Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Isaac Asimov ·

Foundation`s Edge

(romaan aastast 1982)

ajakirjapublikatsioon: «Omni» 1982; oktoober [katkend]
♦   ♦   ♦

eesti keeles: «Asumi äär»
Tallinn «Eesti Raamat» 2000

Sarjad:
Hinne
Hindajaid
5
14
8
6
0
Keskmine hinne
3.545
Arvustused (33)

Selles kolmkümmend aastat hiljem kirjutatud raamatus (mille eest laekus Hugo) loobub Asimov novellromaan raamistikust ja paneb kokku seni kõige paksema Asumi oopuse, mis kahjuks aga jääb selgelt alla klassikalisele triloogiale. Lugemine üldiselt ajaraisk.
Teksti loeti inglise keeles

Suurepärane üllitis. Asimovi tuleks selle eest tõesti kiita. Pärast kolmekümneaastast pausi on ta suutnud Asumite-galaktika õhkkonna perfektselt taaselustada. Romaan on kompositsiooniliselt pea täiuslik, tegelaskujud isegi huvitavad ning Asumile näidatakse koht kätte. Mõlemale Asumile. Võitjaks jääb hoopis psühhohuligaanid üle mänginud Gaia-nimeline moodustis, ning mu arust on see õudne. Olgu Teisasumlaste psühhohuligaansus, mis ta oli, aga Gaia nimeline mentaalne kolhoos on oluliselt õudsam. Asimovil on vastu tahtmist õnnestunud kirjutada suurepärane hoiatusulmekas, mis talle antud Hugo-auhinna igati ära on teeninud. Ainus puudus on jutulisest ülesehitusest loobumine.
Teksti loeti inglise keeles

Raamat oma sisu poolest oli täiesti loetav, kõik asjad olid omal kohal ja isegi mingit varasema Asimovi sära oli alles jäänud. Aga see Gaia oli tõesti väga kole, inimestelt oli ära võetud identiteet tänapäeva vabameelse ühiskonna mõistes. Tõepoolest - hoidku Jumal vähemalt minu eluajal inimkonda sellist arengusuunda võtmast. Privacy rules!
Teksti loeti inglise keeles

Ilmselt kehvuselt teine "Asumi" sarjast "Foundation and Earth`i" järel, teenib miinusega nelja. Selles mitukümmend aastat hiljem kirjutatud teoses vägistab Asimov mitmeid sarja juhtmõtteid. Lükkub umber triloogia pöhiprintsiip - asja otsustab mass. Galaktika saatuse otsustab siin uksikisik, kes selleks suure vaevaga om kohale mängitud. "Asumi" sarja ning nn. asimovliku universumiga üritatakse meeleheitlikult siduda muid tema teoseid, antud juhul siis "Igaviku lõppu", mis ei tule kasuks kummalegi poolele. Kolmandaks esindab teos tsüklit, milles põhirolli mängib Asimovit tema elu lõpuperioodil kangesti köitnud üleplaneediline mõistus -- nimetada võiks veel suurepärast romaani "Nemesis", jutustust "Hallucination" ning "Asumi" sarja viimast raamatut, "Foundation and Earth". Antud teose Gaia puhul torkab veel silma Asimovile üldjuhul mitteomane teadusliku maailmapildi vägistamine.

Kokkuvõtteks, ei saa mingil juhul nõustuda eelkirjutajaga, kes väitis, et teos on kirjutatud sarja esimeste osade vaimus. Kindlasti pole ta seda, "Foundation`s and Edge" on hoopis teise sõnumiga raamat ning mina kipun eelistama seda vanemat varianti. Näib, et "Asumi" sarjas on võimalik eristada nelja gruppi" -- 1)"Asum" ja "Asum ja Impeerium", sarja vanimad ning ka parimad klassikalised novellidest kokkuseotud romaanid. 2)"Teine Asum" -- esimestest nõrgem, kirjanik on loobunud novellivormist ning IMHO tuleb see teosele kokkuvõtteks kahjuks, kompositsioon pole just eriti õnnestunud. Moodustab koos esimestega "Asumi triloogia". 3)"Prelude of Foundation" ja "Forward the Foundation" -- Galaktika Impeeriumi aegset olustikku ning Seldoni tegevust kirjeldavad romaanid, tugevate Asimovi robotilugude mõjutustega. Kirjutatud viimasena, "Forward the Foundation" jäi ka autori viimaseks teoseks, Asimov suri sõna tõsises mõttes seda lõpetades. 4)"Foundation`s Edge" ja "Foundation and Earth" -- sarjaloogika kohaselt viimased romaanid. Neis on läbivaks teemaks maailm-organism, Gaia.

Muide oli see esimene raamat, mis ma inglise keeles läbi lugesin.

