(romaan aastast 1967)
eesti keeles: «Valguse Isand»
Tartu «Elmatar» 1997 (Öölane nr. 1003)
Zelazny manab lugeja silme ette suurejoonelised stseenid, kus inim- ja jumalelud ei maksa midagi, domineerivaks on madalad kired ja vastutus on vaid sõnakõlks. Rüütab ent need stseenid aga sellisesse kuube, mille tõttu raamat meenutab ennekõike Dhammapada versiooni kaasaegsele lugejale. Eeposlaadne stiil ja jutlusesarnases vormis lugejani kanduv ideoloogia ei soodusta teksti hoomatavust ja avastamisrõõmu jätkub ilmselt igaühele mitmekski korraks.
Minu jaoks olid raamatu pärliteks need vähesed kohad, kus viidati kolonistide varasele ajaloole ja päritolule. Enam fantasyt meenutava teose tegid talutavaks pigem juhuslikuna näivad science fictioni fragmendid.
Eelnevalt oli siin juttu sellest, et iseennast jumalateks tõstnud inimesed ei küündinud moraalselt jumalate tasemel -- aga vanad polüteistlikud jumalad olidki ju just end lonud inimeste peegelpilt! Vaadake näiteks, millega Antiik-Kreeka mütoloogilised kangelased hakkama saavad, mis intriige punuvad. Zelazny jumalad on oma moraalselt palgelt minu meelest täpselt sellised, nagu vanade religioonide panteonide tegelased.
Väga, väga, väga hea raamat.
Ja väga omapärasel kombel hea.
Nimelt -
Mulle meeldib selle raamatu STIIL. See, kuidas ta kirjutatud on. See, mismoodi tekst voolab, kuidas dialoogid arenevad, kuidas tegevusedrahulikus tempos lahti rulluvad. Raamat surub lugejale peale oma tempo;ka keset kõige möllumat lahingut ei teki kiirustamise või kärsituse tunnet.Ei tahaks poeetiliseks muutuda, aga kohati tundub tõesti, et raamatu tekst vuliseb nagu rahulik ojake keset päikeselist suvepäeva; ümbritsev maailm küll peegeldub temas, aga ei mõjuta teda mitte.
Igatahes on Valguse Isanda LUGEMINE kui asi iseeneses minu jaoks nauding. Ja siinsed virinad "dialoogid on pikad" "liiga veniv" tunduvadjust SELLE raamatu puhul täiesti kohatud.
Neeme Kahkuskile igatahes maksimumpunktid tõlke eest! Ma ei ole LoL`i originaalis lugenud - võib-olla on vastab tõele, et ta RZ stiili adekvaatselt edasi andnud ei ole. Sel juhul on ta loonud omaenda jutustuslaadi ja seda enam kiitust väärt :) Tegelikult tulebmuidugi uskuda, et lingvist Neeme valis omanäolise keelega raamatutõlkeks teadlikult.
Kahjuks pole mul tausta mõistmaks, kust RZ oma stiili ammutanud on - midagi ta igatahes imiteerib või parodeerib.
Raamatui sündmustik ja ideed on eelnevaga võrreldes üsna ebaolulised. No on tulevankrid, askensioon ja jumalaks saanud inimesed, a mis siis? Suzhee arengust on tõesti raske aru saada, kuid eks seegi on taotluslik - aeglustab lugemise tempot veelgi.Ma ise lugesin Valguse Isandat jupikaupa ja "mis mille järel juhtub"sorti pisiasjadele suuremat tähelepanu pööramata.
Köide / shrift on muidugi jubedad - see raamat nõuab uut väljaannet!Ehkki ma ise peaks ta pigem inglise keeles kätte saama.
Alles üsna lõpus hakkas tekst ka mingit süzheelist tervikut moodustama. Ja päris lõpus tundsin, et ma PEAAEGU saan aru, mida just lugesin.
...nii et otsekohe pärast viimast lehekülge alustasin raamatut uuesti algusest.Ja siis, oh seda mõnu ja naudingut ja pidu ja pillerkaari. See teine lugemine oli tõsine kaif.
Sestsaati olen teda korduvalt samasuguse naudinguga üle lugenud, kuni mult üksteise järel 2 eksemplari raamatust ära laenati ja nüüd elan oma elu kurvalt ilma "Valguse isandata".
Oma senise lugemuse põhjal hindaksin sedasinast kindlasti Zelazny parimaks teoseks ja üheks parimaks raamatuks maailmas üldse. (Ütleme, mahuks minu top-100 sisse.)
Soovitan!
Teose kandvaks ideeks on inimese püüd minna kosmosesse elama. Nii öelda järjekordne kosmosevallutus, mis seekord toimub 21. sajandi keskpaigast kuni 22.sajandi keskpaigani. Tehnika arenedes on osa entusiaste endale hobikorras ehitanud lennukeid, mis suudavad maa orbiidile ronida kasutades ära maa pooluste kohal olevaid magnetvälju. Orbiidile tiritakse ka majad, kus siis rikkamad tegelased saavad elada. Kosmoses elamine pole üleliia kallis aga ka mitte odav, nii et esialgu kolivad sinna vaid entusiastid. Seal kosmosekogukonnas pole makse, politseid ega muid riigile omaseid organeid, käib vaba kauplemine omavahel ja püüd naabreid üle trumbata jne jne. Sellele suht rikkale kogukonnale tahavad käpa peale panna suurriigid ja nii tekibki võitlus oma nationi eest. Raamat on ülesehitatud ühe perekonna loole läbi kolme (nelja) põlvkonna.
Tuleb ka öelda, et kuna autor on inglane, siis kumab läbi ameerikavastalisus ja üldse on suht palju poliitikat sisse topitud ja täiega ameeriklastele sisse sõidetud alates NASA kosmoseprogrammidest kuni praegusele ameerika maailmajuhtimispoliitikale ja tuleb tunnistada, et eurooplasena on seda väga mõnus lugeda.
Väga meeldis ka autori julgus tuua sisse suurel hulgal erinevaid `teadussaavutusti`, mida siis inimesed ka igapäeva elus kasutasid. Põnevamad olid muidugi keemiatööstuse saavutused meditsiini vallas. Toon ka ühe näite paljudest, töötati välja mingi rohi mis muutis heterod homodeks ja vastupidi. Ja selliseid asju oli raamatus tõesti palju.
Mis närvidele käis oli raamatu ülesehitus. Raamat on jaotatud kolmeks suuremaks asümmeetriliseks peatükiks. Esimene on kõige pikem ja on vana naise memuaar tema elust ja tuleb tunnistada, et kohati muutus see nutulauluks või sonimiseks, mida ei viitsind lugeda. Teine osa on sisu poolest parim, see on edasi antud kahe mehe vaatevinklist, kes on erinevatel pooltel. Ja kolmas osa... see võiks ka olemata olla, aga saan autorist aru et raamat tuleb kuidagi kokku võtta. Kuigi ülesehitus on vilets moodustab see siiski piisavalt seotud terviku.
Autori kirjutamisstiil ei ole väga ladus ja ka tegevuste tempo on suht aeglane seetõttu on raske lugeda. Samas ideede küllus ja poliitika sissetoomine kompenseerib need puudujäägid.
