Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Lois McMaster Bujold ·

Komarr

(romaan aastast 1998)

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
  • F-sari
Hinne
Hindajaid
3
6
1
1
0
Keskmine hinne
4.0
Arvustused (11)

Lois McMaster Bujold on üks väheseid ulmekirjanikke, kelle uue raamatu ma silmipilgutamata hardcoveris ostan. Tema Miles Vorkosigani lood on kõik tõesti tasemel, vaimukad, põnevad ja sisukad. Nii ka uusim raamat, Komarr, mis USA raamatupoodidesse jõudis sel nädalal. Miles Vorkosiganil, emaüsas saadud mürgituse tõttu lühikest kasvu ent ülienergilisel Barrayari aadlisoo järeltulijal pole seni õnnestunud naist leida. Ükski senine girlfriend pole nõustunud temaga Barrayarile tulema, mis on suhteliselt konservatiivne planeet. Siin loos saabub nüüdne Imperial Auditor Miles koos ühe vanema Auditoriga Komarri planeedile, mis on teatavasti üks Barrayari impeeriumi sõltlasi. Nimelt on Komarri päikesepeeglitega juhtunud õnnetus, kahtlustatakse sabotaazhi ning terroriste. Miles peatub Komarril tolle teise Auditori õelapse peres. Nii ilmub areenile Ekaterin, 30-aastane pikk, rahulik ja kaunis koduperenaine. Ekaterini mees on Komarril üks kõrgemajärgtu administraator, neil on ka armas 9-aastane poeg Nikolai. Bujold oskab lapsi hästi kujutada, Nikolai tegelaskuju on loodud tõelise soojusega. Ekaterin on ennastohverdav abikaasa ja ema, hingepõhjani lojaalne ja aumeelne. Esmapilgul tundub, et Ekaterin on täiesti erinev kõigist Milesi senistest kiindumustest -- nood on üldiselt olnud naissõjaväelased ja ohvitserid, võimukad ja suhteliselt enesekindlad naised. Kõik pole Ekaterini elus korras -- ta abikaasa Tien on geneetilise mutatsiooni kandja, mida Tien ei taha tunnistada, sest see lööks tema kui Barrayari aadliku au pihta. Ka Nikolai on pärinud sama mutatsiooni. Ons mutatsioon aga Tieni põhiline probleem? Tempokas ja põnev nagu Bujoldi lood alati, Komarris kohtab lugeja tervet plejaadi uusi ja huvitavaid tegelasi. Bujoldi huumorimeel on tõeliselt nakkav (Komarri viimane lehekülg on üks vahvamaid, mida kunagi lugenud), ta raamatud on korraga seikluslikud ja mõtlemapanevad. Bujoldi lugude üks põhiteemasid on, mulle tundub, inimese identiteedi küsimus. Barrayaris näiteks näeme me Milesi ema Cordelia identiteedi nihkumist kosmoselaeva kaptenist emigrandiks, abielunaiseks ja emaks. Mirror Dance (minu lemmik Bujoldi raamatutest) on Milesi kloon-venna identiteedist (ta muutub Milesi teisikust iseseisvaks inimeseks) ja Milesi reaktsioonist vennale. Memory on Milesi enda identiteedi kriisist, muutusest palga-kosmoselaevastiku kindralist eraisikuks. Komarr on Ekaterinist, tema muutumisest sõltlasest iseseisvaks, lapsnaisest naiseks. Nüüd ei jää midagi muud üle kui oodata järgmist raamatut, teadajad ütlevad, et selle pealkirjaks saab ImpWed.
Teksti loeti inglise keeles

Mulle meeldis see terroristide leiutisest tekkinud "segadus", kui ära arvati misasi see nimelt on... Üldiselt nõus kõige hüvaga, mis raamatust kirjutatud.
Teksti loeti vene keeles

Tuleb tunnistada, et esimest korda, kui ma selle raamatu kätte võtsin, ei teadnud ma Bujoldist mitte mõhkugi, või olin lihtsalt ära unustanud, kes ta on. Nimetet sündmus juhtus kindlasti mõni aasta tagasi, enne "Mälu", "Peeglitantsu", "Relvavendade" lugemist. Ning lugenud läbi paar esimest lehekülge, panin raamatu kõrvale - oli muudki teha. Nüüd, olin just raamatukokku tagasi viinud värskeima sõjasaagi, "Cetaganda", haarasin "Komarri" pikemalt mõtlemata kaenlasse. Alles kodus tuli kaanekujundus tuttav ette.