Teksti loeti inglise keeles

Mina seda raamatut küll ei viitsinud lõpuni lugeda. Sihuke vastik lobisemine käis kõik see aeg, inglise keel pole ka just see (tuleb tõde tunnistada) briljantseim oskus. Gaiani ma ei jõudnudki. Lähen vist uuele ringile sest ma ei saand sittagi aru millest seal ülalpool räägiti, a huvi tekkis taas. Tulevikus siis täpsustan oma arvamust. Seni kaka, sorry, näpp vääratas, kaks, tahtsin ma ütelda.
Teksti loeti inglise keeles

Olen pikkade sarjade vastane. Kehtib ilmselt loodusseadus: kui mingi raamat on edukas või muutub klassikaks, siis kirjutatakse sellele varem või hiljem järg või mitu järge. Enamasti ei lisa need midagi uut autori loodud maailma, kuid rahuldavad sarja algteoste kammitsaisse jäänute huvi. Ilmselgelt annab selliste sarja kuuluvate teoste avaldamine rohkem kasumit, kui eesti lugejatele veel tundmatute autorite väga heade romaanide avaldamine. Pelgangi, et Asimovi sari lõpuni avaldatakse. Pärast seda raamatut Asumi-sarja ülejäänud osasid kätte ei ole tahtnud võtta. Mulle piisas kolmest köitest. Seetõttu 2.
Teksti loeti soome keeles

Maailm teelahkmel... Kurat teab mitmendat korda oma loometee jooksul seisab Hea Doktor nagu muinasjutukangelane teelahkmel ja kiikab siia ja sinnapoole... kollektivism või individualism. Vaat milles on küsimus! Kui vaadata IA tulevikumudeleid alates isolatsionalistlikust ja apaatselt agressiivsest Solaariast, individualistlik-eraettevõtlikust Maa kolonisatsiooni teisest lainest üle kõrgtehnoloogiliste heaoluühiskondade "kollektiivsete mõistusteni" välja, siis minu arvates on 60.-70.-ndate radikalismi ideestikust mõjustatud Gaia Hea Doktori suurim puussepanek. Bambuses nii, et võsa lookas. Kui poleks talutavalt kirjutatud, siis paneks veel vähem.
Teksti loeti inglise keeles

Kuigi eelnevad arvustajad polnud sellel raamatul just pead silitanud, otsustasin ma ikkagi, kasvõi inglise keele parandamiseks romaani läbi lugeda. Minu imestuseks oli tegu üpris tugeva ja huvitava raamatuga. See Gaiavärk oli tõesti üpris ilge, kuid rõhuv enamus raamatust oli siiski põnev. Minu meelest oli päris vinge lugeda, kuidas Trevize, Branno ja teisasumlased igaüks oma vaatenurgast kõike tõlgendas. Asimov kirjutab ikka selliselt, et raamatu lõpus tuleb välja, et kellelgi (antud juhul Gaial) oli kõik toimunu juba ammu plaanitud. Gaiaga läks Asimov tõesti mõnevõrra alt. Mis see oligi, mingi ühismõistus (mnjah...). Need teisasumlased olid ka mingid parajad mömmid, mingi Sura Novi (nojah, võib ju ka Gaia öelda) tõmbas neil (nn. psühhohuligaanidel) naha üle kõrvade. See, kuidas Gaia Trevize`le ette kuulutas, et Esimese Asumi impeerium on sõjaline ühiskond, mis niikuinii hävitatakse, Teise Asumi impeerium on jälle ilget moodi kalkuleeriv ühiskond, mis samuti hävib, ainus tõeline ja hea on Gaia ühismõistus, vot see oli pehmelt öeldes debiilne. Ütleme nii, et raamat oli üldjoontes hea, kuid kui poleks olnud Gaiat oleks raamat olnud suurepärane. Niisiis, panen siia kolmekeste ja kahekeste hulka ka viie, mis on küll väikse miinusega.
Teksti loeti inglise keeles

Et “Teine Asum” sarja ei lõpetanud oli selge, järg pidi tulema. Menu oli juba ette garanteeritud, sõltumata, kuidas raamat välja kukub. Ei kukkunud hästi välja.

Edge’il on palju miinuseid, üks neist muutub raamatu lõpuks ainsaks plussiks. Algusest peale jäi täiesti ebaselgeks, miks tegelased tegeutsevad. Nende probleemid reiside ettevõtmiseks, poliitikute eksiili kihutamiseks jms, olid täiesti jaburad ja mittevettpidavad, ebausutavad. Inimesed räägivad ainult üksteisega, arutavad, vaagivad. Ja mõtlevad asju välja. Kõik skeemid, mis meile loo käimakeeramiseks toodi olid pseudod, lihtsalt välja imetud. No muutub see hägune motivatsioon siis raamatu lõpuks hoopis Gaia manipulatsiooniks, mnajh, eks nii või kõike seletada…

Asimovi detektiivzhanrile omane stiil hakkas Edge’is juba üle viskama. Igas peatükis avati meile käsitletava probleemi mõni uus tahk. Kõigepealt petsid tegelased teisi, ennast ja lugejat, et siis mõnekümne lehekülje pärast uue versiooniga välja tulla. Tulemus oli minu jaoks selles, et poole raamatu pealt ei uskunud ma enam ainsatki sõna, mida nad räägivad, sest nagunii pöörab varsti kõik teise suunda. Asimov pingutas selle kriminullivõtega üle.

