Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Dan Simmons ·

The Fall of Hyperion

(romaan aastast 1990)

eesti keeles: «Hyperioni langus»
Tallinn «Varrak» 2000 (F-sari)

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
  • F-sari
Hinne
Hindajaid
30
6
1
1
0
Keskmine hinne
4.711
Arvustused (38)
Milady

"Hyperioni langemine" on Hyperioni otsene järg. Kindlasti soovitan k6igepealt Hyperion läbi lugeda, siis on ta kindlasti palju m6jukam. Hyperioni seeria on minu arvates üks paremaid kaugtuleviku kujutlusi, mida olen lugenud. Ta on detailne, hästi läbi mõeldud, intelligentse inimese ulme. Simmonsi teoloogiline ja filosoofiline maailmatunnetus tuleb siin ehk selgeminigi välja kui Hyperionis. See on eepiline sci-fi horrori elementidega, ja tugeva filosoofilise tagapõhjaga. Hyperioni langemine jätkab palverändurite eluküsimuste jälgimist ja lahendamist; raamat suudab edasi anda tugevaid emotsioone säravalt välja m6eldud taustal. Mis juhtub, kui Aja Hauad avanevad? Mis teeb Shrike, see pooljumal, poolmasin mis paneb inimesed tundma ülimat hirmu ja ülimat andumust? Mis saab inimkonnast? Ma soovitan seda raamatut kõikidele, aga need, kellele komplitseeritud (Simmons on väga) ulme ei meeldi, võivad raamatut mitte nautida. Tegelikult tundub mulle vahel endalegi, et Simmons läheb detailidega liiale, nii et õige hinne oleks vist 5 pisikese miinusega. Aga üldiselt on raamat originaalne ja suurepärane.
Teksti loeti inglise keeles
Indrek Hargla

Simmons on suur sümbioosimeister. Siin ta jätkab Hyperionis alustatut - erinevate stiilide, zhanrite ja teemade segamist, tehes seda üsnagi süngetes toonides (vist oli ainult üks nali kogu raamatu jooksul ja seegi suhteline). Cantose teises seerias Simmons kasutab: klassikalisi horrorielemente (the Shrike); küberneetilist tehisruumi ja selle asukaid; ajarännu motiive; teoloogilis-filosoofilist metafüüsikat ja mõttelendu; tähesõdalikke lahingustseene erinevate rasside kokkupõrkest; poeesiat; jamaieteakõikemidaveel... Kust küll sellist kirjutamistehnikat õppida saab?

Kokku saab sellest Hyperioni Cantose teine osa ja paljud küsimused jäävad veel lahenduseta. Ei saa me lõplikku selgust Veristajast ega Ajahaudadest, vaid inimkonna suurim vaenaja - TehcnoCore - saab lõpuks teenitud palga. Kuid kurja juurt teadsime juba esimesest osastki. Mulle see Simmonsi ökoloogiline maailmakäsitlus meeldib - põrgusse kübermaailm ja kingitud areng - tagasi looduse juurde ja omal jõul. Mitte inimene ei pea uusi maailmu enese jaoks adapteerima, vaid ennast kohendama uute maailmadega - vaid niimoodi võime tunnetada oma tõelist olemust ja kutsumust universumis, mitte portaalide kaudu ühelt planeedeilt teisele kolistades, arusaamata, kuidas see võimalik on ning uusi ilmu arvutitega terraformides.

Raamatus pole õieti peategeleast, kui siis Joseph Severn. Kõik eelmise osa tegelased tegutsevad nüüd vaheldumisi ja lisandub veel Gladstone. Seega, tempo on hingematttev ja tegevus areneb pea kõigis võimalikes ja võimatutes aegades, ruumides ja maalmades. Kõik kokku loob pisut kirju ilme, olen nõus, et detaile sai vast liigagi palju. Aga viieks jääb hinne ikka. Ja mulle meeldib veel see, et selle raamatu juures, ei saa mõned sellised norijad mehed hakata õiendama, et "see pole võimalik, teaduslik põhjendus puudub, nii ei saa olla." Simmons ise muudab sellised ründed absurdsuseks.Tuleb ka vähemalt esimese osa tõlget kiita, sest mitmeid termineid võis eesti keelde ainult tõlgendada aga mitte tõlkida.
Teksti loeti inglise keeles
Targo Tennisberg

"Fall of Hyperion" on julmkarm raamat. Siin ei tunta halastust kellegi vastu, olgu tegemist inimese, jumala või tehisintellektiga. Sisust on raske rääkida, raamatul pole mingit konkreetset lineaarset ülesehitust, selle asemel vaadeldakse üksikuid pildikesi paralleelselt toimuvatest sündmustest. Aga millistest sündmustest see-eest!"Fall" sisaldab eneses üht kõige rikkalikumat kogumit ulmelisi detaile, see, mis kunagi seitsme palveränduri retkest alguse sai, areneb lõpuks grandioosseks madinaks, kus inimesed, masinad ja mitut laadi pooljumalikud olevused, kellele ei oskagi mingit nime anda, surevad ja ärkavad taas ellu, sooritavad peadpööritavaid hüppeid läbi aja ja ruumi ning klohmivad üksteist kõigega alates rusikatest ja sõimusõnadest kuni kurjemat sorti tuumapommide ja TechnoCore imevidinateni. Saabumata ei jää ka Universumi lõpp sellisena nagu me seda seni tunneme ja melodramaatiline läbu raamatu lõpus, kus ellujäänud teineteisel kätt suruvad ja ohkavad, et hää, et niigi läks. Aga kõik see on hirmus hästi kirja pandud ja eelkõige haarav, äärmiselt raske oli raamatut hetkekski käest panna.
Üldiseks subjektiivseks kommentaariks nii palju, et minul isiklikult oli TechnoCore`st kahju ja hoolimata kõigest koledast, mida nad korda saatsid, polnud seal midagi oluliselt hullemat, mida inimesed ise näiteks ahvidega ei teeks. Ja Ummon (miski tehisintellektide pealik) oli way sümpaatsem kui kõik need muud tüübid seal.
Aga kõigile, kellele "Hyperion" meeldis, soovitan raamatut kuumalt, asi ei lähe sugugi lahjemaks.
PS Vastuseks kriitikale minu tehisintellektimeelsuse kohta nii palju, et kui läheneda asjale natuke abstraktsemalt, mitte inimese, vaid mõistusliku olendi seisukohalt, siis kaotab idee sellest, kas ja kuidas inimene oma teed täpsemalt käima peab, suures osas mõtte. Ja see massimõrva idee (vt. järgmist arvustust) paistab ka hoopis teises valguses.
Teksti loeti inglise keeles
Andri Riid

