Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· George R. R. Martin ·

Portraits of His Children

(jutt aastast 1985)

ajakirjapublikatsioon: «Isaac Asimov`s Science Fiction Magazine» 1985; november
♦   ♦   ♦

eesti keeles: «Tema laste portreed»
antoloogia «Täheaeg 10: Juubeliväljaanne» 2012

Tekst leidub kogumikes:
  • Täheaeg
Hinne
Hindajaid
5
4
2
0
0
Keskmine hinne
4.273
Arvustused (11)
Arvi Nikkarev

Jutustuse peategelaseks on kirjanik Richard Cuntling (kirjaviis kahtlane, sest loetud vene keeles). Kirjaniku kunstnikust tütar vägistatakse julmalt. Neiu saab shoki ja kaotab kõnevõime. Vähehaaval hakkab ta uuesti elama, ka rääkima. Läbielatust pihib ta oma isale, kes ei suuda hoiduda kiusatusest ja kirjeldab kuuldut oma järgmises romaanis. Romaanist saab bestseller. Tütar katkestab isaga suhted, sest leiab, et isa on tema usalduslikud pihtimused muutnud rahaks. Tütar süüdistab isa, et tollele on ta raamatud ja nende tegelased tähtsamad reaalsest elust.

Mõne aja pärast hakkab kirjanik saama oma tütre maalitud portreesid. Nendel on kujutatud alati üks Cuntlingi romaani kangelane. Portreedel on omadus, et üheks ööks elustub nendel kujutatud tegelane ning vestleb (naistegelane ka armatseb) oma “isaga”, kirjanikuga. Seepärast ongi loo pealkirjaks “Ta laste portreed”, kuigi kirjanikul on vaid üks lihane laps.

Üsna loomulik, et lugu sai Nebula auhinna, sest ta on kirjanduslikult kõrgetasemeline. Ulmet on jutus vähe, sest on ju portree elustumine igivana idee. Köitvalt kirjutatud (ulme?)loole hindeks 5.
Teksti loeti vene keeles
Tarts

Asi, mis oma "Nebulat" mäek6rguselt väärt on. Kylmajudinad tulid seda lugedes peale. Ärretult m6jus ja hea. Kohe peale läbi saamist lugesin veelkord yle. Lugege kindlasti. Ja ärge eelnevat sisukirjeldust väga t6siselt v6tke.
Teksti loeti vene keeles
Meelis Sepp

Äratuntav kirjanduslik kõrgtase - mis Martini puhul muidugi ei tule erilise üllatusena; Martin oskab isegi mingit valusat jama kirjutada äärmiselt nauditavas vormis - ei varja paraku loo äärmist sisutühjust. Või no mitte sisutühjust, tegelikult oli siin materjali terveks paksuks psühholoogiliseks romaaniks, aga selle sisu, kuidas nüüd öeldagi, totaalselt mõttetust. Mingid pagana elustuvad portreed, mingi masendavast luuserist kirjanik ja mingi vägistatud tütar. Mind jättis see lugu igatahes üsna külmaks, et mitte öelda pettunuks. Kolm, ja seda ainult suurepärase stiili eest.
Teksti loeti eesti keeles
Triinu Meres

Mulle meeldis, kuigi reservatsioonidega. Kirjutatud muidugi oli hästi, peategelasest kirjaniku karjäär mõjus usutavalt ja loost paistis igalt poolt läbi see igavene kirjaniku dilemma "kui palju võib kasutada ära oma elu, püsides eetiline ja kaotamata kirjandusest sära"? Sest ei lugeja ega autor taha, et kirjanik oleks liiga eetiline ja asendaks kire tuima korrektsusega. Aga autori lähedased võivad aeg-ajalt tahta.
Mis mulle jutus veidi vastu käis oli moralistlikkus: anti mingi karistus, mingi kokkuvõte, kõiki osapooli mingil moel rahuldav lõpplahendus - aga see lahendus oli võlts. Mustvalge. Äärmuseni viidud.
Tegelikult käivad asjad siiski veidi teisiti ja ma ei pea silmas seda, et portreed ei elustu vms.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Martini teosed, mis ei kuulu "Jää ja tule laulu" saagasse, on äärmiselt erinevate teemade, stiili ja kvaliteediga. Kohati jääb mulje, nagu autoril oma stiil puuduks. Kui ma seda teksti lugedes ei teaks, et see on Martini kirjutatud, pakuksin autoriks ehk Stephen Kingi, ehkki Martini lugu pole nii õudne ega verine.