Et siis Gaia ja mingi koondintellekt Igaviku robotite poolt loodud maailmast? Kas oli tingimata Asumi-sari vajalik nende teistega pookida? Midagi otseselt nagu vastu ei ole aga eriliselt sillas kah pole. Pisut liiga pingutatud ja punnitatud. Ja midagi veetlevat ma gaialikus maailmas kah ei näe, kuid Asimovi enda suhtumist sellisesse fenomeni välja ei loe.

Kosmoseooperi jaoks on siin liiga vähe tegelasi, vähe värvi, jõudu, elgantsi, emotsioone. Pakub üht-teist ratiole, kuid vähe emotiole. Raamat ei haara ega köida, ta pole tugevalt ega säravalt kirjutatud, mingi inimlik mõõde jääb puudu. Tegelased on kalkuleerivad ja tunneteta, ainsaks erandiks Janovi kiindumus Blissi. See, et Sura pole lihtsalt üks talutüdruk, oli selge algusest peale, kuipalju Asimov seda ka varjata ei üritanud. Ja üldse oli kogu kompositsioon, Gaia strateegia kaasaarvatud, kuidagi kunstlik ja ebaveenev.
Teksti loeti inglise keeles

Noh, Igati nõus, et Gaia ilgus kuubis. Noh, see Trevize arvas ka sedasama, aga ta näis lihtsalt kolmest halvast kõige vähem halvem olevat. S.T kõige halvem kyll, aga kõige ebaaagressiivsem ka. See oli raamatu juures plussiks ja veel teisekski.

Teine pluss oli kindlasti teise asumi yhiskonna kujutamine. See oli lihtsalt tore. Ja veel väga tore. Yks paremaid kohti asumoloogias yleyldse.

Ja liiga liialdavaks kriminulliõhustik ka ei läinud. Minu arust oli ta täiesti yhel tasemel selle poolest mu esimese kriminulliga, "Saladuslik juhtum Stylesis" oli see... Asimov sarnaneb siin väga Christiele. Christie loomingu paremikku austan ma aga väga. Kolmas pluss siis veel juurde. Ja ongi viis miinusega käes - ning Teise Asumi latt kõrge kaarega yletatud.

Huvitav, kui palju see planetaarmõistuse idee Asimovile endale imponeeris?

Teksti loeti inglise keeles

Kolm ja poolsada lehekülge Asumi serva nüüd eesti keeles saadaval, fännidel lõ(ä)bu laialt... endal nii hea meel ei ole. Üsnagi mõttetu keerutamine ja ajaraiskamine. Võrdlus Christiega?? Christie minu mäletamist mööda (pole ammu krimkasid lugenud) avaldab pisiasju ja läheneb lahendusele, Asimov lihtsalt keerutab ja keerutab... Usutavasti viimane kord, kus ma Asumi-sarja näppisin.
Teksti loeti eesti keeles

Mulle sümpatiseeris see teiste teostega ("Igaviku lõpp" jne.) sidumine, aga varasemasest stiilist loobumine on küll miinuseks. Kahju on nendest entsüklopeedia lõikudest......
Teksti loeti eesti keeles

Lõpetasin siis just seesinatse teksti läbitöötlemise ja peaks siis vast ka mõne sõna sekka ütlema.

Iseenest polnudki ta ju kõige hullem. Olgugi, et see Gaia (võtku teda kõik Sinised Lendavad Vihmaussid...) oli üsnagi tõsine puussepanek. Tundus tõesti kuidagi külgepoogitud olevat, et kuidagimoodi seletada seda, kuidas ja miks siis need mitmekesised tegelased seal Asumi ilmas ringi kondavad. Kogu see süsteem tundub olevat kuidagi puine ja vägisi kokku surutud.

Märkimisväärne on Gendibali ja Trevize olukorra sarnasus ja see, kuidas nad sinna sattusid. Gaia? Sellisel juhul pole sellel olevusel mitte mingisugust fantaasiat. Mis neid kahte omas ühiskonnas tähelepanuväärset meest eristab, on see, et Grendibali toetas Esimene Rääkija (milline kummaline tiitel...) ja Treviz`t Linnapea mitte. Kuid see tee, kuidas nad sinna kosmosse eksisid, oli siiski suhteliselt sarnane. Igav oli lugeda kaks korda ideestikku poolest üsnagi ühilduvat teksti. Esimese ja Teisi Asumi intriigid olid siiski sarnased ning lubage mainida, tobedad. Gaia lisamine asjasse viis asjad tõeliselt rööpast välja ja Igaviklaste asjasse segamine muutis teksti lõpuks selliseks, et see meenutas Kört-Pärtli särki pühapäeva hommikul.

Niisiis, pean nentima, et mind jättis suhteliselt külmaks. Kuid ma kavatsen sarja edasi lugeda, kui mul see võimalus vaid avaneb...

