Lois McMaster Bujold on üks väheseid ulmekirjanikke, kelle uue raamatu ma silmipilgutamata hardcoveris ostan. Tema Miles Vorkosigani lood on kõik tõesti tasemel, vaimukad, põnevad ja sisukad. Nii ka uusim raamat, Komarr, mis USA raamatupoodidesse jõudis sel nädalal. Miles Vorkosiganil, emaüsas saadud mürgituse tõttu lühikest kasvu ent ülienergilisel Barrayari aadlisoo järeltulijal pole seni õnnestunud naist leida. Ükski senine girlfriend pole nõustunud temaga Barrayarile tulema, mis on suhteliselt konservatiivne planeet. Siin loos saabub nüüdne Imperial Auditor Miles koos ühe vanema Auditoriga Komarri planeedile, mis on teatavasti üks Barrayari impeeriumi sõltlasi. Nimelt on Komarri päikesepeeglitega juhtunud õnnetus, kahtlustatakse sabotaazhi ning terroriste. Miles peatub Komarril tolle teise Auditori õelapse peres. Nii ilmub areenile Ekaterin, 30-aastane pikk, rahulik ja kaunis koduperenaine. Ekaterini mees on Komarril üks kõrgemajärgtu administraator, neil on ka armas 9-aastane poeg Nikolai. Bujold oskab lapsi hästi kujutada, Nikolai tegelaskuju on loodud tõelise soojusega. Ekaterin on ennastohverdav abikaasa ja ema, hingepõhjani lojaalne ja aumeelne. Esmapilgul tundub, et Ekaterin on täiesti erinev kõigist Milesi senistest kiindumustest -- nood on üldiselt olnud naissõjaväelased ja ohvitserid, võimukad ja suhteliselt enesekindlad naised. Kõik pole Ekaterini elus korras -- ta abikaasa Tien on geneetilise mutatsiooni kandja, mida Tien ei taha tunnistada, sest see lööks tema kui Barrayari aadliku au pihta. Ka Nikolai on pärinud sama mutatsiooni. Ons mutatsioon aga Tieni põhiline probleem? Tempokas ja põnev nagu Bujoldi lood alati, Komarris kohtab lugeja tervet plejaadi uusi ja huvitavaid tegelasi. Bujoldi huumorimeel on tõeliselt nakkav (Komarri viimane lehekülg on üks vahvamaid, mida kunagi lugenud), ta raamatud on korraga seikluslikud ja mõtlemapanevad. Bujoldi lugude üks põhiteemasid on, mulle tundub, inimese identiteedi küsimus. Barrayaris näiteks näeme me Milesi ema Cordelia identiteedi nihkumist kosmoselaeva kaptenist emigrandiks, abielunaiseks ja emaks. Mirror Dance (minu lemmik Bujoldi raamatutest) on Milesi kloon-venna identiteedist (ta muutub Milesi teisikust iseseisvaks inimeseks) ja Milesi reaktsioonist vennale. Memory on Milesi enda identiteedi kriisist, muutusest palga-kosmoselaevastiku kindralist eraisikuks. Komarr on Ekaterinist, tema muutumisest sõltlasest iseseisvaks, lapsnaisest naiseks. Nüüd ei jää midagi muud üle kui oodata järgmist raamatut, teadajad ütlevad, et selle pealkirjaks saab ImpWed.

Teksti loeti inglise keeles

Avo Nappo

19.10.1998, kell 15:25

Üle hulga aja jälle Bujoldi lugeda ausaltöelda oli tõeline nauding.

Teksti loeti inglise keeles

Kalev

31.01.2001, kell 15:34

Mulle meeldis see terroristide leiutisest tekkinud "segadus", kui ära arvati misasi see nimelt on... Üldiselt nõus kõige hüvaga, mis raamatust kirjutatud.

