Kasutajainfo

Isaac Asimov

2.01.1920–6.04.1992

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Roger Zelazny ·

The Guns of Avalon

(romaan aastast 1972)

eesti keeles: «Avaloni püssid»
Tallinn «Varrak» 2000 (F-sari)

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
  • F-sari
Hinne
Hindajaid
27
12
1
0
0
Keskmine hinne
4.65
Arvustused (40)

Amberi kroonikate teine osa on minu jaoks juba "liiga fantasy". Teisisõnu tähendab see, et kui rõhuvat osa teosest koormab mingi lõputu rändamine erinevates paikades läbisegi suuremate ja väiksemate mõõgavõitluste/lahingutega, hakkan ma nihelema ning asendustegevust otsima. Raamatu päästab kehvemast hindest lõpp, kus sõlmitakse esimesest osast laokile jäänud otsad kokku ning antakse peale hetkelist hingetõmbepausi mõista, et suurem jama on veel ees. Ma ei hakka siin teose sisu ümber jutustama, sest mingist Amberi romaanist kasvõi väga ebamäärase ülevaate tegemine tähendab eelmise osa lahenduse andmist - spoiler! Hoolimata mõningast ebamugavustundest antud teose juures, alustasin ka kolmanda osaga, sest hing ihkab lugeda neid ridu, kus keegi Corwini nagu limase kärnkonna lömastaks. Ta väärib seda igati.
Teksti loeti inglise keeles

Kroonikate teine osa on minu jaoks sissejuhatuse teine pool. Raamatu lõpuks on tutvustatud (vähemalt põgusalt) enamust peategelastest ja märkamatult loodud alus ka tsükli teisele poolele. Mingil määral on paika pandud ka Amberis tekkinud olukord, kuid tõesti vaid mingil määral. Kuigi otsad on näiliselt enam-vähem koos, on tegelik olukord küllaltki ebaselge - kuidas selline olukord üldse tekkis, mida ja kuidas taotlevad erinevad tegelased, pealegi osa tegelasi on ikka veel tundmatud. Kuid mingi vahepealne selgus on ikkagi olemas ja põhitegevus võib alata. Olen täiesti nõus Andriga, et raamatu tegevuse mingisugunegi ülevaade annab eelmise osa lahenduse, seega hoidun sellest.
Teksti loeti vene keeles