Hüperioni teine osa jätkub põhimõtteliselt sellest punktist, kus eelmine lõppes. Romaani algus on küll kõike muud kui lugejasõbralik, mängu tuuakse uued tegelased, Hüperionist tuttavate tegelaste toiminguid esitatakse (esialgu) nägemuste kaudu. Tegelaste rohkus ainuüksi on juba lugemist eksitav asjaolu. Kuid Simmons sõlmib otsad kokku ja teeb seda sellisel moel, mis eelneva vaeva kuhjaga ära tasub. Minul kulus romaani esimese kolmesaja lehekülje läbilugemiseks 6 korda rohkem aega kui ülejäänud osa peale, see-eest kasvas lugemiskiirus romaani lõpuosas eksponentsiaalselt.

Kellele Hüperion meeldis, sel on muidugi mõtet ka järg läbi lugeda, sest tasub rõhutada, et tegu pole mitte kahe eraldiseisva raamatu vaid ühe teose kirjastustehnilistel põhjustel eraldi ilmutatud osadega.

Kommentaariks eelmisele arvustusele niipalju, et inimese suhet tehnotasandisse ei tuleks vaadata mitte sellelt põhjalt, missuguseid koledusi inimene või tehnotasand korda suudab saata (kuigi siingi võib vaielda: tehnotasandi teadvustatud eesmärgiks oli nii inimese kui kõige elava likvideerimine, kaheldav aga kas kasvõi kõige hullemal reaalsel massimõrvaril selline teadlik eesmärk on) Küsimus on aga hoopis muus ja otse loomulikult selles, et inimene peab oma teed ise käima. Loomulikult ei ole siin midagi uut, põhimõtteliselt kannavad kõik mässava roboti lood sama sõnumit, (minu meelest on see tegelikult 95% ulmekirjanduse sõnumiks). Simmonsi puhul on kõik see muu selle lihtsa sõnumi ümber niivõrd väljapeetud, niivõrd suurejooneline, et tõlke ilmumise järel loen ma mõlemad osad kindlasti uuesti läbi.

P.S. Jätkuvaks kommentaariks alati vaidlushimulisele eelarvustajale. "kui läheneda asjale natuke abstraktsemalt, mitte inimese, vaid mõistusliku olendi seisukohalt, siis ..." - What a pathetic piece of crap! Just sellised "abstraktsed lähenemised" on puu väetiseks, mille viljadeks on sarimõrvarid, verised diktaatorid ja muu taoline kontingent.
Teksti loeti inglise keeles
Adrifted

Mind üksjagu häiris romaani ülesehitus, kus peatükid vaheldumisi jutustasid palverändude tegevusest Hyperionil ning siis andsid ülevaate Hegemoonia peakorteri poliitilistest intriigidest. Raamatu esimene pool tundus koosnevat kahest täesti erinevast romaanist, kusjuures peab ütlema, et see nn "poliitiline thriller" oli tapvalt igav, tekitades tahtmise peatükk vahele jätta ning lugeda edasi, mis palveränduritest sai. Teises pooles muutus sündmuste käik sidusamaks ning lugeminegi nauditavamaks. Ainus, kes mind lõpuni häiris, oli CEO Gladstone, psühholoogilisest täiesti ebausutav karakter--inimkonna poliitiline juht, kes oma olekult ja käitumiselt meenutas karmleebet väsinud vanaema.

Imelik tundus ka see kiirustamine lõpus, kus paarikümnel leheküljel lihtsalt otsad kokku tõmmati ning lahtised jupid kiirustades vaheliti pandi, justkui hommikumantli hõlmad. Kui teksti andis venitada oma kuussada lehekülge, siis oleks ka lõpetus võinud olla eelnevaga proportsioonis.

Ometi fantaasia näib mehel lippavat, ja alla viie ei ole sellele raamatule küll sünnis panna. Järg on minu meelest Hyperionist üksnes veidike nõrgem, paljudest teistest teostest on nad mõlemad siiski peajagu üle.

Raamat meeldis mulle tegelikult rohkem, kui mu kriitilisest sõnavõtust järeldada võiks. Üks parimaid külgi oli see, et Hyperioni sündmused omandasid järje läbilugemise järel hoopis teistsuguse ilme ning asetusid oma kohale selles Simmonsi ennenägematus mitmekihilises maailmas.
Teksti loeti inglise keeles
Toomas Aas

Fall Of Hyperion teeb meile selgeks mitmedki asjad, mis sarja esimeses osas õhku rippuma jäid. Lõpuks ometi saame teada, misasi see Veristaja õigupoolest on ja kas Tehnotasand on meie liitlane või vastane. Kuigi põhiidee - inimene mõistusega masina vastu - kõlab selliselt sõnastatuna triviaalsena, on asi nii hästi kirja pandud, et lugemisel võtab vaimustusest ohkima. Veel kord au ja kiitus ka Mario Kivistikule, et ta sellise asja nii hästi maakeelde ümber pannud on.
Teksti loeti eesti keeles
Märt Laur

Kui "Hyperioni" põhiülesandeks oli lugejale tausta selgitamine ning tegelaste hinge- ja muu elu aatomiteni lahkamine, siis "Hyperioni langus" viib lugeja juba tõsisemate sündmuste keskele. Süzhee teeb tetraloogia esimese raamatuga võrreldes märksa suuremaid pöördeid ning kui "Hyperion" on suspense, siis "Langus" on action.