Teksti loeti eesti keeles

Polegi nagu suuremat öelda - ilmne märk sarja allakäigust. Üht-teist ka head, aga oleks võinud kirjutamata jääda.
Teksti loeti eesti keeles

Hoolimata kõigest halvast, mida Foundationi sarja kohta öeldud on, mulle kaks esimest osa päris meeldisid. Mitte et nad teab mis eesrindlik ulmekirjandus oleksid, aga neis on olemas mingi omamoodi võluv õhkkond. Mulle näivad nad olevat ulmekirjanduses midagi sarnast nagu sir Arthur Conan Doyle`i Sherlock Holmesi lood kriminaalkirjanduses. Pole ju needki eriliselt tähelepanuväärsed oma kriminalistliku sisu poolest, aga nagu kahes esimeses Foundationi loos on neiski täiesti tajutav iseloomulik ja nauditav õhkkond, mis lubab neid ikka uuesti ja uuesti üle lugeda.

Aga mida edasi, seda nigelamaks tundub sari minevat. Kolmandat osa Second Foundation olen küll lugenud, aga tuleb tunnistada, et ei mäleta sellest praktiliselt mitte midagi, samas kui esimese kahe osa põhilised seigad on vaat et peas. See juba iseenesest ütleb midagi. Samas tundub mulle, et mingi iva selles kolmandas osas siiski oli, kuigi ma meenutada ei suuda, milles see seisnes.

Neljandas osas ei ole sarja algsest väärtusest enam midagi alles jäänud. Suhteliselt ratsionaalses võtmes alustanud sari - just see tegi esimesed osad minu jaoks sümpaatseks - kaldub täiega ära mingisse jaburasse müstitsismi ja sisse tuuakse igasuguseid mõttetuid konstruktsioone a la Muula päritolu. Ka pole Asimov suutnud hoiduda asjasse segamast oma roboteid ja Igaviklasi, kes (mis) kumki juba neid tutvustavates originaalteostes (End of Eternity, The Naked Sun jt) ei äratanud minus vähimatki entusiasmi. Kogu universum, milles tegevus toimub, ei olekski justkui enam sama, milles see viis sajandit tagasi algas. Ja muutused, nagu aru saate, ei ole minu meelest toimunud mitte paremuse poole.

Teksti loeti eesti keeles

Olen sellest raamatust paremal arvamisel, kui enamik arvustajatest. Vähemalt jäi see jutt meelde, mitte aga ei pühitud peale lugemist peast nagu "Teise Asumi" puhul.Häiris ainult ebaloogilisus Muula päritolu suhtes. "Asum ja impeerium"-s oli ta justkui mujalt pärit...
Teksti loeti eesti keeles

"Asumi äärt" on raske hinnata. On jube, kui kirjanikul tuleb äkki tahtmine ühes raamatus kõik oma "maailmad" kokku siduda. Samas eriti masendav lõpplahendus, mis arvestades eelmisi raamatuid on ka üsna ootamatu, olgu see siis positiivne või negatiivne. Kirjutamisoskuselt on Asimov aga endiselt tasmel: intriigid milles "tee mis tahad, ikka keeratakse ära", hea lühike ja konkreetne kirjeldamisstiil ning dialoogid. Hinne 3 on siiski abitute sidumiskatsete, mitte mulle ebameeldiva lõpu tõttu. Tõesti haige psikolhoos, kas sellist universumit tahtsimegi? Asimovi ja "Asumi" austaja, kes raamatut veel lugenud pole, see ärgu ka lugegu, et mitte rikkuda algtriloogiaga saadud elamust ja kogu tolle maailma võlu.
Teksti loeti eesti keeles

Tükk aega hiljem kirjutatud, kui esimesed osad. Ka kehvem neist. Siin tuleb mängu planeet Gaia, mis kõik kaardid segi lööb. Tegelikult seda raamatut lugedes jäi kripeldama, et Maad ei leitud. Eks sellest tuleb juttu järgmises raamatus, aga seda ma vist praegu ei viitsi lugeda.
Teksti loeti eesti keeles

Mis seal salata, see raamat kõigutas mu usku, et iga teos, mille autoriks on Asimov, tuleb tingimata läbi lugeda. Aga ta ei purustanud seda veendumust ka päris täielikult.
Teksti loeti eesti keeles

Mäletan, et kui "Asumi äärt" kohe tema eestikeelsena ilmumise järel lugesin, sirvisin ka BAAS-i arvustusi ning imestasin inimeste Gaia-vaenulikkuse üle. Oma arvamus jäi tookord millegipärast kirja panemata. Nüüd, kus see raamat taas läbi loetud, saab see viga parandatud.

Ning esmalt siis Gaiast. Kas tõesti õudne, kole ja ilge tulevik, mida tuleks iga hinna eest vältida? Või hoopis igavestikestev harmooniline üksteisemõistmine, mille poole inimkond peaks püüdlema? Nagu Trevize, valiksin ka mina Gaia. Aga mitte sellepärast, et vältida veel halvemate valikute tegemist vaid tõesti sellepärast, et usun Gaia-taolisesse ühismõistusesse kui aktsepteeritavasse tulevikustsenaariumi. Aga eks see rohkem selline usu küsimus ole. Igatahes oli Gaia-idee see, mis mulle esimesest lugemisest kõige rohkem meelde oli jäänud ning mis on selle romaani põhiliseks väärtuseks minu jaoks.

