Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Gene Wolfe ·

The Fifth Head of Cerberus

(lühiromaan aastast 1972)

eesti keeles: «Kerberose viies pea»
antoloogia «Aphra» 2005

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
9
2
2
1
0
Keskmine hinne
4.357
Arvustused (14)
Jüri Kallas

Hallil ajal oli siinarvustatav lühiromaan esimene Gene Wolfe`i tekst, mida ma lugesin ning tuleb tunnistada, et autorist sai kohe nimi, mis meelde jäi. Olen hiljem lugenud kirjaniku nõrgemaid ja tugevamaid tekste, aga see esimene on selline armas, et viis tuleb kohe ilma igasuguse hinnaalanduseta. Tegu on lihtsalt hea looga!

Lühiromaani sisuks on ühe noormehe meenutused oma lapsepõlvest. Nooruk sündis, kasvas üles ja elab ka loo jutustamise ajal mingis kaksikmaailmas, mida asustavad Maa kolonistide järeltulijad. Planeet on üsna prantslastekeskne, kuid see pole eriti oluline. Noorukil on ka vend... ja vend oli tavaline inimene. Nooruk ise aga kloon. Mõtlesin tükk aega, et kas tasub seda fakti arvustuses välja öelda, kuid ka mina teadsin seda enne lugemist ning lugemisvõlu polnud küll väiksem. Tõttöelda polegi oluline, kas lugeja teab, et kes see nooruk on... lühiromaan on ju selle nooruki kasvamisest ja kujunemisest värvikas ja kummalises koloniaalmaailmas. Lummab, et autor ei seleta kusagil planeedi fantastilist olemust lahti... lihtsalt tegevuse käigus selgub ühte ja teist.

Tekst on täidetud kõige sellega, mis teeb Gene Wolfe`i teosed nii heaks (ja paljude jaoks sedavõrd arusaamatuks ning ebameeldivaks), ehk teisisõnu puudub loos otsene seiklus. Küll on aga põnevust ja pinget, mida tekitab antud fantastilise situatsiooni kirjeldamine ning tegelaste suhted ja üleelamised. On ka nn. uuele lainele omast eksperimentaalsust ja teatavat «räpasust» (narkootikumid, seks, teadvuse hämarad allhoovused jne.), mida autor kasutab õnneks siiski talutavas koguses ning pehmendab seda kõike romantilise loo endaga.

Mitmeplaaniline tekst, mis kandideeris nii Hugo, kui ka Nebula auhinnale. Ajakirja «Locus» lugejaküsitlusel jäi tekst lühiromaani kategoorias kolmandale kohale.

NB! Lühiromaanist sai veel ilmumisaastal samanimelise romaani esimene kolmandik.
Teksti loeti inglise keeles
Raux

Jutt nagu sibul, ühe kihi alt koorub järgmine, hoopis teistsugune. Ainult see, mis sealt lõpuks välja koorus, ei olnud küll see, mida oodanuks.

Sisuliselt on tegu ühe nooruki päevikuga. Kolkaplaneedil suletud hoones elav ja õppiv rüblik kirjeldab oma maailma avastamist, mis nagu ikka peidab ühe üllatuse teise järel. Ja kõik pole hoopiski nii nagu paistab. Kogu see kloonimise lugulaul ja androidõpetaja ning imelikud peresuhted õnnestub autoril siiski kuidagi kokku tõmmata.
Teksti loeti vene keeles
Indrek Hargla