Ausalt, algus venib. Bujold on naiskirjanikuna osav kujundama kujuteldava(te) meesterahva(ste) sisemonolooge ja psühholoogilist plaani. Ta tabab ära just ootushorisondi; kas mehed just nii mõtlevad, ei oska öelda, ise kah õrnema soo esinedaja... aga mõjub, tõmbab kaasa, paneb lehekülg lehekülje järel raamatut läbi ahmima. Naispeategelase sisemaailm on muidugi sama läbitöötatud kui Milesi oma, kuid üksluiselt edasi antud - uimaselt, kontrastsusetult. Sisupool on juba isegi selline - mahasurutud isiksusega aadliprouake. Lühidalt öeldult, ei kanna välja.

Imperaatorliku Audiitori Miles Vorkosigani poolt läbi viidav jurudlus on tavapäraselt tihe ja huvitav, sekundeeriv professorist vana audiitor kuulub siin taustaelementide hulka. Raamatu seisukohalt, mitte juurdluses. Õnneks on autoril karakterite ja süþeeliinide arenduses tugevalt väljaarenenud mõõdutunne. Loo teine tasand ehk armastuskolmnurk saab oma lahenduse juba poolel distantsil. Daam lesestub üsnagi vastikul moel ning Milesi jaoks on tee vaba. Välja arvatud muidugi kohalik kosilane, kelle abieluettepaneku pealkuulamine Milesi poolt on "Komarri" üks säravama huumoriga kirja pandud kohti.

Lõppkokkuvõttes on "Komarr" siiski Milesi-seerija üks igavamaid, kuid mitte nõrgimaid lülisid.

Teksti loeti vene keeles

Täitsa kenakene romaan. Selgelt arendatud ja läbimõeldud süzhee, mõnus, vaimukas ja poeetiline keel. Teksti parema osa moodustavad siiski tegelaste psühholoogilised portreed, mis avanevad peamiselt nende sisevaatluste kaudu. Inimesed, kes ennast analüüsivad ja julgevad endale oma nõrkusi tunnistada, on usutavad ja sümpaatsed. Just karakterid koos kõigi oma vooruste, aga eriti puudustega, teevad "Komarrist" küllalt nauditava lugemise.

Samas ei suuda mind - nagu ikka - haarata kaugetest planeetidest, kosmoselaevadest ja võimuahnete tulevikuinimeste poliitilistest ideedest kubisev miljöö. Raamatu algus oli seetõttu küllalt raske, aga õige pea keskendub autor füüsikalt inimestele ja ka kriminullilaadsele suhteliselt põnevale tegevusliinile pole mul suuri etteheiteid. Igal juhul usun, et see mu esimene Bujold ei jää viimaseks.

Teksti loeti inglise keeles

Raamat, mida 1998ndal aastal ei olnud muudmoodi kui kõvakaanelisena hunniku dollarite eest lunastada võimalik, oli 2002.-2003. a. ühes mitme teise Bujoldi uuema teosega "Allectos" ca 40 krooni eest müügil ja kui see ei ole progress, siis mis üldse on?

Pisut üllatav on see, et kui teised (Vorkosigani tsükli algusest pärit) Bujoldi raamatud mida ma lugenud olen, kuulusid valgustatud space opera valdkonda, siis käesolev teos on söakas samm Hard SFi poole. Üldiselt tundub aga, et kultusautor on karjääri arenenud faasis omaenda saba mäluma hakanud - stereotüüpsed (kogu see naispeategelase pereprobleemide kamm) või väga igavad (lausa purukuivad nii et pudiseb) tegelased (Miles neh) ning uimane kulgemine ühest kiretust stseenist teise ei ole see, mida ühest raamatust ihkaks. Ma ei loe raamatuid mitte selleks, et ennast, tuttavaid või oma/nende probleeme ära tunda ega oota ka fictionilt erilist elulähedust (mitte segi ajada usutavusega!). Sellest, millest Bujold antud raamatus viimast mahla välja pigistab, kubiseb meid ümbritsev elu niigi, ja lõppkokkuvõttes on selles laadis tegutsemiseks lausa omaette zhanr olemas.

