on vist siiiski kasvatuse otsustada.Ja kui ka eeldada, et Tepperil on õigus, siis ühe vea tegid nad seal maailmas siiski, nad unustasid ära, et ka mõned naised on agerssivsed (nagu näiteks Myra :-) või teised kes ära põgenesidmustlaste juurde). Need oleks tulnud ka eraldada, kui nad oma "tõuaretust" oleks edukalt läbi viia tahtnud....Aga raamat oli ise tõesti huvitav, soovitan kõigil lugeda
Teksti loeti eesti keeles

"Värav..." oli minu jaoks tõeline negatiivsuspomm. Närisin, raiusin ennast sellest raamatust läbi, aga milleks oli seda vaja? Poole peal lootsin, et ehk läheb paremaks -- no ei läinud. Kurb, kurb on halvimat hinnet anda, aga minu jaoks polnud see raamat rohkemat väärt. Hea seegi, et ma esmapilgul ainuke pettuja pidin olema. Alla ma nii kergelt ei anna -- kui kätte juhtub, loen ka "Rohtmaa" läbi -- aga kui ka too paremaks ei osutu, siis tõmban Sherile kriipsu peale. Parem nii mulle endale, kui ka teistele, kes ei pea rohkem `ühtesid` selle autori juures nägema.
Teksti loeti eesti keeles

Ei saa kurta jutu üle. Sobis lugeda küll, ei mäleta, et oleks igav olnud. Jamps on otsida raamatust mingit (antud juhul) feminismipropagandat. See on lihtsalt maailm nagu ta kunagi, kusagil võib olemas olla (olnud) või vastupidi. Sisu oli uus ja huvitav ja see luges. Minu jaoks.
Teksti loeti eesti keeles

Ostsin, lugesin ühe hingega läbi ja loen praegu uuesti. Tõuaretuse seisukohalt tundub päris hea idee. Ja kellele ei meeldi telepaatia kui teemaarendus, siis kurb küll, aga tuleb arvata, et neil lihtsalt see võime puudub. Või puudub soov seda ära tunda. Minu meelest on autor väga hästi lahendanud paljude naiste ees seisva dilemma: "pahade poistega" on küll tore koos voodis olla, aga lapsi nendega tihtipeale ei tahaks. Samas on turvalise, mõistliku ja mõistva mehega elamine vahetevahel nii lõpmata igav... Põhimõtteliselt võikski ju nii olla. Soovitan lugeda kõigil, eriti ürgmeheliku mõtteviisiga meestel.
Teksti loeti eesti keeles
AR

Pole viga. Üpris kiiduväärt teos. Algus läks vaevaliselt, kuid viimased sada lehekülge olid päris põnevad. Mõnele mehele võis see teos tunduda küll liiga diskrimineeriv või tema mehelikku uhkust riivav, kuid see ei heida küll raamatule halba varju. Ühiskond on üsna omapärane. Naised valitsevad, teenijamehed annavad nõu ja abistavad. Sõdurid elavad oma elu garnisonis. Sõdurid on täielkult poliitilisest elust eraldatud, neid ei lasta võimu juurde kuna kardetakse uut kohutavat ja laastavat sõda nagu selleks oli nn. vaplus. Kuna naised üksi ei saa ka hakkama, peavad teenijamehed täitma selles osas meeste rolli. Nemad on ka naiste laste isad. Teenijamehed on saanud ka sõdurikoolituse, kuid lahkusid omal soovil garnisonist 15. eluaastal.
Teksti loeti eesti keeles

Hästi kirja pandud küll, kuid siiski ei jäta tunnet, et nüüd oleks mingi erilise saavutuse otsa komistanud. Maha muidugi päris ei laida, eks siin oli ka ikka ühtteist huvitavat. Siiski on olemas paremaid gender-fantaasiaid (ka eesti keeles). Nelja väärt kirjandusliku poole pärast.
Teksti loeti eesti keeles

Ei saa panna kõrgemat hinnet raamatule, mis ennast ka korduval kättevõtmisel lugeda ei lase. Hea näide halvast kirjandusest.
Teksti loeti eesti keeles