Keskmiselt iga 100 lehekülje järel tekkis tunne, et nüüd kohe on lõplik selgus tulemas ja huvitav, millega kogu ülejäänud raamat täidetud on. Neist tunnetest hoolimata selgus lõpplahendus ikkagi lõpus. Paar korda tekkis tunne, et Simmons on end heietama unustanud, kuid kuna ma "Langust" valdavalt hommikupoolsel ööl lugesin, siis võis seda põhjustada ka mõningane väsimus... see selleks.

Mis ei meeldinud: jupp lõpust, mis mõnest aspektist "Viiendat elementi" meenutas. Süzhee seisukohalt võis see kõik väga ilus ja sobiv olla, kuid läila maitse jäi sellegipoolest suhu. Kogu eelnenu kaalus aga mainitud melodramaatika üles.

Lühidalt: minu meelest on "Langus" äärmiselt mastaapne/detailiderohke/põnev ... eriti hea mulje jättis just see erinevate stiilide oskuslik ning ladus (läbisegi/vaheldumisi) kasutamine. Minu selle aasta kõige nauditavam lugemine, Banksi "Mänguri" järel. Jään "Endymioni" ootama...
Teksti loeti eesti keeles
Maniakkide Tänav

Kehvasti kirjutatud raamat, kaugelt alla esimese osa taset. Poliitiline värk, esitatud sellisel kujul nagu ta oli - täiesti mõttetu mull. Tehnotasandil ringikappamine - absoluutselt fantaasiavabalt esitatud. Ja kõik see veristaja värk, mis esimeses osas oli intrigeeriv (tänu tohutule salapärale) läks järjest enam mõttetumaks. Kõige ajuvabam oli aga see, kuidas vanal maal toimunu oli nii tähtis kõigile tegelastele ja kõik teadsid sellest igast asju. Ja oletame, et nad teadsid seda tänu infotasandile - ma ei usu, et vahepealsete aastasadade jooksul ei olnud toimunud sündmusi mis oleksid olnud sellest igivanast jamast olulisemad. Ebausutav oli see maailm. Liialt vanas maas ja tema legendides kinni. Eriline lollus oli ristiusu nii jõuline esiletõstmine kogu romaani vältel ja siis poetada mingis vestluses lause, et tegelikult on usklikke vahest ainult miljon - miljardite seas. Nõme raamat.
Teksti loeti eesti keeles
Must Kass

Keatsi sünnipäev on ilmselt sobilik hetk arvamust avaldada. Teos ise on kahtlemata võimas ja autori oskus kirjeldatud maailma erinevate tegelaste kaudu lahti seletada - ometi midagi lõpuni seletamata - on igati kiiduväärne. Nii et hindes pole kahtlust. Mis aga häirima jäi, oli tõlge. Tohutu töö muidugi ja lauseehituski pole kergete killast. Siiski oleksin meelsamini näinud, et terminid ja vidinad oleksid jäänud maksimaalselt originaalkeelde. Põhjenduseks: seda õnnetut siirikut ei kohta - loodetavasti - peale selle tõlke kusagil mujal. Implant seevastu esineb inglise keeles ikka sagedasti, ja mitte ainult ulmes. Asjatundjad on viidanud, et Simmons on kasutanud paljude teiste ulmekirjanike motiive. Kas just ka sõnavara, ei oska ma praegu öelda, aga tõenäoliselt küll. Mitmesuguseid ulmelisi vidinaid tähistavad sõnad liiguvad ingliskeelses ulmes ühest raamatust teise, neil on oma väljakujunenud tähendusväli jne. Esialgu kasutab iga tõlkija selle kohal mingit oma väljamõeldist. Ehk siis, asjad, mis originaalis, erinevates raamatutes, omavahel assotseeruvad, ei assotseeru tõlgetes mitte. Võimalik, et kunagi ka tõlgetes kasutatav sõnavara kuidagi normeeritakse, aga siis kukub välja midagi imho niisamatobedat, kui „eestikeelne" arvutisõnavara.
Teksti loeti eesti keeles
Urmas Muinasmaa

Raamat oli mastaapne ja fantaasirikas, kuid pisut liiga detailne, liiga lohisev ning LIIGA PAKS!. Gladstone`i alalised nõupidamised, palverändurite lõputud sekeldused ajasarkade ümber ning kõikvõimalikud detailsed kirjeldused olid koormavad. Seega pidin kahjuks pisut pettuma, ootasin enamat. Siiski müts maha autori ees, vaeva on nähtud tõsiselt. Raamat väärib tegelikult korduslugemist (koos esimese osaga), kuna nii mõndagi jäi minu lihtsakoelisele maamehe mõistusele segaseks. Võimalik, et uuestilugemine ei aitagi, vaid järgnevad Endymioni osad asjad klaariks teevad.

