(romaan aastast 1953)
eesti keeles: «451o Fahrenheiti»
««Loomingu» Raamatukogu» 1959; nr 23/24
Tallinn «Kupar» 1992
Tallinn «Tänapäev» 2005 (Punane raamat)
Hetkel lugedes peatusin, et mõelda, miks mind see nii väga tõmbas? Tekst ei paistnud oma stiililt eriti silma, erilisi erinevusi teiste kirjanikega esimene hetke ei näinud. Oli peategelane, kes pidi kaitsma maailma; olid pahad, kes teda taga ajasid; olid liitlased, kes aitasid ja oli ka põhjus, miks ta põgenes ja mida ta kaitses, ükskõik, milline see siis ka teistele tundub, kuid puudus minu arust see erilisus, mis eristaks seda teksti muudest sarnastest tekstidest, sest, oma ehmatuseks, tundus nagu oleks see tavaline kommerts, mis on mõeldud kirja pannes, et see igale suvalisele peale läheks sügavustesse laskumata. Kuid siis jäin mõtlema. Just need sõnad, mis olid kirja pandud, tõmbasid. Mustad sõnad valgel paberil, mis rääkisid lugu sellest, kuidas keelati ära mustad sõnad valgel paberil. Kirjeldused inimeste igapäeva elu ja täielikust kinnistmõtte all olemisest - kinnistmõtte, mis käseb vaadata halvasti raamatutele, kinnismõttele, mis käseb sõita kiiretes sõidukites, mis käseb inimelule tähtsust mitte omastada, mis käseb elada teleekraanis koos "sugulaste" ja Valge Klouniga, mis käseb kanda ööd - päevad läbi kõrvas "Merekarpi", et tunda maailma läbi kõrva karjuva kõrvakilet purustava kisaga, mis muudab nad õnnelikuks. Õnnelikuks oma pöörase ja raamatuvaba elu üle, kuna inimesed ei tohi avaldada oma mõtteid raamatutes ega lugeda teiste inimeste mõtteid sealt. Elust peab läbi minema kiirusel, millega ei märka kasvavat väikest lille või raagus okstega puud, mis enne talve oma lehed maha kukutab. Tuleb alla ajada inimesed, kes julgevad öösel väljas käia, et uurida loodust ja tunda vihmapiiska oma näol. See, mis kirjeldas seda ja viis, kuidas inimesed seal elasid oli ülendust pakkuv ja igati viite väärt.
Üks raamatutes, mille paneks põue ...
On tulevik, ühiskond on muudetud sõltuvaks eeskirjadest. Inimesed ei oska enam küsida miks? ega suuda mäletada seiku, mis eelnevatel päevadel aset leidsid. Guy Montag on samasugune tuim tükk, kes teeb oma igapäeva tööd; põletades inimkonna suurimaid vaenlasi - raamatuid. Montagi mõttemaailm elustub, kui ta tutvub naabriplika Clarissega.
Minule jutt väga meeldis. Tõesti, kuhu poole on liikumas meie praegune ühiskond? Aga okei, see selleks. Annan hindeks 5, sest lugu oma stiilist on omapärane ja loo mõte peaks muljelt avaldama igale vähegi haritud inimesele.
Inimesed on tõrvikud, mis leegitsevad niikua, kuniks nad kustuvad.
Tartu Aparaaditehases asub raamatutuba "Fahrenheit 451˚, nende eestvedamisel anti välja Bradbury sajanda sünnipäeva puhul välja raamatust “451˚ Fahrenheiti” eriväljaanne. Neid peaks olema teoorias sada nummerdatud eksemplari, mul on küll numbriga sada kaheksa aga noh, las see detail olla. Pikemalt saab lugeda Hooandja vastaval lehel - https://www.hooandja.ee/projekt/451-fahrenheiti
Raamat ise on füüsiliselt lahe kombinatsioon uuest ja vanast kuna kaantena on kasutatud olemasolevaid raamatuid ning sisu on Bradbury oma.
