Mahkra on läinud nii heaks, et olen armukade. Minu nõuded jutule: et oleks algus ja lõpp mõlemad, sisuline loogika kannaks ja toimuks mingi areng - näiteks mõne tegelase karakteris, aga võib ka näiteks ühiskonnakorralduses. Tundub maru lihtne? Oh, vennad ja õed, see on nii harv ... Aga selles loos on kõik olemas + lugu on vägev, aga seda kannavad tegelased. Ma armastan häid tegelasi. Head tegelastega võin praktiliselt sündmusteta lugu ka lugeda ja pärast rahul olla. Kui nüüd natuke üldist juttu ajada, siis Mahkra areng kirjanikuna on väga muljetavaldav. Ei, ma ei ole temalt kõike lugenud, ent piisavalt palju siiski, et näha, kuidas ta liikunud on. Algul olid lihtsad madinad, kus kõige tugevam oli tegevuseosa, tegelased olid skemaatilised. Täielised troobid. Siis tuli nüke - pealtnäha skemaatilised tegelased osutusid millekski muuks. Nad olid ikka veel skemaatilised, aga skeem oli hoopis teine, kui algul mulje jäi. Õigemini, jäeti meelega. Ja siis kasvatati tegelastele liha luudele - algul tundub, et tegelane on skeem, aga hiljem selgub, et ta on inimene oma ajalooga, oma tunnetega, tema otsused on mineviku tegude, otsuste, nende kahetsemise või mittekahetsemise mõjul sündinud, ja ma elan neile inimestele kaasa. Mahkra naudib ikka veel troopidega mängimist. Annab lugejale "jajah, see tegelane on vana sõjahunt, see on tema ustav sõber, see tüütu pedant, see on selle loo kuri." Ainult et kuri ülbe pahalane, kes arvab, et tema (aadli-) "roheline" veri teeb ta teistest paremaks, on välimuse, kasutatava keele ja kommete osas see, kes mujal selgelt "õilis metslane" oleks. Selge häälega naisterahvas, kes esimese hooga tundub "see on see Hea Ohvitser, kes õpib natuke kavalust sisse ja saab lojaalseks" osutub esmalt "tüütuks pedandiks" ja siis võtab inimlikud mõõtmed, tema otsused ja nende tegemisest keeldumine saavad uue tähenduse ja ta on keegi muu, kui esma- või ka teisel pilgul tundub. "Vana sõjahunt" ja "tema sõber" arenevad ja muutuvad ka, üks loo käigus, teine sellevõrra, mida me tast lugedes teada saame. Noh, ja siis tegevus: findi findi fint. See tegelane oletab, et teised teevad NII ja saavad siis topeltlõksuga tünga. Ainult et topeltlõksu vastu on oma meetod igaks juhuks tarvitusele võetud. Ainult et tegelikult lõksuseadja arvestas sellega, et ka teine lõks võidakse ära lõhkuda, ja tal oli kolmas plaan - ja nii edasi. Selle juures muutuvad ka osaliste motiivid. Karakterid arenevad. Pooled ei ole paika pandud, kes kelle vastu. Saab ära kasutada nüket, mis algselt teise vaenlase vastu välja mõeldud. Miski pole kindel, kõik on loogiline. Palju arengut. Palju põnevust, mis jõud siis ikkagi kelle meeles peale jääb. Minu kui lugeja peas on, et kui need tegelased kosmosest välja võtta ja kuskile realistlikku maailmaossa ümber panna, saaks peaaegu sama hea loo. Aga ma saan ka täiesti aru, miks Mahkra seda ei teinud. Või noh - oletan. Ega ma tegelikult tea, mis ta mõtles. Mina kirjutan niimoodi: lükkan tegelased ja situatsiooni kuhugi tavamaailmast välja ja saan seega teha, mis ise tahan. Mul ei ole vaja peensusteni uurida, kas sel ajahetkel täpselt neis oludes oleks see ja see võimalikud. Mul on minu visioon ja ma ei pea rangelt kinni pidama ajaloolisest tõest või millestki taolisest. Võibolla tegi Mahkra samamoodi. Mõtles vabalt. Ma loen jutuvõistluse lugusid tagantpoolt ettepoole ja see - kolmanda koha lugu - on praegu raudselt kõige parem olnud.
P.S. Jah, oligi kogumiku kõige parem.