Raske on sellest loost sisu avamata midagi täpsemat kirjutada. Et tegu on noorpõlvemälestustega, et keegi meenutab oma lapsepõlve ja seda teed, mis ta vanglasse viis... Lugeja tähelepanu peab olema võrdselt tugevalt nii jutustaja isikul kui ka planeedil ja selle olustikul. Minajutustja on kasvanud üles bordelli pidava isa majas, koos oma venna ja kentsaka koduõpetaja mr Millioniga. Planeet on prantsuskeelne ja üsna selline maine, olulist hi-techi ei ole; küll aga mõned robotid ja kosmoselaevad. Sõsarplaneet Saint Anne`il on kunagi elanud aborigeenid, kes väidetavalt oskasid oma kuju muuta, ja kelle esimesed kolonistid tapsid. Selle huvitava maailma taustal hakkab siis minategelane jõudma puberteediikka ning ta isa hakkab tema peal toimetama kummalisi eksperimente. Kes, mis, kus ja miks on küsimused, mida seda lugedes kogu aeg küsid aga nii pagana põnev jutt ja intelligentselt kirjutatud, et vastuste peale mõtlema ei hakka. Tehniliselt on jutt küll kloonimisest, aga alles lõpus selgub, et millest siis tegelikult. Võimas tekst, väga võimas, ma kahtlen kas tavakirjanduses üldse saabki sama teemat nii sisukalt lahata.
Teksti loeti eesti keeles
Toomas Aas

Tõepoolest omapärane teos. Primaarne ei näi siin mitte tegevus, vaid peategelase (kelle õiget nime me teada ei saagi) sisemaailm. Niisugusel puhul võiks karta, et tulemuseks on mingi tüütu heietus, aga kaugel sellest. Välja on tulnud väga huvitav ja kauaks meeldejääv lugu.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Sander

Hindes ei ole loomulikult kahtlust... Ääremärkusena lisaksin, et siin näib autoril olevat õnnestunud vältida paljude sopakakirjutajate suurt viga kloonimise teemal. Et siis on täpselt kontrollitud kasvukeskkonnaga päris kenasti ära põhjendatud, kuidas see ikkagi iga kord niimoodi juhtub, et kloonitud isiksus doonori sarnaseks kujuneb.
Teksti loeti eesti keeles
Johannes Koit

Kui nüüd mõtlema hakata, siis tuleb välja, et jutul üldkokkuvõttes nagu mingit erilist sisu ei olegi. Mees jutustab oma lapsepõlvest ning tutvumisest maailmaga, mis on nii kirju, kohati isegi võigas ning kindlasti huvitav. See on kummaline jutustus, kus eelkõige on rõhku pandud detailidele ja vihjetele ning kandev sisu jäätud tahaplaanile. Alguses arvasin ma, et tegu on jälle ühe sellise jutuga, kus mingi hädavaresest peategelane põhjendab ja õigustab oma tegusid. Õnneks pidin ma pettuma. See on tõepoolest hea jutt, mille hindes pole kahtlust. Viis
Teksti loeti eesti keeles
Andreas Jõesaar

Loetav ja oma rõvedusest hoolimata kaasahaarav lugu. Autor harutab detaile sujuvalt lahti, kuid kahjuks ei jõua oma looga kuhugi. Seetõttu saab jutt minult hindeks rahuldava. Oleks autor kasvõi mõnele "kes, mis, kus ja miks" küsimusele vastanud, oleks hinne kõrgem.
Teksti loeti eesti keeles
Meelis Sepp

Lugesin seda teksti nüüd teist korda - esimene oli siis kui ta eesti keeles ilmus kogumikus "Aphra" 2005. aastal. Esimene kord ei jätnud ta mulle erilist muljet, oli koguni nii muljevaba, et ma ei suutnud enne lugema hakkamist meelde tuletada vähimatki pidet selle lühiromaaniga.

