3.
62
4.742
4.
6
4.0
5.
13
4.615
6.
3
3.333
7.
3
3.667
8.
1
3.0
9.
3
3.667
10.
1
3.0
3.
4
3.25
18.
5
5.0
20.
1
3.0
23.
1
5.0
31.
2
3.0
34.
2
4.5
39.
1
3.0
44.
1
5.0
57.
1
5.0
59.
4
4.5
60.
3
4.0
61.
2
4.0
62.
2
4.5
5.
1
4.0
8.
1
4.0
(romaan aastast 1962)
eesti keeles: «Libainimesed»
Clifford D. Simak «Libainimesed. Härjapõlvlaste kaitseala» 1989
Ameerika vajab happy endi, sest see müüb. Niisiis on tarvis õnnelik lõpp teha. Vaata kust otsast tahad, loogilist õnnelikku lõppu ei tule. Ongi tarvis juurde keevitada midagi kunstlikku, otsitut nagu siin... Sest muudmoodi EI SAAGI!
Teave tulnukate kohta imbus muidugi läbi. Sest mis on ühist informatsioonil ja heeliumil? Mõlemad on ülivoolavad. Kui inimesed polekski midagi aimanud, siis oleks keegi tulnukatest neile ise vihjanud. Ja kui president ning Kongress kõike usukski? Mis siis? Pannakse kõigile ettevõtetele tegevuse lõpetamise keeld? Tulnukad lasevad need pankrotti...
Tuli meelde A. Mireri "Kus on rändurite kodu?", kus tulnukad tahtsid imbuda Nõukogude Liitu. See oli palju parem. Tulnukad said haledalt lakki. Kui Simaki romaanist jäi mulje, et see oli ilge koba, siis Mireri romaanist jääb mulje, et see oli seaduspärane. Ja ongi nii.
Niisiis: kui sellised tulnukad tegelikult ründaksid, oleks kapitalistlik süsteem omadega õhtul. Ja ainult oma äri huvides päästis Simak inimkonna. Vaat selle lugesin ma romaanist välja ning ainult selle pärast tõstan ma hinde neljaks.
Meeldis idee pallikestena liikuvatest tulnukatest, kellele meeldib end pilve tõmmata. Ja rääkiv koer, kes käis külas presidendik, oli ka lahe. Ning mitte mingil juhul ei tundunud Simaki tegevuskirjeldus jabur.
Tegelik hinne oleks 5-, sest "Goblin Reservationile" jääb see raamat küll alla. See-eest edestab palju muid SF teoseid, mida üliväga kiidetakse, nii et ~5 on ära teenitud.
*Uuendatud 8.04.2009
Jälle olen ma enda tõlgendusse nii sisse elanud, et selle taga raamatut ei näegi, siiski tahaks küsida, kas ei ole tegu väga vasakpoolse raamatuga? See jabur eesti isehakanud majandusmõtleja ajab umbes sama juttu, et raha on ebatõeline ja siit samm edasi ongi Libainimesed: mitte ainult raha vaid ka asjad (ka auto laguneb kuulikesteks) osutuvad selles raamatus ebatõelisteks.
Talismani vennaskonna vaimus oleks võinud mängu tulla Piibel mammona taganema panijana, Libainimesed lõppeb aga kosmosest pärit "võõrandunud kapitalistide" Maa ressursidest sõltuma panemisega. Skunksinõre on Maa Nokia :D
Soovitan!
Teose kandvaks ideeks on inimese püüd minna kosmosesse elama. Nii öelda järjekordne kosmosevallutus, mis seekord toimub 21. sajandi keskpaigast kuni 22.sajandi keskpaigani. Tehnika arenedes on osa entusiaste endale hobikorras ehitanud lennukeid, mis suudavad maa orbiidile ronida kasutades ära maa pooluste kohal olevaid magnetvälju. Orbiidile tiritakse ka majad, kus siis rikkamad tegelased saavad elada. Kosmoses elamine pole üleliia kallis aga ka mitte odav, nii et esialgu kolivad sinna vaid entusiastid. Seal kosmosekogukonnas pole makse, politseid ega muid riigile omaseid organeid, käib vaba kauplemine omavahel ja püüd naabreid üle trumbata jne jne. Sellele suht rikkale kogukonnale tahavad käpa peale panna suurriigid ja nii tekibki võitlus oma nationi eest. Raamat on ülesehitatud ühe perekonna loole läbi kolme (nelja) põlvkonna.
Tuleb ka öelda, et kuna autor on inglane, siis kumab läbi ameerikavastalisus ja üldse on suht palju poliitikat sisse topitud ja täiega ameeriklastele sisse sõidetud alates NASA kosmoseprogrammidest kuni praegusele ameerika maailmajuhtimispoliitikale ja tuleb tunnistada, et eurooplasena on seda väga mõnus lugeda.
Väga meeldis ka autori julgus tuua sisse suurel hulgal erinevaid `teadussaavutusti`, mida siis inimesed ka igapäeva elus kasutasid. Põnevamad olid muidugi keemiatööstuse saavutused meditsiini vallas. Toon ka ühe näite paljudest, töötati välja mingi rohi mis muutis heterod homodeks ja vastupidi. Ja selliseid asju oli raamatus tõesti palju.
Mis närvidele käis oli raamatu ülesehitus. Raamat on jaotatud kolmeks suuremaks asümmeetriliseks peatükiks. Esimene on kõige pikem ja on vana naise memuaar tema elust ja tuleb tunnistada, et kohati muutus see nutulauluks või sonimiseks, mida ei viitsind lugeda. Teine osa on sisu poolest parim, see on edasi antud kahe mehe vaatevinklist, kes on erinevatel pooltel. Ja kolmas osa... see võiks ka olemata olla, aga saan autorist aru et raamat tuleb kuidagi kokku võtta. Kuigi ülesehitus on vilets moodustab see siiski piisavalt seotud terviku.
Autori kirjutamisstiil ei ole väga ladus ja ka tegevuste tempo on suht aeglane seetõttu on raske lugeda. Samas ideede küllus ja poliitika sissetoomine kompenseerib need puudujäägid.
