Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Bruce Sterling ·

Schismatrix

(romaan aastast 1985)

eesti keeles: «Skismaatriks»
Bruce Sterling «Skismaatriks +» 2008

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
8
2
3
2
0
Keskmine hinne
4.067
Arvustused (15)

Võrratu romaan!!! Ühtpidi kauge tulevik, samas on peategelane otsekui miski oma probleemikestes visklev aadlik klassikalisest vene kirjandusest. Noh, paigas on muidugi kõik need küberpungi jaoks vajalikud asjad: arvutid ja jaapanlus ning ka kuritegelik libaromantika... üleüldse ka need muud jaburused. Aga kuna antud juhul on tegu hea küberpunkiga, siis moodustub neist jaburustest kompleksne ja täiuslik maailm, mis hoolimata oma nõtrusest funktsioneerib tõeliselt perversse säraga. Romaani peategelane on miski aadlivõsu Lindsay, kes on saanud Shaperite juures diplomaatilise ettevalmistuse, kuna tema kodumaalim (miski hapuksläinud Kuukoloonia) otsustab siiski Mechanistide hõlma heita, siis muutub Lindsay olemasolu suht mõttetuks: ta on oma suguvõsale otsekui elav etteheide poliitiliselt lühinägelikust otsusest. Et Lindsay veel ka miskitlaadset mässuasja ajab, siis saadetaksegi ta kodukolooniast välja, kuhugi eriti hallitavasse kolooniasse. Vahemärkus: kogu Päikesesüsteem on miskite orbitaal- ja planetaarkolooniate konglomeraat, kus juhtrolli pärast kaklevad kaks fraktsiooni - Shaperid ja Mechanistid. Esimesed neist on sihuksed pehme suuna, ehk põhiliselt geenitehnoloogia viljelejad. Teised aga ajavad rasket raua rida - arvuti ja tema võlud. Lindsay saab seal hallitavas koloonias sina peale (erinevate ja üksteist eitavate grupeeringutega), nii Mustade Meedikute, kui ka Geisha Panga tegelastega (pangajuhi Kitsunega suisa seksuaalselt), ajab seal koloonias ka miskit näitemängu rida.... aga siis tuleb tal kiirelt koos mingite (suht roosade) piraatidega lahkuda. Ning kogu see trall jätkub... Päikesesüsteemi saabub kolmas jõud, tulnukad (Investorid) ning sõda Shaperite ja Mechanistide vahel soikub. Lindsay võtab naise ning saab Shaperite leeris kõvaks tegijaks ja oluliseks isikuks, maailm õitseb ning kõik oleks justkui hea... Lindsayl on aga üks suur vaenlane, kes samas on tema norpõlvekaaslane (ja kaasrevolutsionäär) kodukolooniast... vaat see tegelane otsustab oma käigu teha... Shaperite paradiis langeb (iseäranis Lindsay jaoks) kokku... Lindsay põgeneb taas... Noh, nüüd olen ma jõudnud rutakalt kuhugi romaani esimese poole lõpuni, aga sündmusi ja ideid näib autoril veel jätkuvat ning jätkubki. Lindsay võitleb ja põgeneb edasi: kõigepealt "keerab ta käru" oma vanadele liitlastele Investoritele, lüües taas kampa Kitsunega... Peab duelli oma põhivaenlasega ning alustab kaugeleulatuvat terraformimise projekti... Puhhh! Raske on sedavõrd sisu- ja mõtterohket romaani kasvõi kuidagi tutvustada... Ütleks kiituseks seda, et pole tükk aega niivõrd tihedat ja globaalset lugu tarbinud, samas ei muutu see globaalsus üldse eemalolevaks ja inimkaugeks: Lindsay (peaaegu surematu) isik hoiab asja hästi koos. Visioon on võimas ja põhjendatud ning ka hästi usutav... samas on kõik see ka omal kombel tohutult romantiline, kuigi selle romantika saavutamiseks on mõnu ja maitsega kasutatud seksi ja armuerootikat, ei loo see üksi seda romantikat, ka tehnika on (omal kombel) romantiline, ka ühiskond on seda jne. Ning see võluv lõpp ka veel... Soovitan kindlasti lugeda!!!
Teksti loeti vene keeles

Lugesin seda romaani rohkem kosmoseooperi kui küberpungina, ehkki viimast ta samuti kahtlemata on... Aga jah, võimas ja kuidagi ajast ees. Nagu loeks mõnda Reynoldsi või McDonaldi raamatut, mitte 1986. aastast pärinevat asja. Nanotehnoloogiat küll näiteks polnud, aga ega ma tehnilisele lüljele suurt tähelepanu pööragi...