Teksti loeti vene keeles

Elläi Tuulepäälse

23.03.2001, kell 14:12

Tuleb tunnistada, et esimest korda, kui ma selle raamatu kätte võtsin, ei teadnud ma Bujoldist mitte mõhkugi, või olin lihtsalt ära unustanud, kes ta on. Nimetet sündmus juhtus kindlasti mõni aasta tagasi, enne "Mälu", "Peeglitantsu", "Relvavendade" lugemist. Ning lugenud läbi paar esimest lehekülge, panin raamatu kõrvale - oli muudki teha. Nüüd, olin just raamatukokku tagasi viinud värskeima sõjasaagi, "Cetaganda", haarasin "Komarri" pikemalt mõtlemata kaenlasse. Alles kodus tuli kaanekujundus tuttav ette.

Ausalt, algus venib. Bujold on naiskirjanikuna osav kujundama kujuteldava(te) meesterahva(ste) sisemonolooge ja psühholoogilist plaani. Ta tabab ära just ootushorisondi; kas mehed just nii mõtlevad, ei oska öelda, ise kah õrnema soo esinedaja... aga mõjub, tõmbab kaasa, paneb lehekülg lehekülje järel raamatut läbi ahmima. Naispeategelase sisemaailm on muidugi sama läbitöötatud kui Milesi oma, kuid üksluiselt edasi antud - uimaselt, kontrastsusetult. Sisupool on juba isegi selline - mahasurutud isiksusega aadliprouake. Lühidalt öeldult, ei kanna välja.

Imperaatorliku Audiitori Miles Vorkosigani poolt läbi viidav jurudlus on tavapäraselt tihe ja huvitav, sekundeeriv professorist vana audiitor kuulub siin taustaelementide hulka. Raamatu seisukohalt, mitte juurdluses. Õnneks on autoril karakterite ja süþeeliinide arenduses tugevalt väljaarenenud mõõdutunne. Loo teine tasand ehk armastuskolmnurk saab oma lahenduse juba poolel distantsil. Daam lesestub üsnagi vastikul moel ning Milesi jaoks on tee vaba. Välja arvatud muidugi kohalik kosilane, kelle abieluettepaneku pealkuulamine Milesi poolt on "Komarri" üks säravama huumoriga kirja pandud kohti.

Lõppkokkuvõttes on "Komarr" siiski Milesi-seerija üks igavamaid, kuid mitte nõrgimaid lülisid.

Teksti loeti vene keeles

Silver Sära

8.07.2003, kell 18:12

Täitsa kenakene romaan. Selgelt arendatud ja läbimõeldud süzhee, mõnus, vaimukas ja poeetiline keel. Teksti parema osa moodustavad siiski tegelaste psühholoogilised portreed, mis avanevad peamiselt nende sisevaatluste kaudu. Inimesed, kes ennast analüüsivad ja julgevad endale oma nõrkusi tunnistada, on usutavad ja sümpaatsed. Just karakterid koos kõigi oma vooruste, aga eriti puudustega, teevad "Komarrist" küllalt nauditava lugemise.

Samas ei suuda mind - nagu ikka - haarata kaugetest planeetidest, kosmoselaevadest ja võimuahnete tulevikuinimeste poliitilistest ideedest kubisev miljöö. Raamatu algus oli seetõttu küllalt raske, aga õige pea keskendub autor füüsikalt inimestele ja ka kriminullilaadsele suhteliselt põnevale tegevusliinile pole mul suuri etteheiteid. Igal juhul usun, et see mu esimene Bujold ei jää viimaseks.

Teksti loeti inglise keeles

Kristjan Ruumet

17.11.2003, kell 17:11

Andri Riid

23.02.2004, kell 12:26

Raamat, mida 1998ndal aastal ei olnud muudmoodi kui kõvakaanelisena hunniku dollarite eest lunastada võimalik, oli 2002.-2003. a. ühes mitme teise Bujoldi uuema teosega "Allectos" ca 40 krooni eest müügil ja kui see ei ole progress, siis mis üldse on?

