The Left Hand of Darkness on märgilise tähtsusega ulmelugu. Väga karmilt külma kliimaga planeedile Gethen on saabunud Genly Ai, noormees Maalt, kes on kõiki maailmu ühendava Oikumeeni saadikuks. Tema ülesandeks on pakkuda sealsele rahvale võimalust Oikumeeniga liitumiseks.
Planeedi ühes kahest suuremast võimust, feodaal-anarhistlikus Karhiidia riigis toetab Ai missiooni peaminister Therem Harth rem ir Estraven, kes langeb aga kuninga juures ebasoosingusse ja on sunnitud põgenema teise suurvõimu, kommunalistlik-bürokraatliku Orgoreyni riiki.
Olles nii Karhiidia riigisiseses võimuvõitluses ära kasutatud ja kõrvale heidetud, rändab ka Ai Orgoreyni riiki. Seal tundub, et osad valitsuse liikmed on tema missioonist väga huvitatud, kuid samal ajal peitub selle taga midagi palju hullemat ja hirmsamat kui Karhiidias...
Ma pean alustuseks ütlema, et tegemist on ühe sellise raamatuga, mida ma olen aastate jooksul järjest ja järjest uuesti lugenud. Alustades Mirabilia sarja versiooniga 90ndatel, seejärel Varraku uustrükiga 00ndatel, ning mitme erineva originaalkeeles välja antud versiooniga kuni tänaseni välja.
Huvitav on sealjuures asi, et ma leian iga lugemisega sellest midagi uut, millele tähelepanu pöörata. Ma arvan, et päris esimese asjana võlus see mind maailmaloome poolest. Sest Le Guin paneb elama kõik sellised väikesed asjad nagu kõrged jäiselt külmad toad, kuuma õlle suitsune lõhn ja kala rookimine auruses töökojas.
Hiljem vaatasin ma rohkem sotsioloogilist tausta, mille poolest teos kuulus on. Getheni kahesooline üheskond, kus selliseid meile olemuslikke jõude nagu mehelikkus ja naiselikkus kunagi isegi eksisteerinud pole, pakub sellel teemal hulgaliselt mõtteainet.
Sellega seoses on märgiline, kui palju häda see Genly Ai jaoks põhjustab. Ilma oma harjunud maailmapildita on ta ebakindel ja saamatu (mida peegeldab hästi üks pilt hilisemalt rännakult - sattudes eredalt valgustatud, ilma varjudeta piirkonda, ei suuda ta enam kõndida).
Kuid tegelikult on loo kandvad teemad palju sügavamad. Nendeks on mõisted nagu armastus ja surm, truudus ja reetmine. Loole lisatud väljavõtted müütidest ja legendidest (suurepäraselt kasutatud võte, muuseas) kordavad neid teemasid järjest ja järjest üle.
Selle kõrval aga annavad need lood vihjamisi ka aimu sellest, mis on raamatu teise peategelase, Estraveni taust. Milline vari käib tema taga ning miks ta oli lindprii oma kodukohas juba ammu enne seda kui Karhiidia kuningas ta kogu riigist välja kihutas.
Estraveni kõrval on Genly Ai, kuigi vana ja targa tsivilisatsiooni esindaja, pidevalt õppija rollis. Kuid nagu ta mingil hetkel taipab, vahest see ongi ainus võimalus - ning Oikumeeni valik just niimoodi kontakti luua võibki olla ainuõige valik.
Mis puutub armastusse, siis minu arvates on raamatu parim osa alati olnud pikk rännak üle Gobrini liustiku ning kõik mis sellega seotud on. Ning on vähe stseene, mis oleks samal ajal ilusamad ja hirmsamad, kui see kuidas Genly õpetab Estravenile mõttekõnet.
Le Guini kuulama jäädes on võimalik, et sa õpid nägema midagi täiesti uut ja mõtled teisel viisil asjadest, millest sa kunagi varem pole niimoodi mõelnud. Ma arvan, et see on suurim eesmärk, mille poole ükskõik milline kirjandus püüelda võib ja enamus kirjanikke ei saavuta seda mitte kunagi. Kuid siin on see eesmärk algusest lõpuni täidetud.
Hinnang: 10/10