Põgenenud Corwin otsib Varjudest Avaloni - maad, mida ta kunagi valitses. Leiab ta metsast haavatud rüütli Lance’i ja toimetab tema ta tolle isanda Ganeloni juurde. Maa nimi on Lorraine ja endine tõbras ja röövel Ganelon selle valitseja. Kunagi oli Ganelon Avalonis Corwini sõjapealik, kuid reetis ta hiljem. Corwin nõidus ta karistuseks kuhugi kaugele Varjudesse. Nüüd ei tunne Ganelon Corwinit ära ja palub talt, kui võimsalt sõjamehelt abi Ringi vastu. See on mingi tume, pidevalt laienev mõõde, mille seest tulevad ründavad monstrumid. Peagi taipab Corwin, et see on sama needus, mille ta pimeda ja lootusetust raevust nõrkenuna Amberi peale manas. Corwin treenib ja ravib ennast. Kohtab ta Ganeloni juures ka naisterahvast - Lorraine’i. Peagi asutakse sõjakäigule ja Ring purustatakse, selle koletised tapetakse ja Corwin ise võitleb Ringi valitsejaga (inimese keha ja soku peaga peletis). Too pakub printsile tehingut - sina meid Kaosest välja kutsusid ja Värava avasid; lähme siis koos Amberi peale. Corwin ei nõustu - Ring on tema patt asja vastu, mida ta armastab, sellest ei tuleks pikka partnerlust. Ta tapab koletise. Lorraine pelgab nüüd Corwinit ja põgeneb ühe endise kallimaga. Too tapab ta teel ja röövib paljaks. Corwini jälitab mõrtsukat, hukkab ta ning koos Ganeloniga lähevad nad nüüd Avaloni otsima - või õigemini sellele kõige sarnasemat Varju, sest õige Avalon on hävitatud. Avalonis kohtab Corwin oma venda Benedicti, kes on miski Ringi analoogiga võideldes kaotanud käe. Nad ei usalda üksteist täielikult, kuid Benedict lubab tal jääda. Benedict soovib Amberis status quo säilimist, et sõjad edasi ei kestaks - ta tunnistab Ericut regendina ja ei taha Corwini võitlust toetada.Metsas kohtab ta Benedicti tütretütretütart Darat, kõva mõõgavõitlejat, keda Benedict varjanud on. Corwin kasutab tüdrukut infohankimiseks toimuva kohta ja lubab ta vastutasuks kunagi Mustrile viia, et ka Dara saaks Amberi võimalustest osa. Avalonis elab juveliir Doyle, kelle teenuseid Corwinil on vaja. Ta käib ühes Varjus, kus on Lõuna-Aafrika teemandiväljad aga ilma igasuguste kaevandusteta. Tavaline püssirohi Amberis ei sütti, küll aga Avalonis lihvitud teemanditolmust püssirohi. Kui laadung on valmis, avastab Ganelon lossi lähedalt neli värsket mõrvatut inimest. Kui Corwin seal kolab ja uudistab, ilmub Dara ja nad nad astuvad seksuaalvahekorda. Dara lubab oodata, kuni Corwin Amberi vallutab, et siis õppida, kuidas ise Varjudes liikuda. Ganelon ja Corwin alustavad teekonda Varju nimega Maa. Nad avastavad nad Musta Tee - see on Ringi analoog, mis paistab kulgevat läbi iga Varjus. Neid jälitab Benedict - Corwin arvab, et Dara pärast. Corwin päästab Musta Tee seest naisterahva, keda mingid peletised tahavad põletada - selgub, et see on ise ka mingi monstrum ja ütleb, et Amber tuleb hävitada. Corwin võitleb Benedictiga, kes neile järele jõuab ja Corwinit mõrtsukaks nimetab. Corwin lööb Benedicti uimaseks ja kutsub siis talt “laenatud” kaartidega Amberist Gerardi vennale appi, palub tal Bendictile selteada, et tema pole kedagi tapnud ja Dara pärast vabandust paluda - tüdruk olla juba piisavalt suur, et ise oma saatuse üle otsustada. Gerard ütleb, et must tee on ka Amberis ja ilmselt viib see Kaoseni välja. Maal - Belgias ja Shveitsis hangib Corwin püüsid koos vastava laskemoonaga. Kõneldes Gerardiga, saab ta teada, et Amberil on rasked ajad ja Bendict pidas Corwinit oma teenrite mõrtsukaks - need olidki need neli laipa. Dara pärast ei näi Benedict aga eriti vihane olevat. Külastab Corwin ka oma maja Ameerikas, kust avastab Ericu kirja - vend pakub talle vaherahu, kui Corwin aitab Amberit ründavate peletiste vastu. Corwin käib läbi Varjust, kus teda peetakse jumalaks, värbab sealt endale sõjaväe ja läheb tulirelvadega Amberi peale. Nad jõuavad kohale otsustavaks lahinguks ja Amberi asemel pöörab Corwin väe monstrumite vastu. Äkitselt ilmub Dara - ta olevat Bendicti salaja läbi Varjude jälitanud. Nad võidavad aga Eric saab surmavalt haavata. Ka Benedict on seal ja ütleb, et tal pole aimugi, kes see Dara võiks olla. Koos Randomiga sööstab Corwini Mustri juurde ja näeb seal, et Dara on juba Viimase Loori juures. Tüdruk muundub ühest koletiseks teiseks - on korraga kõik Kaose monstrumid, kellega Corwin võidelnud. Ta ütleb, et Amber hävitatakse ja kaob siis. Corwin taipab, et peab minema Musta Tee lõppu.

Viis.

Plussiga.
Teksti loeti inglise keeles

Hmm, pean olema Andriga no~us, kuigi mu enda jaoks p"a"astis loo Dara isik. Seebiooperlik kyll, aga heasti tehtud.
Teksti loeti eesti keeles

Neli plussiga. Meeldis isegi rohkem, kui esimene osa -- mis tuli ositi üle lugeda, kuna kahe raamatu ilmumise vahele jäi liiga pikk aeg...
Teksti loeti eesti keeles

Sama põnev nagu esimenegi osa.Tõlge on hea.Lõppes nii poolesõnapealt et olin soki seisus kui raamat läbi sai.Mida muud kui oodata järgmise osa ära tõlkimist.Raamatu kaks osa tunduvad nagu mingi sissejuhatus kuhugi suurde süntmuste keerisesse.(Issake ma pean nüüd aastaaega ootama et järgmist osa lugeda)Lugesin raamatu inglise keeles kah läbi.Jälle mõni sõnade mäng oli vapustav.Eriti lahedad olid Kevini dialoogid Benedikti või ültse kellegi teisega.Meeldis kuidas kõik proovisid teada saada kuidas ta vanglast põgenes.Hinne kohe plussiga
Teksti loeti eesti ja inglise keeles

Kahjuks jäi mulje, nagu oleks see vägisi punnitatud raamat. Hästi küll kirjutatud, kuid ideid nagu nappis... Saab nelja.
Teksti loeti eesti keeles

Kartsin pisut selle romaani maakeelset lugemist.

