Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Norman Spinrad ·

Bug Jack Barron

(romaan aastast 1969)

ajakirjapublikatsioon: «New Worlds» nr 178 (detsember 1967) – nr 192 (juuli 1968)
♦   ♦   ♦

eesti keeles: «Torgi Jack Barronit»
Tartu «Fantaasia» 2010 (Sündmuste horisont, nr 20)

  • Sündmuste horisont
Hinne
Hindajaid
4
3
1
1
0
Keskmine hinne
4.111
Arvustused (9)

Spinrad on kirjutanud ulmekirjanduse kaks läbi aegade kõige rohkem vaidlusi tekitanud romaani: “Iron Dream”-i ja “Bug Jack Barron”-i. Spinrad on sageli tõdenud, et vaid neljast teemast tasub kirjutada: seksist, armastusest, võimust ja rahast. Igas Spinradi romaanis vastastikused jõud ja tegelased taotlevad omakasu ja selline mäng käib kõigil neljal tasandil. Kõik need neli teemat on tugevalt esil ka “Jack Barronis”. Ameerika kirjastused ei tahtnud seda teost avaldada pidades romaani pornograafiliseks. Michael Moorcock avaldas selle järjejutuna “New World”-is ning seejärel avaldas “Avon” raamatu ka Ameerikas. Publik oli vapustuses. “New World”-ilt taheti riigi toetus ära võtta, küsimus oli arutusel Sbr. parlamendis, jne. Kirjanduslikes ringkondades võeti romaan innuga vastu.

Natuke teosest. Jack Barron on ülekaalukalt populaarseima televisioonisaate juht USA-s: saadet jälgib igal kolmapäeva õhtul üle 100 miljoni vaataja. J.B. on mõjutusmängu suurmeister, aga kas ta on äraostetav ja milline on tema hind? See selgu kui J.B. satub vastuollu maailma rikkaima mehe Benedicts Howardsiga. Viimane on rajanud ja omistab maailma ainsat sügavkülmutus-ettevõtet, milles inimesed külmutatakse ootama aega, mil nende haigustele on leitud ravi. Ta tahab läbi ajada seadust, mis annaks talle monopoliseisundi sel alal. Howards on ostnud enda toetuseks senaatoreid ja kongresman’ne. Jne, jne, jne. Teos on põnev, vaimukas, haarav. Raamatu ennustused on tabavad ja õnnestunud: Reagan on olnud juba president, poliitika on ideede ja platvormide võitluse asemel muutunud imago ehitamiseks, hippi-liikumise ideaalid on purunenud ja raha valitseb. Nagu iga hea teose puhul (see on aga väga hea!!) saab ka sellest leida nõrku külgi: Surematuse Fondi rajaja Howards on kujutatud läbini halvaks, autor ei püüagi varjata, et romaan on uus versioon Saatanast ja Faustist. Kuna viimane tõik selgub juba raamatu keskel, on teose õnnelik lõpp aimatav. Raamat on loetud soome keeles. Inglise keeles vähelugenule on “J.B.” raske pähkel.
Teksti loeti soome keeles

Tegemist on tõeliselt perversse, painajaliku ja haige kirjatykiga! Iron Dream on selle kõrval kymneaastase koolikirjand teemal "Mis ma tegin sellel suvel". Kumuleerudes juba A.Nikkarevi poolt märgitud raske loetavusega, oli tulemuseks see, et sellest läbi närimiseks kulus mul peaaegu et pretsedenditu kogus aega (sorry Andri). Tagantjärele hinnates tundub, et pingutus tasus ennast ära. Ma parem ei pyya endale ette kujutada, milline võiks olla inimese mõttemaailm, kes sellise raamatu kirjutanud on. Soovitada kellelegi ei julge. Raamat aga oli hea. Nelja panen ainult arvestades rasket loetavust ja fakti, et teistkordselt selle lugemise kangelasteoga hakkama saamist pean ma vähetõenäoliseks.
Teksti loeti inglise keeles

See on teos, mille eest andestan autorile nii terasunelma kui need debiilsed lühijutud käesoleval aastal ilmunud eestikeelses valimikus. Igatahes on tegu ühe viimase dekaadi võimsama lugemiselamusega, mis minu siis ilmselt rikutud loomusega ilusasti harmoneerus.