Tänu ka Mario Kivistikule töö ja vaeva nägemise eest tõlkimisel! Loodetavasti saame kunagi ka tetraloogia teist poolt maakeeles lugeda.
Teksti loeti eesti keeles
Chris

Üldiselt pole viga, aga nõustun nendega, kes leiavad, et sarja esimese osa suurejoonelisus on uppunud teises osas liigsesse sehkendamisse ja detailirohkusesse. See mis esimeses osas oli "intrigeeriv-salapärane-huvitav" on järjes kadunud. Üle nelja kohe mitte kuidagi anda ei saa, samas alla selle ka mitte :) niiet lõpliku hinnangu andmiseks tuleb ilmselt ära oodata sarja kolmanda raamatu maakeelne ilmumine...
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Hyperion langeb-tase mitte! Suurepärase( vähemalt kahe maakeeles ilmunud köite järgi otsustades) epopöa teine romaan ei jää esimesele mingil kombel alla, ei, pigem vastupidi! " Hyperionis" veidi sogaseks jäänud sõjateema on siin esitatud reljeefse mastaapsusega.Ja veel üks põnev fenomen-tetraloogia kaks esimest osa on vist TÕENÄOLISEIMAD kosmoseooperid, mida olen iial lugenud. Just selline võibki olla inimühiskonna tulevik pea tuhande aasta pärast-rumalad kahejalgsed on end müünud virtuaalsetele küberrobotitele," Hegemoonid" osutuvad orjadeks. Tarbimisühiskond on jõudnud äärmuseni, dekadents lokkab.Terves Universumis on vaid kolm jõudu-kes keda? Kes kellega kelle vastu? Ja mis kõige parem-lõpp on optimistlik.
Teksti loeti eesti keeles
Siim Espenberg

Kuradi hea raamat! Ja Mario Kivistik on hea tõlke teinud. Erinevalt mõningatest eespoolkirjutajatest mind ei häirinud inglisekeelsete eriterminite eestindamine üldse. Hoopis hullemine käib närvidele see, kui tekst kubiseb odavatest toortõlgetest. Loeks justkui inglisekeelset raamatut, kus sidesõnad eesti keeles. Way parem raamat kui veidi enne seda loetud Banksi "Relvade kasutus".
Teksti loeti eesti keeles
Taavi Kalju aka Ghilderich

Niisiis palverändurite seiklused jätkuvad. Saadakse selgeks Ajasarkade, Veristaja ja Tehnotasandi olemus ja eesmärgid. Kõik "Hyperionist" jäänud lahtised otsad seotakse ilusasti kokku. Ning tehtud on seda isegi põnevamalt ja hoogsamalt kui "Hyperionis". Siin on palju rohkem madinat ning põnevust kui esimeses osas. "Hyperion" oleks nagu eelmäng "Hyperioni langusele", kus tutvustatakse probleemi ning peategelasi. Kuna raamat on tihedalt läbi põimunud "Hyperioniga", siis ei tasu enne eelnimetatavaga tutvumist lugeda. Palju võib jääda arusaamatuks.
Teksti loeti eesti keeles
Oliver Karjane

Mnjaa, ei saa just öelda, et oleks tegemist mingi lihtsa lookesega, minu meelest isegi sarja kõige rohkem läbipõimitud & sõlmi täis osa. Ilma viimase peatükita saaks oleks see raamat veel eriti tükk ajude ragistamiseks.
Teksti loeti eesti keeles
Kätlin Traks

Iga loo arenemise käigus vastatud küsimus tekitas paar uut, polnud etteaimatavaid lahendusi. Tohutu hulk muljetavaldavaid, uudseid detaile. Üks parimaid järgi ühele parimale raamatule. Kerge ajaviite sõpradele muidugi ei soovita, aga eks nad näe seda juba kaugelt ära (maht on lihtsalt nii suur).
Teksti loeti eesti keeles
Tarts

Raamat, mis ei oma mitte mingit m6tet ilma oma esimese osata ja kui nyyd takkajärgi m6elda, siis ka esimene osa ilma teiseta on täiesti tyhi teos. Winge ja valus teos inimeseks olemisest ja valikutest, mida me peame tegelikult igapäevaselt tegema, lihtsalt groteskini viidud. K6ige kummalisem on see, et kogu tellise jooksul ei hakka hetkegi igav. Kohutavalt detailirhke ja seletav, paraku tekitab suurem osa seletusi ainult uusi kysimusi. Ohtlik asi, s6ltuvusse v6ib niiviisi sattuda.
Teksti loeti eesti keeles
Alari Rajande

Nojah, polnud küll paha, aga... Sarja teise osa lugemisel tekkis kogu aeg tunne nagu loeks mingit krimkat, kuid Agatha Christie teeks seda tunduvalt paremini! Võib-olla olid esimese raamatuga lootused liiga kõrgele kruvitud, ei tea, igatahes tundus tõesti Hyperioni langusena. Liiga palju vahtu ("kommutaatori tagaküljele oli vajutatud näts, mis oli valmistatud Che lõpututes soodes kasvavast taimest, mida kogusid unustatud suguharu liikmed, kellel käis iga kolmapäev kaupluserakett, kus müüdi teleporthambaharju ja seepi ja muud eluks vaja minevat, mida valmistati... jne." -- mitte midagi ütlevaid detaile liiga palju), sisu suht vähe. Kui keegi sellest Eno Raua «Kalevipoja» kombel "laste" «Hyperioni Languse» kirjutab, siis võib-olla muudan meelt ;)
Teksti loeti eesti keeles
Lily Tamm

Ei oska eelpool öeldule lisada muud, kui et minu arvates on see väga huvitav ja hästi kirjutatud raamat ja ka sari
Teksti loeti eesti keeles
Andreas Jõesaar

Lugesin "Hyperioni langust" teist korda ja sel korral vahetult peale "Hyperioni" lõpetamist. Ning asjad said palju selgemaks, kui esimesel lugemisel 5-6 aastat tagasi. Peabki vist edaspidi neid triloogiaid ja tetraloogiaid järjest lugema, siis ei mängi mälu vingerpusse. ;-)

Aga sisust.
Vastupidiselt mõnele kaasarvustajale meeldis mulle väga, et hulk eelmises osas lahtiseks jäänud otsi kenasti loogiliselt kokku sõlmiti ning lõpetati lugeja teadmatusega (no ok, "salapäraga") piinamine. Samas, midagi jäeti ka lahti, kuid vaid vajalik. Isegi Brawne Lamia, kellele samuti saladused ei meeldinud, peaks tulemusega rahule jääma. :-)

Raamatust ei meeldinud küberruumi kujutamine ja ka tehismõistuste monoloogid olid kehvad. Samas pareeris Simmons selle ründe, selgitades Severni/Keatsi suu läbi, et Ummon ongi sitt jutustaja. :-D

Avastasin ka ühe jämeda loogikavea: leheküljel 383 vabastab Veristaja Paul Dure tema ristikujust ja jätab alles vaid Lenar Hoyti oma, mispeale Dure rõõmustab, et ei pea enam uuesti sündima. "Endymionis" ja "Endymioni tõusus" tõuseb aga Dure (vahelduva eduga) taas surnuist.