Pisut üllatav on see, et kui teised (Vorkosigani tsükli algusest pärit) Bujoldi raamatud mida ma lugenud olen, kuulusid valgustatud space opera valdkonda, siis käesolev teos on söakas samm Hard SFi poole. Üldiselt tundub aga, et kultusautor on karjääri arenenud faasis omaenda saba mäluma hakanud - stereotüüpsed (kogu see naispeategelase pereprobleemide kamm) või väga igavad (lausa purukuivad nii et pudiseb) tegelased (Miles neh) ning uimane kulgemine ühest kiretust stseenist teise ei ole see, mida ühest raamatust ihkaks. Ma ei loe raamatuid mitte selleks, et ennast, tuttavaid või oma/nende probleeme ära tunda ega oota ka fictionilt erilist elulähedust (mitte segi ajada usutavusega!). Sellest, millest Bujold antud raamatus viimast mahla välja pigistab, kubiseb meid ümbritsev elu niigi, ja lõppkokkuvõttes on selles laadis tegutsemiseks lausa omaette zhanr olemas.

Komarri naistepäraseks ajaviitekirjanduseks klassifitseerimises on raske eksida, nähes, kuidas naispeategelase pealtnäha veatu abielu hämaramaid tahke ükshaaval avatakse - küll ei räägi mees naisega, ei tegele lapsega ja tagatipuks on salaja kogu pere raha maha laristanud. Seksistseen, milles mees naist "jõhkralt" ära kasutab, on nagu viimane tilk tinti sule otsas millega kirjanik rahuldununa oma ettevõtmise õnnestunumises paljastuste jadale punkti paneb. Paraku jah, kuulub kogu see arsenal tolle teise zhanri raudvara hulka. Edasine meenutab romantikat nõukogude kirjanduses - Miles ja Leedi on üksteisest huvitatud, kuid suhe ei taha eriti käivituda - kumbki ei julge, elu pressib oma asjadega peale ja üleüldse... Kombinatsioon mis ühes varasemas teoses tundus veel õnnestunud leiuna - et ühest küljest Milesi füüsilised puudujäägid ja teisest tema hiilgav sünnipära - on nüüdseks samuti eneseparoodiaks muutunud. Kompleksikoorem pole kuhugi kadunud ja ega õigupoolest asjaolu, et see vähene mis Milesil õnnestub, õnnestub tal vaid tänu sellele, et ta kõiki tähtsaid isikuid lähedalt tunneb ja täielikke juurdepääsuõigusi omab, selle kadumisele ka kuidagi kaasa ei aita. Milesi isiksuses puudub lihtsalt igasugune areng.

Puht kirjanduslike võtete koha pealt käib närvidele kirjaniku ilmselt Jackie Collins Writers Workshopist õpitud võte Milesi ja naispeategelase sisekaemusi kaldkirjas esitada ja kui vastaspoole sõnade ja tegude pidev irooniline mõttes kommenteerimine on vaimukas huumor, siis elame ilmselt eri planeetidel.

Teksti loeti inglise keeles

Meelis Sepp

25.01.2007, kell 11:35

Minu maitse jaoks oli selles Vorkosigani saaga 11. osas liiga palju "rauda". Komarri kosmosepeegli üksikasjaline mutrite ja poltide kirjeldus ei vasta mu ettekujutusele heast space operast, millega see sari siiani tuntuks on saanud. Õnneks umbes poole pealt kaldus tähelepanu rauakolalt tegelastele. Miles on nagu ikka oma ülesannete kõrgusel ja mõne hädise Komarri natsionalisti salaplaan, mis õnnestumise korral oleks Barrayari igaveseks isoleerinud muust universumist, hammustatakse läbi paari peatükiga. Päris lõpus paaril leheküljel olev Milesi ja Ekaterini vahelise vestluse käigus edasi antav ülevaade Milesi senistest naissuhetest kuulub sarja parimatesse kohtadesse koos ühes varasemas köites olnud, Brothers in Arms oli vist, Milesi ülekuulamisega vaenlaste poolt, kusjuures Miles pumbatakse silmini fast-pentat täis.

Korralik osa sarjast, aga ei kuulu tippude hulka.