Analüüsides tagantjärgi ei saagi ma päris hästi aru, mis mulle selle teksti juures just meeldib. Ma pole eriline gooti/õuduse austaja, tekstis aga oli sellist perversset dekadentsi küllaga, mis neid stiile iseloomustab. Juba tegevuskoht bordell ja vihjete tasandil toimuvad rikaste härrasmeeste ja bordellis elutsevate tüdrukute veidrad ja kummalised lõbustused panevad fantaasiamahlad liikuma. Tekstis leidub kummalist, groteskile lähenevat dekadentset perverssust veelgi, kasvõi need võitlusorjad ja kogu see kummaline kloonimise teema, ebavajalike kloonide orjaksmüümine ja nii edasi. Tavaliselt mulle ei meeldi roiskumise ja mädanemise taotluslik lehk "gooti" romaanides, siin aga oli see üsna omal kohal ja andis mulle esmakordselt aimu, miks Wolfe`i suureks sõnameistriks peetakse. Siiamaani olid Wolfe`i loetud lood tekitanud minus parimal juhul ainult halvakspanevat ükskõiksust, halvemail juhtudel ärritust.

Üldiselt - kuna tegu on kolmest lühiromaanist koosneva tervikuga, tekkis terav huvi ka ülejäänud kahe osa vastu. Peab ilmselt muretsema. Seniks aga soe soovitus kõigile eesti keeles lugevatele ulmehuvilistele: tasuks üles otsida ja hankida 2005. aastal ilmunud Arvi Nikkarevi poolt koostatud kogumik "Aphra", kus see suurepärane lühiromaan sees on (seal on veel igasugust väärt kraami peale Wolfe`i loo muidugi veel).
Teksti loeti eesti keeles
Aasa Tamm

Igav.
Lugedes ei teki pinget. Olen kaks korda lugenud, mõlemal korral suudan end vaevu läbi venitada. Tekib kujutlus, et see pealkirja „Kerberose viies pea“ peaks vist tõusma mingisuguse sümboli tasemele. No ei tõuse.
Kogu see prostide seltskond seal isakodus on kuidagi sootu ja seksuaalsusetu. Pole ka iha naistegelase vastu. Ei tõuse. Igav.
Kujutledes teksti põhjal autorikavatsusi, võib arvata ... lõpp, et kõik kordub (minategelane asub kõiges oma isa asemele), peaks tekitama midagi õuduse laadset. See eeldaks maja õhkkonna ja peategelase saatuse ettemääratuse jubeduse tajumist. Võib olla ka lugeja viga, aga midagi taolist ei toimunud.
Igav.
Need ühepoolsed teooriad (sotsiaalkonstruktivism ja täielik geneetiline determineeritus) on minu jaoks lootusetult rumalad. Nende peale jutu ehitamisel haardub algidee rumalus loosse ja tulemuseks on terviklik ja orgaaniliselt rumal jutt.
Kahe sai sellepärast, et sarnase konstrueerituse tasemega eestlase jutt on veel oluliselt igavam ja kesisem – see oli see jutt, kus ema käis vampiiridele litsiks ja lapsed olid sisuliselt omapäi jäetud, ehkki ema arvas, et teeb seda laste nimel ja pärast. Ema oli loll ja lapsed lollid.
Empaatia lollide suhtes (see puudutab ka Wolfe tegelasi) ja selle kaudu millegi olulise rääkimine nii inimesest kui ühiskonnast on võimalik, aga nõuab hoopis teisest kvaliteediklassist kirjutamismeisterlikkust (tõlkimismeisterlikkust?). Faulkner ei olnud igav.
Teksti loeti eesti keeles
Pärtel Riit

Pea kogu jutt on justkui sissejuhatus, aga saab läbi veel enne kui tõeliseks tegevuseks läheb. Õiget põnevust ei tekigi. Lõpp on originaalne, aga väheveenev. Maailm on ilusasti kirjeldatud, aga selle kirjeldusega justkui kõik piirdubki.
Teksti loeti eesti keeles
x
Kristjan Rätsep
15.09.1983
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustused:
Kristjan Rätsep