Mulle oli miskipärast meelde jäänud see, kui kõige tänamatum «Amberi kroonikate» osa... pean just lõppu silmas. Ilmselt on 33. aastane Jyrka siiski märksa teistsugune inimene, kui oli seda 22. aastane Jyrka... ilmselt on see nõnda, sest praegu mind raamatu lõpp ei häirinud. Kõik on vägagi paigas! Enam ei sega mind üldsegi see nn. cliffhanger lõpp.

Sisust ei soovi siinkohal rääkidagi – raamat juba peaaegu pool aastat eesti keeles olemas ning sarja esimene osa võitis ju möödunud aasta parima raamatuna ka Stalkeri. Vähegi ulmest (ning eriti fantasyst) huvituv isik peaks juba mingit ettekujutust Roger Zelaznyst ja «Amberi kroonikatest» omama.

Ausaltöelda ei saa ma küll aru inimestest, kes väidavad, et romaanis esinevad inimsuhted on seebiooperlikud ning et siin pole ideid või et see romaan on punnitatud. Möönan, et niipalju kui on inimesi, niipalju on ka arvamusi... kuid minuarust on raamatus esinevad inimsuhted üsnagi loomulikud (loe: elulised). Ma nimelt ei pea seebioopereid loomulikeks, aga ilmselt ma mõtlen sõna «seebiooperlik» all miskit muud. Raamat on ka väga sujuv ning sisukas... nojah, miskeid globaalseid probleeme ju ei lahendata. Meenutaks aga selle koha pealt Roger Zelazny mõttekaaslast/vastandit Ursula K. Le Guini, kes on öelnud, et kõik toimub siiski meie enese meeltes ning mida rohkem on seda nn. füüsilist tegevust, seda vähem tegelikult toimub. Corwini jaoks toimub romaanis ju ikka ääretult palju ning temale on see ka oluline?

Juhan Habichti tõlge on endiselt ülihea!

Teksti loeti vene, inglise ja eesti keeles

Kuidagi liiga palju on seda varjudes kõndimist selles osas. Ja üldse muutus kogu see varjude skeem minu jaoks oluliselt segasemaks. Aga muidu on päris hea.
Teksti loeti eesti keeles

Minu meeli ülihea teos. Erinevalt mõningatest teistest sarjadest ei ole teise osa puhul veel märki mingist degradeerumisprotsessist. Eelpoolkirjutajad on juba andnud suht hea ülevaate sisust. Tõden vaid, et raamat on väga hea ja hinne saab olla ainult kindel "viis".
Teksti loeti eesti keeles

Vat ei pane viit, nagu esimesele osale. Ei ole enam "see", on natuke venitatud, natuke sulepeast imetud, natuke... "sarjakas". Mõnus lugemisvara küll, ja kuna MK seda otsast tõlgib, ei vaevu ma enam ingliskeelset lugema ;-) ostan aga järgmise, kui ilmub.
Teksti loeti eesti keeles

Kas nüüd parem või halvem kui Amberi üheksa printsi, aga mulle meeldis. Isegi kui lõpp oleks teistsugune olnud. Võib-olla on see minu lapselik vaimustus, võib-olla midagi muud. Aga on fakt, et ma nautisin sellest raamatust iga viiimset kui lehekülge.
Teksti loeti eesti keeles

Nonii, pole midagi öelda. Tegemist on väga kõva raamatuga, kuigi jäi mul esimesel katsel pooleli (sest polnud esimest osa lugenud). Nüüd pärast "Amberi üheksa printsi" lugemist oli seda raamatud ikka väga nauditav lugeda, kõik seosed said arusaadavaks. Esimesel katsel jäi mul ikkagi väga palju arusaamatuks, ning "Avaloni püssid" tundus väga igav raamat olevat. Tegelikult ikka ei ole igav raamat, aga ennem tasuks "Amberi üheksa printsi" väbi lugeda.
Teksti loeti eesti keeles

Kas just "Üheksast printsist" parem... aga oluline on üleminek, täpsemalt Kaose teema sissetoomine, mis annab kõvasti juurde. Viis kahe miinusega.
Teksti loeti eesti keeles