Kas need piraadid just roosad olid... lihtsalt kasutasid iidset NSVL-i kosmoselaeva "Punane Üksmeel", mis veel sajandeid hiljemgi tarakanidest kubises. Noile aga oli tulevikumaailmas vahva rakendus leitud-ära värvitud ja lemmikloomadeks tehtud.:)

Teksti loeti eesti keeles

Nojah, eks muidugi nägemuse mastaapsus varjutab teatud määral loogikaauke, millest sajandeid kestnud Maa interdikt, mida kõik piraadid ja muidujätised hardalt austasid, vast kõige suurem on. Peatüki päises olevate aastate ning sisus kirjeldatud progressi vahel on ka vastuolusid, aga jumal nendega. Plussiks on vaieldamatult ilmumisaasta: nagu Kristjan-Jaak juba ütles, on siin selgelt näha pinnas, millest kodanik Reynolds võrsus. Kokku siis hindeks "hea".
Teksti loeti eesti keeles

Tempo, rütm, diktsioon. Tempo on vägev, rütm on nagu Kimmo Pohjonenil (soome hull akordionist) ja diktsioon eesti keeles talutav. Mind hämmastas, kuidas autor ühe kitsukese teemadevaliku ümber tantsides on tõelise monumendiga hakkama saanud. Nagu Herberti Düüni-sarjas, pole ka siin laialivalgumist. Ühte köitesse kokku surutud selle täiuslik väljaarendus (tempokiirendused) ning sellega paljuköitelisust välditud. Vaieldamatu 5 siitpoolt.
Teksti loeti eesti keeles

Mnjahh. Kuidagi... igav oli see tellis. Sama maailma lyhilood olid nauditavad. Nende nautimiseks tuli ennnast paraku l2bi n2rida 240 lk. iiiiigav tellis. Oli peategelase poolsihitu sekeldamine l2bi sajandite. Oli m6ningaid h2id ja originaalseid ideid (ema-Kitsune), mille potentsiaal j2i kuidagi rakendamata. Oli... yldselt oli lihtsalt igav.
Teksti loeti eesti keeles

Sisutühi tekst mumeelest – ja ma räägin siinkohal ainult Schismatrixist, mitte sellest plussiga kogumikust.

Kõigepealt, küberpungiga on teosel ainult nii palju ühist, et autoril on mitu küberpunki viljelevat sõpra. Skisma-värk ei kuulu sellesse alamžanri ei sisu ega stiili poolest. Isegi kui mingi veidra duelli pidamiseks ühendab peategelane end juhtmeidpidi miskite tulnukate masinavärgiga. Samahästi oleks võinud duellandid ka niisama miskit keemiat manustada ja siis kusagilt uksest sisse astuda.

Kordan ennast, aga mis parata – Sterling ei ole hea jutuvestja. Pigem vastupidi. Ilmselt talle meeldib mõtiskleda inimkonna tuleviku, võimalike arengusuundade jms üle. Vähemalt selles romaanis pole ta leidnud nende mõtiskluste edasiandmiseks loetavat vormi. Kuidas seda on võimalik teha, on ju teada näiteks Asumi esimestest köidetest. Toimub mingi areng, see viib mingi konfliktini. Kirjanik leiab situatsiooni, mis seda konflikti kõige paremini illustreerib. Siis vana jobukaku hologramm elustub ja seletab ära, mis tegelikult juhtus. Järgmine juhtum toimub n aastat hiljem. Asumi tegelased on pinnapealsed, lamedad, üldse mitte meeldejäävad, aga Sterling on Asimovist suurusjärgu või paari jagu kehvem.

Skisma vähemalt algab kelmiromaanina, järjestikuste ellujäämisülesannetega. Mille ümber värk käib, jääb aga arusaamatuks. Tähendab, käib muidugi võimu ümber, aga tekkivaid konflikte põhjendatakse absoluutselt sisutu sõnamulinaga. Peategelane ise muutub iga peatükiga eemaletõukavamaks. Autor küll kiidab tema mõttesügavust ja erakordseid võimeid, aga sisuliselt need milleski ei avaldu – lihtsalt autori tahtel ta satub vahel sinna, kus on midagi juhtumas. Mind ei huvita, millised tõekspidamised kujuteldavas tulevikus millistega vahelduvad, mind huvitaks, kuidas inimene end nende või teiste tõekspidamistega maailmas tunneb ja mis teda liikuma paneb. Sterlingi tekstis see inimlik mõõde puudub. On paar terast mõtet, on paar naljakat olukorda – ja tohutu mass tühju sõnu.

