Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Isaac Asimov ·

Second Foundation

(romaan aastast 1953)

eesti keeles: «Teine Asum»
Tallinn «Eesti Raamat» 1996

Sarjad:
Sisukord:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
21
13
6
1
0
Keskmine hinne
4.317
Arvustused (41)
Andri Riid

Klassikalise triloogia viimane osa. 1996. aastal ka maakeelde ümber pandud. Asimov oli tõsistes raskustes triloogia lõpetamisega, mõtles koguni Seldoni ühestükkis tema psühhoajalooga kurele saata, aga ei. Muul saab kohitsetud ja raamatu teises novellis toimub mõõduvõtmine tehnokraatliku esimese ja psühhohuligaanidest teise Asumi vahel. Pisut totakaks läheb, aga siiski lugeda võib.
Teksti loeti inglise ja eesti keeles
Raul Sulbi

Klassikalise triloogia kohta tõeliselt vilets üllitis. Muulal pannaksegi püksid püüli sõeluma ja psühhohuligaanid pidutsevad. Ebausutav ja vilets. Kunstlik. Sensawunda on kuhugi kadunud. Ilmne näide, et Golden Age hakkas lõppema.
Teksti loeti eesti keeles
Tundmatu Arvustaja

"Asumite Saaga" tugevuselt teine teos ("Asumi" järel). Kindlasti oleks Asimov saanud ja suutnud jätkata oma pajatusi II Impeeriumi võiduka taasünnini ning "ratastoolis inimkogu" päevakohase sõnavõtuni. I.A. läks teist, kuigi ettekavatsetud, teed - Teine Asum on, muuseas, paika pandud juba esimeses osas! Ilmselt tüütas katkematu progress ja võidumarss orkestrihelide saatel teda ära. Teoses on sära ja värskeid ideid. Pisut on "sugulust" "Igaviku Lõpuga" Mitte põhiidee, kuivõrd meetodite poolest. Tahaks siin puudutada küsimust Asimovi karakterite mannetusest. tihti on kurdetud, et need on igavad ja hallid. Minu arvates ei ole. Lihtsalt siin ei eksiteeri ühtegi isiksust. Isiksust indiviidiumi. Siin eksisteerivad isiksused-tüpaazhid: Meisterkaupmees, Väepealik, Linnapea... Skitseeritud nappide joontega, pigem karikatuurid kui portreed, on nad ometigi selged ja äratuntavad. Vastupidi, nagu laulis tuntud bard: "Tut ne ni odnoi personalnoi sudbõ, Zdez vse sudbõ v jedinuju slitõ!" (V. Võssotski, "Bratskije mogilõ") Muidugi, kui ennast butafooriast pimestada lasta, siis hakkavad nad naljakate pappist figuuridena paistma. Näiteks Hari Seldonit kujutakse tihti PÜHAMEHENA ratastoolis. No mis kuradi pühamees on HS? Et kavatseb kvadriljonid inimesed enam kui tuhandeks aastaks panna arenema suunas, mida TEMA parimaks peab? Minu arvamus nii Hari Seldonist kui Heast Doktorist enesest on: "Vana patukott ja võrukael!" Ja nimbust on neile mõlema sama palju tarvis, kui Kuradile pühitsetud vett. Nõnda siis pole mõtet otsida seda, mida pole. Inimeste ja inimassidega manipuleerimise idee on peamine, mis köidab Head Doktorit. Esimeste "Asumite" massidega manipuleerimise juurest jõuab IA siin indiviididega manipuleerimiseni. Nii tundub mulle isiklikult. "Viis" peamiselt originaalsuse ja (mõtte)julguse eest.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
Targo Tennisberg

Ühinen eelkõnelejatega selles osas, et selle raamatu 'viis' pole enam nii tugev kui eelmiste oma, aga ka mitte nõrk. Raamatu esimene osa meeldis sellelt seisukohalt vaadates rohkem, s.t. sündmustiku areng oli nauditavam ja lihtsalt juhtus rohkem asju. Asimov paistab üldse silma teravmeelsete konstruktsioonidega inimestega manipuleerimise alal - antud juhul on see taas päris hästi välja tulnud.
Teine osa enam nii väga huvitav ei ole - pisut liiga palju on krimka sugemeid, aga see on muidugi maitseasi. Eesti keeles oli Asumi raamatute teise ja kolmanda osa ilmumise vahel võrdlemisi pikk paus, seetõttu on 'Teine Asum' paljudel ikka veel lugemata, nendele soovitan kindlasti, tasub ära.
Teksti loeti eesti keeles
Laur Salundi