Hoolimata ülivõrdes kiidusõnadest hakkasin seda romaani lugema üsna madalate ootustega - "ulmekriminull korporatiivsest maailmast ja telepaatidest" kõlas surmigavalt. Kriminullid mulle üldiselt ei meeldi ja ka käesolevas romaanis pühendati suurt tähelepanu mõrvajuurdlusele, mille detailidesse lugeja justkui põnevusega süüvima peaks... aga milleks? Tappis üks rikkur teise ära, kumbki polnud tegelasena sümpaatne - miks ma peaksin lugejana hoolima sellest, kas ja kuidas see juhtum lahendatakse?
Samas autori stiil on värvikas ja põnev - näiteks tulevikurikkurite dekadentlike meelelahutuste ja telepaatide omavahelise suhtluse kirjeldused või peategelast romaani lõpupoole haarav kummaline hullus. Või romaani mõistatuslik ja pahaendeline pealkiri, mille tegelik tähendus avaneb lugejale alles päris lõpus. Samas pean ma psühhoanalüüsi sissetoomist selgelt miinuseks ja kogu sellest freudismist arvan ma umbes samamoodi nagu John W. Campbell. 
Kokkuvõttes üsna vastuolulisi tundeid tekitav romaan, mida otsustasin kokkuvõttes hinnata "3+"-iga.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Lugu tellimustööna vanasse mõisahoonesse sissemurdvast raamatuvargast on küll enam-vähem normaalselt kirja pandud, ent midagi huvitavat selles loos minu jaoks polnud. 
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Salapärane õhustik ja loodud lähituleviku-maailm on päris hästi välja kukkunud. Miinuseks võiks pidada vast teatavat lõpetamatust - lugu katkeb suvalises kohas ja tundub, nagu see oleks osa millestki suuremast. 
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Loo idee on vanamoodne (teadlaste tehtav katse ja selle eetilised tagajärjed), ent kirjeldatud tehnoloogia on moodne ja autor ka ei moraliseeri eriti. Minu meelest täitsa korralik lugu.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Tuleviku-Eestis toimuv natuke "Blade Runneri" moodi lugu ehk siis peategelased kütivad ülekäte läinud androide, täpsemalt on loo keskmes perverdist omaniku vastu mässu tõstnud seksiandroid. Vahepeal põikab tegevus ka Lätisse (Eesti-Läti piiril paikneb piirikontroll ja Võnnus ehk Cesises tegutsevad islamivõitlejad). Natuke on paralleele ka autori antoloogias "Eesti nõid" ilmunud looga "Valvur".
Hindeks kokku "4-".
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Lugu algab tänapäeva Eestis toimuva linnafantaasiana, ent läheb siis üle hoogsaks dimensioonidevaheliseks rännakuks. Minu meelest jäi see lugu kuidagi pealispindseks, mistõttu "rahuldavast" kõrgemat hinnet ma sellele panna ei suuda.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Täitsa sümpaatne tänapäeva Tartu teemaline linnafantaasia, mis ilmselt kõnetab paremini neid lugejaid, kellele see linn põhjalikult tuttav on.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Autorinime ja pealkirja järgi oleksin eeldanud Conani-laadis fantaasialugu, ent sedapuhku on tegu hoopis vanamoodsa pulpiliku kosmoseooperiga, mis on omas vormis hästi teostatud. Meenutas muuhulgas natuke Jekmovi loomingut.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Tänapäeva Jaapanis peab üks maffiajõuiguga ühinev noormees enda sobilikkuse tõestamiseks ühe kasutu bürokraadi ära tapma. Ülesanne osutub oodatust keerulisemaks ja sekkuvad tumedad jõud...
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

16. sajandi Jaapanis toimuva tegevusega poeetiline ja melanhoolne fantaasialugu, milles on oluline roll traditsioonilisel Jaapani teetseremoonial. Melanhoolsed ulmelood pole päris minu lemmikteema, ent omas laadis kahtlemata hästiteostatud lugu.
Teksti loeti eesti keeles
1.2026
Kristjan Rätsep