Kui ma oleksin ainult eesti keeles lugenud, oleks hinne vist veel palli võrra madalam. Mitte et tõlkel midagi väga viga oleks. Aga iga mõne või mõneteistkümne lehekülje järel tuleb vastu lause, millest on tunda, et tõlkija on sellega hädas olnud. Ja lõpuks langeb see piisk, millest katkeb kaameli kannatus või kuidas sellega nüüd oligi. Tõenäoliselt oleks asi saanud parem, kui tõlkija oleks teinud endale selgeks, mida autor mõtles ja öelda tahtis, ning selle siis rohkem oma sõnadega ümber jutustanud, mitte iga kord autori sõnastust jälginud. Vene tõlge oli seeläbi ladusam saanud ja seepärast ka parem – mis kuradi geišad, eks ole; kui on ikka bljäädid, siis on nii ka välja öeldud. Mitte et vene tõlkes naljakaid arusaamatusi ei esineks. Ning nii eesti kui vene keeles oleks küllap õigem olnud see riigisekretär ikka välisministriks tõlkida. Nojah, aga mõttetut loba ongi väga raske tõlkida.

Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Alustuseks nii palju, et minu meelest ei saa teost liigitatada küberpungiks ainult selle põhjal, et autor on tuntud, kui üks põhilisi küberpungi ideolooge. Kasvõi selle sama kogumiku järelsõnas, kus see romaan eesti keeles ära trükiti, on kirjas definitsioon, mille alusel on väga raske leida küberpungi tunnuseid.

Aga tühja sellest. Arvustuse juurde.

Romaani algus tundus põnev ja paljutõotav. Näiteks eriti meeldejääv oli koht, kus uue riigi kodanikule loeti ette tema õigused või õigemini õiguste puudumine. Ühesõnaga, väga kaasahaarava, kuigi veidi segane sissejuhatus.

Mingil hetkel aga tegevus vaibub ning autor sukeldub vormijate ning mehhanistide omavaheliste intriigide rägastikku. Ja aastad mööduvad ning tegevus muudkui kulgeb. Lindsay vanust võib mõõta juba sajanditega.

Kui mitte varem, siis just siis hakkas see romaan mulle tõsiselt närvidele käima. Sain aru, et peategelasel polegi mingit eesmärki, mingit mõtet. Ta lihtsalt on seal, kus autor laseb tal olla. Ta lihtsalt on. Mõttetult. Korra, päris lõpus, kui külastati Maad, hakkas nagu korraks koitma lootus, et ehk siiski autor päästab päeva, aga ei...

See ongi mu suurim etteheide sellele romaanile — kogu muidu huvitavas keskkonnas toimuv lugu on täiesti sisutühi, pointless.

Kokkuvõtteks, romaan oli väga halvaks sissejuhatuseks muidu ilmselt üsna huvitavaid lühijutte koondavale kogumikule ning võttis vähemalt mul terve raamatu ühe ropsuga läbilugemiseks vajalikku hoogu kõvasti maha. Samas ei ole teos üdini halb, mida näitab ka minu hinne. Nii et võtke või jätke, maitse asi.

Teksti loeti eesti keeles

Bruce Sterlingut peetakse küll üheks küberpungi ideoloogiks, kuid käesolev tekst ja sari jäävad sellest maailmavaatest üsna kaugele. Tegu on pigem kosmoseooperiga, mille keskmes on inimese ja tehnoloogia konflikt. Peategelane üritab iga hinna eest oma inimlikust, nii füüsilist kui moraalset, säilitada, tänu millele saab temast terves skismaatriksis legendaarne kuju. Ometi on tema võitlus selline suhteliselt viljatu ettevõtmine. Sterlingul igatahes visiooni on ning see on kohati isegi päris hirmuäratav. Kõik need mehhide ja vormijate kemplemised maalivad pildi, mis pole sugugi meeldiv. Vähemalt sobib Sterlingu stiil sellega hästi kokku - küüniline ja lakooniline on see. Küberpunk või mitte, kuid väärt kraam igatahes. Viis
Teksti loeti eesti keeles

