(romaan aastast 1969)
eesti keeles: «Pimeduse pahem käsi»
Tallinn «Eesti Raamat» 1981 (Mirabilia)
Tallinn «Varrak» 2002 (F-sari)
Lugesin teose üle, kolm jääb kehtima, aga saab plussi sappa... Minu jaoks LeGuin on eelkõige võrratu maailmalooja. Talevaplaneet pole ses suhtes erand, eriti meeldisid kohalike eluasemete kirjeldused. Raskemini usutav on juba feodaalse ja fashistliku riigi kõrvutieksisteerimine pärast tuhanditepikkust tehnoloogilist protsessi. Autor on kõvasti vaeva näinud geteenlaste psüühhiliste iseärasuste kujutamisel, mis oli meeldiv. Negatiivse poole pealt mainiks uuesti ära selle hermafrodiitse liigi põhimõttelise totruse ning ka see ennustamise värk oleks minu poolest võinud olemata olla, seda enam, et romaani süzheeliini suhtes polnud see ju mitte millekski vajalik. Estraveni enesetapp on nõrgalt motiveeritud (kui see ikka oli enesetapp; vastasel korral oli teegmist lihtsalt juhmusega).
Hea idee oli LeGuinil eri kultuuridest pärinevate inimeste suhtlemisraskuste rõhutamine. Ma pean silmas just seda, et Ai lihtsalt ei mõista Estraveni motiive ja kavatsusi, mida viimane oma arust väljendab küllalt selgelt. Keele valdamisest pole kasu, kui me ei tea, mida on tavaks ühe või teise lausega mõista anda.
Estraven on mingis mõttes üliinimene. Kui tavaline inimene kukub peaministrist mingiks laadijaks kuskil kaubahoovis, on tal rakud pihkudes, öösiti lihasevalud ja meeleolu nullis. Estraven aga nagu ei märkagi seda ja muretseb rohkem oma saadiku pärast... Kui lugu oleks toimunud maiste inimestega, siis ma ütleksin, et ma lihtsalt ei usu seda. Aga noh, Gethenil, kus rahvas on vastupidavam ja looduslähedasema eluviisiga, võis ju paljugi juhtuda.
LeGuin on püüdnud luua tsivilisatsiooni, kus on kokku segatud kõrgtehnoloogia ja eskimote elustiil. Ühelt poolt täiesti fantastiline tehnika (Näiteks: Selle [Chabe-ahju] biooniline patarei kõlbas pidevalt kasutada neljateistkümne kuu jooksul, ta andis palju sooja /.../ ning kaalus selle juures vaid nelja naela ringis. ) Teiselt poolt keskkütteta majad ja jalgsirännakud. Aga ma lihtsalt ei suuda uskuda, et kahe tuhande aasta jooksul ei taibanud keegi seda suurepärast patareid kiire ja mugava ühe-mehe mootorsaani jõuallikana kasutada. Ühesõnaga, püüdes luua huvitavat tsivilisatsiooni, on autor mõned apsakad sisse lasknud.
Eelmistes arvustustes on vihjatud, et "Pimeduse pahem käsi" peaks imponeerima eriti naissoost lugejatele kui kirjeldus maailmast, kus puudub igasugune sooline ebavõrdsus. Ei tea. Ei imponeeri millegipärast. Arvan, et meestest ja naistest koosnev maailm on huvitavam, (liigi)rikkam kui see ühetüübiliste oma. Ja võrdsust on meil siin 20/21. saj. vahetuse Lääne kultuuris täiesti piisavalt. Peale selle häirivad mind Getheni elu juures mõned detailid. Näiteks see, et partneri valikul on esimene ja määrav tingimus kemmeri tsükli ajaline sobivus, aga mitte see, et kallim oleks veetlev, tragi ja nutikas. Esiteks likvideerib selline printsiip loodusliku valiku. ( Või tuleks seda nimetada hoopis tõeliseks võrdsuseks? Inetuid äbarikke ei tohi diskrimineerida! ) Teiseks on lihtsalt vastik mõelda, et kui sa just suurlinnas ei elanud, oli su partner kemmeri tsükliga üsna üheselt ära määratud. Mida väiksem on asula/linn/kolle, seda ebamugavam see süsteem on. Millest järeldub, et geteenlastel oli tegelikult karjuv vajadus reisimise ja väikeste kiirete transpordivahendite järele.
Kokkuvõttes jättis tegevustik kuidagi puise mulje. Midagi olulist jäi minu jaoks puudu.
Hindeks panen nelja. Eufooriat ei olnud, aga masendust kah mitte.