Muidu oli aga raamatu loogika tapvalt hea. Kahtlesin nimelt pikalt selles, kas TehnoTasand ja Ülim Mõistus pidid ikka kogu oma võimsuse juures inimkonna kõrvaldamiseks nii keerulist skeemi arendama. Jõudsin järeldusele, et pidid ja seda just nimelt tänu sellele (neetud?) sümbioosile.

Lisaks viiele ülihea sisu eest teenib raamat veel ka lisapunkti tõlkija koostatud sõnaseletuste ja lühendite selgituste eest raamatu lõpus.
Teksti loeti eesti keeles
Indrek Rüütel

Kunagi alustasin Hyperioni lugemist ja ei jõudnud kaugemale isa Hoyti ja kolonel Kassad`i juttudest. See oli vististi omajagu aastaid tagasi. Nüüd lugesin läbi nii Hyperioni kui ka languse ja olen hämmingus :)Nõustun eelkirjutajatega, kes on kiitnud Simmonsi kirjutamisstiili (ja ei saa aru neist, kes leiavad selle olema kehvapoolse; ilmselt maitse asi). Sisu ja vormi poolelt väärib imetlemist sellise kompositsiooniga lõpuni hakkama saamine. Ka tundub, et Hyperioni lugu on ajanud oma juuri nii mõndagi kohta tänapäeva ulmes - killukese TehnoTasandist võib nt. leida Matrixist...Kogu see kirjatükk on nii mitmekihiline, et ilmselt leiab iga lugeja sealt oma. Minule oli lisaüllatuseks autori julge ja omapärane lähenemine religiooni küsimustele: kuidas Jumal areneb, kuidas Jumal moodustub mingil moel läbi aja tagasi ulatuvast ÜliMõistusest.Igatahes väärt sellele kulutatud aega.
Teksti loeti eesti keeles
Erkki Toht

lugesin huviga lõpuni.Sol Weintreibi liin häiris kergelt. Algul tundus et Rachel saab olema vaat et messias, hiljem selgus et ainult kellegi saatja. Kaugelt olulisem teema tundus olevat tehnotasandi ja inimkonna vaheline suhe. See vist huvitab tänapäeva inimest rohkem kui Kierkegaart ja Aabrahami dilemma.
Teksti loeti eesti keeles
Madis Maasing

Samuti väga hea lugemine, nagu "Hyperiongi". Ainus, mis veidi häiris oli see roosamannalik lõpp, kus kõik tundub pärast hävingut järsku eelnevaga võrreldes nii ilus ja tore... ehkki "Endymionis" muidugi selgub, et see jäi vägagi üürikeseks.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Sander

Esimeses osas oli ainult üks karjuv jaburus (see plahvatav pea). Teises osas tuli neid juurde. Sol loodab, et imik noorenemistõvest paraneb, aga võtab talle süüa kaasa ainult sünnihetkeni, mitte aja jaoks, mil ta uuesti vananema peaks. Kassad tunneb suurt indu raudmehega maadelda. Lamia raiub käeservaga läbi vooliku, millest pole selge, kas see hoiab "päästetavat" kodanikku elus või ei (peale selle, ei usu mina, et ka kõige kõvem karateka korralikust kastmisvoolikust jagu saaks). Peasekretärile tuleb pähe, et TehnoTasand portaaliliiklust kontrollib, alles seejärel, kui keegi otseselt kaduma läheb. Kütkendis puudub niisugune lihtne funktsioon nagu äratuskell ning Hyperionil rännatakse kompassi järgi - pole ei GPS-i ega LPS-i. Ülal juba mainitud segadus ristikujudega. Ja nii edasi.

Esimese osa tegelaste jutustused mõjusid igaüks omamoodi terviklikult, samas romaani hästi liigendades; teisest osast jäi palju rohkem veeretamise mulje.
Teksti loeti eesti keeles
Mart Pechter

The Fall of Hyperion on teine osa Hyperioni kosmoseooperi-kaksikromaanist, mis algab täpselt samast kohast, kus eelmine romaan lõppes. Palverändurid on jõudnud Ajahaudadeni, kuid need on vaiksed ja koletis Veristajat ei paista kuskilt. Samuti on sõda Hyperioni pärast juba alanud ja Heidikud suruvad Hegemoonia vägesid igal suunal tagasi.
 
On selge, et ilma erakordseid meetmeid võtmata langeb Hyperion oma saladustega vääramatult Heidikute kätte. Kuid siis saab lokaalsest konfliktist juba kõikehõlmav sõda ning ohus võib olla mitte ainult Hegemoonia vaid ka kogu inimkonna tulevik. Ajahaudade juures aga ilmutab Veristaja end lõpuks palveränduritele...
 
Mingis mõttes mul omal ajal vedas, sest kuna "Hyperioni" tõlke avastasin ma millalgi 2000. aasta alguses, siis jäi mul loo teist poolt oodata ainult alla aasta. Kui see ükskord ilmus, siis mäletan ma, et just "Hyperioni langus" oma tulevärgiga meeldis mulle veel palju enam, kui "Hyperion".
 
Nüüd originaali lugedes oli kogu see uskumatu tulevärk muidugi alles, kuid selline järjest lugemine pani mind mõtlema sellele, kui radikaalselt üksteisest erinevad need kaks raamatut on. See on ehk ka üks põhjus, miks ma tagantjärele olen just esimest osa võrreldes teisega palju rohkem hindama hakanud.
 