Komarri naistepäraseks ajaviitekirjanduseks klassifitseerimises on raske eksida, nähes, kuidas naispeategelase pealtnäha veatu abielu hämaramaid tahke ükshaaval avatakse - küll ei räägi mees naisega, ei tegele lapsega ja tagatipuks on salaja kogu pere raha maha laristanud. Seksistseen, milles mees naist "jõhkralt" ära kasutab, on nagu viimane tilk tinti sule otsas millega kirjanik rahuldununa oma ettevõtmise õnnestunumises paljastuste jadale punkti paneb. Paraku jah, kuulub kogu see arsenal tolle teise zhanri raudvara hulka. Edasine meenutab romantikat nõukogude kirjanduses - Miles ja Leedi on üksteisest huvitatud, kuid suhe ei taha eriti käivituda - kumbki ei julge, elu pressib oma asjadega peale ja üleüldse... Kombinatsioon mis ühes varasemas teoses tundus veel õnnestunud leiuna - et ühest küljest Milesi füüsilised puudujäägid ja teisest tema hiilgav sünnipära - on nüüdseks samuti eneseparoodiaks muutunud. Kompleksikoorem pole kuhugi kadunud ja ega õigupoolest asjaolu, et see vähene mis Milesil õnnestub, õnnestub tal vaid tänu sellele, et ta kõiki tähtsaid isikuid lähedalt tunneb ja täielikke juurdepääsuõigusi omab, selle kadumisele ka kuidagi kaasa ei aita. Milesi isiksuses puudub lihtsalt igasugune areng.

Puht kirjanduslike võtete koha pealt käib närvidele kirjaniku ilmselt Jackie Collins Writers Workshopist õpitud võte Milesi ja naispeategelase sisekaemusi kaldkirjas esitada ja kui vastaspoole sõnade ja tegude pidev irooniline mõttes kommenteerimine on vaimukas huumor, siis elame ilmselt eri planeetidel.

Teksti loeti inglise keeles

Minu maitse jaoks oli selles Vorkosigani saaga 11. osas liiga palju "rauda". Komarri kosmosepeegli üksikasjaline mutrite ja poltide kirjeldus ei vasta mu ettekujutusele heast space operast, millega see sari siiani tuntuks on saanud. Õnneks umbes poole pealt kaldus tähelepanu rauakolalt tegelastele. Miles on nagu ikka oma ülesannete kõrgusel ja mõne hädise Komarri natsionalisti salaplaan, mis õnnestumise korral oleks Barrayari igaveseks isoleerinud muust universumist, hammustatakse läbi paari peatükiga. Päris lõpus paaril leheküljel olev Milesi ja Ekaterini vahelise vestluse käigus edasi antav ülevaade Milesi senistest naissuhetest kuulub sarja parimatesse kohtadesse koos ühes varasemas köites olnud, Brothers in Arms oli vist, Milesi ülekuulamisega vaenlaste poolt, kusjuures Miles pumbatakse silmini fast-pentat täis.

Korralik osa sarjast, aga ei kuulu tippude hulka.

Teksti loeti inglise keeles

Pärast Komarr`iga ühele poole saamist valdab mind nõutus...

Vorkosigani üledoos? Selles settimisesk peaks ehk andma aega ja näiteks lugema seda raamatut võibolla kunagi uuesti. Noh - igatahes on emotsioon olemas, aga paraku on selleks pettumus.

