Juhtub harva, et mõni raamat suudab mind niivõrd köita et istun hommikul kella neljani seda lugedes üleval. Assassin`s Quest on üks neist vähestest, mis sellega toime tulnud.

Kui triloogia kaks esimest osa, Assassin`s Apprentice ja Royal Assassin moodustavad küllaltki kompaktse terviku kaht raamatut läbiva ühise tegevusliiniga, siis Assassin`s Questi alguseks ollakse n.ö. "back on square one". Kroonprints on läinud kuningriigist ära kaugele mägismaale, et otsida Punaste Laevade vastu abi salapärastelt Elderlingidelt, kes legendide kohaselt olevat kuningriiki kord varem sarnases olukorras aidanud ja lubanud vajaduse korral jälle appi tulla. Kroonprintsi äraolekul on tema vastik noorem vend vana kuninga teelt kõrvaldanud, kroonprintsi tagaselja surnuks kuulutanud ja ise valitsema hakanud, paisates kogu kuningriigi sellega tähelepanuväärsesse kaosesse. FitzChivalry, triloogia peategelane, kes kogu loo senise käigu jooksul on olnud tema peamine takistaja, on kõigi arvates surnud. Sellisest seisust alustades tuleb tal asjad jälle õigeks seada - tuua tagasi tõeline kuningas, puhastada kuningriik Punastest Laevadest, päästa maailm jne. jne.

Kogu seda protsessi kirjeldab Robin Hobb niisuguse meisterlikkusega, et lugedes võtab heameelest lausa pisara silma. Selle asja headuse kirjeldamiseks ei leia lihtsalt sõnu, kuigi olen neid juba nädal aega otsinud.

Ka on Quest kogu triloogiast minu meelest kõige "fantastilisem", s.t. kahe esimese osaga võrreldes sisaldab rohkem fantasy elemente. Eriti tahaks esile tõsta mõnusalt originaalset "draakoniteooriat".

Kes selle raamatu - ja Farseer`i triloogia üldse - lugemata jätab, jääb minu arvates ilma suurepärasest lugemiselamusest, olgu ta siis ulmefänn või mitte.

Teksti loeti inglise keeles

Milady

12.01.2000, kell 04:02

Toomas on syzheest juba kena ylevaate teinud nii et mina lisan ainult oma kommentaarid. Minu arvates on _Assassin`s Quest_ triloogia n6rgim raamat, ent on sellest hoolimata tasemel. Peategelane Fitz saavutab siin uue arengutaseme -- poisist saab mees, teistest s6ltuvast tegelasest saab iseseisev ning oma elu suunav inimene. Fitzi tee aga pole mitte lihtne ning oma eesma"rgi nimel peab ta loobuma paljust: armastatust, kallimatest s6pradest ning oma enese lapsest. Ning pea k6ikidest noorp6lve unistustest. Raamatu l6pp, mida nii m6nigi mu tuttav on kirunud, on minu arvates suurepa"rane. L6pp pole t6epoolest see, mida tavaliselt fantaasia-saagalt v6iks oodata, aga _Farseer_ pole mitte tavaline tellislik heietus .Ma arvan, et raamatu esimest kolmandikku oleks v6inud natuke ka"rpida, syzhee struktuur logiseb natuke. Stseenid, mis l6pplahendusele kaasa ei aita, on yldiselt siiski kas meeleolu v6i tegelaskujude arengu kohapealt huvitavad. Pean a"ra ma"rkima ka hulga huvitavaid k6rvaltegelasi -- oma v6luj6ust sunnitud kroonprints Verity, tema julge ent 6nnetu naine, Ma"gedekuningriigi printsess Kettricken, salapa"rane vana naine Kettle, androgyynne Fool (vana kuninga kloun) ja muidugi Fitzi hunt, kellega Fitz on v6luj6u abil seotud. Fantastilisi elemente on siin t6esti palju -- Hobbi maagiasysteem on p6nev ja originaalne. Ka meeldib mulle, et stiilselt ja minimalistlikult ent seda rohkem meeldeja"a"valt on sisse toodud sotsiaalprobleemid -- na"iteks riigivalitsemise probleemid, narkootikumide kasutamine ning orjus. Soovitan k6igile!