Igal juhul Asumi-sarjas on ta küll kõige nõrgem lugu. Ega ma ise pole ka mingi Asumi fänn. Ei avaldanud kogu see sari erilist muljet ja see viimane jupp veel kõige vähem. Kuidagi kunstlik oli ta tõesti. Tekkis selline tunne, et vaja kähku selle sarjaga ühele poole saada ja siis ruttu ruttu valmis vehitud. Fännid ehk on sillas selle peale, aga mina küll mitte. Asimovil on tunduvalt paremaid tükke kui see Asumi-sari. Lugeda ju võib tegelikult hädapärast. Aga seda ka ainult siis, kui midagi targemat teha pole. Kolm... ei, kaks tegelikult.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Sander

Lööb välja Asimovile omane (kuigi ta ise seda eitab) armastus kriminullide vastu, teoses on kõvasti spiooniromaani sugemeid. Samas on eksitud elementaarse action-loogika vastu (tüdruk hirmutab noort tugevat meest oma voodi all oleva kaikaga, mida ta ilmselt kättegi ei saaks, kui asi tõsiseks läheks). Nõrgem teos kui triloogia esimesed kaks osa, kuid siiski piisavalt tasemel, et 5 ära teenida. Meeldib elegantne lahendus, millega Teine Asum sündmused taas Seldoni Plaani radadele pöörab.

15.08.2010: hinne alandatud 4 peale.

Lugupeetud kaasarvustajad võiksid üldistusi ikka endasuguste, mitte kõigi eestlaste kohta teha.
Teksti loeti inglise keeles
Maniakkide Tänav

Ülalpool olevad Salundi ja Sulbi-poiss panevad päris arukat teksti." Õige jutt,õige jutt," kisan ma ainult. Läbi saab ta loetud a nõrk, lihtsalt nõrk. Ei hakkagi pikemalt maha tegema.
Teksti loeti eesti keeles
Siim Espenberg

Tjah, arvamuste kõikumised on siin päris suured: "kahest" kuni "viieni". Mina panin eesti keeles ilmunud triloogia kahele esimesele raamatule "viie" ja ei näe põhjust, miks see mingi erand peaks olema. Teise Asumi "psühhohuligaanid" annavad Muulale rõõmsalt üle küüru. Tuli välja, et teiseasumlased omavad samasugust annet nagu Muulgi. Nimelt suudavad mõjutada inimese mõtteid, samuti ka neid lugeda. Teine osa oli, nagu juba eespool öeldud, konfliktist kahe Asumi vahel. Kuidas siis miski professor leiutab hulga seadmeid teiseasumlaste avastamiseks. Kusjuures mõne saab ta ka kätte. Ja siin on siis sisse toodud ka mõningad kriminaalsugemed. Seesamune professor avastab, et Asumil on spioonid.... Teiselt Asumilt. Lõpp oli ikka ilge shokk. Selgus, et Teine Asum asetseb..... Ah, nagunii on kõik lugenud, asetseb Trantoril, vana (esimese) Impeeriumi keskuses. Ja, et teiseasumlaste abiga võitis asumlaste laevastik pahalasi jne jne. Minule meeldis kogu see sari. Läks päris ilusti peale. Kõik need kolm raamatut olid enam-vähem sama tasemega. Hindeks "viis".
Teksti loeti eesti keeles
Siim Sõber

Andis seda tükki ikka oodata. Kui ma asumi esimesi osi lugesin olin nii noor, et ei teadnud veel mida tähendab sõna "triloogia". "Asumi ja impeeriumi" tagakaanele aga oli just märgitud, et triloogiaga tegu. Sai siis asi välja uuritud ja sest peale polnud mul enam aastaid rahu - ootasin muudkui 3. osa.