Mis on Komarr`is olemas:

1. Verivärske Imperaatorlik Audiitor Miles Vorkosigan, assisteerimas vanemaudiitor Professor Vorthys`i Komarril juhtunud tõsise õnnetuse uurimisel. Komarr on see maailm, millel oli õnnetuks saatuseks olla Barrayari ainsaks ussiurke-ühenduseks muu galaktikaga; Komarril endal oli kokko 6 taolist ühendust, mis Bujoldi loodud universumis muutis selle maailma automaatselt rikkaks, kaupmeeste maailmaks valitseva oligarhilise poliitsüsteemiga. Õnnetu saatus Komarri jaoks seisnes selles, et nad võimaldasid Cetagandal kasutada oma ussiurkeid Barrayari ründamiseks; vältimaks sarnaste sündmuste kordumist vallutas Barrayar Miles`i isa nooruspoolseil päevil (veel enne Shards of Honor tegevustikku) ja juhtimisel Komarri. Ei midagi emotsionaalset Barrayari jaoks, kõigest kaalutletud, juurteni ratsionaalne poliitiline otsus... Sündmus, mille tulemusena sai Aral Vorkosigan hüüdnimeks Komarri Lihunik oli tolle sõjaretke ajal aset leidnud veresaun, mida admiral ei suutnud vältida.

Seega oleks nagu olemas vajalik, vastuoludest ja sisemistest pingetest laetud taustsüsteem.

2. Komarr kui maailm ise: minu jaoks üllatus-üllatus, aga tegemist ei olegi ilusa õitsva ja rikka maailmaga. Hoopis kõle, külm koht, kus linnad on suletud kuplite alla, atmosfäär pole hingamiskõlblik ja mida komarrlased vaevaliselt püüavad maasarnastada. Siin on üks oluline erinevus varasemate Miles`i seikluste ja Komarr`i vahel: seekord ei ole teaduseks raamatus geneetika ja sellega seonduvad teemad, vaid ökoloogia; taustal on ühe maailma ökoloogiline kohendamine. Päikesepaneelid, millele põrutab otsa üks süsteemisisene lastilaev (õnnetusjuhtum, mida Audiitorid uurivad), on äärmiselt olulised planeedi temperatuuri tõstmiseks ja valgustamiseks.

3. Intriig. Ikka veel leidub neid komarrlasi, kes kvalifitseeruvad äärmuslasteks ja soovivad Barrayarile kätte maksta. Kuidas, see jäägu iselugemise hooleks.

Miks hinne kaks...

Kõige selle kirjapanemiseks, mis sisaldub eelmises kolmes lõigus, pean ma täna keskendunult mõtlema. Ja nagu eelpool kirja pandud arvustusi lugedes selgus, siis pole ma üksi. Komarr on veniv lugu sellest, kuidas Ekaterin Vorsoissoni abielu laguneb, kuidas üksilduses virelev Miles temasse armub, tõelist draamat (tragöödiat?) välistab see, et Bujold nende kahe jaoks võimaluse leiab. Emotsioon on olemas, ütlesin eespool. Jah - tunne, et autor lasi käest võimaluse kirjutada üks järjekordne geniaalne kosmoseooper, mis nõretaks teravmeelsusest, pingelisest ajaga võidujooksust, kus maailma ja inimeste saatused kõiguksid noateral, kus poliitika, majanduse, teaduse ja muu sekka oleks eksinud ka kahe inimese enese- ja teineteise otsingud.

Vot see võttiski hindest nõnda palju alla; tegemist on kehvapoolse tükiga muidu nii hea sarja sekka.
Teksti loeti inglise keeles

Ega eelarvustajatele palju lisada polegi. Komarri planeet oma eripäradega ja separatistide vandenõu üksikasjad olid päris põnevalt kirja pandud. Suhteseepi oli muidugi ka päris palju ja ehkki selle üleküllus kohati tüütuks läheb, suudab Bujold seda päris inimlikult ning soojalt kirjutada.
Kokkuvõttes pole "Komarr" eriline meistriteos, ent lugeda täitsa kõlbab. Hindeks mõninga kõhkluse järel "4-".
Teksti loeti eesti keeles