Võtsin kätte järjekordse Varraku ulmeteose ning jahmusin, kui hea kraami otsa olen ma sattunud, võrreldes Phlebase ja muude soperdistega, mis samuti tänu Varrakule eesti keeles ilmavalgust on näinud.Ehk on see tänu Krista Kaerile, ent VNM suudab tõesti köita oma fantastilise, samas realistliku käsitlusega, mis on antud edasi ilmselgelt väga laia silmaringiga inimese poolt. Viimane asjaolu ei sunni aga Tepperit külvama oma teosesse targutusi, erinevalt megapaljudest autoritest, keda lugenud olen.Kuigi VNMs puudub üksik haarav ja silmapaistev faktor (Goblin Reservation), on VMN näol on tegemist tõeliselt tugeval tasemel oleva raamatuga.
Teksti loeti eesti keeles

"Naiste maailma" teemat on käsitletud palju, nii õnnestunult kui ka ebaõnnestunult. "Värav..." on üks õnnestunud näide ja huvitav ka selle poolest, et kui paljud teised samalaadsed üllitised on üles ehitatud konfliktile, mis antud maailmakorra purustab ja vähemalt osaliselt selle ebaefektiivsust tõestab, siis Tepperi maailm jääb püsima hoolimata tegelaste pingutusest midagi muuta.
Natuke kripeldama muidugi jäi, et kuidas sellises ühiskonnas masside juhtimine ikka nii lihtne oli. Ei saanud ei naised ega ka mehed aru, et nad on süsteemi ohvrid... isegi igasugu hälbed, nagu mustlased ja rändnäitlejad, olid range kontrolli all. Vähemalt see isside valik sündivatele lastele, iga vähegi loogiliselt mõtlev emme oleks seda pidanud ju taipama, või kuidas?
Teksti loeti eesti keeles

Üks feminoseksismi õhutav kahtlase väärtusega raamat Ameerikamaalt. Just sellise ideoloogia eest on meid hoiatanud Robert Merle... Loodetavasti jääb värav sellisesse "utoopiaühiskonda" siiski igavesti suletuks. Ideaalmees on naiste jaoks teatavasti galantse härrasmehe ja toruluksepa kombinatsioon ning see kurb tõde kehtib ka Tepperi kohta.
Teksti loeti eesti keeles

Kogu raamat on ehitatud üles vanade kreeklaste maailmakorralduse moonutatud versioonile.
Peamine osa on Sparta korraldusel, mida on muidugi ka veel laiendatud. Spartiaadid elasid nimelt umbes 14 meheliste seltsingutena, mis on võrreldav mingilmääral siinsete aastakäikudega. Spartas naised pidasid maja elik juhatasid orje ning eks olnud need majapidamisedki polistel ehk linnakestes. Muideks, vennad võisid pidada ka üht naist, kelle juures siis vaheldumisi külas käisid, aga erinevalt sellestisnasest raamatust oli graafik muidugi vabalt muudetav.
Kreekas lõppes lugu igatahes spartiaatide arvu allakäiguga, no seda juhtub muidugi kõrgklassiga koguaeg, et väljasureb - raisk. Põhimõtteliselt juhtub see ka sellessinases paberkandjas.
Tepperi süsteemis vajab mees alguses mingisugust sõjaväelist distsiplineerimist, et selles täielikult tüdida ja siis tulla välja sellest supist inimesena.

Aga raamat jättis kripeldama küll, et kas nad tõesti nii nad soovivad? Naised, tähendab ...
Teksti loeti eesti keeles

Sisu (feministlik utoopia) on siin niigi lahti lahatud, seda ma arvustama ei hakka. Ütlen vaid, et raamatu idee mulle iseenesest meeldis.

Mis meeldis:
- lahe jutustamislaad (olija/pealtvaataja vastandamised, isegi see draamamajandus hakkas lõpuks meeldima).
- ladus keel.
- realistlikud tegelased; nad käitusid nii, nagu sellised inimesed sellises maailmas käituda VÕIKS.
- loogiline, iseendaga kooskõlas tegevustik; iga sündmus / nähtus areneb teistest, mitte ei juhtu "niisama".
- usutav maailm.
- huvitav lähenemisnurk. Apokalüpsis ja antiik olid just parajas tasakaalus, et kumbki teist üle mängima ei hakanud. Mineviku/tuleviku, sparta/garnisoni, elavate/surnute riikide vahelduv võrdlemine ja vastandamine meeldis.

Mis ei meeldinud:
- pealkiri :)
- action ja pseudo-põnevus Pühamaa ümber.
- raamatu köide ja kujundus.
- raamatu paar esimest lauset.

Mis jäi puudu:
Iga raamatu lugemine peaks midagi andma. Kas targemaks tegema; või millegi üle mõtlema panema; või veel miskit muud. Aga seda ei juhtunud. Ja seepärast ei saa see raamat hindeks viit.