"Hyperion" on mingis mõttes hästi kitsa ulatusega, hoolimata nendest ulatuslikest tagasivaadetest, mida iga palveränduri jutustused annavad. Lugeja viibib kogu aeg koos palveränduritega, liigub ainult koos nendega ning näeb ja teab ainult seda, mida nemad näevad ja teavad. "Hyperioni languses" muutub kõik.
 
Nüüd laotub nende loo toimumisaja murranguliste päevade jooksul pilt laiali üle kogu tuntud universumi. Palverändurid paisatakse samuti laiali ja kuigi neil on jätkuvalt oluline roll, keskendub neile kogu leheruumist vist küll alla poole. Eelkõige on loo teine osa sõjaromaan - sõja ja vandenõu.
 
Selles pole muidugi mitte midagi halba. Simmons vajabki kogu seda mastaapi, et kõik oma esimeses osas õhku visatud pallid ka korralikult kinni püüda. Ning kui palverändurid saavadki nüüd vähem leheruumi, siis Hegemoonia peasekretär Meina Gladstone tõuseb siin lausa uueks peategelaseks ja sellisena veel fantastiliselt heaks.
 
Miks siis ma pean "Hyperioni" praegu paremaks? Peamiselt seetõttu, et teinekord on mõistatus ise huvitavam kui selle lahendus. Mustkunstnikutrikk on köitvam kui teadmine sellest, mismoodi seda tehakse. Lahendusi ja seletusi "Hyperioni langus" tõepoolest pakub ning seda absoluutselt meisterlikul tasemel.
 
"Hyperion" aga on sellega võrreldes... maagiline. Mitte, et see "Hyperioni languselt" midagi ära võtaks.
 
Hinnang: 10/10
Teksti loeti inglise keeles
x
Kristjan Rätsep
15.09.1983
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustused:
Kristjan Rätsep

Hoolimata ülivõrdes kiidusõnadest hakkasin seda romaani lugema üsna madalate ootustega - "ulmekriminull korporatiivsest maailmast ja telepaatidest" kõlas surmigavalt. Kriminullid mulle üldiselt ei meeldi ja ka käesolevas romaanis pühendati suurt tähelepanu mõrvajuurdlusele, mille detailidesse lugeja justkui põnevusega süüvima peaks... aga milleks? Tappis üks rikkur teise ära, kumbki polnud tegelasena sümpaatne - miks ma peaksin lugejana hoolima sellest, kas ja kuidas see juhtum lahendatakse?
Samas autori stiil on värvikas ja põnev - näiteks tulevikurikkurite dekadentlike meelelahutuste ja telepaatide omavahelise suhtluse kirjeldused või peategelast romaani lõpupoole haarav kummaline hullus. Või romaani mõistatuslik ja pahaendeline pealkiri, mille tegelik tähendus avaneb lugejale alles päris lõpus. Samas pean ma psühhoanalüüsi sissetoomist selgelt miinuseks ja kogu sellest freudismist arvan ma umbes samamoodi nagu John W. Campbell. 
Kokkuvõttes üsna vastuolulisi tundeid tekitav romaan, mida otsustasin kokkuvõttes hinnata "3+"-iga.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Lugu tellimustööna vanasse mõisahoonesse sissemurdvast raamatuvargast on küll enam-vähem normaalselt kirja pandud, ent midagi huvitavat selles loos minu jaoks polnud. 
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Salapärane õhustik ja loodud lähituleviku-maailm on päris hästi välja kukkunud. Miinuseks võiks pidada vast teatavat lõpetamatust - lugu katkeb suvalises kohas ja tundub, nagu see oleks osa millestki suuremast. 
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Loo idee on vanamoodne (teadlaste tehtav katse ja selle eetilised tagajärjed), ent kirjeldatud tehnoloogia on moodne ja autor ka ei moraliseeri eriti. Minu meelest täitsa korralik lugu.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Tuleviku-Eestis toimuv natuke "Blade Runneri" moodi lugu ehk siis peategelased kütivad ülekäte läinud androide, täpsemalt on loo keskmes perverdist omaniku vastu mässu tõstnud seksiandroid. Vahepeal põikab tegevus ka Lätisse (Eesti-Läti piiril paikneb piirikontroll ja Võnnus ehk Cesises tegutsevad islamivõitlejad). Natuke on paralleele ka autori antoloogias "Eesti nõid" ilmunud looga "Valvur".
Hindeks kokku "4-".
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Lugu algab tänapäeva Eestis toimuva linnafantaasiana, ent läheb siis üle hoogsaks dimensioonidevaheliseks rännakuks. Minu meelest jäi see lugu kuidagi pealispindseks, mistõttu "rahuldavast" kõrgemat hinnet ma sellele panna ei suuda.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Täitsa sümpaatne tänapäeva Tartu teemaline linnafantaasia, mis ilmselt kõnetab paremini neid lugejaid, kellele see linn põhjalikult tuttav on.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Autorinime ja pealkirja järgi oleksin eeldanud Conani-laadis fantaasialugu, ent sedapuhku on tegu hoopis vanamoodsa pulpiliku kosmoseooperiga, mis on omas vormis hästi teostatud. Meenutas muuhulgas natuke Jekmovi loomingut.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Tänapäeva Jaapanis peab üks maffiajõuiguga ühinev noormees enda sobilikkuse tõestamiseks ühe kasutu bürokraadi ära tapma. Ülesanne osutub oodatust keerulisemaks ja sekkuvad tumedad jõud...
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

16. sajandi Jaapanis toimuva tegevusega poeetiline ja melanhoolne fantaasialugu, milles on oluline roll traditsioonilisel Jaapani teetseremoonial. Melanhoolsed ulmelood pole päris minu lemmikteema, ent omas laadis kahtlemata hästiteostatud lugu.
Teksti loeti eesti keeles
1.2026
Kristjan Rätsep