Üldiselt Lauri arvustusega nõus. Korralikult kirja pandud, ent mitte väga huvipakkuv lugemiselamus. Eks mainitud dilemma ole kirjanikele muidugi oluline ja mõistan seda ka ise, ent lugu selle dilemma teemal polnud just väga hea.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Sander

Vähem kui viit punkti ei saa sellele loole muidugi anda. Aga ausalt öelda on juba ammu ära tüüdanud see räpastesse kirgedesse ja süngetesse saladustesse sukeldumine.

Tegelikult loost endast rohkemgi paelusid kirjeldatud romaanid... Polegi üle hulga aja lugenud vana head realistlikku ameerika kirjandust. Steinbecki või kasvõi Upton Sinclairi. Karta küll on, et tavalisele ulmefännile kummardused selles suunas eriti ei imponeeri, kuid seda enam "Nebula" zhüriile...

Tõlkest: kui "paps" oli daddy-o ja "kuulimäng" pinball, oleks võinud need tõlkimata jätta. 215. leheküljel on veel mingi sõnademäng W ja Ü-ga, mida ma ei viitsi hetkel - kell kaks öösel - deshifreerima hakata.

Muidugi on üsna julm - või siis kasvatuslik - mis teeb tihti sama välja - panna see tehnilises mõttes täiuslik tekst kodumaiste autorite enam või vähem abitute katsetuste järele. Loodame siis vähemalt, et mõni sellest midagi õpib. Antud kogumiku puhul tundub, et õppida tuleks kõige rohkem üleliigse loba kustutamist ja täpset sõnakasutust.
Teksti loeti eesti keeles
Johannes Koit

Lugu, mis tõepoolest meenutab stiililt ja ülesehituselt, samas ka sisult, Stephen Kingi. Ärahirmutada end sellest siiski ei maksaks lasta, sest lugu on hea. Eelkõige just selle moraalse dilemma pärast, mida ka eelarvustajad maininud on. Natuke vähem imponeeris see portreede elustumise idee, mis on vana ja kulunud. Autor küll suudab seda esitada kohati üsna huvitavalt ja vaimukalt, kuid midagi vapustavat ta sellega saavutada ei suuda. Samas on see kõik vajalik, et lugu tööle hakkaks ning puänt toimiks. Hea King või halb Martin, erilist vahet ei ole, nelja saaksid mõlemad
Teksti loeti eesti keeles
Siim Espenberg

Hästi kirjutatud jutt ja lugemist pooleli ei tahtnud jätta. Teisalt jääb sellest loost lõpuks üsnagi mittemidagiütlev mulje. Sisukust on siiski rohkem kui mitmetes teistes "Täheaja" juubeliväljaandes ilmunud juttudes ja sestap hindeks "neli".
Teksti loeti eesti keeles
Liisa Vesik

Kahtlemata suurepärane lugu, suurepärane teostus, hea tõlge. See lugu jääb kummitama ja selles on sõnum.