Kui veel „Asumi ääre” plussidest rääkida, siis mulle meeldis Igaviklaste mängu toomine. Ning sellega seotult nn „Asimovi universumi” üheks tervikuks vormimisega alustamine. Tänases päevas, mil ka „Asumi” eellood ilmunud on, on mul hea meel tõdeda, et Asimov oma elutöö ka valmis sai.

Ning lõpuks ka raamatu miinustest ehk sellest, miks ikkagi „neli”, mitte „viis”.
Esiteks ei meeldinud mullegi novelli-stiilist loobumine ja mammutromaani-stiilile üleminek. Samuti Galaktika Entsüklopeedia lõigukestest loobumine.
Teiseks ei ole mulle kunagi meeldinud jämedad loogikavead. Ja jämedaks loogikaveaks on Muula paigutamine gaialaste hulka, kelle seast ta kõigi eelnevate raamatute kirjelduste järgi otsustades kindlasti pärit olla ei saanud.
Ning kolmandaks häiris mind Galaktika saatuse üle otsustamise andmine ühe üksikisiku kätte. Miks just Trevize, see jäi mulle lõpuni arusaamatuks. Seebiooperlikud kuid argumenteerimata põhjendused a la „ta oli eriline” ei veennud.

Teksti loeti eesti keeles

500 aastat on möödas Asumi asutamisest. Teadupärast korraldas psühhoajaloolane Hari Seldon Asumi rajamise, kuna selle abil lootis ta kokkuvariseva Galaktikaimpeeriumi ja uue Galaktikaimpeeriumi vahelist pimeduseaega lühendada 30 000 aastalt 1000le. Seega peaks Asum olema poolel teel. Ja kõik tundubki üliheas seisus olevat - Seldoni kriisid on vastanud viimasel ajal imelise täpsusega Seldoni ettekuulutustele. Viimane kardetud vaenlane, grupp mõtetelugejaid ja kontrollijaid, keda peeti Teiseks Asumiks, on ka jupp aega tagasi hävitatud. Väljaarvatud ühe hullu, noore opositsioonipoliitiku jaoks, kes just seepärast kahtlustab Teine Asumi jätkuvat olemasolu, et kõik kulgeb liigagi libedalt.

Teine Asum on muidugi jätkuvalt olemas ja neilegi tundub, et kõik läheb superhästi, sest tõesti, nad korrigeerivad kogu aeg nähtamatult Esimese Asumi asju, et need vastaks Seldoni plaanile, ja Seldoni plaani ennastki, sest nad on tükk maad kõvemad psühhoajaloolased kui Seldoni kunagi. Kuid neilgi on üks noor hull rahulolematu opositsionäär.

Põhiline tegevusliin selles varasematest poole paksemas raamatus on müütilise Maa otsimine. Otsivad ja leiavadki midagi, aga mitte päris seda, mida otsisid.

Palju on seda 30 aastat pärast originaaltriloogiat kirjutatud järge kirutud, aga mulle tegelikult meeldis. Jah, muidugi oleks see võinud lühem olla, eriti need Dendibali ja Trantori "maatibi" etteaimatavad stseenid. Samas on Asimovil siin ruumi igasuguseid varasemaid vastuolusid ja möödapanekuid tervikuks sobitada, välja ilmuvad arvutid ja välised kõvakettad, seletus, miks ikkagi on kogu Galaktika oma eluvormidelt nii vaene või üldse tehnoloogiline progress, mida impeerimu ajal vist üldse ei olnud. Vahepeal arutavad tegelased ka selle üle, mis mindki vaevanud on - mille kuradi pärast nad nii hirmsasti Galaktikaimpeeriumi taastamise poole püüavad, kui see oli nii vastik feodaalne ja bürokraatlik monstrum.

Tegelikult päris põnev raamat.

Teksti loeti inglise keeles

Nõustun enamike eelarvustajatega selles, et "Asumi äär" oli algsest triloogiast nõrgem, aga kuna eelnevad raamatud olid minu jaoks väga kõrgel tasemel, siis ei tähenda see tõik midagi väga paha või suurt pettumust. Ma olen sellise järjega väga rahul ja ka Gaia on päris huvitav idee. Raamat oleks võinud ehk pisut lühem olla ja eelmiste osade novellivorm oli kuidagi ägedam, aga see on ka kõik.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
x
Kristjan Rätsep
15.09.1983
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustused:

Hoolimata ülivõrdes kiidusõnadest hakkasin seda romaani lugema üsna madalate ootustega - "ulmekriminull korporatiivsest maailmast ja telepaatidest" kõlas surmigavalt. Kriminullid mulle üldiselt ei meeldi ja ka käesolevas romaanis pühendati suurt tähelepanu mõrvajuurdlusele, mille detailidesse lugeja justkui põnevusega süüvima peaks... aga milleks? Tappis üks rikkur teise ära, kumbki polnud tegelasena sümpaatne - miks ma peaksin lugejana hoolima sellest, kas ja kuidas see juhtum lahendatakse?
Samas autori stiil on värvikas ja põnev - näiteks tulevikurikkurite dekadentlike meelelahutuste ja telepaatide omavahelise suhtluse kirjeldused või peategelast romaani lõpupoole haarav kummaline hullus. Või romaani mõistatuslik ja pahaendeline pealkiri, mille tegelik tähendus avaneb lugejale alles päris lõpus. Samas pean ma psühhoanalüüsi sissetoomist selgelt miinuseks ja kogu sellest freudismist arvan ma umbes samamoodi nagu John W. Campbell. 
Kokkuvõttes üsna vastuolulisi tundeid tekitav romaan, mida otsustasin kokkuvõttes hinnata "3+"-iga.
Teksti loeti eesti keeles