Poola ulmekirjaniku aurupunk-tellise ingliskeelne tõlge ilmus eelmisel aastal. Autot on teost ise nimetanud "tõlkimatuks", sest see sisaldab muuhulgas arhailise vene keelega segatud arhailist poola keelt, grammatilisi eksperimente ja neologisme. Romaani tõlkimine oli ilmselgelt raskeks ülesandeks Ursula Philippsile, kes on lisanud köite lõppu artikli, milles ta selgitab tõlke erinevusi originaalist ja enda tehtud valikuid sõnade ning mõtete edasiandmisel.
"Jää" tegevusmaailma lahknevuspunktiks meie ajaloost on 1908. aasta Tunguusi katastroof, mille tagajärjel on hakanud Siberis levima mõistuslikud tulnukpäritolu jääkamakad (Philippsi tõlkes kasutatakse nende kohta saksapärast sõna gleissen, algupärandis oli selleks sõnaks lute). Gleissenid muudavad maist füüsikat ja keemiat, muuhulgas tekivad uued väärtuslikud metallid külmraud ja tungetitum. Lisaks muutub gleissenite poolt hõivatud aladel kolmevalentne matemaatiline loogika kahevalentseks ja "külmub" ühiskondlik ning poliitiline korraldus - Esimest maailmasõda ei toimu ja tsaariimpeerium jääb püsima.
Romaani tegevus algab Varssavis 1924. aasta suvel. Varssavi kuulub endiselt Vene impeeriumi koosseisu ja tänu gleissenitele on ilmastikuolud talvised. Peategelaseks on kaardimängusõltlasest matemaatikatudeng Benedykt Gieroslawski, kelle ukse taha ilmuvad ühel hetkel tsaarivalitsuse Talveministeeriumi ametnikud. Nendeni on jõudnud info, et Gieroslawski Siberisse asumisele saadetud isa on seal avastanud viisi gleissenitega suhtlemiseks ja nad soovivad, et poeg ta üles otsiks. Gieroslawski asubki Siberi Ekspressiga teele Irkutski poole. Tegevusse sekkuvad erinevad jõud, kellest mõne eesmärgiks on gleissenite säilitamine, teistel aga üleüldine sula. Tegelaste hulgas on ka erinevad ajaloolised isikud - Nikola Tesla on leiutanud seadme gleissenite sulatamiseks, Grigori Rasputin on muutnud jääkummardamise oma ususekti ideoloogiaks, Jozef Pilsudski juhib Siberis Jaapani toetatud Poola partisane ehk japontšikuid... Ja Nikolai Fjodorovi jüngrid otsivad gleissenitest vastust surnute elluäratamise ideele.
"Jää" on põnevate ideedega ja mastaapne, ent kohati veniv ning raskepärane romaan, ehkki selle süžee on iseenesest seikluslik. Minu meelest oli siin igasuguseid arutlusi ja muud loba natuke liiga palju, aga täiesti võimalik, et tõlkes läks palju kaduma. Ühe huvitava grammatilise eksperimendina tuleb mainida loo vormi - kui see algab minavormis, siis mingil hetkel jõuab Gieroslawski oma filosoofiliste mõtiskluste käigus arusaamisele, et teda polegi tegelikult olemas, misjärel lugu jätkub mingis veidras umbisikulises vormis (/../open the window/../). Palju on venekeelseid sõnu, algupärandis oli neid veel rohkem, aga Philipps on osad neist ära tõlkinud ja kõik need seletatakse lahti romaanile lisatud väikeses sõnastikus. Rohkelt on arutelusid matemaatilise loogika, ajaloo ja religiooni teemal ning viinavõtmise saatel filosofeerimine meenutab natuke vene kirjandust - eks toimub "Jää" tegevuski valdavalt Venemaal ja paljud selle tegelastest on venelased. 
Teksti loeti inglise keeles
Kristjan Rätsep