Romaani meeldivuse taga on mitu põhjust, esiteks eeskujulikult väljapeetud ühtlane pinge, mis ei lase raamatut käest. Teose käigus püstitatud sõlmprobleemid on n.-ö. aheldatud; selgeks saanud, mis on see ahvatlus, mida Howards valdab, kerkib kohe uus küsimus - mis on asja konks; kui viimane selgub, pakuvad pinget oletused, kes jääb peale ja kuidas nimelt. Võib-olla taiplikumal lugejal õnnestub rohkemat ette aimata kui mul see võimalik oli.

Peategelane, 100 miljoni vaataja tähelepanu köitva teleshow "Bug Jack Barron" (ja bug ei tähenda siin mitte põrnikat nagu Raul Sulbi arvab saatesõnas ühele Michael Moorcocki teosele, vaid on verb tähenduses ärritama) saatejuht ei ole just vast sümpaatseimate isikute killast (midagi "Ricki Lake Show" võltsvaga tädikese sarnast) ent sellest hoolimata paneb autor end temale kaasa elama, sest tema vastane on veel hullem. Ja selles kahe kange vägikaikaveos, kellest üks on kõike harjunud raha abil saama ning teine suuteline sama vabalt avalikku arvamust manipuleerima, on panused kõrged. Igatahes on oma kõige peale väljaminekus pisut Dicki analoogilisi tegelasi meenutavad kesksed kujud romaani teiseks tõmbenumbriks.

30 aastat peale raamatu ilmumist on lahtunud see, mis ilmumishetkel romaani skandaalseks tegi (mulle tegelikult käib pinda see, et Arvi Nikkarev skandaalsust üheks Uue Laine vooruseks peab ja seda tutvustustes kilbile ajab) ning järele jääb lihtsalt hea teos mõningate iseärasustega.

Spinrad kasutab mõõdutundetult konstruktsioone stiilis "keelustage-aatompomm-marssijad" või "auk-peas-salaluure-mees". Tea kas harjusin ära või jäigi neid harvemaks, lõpupoole ei häirinud nad enam nii väga. Mõningad seksistseenid (peamiselt esimene) on oma sõnaohtruses eneseparoodiaks kiskuvad. Ma ei kujuta ka hästi ette kuidas romaan, mille ainus arvestatav naistegelane on kujutatud alistuva emotsioonidepuntrana (teine on lihtsalt chick, keda Jack paneb), õrnemale soole peale läheks, aga on mis on,kokkuvõttes tugev viis ja otse loomulikult oleks Skarabeuse tegevusele see romaan palju võimsam avalöök olnud kui "Terasunelm".

Teksti loeti inglise keeles

Idee oli huvitav, aga teostus igavavõitu. Ulmet veidi vähevõitu, kohati tundus, nagu loeks tavalist põnevikku. Surematusteema muutis küll seda muljet, ja oluliselt rohkem vähestest kirjeldatud ulmelistest vidinatest. Ilmselt see näärmeteema ongi raamatus kõige meeldejäävam.Howards oma ihaga surematuse järele ja meetoditega selle saavutamiseks meenutas veidi igivana hullu prantslast Tad Willamsi Otherlandis.

Praegu tundub veider, et see romaan võis kunagi mingi erilise skandaali tekitada. Samas tundus 1969. aastal ka USA neegerpresident autorile ulmelisem kui igavene elu, nii et aeg on siin lihtsalt omi korrektuure teinud.

Teksti loeti eesti keeles

Ka kõige kummalisemate raamatute puhul leidub alati neid, kellele see kangesti meeldib, ja miks mitte, las siis meeldib pealegi. Minule see raamat kangesti ei meeldinud, umbes kahel põhjusel.

Esiteks ma ei saa aru, miks sellele omal ajal Lenini-nimelist kirjanduspreemiat ei antud. Või, hea küll, siis oleks pidanud ka kogu põhjendamatu ropendamise vene keelde tõlkima. Aga no vähemalt mingi Pablo Neruda mordaga mälestusmedali oleks autor ju ometi ära teeninud? Sest nii nõmedat kapitalismi kriitikat ei kirjutanud isegi NLiidu teenelised sulesepad. Pahad valged rikkurid söövad surematuse saamiseks vaeseid süütuid neegrilapsi... (Või, noh, umbes nii, ega ma ei saa siis lõpplahendust otsesõnu ka välja öelda.)