Poola ulmekirjaniku aurupunk-tellise ingliskeelne tõlge ilmus eelmisel aastal. Autot on teost ise nimetanud "tõlkimatuks", sest see sisaldab muuhulgas arhailise vene keelega segatud arhailist poola keelt, grammatilisi eksperimente ja neologisme. Romaani tõlkimine oli ilmselgelt raskeks ülesandeks Ursula Philippsile, kes on lisanud köite lõppu artikli, milles ta selgitab tõlke erinevusi originaalist ja enda tehtud valikuid sõnade ning mõtete edasiandmisel.
"Jää" tegevusmaailma lahknevuspunktiks meie ajaloost on 1908. aasta Tunguusi katastroof, mille tagajärjel on hakanud Siberis levima mõistuslikud tulnukpäritolu jääkamakad (Philippsi tõlkes kasutatakse nende kohta saksapärast sõna gleissen, algupärandis oli selleks sõnaks lute). Gleissenid muudavad maist füüsikat ja keemiat, muuhulgas tekivad uued väärtuslikud metallid külmraud ja tungetitum. Lisaks muutub gleissenite poolt hõivatud aladel kolmevalentne matemaatiline loogika kahevalentseks ja "külmub" ühiskondlik ning poliitiline korraldus - Esimest maailmasõda ei toimu ja tsaariimpeerium jääb püsima.
Romaani tegevus algab Varssavis 1924. aasta suvel. Varssavi kuulub endiselt Vene impeeriumi koosseisu ja tänu gleissenitele on ilmastikuolud talvised. Peategelaseks on kaardimängusõltlasest matemaatikatudeng Benedykt Gieroslawski, kelle ukse taha ilmuvad ühel hetkel tsaarivalitsuse Talveministeeriumi ametnikud. Nendeni on jõudnud info, et Gieroslawski Siberisse asumisele saadetud isa on seal avastanud viisi gleissenitega suhtlemiseks ja nad soovivad, et poeg ta üles otsiks. Gieroslawski asubki Siberi Ekspressiga teele Irkutski poole. Tegevusse sekkuvad erinevad jõud, kellest mõne eesmärgiks on gleissenite säilitamine, teistel aga üleüldine sula. Tegelaste hulgas on ka erinevad ajaloolised isikud - Nikola Tesla on leiutanud seadme gleissenite sulatamiseks, Grigori Rasputin on muutnud jääkummardamise oma ususekti ideoloogiaks, Jozef Pilsudski juhib Siberis Jaapani toetatud Poola partisane ehk japontšikuid... Ja Nikolai Fjodorovi jüngrid otsivad gleissenitest vastust surnute elluäratamise ideele.
"Jää" on põnevate ideedega ja mastaapne, ent kohati veniv ning raskepärane romaan, ehkki selle süžee on iseenesest seikluslik. Minu meelest oli siin igasuguseid arutlusi ja muud loba natuke liiga palju, aga täiesti võimalik, et tõlkes läks palju kaduma. Ühe huvitava grammatilise eksperimendina tuleb mainida loo vormi - kui see algab minavormis, siis mingil hetkel jõuab Gieroslawski oma filosoofiliste mõtiskluste käigus arusaamisele, et teda polegi tegelikult olemas, misjärel lugu jätkub mingis veidras umbisikulises vormis (/../open the window/../). Palju on venekeelseid sõnu, algupärandis oli neid veel rohkem, aga Philipps on osad neist ära tõlkinud ja kõik need seletatakse lahti romaanile lisatud väikeses sõnastikus. Rohkelt on arutelusid matemaatilise loogika, ajaloo ja religiooni teemal ning viinavõtmise saatel filosofeerimine meenutab natuke vene kirjandust - eks toimub "Jää" tegevuski valdavalt Venemaal ja paljud selle tegelastest on venelased. 
Teksti loeti inglise keeles
Kristjan Rätsep