Lugu tellimustööna vanasse mõisahoonesse sissemurdvast raamatuvargast on küll enam-vähem normaalselt kirja pandud, ent midagi huvitavat selles loos minu jaoks polnud. 
Teksti loeti eesti keeles

Salapärane õhustik ja loodud lähituleviku-maailm on päris hästi välja kukkunud. Miinuseks võiks pidada vast teatavat lõpetamatust - lugu katkeb suvalises kohas ja tundub, nagu see oleks osa millestki suuremast. 
Teksti loeti eesti keeles

Loo idee on vanamoodne (teadlaste tehtav katse ja selle eetilised tagajärjed), ent kirjeldatud tehnoloogia on moodne ja autor ka ei moraliseeri eriti. Minu meelest täitsa korralik lugu.
Teksti loeti eesti keeles

Tuleviku-Eestis toimuv natuke "Blade Runneri" moodi lugu ehk siis peategelased kütivad ülekäte läinud androide, täpsemalt on loo keskmes perverdist omaniku vastu mässu tõstnud seksiandroid. Vahepeal põikab tegevus ka Lätisse (Eesti-Läti piiril paikneb piirikontroll ja Võnnus ehk Cesises tegutsevad islamivõitlejad). Natuke on paralleele ka autori antoloogias "Eesti nõid" ilmunud looga "Valvur".
Hindeks kokku "4-".
Teksti loeti eesti keeles

Lugu algab tänapäeva Eestis toimuva linnafantaasiana, ent läheb siis üle hoogsaks dimensioonidevaheliseks rännakuks. Minu meelest jäi see lugu kuidagi pealispindseks, mistõttu "rahuldavast" kõrgemat hinnet ma sellele panna ei suuda.
Teksti loeti eesti keeles

Täitsa sümpaatne tänapäeva Tartu teemaline linnafantaasia, mis ilmselt kõnetab paremini neid lugejaid, kellele see linn põhjalikult tuttav on.
Teksti loeti eesti keeles

Autorinime ja pealkirja järgi oleksin eeldanud Conani-laadis fantaasialugu, ent sedapuhku on tegu hoopis vanamoodsa pulpiliku kosmoseooperiga, mis on omas vormis hästi teostatud. Meenutas muuhulgas natuke Jekmovi loomingut.
Teksti loeti eesti keeles

Tänapäeva Jaapanis peab üks maffiajõuiguga ühinev noormees enda sobilikkuse tõestamiseks ühe kasutu bürokraadi ära tapma. Ülesanne osutub oodatust keerulisemaks ja sekkuvad tumedad jõud...
Teksti loeti eesti keeles

16. sajandi Jaapanis toimuva tegevusega poeetiline ja melanhoolne fantaasialugu, milles on oluline roll traditsioonilisel Jaapani teetseremoonial. Melanhoolsed ulmelood pole päris minu lemmikteema, ent omas laadis kahtlemata hästiteostatud lugu.
Teksti loeti eesti keeles
1.2026