Ja kui see lõpuks tuli ja häppi end kätte jõudis olin mina hoobilt kaheksandas taevas.
Teksti loeti eesti keeles
Indrek Hargla

See "viis", mis ma nüüd annan, on Asimovi "viis". Mõni teine autor oleks selle eest "nelja" saanud. Kummati meeldis "Teine Asum" enam, kui eelmine osa. Juurde tuli rohkem avarust ja fantaasialendu, lahtised otsad hakkasid kokku sobituma ning tegid seda üpris kummalisel moel. Aga teise Asumi asukoha arvasin ma poole peal ära! Liialt palju kriminulle vist loetud.Ja veel tundub mulle, et selles raamatus on Asimovit ennast rohkem, kui mõnes teises.
Teksti loeti eesti keeles
Dragofor

See romaan ei ole kindlasti Asumi klassikalise triloogia tippsaavutus, sest igal juhul jääb täpselt selline tunne, et autor on asjaga veidi üle pingutanud ega oska lõpuga midagi peale hakata. Siin-seal hakkab silma lausa üleloomulikult lollakaid loogikavigu. No kuidas võib selline mees ja selline ulmekirjanik neid teha? Põnevus on jäänud teisejärguliseks, see tähendab, et seda ei ole. Eelmistele osadele omane intellektuaalsus on kadunud, Asimov on kirjutanud sellise arvestusega, et mida huvitavam, seda parem. Ei olnud huvitavam. Parem ka ei olnud.
Teksti loeti eesti keeles
Taivo Rist

Mulle oli juba "Asumit" lugedes selge, et on see Tähe Tipp kus ta on, aga Trantorile lihtsalt peab keegi jääma.

Ma ei tea, mis on sensavunda, aga midagi, millele ma nime panna ei oska, on kaduma läinud ega võimalda raamatut nautida. Läbi sai ta muidugi loetud.
Teksti loeti eesti keeles
Kalevipoeg

Lugesin algul inglise keeles. Hiljem tuli ta ka eesti keelde. Lugesin siis sedasi ka läbi. Lootsin, et läheb paremaks. Ei läinud. Neli ja miinusega.

Mis siin oluline on? Oluline on see, et yha enam aj enam hakkavad rolli mängima yksikisikud. Muul hävitatakse nende abil, kriis kaotatakse nende abil. Vabandust, aga esimesed kaks osa meeldisid just tänu sellele fatalismipisikule - et rabeled, mis sa rabeled, aga miskit niikuinii ei muutu, universum ju nii suur ja lai. Nyyd siis muutub. Muula kammitsemine oli veel ilus ja huvitav, sest yksikisikust saab ikka yksikisiku abil lahti, aga edasi... edasi on Asum juba mandunud.

Muidugi on siin ka yks väga hea mõte - nimelt Kalganlaste käitumine. Jälle on see planeet areenil esiplaanil koos Siwennaga, mis olid ilmselt Seldoni lemmikplaneedid. Kalganlaste vaprus ja uskmatus surnud käesse on lihtsalt sympaatsed. kahju ainult, et nad kaotasid...Aga halvasti Asimov siiski ei kirjuta...
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
Tarts

Peale kahe esimese "Asumi" lugemist ei saanud ma muidugi kuidagist ilma kolmandata. Kui ma 6ieti mäletan, lasin selle vist endale j6uludeks kinkida. Ega ma ei kahetse. Samas suurt ja ylevoolavat r66mu selle yle kah ei tunne. K6iksepealt on tegelt t6lge pehmelt öeldes sitake ja teiseks meeldis mulle I asum tunduvalt rohkem, kui Psi-v6imetega II asumi rahvas. Nohjah, eks tehnokraadid olid ehk rohkem inimest moodi, kui II asumi vennikesed. Sellegipoolest: alla viie ei pane masellelegi mitte.
Teksti loeti vene keeles
Pioneer

Mulle ei meeldinud Teise Asumi juures üks asi - see, et peategelaseks oli pisike tüdrukutirts. Kogu raamatu maailm oli projitseeritud läbi tema silmade ja seetõttu tundus lapsikuna. Minu arvates on ulme piisavalt tõsine asi, et temaga mitte liialt palju eksperimenteerida. Sisuga küll, aga mitte vormiga. Samas on ikkagi tegemist Asumiga.
Teksti loeti eesti keeles
Aivar Yorick