Jäigi segaseks, kas autor tahtis selle romaaniga midagi öelda, ja kui siis mida. Minule tõestas see kogumiku algusse pandud romaan ainult seda, et jutud tulevad Sterlingil romaanidest märksa paremini välja. Kolm miinus.
Teksti loeti eesti keeles

Mulle see romaan meeldis. Võib-olla ka seetõttu, et pole küberpunki ega Sterlingit ülemäära lugenud, ent suvalisest kosmoseooperist oli see kahtlemata suurusjärkude võrra sügavamõttelisem. Hea maailmaloome, sündmused ning ka mitmed huvitavad karakterid ning minu jaoks ka igati kaasakiskuv tekst. Sestap ei näe põhjust panna madalamat hinnet kui kõrgeim.
Teksti loeti eesti keeles

Vaevaline lugemine, suht segaseks jääb see peategelase tõmblemine ja motivatsioon. Või mida autor üldse öelda tahtis. Peale investorite saabumist läks nagu natukene paremaks, aga lõpp vajus jälle ära. Tervikuna nõrk.
Teksti loeti eesti keeles
x
Kristjan Rätsep
15.09.1983
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustused:

Hoolimata ülivõrdes kiidusõnadest hakkasin seda romaani lugema üsna madalate ootustega - "ulmekriminull korporatiivsest maailmast ja telepaatidest" kõlas surmigavalt. Kriminullid mulle üldiselt ei meeldi ja ka käesolevas romaanis pühendati suurt tähelepanu mõrvajuurdlusele, mille detailidesse lugeja justkui põnevusega süüvima peaks... aga milleks? Tappis üks rikkur teise ära, kumbki polnud tegelasena sümpaatne - miks ma peaksin lugejana hoolima sellest, kas ja kuidas see juhtum lahendatakse?
Samas autori stiil on värvikas ja põnev - näiteks tulevikurikkurite dekadentlike meelelahutuste ja telepaatide omavahelise suhtluse kirjeldused või peategelast romaani lõpupoole haarav kummaline hullus. Või romaani mõistatuslik ja pahaendeline pealkiri, mille tegelik tähendus avaneb lugejale alles päris lõpus. Samas pean ma psühhoanalüüsi sissetoomist selgelt miinuseks ja kogu sellest freudismist arvan ma umbes samamoodi nagu John W. Campbell. 
Kokkuvõttes üsna vastuolulisi tundeid tekitav romaan, mida otsustasin kokkuvõttes hinnata "3+"-iga.
Teksti loeti eesti keeles

Lugu tellimustööna vanasse mõisahoonesse sissemurdvast raamatuvargast on küll enam-vähem normaalselt kirja pandud, ent midagi huvitavat selles loos minu jaoks polnud. 
Teksti loeti eesti keeles

Salapärane õhustik ja loodud lähituleviku-maailm on päris hästi välja kukkunud. Miinuseks võiks pidada vast teatavat lõpetamatust - lugu katkeb suvalises kohas ja tundub, nagu see oleks osa millestki suuremast. 
Teksti loeti eesti keeles

Loo idee on vanamoodne (teadlaste tehtav katse ja selle eetilised tagajärjed), ent kirjeldatud tehnoloogia on moodne ja autor ka ei moraliseeri eriti. Minu meelest täitsa korralik lugu.
Teksti loeti eesti keeles

Tuleviku-Eestis toimuv natuke "Blade Runneri" moodi lugu ehk siis peategelased kütivad ülekäte läinud androide, täpsemalt on loo keskmes perverdist omaniku vastu mässu tõstnud seksiandroid. Vahepeal põikab tegevus ka Lätisse (Eesti-Läti piiril paikneb piirikontroll ja Võnnus ehk Cesises tegutsevad islamivõitlejad). Natuke on paralleele ka autori antoloogias "Eesti nõid" ilmunud looga "Valvur".
Hindeks kokku "4-".
Teksti loeti eesti keeles

Lugu algab tänapäeva Eestis toimuva linnafantaasiana, ent läheb siis üle hoogsaks dimensioonidevaheliseks rännakuks. Minu meelest jäi see lugu kuidagi pealispindseks, mistõttu "rahuldavast" kõrgemat hinnet ma sellele panna ei suuda.
Teksti loeti eesti keeles