Teiseks, ma ei vaata telekast võsapetsi saateid või realitisõusid. Ma väldin raadiosaatjaid, mis saastavad eetrit sissehelistamistega, sest reeglina kostab sealt vaid haiget hala. (Loomulikult suudavad eetri jamaga täita ka ainuisikulised saatejuhid, aga lepamargus on vahel vähemalt naljakas.) Teisisõnu, massimeediaga manipuleerimine ei huvita mind üldse, pigem äratab vastikust.

Muidugi, on veel kehvemaid raamatuid. Nii et kaks. Miinusega. Tõlge ei teinud asja hullemaks.

Teksti loeti inglise ja eesti keeles

Tõenäoliselt kõige parem Spinradi teos mis seni eesti keeles ilmunud on. Esimesed sadakond lehekülge kipub küll jääma mulje et kui autoril ongi mingi lugu, mida ta tahab jutustada, on ta selle edasiandmiseks paraku liiga kivis. Õnneks saab Spinrad ühel hetkel siiski jutujärjel sabast kinni ja ei lase seda enam käest. Just see üllataski mind tema seniloetud tekstide taustal kõige enam ja lubab öelda, et raamat ületas lootusi, mis ma seda kätte võttes talle panna julgesin. Oma ilmumisaasta kohta tõepoolest üllatavalt tänapäevane tekst. Tugev neli.
Teksti loeti eesti keeles

"Torgi Jack Barronit" on telesaade, millesse ahistatud ja alandatud inimesed saavad helistada ning oma muresid kurta. Saatejuht Jack Barron siis otsustab, kas need teda torgivad või mitte. Kuna tegu on väga populaarse saatega, siis sellest lähtuvalt on ka selle juht väga populaarne. Raamatu alguses ta ise isegi väga ei adu, kui suur mõjuvõim tal tegelikult on, kuid üsna pea saab see talle selgeks. Teda üritakse värvata poliitilisse mängu, milles üks osapool pakub kõrget kohta riigiaparaadis ning teine surematust. Valik ise on tegelikult üsna lihtne, kuid selle tagajärjed enam mitte nii väga. Provokatiivne raamat provokatiivselt autorilt. Omal ajal võib-olla natuke rohkem kui praegu, kuid siiski. Spinrad on jälle tabanud naelapea pihta ning kirjeldanud tulevikku, mis meile on teatud määral juba reaalseks muutunud, kuid see pole veel selle raamatu kõige suurem pluss. Mulle isiklikult imponeeris kõige rohkem autori stiil, mis on mõnusalt voolav ning intentsiivne. Lugeda oli küll kohati natuke kurnav, kuid see pingutus tasus end lõppkokkuvõttes kindlasti ära. Kindel viis
Teksti loeti eesti keeles

Jack Barron on ülipopulaarse telesõu saatejuht, kes hullutab masse oma rünnakutega selle maailma vägevate vastu. Rünnakud on tegelikult muidugi üpris täpselt kalkuleeritud, et keegi liiga võimas liiga valu ei saaks.

Vanasti oli Jack aga tõeline mees, mässaja, kes asutas SÕFi - sotsiaalõiglusfrondi, üpris arvestatava neegrite partei, mida siiani juhib Barroni noorepõlvesõber.

Romantilisse minevikku on jäänud ka Sara, Jacki võitluskaaslane ja elu armastus. Kahjuks ei saanud Sara aru, et on aeg suureks saada, pettus Jackis ja läks ta juurest minema.

Ühes saates võtab Jack ette Surematuse Fondi, mis 50 000 dollari eest rikaste laipu külmetab koos lubadusega need uuesti ellu äratada, kui fondi teadlased on leidnud igavese elu saladuse. Fondi pealik Bennie Howards ei viitsi aga Jackiga otse-eetris suhelda ja see ajab Barronil hinge täis. Ta unustab ettevaatuse ja hakkab fondi materdama.