Neli. Nii hindan kõgu "Asumi" seeriat. Kuigi "Asum II-s" kohtas uut (värsket, aga mitte ilmtingimata paremat) lähenemisviisi.
Teksti loeti eesti keeles
Jaanus Arumaa

Asumi sarjast on kõik teosed väärt lugemist. Sellel soovitusel puudub ratsionaalne argumentatisoon, kuna mind isiklikult Asimovi stiil lihtsalt ei haara kaasa sedavõrd, kui nii mõnigi ebaloogiline ja lapsik seiklusulme. Aga mingil seletamatul põhjusel jäävad tema teostest alati väga head mälestused ja esimesel võimalusel võtan käsile järgmise.
Teksti loeti eesti keeles
Andreas Jõesaar

Eespool kirja pandud arvustustest peegeldab minu arvamust kõige paremini Indrek Hargla oma - ka mulle meeldis "Teine Asum" samadel põhjustel rohkem, kui "Asum ja Impeerium". Eelmise osa juures häiris just see üksikisiku mängutoomine, kuid nüüd oskas Asimov kõik jälle paika loksutada, põhjendades küllaltki veenvalt Muula alistamise ning taastades lõpuks Esimese Asumi (olgugi, et näilise) ülemvõimu.

Loomulikult oli teoses ka küsitavusi. Kasvõi seesama Muula mänglev alistamine - miks keegi ta lähikondsetest ometi ei küsinud või temas ei kahelnud, miks ta Teise Asumi otsimise nii järsku lõpetas?

Siiski polnud mõned loogikavead nii suured, et minu hinnet mõjutada. Pigem mõjutas seda jällegi loo lõpp ja seda positiivses suunas. Raamatu viimasel paarikümnel leheküljel arenesid sündmused vägagi pööraselt - Teise Asumi asukohta pakuti ja lükati ümber sama elegantselt nagu püstitaks keegi kaardimajakest, et see siis jälle uppi puhuda. Ning kui lõpuks selgus, kes oli Esimene Rääkija, paigutusid viimasedki mosaiigitükid oma kohtadele.
Teksti loeti eesti keeles
Meelis Sepp

Asumi "klassikalise" triloogia kolmas ja kõige nõrgem osa. Maagia on kuhugi ära kadunud, jääb mulje nagu oleks Asimov selle suht vägisi välja punnitanud. Ühtlasi annab see raamat ka hea maigu, mis veel tulema hakkab. Kui keegi kavatseb Asumi - sarja lugema hakata, siis siinkohal soe soovitus: piirdugegi selle triloogiaga, eel-ja järellugudesse pole üldse mõtet süvenedagi.

Eestlasest lugejale annab ühe peategelase nimi Munn mõnusalt nilbe varjundi sellele romaanile.
Teksti loeti eesti keeles
Tarmo Õuemaa

Mina ka mõtlesin, et kolmandas osas on midagi kaduma läinud, sest kui ma seda esimest korda lugesin, olin igatahes pettunud. Nüüd lugesin üle, seadmata kõrgeid ootusi, ja oli tegelikult täitsa mõnus lugemine. Äkki oli asi lihtsalt selles, et kümne aastaga, mis teise ja selle osa eesti keeles ilmumise vahele oli jäänud, olin ma ise suureks kasvanud ja natuke nõudlikumaks muutunud.

Sisust väga detailselt rääkida ei saa, et mitte paljastada, kes on Teiselt Asumilt või kes kelle mõju all. Nii palju võib öelda, et algab kahe anonüümse Teise Asumi esindaja nõupidamisega, kus pealikum tüüp selgitab nooremale, miks Muula võitmisest ei olnud piisav, et Seldoni plaan jälle tööle hakkaks. Põhiliselt seepärast, et tänu Muulale saavad Esimese Asumi jõmmid varem või hiljem aru, et Teise Asumi omadel võivad olla samasugused võimed, nad võivad Teist Asumit kartma hakata, või õigupoolest piisab juba sellest, et Teise Asumi olemasolule mõeldakse, et plaan nässu keerata.