Kokkuvõte:
Soovitan soojalt!

Teksti loeti eesti keeles

See on raamat, mida tuleks lugeda ... üks kord. Ja siis sügavalt sügavalt järele mõelda.Võib-olla ei ole raamatus kasutatud just kõige värskemaid ideid. Nii tuumasõja järgsest maailmast kui ka salajastest tõuaretusprogrammidest on kindlasti palju põnevamaid raamatuid kirjutatud. Aga mis teeb selle konkreetse raamatu eriliseks, on õhkkond, mida autor on suutnud kirjeldada. See on nii loomutruu, et mingi hetk võib isegi unustada, et tegemist on ulmeraamatuga. Ja vähe on raamatuid, kus autori naiselikkus tähesõdalaste machodele nii pika puuga ära teeb.
Teksti loeti eesti keeles

Üle hulga aja mulle üks raamat, millest jäid ka mingid järelmõtted. Sarnaselt filmidega peaks selle alguses olema märkus „vajab vanemlikku selgitust“.
Alguses oli kõik kas nunnu või groteskne, sõltuvalt soolisest vaatenurgast. Lõpuks jäid kõlama karmid tõdemused: meeste vandenõud võrreldes naiste omadega on nagu liivakastimängud; meeste julmus ja vägivaldsus võrreldes naiste omaga on kerge togimine ainult. 
Teksti loeti eesti keeles
x
Kristjan Rätsep
15.09.1983
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustused:

Hoolimata ülivõrdes kiidusõnadest hakkasin seda romaani lugema üsna madalate ootustega - "ulmekriminull korporatiivsest maailmast ja telepaatidest" kõlas surmigavalt. Kriminullid mulle üldiselt ei meeldi ja ka käesolevas romaanis pühendati suurt tähelepanu mõrvajuurdlusele, mille detailidesse lugeja justkui põnevusega süüvima peaks... aga milleks? Tappis üks rikkur teise ära, kumbki polnud tegelasena sümpaatne - miks ma peaksin lugejana hoolima sellest, kas ja kuidas see juhtum lahendatakse?
Samas autori stiil on värvikas ja põnev - näiteks tulevikurikkurite dekadentlike meelelahutuste ja telepaatide omavahelise suhtluse kirjeldused või peategelast romaani lõpupoole haarav kummaline hullus. Või romaani mõistatuslik ja pahaendeline pealkiri, mille tegelik tähendus avaneb lugejale alles päris lõpus. Samas pean ma psühhoanalüüsi sissetoomist selgelt miinuseks ja kogu sellest freudismist arvan ma umbes samamoodi nagu John W. Campbell. 
Kokkuvõttes üsna vastuolulisi tundeid tekitav romaan, mida otsustasin kokkuvõttes hinnata "3+"-iga.
Teksti loeti eesti keeles

Lugu tellimustööna vanasse mõisahoonesse sissemurdvast raamatuvargast on küll enam-vähem normaalselt kirja pandud, ent midagi huvitavat selles loos minu jaoks polnud. 
Teksti loeti eesti keeles

Salapärane õhustik ja loodud lähituleviku-maailm on päris hästi välja kukkunud. Miinuseks võiks pidada vast teatavat lõpetamatust - lugu katkeb suvalises kohas ja tundub, nagu see oleks osa millestki suuremast. 
Teksti loeti eesti keeles

Loo idee on vanamoodne (teadlaste tehtav katse ja selle eetilised tagajärjed), ent kirjeldatud tehnoloogia on moodne ja autor ka ei moraliseeri eriti. Minu meelest täitsa korralik lugu.
Teksti loeti eesti keeles

Tuleviku-Eestis toimuv natuke "Blade Runneri" moodi lugu ehk siis peategelased kütivad ülekäte läinud androide, täpsemalt on loo keskmes perverdist omaniku vastu mässu tõstnud seksiandroid. Vahepeal põikab tegevus ka Lätisse (Eesti-Läti piiril paikneb piirikontroll ja Võnnus ehk Cesises tegutsevad islamivõitlejad). Natuke on paralleele ka autori antoloogias "Eesti nõid" ilmunud looga "Valvur".
Hindeks kokku "4-".
Teksti loeti eesti keeles