Teksti loeti inglise keeles

Roland Tepp

14.08.2000, kell 22:32

Jagan täielikult ka teiste arvustajate vaimustuskilkeid, kes väidavad, et Quest ontriloogia tugevaim. Nii, nagu ma juba «Royal Assassini» arvustuses ütlesin- iga osa, iga peatükk muutub maailm ja muutuvad sihid - kõik on suuremja tähtsam, kui see esialgu paistis.

Isiklikust kättemaksust saab peagi päästmisretk, päästeoperatsioon aga kujunebpeagi millekski hoopis olulisemaks, kui seda oli alguses võimalik aimata.

Ja pidevalt peab Fitz tegema valikuid. Ükski neist valikutest pole kergeja mitte ainuski valik ei too endaga kaasa vaid head või halba. Mida makõige rohkem nautisin Farseer triloogiat lugedes, oligi see viis, kuidas iga otsus oli põhjendatud aga ometi raske ja sellegi poolest paratamatu.

Ja lõpp. Ma ei tea, kas on siin tegemist minu isikliku kiiksuga, kuid eriliseltmeeldis mulle lõpp. Olen oma arust lugenud piisavalt palju head kirjandust,kuid nii tõelist lõppu pole ma veel üheski raamatus kohanud. Loomulikultsaab Kuri hävitatud ja Hea pääseb võimule ja lagunemise äärel vaevlevastKuuest Hertsogkonnast saab õnnelik Seitse Hertsogkonda ja rahvas juubeldabimelise võidu üle, on selle võidu hind mõõtmatult suur ...

Sest selle võidu nimel on Fitz toonud ohvriks või kaotanud kõik peale elu...

Hingematvalt eepiline ja ahastamapanevalt reaalne!

Teksti loeti inglise keeles

Kristjan Ruumet

2.01.2001, kell 06:16

Meelis Sepp

8.01.2001, kell 18:36

Kolmas osa "Farseeri" sarjast oli töesti köige tugevam.Syndmused kulgevad löpu poole vahel kiiremini,siis jällegi tempot maha vöttes.Rahulikke lökkeöhtute kirjeldusi oli minu arust liiga palju,aga noh...Naljakas oli veel see,et vöitlus kurjade Punalaevade ja sadistist prints Regaliga kestis tervelt 3 paksu köidet ja löpus toimuv vältimatu arveteklaarimine ja maailma päästmine vötsid enda alla umbes 10 lehekylge.Sisust.Fitz päästetakse hauast oma söprade Burrichi ja Chade poolt.Pisut toibudes vannub ta kättemaksu vöimuhaarajast prints Regalile ja läheb yksi seda teostama.Atentaat ebaönnestub ja Fitz on ise sunnitud pögenema.Mägedesse mystilisi elderlinge otsima läinud töeline kuningas Verity saadab talle Taiu teel kutse:TULE MINU JUURDE ja Fitz on sunnitud sellele kuuletuma.Vaheldumisi vangi sattudes ja jälle ära pääsedes suundub ta mägede poole, saatjateks kuninganna Kettricken,(igi)vana naine Kettle,Narr,laulik Starling,kes otsib oma Laulu ja muidugi Fitzi hunt Nighteyes.Ette heita vöikski imelikku löppu,samuti seda,kuidas esimeses osas Skill-maagia suhtes täielik käpard Regal oli löpus muutunud juba täielikuks Sauroni Köikenägevaks Silmaks(pakutud seletus,et ta kasutas julmalt enda loodud kildkonna vöimeid pole piisav).Hunt Nighteyes käitus ka vahetevahel ysna inimese moodi.Tegemist on ikkagi väga mönusa fantasy-eeposega,mida selle zanri austajad peaksid ilmtingimata lugema.Äkki ilmub isegi eesti keeles?