Tõepoolest, Esimese Asumi kõvemad ajud mõtlevad Teisele Asumile ja otsustavad seda otsima hakata. Vana Munn saadetakse Muula lossi arhiividesse tuhnima, temaga aga hiilib kaasa terane tütarlaps, eelmise osa kangelanna lapselaps.
Teksti loeti eesti keeles
Tormi Ariva

Võibolla on triloogia kolmas osa pisut nõrgem, kui esimesed kaks, aga see ei muuda tõika, et nad kõik on minu jaoks meistritööd. Raamat on täis ootamatuid pöördeid ja mõttekäike. Tegemist on väärilise järjega eelmistele raamatutele.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
Olev Toom

Miinusega viis; miinus peamiselt selle psii-värgiga liialdamise eest. Nigu söör Arthur vanast peast.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
x
Kristjan Rätsep
15.09.1983
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustused:
Kristjan Rätsep

Hoolimata ülivõrdes kiidusõnadest hakkasin seda romaani lugema üsna madalate ootustega - "ulmekriminull korporatiivsest maailmast ja telepaatidest" kõlas surmigavalt. Kriminullid mulle üldiselt ei meeldi ja ka käesolevas romaanis pühendati suurt tähelepanu mõrvajuurdlusele, mille detailidesse lugeja justkui põnevusega süüvima peaks... aga milleks? Tappis üks rikkur teise ära, kumbki polnud tegelasena sümpaatne - miks ma peaksin lugejana hoolima sellest, kas ja kuidas see juhtum lahendatakse?
Samas autori stiil on värvikas ja põnev - näiteks tulevikurikkurite dekadentlike meelelahutuste ja telepaatide omavahelise suhtluse kirjeldused või peategelast romaani lõpupoole haarav kummaline hullus. Või romaani mõistatuslik ja pahaendeline pealkiri, mille tegelik tähendus avaneb lugejale alles päris lõpus. Samas pean ma psühhoanalüüsi sissetoomist selgelt miinuseks ja kogu sellest freudismist arvan ma umbes samamoodi nagu John W. Campbell. 
Kokkuvõttes üsna vastuolulisi tundeid tekitav romaan, mida otsustasin kokkuvõttes hinnata "3+"-iga.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Lugu tellimustööna vanasse mõisahoonesse sissemurdvast raamatuvargast on küll enam-vähem normaalselt kirja pandud, ent midagi huvitavat selles loos minu jaoks polnud. 
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Salapärane õhustik ja loodud lähituleviku-maailm on päris hästi välja kukkunud. Miinuseks võiks pidada vast teatavat lõpetamatust - lugu katkeb suvalises kohas ja tundub, nagu see oleks osa millestki suuremast. 
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Loo idee on vanamoodne (teadlaste tehtav katse ja selle eetilised tagajärjed), ent kirjeldatud tehnoloogia on moodne ja autor ka ei moraliseeri eriti. Minu meelest täitsa korralik lugu.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Tuleviku-Eestis toimuv natuke "Blade Runneri" moodi lugu ehk siis peategelased kütivad ülekäte läinud androide, täpsemalt on loo keskmes perverdist omaniku vastu mässu tõstnud seksiandroid. Vahepeal põikab tegevus ka Lätisse (Eesti-Läti piiril paikneb piirikontroll ja Võnnus ehk Cesises tegutsevad islamivõitlejad). Natuke on paralleele ka autori antoloogias "Eesti nõid" ilmunud looga "Valvur".
Hindeks kokku "4-".
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Lugu algab tänapäeva Eestis toimuva linnafantaasiana, ent läheb siis üle hoogsaks dimensioonidevaheliseks rännakuks. Minu meelest jäi see lugu kuidagi pealispindseks, mistõttu "rahuldavast" kõrgemat hinnet ma sellele panna ei suuda.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Täitsa sümpaatne tänapäeva Tartu teemaline linnafantaasia, mis ilmselt kõnetab paremini neid lugejaid, kellele see linn põhjalikult tuttav on.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Autorinime ja pealkirja järgi oleksin eeldanud Conani-laadis fantaasialugu, ent sedapuhku on tegu hoopis vanamoodsa pulpiliku kosmoseooperiga, mis on omas vormis hästi teostatud. Meenutas muuhulgas natuke Jekmovi loomingut.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Tänapäeva Jaapanis peab üks maffiajõuiguga ühinev noormees enda sobilikkuse tõestamiseks ühe kasutu bürokraadi ära tapma. Ülesanne osutub oodatust keerulisemaks ja sekkuvad tumedad jõud...
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