Lugu algab tänapäeva Eestis toimuva linnafantaasiana, ent läheb siis üle hoogsaks dimensioonidevaheliseks rännakuks. Minu meelest jäi see lugu kuidagi pealispindseks, mistõttu "rahuldavast" kõrgemat hinnet ma sellele panna ei suuda.
Teksti loeti eesti keeles

Täitsa sümpaatne tänapäeva Tartu teemaline linnafantaasia, mis ilmselt kõnetab paremini neid lugejaid, kellele see linn põhjalikult tuttav on.
Teksti loeti eesti keeles

Autorinime ja pealkirja järgi oleksin eeldanud Conani-laadis fantaasialugu, ent sedapuhku on tegu hoopis vanamoodsa pulpiliku kosmoseooperiga, mis on omas vormis hästi teostatud. Meenutas muuhulgas natuke Jekmovi loomingut.
Teksti loeti eesti keeles

Tänapäeva Jaapanis peab üks maffiajõuiguga ühinev noormees enda sobilikkuse tõestamiseks ühe kasutu bürokraadi ära tapma. Ülesanne osutub oodatust keerulisemaks ja sekkuvad tumedad jõud...
Teksti loeti eesti keeles

16. sajandi Jaapanis toimuva tegevusega poeetiline ja melanhoolne fantaasialugu, milles on oluline roll traditsioonilisel Jaapani teetseremoonial. Melanhoolsed ulmelood pole päris minu lemmikteema, ent omas laadis kahtlemata hästiteostatud lugu.
Teksti loeti eesti keeles
1.2026

Poola ulmekirjaniku aurupunk-tellise ingliskeelne tõlge ilmus eelmisel aastal. Autot on teost ise nimetanud "tõlkimatuks", sest see sisaldab muuhulgas arhailise vene keelega segatud arhailist poola keelt, grammatilisi eksperimente ja neologisme. Romaani tõlkimine oli ilmselgelt raskeks ülesandeks Ursula Philippsile, kes on lisanud köite lõppu artikli, milles ta selgitab tõlke erinevusi originaalist ja enda tehtud valikuid sõnade ning mõtete edasiandmisel.
"Jää" tegevusmaailma lahknevuspunktiks meie ajaloost on 1908. aasta Tunguusi katastroof, mille tagajärjel on hakanud Siberis levima mõistuslikud tulnukpäritolu jääkamakad (Philippsi tõlkes kasutatakse nende kohta saksapärast sõna gleissen, algupärandis oli selleks sõnaks lute). Gleissenid muudavad maist füüsikat ja keemiat, muuhulgas tekivad uued väärtuslikud metallid külmraud ja tungetitum. Lisaks muutub gleissenite poolt hõivatud aladel kolmevalentne matemaatiline loogika kahevalentseks ja "külmub" ühiskondlik ning poliitiline korraldus - Esimest maailmasõda ei toimu ja tsaariimpeerium jääb püsima.
Romaani tegevus algab Varssavis 1924. aasta suvel. Varssavi kuulub endiselt Vene impeeriumi koosseisu ja tänu gleissenitele on ilmastikuolud talvised. Peategelaseks on kaardimängusõltlasest matemaatikatudeng Benedykt Gieroslawski, kelle ukse taha ilmuvad ühel hetkel tsaarivalitsuse Talveministeeriumi ametnikud. Nendeni on jõudnud info, et Gieroslawski Siberisse asumisele saadetud isa on seal avastanud viisi gleissenitega suhtlemiseks ja nad soovivad, et poeg ta üles otsiks. Gieroslawski asubki Siberi Ekspressiga teele Irkutski poole. Tegevusse sekkuvad erinevad jõud, kellest mõne eesmärgiks on gleissenite säilitamine, teistel aga üleüldine sula. Tegelaste hulgas on ka erinevad ajaloolised isikud - Nikola Tesla on leiutanud seadme gleissenite sulatamiseks, Grigori Rasputin on muutnud jääkummardamise oma ususekti ideoloogiaks, Jozef Pilsudski juhib Siberis Jaapani toetatud Poola partisane ehk japontšikuid... Ja Nikolai Fjodorovi jüngrid otsivad gleissenitest vastust surnute elluäratamise ideele.
"Jää" on põnevate ideedega ja mastaapne, ent kohati veniv ning raskepärane romaan, ehkki selle süžee on iseenesest seikluslik. Minu meelest oli siin igasuguseid arutlusi ja muud loba natuke liiga palju, aga täiesti võimalik, et tõlkes läks palju kaduma. Ühe huvitava grammatilise eksperimendina tuleb mainida loo vormi - kui see algab minavormis, siis mingil hetkel jõuab Gieroslawski oma filosoofiliste mõtiskluste käigus arusaamisele, et teda polegi tegelikult olemas, misjärel lugu jätkub mingis veidras umbisikulises vormis (/../open the window/../). Palju on venekeelseid sõnu, algupärandis oli neid veel rohkem, aga Philipps on osad neist ära tõlkinud ja kõik need seletatakse lahti romaanile lisatud väikeses sõnastikus. Rohkelt on arutelusid matemaatilise loogika, ajaloo ja religiooni teemal ning viinavõtmise saatel filosofeerimine meenutab natuke vene kirjandust - eks toimub "Jää" tegevuski valdavalt Venemaal ja paljud selle tegelastest on venelased. 
Teksti loeti inglise keeles