Romaani tegevus toimub paralleelmaailmas, mis on muus osas nagu meie oma, aga selles toimib maagia, mida õpetatakse akadeemilise distsipliinina ülikoolides. Tegevusajaks on 1980-ndad aastad ja peategelaseks ameeriklannast (lõpupoole antakse mõista, et sarnaselt autorile hiina päritolu) Cambridge'i analüütilise maagia doktorant Alice Law. Alice'i juhendaja, keerulise ja üsna sandi iseloomuga professor Jacob Grimes on hiljuti koledas õnnetuses surma saanud ning kuna Alice vajab juhendaja abi kraadi kaitsmisel, otsustab ta juhendajale põrgusse järele minna. Põrguretkel liitub Alice'iga kaasdoktorant Peter Murdoch, kellega tal on samuti üsna keerulised suhted...
"Katabaasi" on võrreldud Susanna Clarke'i "Piranesiga" ja põhjus selleks on arusaadav - mõlemates raamatutes on juttu akadeemilisest maailmast ning selle varjukülgedest. Kuangi romaanis jääb sellest ülikoolielust ikka väga masendav mulje. Enamiku romaanist võtavadki enda alla rännakud hallilt masendavatel põrgumaastikul ja Alice'i sisekaemused ning hingepiinad (seejuures romaani pealkirjaks olevat sõna ei mainita tekstis kordagi). Väga see paks romaan mind kaasa haarata ei suutnud, ehkki olen akadeemilise valdkonnaga elus mõnevõrra kokku puutunud ja peategelaste mõtted ning probleemid olid mulle kohati mõnevõrra tuttavad. Hindeks "3+".
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Zoltan Istvan on USA transhumanistliku ideoloogia aktivist, kes on muuhulgas ka vastava partei esindajana riigi presidendiks kandideerinud, sõites kampaania käigus ringi surnukirstu meenutava bussiga, mille eesmärgiks oli juhtida valijate tähelepanu inimeste vältimatule surelikkusele ja inimelu pikendavate tehnoloogiate väljatöötamise vajadusele. 
17. sajandi Prantsuse filosoofi Blaise Pascali loodud mõttemäng on tuntud "Pascali kihlveona" ja tähendab sisuliselt seda, et parem on olla usklik kui ateist, sest juhul, kui jumal on olemas, ootab sind hauataguses elus paradiis, kui aga jumalat pole, pole sa samuti eriti midagi kaotanud. Istvan on selle käesolevas romaanis edasi arendanud "transhumanistlikuks kihlveoks" - hauatagune elu võib ju olemas olla, aga kasulikum on ikkagi panustada füüsilisse surematusse selles maailmas, sest see on kindlam valik. 
Romaani tegevus algab lähituleviku USA-s, mida räsivad jätkuv majandussurutis (ilmselt kirjutamisaja mõjud) ja vastasseis kristlike fundamentalistide ning transhumanistide vahel. Protagonist Jethro Knights õpib ülikoolis filosoofiat ja alustab hiljem koos mõttekaaslastega võitlust kristlike fundamentalistide ning järjest enam nende selja taga seisva USA valitsuse vastu, et vabaneda transhumanistlikele teadusuuringutele seatud piirangutest. Teiste olulisemate tegelaste seast võib mainida Knightsi armastatut Zoe Bachi ja antagonistist mõjuvõimsat usujuhti reverend Belinasi. Knightsi loodud filosoofia kannab nime teleoloogiline egotsentriline funktsionalism ja selles on Asimovi kolme robootikaseaduse eeskujul loodud kolm transhumanismi seadust: 1) transhumanist peab üle kõige kaitsma oma eksistentsi; 2) transhumanist peab püüdma saavutada kõikvõimsust, minnes sellega nii kaugele kui võimalik, kuni see pole vastuolus esimese seadusega; 3) transhumanist peab kaitsma väärtust universumis, kuni see pole vastuolus esimese ega teise seadusega.
Romaan algab ja kulgeb esialgu pigem poliitilise põnevikuna, ulmeline tehnoloogia tuleb mängu lõpupoole. Visioon Knightsist, kes Transhumania-nimelise ujuva linnriigi diktaatorina kogu maailma sõjalaevastike vastu sõda peab, toob meelde 20. sajandi alguse ulmelood kõiksugu "hulludest teadlastest" (nt Tolstoi "Insener Garini hüperboloid"). Teatud paralleelid tekkisid mul ka Veskimehe "Kuu ordu" tsükliga - mõlemal juhul luuakse mingi eesmärgi nimel ülejäänud inimkonnale vastanduv uus ühiskond - Veskimehel edendab Kuul paiknev Kuu ordu kosmosehõivamist, Istvanil ookeanidel seilav Transhumania surematuse-uuringuid. Paremlibertaarne ideoloogia kumab romaanist ülepea läbi ja selle eest on autorit ka kõvasti kritiseeritud - Knights tundub kohati psühhopaadina, kes mõtleb vaid isikliku surematuse peale, ei hooli grammigi võrra vaestest või saamatutest inimestest ja hävitab sõjategevuses süstemaatiliselt ja sihilikult inimkonna kultuuripärandit. See teatud antihumanistlik joon ei pruugi ilmselgelt paljudele lugejatele meeldida, ehkki lõpuosa helges tulevikunägemuses tõmmatakse sellega mõnevõrra tagasi.
Kokkuvõtteks: on filosoofiat, poliitikat, tehnoloogiat ja märulit. Päris maksimumhinnet ma romaanile anda ei suuda, peamiselt seetõttu, et isegi mulle tundus peakangelase mõttemaailm kuidagi kummaline ja raskesti samastutav. Aga omapärane lugemine igatahes. 
Teksti loeti inglise keeles
Kristjan Rätsep