16. sajandi Jaapanis toimuva tegevusega poeetiline ja melanhoolne fantaasialugu, milles on oluline roll traditsioonilisel Jaapani teetseremoonial. Melanhoolsed ulmelood pole päris minu lemmikteema, ent omas laadis kahtlemata hästiteostatud lugu.
Teksti loeti eesti keeles
1.2026
Kristjan Rätsep

Poola ulmekirjaniku aurupunk-tellise ingliskeelne tõlge ilmus eelmisel aastal. Autot on teost ise nimetanud "tõlkimatuks", sest see sisaldab muuhulgas arhailise vene keelega segatud arhailist poola keelt, grammatilisi eksperimente ja neologisme. Romaani tõlkimine oli ilmselgelt raskeks ülesandeks Ursula Philippsile, kes on lisanud köite lõppu artikli, milles ta selgitab tõlke erinevusi originaalist ja enda tehtud valikuid sõnade ning mõtete edasiandmisel.
"Jää" tegevusmaailma lahknevuspunktiks meie ajaloost on 1908. aasta Tunguusi katastroof, mille tagajärjel on hakanud Siberis levima mõistuslikud tulnukpäritolu jääkamakad (Philippsi tõlkes kasutatakse nende kohta saksapärast sõna gleissen, algupärandis oli selleks sõnaks lute). Gleissenid muudavad maist füüsikat ja keemiat, muuhulgas tekivad uued väärtuslikud metallid külmraud ja tungetitum. Lisaks muutub gleissenite poolt hõivatud aladel kolmevalentne matemaatiline loogika kahevalentseks ja "külmub" ühiskondlik ning poliitiline korraldus - Esimest maailmasõda ei toimu ja tsaariimpeerium jääb püsima.
Romaani tegevus algab Varssavis 1924. aasta suvel. Varssavi kuulub endiselt Vene impeeriumi koosseisu ja tänu gleissenitele on ilmastikuolud talvised. Peategelaseks on kaardimängusõltlasest matemaatikatudeng Benedykt Gieroslawski, kelle ukse taha ilmuvad ühel hetkel tsaarivalitsuse Talveministeeriumi ametnikud. Nendeni on jõudnud info, et Gieroslawski Siberisse asumisele saadetud isa on seal avastanud viisi gleissenitega suhtlemiseks ja nad soovivad, et poeg ta üles otsiks. Gieroslawski asubki Siberi Ekspressiga teele Irkutski poole. Tegevusse sekkuvad erinevad jõud, kellest mõne eesmärgiks on gleissenite säilitamine, teistel aga üleüldine sula. Tegelaste hulgas on ka erinevad ajaloolised isikud - Nikola Tesla on leiutanud seadme gleissenite sulatamiseks, Grigori Rasputin on muutnud jääkummardamise oma ususekti ideoloogiaks, Jozef Pilsudski juhib Siberis Jaapani toetatud Poola partisane ehk japontšikuid... Ja Nikolai Fjodorovi jüngrid otsivad gleissenitest vastust surnute elluäratamise ideele.
"Jää" on põnevate ideedega ja mastaapne, ent kohati veniv ning raskepärane romaan, ehkki selle süžee on iseenesest seikluslik. Minu meelest oli siin igasuguseid arutlusi ja muud loba natuke liiga palju, aga täiesti võimalik, et tõlkes läks palju kaduma. Ühe huvitava grammatilise eksperimendina tuleb mainida loo vormi - kui see algab minavormis, siis mingil hetkel jõuab Gieroslawski oma filosoofiliste mõtiskluste käigus arusaamisele, et teda polegi tegelikult olemas, misjärel lugu jätkub mingis veidras umbisikulises vormis (/../open the window/../). Palju on venekeelseid sõnu, algupärandis oli neid veel rohkem, aga Philipps on osad neist ära tõlkinud ja kõik need seletatakse lahti romaanile lisatud väikeses sõnastikus. Rohkelt on arutelusid matemaatilise loogika, ajaloo ja religiooni teemal ning viinavõtmise saatel filosofeerimine meenutab natuke vene kirjandust - eks toimub "Jää" tegevuski valdavalt Venemaal ja paljud selle tegelastest on venelased. 
Teksti loeti inglise keeles
Kristjan Rätsep