Njah, olin minagi pisut nõutu, kui raamat loetud sai. Ühest küljest Bujold ja Miles nagu ikka, oli tegevust ja väikestviisi madinatki. Teisest küljest jäi tõesti kerge naisteka mekk man. Kuidagi veidralt mõjus peategelane, kes ühest küljest on nii armetu ja samal ajal nii vastuapandamatu. Selle eest võiks lausa kolme anda, samas üldises plaanis veab see kompott siiski nelja välja.
Teksti loeti eesti keeles
x
Kristjan Rätsep
15.09.1983
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustused:

Hoolimata ülivõrdes kiidusõnadest hakkasin seda romaani lugema üsna madalate ootustega - "ulmekriminull korporatiivsest maailmast ja telepaatidest" kõlas surmigavalt. Kriminullid mulle üldiselt ei meeldi ja ka käesolevas romaanis pühendati suurt tähelepanu mõrvajuurdlusele, mille detailidesse lugeja justkui põnevusega süüvima peaks... aga milleks? Tappis üks rikkur teise ära, kumbki polnud tegelasena sümpaatne - miks ma peaksin lugejana hoolima sellest, kas ja kuidas see juhtum lahendatakse?
Samas autori stiil on värvikas ja põnev - näiteks tulevikurikkurite dekadentlike meelelahutuste ja telepaatide omavahelise suhtluse kirjeldused või peategelast romaani lõpupoole haarav kummaline hullus. Või romaani mõistatuslik ja pahaendeline pealkiri, mille tegelik tähendus avaneb lugejale alles päris lõpus. Samas pean ma psühhoanalüüsi sissetoomist selgelt miinuseks ja kogu sellest freudismist arvan ma umbes samamoodi nagu John W. Campbell. 
Kokkuvõttes üsna vastuolulisi tundeid tekitav romaan, mida otsustasin kokkuvõttes hinnata "3+"-iga.
Teksti loeti eesti keeles

Lugu tellimustööna vanasse mõisahoonesse sissemurdvast raamatuvargast on küll enam-vähem normaalselt kirja pandud, ent midagi huvitavat selles loos minu jaoks polnud. 
Teksti loeti eesti keeles

Salapärane õhustik ja loodud lähituleviku-maailm on päris hästi välja kukkunud. Miinuseks võiks pidada vast teatavat lõpetamatust - lugu katkeb suvalises kohas ja tundub, nagu see oleks osa millestki suuremast. 
Teksti loeti eesti keeles

Loo idee on vanamoodne (teadlaste tehtav katse ja selle eetilised tagajärjed), ent kirjeldatud tehnoloogia on moodne ja autor ka ei moraliseeri eriti. Minu meelest täitsa korralik lugu.
Teksti loeti eesti keeles

Tuleviku-Eestis toimuv natuke "Blade Runneri" moodi lugu ehk siis peategelased kütivad ülekäte läinud androide, täpsemalt on loo keskmes perverdist omaniku vastu mässu tõstnud seksiandroid. Vahepeal põikab tegevus ka Lätisse (Eesti-Läti piiril paikneb piirikontroll ja Võnnus ehk Cesises tegutsevad islamivõitlejad). Natuke on paralleele ka autori antoloogias "Eesti nõid" ilmunud looga "Valvur".
Hindeks kokku "4-".
Teksti loeti eesti keeles

Lugu algab tänapäeva Eestis toimuva linnafantaasiana, ent läheb siis üle hoogsaks dimensioonidevaheliseks rännakuks. Minu meelest jäi see lugu kuidagi pealispindseks, mistõttu "rahuldavast" kõrgemat hinnet ma sellele panna ei suuda.
Teksti loeti eesti keeles

Täitsa sümpaatne tänapäeva Tartu teemaline linnafantaasia, mis ilmselt kõnetab paremini neid lugejaid, kellele see linn põhjalikult tuttav on.
Teksti loeti eesti keeles

Autorinime ja pealkirja järgi oleksin eeldanud Conani-laadis fantaasialugu, ent sedapuhku on tegu hoopis vanamoodsa pulpiliku kosmoseooperiga, mis on omas vormis hästi teostatud. Meenutas muuhulgas natuke Jekmovi loomingut.
Teksti loeti eesti keeles

Tänapäeva Jaapanis peab üks maffiajõuiguga ühinev noormees enda sobilikkuse tõestamiseks ühe kasutu bürokraadi ära tapma. Ülesanne osutub oodatust keerulisemaks ja sekkuvad tumedad jõud...
Teksti loeti eesti keeles