Lugu tugineb tänapäevalgi populaarse vene filosoofi Nikolai Fjodorovi hüpoteesidele kunagi surnud inimeste elluäratamisest kauges tulevikus. Enamik loost keskendub minategelase mõtetele ja emotsioonidele, otsest tegevust on siin vähe. Loo lõppedes turgatas, et mõne teise autori jaoks võiks tegu olla esimese peatükiga romaanist.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Lugu, mis kujutab endast 20. sajandi alguse Viljandimaal tegutseva rootslasest arsti minajutustust, lummab just oma ideerohkusega - kui algul näib olevat tegu puhtal kujul üleloomuliku looga, siis mingil hetkel tuleb sisse ka tugev teaduslik-fantastiline element. Just see pöörane ideerohkus kahekümne viie lehekülje pikkuses tekstis määrabki minu jaoks loo hinde.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Päris põnev lugu mehest, kellel on võime noort inimest nähes täpselt ette kujutada, milline too vanast peast välja näeb. Ajapikku hakkavad selle võimega seotud probleemid tema jaoks süvenema...
Antoloogias "Kuumad allikad" ilmunud lugude keelekasutust pole moodsamaks toimetatud, aga käesolevas loos tundub ühes kohas, et seda oleks ehk siiski vaja olnud - nimelt sõna "karm" "vingugaasi" tähenduses, mis oli vähemalt mulle täiesti tundmatu.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Õudusloo tegevuskohast on raske aru saada - mingites detailides meenutab see Eestit, ent peategelasel on šoti perekonnanimi (Touard). See Julius Touard on ootamatult päranduse läbi pururikkaks saanud eraklik vanapoiss, kes on omandanud isikliku mõisa koos pargiga. Ühel päeval saabub mõisa Touardi tädi koos noore ja ilusa tütrega, kellesse mees ära armub. Mõlema naise olemises ja käitumises on seejuures midagi veidrat...
Lugu mõjub kohati üsna raskepäraselt ja polnud eriti libe lugemine, ent kasvõi idee ja lõpupuändi eest väärib see minu meelest "4".
 
Teksti loeti eesti keeles