Aga mulle ei meeldi vägivalla kirjeldamine. Isegi kui hästi ja usutavalt kirjeldatud, ei meeldi. Seda on maailmas isegi piisavalt, ja sellel tooni maha keeramine poleks lugu kokkuvõttes rikkunud. See pole lugu, mida ma teist korda lugeda tahaks, just sel põhjusel.
Teksti loeti eesti keeles
x
Kristjan Rätsep
15.09.1983
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustused:
Kristjan Rätsep

Hoolimata ülivõrdes kiidusõnadest hakkasin seda romaani lugema üsna madalate ootustega - "ulmekriminull korporatiivsest maailmast ja telepaatidest" kõlas surmigavalt. Kriminullid mulle üldiselt ei meeldi ja ka käesolevas romaanis pühendati suurt tähelepanu mõrvajuurdlusele, mille detailidesse lugeja justkui põnevusega süüvima peaks... aga milleks? Tappis üks rikkur teise ära, kumbki polnud tegelasena sümpaatne - miks ma peaksin lugejana hoolima sellest, kas ja kuidas see juhtum lahendatakse?
Samas autori stiil on värvikas ja põnev - näiteks tulevikurikkurite dekadentlike meelelahutuste ja telepaatide omavahelise suhtluse kirjeldused või peategelast romaani lõpupoole haarav kummaline hullus. Või romaani mõistatuslik ja pahaendeline pealkiri, mille tegelik tähendus avaneb lugejale alles päris lõpus. Samas pean ma psühhoanalüüsi sissetoomist selgelt miinuseks ja kogu sellest freudismist arvan ma umbes samamoodi nagu John W. Campbell. 
Kokkuvõttes üsna vastuolulisi tundeid tekitav romaan, mida otsustasin kokkuvõttes hinnata "3+"-iga.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Lugu tellimustööna vanasse mõisahoonesse sissemurdvast raamatuvargast on küll enam-vähem normaalselt kirja pandud, ent midagi huvitavat selles loos minu jaoks polnud. 
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Salapärane õhustik ja loodud lähituleviku-maailm on päris hästi välja kukkunud. Miinuseks võiks pidada vast teatavat lõpetamatust - lugu katkeb suvalises kohas ja tundub, nagu see oleks osa millestki suuremast. 
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Loo idee on vanamoodne (teadlaste tehtav katse ja selle eetilised tagajärjed), ent kirjeldatud tehnoloogia on moodne ja autor ka ei moraliseeri eriti. Minu meelest täitsa korralik lugu.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Tuleviku-Eestis toimuv natuke "Blade Runneri" moodi lugu ehk siis peategelased kütivad ülekäte läinud androide, täpsemalt on loo keskmes perverdist omaniku vastu mässu tõstnud seksiandroid. Vahepeal põikab tegevus ka Lätisse (Eesti-Läti piiril paikneb piirikontroll ja Võnnus ehk Cesises tegutsevad islamivõitlejad). Natuke on paralleele ka autori antoloogias "Eesti nõid" ilmunud looga "Valvur".
Hindeks kokku "4-".
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Lugu algab tänapäeva Eestis toimuva linnafantaasiana, ent läheb siis üle hoogsaks dimensioonidevaheliseks rännakuks. Minu meelest jäi see lugu kuidagi pealispindseks, mistõttu "rahuldavast" kõrgemat hinnet ma sellele panna ei suuda.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Täitsa sümpaatne tänapäeva Tartu teemaline linnafantaasia, mis ilmselt kõnetab paremini neid lugejaid, kellele see linn põhjalikult tuttav on.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Autorinime ja pealkirja järgi oleksin eeldanud Conani-laadis fantaasialugu, ent sedapuhku on tegu hoopis vanamoodsa pulpiliku kosmoseooperiga, mis on omas vormis hästi teostatud. Meenutas muuhulgas natuke Jekmovi loomingut.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Tänapäeva Jaapanis peab üks maffiajõuiguga ühinev noormees enda sobilikkuse tõestamiseks ühe kasutu bürokraadi ära tapma. Ülesanne osutub oodatust keerulisemaks ja sekkuvad tumedad jõud...
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

16. sajandi Jaapanis toimuva tegevusega poeetiline ja melanhoolne fantaasialugu, milles on oluline roll traditsioonilisel Jaapani teetseremoonial. Melanhoolsed ulmelood pole päris minu lemmikteema, ent omas laadis kahtlemata hästiteostatud lugu.
Teksti loeti eesti keeles
1.2026
Kristjan Rätsep