Teksti loeti inglise keeles

Liisa Vesik

10.07.2001, kell 17:59

Avo Nappo

1.01.2002, kell 18:47

Kolmas osa oli minarust eelmise kahega võrreldes kohati stiilist väljas ja kehvem. Kui eelmises kahes osas tegutses Fitz ysna piiratud territooriumil, siis siin on tegemist juba päris traditsisioonilise questiga. Käest ära hakkas asi minu jaoks minema siis kui terve see punt kuninganna juhtumisel mägedesse siirdusid. Sealt edasi oli liiga palju uimaselt hämavaks degradeeruvat teksti ja klassikalisi high-fantasy elemente mis antud triloogiasse eriti ei sobinud.

Teksti loeti inglise keeles

Taavi Kalju aka Ghilderich

9.03.2002, kell 21:23

Ka minu arvates on "Assassin`s Quest" kehvem kui kaks eelmist osa. Kui kahes eelmises osas kirjeldati rohkelt Fitzi eluolust ja olmemuredest ning olid sellised omanäolised, siis selle raamatu sisuks on puhas quest. Ehk siis Fitz kogub enda ümber kirju ja ustava seltskonna ning kihutab mägedesse Verity`t ja Elderling`e otsima. Samuti häiris algul lohede sisse toomine. Ma lootsin südamest, et Hobb saab raamatuga lõpuni ilma igasugusid lohesid ja muid tegelasi sisse toomata. Aga ei saanud ja ega need lohed nii jubedad ka polnud. Igatahes nende sünnilugu oli igati hea ja omapärane. Kokkuvõttes oli tegu siiski igati korraliku raamatuga, ning arvestades triloogia üldist taset, ei tõuse käsi raamatule kuidagi alla viie panemast. Viis miinusega.

Teksti loeti inglise keeles

Indrek Hargla

22.03.2002, kell 02:01

Kuskil selle väga mahuka romaani poolepeal olin ma kindel, et kogu triloogia on autoril välja tulnud tõusvas joones, ja et alla "viie" pole kuidagi võimalik ka "Questi" hinnata. Edasi enam nii kindel ei olnud. Nagu ka Avo siin märgib - see osa, kus seltskond mägedesse jõuab - kisub vägisi käest ära. Autor kaotab dünaamika. Idee poolest on see viimane pikk rännak ju väga hea, selline kirgastumisele viiv palverännak, mille käigus kõik teemad oma lahenduse saavad. Siiski kogu sündmustik hangub tasapisi, ning ka rännaku lõppu jõudmine, Verity leidmine ja draakonid, ei tundu selle pika lumes sumpamise taustal enam nii huvitavad.

Veel norin selle kallal, et Hobb nagu poleks aru saanud, miks Farseeri sari nii hea on. Kui ta arvas, et lugejat huvitavd eelkõige taidumine ja draakonid, siis ta eksis. Farseeri sari on hea eelkõige siin sisalduva klassikalise tragöödia pärast. Fitz, kellele autor lausa sunnib kaasa elama, on kangelane, kelle loomulik püüdlus isikliku õnne poole on võimatu, kuna tema lojaalsus kuningale välistab kõik muud lojaalsused. Kuidas ta ka ei püüaks, on tema tee silutada teed teistele (keda ta armastab) ja jääda ise tagasitõmbunud erakuks. Just Fitzi enda suhted Molly, Starlingi ja Narriga, tema katsed eraldada kuidagi võitlusest kuningriigi eest oma tee, on need mis seriaali ilmestavad ja hinge annavad. Kui kellegi hingerahu (ja õnn?) saavad peituda ainult kannatustes, loobumistes ja eneseohverdustes, siis Fitz see kangelane on.Kolmandas osas aga keskenud Hobb ikka liiga palju rakendusliku taidumise manuaalile, ning maksab tarbetult lõivu tavafantasy atribuutikale (draakonid).

Kohati kaldub autor ka liigsesse kirjeldamisesse ja jutustamisesse, otsekui peljates sündmusi hoogsamalt arendada. Siiski, siiski, ei tõuse ka minu käsi alla "viie" hindmast. Urisen küll, ent viimased kümmekond lehekülge... Jah, just niimoodi võiks üks väga hea triloogia lõppeda!