Sealt lõpuni hargneb ülipõnev duell, omamoodi Fausti ja saatana lugu. Äärmiselt aktuaalne lugu meedia, poliitika, võimu ja armastuse suhetest. Mis siin salata, olen täitsa vaimustuses. Kindlasti selle aasta parim lugemine ja üks lemmikuid üldse.

“Unistage edasi ja teie unistused ei täitu kunagi. Kui aga asute seda täide viima, olete unistused täitnud, avastate, et see unistus oli paras lollus.”

PS. Algust oli tõesti raske lugeda (laused nagu “Jack Barron, kont massidele loodritele hooajatöölistele happenarkar-värdjatele Mehhiko neegritele.”), aga esimese telesaate kirjeldusest kuni lõpuni muudkui keerasin lehekülgi.

Teksti loeti eesti keeles
x
Kristjan Rätsep
15.09.1983
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustused:

Hoolimata ülivõrdes kiidusõnadest hakkasin seda romaani lugema üsna madalate ootustega - "ulmekriminull korporatiivsest maailmast ja telepaatidest" kõlas surmigavalt. Kriminullid mulle üldiselt ei meeldi ja ka käesolevas romaanis pühendati suurt tähelepanu mõrvajuurdlusele, mille detailidesse lugeja justkui põnevusega süüvima peaks... aga milleks? Tappis üks rikkur teise ära, kumbki polnud tegelasena sümpaatne - miks ma peaksin lugejana hoolima sellest, kas ja kuidas see juhtum lahendatakse?
Samas autori stiil on värvikas ja põnev - näiteks tulevikurikkurite dekadentlike meelelahutuste ja telepaatide omavahelise suhtluse kirjeldused või peategelast romaani lõpupoole haarav kummaline hullus. Või romaani mõistatuslik ja pahaendeline pealkiri, mille tegelik tähendus avaneb lugejale alles päris lõpus. Samas pean ma psühhoanalüüsi sissetoomist selgelt miinuseks ja kogu sellest freudismist arvan ma umbes samamoodi nagu John W. Campbell. 
Kokkuvõttes üsna vastuolulisi tundeid tekitav romaan, mida otsustasin kokkuvõttes hinnata "3+"-iga.
Teksti loeti eesti keeles

Lugu tellimustööna vanasse mõisahoonesse sissemurdvast raamatuvargast on küll enam-vähem normaalselt kirja pandud, ent midagi huvitavat selles loos minu jaoks polnud. 
Teksti loeti eesti keeles

Salapärane õhustik ja loodud lähituleviku-maailm on päris hästi välja kukkunud. Miinuseks võiks pidada vast teatavat lõpetamatust - lugu katkeb suvalises kohas ja tundub, nagu see oleks osa millestki suuremast. 
Teksti loeti eesti keeles

Loo idee on vanamoodne (teadlaste tehtav katse ja selle eetilised tagajärjed), ent kirjeldatud tehnoloogia on moodne ja autor ka ei moraliseeri eriti. Minu meelest täitsa korralik lugu.
Teksti loeti eesti keeles

Tuleviku-Eestis toimuv natuke "Blade Runneri" moodi lugu ehk siis peategelased kütivad ülekäte läinud androide, täpsemalt on loo keskmes perverdist omaniku vastu mässu tõstnud seksiandroid. Vahepeal põikab tegevus ka Lätisse (Eesti-Läti piiril paikneb piirikontroll ja Võnnus ehk Cesises tegutsevad islamivõitlejad). Natuke on paralleele ka autori antoloogias "Eesti nõid" ilmunud looga "Valvur".
Hindeks kokku "4-".
Teksti loeti eesti keeles

Lugu algab tänapäeva Eestis toimuva linnafantaasiana, ent läheb siis üle hoogsaks dimensioonidevaheliseks rännakuks. Minu meelest jäi see lugu kuidagi pealispindseks, mistõttu "rahuldavast" kõrgemat hinnet ma sellele panna ei suuda.
Teksti loeti eesti keeles

Täitsa sümpaatne tänapäeva Tartu teemaline linnafantaasia, mis ilmselt kõnetab paremini neid lugejaid, kellele see linn põhjalikult tuttav on.
Teksti loeti eesti keeles