Väga hea; neli lihtsalt sellepärast, et esimese lugemine läks väga ladusalt, raamat oli haarav; teisega aga läks tunduvalt kauem aega, midagi oli justkui puudu. Kokkuvõttes aga siiski igati huvitav ning lõpp oli suhteliselt üllatuslik.
Teksti loeti eesti keeles

Meeldis rohkem kui "..Üheksa printsi". Defineeriti esimeses osas tundmatuks jäävaid mõisteid, hargnesid uued salapärad, mis "Ükssarvikus" jätkavad oma laienemist. Põhitegevus toimub Varjudes. Ainus koht, mis raamatus igav oli, olid need 2-3 lehekülge kus Zelazny kirjeldab nägemusi Varjudes liikudes. (Pool teksist on 3-ne punktiirjoon ja tühised nimisõnad, mis midagi juurde ei anna). Tähtsa tegelase surm, õekeste mängust välja jätmine, uue naistegelase kaasamine jne. Kui võrrelda esimest kaht osa sellest sarjast "Üksildase Oktoobriööga", siis on tegemist süsteemilt täiesti samade teostega. Tegelasi terve hunnik, paljud jäetakse kõrvale, et hiljem jutulõnga jätkuks, kirjud intriigid tegelaste vahel jne. Lõputult ja lõputult saaks nõnda kirjutada... Zelazny tabas seebiooperite olemuse ära, aga asetas selle hoopis paremasse kesta - fantasysse, mis seotud tänapäevaga. Loetav ja nauditav - mida muud pole (vaja) iseloomustuseks öelda. Kui kaanele on kirjutatud, et sisaldab filosoofiat, siis seda õige vähe. "Amberi üheksast printsist" oli küll rohkem mille üle mõelda, kuid sarja teine osa on nagu nad ilmselt kõik - lihtne ent samas mitmeKülgne raamat. Pisikese miinusega täiuslik.
Teksti loeti eesti keeles

Veidi kehvem, kui eelmine osa, aga see-eest lõpp oli palju põnevam. Noh, seni ainus tõsiseltvõetav troonipretendent on siis mängust väljas. Ja see Dara... (vaene Corwin)
Ebameeldivalt palju oli Varjudes rändamist. Kohati viskas ikka tõesti üle, kui ta muudkui sebis seal ringi ja kirjeldas milline see järgmine sihtpunkt peab olema ja kuidas ta sellele läheneb.

Põhimõtteliselt peaks olema ka iseseisvalt loetav, sest raamatus on ka esimese osa ümberjutustus. Võib-olla ma nii ei arvaks, kui ma oleks esimesena selle raamatu läbi lugenud. Viis miinusega.

Teksti loeti eesti keeles

Kui lugeda Amberi osasid ajaliste vahedega, on tore meeldetuletusena igas raamatus saada lühiülevaade varem toimunust. Kui aga lugeda raamatud läbi järjest, siis rõhutavad taolised ümberjutustused tunnet, et tegemist on mingi seebiseriaali stsenaariumiga. Tegelastel kasvavad käed-jalad-ninad-pead jne... uuesti külge ja läheb algusest peale sama trall lahti. Tore, et läheb, endiselt on meelelahutuslik lugeda.
Teksti loeti eesti keeles

Hea raamat. eriti meeldib mulle selline järsk lõpp, mis paneb riiulilt järgmist osa haarama, et teada saada mis lahti on.
Teksti loeti eesti keeles

Teine osa saab viie, on veidi parem kui esineme. Vähemalt on Corwin mingi enam-vähem mõistusliku taktika valinud Amberi ründamiseks, see mitmesajatuhandene armee esimeses osas oli ikka totter küll. Ainult et imelik oli see jalaväeõppuste osa, ta oleks võinud ju Maalt 300 rohelist baretti kaasa rabada, oleks palju vähema vaeva ning riskiga hakkama saanud. Ja veel, kui tilk Amberi kuninglikku verd annab eelduse Varjude valitsemiseks, oleks ilmselt otstarbekas oma seemnega veidike kokkuhoidlikumalt ümber käia. Või siis mingi needuse vms abil üleliigseid järeltulijaid pärast koristada. Must Tee aga oli hea, nagu ka Benedict ja Ganelon.