Romaani tegevus toimub paralleelmaailmas, mis on muus osas nagu meie oma, aga selles toimib maagia, mida õpetatakse akadeemilise distsipliinina ülikoolides. Tegevusajaks on 1980-ndad aastad ja peategelaseks ameeriklannast (lõpupoole antakse mõista, et sarnaselt autorile hiina päritolu) Cambridge'i analüütilise maagia doktorant Alice Law. Alice'i juhendaja, keerulise ja üsna sandi iseloomuga professor Jacob Grimes on hiljuti koledas õnnetuses surma saanud ning kuna Alice vajab juhendaja abi kraadi kaitsmisel, otsustab ta juhendajale põrgusse järele minna. Põrguretkel liitub Alice'iga kaasdoktorant Peter Murdoch, kellega tal on samuti üsna keerulised suhted...
"Katabaasi" on võrreldud Susanna Clarke'i "Piranesiga" ja põhjus selleks on arusaadav - mõlemates raamatutes on juttu akadeemilisest maailmast ning selle varjukülgedest. Kuangi romaanis jääb sellest ülikoolielust ikka väga masendav mulje. Enamiku romaanist võtavadki enda alla rännakud hallilt masendavatel põrgumaastikul ja Alice'i sisekaemused ning hingepiinad (seejuures romaani pealkirjaks olevat sõna ei mainita tekstis kordagi). Väga see paks romaan mind kaasa haarata ei suutnud, ehkki olen akadeemilise valdkonnaga elus mõnevõrra kokku puutunud ja peategelaste mõtted ning probleemid olid mulle kohati mõnevõrra tuttavad. Hindeks "3+".
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Zoltan Istvan on USA transhumanistliku ideoloogia aktivist, kes on muuhulgas ka vastava partei esindajana riigi presidendiks kandideerinud, sõites kampaania käigus ringi surnukirstu meenutava bussiga, mille eesmärgiks oli juhtida valijate tähelepanu inimeste vältimatule surelikkusele ja inimelu pikendavate tehnoloogiate väljatöötamise vajadusele. 
17. sajandi Prantsuse filosoofi Blaise Pascali loodud mõttemäng on tuntud "Pascali kihlveona" ja tähendab sisuliselt seda, et parem on olla usklik kui ateist, sest juhul, kui jumal on olemas, ootab sind hauataguses elus paradiis, kui aga jumalat pole, pole sa samuti eriti midagi kaotanud. Istvan on selle käesolevas romaanis edasi arendanud "transhumanistlikuks kihlveoks" - hauatagune elu võib ju olemas olla, aga kasulikum on ikkagi panustada füüsilisse surematusse selles maailmas, sest see on kindlam valik. 
Romaani tegevus algab lähituleviku USA-s, mida räsivad jätkuv majandussurutis (ilmselt kirjutamisaja mõjud) ja vastasseis kristlike fundamentalistide ning transhumanistide vahel. Protagonist Jethro Knights õpib ülikoolis filosoofiat ja alustab hiljem koos mõttekaaslastega võitlust kristlike fundamentalistide ning järjest enam nende selja taga seisva USA valitsuse vastu, et vabaneda transhumanistlikele teadusuuringutele seatud piirangutest. Teiste olulisemate tegelaste seast võib mainida Knightsi armastatut Zoe Bachi ja antagonistist mõjuvõimsat usujuhti reverend Belinasi. Knightsi loodud filosoofia kannab nime teleoloogiline egotsentriline funktsionalism ja selles on Asimovi kolme robootikaseaduse eeskujul loodud kolm transhumanismi seadust: 1) transhumanist peab üle kõige kaitsma oma eksistentsi; 2) transhumanist peab püüdma saavutada kõikvõimsust, minnes sellega nii kaugele kui võimalik, kuni see pole vastuolus esimese seadusega; 3) transhumanist peab kaitsma väärtust universumis, kuni see pole vastuolus esimese ega teise seadusega.
Romaan algab ja kulgeb esialgu pigem poliitilise põnevikuna, ulmeline tehnoloogia tuleb mängu lõpupoole. Visioon Knightsist, kes Transhumania-nimelise ujuva linnriigi diktaatorina kogu maailma sõjalaevastike vastu sõda peab, toob meelde 20. sajandi alguse ulmelood kõiksugu "hulludest teadlastest" (nt Tolstoi "Insener Garini hüperboloid"). Teatud paralleelid tekkisid mul ka Veskimehe "Kuu ordu" tsükliga - mõlemal juhul luuakse mingi eesmärgi nimel ülejäänud inimkonnale vastanduv uus ühiskond - Veskimehel edendab Kuul paiknev Kuu ordu kosmosehõivamist, Istvanil ookeanidel seilav Transhumania surematuse-uuringuid. Paremlibertaarne ideoloogia kumab romaanist ülepea läbi ja selle eest on autorit ka kõvasti kritiseeritud - Knights tundub kohati psühhopaadina, kes mõtleb vaid isikliku surematuse peale, ei hooli grammigi võrra vaestest või saamatutest inimestest ja hävitab sõjategevuses süstemaatiliselt ja sihilikult inimkonna kultuuripärandit. See teatud antihumanistlik joon ei pruugi ilmselgelt paljudele lugejatele meeldida, ehkki lõpuosa helges tulevikunägemuses tõmmatakse sellega mõnevõrra tagasi.
Kokkuvõtteks: on filosoofiat, poliitikat, tehnoloogiat ja märulit. Päris maksimumhinnet ma romaanile anda ei suuda, peamiselt seetõttu, et isegi mulle tundus peakangelase mõttemaailm kuidagi kummaline ja raskesti samastutav. Aga omapärane lugemine igatahes. 
Teksti loeti inglise keeles
Kristjan Rätsep

Lugu tugineb tänapäevalgi populaarse vene filosoofi Nikolai Fjodorovi hüpoteesidele kunagi surnud inimeste elluäratamisest kauges tulevikus. Enamik loost keskendub minategelase mõtetele ja emotsioonidele, otsest tegevust on siin vähe. Loo lõppedes turgatas, et mõne teise autori jaoks võiks tegu olla esimese peatükiga romaanist.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Lugu, mis kujutab endast 20. sajandi alguse Viljandimaal tegutseva rootslasest arsti minajutustust, lummab just oma ideerohkusega - kui algul näib olevat tegu puhtal kujul üleloomuliku looga, siis mingil hetkel tuleb sisse ka tugev teaduslik-fantastiline element. Just see pöörane ideerohkus kahekümne viie lehekülje pikkuses tekstis määrabki minu jaoks loo hinde.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Päris põnev lugu mehest, kellel on võime noort inimest nähes täpselt ette kujutada, milline too vanast peast välja näeb. Ajapikku hakkavad selle võimega seotud probleemid tema jaoks süvenema...
Antoloogias "Kuumad allikad" ilmunud lugude keelekasutust pole moodsamaks toimetatud, aga käesolevas loos tundub ühes kohas, et seda oleks ehk siiski vaja olnud - nimelt sõna "karm" "vingugaasi" tähenduses, mis oli vähemalt mulle täiesti tundmatu.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Õudusloo tegevuskohast on raske aru saada - mingites detailides meenutab see Eestit, ent peategelasel on šoti perekonnanimi (Touard). See Julius Touard on ootamatult päranduse läbi pururikkaks saanud eraklik vanapoiss, kes on omandanud isikliku mõisa koos pargiga. Ühel päeval saabub mõisa Touardi tädi koos noore ja ilusa tütrega, kellesse mees ära armub. Mõlema naise olemises ja käitumises on seejuures midagi veidrat...
Lugu mõjub kohati üsna raskepäraselt ja polnud eriti libe lugemine, ent kasvõi idee ja lõpupuändi eest väärib see minu meelest "4".
 
Teksti loeti eesti keeles