Romaani tegevus toimub paralleelmaailmas, mis on muus osas nagu meie oma, aga selles toimib maagia, mida õpetatakse akadeemilise distsipliinina ülikoolides. Tegevusajaks on 1980-ndad aastad ja peategelaseks ameeriklannast (lõpupoole antakse mõista, et sarnaselt autorile hiina päritolu) Cambridge'i analüütilise maagia doktorant Alice Law. Alice'i juhendaja, keerulise ja üsna sandi iseloomuga professor Jacob Grimes on hiljuti koledas õnnetuses surma saanud ning kuna Alice vajab juhendaja abi kraadi kaitsmisel, otsustab ta juhendajale põrgusse järele minna. Põrguretkel liitub Alice'iga kaasdoktorant Peter Murdoch, kellega tal on samuti üsna keerulised suhted...
"Katabaasi" on võrreldud Susanna Clarke'i "Piranesiga" ja põhjus selleks on arusaadav - mõlemates raamatutes on juttu akadeemilisest maailmast ning selle varjukülgedest. Kuangi romaanis jääb sellest ülikoolielust ikka väga masendav mulje. Enamiku romaanist võtavadki enda alla rännakud hallilt masendavatel põrgumaastikul ja Alice'i sisekaemused ning hingepiinad (seejuures romaani pealkirjaks olevat sõna ei mainita tekstis kordagi). Väga see paks romaan mind kaasa haarata ei suutnud, ehkki olen akadeemilise valdkonnaga elus mõnevõrra kokku puutunud ja peategelaste mõtted ning probleemid olid mulle kohati mõnevõrra tuttavad. Hindeks "3+".
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Zoltan Istvan on USA transhumanistliku ideoloogia aktivist, kes on muuhulgas ka vastava partei esindajana riigi presidendiks kandideerinud, sõites kampaania käigus ringi surnukirstu meenutava bussiga, mille eesmärgiks oli juhtida valijate tähelepanu inimeste vältimatule surelikkusele ja inimelu pikendavate tehnoloogiate väljatöötamise vajadusele. 
17. sajandi Prantsuse filosoofi Blaise Pascali loodud mõttemäng on tuntud "Pascali kihlveona" ja tähendab sisuliselt seda, et parem on olla usklik kui ateist, sest juhul, kui jumal on olemas, ootab sind hauataguses elus paradiis, kui aga jumalat pole, pole sa samuti eriti midagi kaotanud. Istvan on selle käesolevas romaanis edasi arendanud "transhumanistlikuks kihlveoks" - hauatagune elu võib ju olemas olla, aga kasulikum on ikkagi panustada füüsilisse surematusse selles maailmas, sest see on kindlam valik. 
Romaani tegevus algab lähituleviku USA-s, mida räsivad jätkuv majandussurutis (ilmselt kirjutamisaja mõjud) ja vastasseis kristlike fundamentalistide ning transhumanistide vahel. Protagonist Jethro Knights õpib ülikoolis filosoofiat ja alustab hiljem koos mõttekaaslastega võitlust kristlike fundamentalistide ning järjest enam nende selja taga seisva USA valitsuse vastu, et vabaneda transhumanistlikele teadusuuringutele seatud piirangutest. Teiste olulisemate tegelaste seast võib mainida Knightsi armastatut Zoe Bachi ja antagonistist mõjuvõimsat usujuhti reverend Belinasi. Knightsi loodud filosoofia kannab nime teleoloogiline egotsentriline funktsionalism ja selles on Asimovi kolme robootikaseaduse eeskujul loodud kolm transhumanismi seadust: 1) transhumanist peab üle kõige kaitsma oma eksistentsi; 2) transhumanist peab püüdma saavutada kõikvõimsust, minnes sellega nii kaugele kui võimalik, kuni see pole vastuolus esimese seadusega; 3) transhumanist peab kaitsma väärtust universumis, kuni see pole vastuolus esimese ega teise seadusega.
Romaan algab ja kulgeb esialgu pigem poliitilise põnevikuna, ulmeline tehnoloogia tuleb mängu lõpupoole. Visioon Knightsist, kes Transhumania-nimelise ujuva linnriigi diktaatorina kogu maailma sõjalaevastike vastu sõda peab, toob meelde 20. sajandi alguse ulmelood kõiksugu "hulludest teadlastest" (nt Tolstoi "Insener Garini hüperboloid"). Teatud paralleelid tekkisid mul ka Veskimehe "Kuu ordu" tsükliga - mõlemal juhul luuakse mingi eesmärgi nimel ülejäänud inimkonnale vastanduv uus ühiskond - Veskimehel edendab Kuul paiknev Kuu ordu kosmosehõivamist, Istvanil ookeanidel seilav Transhumania surematuse-uuringuid. Paremlibertaarne ideoloogia kumab romaanist ülepea läbi ja selle eest on autorit ka kõvasti kritiseeritud - Knights tundub kohati psühhopaadina, kes mõtleb vaid isikliku surematuse peale, ei hooli grammigi võrra vaestest või saamatutest inimestest ja hävitab sõjategevuses süstemaatiliselt ja sihilikult inimkonna kultuuripärandit. See teatud antihumanistlik joon ei pruugi ilmselgelt paljudele lugejatele meeldida, ehkki lõpuosa helges tulevikunägemuses tõmmatakse sellega mõnevõrra tagasi.
Kokkuvõtteks: on filosoofiat, poliitikat, tehnoloogiat ja märulit. Päris maksimumhinnet ma romaanile anda ei suuda, peamiselt seetõttu, et isegi mulle tundus peakangelase mõttemaailm kuidagi kummaline ja raskesti samastutav. Aga omapärane lugemine igatahes. 
Teksti loeti inglise keeles
Kristjan Rätsep