Täitsa sümpaatne tänapäeva Tartu teemaline linnafantaasia, mis ilmselt kõnetab paremini neid lugejaid, kellele see linn põhjalikult tuttav on.
Teksti loeti eesti keeles

Autorinime ja pealkirja järgi oleksin eeldanud Conani-laadis fantaasialugu, ent sedapuhku on tegu hoopis vanamoodsa pulpiliku kosmoseooperiga, mis on omas vormis hästi teostatud. Meenutas muuhulgas natuke Jekmovi loomingut.
Teksti loeti eesti keeles

Tänapäeva Jaapanis peab üks maffiajõuiguga ühinev noormees enda sobilikkuse tõestamiseks ühe kasutu bürokraadi ära tapma. Ülesanne osutub oodatust keerulisemaks ja sekkuvad tumedad jõud...
Teksti loeti eesti keeles

16. sajandi Jaapanis toimuva tegevusega poeetiline ja melanhoolne fantaasialugu, milles on oluline roll traditsioonilisel Jaapani teetseremoonial. Melanhoolsed ulmelood pole päris minu lemmikteema, ent omas laadis kahtlemata hästiteostatud lugu.
Teksti loeti eesti keeles
1.2026

Poola ulmekirjaniku aurupunk-tellise ingliskeelne tõlge ilmus eelmisel aastal. Autot on teost ise nimetanud "tõlkimatuks", sest see sisaldab muuhulgas arhailise vene keelega segatud arhailist poola keelt, grammatilisi eksperimente ja neologisme. Romaani tõlkimine oli ilmselgelt raskeks ülesandeks Ursula Philippsile, kes on lisanud köite lõppu artikli, milles ta selgitab tõlke erinevusi originaalist ja enda tehtud valikuid sõnade ning mõtete edasiandmisel.
"Jää" tegevusmaailma lahknevuspunktiks meie ajaloost on 1908. aasta Tunguusi katastroof, mille tagajärjel on hakanud Siberis levima mõistuslikud tulnukpäritolu jääkamakad (Philippsi tõlkes kasutatakse nende kohta saksapärast sõna gleissen, algupärandis oli selleks sõnaks lute). Gleissenid muudavad maist füüsikat ja keemiat, muuhulgas tekivad uued väärtuslikud metallid külmraud ja tungetitum. Lisaks muutub gleissenite poolt hõivatud aladel kolmevalentne matemaatiline loogika kahevalentseks ja "külmub" ühiskondlik ning poliitiline korraldus - Esimest maailmasõda ei toimu ja tsaariimpeerium jääb püsima.
Romaani tegevus algab Varssavis 1924. aasta suvel. Varssavi kuulub endiselt Vene impeeriumi koosseisu ja tänu gleissenitele on ilmastikuolud talvised. Peategelaseks on kaardimängusõltlasest matemaatikatudeng Benedykt Gieroslawski, kelle ukse taha ilmuvad ühel hetkel tsaarivalitsuse Talveministeeriumi ametnikud. Nendeni on jõudnud info, et Gieroslawski Siberisse asumisele saadetud isa on seal avastanud viisi gleissenitega suhtlemiseks ja nad soovivad, et poeg ta üles otsiks. Gieroslawski asubki Siberi Ekspressiga teele Irkutski poole. Tegevusse sekkuvad erinevad jõud, kellest mõne eesmärgiks on gleissenite säilitamine, teistel aga üleüldine sula. Tegelaste hulgas on ka erinevad ajaloolised isikud - Nikola Tesla on leiutanud seadme gleissenite sulatamiseks, Grigori Rasputin on muutnud jääkummardamise oma ususekti ideoloogiaks, Jozef Pilsudski juhib Siberis Jaapani toetatud Poola partisane ehk japontšikuid... Ja Nikolai Fjodorovi jüngrid otsivad gleissenitest vastust surnute elluäratamise ideele.
"Jää" on põnevate ideedega ja mastaapne, ent kohati veniv ning raskepärane romaan, ehkki selle süžee on iseenesest seikluslik. Minu meelest oli siin igasuguseid arutlusi ja muud loba natuke liiga palju, aga täiesti võimalik, et tõlkes läks palju kaduma. Ühe huvitava grammatilise eksperimendina tuleb mainida loo vormi - kui see algab minavormis, siis mingil hetkel jõuab Gieroslawski oma filosoofiliste mõtiskluste käigus arusaamisele, et teda polegi tegelikult olemas, misjärel lugu jätkub mingis veidras umbisikulises vormis (/../open the window/../). Palju on venekeelseid sõnu, algupärandis oli neid veel rohkem, aga Philipps on osad neist ära tõlkinud ja kõik need seletatakse lahti romaanile lisatud väikeses sõnastikus. Rohkelt on arutelusid matemaatilise loogika, ajaloo ja religiooni teemal ning viinavõtmise saatel filosofeerimine meenutab natuke vene kirjandust - eks toimub "Jää" tegevuski valdavalt Venemaal ja paljud selle tegelastest on venelased. 
Teksti loeti inglise keeles