Romaani tegevus toimub paralleelmaailmas, mis on muus osas nagu meie oma, aga selles toimib maagia, mida õpetatakse akadeemilise distsipliinina ülikoolides. Tegevusajaks on 1980-ndad aastad ja peategelaseks ameeriklannast (lõpupoole antakse mõista, et sarnaselt autorile hiina päritolu) Cambridge'i analüütilise maagia doktorant Alice Law. Alice'i juhendaja, keerulise ja üsna sandi iseloomuga professor Jacob Grimes on hiljuti koledas õnnetuses surma saanud ning kuna Alice vajab juhendaja abi kraadi kaitsmisel, otsustab ta juhendajale põrgusse järele minna. Põrguretkel liitub Alice'iga kaasdoktorant Peter Murdoch, kellega tal on samuti üsna keerulised suhted...
"Katabaasi" on võrreldud Susanna Clarke'i "Piranesiga" ja põhjus selleks on arusaadav - mõlemates raamatutes on juttu akadeemilisest maailmast ning selle varjukülgedest. Kuangi romaanis jääb sellest ülikoolielust ikka väga masendav mulje. Enamiku romaanist võtavadki enda alla rännakud hallilt masendavatel põrgumaastikul ja Alice'i sisekaemused ning hingepiinad (seejuures romaani pealkirjaks olevat sõna ei mainita tekstis kordagi). Väga see paks romaan mind kaasa haarata ei suutnud, ehkki olen akadeemilise valdkonnaga elus mõnevõrra kokku puutunud ja peategelaste mõtted ning probleemid olid mulle kohati mõnevõrra tuttavad. Hindeks "3+".
Teksti loeti eesti keeles