Arvustusi lugeda aga oli ikka naljakas küll, kui kaks esimest arvustajat ei taha sisu kohta midagi öelda, et lugemiselamust mitte rikkuda, siis kolmas see-eest lajatab sisukokkuvõtet mitte kolme, vaid viie eest... ;)

Teksti loeti eesti keeles

Esimene Amber mis sai läbi loetud. Kummalisel kombel ei seganud sugugi, et (tegelikult u väga tihedalt ja k6vasti seotud) esimene lugemata oli. T6si, peale "Printside .." lugemist loksus k6ik l6plikult paika, aga siiski... Nii et on ikka seebiooper kyll - hakka vaatama kust tahad, ikka tehakse k6ik m6ne osa jooksul selgeks ;).
Teksti loeti eesti keeles

Zelazny järgi võttes pole Maa muud kui vaid üks vari ja tõeline värk on Amber. Ja tõelised inimesed on Amberi valitsejad, kes on läbinud ringi. Lahe. Olles iga Amberi raamatu läbi lugenud ootan kannatamatult järge. Nüüdseks on Corwini osad läbi ja ma ootan tema poja seiklusi, kuid sellel ajal oli ootamine veelgi väljakannatamatum! Oli ju kõik pooleli! Otsisin nii raamatukogudest kui ka poodidest. Kuni lõpuks leidsin. Lugesin läbi ja olin seitsmendas taevas. Kui olin läbi lugenud kukkusin jälle maa peale tagasi ja mõtlesin, et kust järgmist osa saada! ;)
Teksti loeti eesti keeles

Amberi sarja teine osa. Sündmustik saab natuke selgemaks ja muutub sealjuures jälle natuke segasemaks. Algus pannakse ka kroonika teise poole sündmustele. Üldjoontes hea raamat, kuid kohati natuke tüütu. Sabistamist ja rabistamist on suhteliselt palju. Zelaznyle meeldib oma tegelasi pidevalt tegevuses hoida ning see raamat pole mingi erand. Mõnele selline lähenemisviis meeldib, mõnele mitte. Neli
Teksti loeti eesti keeles

See osa ei olnud nii üllatav kui "Amberi üheksa printsi", aga väga hea lugemine ikkagi. Imelik, et Corwin on kiiresti kuidagi väga (Amberi mõõtskaalas) tundeliseks muutunud.
Teksti loeti eesti keeles
x
Kristjan Rätsep
15.09.1983
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustused:

Hoolimata ülivõrdes kiidusõnadest hakkasin seda romaani lugema üsna madalate ootustega - "ulmekriminull korporatiivsest maailmast ja telepaatidest" kõlas surmigavalt. Kriminullid mulle üldiselt ei meeldi ja ka käesolevas romaanis pühendati suurt tähelepanu mõrvajuurdlusele, mille detailidesse lugeja justkui põnevusega süüvima peaks... aga milleks? Tappis üks rikkur teise ära, kumbki polnud tegelasena sümpaatne - miks ma peaksin lugejana hoolima sellest, kas ja kuidas see juhtum lahendatakse?
Samas autori stiil on värvikas ja põnev - näiteks tulevikurikkurite dekadentlike meelelahutuste ja telepaatide omavahelise suhtluse kirjeldused või peategelast romaani lõpupoole haarav kummaline hullus. Või romaani mõistatuslik ja pahaendeline pealkiri, mille tegelik tähendus avaneb lugejale alles päris lõpus. Samas pean ma psühhoanalüüsi sissetoomist selgelt miinuseks ja kogu sellest freudismist arvan ma umbes samamoodi nagu John W. Campbell. 
Kokkuvõttes üsna vastuolulisi tundeid tekitav romaan, mida otsustasin kokkuvõttes hinnata "3+"-iga.
Teksti loeti eesti keeles

Lugu tellimustööna vanasse mõisahoonesse sissemurdvast raamatuvargast on küll enam-vähem normaalselt kirja pandud, ent midagi huvitavat selles loos minu jaoks polnud. 
Teksti loeti eesti keeles

Salapärane õhustik ja loodud lähituleviku-maailm on päris hästi välja kukkunud. Miinuseks võiks pidada vast teatavat lõpetamatust - lugu katkeb suvalises kohas ja tundub, nagu see oleks osa millestki suuremast. 
Teksti loeti eesti keeles

Loo idee on vanamoodne (teadlaste tehtav katse ja selle eetilised tagajärjed), ent kirjeldatud tehnoloogia on moodne ja autor ka ei moraliseeri eriti. Minu meelest täitsa korralik lugu.
Teksti loeti eesti keeles

Tuleviku-Eestis toimuv natuke "Blade Runneri" moodi lugu ehk siis peategelased kütivad ülekäte läinud androide, täpsemalt on loo keskmes perverdist omaniku vastu mässu tõstnud seksiandroid. Vahepeal põikab tegevus ka Lätisse (Eesti-Läti piiril paikneb piirikontroll ja Võnnus ehk Cesises tegutsevad islamivõitlejad). Natuke on paralleele ka autori antoloogias "Eesti nõid" ilmunud looga "Valvur".
Hindeks kokku "4-".
Teksti loeti eesti keeles