Romaani tegevus toimub paralleelmaailmas, mis on muus osas nagu meie oma, aga selles toimib maagia, mida õpetatakse akadeemilise distsipliinina ülikoolides. Tegevusajaks on 1980-ndad aastad ja peategelaseks ameeriklannast (lõpupoole antakse mõista, et sarnaselt autorile hiina päritolu) Cambridge'i analüütilise maagia doktorant Alice Law. Alice'i juhendaja, keerulise ja üsna sandi iseloomuga professor Jacob Grimes on hiljuti koledas õnnetuses surma saanud ning kuna Alice vajab juhendaja abi kraadi kaitsmisel, otsustab ta juhendajale põrgusse järele minna. Põrguretkel liitub Alice'iga kaasdoktorant Peter Murdoch, kellega tal on samuti üsna keerulised suhted...
"Katabaasi" on võrreldud Susanna Clarke'i "Piranesiga" ja põhjus selleks on arusaadav - mõlemates raamatutes on juttu akadeemilisest maailmast ning selle varjukülgedest. Kuangi romaanis jääb sellest ülikoolielust ikka väga masendav mulje. Enamiku romaanist võtavadki enda alla rännakud hallilt masendavatel põrgumaastikul ja Alice'i sisekaemused ning hingepiinad (seejuures romaani pealkirjaks olevat sõna ei mainita tekstis kordagi). Väga see paks romaan mind kaasa haarata ei suutnud, ehkki olen akadeemilise valdkonnaga elus mõnevõrra kokku puutunud ja peategelaste mõtted ning probleemid olid mulle kohati mõnevõrra tuttavad. Hindeks "3+".
Teksti loeti eesti keeles