Poola ulmekirjaniku aurupunk-tellise ingliskeelne tõlge ilmus eelmisel aastal. Autot on teost ise nimetanud "tõlkimatuks", sest see sisaldab muuhulgas arhailise vene keelega segatud arhailist poola keelt, grammatilisi eksperimente ja neologisme. Romaani tõlkimine oli ilmselgelt raskeks ülesandeks Ursula Philippsile, kes on lisanud köite lõppu artikli, milles ta selgitab tõlke erinevusi originaalist ja enda tehtud valikuid sõnade ning mõtete edasiandmisel.
"Jää" tegevusmaailma lahknevuspunktiks meie ajaloost on 1908. aasta Tunguusi katastroof, mille tagajärjel on hakanud Siberis levima mõistuslikud tulnukpäritolu jääkamakad (Philippsi tõlkes kasutatakse nende kohta saksapärast sõna gleissen, algupärandis oli selleks sõnaks lute). Gleissenid muudavad maist füüsikat ja keemiat, muuhulgas tekivad uued väärtuslikud metallid külmraud ja tungetitum. Lisaks muutub gleissenite poolt hõivatud aladel kolmevalentne matemaatiline loogika kahevalentseks ja "külmub" ühiskondlik ning poliitiline korraldus - Esimest maailmasõda ei toimu ja tsaariimpeerium jääb püsima.
Romaani tegevus algab Varssavis 1924. aasta suvel. Varssavi kuulub endiselt Vene impeeriumi koosseisu ja tänu gleissenitele on ilmastikuolud talvised. Peategelaseks on kaardimängusõltlasest matemaatikatudeng Benedykt Gieroslawski, kelle ukse taha ilmuvad ühel hetkel tsaarivalitsuse Talveministeeriumi ametnikud. Nendeni on jõudnud info, et Gieroslawski Siberisse asumisele saadetud isa on seal avastanud viisi gleissenitega suhtlemiseks ja nad soovivad, et poeg ta üles otsiks. Gieroslawski asubki Siberi Ekspressiga teele Irkutski poole. Tegevusse sekkuvad erinevad jõud, kellest mõne eesmärgiks on gleissenite säilitamine, teistel aga üleüldine sula. Tegelaste hulgas on ka erinevad ajaloolised isikud - Nikola Tesla on leiutanud seadme gleissenite sulatamiseks, Grigori Rasputin on muutnud jääkummardamise oma ususekti ideoloogiaks, Jozef Pilsudski juhib Siberis Jaapani toetatud Poola partisane ehk japontšikuid... Ja Nikolai Fjodorovi jüngrid otsivad gleissenitest vastust surnute elluäratamise ideele.
"Jää" on põnevate ideedega ja mastaapne, ent kohati veniv ning raskepärane romaan, ehkki selle süžee on iseenesest seikluslik. Minu meelest oli siin igasuguseid arutlusi ja muud loba natuke liiga palju, aga täiesti võimalik, et tõlkes läks palju kaduma. Ühe huvitava grammatilise eksperimendina tuleb mainida loo vormi - kui see algab minavormis, siis mingil hetkel jõuab Gieroslawski oma filosoofiliste mõtiskluste käigus arusaamisele, et teda polegi tegelikult olemas, misjärel lugu jätkub mingis veidras umbisikulises vormis (/../open the window/../). Palju on venekeelseid sõnu, algupärandis oli neid veel rohkem, aga Philipps on osad neist ära tõlkinud ja kõik need seletatakse lahti romaanile lisatud väikeses sõnastikus. Rohkelt on arutelusid matemaatilise loogika, ajaloo ja religiooni teemal ning viinavõtmise saatel filosofeerimine meenutab natuke vene kirjandust - eks toimub "Jää" tegevuski valdavalt Venemaal ja paljud selle tegelastest on venelased. 
Teksti loeti inglise keeles
Kristjan Rätsep