Lugu algab tänapäeva Eestis toimuva linnafantaasiana, ent läheb siis üle hoogsaks dimensioonidevaheliseks rännakuks. Minu meelest jäi see lugu kuidagi pealispindseks, mistõttu "rahuldavast" kõrgemat hinnet ma sellele panna ei suuda.
Teksti loeti eesti keeles

Täitsa sümpaatne tänapäeva Tartu teemaline linnafantaasia, mis ilmselt kõnetab paremini neid lugejaid, kellele see linn põhjalikult tuttav on.
Teksti loeti eesti keeles

Autorinime ja pealkirja järgi oleksin eeldanud Conani-laadis fantaasialugu, ent sedapuhku on tegu hoopis vanamoodsa pulpiliku kosmoseooperiga, mis on omas vormis hästi teostatud. Meenutas muuhulgas natuke Jekmovi loomingut.
Teksti loeti eesti keeles

Tänapäeva Jaapanis peab üks maffiajõuiguga ühinev noormees enda sobilikkuse tõestamiseks ühe kasutu bürokraadi ära tapma. Ülesanne osutub oodatust keerulisemaks ja sekkuvad tumedad jõud...
Teksti loeti eesti keeles

16. sajandi Jaapanis toimuva tegevusega poeetiline ja melanhoolne fantaasialugu, milles on oluline roll traditsioonilisel Jaapani teetseremoonial. Melanhoolsed ulmelood pole päris minu lemmikteema, ent omas laadis kahtlemata hästiteostatud lugu.
Teksti loeti eesti keeles
1.2026

Poola ulmekirjaniku aurupunk-tellise ingliskeelne tõlge ilmus eelmisel aastal. Autot on teost ise nimetanud "tõlkimatuks", sest see sisaldab muuhulgas arhailise vene keelega segatud arhailist poola keelt, grammatilisi eksperimente ja neologisme. Romaani tõlkimine oli ilmselgelt raskeks ülesandeks Ursula Philippsile, kes on lisanud köite lõppu artikli, milles ta selgitab tõlke erinevusi originaalist ja enda tehtud valikuid sõnade ning mõtete edasiandmisel.
"Jää" tegevusmaailma lahknevuspunktiks meie ajaloost on 1908. aasta Tunguusi katastroof, mille tagajärjel on hakanud Siberis levima mõistuslikud tulnukpäritolu jääkamakad (Philippsi tõlkes kasutatakse nende kohta saksapärast sõna gleissen, algupärandis oli selleks sõnaks lute). Gleissenid muudavad maist füüsikat ja keemiat, muuhulgas tekivad uued väärtuslikud metallid külmraud ja tungetitum. Lisaks muutub gleissenite poolt hõivatud aladel kolmevalentne matemaatiline loogika kahevalentseks ja "külmub" ühiskondlik ning poliitiline korraldus - Esimest maailmasõda ei toimu ja tsaariimpeerium jääb püsima.
Romaani tegevus algab Varssavis 1924. aasta suvel. Varssavi kuulub endiselt Vene impeeriumi koosseisu ja tänu gleissenitele on ilmastikuolud talvised. Peategelaseks on kaardimängusõltlasest matemaatikatudeng Benedykt Gieroslawski, kelle ukse taha ilmuvad ühel hetkel tsaarivalitsuse Talveministeeriumi ametnikud. Nendeni on jõudnud info, et Gieroslawski Siberisse asumisele saadetud isa on seal avastanud viisi gleissenitega suhtlemiseks ja nad soovivad, et poeg ta üles otsiks. Gieroslawski asubki Siberi Ekspressiga teele Irkutski poole. Tegevusse sekkuvad erinevad jõud, kellest mõne eesmärgiks on gleissenite säilitamine, teistel aga üleüldine sula. Tegelaste hulgas on ka erinevad ajaloolised isikud - Nikola Tesla on leiutanud seadme gleissenite sulatamiseks, Grigori Rasputin on muutnud jääkummardamise oma ususekti ideoloogiaks, Jozef Pilsudski juhib Siberis Jaapani toetatud Poola partisane ehk japontšikuid... Ja Nikolai Fjodorovi jüngrid otsivad gleissenitest vastust surnute elluäratamise ideele.
"Jää" on põnevate ideedega ja mastaapne, ent kohati veniv ning raskepärane romaan, ehkki selle süžee on iseenesest seikluslik. Minu meelest oli siin igasuguseid arutlusi ja muud loba natuke liiga palju, aga täiesti võimalik, et tõlkes läks palju kaduma. Ühe huvitava grammatilise eksperimendina tuleb mainida loo vormi - kui see algab minavormis, siis mingil hetkel jõuab Gieroslawski oma filosoofiliste mõtiskluste käigus arusaamisele, et teda polegi tegelikult olemas, misjärel lugu jätkub mingis veidras umbisikulises vormis (/../open the window/../). Palju on venekeelseid sõnu, algupärandis oli neid veel rohkem, aga Philipps on osad neist ära tõlkinud ja kõik need seletatakse lahti romaanile lisatud väikeses sõnastikus. Rohkelt on arutelusid matemaatilise loogika, ajaloo ja religiooni teemal ning viinavõtmise saatel filosofeerimine meenutab natuke vene kirjandust - eks toimub "Jää" tegevuski valdavalt Venemaal ja paljud selle tegelastest on venelased. 
Teksti loeti inglise keeles