Raamat, sisust on siin ka päris palju räägitud aga kirjandusklassikast tulebki veel ja veel rääkida, ei teagi mitmendat korda ise seda raamatut üle loen. Raamat räägib üldistatuna armastusest raamatute vastu, nende vajalikkusest ning mis juhtub siis kui inimesed enam ei loe. Tegemist on düstoopilise maailmaga kus inimesed veedavad aega autodega kihutades ja kodus suurte seinu täitvate telekaekraanid ees. Kogu kultuur on taandunud heal juhul lühikokkuvõteteks ning raamatud on midagi ebameeldivat. Mitte lihtsalt pole raamatud põlu all vaid nende omamine-lugemine on karistatav kuni surmani välja. Peategelaseks ongi pritsumees Guy Montag, kes käib väljakutsetel üksikuid allesjäänud raamatuomanikke “korrale kutsumas”. Jah, tuletõrjuja amet on hoopis midagi muud - ning ümberkirjutatud ajaloo järgi on see nii olnud kogu aeg. Kuna majad on ehitatud võimalikult tulekindlaks siis näeb kogu protseduur välja selline - omanik kamandatakse elamisest välja, kogu elamine kallatakse petrooleumiga üle ja pannakse põlema. Pole harv juhus kus raamatuomanik jääb tulemerre, kui ta ise soovibki põleda koos raamatutega kuna tavaelu pole midagi väärt.
Raamat on mitmes mõttes tegelikult “poolik”. Kuna on üsna õhuke siis tegelased on sellised lihtsakesed, tegevust ennast on ka natuke. Bradbury muidu poeetilist keelekasutust jääb samal ajal ka napiks. Aga samal ajal on sõnum niivõrd võimas ja kirjapanemisviis kuradi tabav, et see korvab raamatu kas just vead aga lahjemad pooled. Enda silmis on see üks lausa kohustuslik raamat, mida võiks iga raamatusõber lugeda. Sest kui mõtelda 1953. aastal kirjapandud tulevikunägemusele siis on see praegu juba suuresti kohal. Raamatulugejaid küll hukka ei mõisteta, raamatuid ei põletata ka - aga kogu see värk on taandumas miskite veidrike hobiks.
Raamatust on tehtud mitmeid filme, endale meeldib väga 1966 aasta versioon François Truffaut käte alt. Film on kohati loomulikult erinev aga üldjoontes hoiab hästi Bradbury joont ning on enda lakoonilisuses märksa mõjuvam kui oleks olnud detailitäpse efektipuntrana.
Soovitan!
Teose kandvaks ideeks on inimese püüd minna kosmosesse elama. Nii öelda järjekordne kosmosevallutus, mis seekord toimub 21. sajandi keskpaigast kuni 22.sajandi keskpaigani. Tehnika arenedes on osa entusiaste endale hobikorras ehitanud lennukeid, mis suudavad maa orbiidile ronida kasutades ära maa pooluste kohal olevaid magnetvälju. Orbiidile tiritakse ka majad, kus siis rikkamad tegelased saavad elada. Kosmoses elamine pole üleliia kallis aga ka mitte odav, nii et esialgu kolivad sinna vaid entusiastid. Seal kosmosekogukonnas pole makse, politseid ega muid riigile omaseid organeid, käib vaba kauplemine omavahel ja püüd naabreid üle trumbata jne jne. Sellele suht rikkale kogukonnale tahavad käpa peale panna suurriigid ja nii tekibki võitlus oma nationi eest. Raamat on ülesehitatud ühe perekonna loole läbi kolme (nelja) põlvkonna.
Tuleb ka öelda, et kuna autor on inglane, siis kumab läbi ameerikavastalisus ja üldse on suht palju poliitikat sisse topitud ja täiega ameeriklastele sisse sõidetud alates NASA kosmoseprogrammidest kuni praegusele ameerika maailmajuhtimispoliitikale ja tuleb tunnistada, et eurooplasena on seda väga mõnus lugeda.
Väga meeldis ka autori julgus tuua sisse suurel hulgal erinevaid `teadussaavutusti`, mida siis inimesed ka igapäeva elus kasutasid. Põnevamad olid muidugi keemiatööstuse saavutused meditsiini vallas. Toon ka ühe näite paljudest, töötati välja mingi rohi mis muutis heterod homodeks ja vastupidi. Ja selliseid asju oli raamatus tõesti palju.
Mis närvidele käis oli raamatu ülesehitus. Raamat on jaotatud kolmeks suuremaks asümmeetriliseks peatükiks. Esimene on kõige pikem ja on vana naise memuaar tema elust ja tuleb tunnistada, et kohati muutus see nutulauluks või sonimiseks, mida ei viitsind lugeda. Teine osa on sisu poolest parim, see on edasi antud kahe mehe vaatevinklist, kes on erinevatel pooltel. Ja kolmas osa... see võiks ka olemata olla, aga saan autorist aru et raamat tuleb kuidagi kokku võtta. Kuigi ülesehitus on vilets moodustab see siiski piisavalt seotud terviku.
Autori kirjutamisstiil ei ole väga ladus ja ka tegevuste tempo on suht aeglane seetõttu on raske lugeda. Samas ideede küllus ja poliitika sissetoomine kompenseerib need puudujäägid.