Romaani tegevus toimub paralleelmaailmas, mis on muus osas nagu meie oma, aga selles toimib maagia, mida õpetatakse akadeemilise distsipliinina ülikoolides. Tegevusajaks on 1980-ndad aastad ja peategelaseks ameeriklannast (lõpupoole antakse mõista, et sarnaselt autorile hiina päritolu) Cambridge'i analüütilise maagia doktorant Alice Law. Alice'i juhendaja, keerulise ja üsna sandi iseloomuga professor Jacob Grimes on hiljuti koledas õnnetuses surma saanud ning kuna Alice vajab juhendaja abi kraadi kaitsmisel, otsustab ta juhendajale põrgusse järele minna. Põrguretkel liitub Alice'iga kaasdoktorant Peter Murdoch, kellega tal on samuti üsna keerulised suhted...
"Katabaasi" on võrreldud Susanna Clarke'i "Piranesiga" ja põhjus selleks on arusaadav - mõlemates raamatutes on juttu akadeemilisest maailmast ning selle varjukülgedest. Kuangi romaanis jääb sellest ülikoolielust ikka väga masendav mulje. Enamiku romaanist võtavadki enda alla rännakud hallilt masendavatel põrgumaastikul ja Alice'i sisekaemused ning hingepiinad (seejuures romaani pealkirjaks olevat sõna ei mainita tekstis kordagi). Väga see paks romaan mind kaasa haarata ei suutnud, ehkki olen akadeemilise valdkonnaga elus mõnevõrra kokku puutunud ja peategelaste mõtted ning probleemid olid mulle kohati mõnevõrra tuttavad. Hindeks "3+".
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Zoltan Istvan on USA transhumanistliku ideoloogia aktivist, kes on muuhulgas ka vastava partei esindajana riigi presidendiks kandideerinud, sõites kampaania käigus ringi surnukirstu meenutava bussiga, mille eesmärgiks oli juhtida valijate tähelepanu inimeste vältimatule surelikkusele ja inimelu pikendavate tehnoloogiate väljatöötamise vajadusele. 
17. sajandi Prantsuse filosoofi Blaise Pascali loodud mõttemäng on tuntud "Pascali kihlveona" ja tähendab sisuliselt seda, et parem on olla usklik kui ateist, sest juhul, kui jumal on olemas, ootab sind hauataguses elus paradiis, kui aga jumalat pole, pole sa samuti eriti midagi kaotanud. Istvan on selle käesolevas romaanis edasi arendanud "transhumanistlikuks kihlveoks" - hauatagune elu võib ju olemas olla, aga kasulikum on ikkagi panustada füüsilisse surematusse selles maailmas, sest see on kindlam valik. 
Romaani tegevus algab lähituleviku USA-s, mida räsivad jätkuv majandussurutis (ilmselt kirjutamisaja mõjud) ja vastasseis kristlike fundamentalistide ning transhumanistide vahel. Protagonist Jethro Knights õpib ülikoolis filosoofiat ja alustab hiljem koos mõttekaaslastega võitlust kristlike fundamentalistide ning järjest enam nende selja taga seisva USA valitsuse vastu, et vabaneda transhumanistlikele teadusuuringutele seatud piirangutest. Teiste olulisemate tegelaste seast võib mainida Knightsi armastatut Zoe Bachi ja antagonistist mõjuvõimsat usujuhti reverend Belinasi. Knightsi loodud filosoofia kannab nime teleoloogiline egotsentriline funktsionalism ja selles on Asimovi kolme robootikaseaduse eeskujul loodud kolm transhumanismi seadust: 1) transhumanist peab üle kõige kaitsma oma eksistentsi; 2) transhumanist peab püüdma saavutada kõikvõimsust, minnes sellega nii kaugele kui võimalik, kuni see pole vastuolus esimese seadusega; 3) transhumanist peab kaitsma väärtust universumis, kuni see pole vastuolus esimese ega teise seadusega.
Romaan algab ja kulgeb esialgu pigem poliitilise põnevikuna, ulmeline tehnoloogia tuleb mängu lõpupoole. Visioon Knightsist, kes Transhumania-nimelise ujuva linnriigi diktaatorina kogu maailma sõjalaevastike vastu sõda peab, toob meelde 20. sajandi alguse ulmelood kõiksugu "hulludest teadlastest" (nt Tolstoi "Insener Garini hüperboloid"). Teatud paralleelid tekkisid mul ka Veskimehe "Kuu ordu" tsükliga - mõlemal juhul luuakse mingi eesmärgi nimel ülejäänud inimkonnale vastanduv uus ühiskond - Veskimehel edendab Kuul paiknev Kuu ordu kosmosehõivamist, Istvanil ookeanidel seilav Transhumania surematuse-uuringuid. Paremlibertaarne ideoloogia kumab romaanist ülepea läbi ja selle eest on autorit ka kõvasti kritiseeritud - Knights tundub kohati psühhopaadina, kes mõtleb vaid isikliku surematuse peale, ei hooli grammigi võrra vaestest või saamatutest inimestest ja hävitab sõjategevuses süstemaatiliselt ja sihilikult inimkonna kultuuripärandit. See teatud antihumanistlik joon ei pruugi ilmselgelt paljudele lugejatele meeldida, ehkki lõpuosa helges tulevikunägemuses tõmmatakse sellega mõnevõrra tagasi.
Kokkuvõtteks: on filosoofiat, poliitikat, tehnoloogiat ja märulit. Päris maksimumhinnet ma romaanile anda ei suuda, peamiselt seetõttu, et isegi mulle tundus peakangelase mõttemaailm kuidagi kummaline ja raskesti samastutav. Aga omapärane lugemine igatahes. 
Teksti loeti inglise keeles
Kristjan Rätsep