Romaani tegevus toimub paralleelmaailmas, mis on muus osas nagu meie oma, aga selles toimib maagia, mida õpetatakse akadeemilise distsipliinina ülikoolides. Tegevusajaks on 1980-ndad aastad ja peategelaseks ameeriklannast (lõpupoole antakse mõista, et sarnaselt autorile hiina päritolu) Cambridge'i analüütilise maagia doktorant Alice Law. Alice'i juhendaja, keerulise ja üsna sandi iseloomuga professor Jacob Grimes on hiljuti koledas õnnetuses surma saanud ning kuna Alice vajab juhendaja abi kraadi kaitsmisel, otsustab ta juhendajale põrgusse järele minna. Põrguretkel liitub Alice'iga kaasdoktorant Peter Murdoch, kellega tal on samuti üsna keerulised suhted...
"Katabaasi" on võrreldud Susanna Clarke'i "Piranesiga" ja põhjus selleks on arusaadav - mõlemates raamatutes on juttu akadeemilisest maailmast ning selle varjukülgedest. Kuangi romaanis jääb sellest ülikoolielust ikka väga masendav mulje. Enamiku romaanist võtavadki enda alla rännakud hallilt masendavatel põrgumaastikul ja Alice'i sisekaemused ning hingepiinad (seejuures romaani pealkirjaks olevat sõna ei mainita tekstis kordagi). Väga see paks romaan mind kaasa haarata ei suutnud, ehkki olen akadeemilise valdkonnaga elus mõnevõrra kokku puutunud ja peategelaste mõtted ning probleemid olid mulle kohati mõnevõrra tuttavad. Hindeks "3+".
Teksti loeti eesti keeles

