(romaan aastast 1988)
eesti keeles: «Suur Ilmutus»
Tallinn «Varrak» 2001 (F-sari)
Rea sündmuste analüüs viib järelduseni, et Maal ikkagi käib võõraste progressorite tegevus. Tekib tõrge, tahamine vastu hakata. Aga kui need "võõrad" progressorid on pärit Maalt? Kui nad on peaaegu needsamad meie inimesed, vaid veidi erinevad enamusest?
Strugatskid lasevad lati allapoole. Võõrastele progressoritele hakkame vastu, neid me ei taha. OK, aga kui need progressorid on meie endi seast? Hakkame ju ikkagi vastu. Sest me tõesti tahame elada oma elu, vägisi aidata ei saa kedagi, vaid ainult seda, kes seda ise tahab.
Otsitakse loomulikult Rändureid, arvatakse, et nad on Maal ja viivad läbi oma progresorlust. Suurem osa romaanist on edasi antud aruannete ja kirjade kaudu ja mulle selline dokumntaalne stiil meeldib. Kuna peaks eesti keeles ilmuma, siis sisust ei tahaks pikemalt rääkida. Kohtume siin pooleteistsaja aastase Gorbovskiga, Genka Komoviga, Athos-Sidoroviga. Põgusalt meenutatakse kogu kuulsusrikast ajalugu. Ei ole vist tegelikult Strugackite puhul kõige kanoonilisem või programmilisem tekst; kuigi kõik see, mis nende teosed suureks teeb on täitsa olemas.
Ka selles tulevikuilmas toimiv poliitiline süsteem jäätakse suuresti lugejale arvata...näiteks ainsa riigi nimetusena on tekstis Läti, kus Gorbovski vanuripäevi veedab. Üldiselt on aga detektiivlugu - palju intellektuaalset põnevust, tegevust ja mõtisklusi sedavõrra vähem. Üsna pöörane ideede kaskaad. Ja peaksin kaüheks Strugactkite kõige horrorlikumaks looks...vähemalt minul hakkas kohati üsna kõhe.
Salapära ja saladuslikkust jätkub, lõpus jääb mõistatusi rohkem üles, kui neid lahendati. Igatahes üsna kummalisse lõppu jõuab see “Poldeni” maailm. Minule meeldis tõsiselt. Kuidas siis ikka mõista, et lained summutavad/madaldavad tuule? Äkki nii, et ka lained on ju tuule sünnitis?
Autorite enda suhtumine (Rändurite) ülitsivilisatsiooni lastakse vist kuuldavale tuua sureva Gorbovski suu läbi. Ja see annab ühtlasi hinnagu ka KOMKONi tegevusele. Mingiteks läbivateks teemadeks on ksenofoobia ja võõrandumine... kadunud on sarja alguse optimism; kontakte võõrmaailmatega jääb vähemaks, inimkond hakkab poolduma, ees seisavad muudatused.
Mis puutub ülejäänud teksti, siis annab tunda, et Vendade loomingu kõrgpunkt on möödunud... Kadunud on närvesöövalt ehtsad tegevuspaikade kirjeldused, tegelased on muutunud skemaatilisemaks, sündmustiku kujutamine lamedamaks. Hindamisel ei näe põhjust anda alla 4, kuid see 4 pole ka mingisugune tugev 4.
29.08.2004: Pealekauba on jama see kontseptsioon, et üliinimeste jaoks olid tavalised maalased tüütud, nagu lapsed väga hõivatud täiskasvanule... Kui mõni täiskasvanu on nii hõivatud, et pole aega lapse küsimusele vastata, siis tõenäoliselt pole ta mitte hõivatud, vaid lihtsalt jobu. See, kuidas Toivo jättis Maksimi mitu korda kokkulepitud kohta ootama, oli hästi ja veenvalt kirjutatud, kuid see siiski ei seleta, miks ljudenid kasvõi lihtsalt viisakusest mõningaid asju ei seletanud. Sest lihtsalt viisakas on normaalne inimene ka endast palju madalamal asuvate eluvormide suhtes.
"Neli" jääb "neljaks", kuid tegelikult jäigi see ljudenite arusaamatu ignorants mulle romaanist kõige enam meelde. Mis ei ole hea näitaja.
19.08.2012. Ei näe põhjust midagi eelöeldust ümber hinnata. Mainiksin vaid, et sama teemaga tegeletakse ka romaanides "Inetud luiged" ja "Selle maailma väetid". Borissi kinnisidee...?
Kui norida tahta - siis teose suurimaks puuduseks loen niiöelda pealiini unarussejätmist - kogu Poldeni sarja läbivat Rändurite teemat ei arendata edasi, rääkimatagi lahendusest. Mitte et see halb oleks, aga tundub tõenäoline, et Rändurid ju ikkagi tegutsesid Maal (?), seega oleksid ljudenid pidanud nendega kokku puutuma. Või ei öeldud seda lihtsalt inimestele? Selle kohta pole kahjuks ühtegi vihjet. Edasimõtlemisvõimalusi on, ja loomulikult suudaksin mõned teooriad välja pakkuda, ent sellise "maailma" kohta, mis tegelikult ju sündinud autori sulest, pole teisi "allikaid" võtta ja kui A&B ei ütle, on iga oletus samaväärne. Tahtsid nad seda edasi kirjutada? Ei tea, sest teoses kasutati ühelt poolt ausat, teiselt aga natuke kunstlikuna mõjuvat võtet vastustest hoidumiseks seal, kus nad väga spekulatiivseks oleksid läinud (mõtlen siin puuduvaid lõike lindil, mida Maksim Toivol kuulata lasi). Ei tea...