16. sajandi Jaapanis toimuva tegevusega poeetiline ja melanhoolne fantaasialugu, milles on oluline roll traditsioonilisel Jaapani teetseremoonial. Melanhoolsed ulmelood pole päris minu lemmikteema, ent omas laadis kahtlemata hästiteostatud lugu.
Teksti loeti eesti keeles
1.2026

Poola ulmekirjaniku aurupunk-tellise ingliskeelne tõlge ilmus eelmisel aastal. Autot on teost ise nimetanud "tõlkimatuks", sest see sisaldab muuhulgas arhailise vene keelega segatud arhailist poola keelt, grammatilisi eksperimente ja neologisme. Romaani tõlkimine oli ilmselgelt raskeks ülesandeks Ursula Philippsile, kes on lisanud köite lõppu artikli, milles ta selgitab tõlke erinevusi originaalist ja enda tehtud valikuid sõnade ning mõtete edasiandmisel.
"Jää" tegevusmaailma lahknevuspunktiks meie ajaloost on 1908. aasta Tunguusi katastroof, mille tagajärjel on hakanud Siberis levima mõistuslikud tulnukpäritolu jääkamakad (Philippsi tõlkes kasutatakse nende kohta saksapärast sõna gleissen, algupärandis oli selleks sõnaks lute). Gleissenid muudavad maist füüsikat ja keemiat, muuhulgas tekivad uued väärtuslikud metallid külmraud ja tungetitum. Lisaks muutub gleissenite poolt hõivatud aladel kolmevalentne matemaatiline loogika kahevalentseks ja "külmub" ühiskondlik ning poliitiline korraldus - Esimest maailmasõda ei toimu ja tsaariimpeerium jääb püsima.
Romaani tegevus algab Varssavis 1924. aasta suvel. Varssavi kuulub endiselt Vene impeeriumi koosseisu ja tänu gleissenitele on ilmastikuolud talvised. Peategelaseks on kaardimängusõltlasest matemaatikatudeng Benedykt Gieroslawski, kelle ukse taha ilmuvad ühel hetkel tsaarivalitsuse Talveministeeriumi ametnikud. Nendeni on jõudnud info, et Gieroslawski Siberisse asumisele saadetud isa on seal avastanud viisi gleissenitega suhtlemiseks ja nad soovivad, et poeg ta üles otsiks. Gieroslawski asubki Siberi Ekspressiga teele Irkutski poole. Tegevusse sekkuvad erinevad jõud, kellest mõne eesmärgiks on gleissenite säilitamine, teistel aga üleüldine sula. Tegelaste hulgas on ka erinevad ajaloolised isikud - Nikola Tesla on leiutanud seadme gleissenite sulatamiseks, Grigori Rasputin on muutnud jääkummardamise oma ususekti ideoloogiaks, Jozef Pilsudski juhib Siberis Jaapani toetatud Poola partisane ehk japontšikuid... Ja Nikolai Fjodorovi jüngrid otsivad gleissenitest vastust surnute elluäratamise ideele.
"Jää" on põnevate ideedega ja mastaapne, ent kohati veniv ning raskepärane romaan, ehkki selle süžee on iseenesest seikluslik. Minu meelest oli siin igasuguseid arutlusi ja muud loba natuke liiga palju, aga täiesti võimalik, et tõlkes läks palju kaduma. Ühe huvitava grammatilise eksperimendina tuleb mainida loo vormi - kui see algab minavormis, siis mingil hetkel jõuab Gieroslawski oma filosoofiliste mõtiskluste käigus arusaamisele, et teda polegi tegelikult olemas, misjärel lugu jätkub mingis veidras umbisikulises vormis (/../open the window/../). Palju on venekeelseid sõnu, algupärandis oli neid veel rohkem, aga Philipps on osad neist ära tõlkinud ja kõik need seletatakse lahti romaanile lisatud väikeses sõnastikus. Rohkelt on arutelusid matemaatilise loogika, ajaloo ja religiooni teemal ning viinavõtmise saatel filosofeerimine meenutab natuke vene kirjandust - eks toimub "Jää" tegevuski valdavalt Venemaal ja paljud selle tegelastest on venelased. 
Teksti loeti inglise keeles