Zoltan Istvan on USA transhumanistliku ideoloogia aktivist, kes on muuhulgas ka vastava partei esindajana riigi presidendiks kandideerinud, sõites kampaania käigus ringi surnukirstu meenutava bussiga, mille eesmärgiks oli juhtida valijate tähelepanu inimeste vältimatule surelikkusele ja inimelu pikendavate tehnoloogiate väljatöötamise vajadusele. 
17. sajandi Prantsuse filosoofi Blaise Pascali loodud mõttemäng on tuntud "Pascali kihlveona" ja tähendab sisuliselt seda, et parem on olla usklik kui ateist, sest juhul, kui jumal on olemas, ootab sind hauataguses elus paradiis, kui aga jumalat pole, pole sa samuti eriti midagi kaotanud. Istvan on selle käesolevas romaanis edasi arendanud "transhumanistlikuks kihlveoks" - hauatagune elu võib ju olemas olla, aga kasulikum on ikkagi panustada füüsilisse surematusse selles maailmas, sest see on kindlam valik. 
Romaani tegevus algab lähituleviku USA-s, mida räsivad jätkuv majandussurutis (ilmselt kirjutamisaja mõjud) ja vastasseis kristlike fundamentalistide ning transhumanistide vahel. Protagonist Jethro Knights õpib ülikoolis filosoofiat ja alustab hiljem koos mõttekaaslastega võitlust kristlike fundamentalistide ning järjest enam nende selja taga seisva USA valitsuse vastu, et vabaneda transhumanistlikele teadusuuringutele seatud piirangutest. Teiste olulisemate tegelaste seast võib mainida Knightsi armastatut Zoe Bachi ja antagonistist mõjuvõimsat usujuhti reverend Belinasi. Knightsi loodud filosoofia kannab nime teleoloogiline egotsentriline funktsionalism ja selles on Asimovi kolme robootikaseaduse eeskujul loodud kolm transhumanismi seadust: 1) transhumanist peab üle kõige kaitsma oma eksistentsi; 2) transhumanist peab püüdma saavutada kõikvõimsust, minnes sellega nii kaugele kui võimalik, kuni see pole vastuolus esimese seadusega; 3) transhumanist peab kaitsma väärtust universumis, kuni see pole vastuolus esimese ega teise seadusega.
Romaan algab ja kulgeb esialgu pigem poliitilise põnevikuna, ulmeline tehnoloogia tuleb mängu lõpupoole. Visioon Knightsist, kes Transhumania-nimelise ujuva linnriigi diktaatorina kogu maailma sõjalaevastike vastu sõda peab, toob meelde 20. sajandi alguse ulmelood kõiksugu "hulludest teadlastest" (nt Tolstoi "Insener Garini hüperboloid"). Teatud paralleelid tekkisid mul ka Veskimehe "Kuu ordu" tsükliga - mõlemal juhul luuakse mingi eesmärgi nimel ülejäänud inimkonnale vastanduv uus ühiskond - Veskimehel edendab Kuul paiknev Kuu ordu kosmosehõivamist, Istvanil ookeanidel seilav Transhumania surematuse-uuringuid. Paremlibertaarne ideoloogia kumab romaanist ülepea läbi ja selle eest on autorit ka kõvasti kritiseeritud - Knights tundub kohati psühhopaadina, kes mõtleb vaid isikliku surematuse peale, ei hooli grammigi võrra vaestest või saamatutest inimestest ja hävitab sõjategevuses süstemaatiliselt ja sihilikult inimkonna kultuuripärandit. See teatud antihumanistlik joon ei pruugi ilmselgelt paljudele lugejatele meeldida, ehkki lõpuosa helges tulevikunägemuses tõmmatakse sellega mõnevõrra tagasi.
Kokkuvõtteks: on filosoofiat, poliitikat, tehnoloogiat ja märulit. Päris maksimumhinnet ma romaanile anda ei suuda, peamiselt seetõttu, et isegi mulle tundus peakangelase mõttemaailm kuidagi kummaline ja raskesti samastutav. Aga omapärane lugemine igatahes. 
Teksti loeti inglise keeles

Lugu tugineb tänapäevalgi populaarse vene filosoofi Nikolai Fjodorovi hüpoteesidele kunagi surnud inimeste elluäratamisest kauges tulevikus. Enamik loost keskendub minategelase mõtetele ja emotsioonidele, otsest tegevust on siin vähe. Loo lõppedes turgatas, et mõne teise autori jaoks võiks tegu olla esimese peatükiga romaanist.
Teksti loeti eesti keeles

Lugu, mis kujutab endast 20. sajandi alguse Viljandimaal tegutseva rootslasest arsti minajutustust, lummab just oma ideerohkusega - kui algul näib olevat tegu puhtal kujul üleloomuliku looga, siis mingil hetkel tuleb sisse ka tugev teaduslik-fantastiline element. Just see pöörane ideerohkus kahekümne viie lehekülje pikkuses tekstis määrabki minu jaoks loo hinde.
Teksti loeti eesti keeles

Päris põnev lugu mehest, kellel on võime noort inimest nähes täpselt ette kujutada, milline too vanast peast välja näeb. Ajapikku hakkavad selle võimega seotud probleemid tema jaoks süvenema...
Antoloogias "Kuumad allikad" ilmunud lugude keelekasutust pole moodsamaks toimetatud, aga käesolevas loos tundub ühes kohas, et seda oleks ehk siiski vaja olnud - nimelt sõna "karm" "vingugaasi" tähenduses, mis oli vähemalt mulle täiesti tundmatu.
Teksti loeti eesti keeles

Õudusloo tegevuskohast on raske aru saada - mingites detailides meenutab see Eestit, ent peategelasel on šoti perekonnanimi (Touard). See Julius Touard on ootamatult päranduse läbi pururikkaks saanud eraklik vanapoiss, kes on omandanud isikliku mõisa koos pargiga. Ühel päeval saabub mõisa Touardi tädi koos noore ja ilusa tütrega, kellesse mees ära armub. Mõlema naise olemises ja käitumises on seejuures midagi veidrat...
Lugu mõjub kohati üsna raskepäraselt ja polnud eriti libe lugemine, ent kasvõi idee ja lõpupuändi eest väärib see minu meelest "4".
 
Teksti loeti eesti keeles