Lugu tugineb tänapäevalgi populaarse vene filosoofi Nikolai Fjodorovi hüpoteesidele kunagi surnud inimeste elluäratamisest kauges tulevikus. Enamik loost keskendub minategelase mõtetele ja emotsioonidele, otsest tegevust on siin vähe. Loo lõppedes turgatas, et mõne teise autori jaoks võiks tegu olla esimese peatükiga romaanist.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Lugu, mis kujutab endast 20. sajandi alguse Viljandimaal tegutseva rootslasest arsti minajutustust, lummab just oma ideerohkusega - kui algul näib olevat tegu puhtal kujul üleloomuliku looga, siis mingil hetkel tuleb sisse ka tugev teaduslik-fantastiline element. Just see pöörane ideerohkus kahekümne viie lehekülje pikkuses tekstis määrabki minu jaoks loo hinde.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Päris põnev lugu mehest, kellel on võime noort inimest nähes täpselt ette kujutada, milline too vanast peast välja näeb. Ajapikku hakkavad selle võimega seotud probleemid tema jaoks süvenema...
Antoloogias "Kuumad allikad" ilmunud lugude keelekasutust pole moodsamaks toimetatud, aga käesolevas loos tundub ühes kohas, et seda oleks ehk siiski vaja olnud - nimelt sõna "karm" "vingugaasi" tähenduses, mis oli vähemalt mulle täiesti tundmatu.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Õudusloo tegevuskohast on raske aru saada - mingites detailides meenutab see Eestit, ent peategelasel on šoti perekonnanimi (Touard). See Julius Touard on ootamatult päranduse läbi pururikkaks saanud eraklik vanapoiss, kes on omandanud isikliku mõisa koos pargiga. Ühel päeval saabub mõisa Touardi tädi koos noore ja ilusa tütrega, kellesse mees ära armub. Mõlema naise olemises ja käitumises on seejuures midagi veidrat...
Lugu mõjub kohati üsna raskepäraselt ja polnud eriti libe lugemine, ent kasvõi idee ja lõpupuändi eest väärib see minu meelest "4".
 
Teksti loeti eesti keeles