Teksti loeti inglise keeles

Märt Saar

22.03.2002, kell 12:29

Jah, lugesin ka kunagi talvepoole seda paksukogulist raamatut. Midagi uut ei oska lisada. Aga minul kiskus raamat vägisi käest (siis kui 2/3 oli loetud) ja jäi teiste raamatute alla tolmnema. Ilmselt kui oleksin enda lugemistahet vägistanud ja end sundinud ka seda viimast 1/3 lugema, arvatavasti poleks teos Parimat hinnet saanud. Seniks aga kuni ta jääb kuhugi sinna teiste raamatute alla... nii kauaks jätab hea elamuse. Soovitan soojalt.

Teksti loeti inglise keeles

Lily Tamm

3.09.2002, kell 22:49

Tõesti on nii, et loed, loed ja järsku avastad, et on vaja hommikul vara ärgata...Ausalt öeldes tahaks küll kuut panna;)

Teksti loeti inglise keeles

Raul

12.05.2004, kell 17:02

jälle väga hea

Teksti loeti inglise keeles

Erkki Lindpere

24.08.2004, kell 05:32

Farseeri triloogia on selle raamatuga saanud üheks minu lemmikutest. Keskmine osa on kahjuks veel küll lugemata (kolmas jõudis enne kohale ja ei jõudnud oodata).Triloogia on minu vähese lugemuse jaoks paljuski mõttes väga erinev kõigist muudest fantasy romaanidest. Siin kirjeldatakse sama palju seda, mis peategelase peas toimub, kui seda mis temaga juhtub või mida ta teeb. See vist ongi, mis muudab ka kõik kirjeldused huvitavaks, kuigi need on vahel päris pikad.Päev tagasi lõpetasin lugemise, aga siiani hõljub see maailm veel pidevalt kuskil mu mõtetes ringi.Kahte asja heidaks ette. Esiteks draakoneid, kuigi nende käsitlus vähemalt tundus mingil määral originaalne. Teiseks läks, nagu enne juba teised on maininud, mägedesse saabumise ja Verity leidmise vahepeal natuke igavamaks. Aga hinnet see alla ei kisu -- just siis kui tundus päris käest ära minevat tuli mingi uus pööre ja läks jälle huvitavaks.

Teksti loeti inglise keeles

Pronto

30.08.2004, kell 15:40

Lõpuks sain ka triloogia viimase osa läbi. Pole midagi öelda, päris hästi õmmeldud: üks asi, mida taoliste raamatute eripäraks on, on see, et neid ei osata lõpetada. Kas siin kuhjatakse lõpus kokku pea kõikidele küsimustele vastused ja enamus asju leiavad ühel või teisel viisil lahenduse. Hetkeks mõtlesin ma juba, et tehakse selline traditsiooniline lõpulabistamine, kuid sellest suudeti sujuvalt mööda hiilida.

Kes ei ole seda lugenud, selle jaoks ma ei hakka siin pikalt süžeed lahti kirjutama. Ütleme nii, et tegevus toimub Mägedes ja peategelastele kuhjatakse ette suur hulk katsumusi. Kui vaatad, et hull olukord hakkab lahenema, siis selgub, et see laheneb ainult selleks, te asi veel hullemaks saaks minna.

Triloogia kohta niipalju, et pisut liiga tihti kumab läbi, et autoriks on naisterahvas, kes kirjutab meespeaosalise minavormis. Kuidas see välja paistab? Peategelane Fitz on triloogia alguses nagamann, kellel on eriline side loomadega, ta on poisikesest saati õpetatud palgamõrtsukaks, ta on kuningale pidevaid teeneid osutanud. Aga mis juhtub siis, kui ta mõnda tsikki näeb või kusagil koperdades vahele jääb? Mees hakkab kokutama ja punastama. Ja siis veel see, kuidas mees igasugu asjade üle põeb. Pagan küll ... teda on KOOLITATUD hulk aastaid personaalselt. Minu arusaamade järgi kuninga personaalne kõrilõikaja peaks saama sellise koolituse, et ta suudab luisata silmagi pilgutama, kellest on varakult igasugu südametunnistuse piinad pea kirurgilise sekkumisega eemaldatud ja kellel on naiste võrgutamises must vöö. Käigu sõjaväes ära kõigepealt :)