Zoltan Istvan on USA transhumanistliku ideoloogia aktivist, kes on muuhulgas ka vastava partei esindajana riigi presidendiks kandideerinud, sõites kampaania käigus ringi surnukirstu meenutava bussiga, mille eesmärgiks oli juhtida valijate tähelepanu inimeste vältimatule surelikkusele ja inimelu pikendavate tehnoloogiate väljatöötamise vajadusele. 
17. sajandi Prantsuse filosoofi Blaise Pascali loodud mõttemäng on tuntud "Pascali kihlveona" ja tähendab sisuliselt seda, et parem on olla usklik kui ateist, sest juhul, kui jumal on olemas, ootab sind hauataguses elus paradiis, kui aga jumalat pole, pole sa samuti eriti midagi kaotanud. Istvan on selle käesolevas romaanis edasi arendanud "transhumanistlikuks kihlveoks" - hauatagune elu võib ju olemas olla, aga kasulikum on ikkagi panustada füüsilisse surematusse selles maailmas, sest see on kindlam valik. 
Romaani tegevus algab lähituleviku USA-s, mida räsivad jätkuv majandussurutis (ilmselt kirjutamisaja mõjud) ja vastasseis kristlike fundamentalistide ning transhumanistide vahel. Protagonist Jethro Knights õpib ülikoolis filosoofiat ja alustab hiljem koos mõttekaaslastega võitlust kristlike fundamentalistide ning järjest enam nende selja taga seisva USA valitsuse vastu, et vabaneda transhumanistlikele teadusuuringutele seatud piirangutest. Teiste olulisemate tegelaste seast võib mainida Knightsi armastatut Zoe Bachi ja antagonistist mõjuvõimsat usujuhti reverend Belinasi. Knightsi loodud filosoofia kannab nime teleoloogiline egotsentriline funktsionalism ja selles on Asimovi kolme robootikaseaduse eeskujul loodud kolm transhumanismi seadust: 1) transhumanist peab üle kõige kaitsma oma eksistentsi; 2) transhumanist peab püüdma saavutada kõikvõimsust, minnes sellega nii kaugele kui võimalik, kuni see pole vastuolus esimese seadusega; 3) transhumanist peab kaitsma väärtust universumis, kuni see pole vastuolus esimese ega teise seadusega.
Romaan algab ja kulgeb esialgu pigem poliitilise põnevikuna, ulmeline tehnoloogia tuleb mängu lõpupoole. Visioon Knightsist, kes Transhumania-nimelise ujuva linnriigi diktaatorina kogu maailma sõjalaevastike vastu sõda peab, toob meelde 20. sajandi alguse ulmelood kõiksugu "hulludest teadlastest" (nt Tolstoi "Insener Garini hüperboloid"). Teatud paralleelid tekkisid mul ka Veskimehe "Kuu ordu" tsükliga - mõlemal juhul luuakse mingi eesmärgi nimel ülejäänud inimkonnale vastanduv uus ühiskond - Veskimehel edendab Kuul paiknev Kuu ordu kosmosehõivamist, Istvanil ookeanidel seilav Transhumania surematuse-uuringuid. Paremlibertaarne ideoloogia kumab romaanist ülepea läbi ja selle eest on autorit ka kõvasti kritiseeritud - Knights tundub kohati psühhopaadina, kes mõtleb vaid isikliku surematuse peale, ei hooli grammigi võrra vaestest või saamatutest inimestest ja hävitab sõjategevuses süstemaatiliselt ja sihilikult inimkonna kultuuripärandit. See teatud antihumanistlik joon ei pruugi ilmselgelt paljudele lugejatele meeldida, ehkki lõpuosa helges tulevikunägemuses tõmmatakse sellega mõnevõrra tagasi.
Kokkuvõtteks: on filosoofiat, poliitikat, tehnoloogiat ja märulit. Päris maksimumhinnet ma romaanile anda ei suuda, peamiselt seetõttu, et isegi mulle tundus peakangelase mõttemaailm kuidagi kummaline ja raskesti samastutav. Aga omapärane lugemine igatahes. 
Teksti loeti inglise keeles

Lugu tugineb tänapäevalgi populaarse vene filosoofi Nikolai Fjodorovi hüpoteesidele kunagi surnud inimeste elluäratamisest kauges tulevikus. Enamik loost keskendub minategelase mõtetele ja emotsioonidele, otsest tegevust on siin vähe. Loo lõppedes turgatas, et mõne teise autori jaoks võiks tegu olla esimese peatükiga romaanist.
Teksti loeti eesti keeles

Lugu, mis kujutab endast 20. sajandi alguse Viljandimaal tegutseva rootslasest arsti minajutustust, lummab just oma ideerohkusega - kui algul näib olevat tegu puhtal kujul üleloomuliku looga, siis mingil hetkel tuleb sisse ka tugev teaduslik-fantastiline element. Just see pöörane ideerohkus kahekümne viie lehekülje pikkuses tekstis määrabki minu jaoks loo hinde.
Teksti loeti eesti keeles

Päris põnev lugu mehest, kellel on võime noort inimest nähes täpselt ette kujutada, milline too vanast peast välja näeb. Ajapikku hakkavad selle võimega seotud probleemid tema jaoks süvenema...
Antoloogias "Kuumad allikad" ilmunud lugude keelekasutust pole moodsamaks toimetatud, aga käesolevas loos tundub ühes kohas, et seda oleks ehk siiski vaja olnud - nimelt sõna "karm" "vingugaasi" tähenduses, mis oli vähemalt mulle täiesti tundmatu.
Teksti loeti eesti keeles

Õudusloo tegevuskohast on raske aru saada - mingites detailides meenutab see Eestit, ent peategelasel on šoti perekonnanimi (Touard). See Julius Touard on ootamatult päranduse läbi pururikkaks saanud eraklik vanapoiss, kes on omandanud isikliku mõisa koos pargiga. Ühel päeval saabub mõisa Touardi tädi koos noore ja ilusa tütrega, kellesse mees ära armub. Mõlema naise olemises ja käitumises on seejuures midagi veidrat...
Lugu mõjub kohati üsna raskepäraselt ja polnud eriti libe lugemine, ent kasvõi idee ja lõpupuändi eest väärib see minu meelest "4".
 
Teksti loeti eesti keeles