Teksti loeti inglise keeles

Indrek Rüütel

6.12.2012, kell 23:32

Pärast Komarr`iga ühele poole saamist valdab mind nõutus...

Vorkosigani üledoos? Selles settimisesk peaks ehk andma aega ja näiteks lugema seda raamatut võibolla kunagi uuesti. Noh - igatahes on emotsioon olemas, aga paraku on selleks pettumus.

Mis on Komarr`is olemas:

1. Verivärske Imperaatorlik Audiitor Miles Vorkosigan, assisteerimas vanemaudiitor Professor Vorthys`i Komarril juhtunud tõsise õnnetuse uurimisel. Komarr on see maailm, millel oli õnnetuks saatuseks olla Barrayari ainsaks ussiurke-ühenduseks muu galaktikaga; Komarril endal oli kokko 6 taolist ühendust, mis Bujoldi loodud universumis muutis selle maailma automaatselt rikkaks, kaupmeeste maailmaks valitseva oligarhilise poliitsüsteemiga. Õnnetu saatus Komarri jaoks seisnes selles, et nad võimaldasid Cetagandal kasutada oma ussiurkeid Barrayari ründamiseks; vältimaks sarnaste sündmuste kordumist vallutas Barrayar Miles`i isa nooruspoolseil päevil (veel enne Shards of Honor tegevustikku) ja juhtimisel Komarri. Ei midagi emotsionaalset Barrayari jaoks, kõigest kaalutletud, juurteni ratsionaalne poliitiline otsus... Sündmus, mille tulemusena sai Aral Vorkosigan hüüdnimeks Komarri Lihunik oli tolle sõjaretke ajal aset leidnud veresaun, mida admiral ei suutnud vältida.

Seega oleks nagu olemas vajalik, vastuoludest ja sisemistest pingetest laetud taustsüsteem.

2. Komarr kui maailm ise: minu jaoks üllatus-üllatus, aga tegemist ei olegi ilusa õitsva ja rikka maailmaga. Hoopis kõle, külm koht, kus linnad on suletud kuplite alla, atmosfäär pole hingamiskõlblik ja mida komarrlased vaevaliselt püüavad maasarnastada. Siin on üks oluline erinevus varasemate Miles`i seikluste ja Komarr`i vahel: seekord ei ole teaduseks raamatus geneetika ja sellega seonduvad teemad, vaid ökoloogia; taustal on ühe maailma ökoloogiline kohendamine. Päikesepaneelid, millele põrutab otsa üks süsteemisisene lastilaev (õnnetusjuhtum, mida Audiitorid uurivad), on äärmiselt olulised planeedi temperatuuri tõstmiseks ja valgustamiseks.

3. Intriig. Ikka veel leidub neid komarrlasi, kes kvalifitseeruvad äärmuslasteks ja soovivad Barrayarile kätte maksta. Kuidas, see jäägu iselugemise hooleks.

Miks hinne kaks...

Kõige selle kirjapanemiseks, mis sisaldub eelmises kolmes lõigus, pean ma täna keskendunult mõtlema. Ja nagu eelpool kirja pandud arvustusi lugedes selgus, siis pole ma üksi. Komarr on veniv lugu sellest, kuidas Ekaterin Vorsoissoni abielu laguneb, kuidas üksilduses virelev Miles temasse armub, tõelist draamat (tragöödiat?) välistab see, et Bujold nende kahe jaoks võimaluse leiab. Emotsioon on olemas, ütlesin eespool. Jah - tunne, et autor lasi käest võimaluse kirjutada üks järjekordne geniaalne kosmoseooper, mis nõretaks teravmeelsusest, pingelisest ajaga võidujooksust, kus maailma ja inimeste saatused kõiguksid noateral, kus poliitika, majanduse, teaduse ja muu sekka oleks eksinud ka kahe inimese enese- ja teineteise otsingud.

Vot see võttiski hindest nõnda palju alla; tegemist on kehvapoolse tükiga muidu nii hea sarja sekka.

Teksti loeti inglise keeles