Lugu tugineb tänapäevalgi populaarse vene filosoofi Nikolai Fjodorovi hüpoteesidele kunagi surnud inimeste elluäratamisest kauges tulevikus. Enamik loost keskendub minategelase mõtetele ja emotsioonidele, otsest tegevust on siin vähe. Loo lõppedes turgatas, et mõne teise autori jaoks võiks tegu olla esimese peatükiga romaanist.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Lugu, mis kujutab endast 20. sajandi alguse Viljandimaal tegutseva rootslasest arsti minajutustust, lummab just oma ideerohkusega - kui algul näib olevat tegu puhtal kujul üleloomuliku looga, siis mingil hetkel tuleb sisse ka tugev teaduslik-fantastiline element. Just see pöörane ideerohkus kahekümne viie lehekülje pikkuses tekstis määrabki minu jaoks loo hinde.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Päris põnev lugu mehest, kellel on võime noort inimest nähes täpselt ette kujutada, milline too vanast peast välja näeb. Ajapikku hakkavad selle võimega seotud probleemid tema jaoks süvenema...
Antoloogias "Kuumad allikad" ilmunud lugude keelekasutust pole moodsamaks toimetatud, aga käesolevas loos tundub ühes kohas, et seda oleks ehk siiski vaja olnud - nimelt sõna "karm" "vingugaasi" tähenduses, mis oli vähemalt mulle täiesti tundmatu.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Õudusloo tegevuskohast on raske aru saada - mingites detailides meenutab see Eestit, ent peategelasel on šoti perekonnanimi (Touard). See Julius Touard on ootamatult päranduse läbi pururikkaks saanud eraklik vanapoiss, kes on omandanud isikliku mõisa koos pargiga. Ühel päeval saabub mõisa Touardi tädi koos noore ja ilusa tütrega, kellesse mees ära armub. Mõlema naise olemises ja käitumises on seejuures midagi veidrat...
Lugu mõjub kohati üsna raskepäraselt ja polnud eriti libe lugemine, ent kasvõi idee ja lõpupuändi eest väärib see minu meelest "4".
 
Teksti loeti eesti keeles