Poola ulmekirjaniku aurupunk-tellise ingliskeelne tõlge ilmus eelmisel aastal. Autot on teost ise nimetanud "tõlkimatuks", sest see sisaldab muuhulgas arhailise vene keelega segatud arhailist poola keelt, grammatilisi eksperimente ja neologisme. Romaani tõlkimine oli ilmselgelt raskeks ülesandeks Ursula Philippsile, kes on lisanud köite lõppu artikli, milles ta selgitab tõlke erinevusi originaalist ja enda tehtud valikuid sõnade ning mõtete edasiandmisel.
"Jää" tegevusmaailma lahknevuspunktiks meie ajaloost on 1908. aasta Tunguusi katastroof, mille tagajärjel on hakanud Siberis levima mõistuslikud tulnukpäritolu jääkamakad (Philippsi tõlkes kasutatakse nende kohta saksapärast sõna gleissen, algupärandis oli selleks sõnaks lute). Gleissenid muudavad maist füüsikat ja keemiat, muuhulgas tekivad uued väärtuslikud metallid külmraud ja tungetitum. Lisaks muutub gleissenite poolt hõivatud aladel kolmevalentne matemaatiline loogika kahevalentseks ja "külmub" ühiskondlik ning poliitiline korraldus - Esimest maailmasõda ei toimu ja tsaariimpeerium jääb püsima.
Romaani tegevus algab Varssavis 1924. aasta suvel. Varssavi kuulub endiselt Vene impeeriumi koosseisu ja tänu gleissenitele on ilmastikuolud talvised. Peategelaseks on kaardimängusõltlasest matemaatikatudeng Benedykt Gieroslawski, kelle ukse taha ilmuvad ühel hetkel tsaarivalitsuse Talveministeeriumi ametnikud. Nendeni on jõudnud info, et Gieroslawski Siberisse asumisele saadetud isa on seal avastanud viisi gleissenitega suhtlemiseks ja nad soovivad, et poeg ta üles otsiks. Gieroslawski asubki Siberi Ekspressiga teele Irkutski poole. Tegevusse sekkuvad erinevad jõud, kellest mõne eesmärgiks on gleissenite säilitamine, teistel aga üleüldine sula. Tegelaste hulgas on ka erinevad ajaloolised isikud - Nikola Tesla on leiutanud seadme gleissenite sulatamiseks, Grigori Rasputin on muutnud jääkummardamise oma ususekti ideoloogiaks, Jozef Pilsudski juhib Siberis Jaapani toetatud Poola partisane ehk japontšikuid... Ja Nikolai Fjodorovi jüngrid otsivad gleissenitest vastust surnute elluäratamise ideele.
"Jää" on põnevate ideedega ja mastaapne, ent kohati veniv ning raskepärane romaan, ehkki selle süžee on iseenesest seikluslik. Minu meelest oli siin igasuguseid arutlusi ja muud loba natuke liiga palju, aga täiesti võimalik, et tõlkes läks palju kaduma. Ühe huvitava grammatilise eksperimendina tuleb mainida loo vormi - kui see algab minavormis, siis mingil hetkel jõuab Gieroslawski oma filosoofiliste mõtiskluste käigus arusaamisele, et teda polegi tegelikult olemas, misjärel lugu jätkub mingis veidras umbisikulises vormis (/../open the window/../). Palju on venekeelseid sõnu, algupärandis oli neid veel rohkem, aga Philipps on osad neist ära tõlkinud ja kõik need seletatakse lahti romaanile lisatud väikeses sõnastikus. Rohkelt on arutelusid matemaatilise loogika, ajaloo ja religiooni teemal ning viinavõtmise saatel filosofeerimine meenutab natuke vene kirjandust - eks toimub "Jää" tegevuski valdavalt Venemaal ja paljud selle tegelastest on venelased. 
Teksti loeti inglise keeles

Romaani tegevus toimub paralleelmaailmas, mis on muus osas nagu meie oma, aga selles toimib maagia, mida õpetatakse akadeemilise distsipliinina ülikoolides. Tegevusajaks on 1980-ndad aastad ja peategelaseks ameeriklannast (lõpupoole antakse mõista, et sarnaselt autorile hiina päritolu) Cambridge'i analüütilise maagia doktorant Alice Law. Alice'i juhendaja, keerulise ja üsna sandi iseloomuga professor Jacob Grimes on hiljuti koledas õnnetuses surma saanud ning kuna Alice vajab juhendaja abi kraadi kaitsmisel, otsustab ta juhendajale põrgusse järele minna. Põrguretkel liitub Alice'iga kaasdoktorant Peter Murdoch, kellega tal on samuti üsna keerulised suhted...
"Katabaasi" on võrreldud Susanna Clarke'i "Piranesiga" ja põhjus selleks on arusaadav - mõlemates raamatutes on juttu akadeemilisest maailmast ning selle varjukülgedest. Kuangi romaanis jääb sellest ülikoolielust ikka väga masendav mulje. Enamiku romaanist võtavadki enda alla rännakud hallilt masendavatel põrgumaastikul ja Alice'i sisekaemused ning hingepiinad (seejuures romaani pealkirjaks olevat sõna ei mainita tekstis kordagi). Väga see paks romaan mind kaasa haarata ei suutnud, ehkki olen akadeemilise valdkonnaga elus mõnevõrra kokku puutunud ja peategelaste mõtted ning probleemid olid mulle kohati mõnevõrra tuttavad. Hindeks "3+".
Teksti loeti eesti keeles