Romaani tegevus toimub paralleelmaailmas, mis on muus osas nagu meie oma, aga selles toimib maagia, mida õpetatakse akadeemilise distsipliinina ülikoolides. Tegevusajaks on 1980-ndad aastad ja peategelaseks ameeriklannast (lõpupoole antakse mõista, et sarnaselt autorile hiina päritolu) Cambridge'i analüütilise maagia doktorant Alice Law. Alice'i juhendaja, keerulise ja üsna sandi iseloomuga professor Jacob Grimes on hiljuti koledas õnnetuses surma saanud ning kuna Alice vajab juhendaja abi kraadi kaitsmisel, otsustab ta juhendajale põrgusse järele minna. Põrguretkel liitub Alice'iga kaasdoktorant Peter Murdoch, kellega tal on samuti üsna keerulised suhted...
"Katabaasi" on võrreldud Susanna Clarke'i "Piranesiga" ja põhjus selleks on arusaadav - mõlemates raamatutes on juttu akadeemilisest maailmast ning selle varjukülgedest. Kuangi romaanis jääb sellest ülikoolielust ikka väga masendav mulje. Enamiku romaanist võtavadki enda alla rännakud hallilt masendavatel põrgumaastikul ja Alice'i sisekaemused ning hingepiinad (seejuures romaani pealkirjaks olevat sõna ei mainita tekstis kordagi). Väga see paks romaan mind kaasa haarata ei suutnud, ehkki olen akadeemilise valdkonnaga elus mõnevõrra kokku puutunud ja peategelaste mõtted ning probleemid olid mulle kohati mõnevõrra tuttavad. Hindeks "3+".
Teksti loeti eesti keeles

Zoltan Istvan on USA transhumanistliku ideoloogia aktivist, kes on muuhulgas ka vastava partei esindajana riigi presidendiks kandideerinud, sõites kampaania käigus ringi surnukirstu meenutava bussiga, mille eesmärgiks oli juhtida valijate tähelepanu inimeste vältimatule surelikkusele ja inimelu pikendavate tehnoloogiate väljatöötamise vajadusele. 
17. sajandi Prantsuse filosoofi Blaise Pascali loodud mõttemäng on tuntud "Pascali kihlveona" ja tähendab sisuliselt seda, et parem on olla usklik kui ateist, sest juhul, kui jumal on olemas, ootab sind hauataguses elus paradiis, kui aga jumalat pole, pole sa samuti eriti midagi kaotanud. Istvan on selle käesolevas romaanis edasi arendanud "transhumanistlikuks kihlveoks" - hauatagune elu võib ju olemas olla, aga kasulikum on ikkagi panustada füüsilisse surematusse selles maailmas, sest see on kindlam valik. 
Romaani tegevus algab lähituleviku USA-s, mida räsivad jätkuv majandussurutis (ilmselt kirjutamisaja mõjud) ja vastasseis kristlike fundamentalistide ning transhumanistide vahel. Protagonist Jethro Knights õpib ülikoolis filosoofiat ja alustab hiljem koos mõttekaaslastega võitlust kristlike fundamentalistide ning järjest enam nende selja taga seisva USA valitsuse vastu, et vabaneda transhumanistlikele teadusuuringutele seatud piirangutest. Teiste olulisemate tegelaste seast võib mainida Knightsi armastatut Zoe Bachi ja antagonistist mõjuvõimsat usujuhti reverend Belinasi. Knightsi loodud filosoofia kannab nime teleoloogiline egotsentriline funktsionalism ja selles on Asimovi kolme robootikaseaduse eeskujul loodud kolm transhumanismi seadust: 1) transhumanist peab üle kõige kaitsma oma eksistentsi; 2) transhumanist peab püüdma saavutada kõikvõimsust, minnes sellega nii kaugele kui võimalik, kuni see pole vastuolus esimese seadusega; 3) transhumanist peab kaitsma väärtust universumis, kuni see pole vastuolus esimese ega teise seadusega.
Romaan algab ja kulgeb esialgu pigem poliitilise põnevikuna, ulmeline tehnoloogia tuleb mängu lõpupoole. Visioon Knightsist, kes Transhumania-nimelise ujuva linnriigi diktaatorina kogu maailma sõjalaevastike vastu sõda peab, toob meelde 20. sajandi alguse ulmelood kõiksugu "hulludest teadlastest" (nt Tolstoi "Insener Garini hüperboloid"). Teatud paralleelid tekkisid mul ka Veskimehe "Kuu ordu" tsükliga - mõlemal juhul luuakse mingi eesmärgi nimel ülejäänud inimkonnale vastanduv uus ühiskond - Veskimehel edendab Kuul paiknev Kuu ordu kosmosehõivamist, Istvanil ookeanidel seilav Transhumania surematuse-uuringuid. Paremlibertaarne ideoloogia kumab romaanist ülepea läbi ja selle eest on autorit ka kõvasti kritiseeritud - Knights tundub kohati psühhopaadina, kes mõtleb vaid isikliku surematuse peale, ei hooli grammigi võrra vaestest või saamatutest inimestest ja hävitab sõjategevuses süstemaatiliselt ja sihilikult inimkonna kultuuripärandit. See teatud antihumanistlik joon ei pruugi ilmselgelt paljudele lugejatele meeldida, ehkki lõpuosa helges tulevikunägemuses tõmmatakse sellega mõnevõrra tagasi.
Kokkuvõtteks: on filosoofiat, poliitikat, tehnoloogiat ja märulit. Päris maksimumhinnet ma romaanile anda ei suuda, peamiselt seetõttu, et isegi mulle tundus peakangelase mõttemaailm kuidagi kummaline ja raskesti samastutav. Aga omapärane lugemine igatahes. 
Teksti loeti inglise keeles