Zoltan Istvan on USA transhumanistliku ideoloogia aktivist, kes on muuhulgas ka vastava partei esindajana riigi presidendiks kandideerinud, sõites kampaania käigus ringi surnukirstu meenutava bussiga, mille eesmärgiks oli juhtida valijate tähelepanu inimeste vältimatule surelikkusele ja inimelu pikendavate tehnoloogiate väljatöötamise vajadusele. 
17. sajandi Prantsuse filosoofi Blaise Pascali loodud mõttemäng on tuntud "Pascali kihlveona" ja tähendab sisuliselt seda, et parem on olla usklik kui ateist, sest juhul, kui jumal on olemas, ootab sind hauataguses elus paradiis, kui aga jumalat pole, pole sa samuti eriti midagi kaotanud. Istvan on selle käesolevas romaanis edasi arendanud "transhumanistlikuks kihlveoks" - hauatagune elu võib ju olemas olla, aga kasulikum on ikkagi panustada füüsilisse surematusse selles maailmas, sest see on kindlam valik. 
Romaani tegevus algab lähituleviku USA-s, mida räsivad jätkuv majandussurutis (ilmselt kirjutamisaja mõjud) ja vastasseis kristlike fundamentalistide ning transhumanistide vahel. Protagonist Jethro Knights õpib ülikoolis filosoofiat ja alustab hiljem koos mõttekaaslastega võitlust kristlike fundamentalistide ning järjest enam nende selja taga seisva USA valitsuse vastu, et vabaneda transhumanistlikele teadusuuringutele seatud piirangutest. Teiste olulisemate tegelaste seast võib mainida Knightsi armastatut Zoe Bachi ja antagonistist mõjuvõimsat usujuhti reverend Belinasi. Knightsi loodud filosoofia kannab nime teleoloogiline egotsentriline funktsionalism ja selles on Asimovi kolme robootikaseaduse eeskujul loodud kolm transhumanismi seadust: 1) transhumanist peab üle kõige kaitsma oma eksistentsi; 2) transhumanist peab püüdma saavutada kõikvõimsust, minnes sellega nii kaugele kui võimalik, kuni see pole vastuolus esimese seadusega; 3) transhumanist peab kaitsma väärtust universumis, kuni see pole vastuolus esimese ega teise seadusega.
Romaan algab ja kulgeb esialgu pigem poliitilise põnevikuna, ulmeline tehnoloogia tuleb mängu lõpupoole. Visioon Knightsist, kes Transhumania-nimelise ujuva linnriigi diktaatorina kogu maailma sõjalaevastike vastu sõda peab, toob meelde 20. sajandi alguse ulmelood kõiksugu "hulludest teadlastest" (nt Tolstoi "Insener Garini hüperboloid"). Teatud paralleelid tekkisid mul ka Veskimehe "Kuu ordu" tsükliga - mõlemal juhul luuakse mingi eesmärgi nimel ülejäänud inimkonnale vastanduv uus ühiskond - Veskimehel edendab Kuul paiknev Kuu ordu kosmosehõivamist, Istvanil ookeanidel seilav Transhumania surematuse-uuringuid. Paremlibertaarne ideoloogia kumab romaanist ülepea läbi ja selle eest on autorit ka kõvasti kritiseeritud - Knights tundub kohati psühhopaadina, kes mõtleb vaid isikliku surematuse peale, ei hooli grammigi võrra vaestest või saamatutest inimestest ja hävitab sõjategevuses süstemaatiliselt ja sihilikult inimkonna kultuuripärandit. See teatud antihumanistlik joon ei pruugi ilmselgelt paljudele lugejatele meeldida, ehkki lõpuosa helges tulevikunägemuses tõmmatakse sellega mõnevõrra tagasi.
Kokkuvõtteks: on filosoofiat, poliitikat, tehnoloogiat ja märulit. Päris maksimumhinnet ma romaanile anda ei suuda, peamiselt seetõttu, et isegi mulle tundus peakangelase mõttemaailm kuidagi kummaline ja raskesti samastutav. Aga omapärane lugemine igatahes. 
Teksti loeti inglise keeles

Lugu tugineb tänapäevalgi populaarse vene filosoofi Nikolai Fjodorovi hüpoteesidele kunagi surnud inimeste elluäratamisest kauges tulevikus. Enamik loost keskendub minategelase mõtetele ja emotsioonidele, otsest tegevust on siin vähe. Loo lõppedes turgatas, et mõne teise autori jaoks võiks tegu olla esimese peatükiga romaanist.
Teksti loeti eesti keeles

Lugu, mis kujutab endast 20. sajandi alguse Viljandimaal tegutseva rootslasest arsti minajutustust, lummab just oma ideerohkusega - kui algul näib olevat tegu puhtal kujul üleloomuliku looga, siis mingil hetkel tuleb sisse ka tugev teaduslik-fantastiline element. Just see pöörane ideerohkus kahekümne viie lehekülje pikkuses tekstis määrabki minu jaoks loo hinde.
Teksti loeti eesti keeles

Päris põnev lugu mehest, kellel on võime noort inimest nähes täpselt ette kujutada, milline too vanast peast välja näeb. Ajapikku hakkavad selle võimega seotud probleemid tema jaoks süvenema...
Antoloogias "Kuumad allikad" ilmunud lugude keelekasutust pole moodsamaks toimetatud, aga käesolevas loos tundub ühes kohas, et seda oleks ehk siiski vaja olnud - nimelt sõna "karm" "vingugaasi" tähenduses, mis oli vähemalt mulle täiesti tundmatu.
Teksti loeti eesti keeles

Õudusloo tegevuskohast on raske aru saada - mingites detailides meenutab see Eestit, ent peategelasel on šoti perekonnanimi (Touard). See Julius Touard on ootamatult päranduse läbi pururikkaks saanud eraklik vanapoiss, kes on omandanud isikliku mõisa koos pargiga. Ühel päeval saabub mõisa Touardi tädi koos noore ja ilusa tütrega, kellesse mees ära armub. Mõlema naise olemises ja käitumises on seejuures midagi veidrat...
Lugu mõjub kohati üsna raskepäraselt ja polnud eriti libe lugemine, ent kasvõi idee ja lõpupuändi eest väärib see minu meelest "4".
 
Teksti loeti eesti keeles