Autorinime ja pealkirja järgi oleksin eeldanud Conani-laadis fantaasialugu, ent sedapuhku on tegu hoopis vanamoodsa pulpiliku kosmoseooperiga, mis on omas vormis hästi teostatud. Meenutas muuhulgas natuke Jekmovi loomingut.
Teksti loeti eesti keeles

Tänapäeva Jaapanis peab üks maffiajõuiguga ühinev noormees enda sobilikkuse tõestamiseks ühe kasutu bürokraadi ära tapma. Ülesanne osutub oodatust keerulisemaks ja sekkuvad tumedad jõud...
Teksti loeti eesti keeles

16. sajandi Jaapanis toimuva tegevusega poeetiline ja melanhoolne fantaasialugu, milles on oluline roll traditsioonilisel Jaapani teetseremoonial. Melanhoolsed ulmelood pole päris minu lemmikteema, ent omas laadis kahtlemata hästiteostatud lugu.
Teksti loeti eesti keeles
1.2026

Poola ulmekirjaniku aurupunk-tellise ingliskeelne tõlge ilmus eelmisel aastal. Autot on teost ise nimetanud "tõlkimatuks", sest see sisaldab muuhulgas arhailise vene keelega segatud arhailist poola keelt, grammatilisi eksperimente ja neologisme. Romaani tõlkimine oli ilmselgelt raskeks ülesandeks Ursula Philippsile, kes on lisanud köite lõppu artikli, milles ta selgitab tõlke erinevusi originaalist ja enda tehtud valikuid sõnade ning mõtete edasiandmisel.
"Jää" tegevusmaailma lahknevuspunktiks meie ajaloost on 1908. aasta Tunguusi katastroof, mille tagajärjel on hakanud Siberis levima mõistuslikud tulnukpäritolu jääkamakad (Philippsi tõlkes kasutatakse nende kohta saksapärast sõna gleissen, algupärandis oli selleks sõnaks lute). Gleissenid muudavad maist füüsikat ja keemiat, muuhulgas tekivad uued väärtuslikud metallid külmraud ja tungetitum. Lisaks muutub gleissenite poolt hõivatud aladel kolmevalentne matemaatiline loogika kahevalentseks ja "külmub" ühiskondlik ning poliitiline korraldus - Esimest maailmasõda ei toimu ja tsaariimpeerium jääb püsima.
Romaani tegevus algab Varssavis 1924. aasta suvel. Varssavi kuulub endiselt Vene impeeriumi koosseisu ja tänu gleissenitele on ilmastikuolud talvised. Peategelaseks on kaardimängusõltlasest matemaatikatudeng Benedykt Gieroslawski, kelle ukse taha ilmuvad ühel hetkel tsaarivalitsuse Talveministeeriumi ametnikud. Nendeni on jõudnud info, et Gieroslawski Siberisse asumisele saadetud isa on seal avastanud viisi gleissenitega suhtlemiseks ja nad soovivad, et poeg ta üles otsiks. Gieroslawski asubki Siberi Ekspressiga teele Irkutski poole. Tegevusse sekkuvad erinevad jõud, kellest mõne eesmärgiks on gleissenite säilitamine, teistel aga üleüldine sula. Tegelaste hulgas on ka erinevad ajaloolised isikud - Nikola Tesla on leiutanud seadme gleissenite sulatamiseks, Grigori Rasputin on muutnud jääkummardamise oma ususekti ideoloogiaks, Jozef Pilsudski juhib Siberis Jaapani toetatud Poola partisane ehk japontšikuid... Ja Nikolai Fjodorovi jüngrid otsivad gleissenitest vastust surnute elluäratamise ideele.
"Jää" on põnevate ideedega ja mastaapne, ent kohati veniv ning raskepärane romaan, ehkki selle süžee on iseenesest seikluslik. Minu meelest oli siin igasuguseid arutlusi ja muud loba natuke liiga palju, aga täiesti võimalik, et tõlkes läks palju kaduma. Ühe huvitava grammatilise eksperimendina tuleb mainida loo vormi - kui see algab minavormis, siis mingil hetkel jõuab Gieroslawski oma filosoofiliste mõtiskluste käigus arusaamisele, et teda polegi tegelikult olemas, misjärel lugu jätkub mingis veidras umbisikulises vormis (/../open the window/../). Palju on venekeelseid sõnu, algupärandis oli neid veel rohkem, aga Philipps on osad neist ära tõlkinud ja kõik need seletatakse lahti romaanile lisatud väikeses sõnastikus. Rohkelt on arutelusid matemaatilise loogika, ajaloo ja religiooni teemal ning viinavõtmise saatel filosofeerimine meenutab natuke vene kirjandust - eks toimub "Jää" tegevuski valdavalt Venemaal ja paljud selle tegelastest on venelased. 
Teksti loeti inglise keeles