Zoltan Istvan on USA transhumanistliku ideoloogia aktivist, kes on muuhulgas ka vastava partei esindajana riigi presidendiks kandideerinud, sõites kampaania käigus ringi surnukirstu meenutava bussiga, mille eesmärgiks oli juhtida valijate tähelepanu inimeste vältimatule surelikkusele ja inimelu pikendavate tehnoloogiate väljatöötamise vajadusele. 
17. sajandi Prantsuse filosoofi Blaise Pascali loodud mõttemäng on tuntud "Pascali kihlveona" ja tähendab sisuliselt seda, et parem on olla usklik kui ateist, sest juhul, kui jumal on olemas, ootab sind hauataguses elus paradiis, kui aga jumalat pole, pole sa samuti eriti midagi kaotanud. Istvan on selle käesolevas romaanis edasi arendanud "transhumanistlikuks kihlveoks" - hauatagune elu võib ju olemas olla, aga kasulikum on ikkagi panustada füüsilisse surematusse selles maailmas, sest see on kindlam valik. 
Romaani tegevus algab lähituleviku USA-s, mida räsivad jätkuv majandussurutis (ilmselt kirjutamisaja mõjud) ja vastasseis kristlike fundamentalistide ning transhumanistide vahel. Protagonist Jethro Knights õpib ülikoolis filosoofiat ja alustab hiljem koos mõttekaaslastega võitlust kristlike fundamentalistide ning järjest enam nende selja taga seisva USA valitsuse vastu, et vabaneda transhumanistlikele teadusuuringutele seatud piirangutest. Teiste olulisemate tegelaste seast võib mainida Knightsi armastatut Zoe Bachi ja antagonistist mõjuvõimsat usujuhti reverend Belinasi. Knightsi loodud filosoofia kannab nime teleoloogiline egotsentriline funktsionalism ja selles on Asimovi kolme robootikaseaduse eeskujul loodud kolm transhumanismi seadust: 1) transhumanist peab üle kõige kaitsma oma eksistentsi; 2) transhumanist peab püüdma saavutada kõikvõimsust, minnes sellega nii kaugele kui võimalik, kuni see pole vastuolus esimese seadusega; 3) transhumanist peab kaitsma väärtust universumis, kuni see pole vastuolus esimese ega teise seadusega.
Romaan algab ja kulgeb esialgu pigem poliitilise põnevikuna, ulmeline tehnoloogia tuleb mängu lõpupoole. Visioon Knightsist, kes Transhumania-nimelise ujuva linnriigi diktaatorina kogu maailma sõjalaevastike vastu sõda peab, toob meelde 20. sajandi alguse ulmelood kõiksugu "hulludest teadlastest" (nt Tolstoi "Insener Garini hüperboloid"). Teatud paralleelid tekkisid mul ka Veskimehe "Kuu ordu" tsükliga - mõlemal juhul luuakse mingi eesmärgi nimel ülejäänud inimkonnale vastanduv uus ühiskond - Veskimehel edendab Kuul paiknev Kuu ordu kosmosehõivamist, Istvanil ookeanidel seilav Transhumania surematuse-uuringuid. Paremlibertaarne ideoloogia kumab romaanist ülepea läbi ja selle eest on autorit ka kõvasti kritiseeritud - Knights tundub kohati psühhopaadina, kes mõtleb vaid isikliku surematuse peale, ei hooli grammigi võrra vaestest või saamatutest inimestest ja hävitab sõjategevuses süstemaatiliselt ja sihilikult inimkonna kultuuripärandit. See teatud antihumanistlik joon ei pruugi ilmselgelt paljudele lugejatele meeldida, ehkki lõpuosa helges tulevikunägemuses tõmmatakse sellega mõnevõrra tagasi.
Kokkuvõtteks: on filosoofiat, poliitikat, tehnoloogiat ja märulit. Päris maksimumhinnet ma romaanile anda ei suuda, peamiselt seetõttu, et isegi mulle tundus peakangelase mõttemaailm kuidagi kummaline ja raskesti samastutav. Aga omapärane lugemine igatahes. 
Teksti loeti inglise keeles

Lugu tugineb tänapäevalgi populaarse vene filosoofi Nikolai Fjodorovi hüpoteesidele kunagi surnud inimeste elluäratamisest kauges tulevikus. Enamik loost keskendub minategelase mõtetele ja emotsioonidele, otsest tegevust on siin vähe. Loo lõppedes turgatas, et mõne teise autori jaoks võiks tegu olla esimese peatükiga romaanist.
Teksti loeti eesti keeles

Lugu, mis kujutab endast 20. sajandi alguse Viljandimaal tegutseva rootslasest arsti minajutustust, lummab just oma ideerohkusega - kui algul näib olevat tegu puhtal kujul üleloomuliku looga, siis mingil hetkel tuleb sisse ka tugev teaduslik-fantastiline element. Just see pöörane ideerohkus kahekümne viie lehekülje pikkuses tekstis määrabki minu jaoks loo hinde.
Teksti loeti eesti keeles

Päris põnev lugu mehest, kellel on võime noort inimest nähes täpselt ette kujutada, milline too vanast peast välja näeb. Ajapikku hakkavad selle võimega seotud probleemid tema jaoks süvenema...
Antoloogias "Kuumad allikad" ilmunud lugude keelekasutust pole moodsamaks toimetatud, aga käesolevas loos tundub ühes kohas, et seda oleks ehk siiski vaja olnud - nimelt sõna "karm" "vingugaasi" tähenduses, mis oli vähemalt mulle täiesti tundmatu.
Teksti loeti eesti keeles

Õudusloo tegevuskohast on raske aru saada - mingites detailides meenutab see Eestit, ent peategelasel on šoti perekonnanimi (Touard). See Julius Touard on ootamatult päranduse läbi pururikkaks saanud eraklik vanapoiss, kes on omandanud isikliku mõisa koos pargiga. Ühel päeval saabub mõisa Touardi tädi koos noore ja ilusa tütrega, kellesse mees ära armub. Mõlema naise olemises ja käitumises on seejuures midagi veidrat...
Lugu mõjub kohati üsna raskepäraselt ja polnud eriti libe lugemine, ent kasvõi idee ja lõpupuändi eest väärib see minu meelest "4".
 
Teksti loeti eesti keeles