Jutt ise on keskmisest kõvasti parem, kuna asjad ei arene sugugi traditsioonilise häpi endi poole. Enamgi veel, kui triloogia läbi saab, siis tundub, et õnnelik lõpp ei ole sugugi kõigi jaoks õnnelik ning kui ongi, siis õnnelik hoopis veidrate nurkade alt. Aga mis ma siin ikka jahun: lugege ise, saate teada, mida ma silmas pean.

Teksti loeti inglise keeles

Katariina Roosipuu

25.05.2006, kell 22:42

Jako Bergson

7.09.2011, kell 21:57

Ikka väga hea. Kogu sari kokku on ka väga hea. Vist üks parimaid fantasy raamatuid üldse. Mingil määral kipun nüüd võrdlema Jää ja tule lauluga, mille mastaap ja haare on võimsam, samas on siin suudetud vältida laialivajumist ning asi on ühe liinina lõpuni välja viidud. Btw, vaevalt, et J&T lauluski õnnelikumat lõppu saab tulla...Minu jaoks oli kahvatum just esimene pool raamatut, kus toimus vaid suht tulutu kondamine. Ja tsipa häiris see, kuidas pärast aastaid vaevanägemist ja enda ja teiste elude ohverdamist lohe äratamise/loomise nimel selgus, et tegelikult oli kogu selle karja äratamine ju imelihtne.

Teksti loeti inglise keeles

Indrek Jentson

25.01.2012, kell 16:22

Must Kass

21.10.2012, kell 18:07

Ilmselt on Hobbi lihtsam lugeda võõras keeles - no ei süvene kõigisse pisiasjadesse ja võib rahulikult lehti keerata, et oodata, millal midagi juhtuma hakkab. Tavaliselt piisab umbes kahest pilgust leheküljele: ahhaa, Fitz vingub, jah, Fitz viriseb ikka veel. Järgmine leht: Fitz räägib koeraga, edasi, Fitzil on järjekordne painav unenägu. Pöörame lehte: hakkab vist midagi juhtuma, Fitzile antakse pasunasse - aga ei, see oli kõigest Fitzi meenutus sellest, kuidas ta eelmine kord pasunasse sai. Ja nii edasi. Hoolikalt, lause-lauselt lugedes ikka väga tüütu.

Nagu sai juba eelmiste osade puhul öeldud, tuleks naisautoritel (enne sõjaväeteenistuse läbimist?) ära keelata meespeategelasega romaanide kirjutamine. Fitz on just täpselt nii palju kangelaslikult mehine või mehiselt kangelaslik nagu kööginoaga rahvarohkes kohas ringi tormav hüsteeriline tütarlaps.

Kõigi võluvõimetest rääkivate juttude puhul ähvardab autorit oht ära unustada, milleks ta tegelased pidid võimelised olema. Hobb on siin pigem tüüpiline kui erandlik. Ja ma ei mõtle võluvõime all seda, kuidas Fitz mõõga püksisäärde peidab ja pool lehekülge hiljem maha kükitab saapapaela siduma. Rohkem seda, kuidas ta tajub kõiki elusorganisme (peale sepistatute) enda ümber umbes kuni poole kilomeetri kaugusel sumiseva sääseni, aga paraku kaob see oskus ära, kui oleks vaja kindlaks teha, millise ukse taga keegi varitseb ja millise taga mitte.

Jätan endale ruumi hinnet alla võtta, kui ma peaksin kunagi kolmandikust kaugemale jõudma. Õnneks puudub edasilugemiseks küll vajadus ja ausalt öeldes ka soov.

Teksti loeti inglise keeles