Täna ütleksin, et absurdne, igav ja "ühte väravasse" stiilis loogikavaba konstruktsioon oma ideede pealesurumiseks. Ja kuna sellised ideed on läinud (vähemalt minu jaoks) ajaloo prügikasti, tuleks teost hinnata üldise kirjandusliku väärtuse pärast. Miks me teame Wellsi või minupärast Verne lugusid ja ei tea kümneid teoseid aurumasinaga Kuule lendamisest või kommunismi võidust? Omalajal ehk aktuaalsete ja intrigeerivatena on nad täna pahn. PPK ei ole halvasti kirjutatud raamat, vastupidi, kohati lausa nauditav, ent see kõik kaob peaidee totrusse - tõestamaks, et soota inimestel on millegipärast inimlikkust rohkem.
Hinne oleks "3", üks pall läheb maha katse eest soustis seeditamatuid ideid müüa.
Viis miinusega. Puudujäägid ju olid.
2013: Aastaid hiljem tagasi vaadates märkimisväärne ja mu vaimset arengut tuntavalt mõjutanud romaan. "Hoolimata" siis seikluste puudumisest, hah.
Minule see raamat ei meeldinud. Kemmeri süsteem oli kuidagi vastik ja bioloogiliselt üsna võimatu, peategelane oli tuim tükk ja Estraven käitus nagu robot terve see raamat.
"Nojah, okei siis, nüüd olen reetur. Eks lähen kaubalaadijaks tööle!"
Raamat oli muidugi loetav, LeGuin ei ole halb kirjanik. Aga minu jaoks jäi siiski tuimaks. Minu jaoks jäi arusaamatuks ka selle planeetide ühenduse mõttekäik, et saadame ühe kuti planeedile, kui sureb, siis sureb - saadame uue!
Miks ei võinuks olla delegatsioonis 3-4 erineva planeedi inimesed tipptasemel tehnoloogiaga, mis oleks otsekohe veennud antud planeedi inimesi?
Raamatus oli muidugi hullult häid leide, näiteks toosama joogile moodustunud jää purustamise vahend ja juveelide rahaksvahetamine. Kuigi kui laual olev jook jäätub minutitega, siis peaks kõik inimesed külmavõetud ja surnud olema...
Hindeks 3+
Soovitan!
Teose kandvaks ideeks on inimese püüd minna kosmosesse elama. Nii öelda järjekordne kosmosevallutus, mis seekord toimub 21. sajandi keskpaigast kuni 22.sajandi keskpaigani. Tehnika arenedes on osa entusiaste endale hobikorras ehitanud lennukeid, mis suudavad maa orbiidile ronida kasutades ära maa pooluste kohal olevaid magnetvälju. Orbiidile tiritakse ka majad, kus siis rikkamad tegelased saavad elada. Kosmoses elamine pole üleliia kallis aga ka mitte odav, nii et esialgu kolivad sinna vaid entusiastid. Seal kosmosekogukonnas pole makse, politseid ega muid riigile omaseid organeid, käib vaba kauplemine omavahel ja püüd naabreid üle trumbata jne jne. Sellele suht rikkale kogukonnale tahavad käpa peale panna suurriigid ja nii tekibki võitlus oma nationi eest. Raamat on ülesehitatud ühe perekonna loole läbi kolme (nelja) põlvkonna.
Tuleb ka öelda, et kuna autor on inglane, siis kumab läbi ameerikavastalisus ja üldse on suht palju poliitikat sisse topitud ja täiega ameeriklastele sisse sõidetud alates NASA kosmoseprogrammidest kuni praegusele ameerika maailmajuhtimispoliitikale ja tuleb tunnistada, et eurooplasena on seda väga mõnus lugeda.
Väga meeldis ka autori julgus tuua sisse suurel hulgal erinevaid `teadussaavutusti`, mida siis inimesed ka igapäeva elus kasutasid. Põnevamad olid muidugi keemiatööstuse saavutused meditsiini vallas. Toon ka ühe näite paljudest, töötati välja mingi rohi mis muutis heterod homodeks ja vastupidi. Ja selliseid asju oli raamatus tõesti palju.
Mis närvidele käis oli raamatu ülesehitus. Raamat on jaotatud kolmeks suuremaks asümmeetriliseks peatükiks. Esimene on kõige pikem ja on vana naise memuaar tema elust ja tuleb tunnistada, et kohati muutus see nutulauluks või sonimiseks, mida ei viitsind lugeda. Teine osa on sisu poolest parim, see on edasi antud kahe mehe vaatevinklist, kes on erinevatel pooltel. Ja kolmas osa... see võiks ka olemata olla, aga saan autorist aru et raamat tuleb kuidagi kokku võtta. Kuigi ülesehitus on vilets moodustab see siiski piisavalt seotud terviku.
Autori kirjutamisstiil ei ole väga ladus ja ka tegevuste tempo on suht aeglane seetõttu on raske lugeda. Samas ideede küllus ja poliitika sissetoomine kompenseerib need puudujäägid.