Lugu tugineb tänapäevalgi populaarse vene filosoofi Nikolai Fjodorovi hüpoteesidele kunagi surnud inimeste elluäratamisest kauges tulevikus. Enamik loost keskendub minategelase mõtetele ja emotsioonidele, otsest tegevust on siin vähe. Loo lõppedes turgatas, et mõne teise autori jaoks võiks tegu olla esimese peatükiga romaanist.
Teksti loeti eesti keeles

Lugu, mis kujutab endast 20. sajandi alguse Viljandimaal tegutseva rootslasest arsti minajutustust, lummab just oma ideerohkusega - kui algul näib olevat tegu puhtal kujul üleloomuliku looga, siis mingil hetkel tuleb sisse ka tugev teaduslik-fantastiline element. Just see pöörane ideerohkus kahekümne viie lehekülje pikkuses tekstis määrabki minu jaoks loo hinde.
Teksti loeti eesti keeles

Päris põnev lugu mehest, kellel on võime noort inimest nähes täpselt ette kujutada, milline too vanast peast välja näeb. Ajapikku hakkavad selle võimega seotud probleemid tema jaoks süvenema...
Antoloogias "Kuumad allikad" ilmunud lugude keelekasutust pole moodsamaks toimetatud, aga käesolevas loos tundub ühes kohas, et seda oleks ehk siiski vaja olnud - nimelt sõna "karm" "vingugaasi" tähenduses, mis oli vähemalt mulle täiesti tundmatu.
Teksti loeti eesti keeles

Õudusloo tegevuskohast on raske aru saada - mingites detailides meenutab see Eestit, ent peategelasel on šoti perekonnanimi (Touard). See Julius Touard on ootamatult päranduse läbi pururikkaks saanud eraklik vanapoiss, kes on omandanud isikliku mõisa koos pargiga. Ühel päeval saabub mõisa Touardi tädi koos noore ja ilusa tütrega, kellesse mees ära armub. Mõlema naise olemises ja käitumises on seejuures midagi veidrat...
Lugu mõjub kohati üsna raskepäraselt ja polnud eriti libe lugemine, ent kasvõi idee ja lõpupuändi eest väärib see minu meelest "4".
 
Teksti loeti eesti keeles