Romaani tegevus toimub paralleelmaailmas, mis on muus osas nagu meie oma, aga selles toimib maagia, mida õpetatakse akadeemilise distsipliinina ülikoolides. Tegevusajaks on 1980-ndad aastad ja peategelaseks ameeriklannast (lõpupoole antakse mõista, et sarnaselt autorile hiina päritolu) Cambridge'i analüütilise maagia doktorant Alice Law. Alice'i juhendaja, keerulise ja üsna sandi iseloomuga professor Jacob Grimes on hiljuti koledas õnnetuses surma saanud ning kuna Alice vajab juhendaja abi kraadi kaitsmisel, otsustab ta juhendajale põrgusse järele minna. Põrguretkel liitub Alice'iga kaasdoktorant Peter Murdoch, kellega tal on samuti üsna keerulised suhted...
"Katabaasi" on võrreldud Susanna Clarke'i "Piranesiga" ja põhjus selleks on arusaadav - mõlemates raamatutes on juttu akadeemilisest maailmast ning selle varjukülgedest. Kuangi romaanis jääb sellest ülikoolielust ikka väga masendav mulje. Enamiku romaanist võtavadki enda alla rännakud hallilt masendavatel põrgumaastikul ja Alice'i sisekaemused ning hingepiinad (seejuures romaani pealkirjaks olevat sõna ei mainita tekstis kordagi). Väga see paks romaan mind kaasa haarata ei suutnud, ehkki olen akadeemilise valdkonnaga elus mõnevõrra kokku puutunud ja peategelaste mõtted ning probleemid olid mulle kohati mõnevõrra tuttavad. Hindeks "3+".
Teksti loeti eesti keeles

Zoltan Istvan on USA transhumanistliku ideoloogia aktivist, kes on muuhulgas ka vastava partei esindajana riigi presidendiks kandideerinud, sõites kampaania käigus ringi surnukirstu meenutava bussiga, mille eesmärgiks oli juhtida valijate tähelepanu inimeste vältimatule surelikkusele ja inimelu pikendavate tehnoloogiate väljatöötamise vajadusele. 
17. sajandi Prantsuse filosoofi Blaise Pascali loodud mõttemäng on tuntud "Pascali kihlveona" ja tähendab sisuliselt seda, et parem on olla usklik kui ateist, sest juhul, kui jumal on olemas, ootab sind hauataguses elus paradiis, kui aga jumalat pole, pole sa samuti eriti midagi kaotanud. Istvan on selle käesolevas romaanis edasi arendanud "transhumanistlikuks kihlveoks" - hauatagune elu võib ju olemas olla, aga kasulikum on ikkagi panustada füüsilisse surematusse selles maailmas, sest see on kindlam valik. 
Romaani tegevus algab lähituleviku USA-s, mida räsivad jätkuv majandussurutis (ilmselt kirjutamisaja mõjud) ja vastasseis kristlike fundamentalistide ning transhumanistide vahel. Protagonist Jethro Knights õpib ülikoolis filosoofiat ja alustab hiljem koos mõttekaaslastega võitlust kristlike fundamentalistide ning järjest enam nende selja taga seisva USA valitsuse vastu, et vabaneda transhumanistlikele teadusuuringutele seatud piirangutest. Teiste olulisemate tegelaste seast võib mainida Knightsi armastatut Zoe Bachi ja antagonistist mõjuvõimsat usujuhti reverend Belinasi. Knightsi loodud filosoofia kannab nime teleoloogiline egotsentriline funktsionalism ja selles on Asimovi kolme robootikaseaduse eeskujul loodud kolm transhumanismi seadust: 1) transhumanist peab üle kõige kaitsma oma eksistentsi; 2) transhumanist peab püüdma saavutada kõikvõimsust, minnes sellega nii kaugele kui võimalik, kuni see pole vastuolus esimese seadusega; 3) transhumanist peab kaitsma väärtust universumis, kuni see pole vastuolus esimese ega teise seadusega.
Romaan algab ja kulgeb esialgu pigem poliitilise põnevikuna, ulmeline tehnoloogia tuleb mängu lõpupoole. Visioon Knightsist, kes Transhumania-nimelise ujuva linnriigi diktaatorina kogu maailma sõjalaevastike vastu sõda peab, toob meelde 20. sajandi alguse ulmelood kõiksugu "hulludest teadlastest" (nt Tolstoi "Insener Garini hüperboloid"). Teatud paralleelid tekkisid mul ka Veskimehe "Kuu ordu" tsükliga - mõlemal juhul luuakse mingi eesmärgi nimel ülejäänud inimkonnale vastanduv uus ühiskond - Veskimehel edendab Kuul paiknev Kuu ordu kosmosehõivamist, Istvanil ookeanidel seilav Transhumania surematuse-uuringuid. Paremlibertaarne ideoloogia kumab romaanist ülepea läbi ja selle eest on autorit ka kõvasti kritiseeritud - Knights tundub kohati psühhopaadina, kes mõtleb vaid isikliku surematuse peale, ei hooli grammigi võrra vaestest või saamatutest inimestest ja hävitab sõjategevuses süstemaatiliselt ja sihilikult inimkonna kultuuripärandit. See teatud antihumanistlik joon ei pruugi ilmselgelt paljudele lugejatele meeldida, ehkki lõpuosa helges tulevikunägemuses tõmmatakse sellega mõnevõrra tagasi.
Kokkuvõtteks: on filosoofiat, poliitikat, tehnoloogiat ja märulit. Päris maksimumhinnet ma romaanile anda ei suuda, peamiselt seetõttu, et isegi mulle tundus peakangelase mõttemaailm kuidagi kummaline ja raskesti samastutav. Aga omapärane lugemine igatahes. 
Teksti loeti inglise keeles

Lugu tugineb tänapäevalgi populaarse vene filosoofi Nikolai Fjodorovi hüpoteesidele kunagi surnud inimeste elluäratamisest kauges tulevikus. Enamik loost keskendub minategelase mõtetele ja emotsioonidele, otsest tegevust on siin vähe. Loo lõppedes turgatas, et mõne teise autori jaoks võiks tegu olla esimese peatükiga romaanist.
Teksti loeti eesti keeles

Lugu, mis kujutab endast 20. sajandi alguse Viljandimaal tegutseva rootslasest arsti minajutustust, lummab just oma ideerohkusega - kui algul näib olevat tegu puhtal kujul üleloomuliku looga, siis mingil hetkel tuleb sisse ka tugev teaduslik-fantastiline element. Just see pöörane ideerohkus kahekümne viie lehekülje pikkuses tekstis määrabki minu jaoks loo hinde.
Teksti loeti eesti keeles

Päris põnev lugu mehest, kellel on võime noort inimest nähes täpselt ette kujutada, milline too vanast peast välja näeb. Ajapikku hakkavad selle võimega seotud probleemid tema jaoks süvenema...
Antoloogias "Kuumad allikad" ilmunud lugude keelekasutust pole moodsamaks toimetatud, aga käesolevas loos tundub ühes kohas, et seda oleks ehk siiski vaja olnud - nimelt sõna "karm" "vingugaasi" tähenduses, mis oli vähemalt mulle täiesti tundmatu.
Teksti loeti eesti keeles

Õudusloo tegevuskohast on raske aru saada - mingites detailides meenutab see Eestit, ent peategelasel on šoti perekonnanimi (Touard). See Julius Touard on ootamatult päranduse läbi pururikkaks saanud eraklik vanapoiss, kes on omandanud isikliku mõisa koos pargiga. Ühel päeval saabub mõisa Touardi tädi koos noore ja ilusa tütrega, kellesse mees ära armub. Mõlema naise olemises ja käitumises on seejuures midagi veidrat...
Lugu mõjub kohati üsna raskepäraselt ja polnud eriti libe lugemine, ent kasvõi idee ja lõpupuändi eest väärib see minu meelest "4".
 
Teksti loeti eesti keeles